1 Minu esivanemate Leena ja Mart Vene lugu ehk head inimesed ei unune Merike Poljakov (s. Laane) Alguse mäluta, lõpuaimuta jälgede kiri antud on meie

Väljavõte

1 1 Minu esivanemate Leena ja Mart Vene lugu ehk head inimesed ei unune Merike Poljakov (s. Laane) Alguse mäluta, lõpuaimuta jälgede kiri antud on meie ette ja kätte raashaaval veerida kokku mõnest selgemast servast (Mart Raud Jälgede kiri ) Sissejuhatus Küllap enamusel inimestest on oma esivanematest palju häid mälestusi ja ajapikku muutuvad mälestused üha helgemaks. Nii on ka minul just oma emapoolsetest esivanematest hulgaliselt sooje hetki, mida meenutada. Räägiti ju meie kodus tihtipeale väga soojalt oma esivanematest. Olin laps ja muidugi ei pannud kõike eriti teraselt tähele, kuid hiljem on nii mitmedki asjaolud meenunud. Kui mu poeg René õppis VIII klassis, oli neil selline õppeaine nagu kodulugu, mida õpetas Viivi Rohtla, kes ka ise oli suur koduloo huviline. Tema õhutusel valmis Renél kodu-uurimustöö Meie suguvõsa, mille koostamisele lõime meiegi mu vanema poja Marekiga kaasa. Tööd hinnati tänukirjaga. Antud kirjutises kasutan ma mõningaid kogutud/ kasutatud materjale, aga samuti toetun isiklikele mälestustele ja sugulaste meenutustele. Lisaks olen läbi töötanud nii arhiivimaterjale kui ka paljusid kodus hoitud dokumente. Nii suguvõsast kirjutamine kui sugupuu joonistamine ning selle pidev täiendamine on kujunenud huvipakkuvaks tööks, millel lõppu ei näi olevatki. Mälestuste algus Alustaksin sealt maalt, kust tean kas ise või teiste lähedaste meenutuste kaudu. Oma vanavanavanematest ja sealt eespoolt esivanematest ma kuigi palju ei tea, olen vaid leidnud mõningaid andmeid, mis on ka sugupuu tabelisse pandud. Vanaisa vanaisa Jüri Wenne (s. 1807) oli abielus Maiga (s. 1810). Jüri olevat elanud aga ligi 100 aastaseks. Surm tuli ka siis õnnetult. Ta olevat redelit mööda roninud ahjupealsele midagi võtma, aga astunud ühest pulgast mööda ning kukkunud peaga vastu ahjunurka. Olen pisut enam kuulnud vanaisa isast Kaarel Venest (vanemate paberite järgi Karl Wenne, ka Venno) ( ), leeris käinud 1859 ja abiellunud 1877 Ann Eskoga s Ilmselt suri Ann varakult, sest Karl on abiellunud 1900 Kai Wistiga s Kai kohta on märkmed, et ta suri Siberis. Kaarel olevat olnud tubli töömees, teinud pajupilli, aga olnud ka paras krutskimees. Kord õpetanud ta omatehtud veepritsist lapselast oma emale vett sutsaki seeliku saba alla laskma. Just nii olevat ta öelnud: Lase ikka sutsaki ja sutsaki! Minu vanaema Leena ja vanaisa Mart pärinevad Pärnu maakonnast Uue-Vändra kihelkonnast Kurgjalt. Vanaema Leena Vene (Jaanson) sündis 1. juunil Ta oli pärit ema poolt Särgavate ja Asaweltide ning isa poolt Jannsenite suguvõsast. Vanaema pärines Vändramailt Kurgjalt. Ta neiupõlvenime olen näinud kirjutatuna eri vormides: Jannsen, Jaanson, Jaansen, Janhson, Jansen. Igatahes olen kuulnud ta sugulusest nii Ernst Peterson - Särgavaga kui ka Johann Voldemar Jannseniga. Vanaema käis leeris Peamiselt tegeles vanaema pere koduste töödega, oma viie lapse kasvatamisega, loomade ja majapidamistöödega. Ta oli taluperenaine.

2 2 Vanaema ma tean ikka ja alati kräbedalt toimetamas. Ta oli kõhn, helepruunide juustega ja minu meelest pea alati heatahtlik ja rõõmsameelne. Huvitaval kombel ei läinud minu arvates tema ka päris kõrges elueas halliks. Vabadel hetkedel ta püüdis ikka midagi lugeda. Teine tegevus, mida ta pidevalt just õhtutundidel tegi, oli kudumine. Vanaema kudus väga ilusate mustritega mitmevärvilisi kampsuneid ja kindaid. Kõrges vanaduses ta kudus meile kõigile varuks nii palju sokke ja kindaid, et neid jätkus paljudeks aastateks. Mu lemmikkinnasteks olid ühed punaste marjade ja roheliste lehtedega mustapõhjalised labakud. Kudumisel ei olnud vanaemal vaja kootava eseme peale vaadatagi, sest mustrid olid tal peas ja vardad aina liikusid. Isegi prille kasutas vanaema üliharva. Vanaema oli nagu pere haldjas, kes oskas kõiki koos hoida ja kellele võisid kõik loota. Vanaisa Mart Vene sündis 27. novembril Ta oli samuti pärit Vändramailt Söe talust. Vanaisalt sai vanaema perekonnanimeks Vene. Kust küll selline nimi, ei oskagi ütelda. Mingi legend räägib kunagi Venemaalt tulnud esivanematest, isegi krahvisoost, kuid kas see vastas tõele, ei teadnud vanaisagi. Siia kõrvale üks huvitav leid vanadest paberitest arvutis minu vanaema olevat ühe kihluse tühistanud. Ju siis vast ilmuski vanaisa platsi. Vanaisa, kes jättis tõelise džentelmeni mulje, oli korralik ja tubli töömees ning ilmselt oskas ka sügavalt silma vaadata. Vanadest dokumentidest leidsin, et vanaisa käis leeris 1892 ja sõjaväes 1894 a. Mart Vene aegne kroonu vapp 1894

3 Vanaisast meenuvad eelkõige tema hallikad juuksed, habe ja piip. Mäletan selgesti teda piipu toppimas omakasvatatud tubakalehtedega ja seejärel seda naudinguga popsimas. Tean isegi seda tubaka peenart maja tagaküljel otse vanaema ja vanaisa toa akna all. See oli siis niiöelda vanaisa pärusosa seda ta rohis, sealt ta korjas lehed ning kuivatas neid paberile panduna ahjupealsel. Vanaisagi leidis kõigi oma tööde kõrvalt alati aega lastega vestlemiseks ja heade sõnade ütlemiseks. Vanaisaga käisime koos veskil. Tegelikult olin mina lapsena talle ainult seltsiks kaasas, sest veskitee oli üpris pikk, oma kümmekond kilomeetrit Kurgjale veskile ja sama muidugi tagasi. Kuna mindi hommikul vara, siis jäin mina loomulikult vankril teki all magama. Pärast vanaisa ütles, et teinekord võtab ühe viljakoti rohkem kaasa, tema mõtelnud ikka lapsest seltsi ja vestluskaaslast, tüdruk aga ainult magab. Onutütar Silvi oli juba enne mind käinud vanaisaga nii veskil kui ka sigu Võhma lihakombinaati viimas. Aga ega tema ka muud teinud, kui tukkus loksuvas vankris, nii et saime samu sõnu kuulda. Aga kaasa võeti meid ikkagi. Tegelikult sain sellistel sõitudel siiski ka mõningaid tarkusi. Näiteks kord ütles vanaisa Pärnumaa ja Järvamaa piiri peal, et siin muutuvad räimed silkudeks. Ta rääkis ka puudest ja lindudest. Ükskord küll mäletan ka ühte vanaisa poolset hirmutamist. Ma ei märganud õhtusöögiks väljast tuppa tulla, kuigi oli hõigatud vististi juba mitu korda. Aga väga lõbus oli koplionnis mängida. Siis tõmbas vanaisa kasuka tagurpidi selga ning tegi: Mõmm, mõmm! Selle peale olin muidugi suure jutiga toas. Arvan, et seda hirmutamist tingis eelkõige kartus minu pärast. Tollal oli palju hunte ja kuna meie kodu ümbritses mets, võisid hundid tulla üpris maja ligidale. Hiljem, kui juba Laupal koolis käisin, siis just talvel minnes mööda mitme kilomeetrist Sihimetsa teed, kuulsime mitmetel kordadel huntide ulgumist. Tavaliselt ajas onu siis hobuseid kiiremale jooksule. Kooli viidi mind hobusega igal esmaspäeva hommikul ja tagasi toodi laupäeval. Elasin internaadis, kuna igapäevaseks koduskäimiseks oli tee liialt pikk oma kaksteist kilomeetrit. Kui juba olin vanemates klassides, siis sai kevadel ja sügisel sõita kooli jalgrattaga. Kuna minu vanavanemad hoidsid alati oma pabereid eeskujulikult mappide vahel korras, siis on mul säilinud siiani nende passid sõrmejälgedega, samuti mu ema ning vanaema, vanaisa passid ja mitmeid muidki dokumente nagu loomade ostu- müügi pabereid, hobuse pass, tõulehma tunnistus, hiljem onul jahikoera pass ja loomulikult inimeste sünni- ja surmatunnistusi, pulmakutseid jne. Seetõttu oli mul endalgi kerge oma eestlust tõestada ja Eesti Vabariigi pass saada. Vanavanemate hindamatu pärandus Etteruttavalt öeldes on mu vanaemapoolne sugulus ilmselt avaldanud mõju ka mingite geenide kaudu laste ja lastelastegi peredes. Ühelt poolt tõsised, töökad maamehed, teisalt aga kaunite kunstide hindajad ja loojad. Meil on hästi joonistanud päris mitmed, samuti ei ole viga sulejooksul. Minu ema olevat inimeste portreid joonistanud väga hästi, tõetruult, lisaks on temalt säilinud paar kaustikutäit luuletusi. Mu noorem vend Urmas Mikk õppis Kunstiakadeemias ja oli aastaid Tallinna peakunstnik. Ta on esinenud näitustel ning tema sulest ilmusid esialgu jutukesed ajakirjanduses ning kogumikus Noored autorid, hiljem eraldi ka mõned raamatud: Eraelust akadeemilise eluni 1986., Laul igavesti teel olevatest kirjadest 1999., Linnu süda (postuumselt). Usun, et tema oli meie peres küll kõige andekam. Teda on tõstetud esile nii kunsti-kui ka kirjanduskriitikas. Kahjuks suri ta liialt noorelt, vaid 42 aastaselt ( ). Kirjutamisega on siiani lähem ja tihedam seos mu vanemal pojal Marekil, kes oli niiöelda otsene papa Jannseni järeltulija sama väljaande kaudu. Ta töötas aastaid Postimehe ajakirjanikuna välispoliitika toimetuses, kirjutades hulgaliselt artikleid. Suuremas osas on ta aga siiski rohkem tõlkija, tõlkides raamatuid inglise keelest eesti keelde, vähem saksa ja vene keelest. Samuti tõlgib ta pidevalt ajakirjale Diplomaatia, mille eest on teda ka autasustatud. Tõlketöö nõuab suurt filoloogilist oskust, poliitiliste tekstide tõlkimine ka vastavat teadmiste tausta. Vanatädilt on alles mõningaid luuletusi. Kuna need on ühes kaustikus päris laulude sõnadega ja 3

4 osasid neist ma ei tea, siis ei oska öelda, kui suur on omaloomingu osa. Ma ise olen päevikut pidanud ja sahtlisse luuletusi kirjutanud, nagu seda on pea kõik me omaksed teinud. Korra olen ka üsna edukalt esinenud võistlusel omaloomingulise luuletusega. Aga rohkem olen kirjutanud artikleid ajalehtedesse ja ajakirjadesse, viimastel aastatel põhiliselt teadusartikleid ajakirja Raamatukogu.Oma põhitöö kõrvalt raamatukogus toimetasin kaks aastat Rahvalehe Tartu Vahelehte ja kaks aastat Tartu Ülikooli Ametiühingu lehte. Noorem poeg René sai koolipäevil oma kirjutise eest suguvõsa kohta äramärkimist vabariigi tasemel ja Lennart Merilt aukirja. Väiksena oli mingi luuletuse tegemine tal naljaasi ja kirjandite kirjutamine pole valmistanud ei mulle ega mu poegadele kunagi raskusi. René tegi algklassides käies ka üpris edukalt peotantsu. Vahetevahel kõnelesime poegadega luulevormis. Mu vend Avo on nii kirjutanud kui maalinud seda küll enda lõbuks. Ka ta poeg Kaarel on ilusaid pilte joonistanud. Onupoeg Siimo aga õppis pensionipõlves hoopis huvitava kutse, ta hakkas nukuteatri jaoks marionettnukke valmistama kaunis, ent peen töö. Ka lugeda on armastatud meie peres alati. Onu Karli mäletan veel mõnigi päev enne surma A. Kivi Seitset venda lugemas. Ja ütlust: Inimene õpib eluaeg, aga sureb ometi rumalana. Onu kirjanduse armastusest selline fakt, et ta olevat kunagi Eesti ajal saanud mingi loteriivõidu. Selle eest osteti perele üks ilus, imeõhuke kohviserviis, millest osa on senini säilinud. Ülejäänud raha eest osteti aga raamatuid, terve Oskar Lutsu teoste komplekt ja veel üht-teist. Ja muidugi olid peres tellitud ajakirjad, ajalehed. Raamatutest oli minu lapsepõlve ajaks säilinud ka eestiaegset ilukirjandust. Mäletan, et lugesin suure põnevusega E.-A. Poe kriminaal- ja õudusromaane ning hiljem muidugi armastusromaane. Oma vanatädi aga mäletan üsna tihti lugemas piiblit. Ühe eneseharimise viisina on meie peres armastatud lahendada ristsõnu. Vanem poeg on juba koolipõlvest peale üsna edukalt tegelenud mälumänguga. Silvi meenutas a. suguvõsa kokkutulekul kultuurilembest Vene talukodu. Onud mängisid pilli, Onu Etmond mängis pea igal õhtul bajaani. Sageli oli rohkem rahvast koos. Mõnikord lihtsalt loeti ajakirju, teinekord toimusid mingid talgud sulenoppimine vm. Pühade aegu korraldati suures toas ka karnevale. Külarahvale meeldis Venede juurde tulla ja koos kultuurselt aega veeta. Seda õppimist nii paberkandjalt kui ka elust enesest tegid mu esivanemad ise ja seda sisendati järgnevatelegi põlvedele, mitte küll sundivalt, aga soovitavalt ja omaenese eeskujuga. Arvan, et seesama vaimuvalgus tuligi sealt vanaema poolt. Teisalt aga, seda vast eelkõige vanaisa poolt, on saadud kaasa ja pärandatud edasi ausa põllumehe töökust ning tarkust. Paljud meie laialihargneva suguvõsa liikmed on jäänud truuks maatööle, kasvatades loomi ja harides põldu. Ja mis peamine, tööst on õpetatud lugu pidama. Siirdumine Põikvale Aastal 1901, otsustasid vanaema ja vanaisa kolida elama naabermaakonda Järvamaale, täpsemalt Särevere valda Põikva külla. Arvutist otsitud andmete põhjal arvatakse Põikva küla algusajaks olevat Palju elanikke seal tollal oli, ei tea, aga viimastel aastakümnetel on see arv olnud 150 ringi. Miks aga Söelt ära koliti võib üksnes oletada. Andmete järgi oli nii vanaema kui vanaisa peres õdesid-vendi ja nii tuligi osadel kodunt väljapoole uus kodu luua. Järvamaa ja eriti Põikva ei olnud eriti kaugel ja küllap sai määravaks kena metsatükk ja hea pinnasega maa. Nagu üks hästi ettearvestav ja mõtlev pere, ei võetud mingit pangalaenu, vaid osteti oma säästudega tükike maad, kus oli kännustikku ja metsa. Sellest ja sellele siis ehitas vanaisa ise maja. Talu nimeks sai Maasikamäe. Miks just selline nimi? Eks seal oli palju kive ja nende ümber maasikaid. Muidugi oleks võib-olla Kivimäe isegi paremini sobinud, sest nende kivide rohkusega olen isegi võidelnud loomadele heina niites. Samuti proovisime naabritüdruk Reeta Kallaspolikuga, kas saame ainult kive mööda liikudes teineteisele külla minna. Peaaegu õnnestus. Ilmselt oli talule nime panekul ikkagi just vanaema ilumeel mängus, sest Maasikamäe kõlab ju nii kenasti. Kohe samal aastal istutati maja taha tamm, mis oli minu lapsepõlves oma haraliste okste tõttu hästi heaks pesakeseks. Viisin sinna suviti teki ja lugesin raamatuid. See tamm sümboliseerib siiani mu armastatud 4

5 lapsepõlve kodu. Kodust veel nii palju, et nii lapsepõlves kui ka hiljem, kui ma olin jõudnud meie kodu teeotsa, siis tuli mul alati kuidagi soe tunne sisse. Majaehituse kõrval hakati kohe ka maad harima. Oli ostetud sihilikult just nimelt metsatükk, mille mahavõetud palkidest sai ehitada maja, ent samas sai metsa ka kuigi palju müüa ja raha eest soetada põllutöödeks vajalikke tööriistu. Vabanenud maatükil aga kasvatati kartuleid, juurvilja, loomadele vilja, peeti ja kõike vajalikku söögiks. Kindlasti kasvatati ka lina, et saada materjali kanga ja sealt edasi riiete valmistamiseks. Linaleotusauku mäletan veel minagi, samuti linade kitkumist, kimpudesse sidumist ja hakkidesse panekut, aga töötlemist mitte. Samuti on mul meeles kanga kudumine. Olen isegi istunud telgede taga ja põrandavaipa proovinud teha. 13. jaanuaril sündis pere esimene laps, poeg Arnold, keda hakati kutsuma Arnoks. 21. septembril 1903.a. sündis vanavanemate perre teine laps Karl Voldemar või nagu mina teda kutsusin onu Karli. Onu, kellel oli suur osa minu saatuse kujunemisel. Kuna vanaema ja vanaisa olid väga töökad inimesed, siis suudeti suurendada loomakarja ja osta maadki juurde. Kolhooside algusajaks oli juba üle 32 hektari maad. Vanaema kohta veel niipalju, et tema usinust märgati ka naabrite poolt. Küla peal oli käibel olnud ütlus, et Vene, Leena käib nii kiiresti, et kannad ei ulatugi maha. Siinjuures veel selline tõik. Kui sündis poeg Karl, oli just sügisene kartulivõtuaeg. Vanaema läks kartulipõllult koju, sünnitas kenasti lapse ära, tegi sellega kaasneva ning läks põllule kartuleid edasi võtma. Vot selline tubli inimene oli minu vanaema! Mina näiteks vedelesin mitu päeva peale sünnitust haiglas ja läksin alles viiendal päeval peale vanema poja sündi kartulipõllule (mu esimene poeg sündis 23. septembril). 19. jaanuaril 1913.a. sündis perre kolmas poeg Edmond (variandid Etmondt, Edmund). 25. veebruaril 1915.a. sündis majja esimene ja ainus tütar - minu ema Melanie ehk Melli, nagu teda kutsuti. Onutütar Eha mäletamist mööda, kes armastas sageli minu emal külas olla, kutsuti ema sageli ka Lanniks. Eks vist oligi nii, et heal lapsel mitu nime. 24. märtsil sündis poeg Markholv (Markov), keda kutsuti Markiks. Seega oli peres viis last. Minu arvates oma lastele nimede panek on eelkõige vanaemapoolne, sest neis nimedes on sellist peenust ja ilusat keelekõla. 5 Mart ja Leena Vene ning lapsed Arnold, Karl- Voldemar, Edmond, Melanie, Markholv 1920 a. Saatuse löögid ja uue maja ehitus 1921., kui oldi selles toredas ühtehoidvas ja igati usinas peres juba üpris heal järjel, juhtus õnnetus. Vist oli see äike, mis lõi elamusse sisse. Maja põles maha, koos majaga rehealune ja tall. Päästa ei

6 õnnestunud midagi, ei ainustki eset ega looma. Oldi õnnelikud, et ise kõik ellu jäid. Mingil ajal oli mu vanaisaga õnnetus juhtunud. Ta oli raiunud puid ning üks puukild oli lennanud otse silma. Sellest saadik ei näinud vanaisa oma vasaku silmaga kuigi hästi. Aga pere oli edasipüüdlik. Terve aasta elati aidas, seitsmekesi ühes eluks kohandatud ruumis. Sama aastaga aga suutis vanaisa poegade abiga ehitada üles uue maja. Seega juba 1922.a. koliti uude majja. Maja tehti tunduvalt suurem (8 tuba, suur köök, sahver), kolme ukse ja suuremate akendega. Mulle meeldis lapsena kõige enam see, et sai joosta ümber tubade ringiratast. Kuna ruumi oli piisavalt, siis sai ühest suurest toast nn. rehetuba, kus hoiti vilja ja muud seesugust kraami, mis pidi kuivemas kohas olema. Seal oli ka suur reheahi. Mäletan, et just selles suures ahjus kasutati kütuseks vanaisa tehtud hagu. Kui praegu kõik oksad lihtsalt ära põletatakse või jäetakse hoopis risuna metsa alla vedelema, siis tollal tehti korralikud haokood, mida sai kasutada kas õues lõkke tegemisel või siis just avaras reheahjus. Selles suures ahjus küpsetati ka pere jaoks leiba. Eestlastele oli leib ju kõige tähtsam toit. Et leib lauale jõuaks, pidid vanavanemad oskama sirbiga vilja lõigata, koodiga rehepeksul töötama, vilja tuulata oskama ja mõnikord ka käsikiviga jahu jahvatama. Alles siis kui põllul kasvanud vili oli ära koristatud ja jahuks jahvatatud sai leiba teha.. Vanaema Leena küpsetas väga head leiba ja saia. Esmalt pesi vanaema käed korralikult seebiga (oma keedetud seep muidugi) puhtaks, pani puhta kleidi selga, valge põlle ette ja sidus räti nii pähe, et juuksed olid täielikult kaetud. Siis tõstis ta leivaastja pliidilt maha. Vanaema lappas kokku puhta linase räti, mis oli asetatud kolmjalale juuretise peale. Astjas kobrutas vedel taigen. Vanaema võttis puust külimitu jahuga, mis oli eelnevalt kööki soojenema toodud. Labidakesega segas ta jahu tasakesi taignasse. Järgnes kõige olulisem tegevus - leiva sõtkumine. Rusikas käed taignasse ja siis välja. Ega see nii kerge töö tegelikult polnudki. Käed muutusid kibedaks ja väsitav oli see samuti, sest tainas tuli sitkeks sõtkuda. Nüüd vajutas vanaema käeservaga taigna pealt siledaks. Siis kattis ta astja valge rätiga ja tõstis soojale pliidile kerkima. Järgmise päeva hommikul köeti ära ahi. Meie peres tehti kahte sorti leibasid tavalisi ja lihaga täidetud suuri leibu. Pärast pandi ahju ka väiksed kakukesed, nn kaapekakud, mida sain minagi koos vanaemaga tainast veeretada. Kööki täitis mõnusalt magushapu leivalõhn. Ja veelgi parem lõhn tõusis siis, kui leivad ahjust välja võeti. Mulle meeldis alati vaadata, kui vanaema läks suure pika leivalabidaga ahjust leiba välja võtma. Vanaema küll ajas mind eemale, et ma kogemata ei saaks varrega pihta. Ja kui hea oli veel soe sai kodus tehtud võiga, mis otse sulas saia peal. Praegugi tõuseb mu silme ette pilt, kuidas vanaema võtab leibasid ja saiu ahjust, määrib neid pealt võiga ning paneb rätiku alla. Üks soe sai aga anti koheselt söömiseks. Suguvõsa kokkutulekul 2009 oli kaasa toonud omaküpsetatud leivad onupoja tütar Ülle. Leib maitses väga hea. Tore, et traditsioon jätkub. Eks pealepandav võigi oli oma tehtud. Kodus olid selleks olemas kõik vahendid, mis seisid kenasti aidas. Osalesin minagi või tegemisel. Võid valmistati puhtast rõõsast või hapust koorest võimasinaga. See kloppis koort, kuni rasvaosakesed liitusid võiks ja eraldus petipiim. Valmistatud võid hoiti külmas keldris. Loomalaut ehitati hoopis eraldi, majast eemale. Lauda alumine kuni meetri kõrgune osa laoti põllukividest, et see peaks aastakümneid vastu. Lauda eraldi ehitamine aga hoidis majast eemale nii kärbseid kui ka loomadelt eralduvat haisu. Lauda juurde kuulus veel küün heinte jaoks. Samuti oli võimalik panna heinu lauda lakapealsesse ja lisaks veel ühte küüni. Juba ehituse käigus mõeldi loomakarja suurendamisele. Kapitaalne ehitis oli ka põllukividest suur kelder. See oli ehitatud oma 100 m kaugusele majast. Keldri taha istutati hiljem pähklipuud, mida küll hakkasid üsna varakult külastama oravad. Nii moodsate hoonete ehitamist ei põhjustanud mingilgi määral edevus, vaid talumehe praktiline mõtlemine. Üks õnnetus sundis arvestama sellega, et kui midagi sarnast peaks veel juhtuma, siis suudetakse päästa vähemalt midagi. Suviti magati sageli küünis või lakas värsketel heintel. Olen minagi seda teinud ning head värsket 6

7 heina lõhna sisse hinganud ja lindude siristamist kuulanud. Onu sõnade järgi olid mõned suved nii soojad, et magati lausa lageda taeva all, alla laotati lina, peale ei võetud kuuma suveöö tõttu midagi. Lapsed kasvamas Laste kasvades püüti neid ka koolitada. Ja seda võimalikult palju, sest hariduse kasulikkust osati hinnata. 7 Põikva algkool Alghariduse said kõik lapsed kohalikus Põikva algkoolis. Sinna oli käia vaid kolme kilomeetri ringis. Hiljem see hoone põles maha ja siis tuli lastel minna Laupa kooli, milleni oli ligi kaksteist kilomeetrit. Arnold Vene Vanem poeg Arno sündis 14. jaanuaril 1901 Pärnumaal Uue-Vändra kihelkonnas Kurgjal Söe talus. Kuna vanemad ostsid Järvamaale Põikvale metsa- ja kännustikutüki, mida juuriti ja millele ehitati talu, siis lapsepõlv ja noorusaeg mööduski Arnol Maasikamäe talus Põikval. Ta käis kohalikus külakoolis, lõpetades algkooli. Esialgu töötas ta oma isatalus. Seal ta ka abiellus Luise Rosalie Topasiaga. Peagi asus ta omaette elama. Tema elukohaks sai kodutalust paari kilomeetri kaugusel asuva Poe talu ülemine korrus. Seal ta elas koos oma abikaasa ja mõne aja pärast sündinud lastega. Neil oli kokku neli last: tütar ja kolm poega. Kolhooside moodustamise järel töötas Arno traktoristina. Seda tööd tegi ta kaua aastaid a. suri ta naine ning ta pidi üksinda kasvatama oma lapsi. Laste täiskasvanuks saades läks Arno elama Võhma oma noorpõlve pruudi juurde, kes selleks ajaks oli samuti oma abikaasa kaotanud. Külastasime teda seal mitmeid kordi, samuti käis temagi Venel. Onu Arnost mäletan selgelt tema puhmas kulmusid ja hallikaid juukseid ning sooja naeratust. Arnold suri 1982 ja ta on maetud Türile. Karl Voldemar Vene Järgmine poeg Karl sündis 21 septembril 1903 Põikval Maasikamäe talus- sealse talu esimese lapsena. Selles majas veetiski ta oma lapsepõlve ning peamise osa noorus- ja vanadusaastatest. Kooliteed alustas temagi Põikva algkoolis, lõpetades selle väga edukalt. Ilmselt oli Karli pere nutikaim, sest tal olid peale laulmise kõik viied. Seejuures on naljakas see, et ta ei pidanud eluaeg lauluviisi, ometi mängis nii puhkpille, akordionit, lõõtspilli. Võis mängida kas noodist või lihtsalt laulu kuulates. Õppimist jätkas Karl Türi gümnaasiumis. Tollal olevat seal õpetatud mitmeid võõrkeeli, mistõttu onu oskas pisut prantsuse keeltki. Vahepeal olevat aga olnud ainult venekeelne õpe, kusjuures isegi vahetunnil olevat pidanud õpilased üksnes vene keeles rääkima. Kõrgkool jäi onul ometi läbimata, sest peale lahtise pea olid tal ka kõige lahtisemad käed. Sõjaväes oli Karli

8 teeninud Narva Jõesuus just nimelt oma hea pillioskuse tõttu puhkpilli roodus. Edasi vajas talu Karli töökaid käsi. Karlist sai isa parem abiline ja isa tahtel ka peremees. Töömehena oli Karl väga tubli, ta oskas teha igat tööd perspektiivselt, mõtestatult. Karl abiellus 1925 Johanna Kamsiga. Esialgu elasid nad Põikval, kuid seejärel mõnda aega Türil. Karl töötas 10 aastat Türil Tarbijate Ühistus. Seejärel taas talus. Kolhooside moodustamise järel läks ta 1953 elama Ahtme ja tööle kaevandusse. See oli pagemine kolhoosi eest ja mitteliikmena aina suurenevate maksude eest. Paari aasta pärast tuli ta tagasi ning hakkas kolhoosis tööle ehitustöölisena, mõnda aega ka tallimehena. Elu aeg korralikult töötanud sai ta lõpuks ikkagi väikest vanaduspensioni. Karl suri 1985 ja on samuti maetud Türile. Edmond Vene Edmond sündis 19. jaanuaril 1913 pere kolmanda lapsena. Juba väiksena oli ta eriliste annetega, hästi osavate kätega ja igati nutikas. Ta õppis lausa enne pilli mängima, kui rääkima. Aga kahjuks tabas teda kahe-kolmeaastasena lastehalvatus, mistõttu ta jäi eluks ajaks lonkama. Kardeti isegi ta surma. Õnneks ta pääses. Ta sai küll aegapidi kõndima, kuid abiks pidi olema alati kepp. Ent seda enam arenes tema käte osavus. Kes vähegi endale mingit pilli tahtis, selle tegi tema valmis. Ka nikerdas ta igasuguseid puuasjakesi, tegi käekellarihmasid, ehtekarpe jpm. Tal olid tõeliselt kuldsed käed. Mul on siiani alles tema tehtud väikene, viimse kui pisidetailini viimistletud vokike ning kaks kaunist karpi. Ühes hoian dokumente, teine rohkemate sahtlikestega on ehete jaoks.. Ka on mul alles onude tehtud kartuli,- marja- ja õunakorve. Kuna meie peres oli tellitud mitmeid ajakirju, nagu näiteks Maret, Kõigile, Taluperenaine, siis oli Edmond just see, kes kõik ajakirjad tervikuteks köitis. Need ajakirjad säilitati alles ja nii sain minagi neid lapsena lugeda, nii lastele mõeldud osa kui ka järjejutte. Mäletan, et väga südamlik järjejutt Kastaniõis oli ajakirjas Kõigile. Edmond abiellus talus teeninud tüdruk Ainoga, kellega neil sündis üks poeg. Peagi asusid nad elama Järvamaa Taikse külla. Sealgi tegeles Edmond edasi mitmesuguste esemete nikerdamisega, teenides lisa väikesele riiklikule invaliidsuspensionile. Hiljem ostis ta endale invaliidiauto, millega siis oli hea sõita Türile kaupa ostma suri ootamatult nende poeg. See oli suur hoop, millest onu Edmond ei suutnud üle saada. Edmond suri 4. veebruaril 1985 ja maeti Türile. Nii Karl kui ka Edmond olid nii hinnatud pillimehed, et ega vist ainsatki pulma või suuremat sünnipäeva ei möödunud külas, kus neid poleks kutsutud tantsuks mängima. Väga hästi mängis akordioni ja bajaani ka Edmondi poeg Viljo. Melanie Vene Laane - Mikk Minu ema Melanie sündis 25 veebruaril 1915 Järvamaal Põikval pere neljanda lapsena ja esimese tütrena. Ainsaks tütreks ta jäigi. Temagi õppis esialgu Põikva algkoolis. Ema enda käega kirjutatud eluloo kirjeldusest võib lugeda, et tal võimaldati peale kuuenda klassi lõpetamist end täiendada Türi Aiandus-Majanduse Gümnaasiumis Laupal - perenaiste koolis. Seega saaksin oma ema pidada isegi mõnes mõttes kooliõeks, kuna oleme mõlemad samas koolis käinud, kuigi loomulikult erinevatel aegadel. Seejärel õppis ta Kuremaal kontrollassistendiks ning oli praktikal Rõngus aastast toimus kutseline tegevus Lõõla K/Ühingus. Samas õppis ta edasi Tallinna Aianduskoolis, omandades agrotehniku kutse. Hiljem lõpetas ema veel Vodjal Põllumajanduse Kooli. Koolist olevat ema ühes mõisas praktikal olnud. Oli parasjagu varasügis ja söögilaual värsked keedetud kartulid. Ema oli arvanud, et mõisarahvaga koos einetades tuleb kartulid ära koorida, kuigi kodus söödi noori keedetuid kartuleid alati koos koortega. Aga ennäe imet, ka siin oli samasugune lugu. Emal aga kartulid kooritud ja häbi oleks neid olnud hiljem eraldi ära süüa. Ema töötas veel Karedal nõuandjana aianduse alal. Ema kooli lõpetamisest on mul alles hõbedane sini-must-valge lõpumärk. 8

9 Minu ema Melanie oli üsna hea peaga ja väga osav käsitöö tegija. Säilinud on pilte käsitööringidest Põikval. Minul aga on alles üks ema õmmeldud tikanditega kleit. 7. oktoobril 1939 abiellus Melanie Aleksander- Rudolf Laanega. Elama asuti Viljandisse, kus sündis ka esimene laps. Sõja eest koliti taas Põikvale, kus sündis teine laps. Kui mees kinni võeti ja vangi mõisteti, jäi ema meie, kahe väikese lapsega üksinda. Tööle minna polnud esialgu võimalik. Kuid teenistust andis õmblustöö. Ahtmesse kolis minu emagi, kuna seal olid pisut soodsamad võimalused leida tööd ja elatist teenida ka õmmeldes abiellus mu ema teistkordselt Olev Mikuga. Peagi koliti uuesti Järvamaale, kus töötati põhiliselt metsatöödel, ema jätkas ka õmblustöid. Minu ema Melanie suri 25. detsembril 1957, kui sündis ta kolmas laps. Ta on maetud Türile. Markholv Vene Noorim poegadest, pesamuna Marki sündis 24. märtsil Ta oli omajagu krutskeid täis laps. Alghariduse omandas temagi Põikva algkoolis. Seejärel õppis ta Laupal. Hoolimata viguritest kasvas temast nagu vanematest lasteski, tubli töömees. Marki oli tugev matemaatikas, omades seejuures head ärisoont. See ilmnes ka tema töökäigus. Ta on töötanud järgmistes kohtades: Türi Tarbijate Ühing ; Masina Ühistu ; Jõhvi kaevandus ; Jüriöö kolhoosi autojuht ; kooperatiiv Laupal müüja ; Põikva kaupluse müüja ; Jüriöö kolhoosi brigadir ; Türi Metsakeskus ; Jüriöö kolhoosi autojuht ; Türi Metsamajand ; Jüriöö kolhoosi autojuht Sellest peale elas ta pensionärina Põikval. Abiellus Marki 1939 Meida Kallaspolikuga. Neil oli kolm last tähistasid nad kuldpulma, mis oli nagu sugulaste ja sõprade kokkutulek. Oli väga tore ja meeldejääv sündmus. Elukohtadeks oli Markil ja ta perel kogu aeg Põikva, kuid siiski erinevad kohad. Venelt siirdus ta värskelt abiellununa Poe tallu. Kolhoosi ajal, mil ta abikaasa töötas lüpsjana, mindi mõneks ajaks elama Kodresile, kuna lehmad olid seal. Peale seda koliti Küttalusse, siis aga 1959 tagasi Poe tallu, kus elati surmani. Marki on alati olnud väga aktiivne ühiskonnaelus. Oma poliitiliste tõekspidamiste tõttu on ta pidanud ka kinni istuma. Sellegipoolest säilitas ta alati optimistlikku meelt ja suurt vitaalsust. Sageli käis ta meil. Temaga oli huvitav vestelda ning vahel me mängisime kaarte. Ta oskas peale tavalise põllutöö ka peenemat puutööd, nagu näiteks ilukorvide punumine. Viimast punutud õunakorvi hoian kui mälestust onu Marki kätetööst. Marki suri 11. augustil 2001 ja ta maeti Türile. Tol ajal tehti kodus kõik ise, valmistati tünnid, kirstud, korvid ja pastlad, kooti kangast ja õmmeldi riided. Mäletan siiani, et algklassides öeldi mulle või mu kodustele õpetajate poolt kiidusõnu mu riietuse kohta. Aga mu ema õmbles ju väga hästi. Ja ta mitte ainult ei õmmelnud kleiti valmis, vaid kaunistas seda tikanditega või mingite vahvlikroogete, satside, voltidega. Talveks oli mulle õmmeldud lausa imeilus komplekt - kasukas ja sinna juurde muhv ning müts. Külmal talvel oli kätel muhvis mõnus ja soe olla. Kuna mul oli piisavalt riideid, siis vahel viisin mõningaid asju isegi oma kooliõdedele, loomulikult koduste heakskiidul. Õmblemisega teenis ema isegi raha, sest küllap suurel osal külainimestest olid kui mitte kõik igapäevariided, siis aga enamasti kõik piduriided tema õmmeldud. Õues käidi suvel tavaliselt paljajalu. Minagi armastasin lapsepõlves paljajalu ringi joosta. Kingad olid täiesti olemas, aga nii oli palju mõnusam. Minu vanemal pojalgi kadusid lapsena nagu märkamatult kingakesed jalast. Onu lapsepõlve peamiseks jalatsiks aga olid viisud või pastlad, muidugi mõista vanaisa tehtud. Minul on pastlad ainult rahvariiete komplekti juurde ja muidugi nüüdsel ajal tehtud. Jõuludeks aga kingiti lastele tavaliselt saapad. Kuna rehetuppa olid hullamiseks sisse toodud õled, siis lapsed läksid jõuluööl tavaliselt, uued saapad jalas, õlgedesse magama. 9

10 10 Hilja Purkart Kui loomade arv peres suurenes, siis võeti tallu appi tüdruk Hilja Purkart. Hilja sündis 3. veebruaril Järgnevalt Hilja meenutus oma minemist Venede juurde Maasikamäele. Ta oli siis vaid 17,5 aastane. Ta olevat olnud onu Arno ja ta naise Luise juures külas. Luise oli Hilja täditütar. Sinna aga tulnud parajasti onu Karli naine Anni, kellega saadi heale jutule ning Anni kutsus ta Venele. Aastaid hiljem meenutas Hilja oma head elu majas, kus ta oli elanud nagu perekonna liige. Kõik olevat olnud ta vastu väga südamlikud, kurja sõna ei lausunud keegi kellelegi. Kunagi ei toimunud mingeid joominguid, kuigi pidusid ja kogunemisi oli. Küll tuldi tallu käsitööd tegema, küll niisama meelt lahutama mängima, tantsima. Minu emale olevat aga meeldinud Hiljal soenguid teha. Ema ja Hilja olid ka enam-vähem üheealised ja seetõttu sõbrunesid hästi. Ka onude tütred Silvi ja Eha olid hiljem ema juukseid seadnud, kamminud ja laineid teinud. Hiljal oli ka paar ehmatust talus. Minu ema elas siis isaga juba Viljandis. Isa oli tööl politseis. Kui nad koju tulid, siis tavaliselt mindi neile hobusega Türile vastu. Kord aknast vaadates nägi Hilja, et politsei hüppab hobuselt maha ja hakkab maja poole astuma. Köögis olnud aga parasjagu Lepiku- Liisu (samagoni) laadung lahti. Hilja haaranud ruttu rätikuid ja katnud kinni. Tulija aga oli hoopis minu isa, kes oli saanud transporti ja koplist teinud lõpuotsa talu hobusega. Ehmatus oli ka seoses onu Karliga. Majas tapeti lehm. Hilja ja Karli olid onnis sellega tegelemas. Järsku käis kõmakas, mis Hiljat ehmatas. Tuli välja, et varesed kippusid veise kallale ja onu lasi peletamiseks püssi. Talus olevat Hilja suutnud koguda nii palju raha, et sõja algusajaks oleks endale ise maja võinud osta. Hilja oli Maasikamäel kokku 1,5 aastat: Kuid hea sõnaga meenutasid teda pereliikmed alati ja tundub, et see oli vastastikune. Hiljalgi jätkub Vene rahva kohta üksnes kiidusõnu. Eriti soojalt aga meenutas Hilja vanaema Leenat, kes olevat olnud kräbe, hakkaja igale tööle, samas aga hoolitsev ja hea. Keldrivarud Toidust rääkides peab peatuma meie suurel, rikkalikul keldril. See oli väljas ja nagu muudki kõrvalehitised, majast oma meetrit eemal. Keldri ühel poolel olid kartulite salved. Juba sügisel sorditi meie peres alati eraldi salvedesse panemiseks väikesed kartulid sigade jaoks, vahepealsed seemneks ning suured endale söögiks. See sorteerimise harjumus jäi mulle eluks ajaks külge. Teisel pool oli koht kapsa-, kurgi- ja lihatünnide jaoks. Ka olid keldrisse riiulid ehitatud ja minu meelest olid nad alati mahlasid ja moose täis. Lae all aga olid konksud, kus rippus suitsuliha või suitsusilkudega korvid. Õues oli onu meisterdatud suitsuahi, kus ta siis ise suitsetas nii liha kui ka silku. Seega oli alati ka ootamatute külaliste puhul midagi head keldrist võtta ja lauale panna. Mäletan paljusid jaanipäevi, kui onul käisid ikka ja alati külas kaks ta endist naabrimeest, lapsepõlve sõpra - Pärna, Karli ja Esko, Villem. Nad ütlesid alati, et tahaks head praetud soolapekki ning kodukana mune. Ja loomulikult kuulus sinna juurde onu valmistatud õlu. Karl Pärn oli tunnustatud günekoloog ja iga kord heitis ta pilgu minu peale, patsutas õlale ning ütles, et ikka oled sa nii kõhn. Neist jaanipäevadest veel nii palju, et siis oli meil rohkemgi külalisi. Ja siis panid needsamad külalised ka vikati heinakaarde. See oli märk algavast heinahooajast. See oli kuidagi väga vahva aeg. Kõik olid rõõmsameelsed ja paari tunniga niideti hulga loogu maha. Meeles on, et alati kevadisel õue suurpuhastusel tegime lõpuks lõket, kus kokkuriisutud lehed ja oksad ära põletasime. Ning siis toodi keldrist sinki ja mõnusalt krõmpsuvat hapukurki, mida sõime lõkke ääres värskelt küpsetatud leivaga. Sellist mõnusat soolakurki miskipärast hilisemast ajast nagu ei mäletagi. Magustoiduks olid aga vanaema pannkoogid mee või moosiga. Huvitav, et see kogu pere lõkkeäärne söömine oli üks toredamaid ja meeldejäävamaid kogu pere üritusi. Söögilauda rikastasid muidugi veel metsaannid. Põikval olid head marja- ja seenemetsad. Seeni, peamiselt võiseeni korjasime isegi müügiks. Pohlale mindi vahel isegi hobusega ning marju korjati suured tünnid täis. Pohlamoosist saab väga head kattematerjali plaadisaiale, aga kui seda ilma õunte

11 ja suhruta keeta, siis jõulu ajal suhkruga parajaks timmituna imehea salat. Marjulkäimisest veel tunduvalt hilisemasse aega: mu noorem poeg oli väga nobedate kätega marjade korjaja. Ta suutis suviste koolivaheaegade marjade müügi raha eest osta endale jalgratta, seejärel muusikakeskuse ning hiljem panustada suure osa autogi ostuks. Hiljem, täismehena tegid onu Karli ja samuti ta noorem vend Marki jahimehe eksamid ära ja astusid Jahimeeste Seltsi. Kuna tol ajal oli hunte väga palju, siis said jahimehed teatud arvu võsavillemite hävitamise eest põdra laskmise loa. Põdralihast aga lasti koos juurdeostetud sealihaga teha suitsuvorsti. Nii et minu lapsepõlves oli meil väga sageli söögilaual suitsuvorst. Kord mäletan, et meie kuuri all oli pesakond hundikutsikaid, kes minu arvates anti Tallinna loomaaeda. Ka võis jahimees lasta linde, millest saadi värsket liha. Ainult lindude puhtaks kitkumine oli küll väga tüütu tegevus. Vahel tõi ka onu Marki oma linnu meile. Siis tuli seegi ära puhastada ja toiduks valmistada. Peale sööki aga istusime lauas ja mängisime kaarte. Mitte küll alati, aga enamasti pühapäeviti. Kord tuli onu külast siga tapmast, heitis natukeseks pikali. Üles tõustes ütles ta mulle, et nüüd lähme ja toome endale õhtuks jäneseprae. Mina pidin minema kopli ühest otsast koera asemel haugatades, onu läks teisest otsast ja ennäe imet, ma ajasingi talle jänese ette. See tundus mulle uskumatuna, aga jahimehena onu teadis ja tundis loomade elu ja tegevust. Samas pidas onu väga rangelt kinni jahimehe eetikast. Ta rääkis alati, et ei tohi lasta emasloomi, ei tohi jahti pidada valel ajal ja mitte mingil tingimusel ei tohi lasta magavat looma. Tavaliselt küll oli onul alati jahikoer laika, keda ta ise õpetas välja. Nii et ega ma neid koera kohustusi rohkem täitnud pole. Kord ühel varahommikul kutsus onu Karli mind kaasa hommikust tedremängu vaatama-kuulama. See oli haruldane elamus, päike hakkas parasjagu tõusma, kaskede lehed särasid, kastene rohi pärlendas ja tedrede mäng oli midagi kirjeldamatut. Onu tundis väga hästi linde, loomi ja taimi ning tutvustas looduse ilu mullegi. Igal sügisel oli kodus muidugi vaja tappa ka noori kukkesid, kuna mitu kana haudus suvel omale pesakonna poegi. Igav tegevus oli kanade puhastamine sulgedest, eriti kui neid olid väga korralikult vaja puhastada udusulgedest patjade tarvis. Siis tuli väikseid sulgi lausa kääridega lõikuda suuremate sulgede küljest. Hanede ja partide sulgede noppimine oli märksa lihtsam. Aga see-eest oli hanede pidamine tülikam, kuna nad kippusid tigedaks minema. Kord tapeti isegi üks hea elujõus kukk maha, kuna ta kippus mulle liiga tegema. Lisaks peeti meie peres alati mesilasi. Mäletan minagi mee võtmist ja seejärel selle läbilaskmist vurriga. Ja kõige parem oligi just äsja võetud värske kärjemesi. Tegime kooki, millele määrisime mett ja jõime head kodust piima kõrvale. Hiljem tuli minulgi lasta suitsu, kui pereheitmisel pandi uus pere tarru või siis võeti mett. Piimast veel nii palju, et poest ostetud piima maitsesin ma esimest korda alles millalgi keskkoolipäevil, kui oma lehm parajasti kinni oli. Poe piim tundus mulle nii vesisena, mis joomiseks ei kõlvanud. Kodune piim oli ikka rammus ja maitsev. Üldiselt sai siis, kui oma lehm kinni oli, tuua piima naabritelt Riisi, Marylt või Esko, Jutalt. Veel oli huvitav, kui peres tehti kaerakilet ehk kiislit, siis viidi seda alati ka naabritele. Sama oli ternespiimaga, mida siis ahjus küpsetati (sarnanes pisut omletiga). Sama tõid naabrid meilegi. Naabritega vahetati ka kevadeti ettekasvatatud taimi. Neid ei müüdud külas kunagi. Seega olid keldrivarud alati piisavad ja puudust meie peres toidust ei tuntud. Kodused tööd ja toimetused Meie kodus peeti lehma, sigu, lambaid, kanu. Heina tuli teha koplis kivide vahelt. Tegelikult oli meie perele suureks kasuks, et niivõrd palju kive oli maja ümbruses. Hiljem kolhoosil ei olnud selle maaga mitte midagi teha. Aga minu esivanemad kasvatasid sinna kena kasesalu ja istutasid hästi palju õunapuid, marjapõõsaid, ploome, kreeke. Seega oli värsket puuvilja süüa nii palju, kui vähegi suutsime. Minu lemmikud olid sibulaõunad, mis lakas säilisid kevadeni. Neist ilusamaid, punapõsksemaid riputati ehete kõrval jõulupuulegi. Kaasikus oli üks hästi suur kivi, mille otsa andis päris ronida, aga mulle meeldis seal istuda. See oli 11

12 lausa tooli kujuline mitme järguga kivi, kõrguseks oma meetri jagu kindlasti. Ent heinategemine nõudis oskust, kuna vikatit nüristavaid kive oli lausa igal sammul. Niitmiseks tõusti kelle nelja paiku üles, sest niiskele rohule hakkab vikat tunduvalt paremini peale. Minu onu oskas vikatit imeliselt luisata. Nimelt ta näpud nagu mängisid pilli luisku vikatiteral liigutades. Meelsasti andsin minagi oma vikati talle luisata ja ega ma ise saanudki vikatit nii teravaks nagu onu. Sarnast musikaalset võtet kasutas onu ka poest uut vikatit ostes. Loo segamine oli kusagil lõuna paiku. Õhtupoole pandi kuivanud hein ämmudesse, saadu, väravasse või kuhja. Need on kõik erineva suurusega ja neid tehti vastavalt kaugusele majast, mida kaugemal, seda suurem. Hiljem veeti ligemalt suurte okste peale saadudesse tõstetud hein lausa okstest kinni võttes oma käte jõul koju. Kaugemalt pidi muidugi tooma hobusega. Lakka ajas tavaliselt onu Karli ja meie tädiga olime enamasti vastuvõtjad. Hein tuli lakas korralikult panna ja kinni tallata. Vahele visati soola, et hein paremini seisaks. Seejuures oli hea, et kui oli kas heina segamine, saadu panemine või mingi muu töö, siis lastesaate ajaks võisin alati tuppa minna saadet kuulama. Maa künti tavaliselt kevadel oma hobusega. Kuna kive oli palju, siis kartulimaalt tuli igal kevadel teha kivide korjamist. Suvist kartulite muldamist olen minagi teinud. Kord juhtus äpardus, pöörasin liiga järsult, ning sahk läks hobuse jalgadele, mis ajas hobuse perutama. Omajagu tööd oli vahel kartulite võtmisega. Kesk- Eestis ja sinna Põikva kuulubki on hea must mullane pinnas, aga üldjuhtudel liiga madal maa. Suuremate sügisvihmade puhul kippusid kartulipõllud võtmise ajaks vee alla jääma. Oli juhuseidki, kus pandi lauatükid jalgade alla, tõstes neid pidevalt edasi. Võtmine toimus muidugi käsitsi konksude abil. Tean mitmeid kohti, kus kaevatakse hargi või labidaga kartul üles, aga meie kandis tehti seda alati vanemate valmistatud konksudega. Meil oli konks üheteraline, pisut ümar, otsast teravnev. Oma aiamaal võtan ma senini onu tehtud konksuga kartuleid. Meil oli üks vanem naabrinaine, kes kippus ikka kiitlema, et neil on suuremad kartulid, ilusamad õunad ja kauem õitsvad lilled. Kord kartulivõtu ajal nägime onuga teda lähenemas. Kindel, et tuli meie saaki takseerima. Onu ütles, teeme nüüd viguri ja paneme ruttu kõik hästi suured kartulid korvis pealeotsa. Tegimegi seda. Muidugi tuligi naabrinaine vaatama meie saaki, aga ega ta suurt midagi tahtnudki rääkida, vaatas ja tegi minekut. Hilisemal kolhoosi- ja pärast ühendatud sovhoosiajal hakati majandi põldudel võtma kartuleid algul traktoriga, hiljem kartulikombainiga. Olen neid võtnud küll koolist minnes kui ka hiljem töö kõrvalt. Alati tehti põllu keskele lõke, kus siis küpsetati otse põllult võetud värskeid kartuleid koos koortega. Need maitsesid üsna head. Ainult sõrmed olid pärast tahmased. Onutütar Silvi mäletab suuri siniseid linapõlde ja lina töötlemist masinatega, mis olid suures rehetoas. Lina oli kasulik kasvatada, sest lõnga ja riidega sai tasuda ka makse. Vanaema õpetusel tegin esimese lambaniitmisegi. Ega see töö kergete killast pole, sest just kõhualuses osas peab eriti tähelepanelik olema, et lambakäärid kogemata nisasse ei satuks. Lammastel seoti tavaliselt jalad niitmise ajaks kokku, et ta ei rabeleks. Niitmisele järgnes villa pesemine, siis kraasimine ja vokiga lõngaks tegemine. Hiljem tekkisid lõngavahetuspunktid, kus puhta villa vastu sai lõnga või ka vilte vahetada. Siin öelduna olid lambad minu lemmikloomadeks. Kord, kui ühel utel oli sündinud kolm talle, siis võttis ta omaks ja hakkas toitma vaid kahte ning kolmas jäi minule lutitamiseks. See lammas jäi ka suurena mu järel käima. Vanaemal aga oli loomulikult vaja silmailu. Peale seda, et õue kaunistasid elupuud, sirelipõõsad, kibuvitsad ja maja ümbritses kuusehekk, ilutsesid veel mitmed lillepeenrad. Kasvatati pojenge, nartsisse ja mitmeid muidki lilli. Nagu eespool öeldud, oli maapind viljakas. Ilmselt just seetõttu kasvas ka metsikult palju lilli. Kogu õu ja koppel olid varakevadest hilise sügiseni täis õisi: mariianroosid (sellel lillel on küll palju nimevariante, aga meie kandis öeldi just niiviisi), kullerkupud, mesililled, jaanikannikesed, maikellukesed, kassikäpad jne., jne., isegi haruldased kuradikäpp ja jumalakäpp kasvasid koplis. Tasus vaid nartsisse harvendada ja nende sibulaid lihtsalt kuhugi visata, kui nad hakkasid õitsema. 12

13 Sellist looduslikku õieilu pole juhtunud kusagil mujal nägema. Õue ehitas onu mulle kiige. Mulle meeldis kangesti endale suurt hoogu teha, vahel sai isegi üle võlli lastud. Mõnel korral tuli vanaemagi kiikuma. Koplisse tegi onu suure onni lastele mängimiseks. See onn oli poolest saadik maa all ja seal oli lausa kaks tuba. Mängisin ma seal tihti oma onupoegade Viljo, Vahuri ja Valdariga, kes olid enamvähem minuealised. Vahel tulid mängima ka mu klassiõde Urve Klaasen oma noorema õe Vaikega, mõnikord naabritüdruk Reeta Kallaspolik. Aga nendega mängisime eelkõige nukkudega. Nukkudel olid kõigil nimed, praegugi mäletan oma nukke Maiet, Lembitut ja hiljem oli üks hästi ilus nuku Kersti. Mängisin aga ma üsna kaua aega, kindlasti veel VI klassis. Sirelitest veel nii palju, et nii mu vanemal kui ka vanatädil oli 1. juunil sünnipäev, kuigi neil oli vahet seitse aastat. Aga nende sünnipäevaks korjasime emaga alati suured kimbud sireleid ja viisime sünnipäevaks. Ema kindlasti veel õmbles oma emale ja tädile kleidid või tikkis mõne kauni lina. Oma puhkehetked olid tööde kõrval meie pereski. Ei mäleta täpselt, kui vana ma olin, kui mind viidi Põikva ojja ujuma. Algul ujusin kõrkjatest tehtud mati peal, siis aga ütles onu, et peab proovima ka ilma selleta hakkama saada ja nii see ujumisoskus tuligi. Kodused jõulud ja muud pühad Kodus käis meil alati jõuluvana. Ei tähendanud hiljemgi, et üldiselt oli vene ajal kuuskegi keelatud jõuludeks sisse tuua. Meil oli ta selleks ajaks alati toas suur, uhke, kahar laeni kuusk, mida koos teistega minagi ehtisin. Eks muidugi aja jooksul on saanud seal mitmedki lapsed puu ehtimise rõõmu tunda. Alumistele okstele riputasin eelkõige just mina need kaunid ehted, samuti mõningaid õunu ning vanaema küpsetatud piparkookegi. Mul on praegugi veel alles mõned Eestiaegsed ehted: paar kuusekäbi, kelluke, ümmargune muna ning käbidega küünlajalgu. Raadio mängis Soome pealt, sest sealt tuli ilusaid jõululaule. Ilmselt oli jõuluvanaks peaaegu alati onu Karli. Igatahes olin ma paarilgi korral ütelnud, et sel jõuluvanal on nii kangesti onu moodi silmad. Aga enne jõuluvana tulekut helisesid õues alati aisakellad. Mäletan, kuidas jõuludeks valmistuti ikka tapeti siga, tehti sülti, pasteeti ja verivorsti ning muidugi magusaid pirukaid. Verivorstide tegemise kunsti õppisin ära just oma vanaemalt. Peale verivorstide tehti ka maksavorsti. Vanaema valmistas veel imehäid verikäkke, milliseid mitte iialgi poes pole saada olnud. Need olid kuidagi mahlased ja pehmed, maitsvad. Ja alati tõi jõuluvana mulle toredaid mänguasju. Nii selgesti on meeles, kui kord tuli jõuluvana ja vedas järgi nukuvankrit, kus sees istus nuku. Eks see vanker oli onu enda meisterdatud. Nuku pea oli ostetud, aga keha ja riided oli valmistanud ema. Nukkude pead olid esialgselt kipsist, aga hiljem juba plastmassist. Selle nukuvankriga sõidutasin aastaid oma nukke, aga lisaks sellele ka kahte lemmikkana, kelledest üks oli mustavalgekirju nagu oaõis, teine aga kollakas-beežikas. Need olid mul intelligentsed kanad, kes koputasid uksele oma nokkadega ja siis tulid rehetuppa viljakoti peale munele. Peale munemist söödi kõht vilja täis ning siirduti ukse juurde, et saada välja oma toimetusi tegema. Ka oli saatus, õigemini küll mu omaksed, neile kanadele armuline. Kuna nad olid minu lemmikkanad, siis ei tapetud neid nagu tavaliselt, söögiks, vaid nad surid vanadussurma ja me matsime nad maha. Onu tegi isegi risti hauale, mina panin lilled. Minu onutütar Helgi aga mäletab, et jõulude ajaks tulid tavaliselt kõik onud oma peredega Maasikamäele Vene vanaema- vanaisa juurde jõulusid pidama. Ja alati olid kõigi laste jaoks kingitusteks ka ilusad pildi- ja juturaamatuid. Kuidas või kust need küll hangiti ajal, kui neid polnud õieti saada, jäi saladuseks. Silvi arvates ostis need Türilt onu Karli. Silvi meenutab ka paljusid esivanemate omatehtud mänguasju, jooksvaid sitikaid, ampelmanne, autosid. Rõõmu jagus sellest küll kõigile lastele. Kord oli Silvile kingitud nuku, aga kuna ta oli vanim lapselaps ja järgi sündisid tal vennad, siis olid temagi mänguasjadeks olnud eelkõige autod, sitikad, masinad, nii et ta nagu ei osanudki nukust rõõmu tunda. Talle oli palju suuremaks elamuseks see, kui loeti ette Lutsu Kevadet, kelle tegelasteks siis ise lausa kehastuti. Raamatut oli lugenud vanaisa. Tuli oli põneva 13

14 lugemise ajal ära kustunud ja vanaema pidi lambiõli minema tooma. Silvi mäletab selgelt ka lihavõttepühi juba varahommikul olid laual šokolaadijänkud. Järgnes tore munade värvimine ja hiljem koksimine. Kõik olid alati pühade ajal pidulikult riides: meestel olid valged särgid, vanaemal ilus kleit ja ees pitsidega põll. Ta oli nii kaunis. Kord toimus eriti vägev maskeraadipidu. Onu Etmond aitas teha onu Markile, kes oli siis 19, vanakuradi kostüümi. Naispere oli tehtud murueide tütardeks. Kõik kohaletulnud olid maskides. Kui paljud peod peeti Venel, siis vahel koguneti ka Iisaku tallu. See oli samuti suur maja ning seal elasid toredad inimesed. Hiljem tehti hoonest kolhoosi kontor, mis lõpuks aga maha põles. Kirikus eriti ei käidud. See oli kindlasti põhjustatud sellest, et kirik asus Türil oma 17 km kaugusel. Siiski peeti pühapäeva puhkepäevana au sees. Vahel käidi näitusel. Silvile meenub, kuidas Türilt sõideti rongiga Tallinna, kus ta siis sai imetleda Russalkat. Ta oli väga uhke, sest tal oli elu esimene kübar peas. Silvi armastab praegugi kübaraid, ka mulle meeldib neid kanda. Silvilt meenutus ka oma purjusolemist. Ta oli viiene ja vend Siimo kolmene. Nad pidid koduveini pudelid pühadelauale viima. Aga oma rumaluses avasid nad pudelid ja hakkasid seda mahla jooma. Kui poolteist pudelit oli kahepeale võetud, siis muutusid jalad nõrgaks ning lapsed lausa kukkusid laua alla. See oli siis see laua alla joomine. Teist korda oli Silvile sokutatud veini viinaga segamini, kui ta oli 12. Sellest piisas eluks ajaks. Sarnane lugu oli minugagi. Sain 18, kui tahtsime sõbrannaga teada, mis on siis alkoholis head, et mõned lausa joovad. Proovisime üht, proovisime teist marki. Ja teatud ajast ei mäletanud ma enam midagi. Mürgitus eluaegne, ei ma proovi peale seda mingit alkoholi, isegi tervise šampustki mitte. Silvi mäletab ka tantsukursusi Vanaselja talus, kuhu oli võtnud minu ema ta endale tantsupartneriks. Minu ema Melanie ja isa Aleksander Rudolf Kõigepealt minu emast. Mu ema oli ilus väikene tüdruk ja temast sirgus kaunis neiu, kellele olevat peaaegu kõik küla poisid silma heitnud. Aga ema olevat olnud uhke tüdruk. Ja hoolitses ema enda eest hästi. Sellest oli vähe, et ta endale ilusad riided selga õmbles, ja kaunite käsitöödega kodu kaunistas. Tal oli alati kena soeng peas. Eelnevast juba selgus, et ta lasi pea kõigil oma noorematel sugulastel pead kammida ja soenguid teha. Aitas muidugi sellele kaasa ka see, et juuksed pisut lokki hoidsid. Meie suguvõsas on üldse lokilisi inimesi olnud, rohkem küll meeste hulgas, nagu onu Edmond, onupojad Viljo ja Vahur, aga ka naisi, onutütred Silvi ja Eha. Viimane laines juustega on ilmselt mu pojatütar Berit (s. 1999), kellel on kenad pikad blondid lokid. Minu emal olid ka väga ilusad, suured silmad. Kui ma vaatan oma vennatütre Merlini silmi, siis seal tundub kõige enam olevat minu ema silmade sarnasust ja aeg-ajalt ka mu lapselapse Beriti piltidel on sama silmakuju ja vaade. Aeg-ajalt näen ema pilku mitmete teistegi sugulaste silmades. Minu ema oli inimene, keda külas austati nagu vanaemagi. Ja kuidas see võinukski olla teisiti, ta oli lahke, abivalmis ja armastusväärne. Mäletan, et võisin oma emale kõigist oma muredest ja saladustest rääkida. Üks selliseid asju oli mu pioneeriks astumine. Olin vist küll üks viimastest, kes meie klassis pioneerikaelaräti omanikuks sai. Ja seda põhjusel, et räägiti, et vaid pioneerina saab mitmetel toredatel üritustel osaleda ning huviringide tööst osa võtta. Olin aktiivse hingega ja tahtsin osa võtta kõigest huvitavast. Nii ma astusingi pioneeriks, omal süda värisemas sees, kuidas kodus sellesse suhtutakse. Aga ei öeldud halba midagi, ema silitas pead ja ütles: tütreke, sa oskad iseendaks alati kõiges jääda. Võimalik, et ma selle lause tähendust tollal päris õigesti ei mõistnudki, aga see jäi meelde ja ma olen püüdnud sellest tõest kinni pidada. Sellest hoolimata pistsin ma tavaliselt kaelaräti või nagu me õpilaste keeles ütlesime kaltsu enne koju tulemist koolikotti. Ju ma oma alateadvuses tundsin, et see kuidagi solvaks mu koduseid. 14

15 15 Ema abiellus 1939.a. hoopiski mitte oma küla poisiga, vaid tuntud Eesti tõstesportlase Aleksander Rudolf Laanega. Isa sündis 13. märtsil 1910 Virumaal Avanduse vallas. Haridust 6 klassi. Isa kodukohaks oli Esna, kus elasid ta ema Maria ja isa Jakob. Isal oli ka vanem õde Salme. Isa oli töötanud Viljandis ETK-s ning seejärel politseis. Ju Viljandis see tutvus alguse saigi. Ema oli sel ajal tööl Viljandi Põllumajanduse Seltsis aiandusspetsialistina. Esimest korda isa vanematele tutvustama tuues polevat toas olnud kedagi. Ema ja isa olevat hakanud võistlema, kumb suudab jalga kõrgemale tõsta. Samal momendil olidki vanemad tuppa astunud. Eks see võis üpris kentsakas pilt olla tütar võõra mehega jalgu vehkimas. Kael olevat isal lühike ja tugev olnud, nagu raskejõustiklastel ikka. Ta oli viiekordne Eesti rekordimees tõstemeister ajavahemikus Külas kutsuti teda Ruudiks. Leena ja Mart Vene tütar Melanie ja väimees Aleksander- Rudolf Laanega Minu vanematel sündis kaks last: poeg Avo 24. oktoobril 1940 ja tütar Merike, s.t mina 29. märtsil Avo sündimise ajal elasid vanemad Viljandis Lossi tänavas (10 või 12) ning enne venna sündi olevat ema iga päev üle Viljandi järve ujunud. Seega on vend sünni poolest mulk. Arvan, et isalt sai vend ka sportlasepisiku. Nimelt tegi temagi medalite vääriliselt tõstesporti. Spordiga on paljude aukirjade vääriliselt tegelenud ka mu noorim poeg René. Varasematel aastatel rohkem kergejõustikuga, viimastel aastatel ka tõstmisega. René on ka Eesti meister rinnalt surumises.

16 Mina sündisin Esnas isapoolse vanaema kodus. Vanaema töötas ämmaemandana ja seetõttu olen ma lausa kodus saanud sündida. Minu vend olevat püüdnud läbi lukuaugu piiluda, millal küll kurg jõuab väikese titega kohale. Kurge polnud näha, ainult hele pealelõunane märtsi päike olevat paistnud silma. Varsti aga hakkas õeraas häält tegema. Sealsest kodust on meeles teiselt korruselt alla tulev trepp, millest sai pepu peal alla sõita. Teisele korrusele oligi ehitatud spetsiaalselt meie jaoks tuba ja köök. Seda oli ehitamas käinud onu Marki. 16 Melane laste Avo ja Merikesega 1947.a. Sõja koledused Minu isaga aga oli hoopis isemoodi lugu, mida tean eelkõige oma venna jutustamise järgi. Temale aga rääkis sellest kõigest isa. Meie isast sai metsavend, sealsamas Põikva metsas koos kaaslastega. Siia lisaksin katkendi arvutimaterjalist: Üheks suuremaks metsavendade asukohaks oli Järvamaa edelaosa. Pikmetsa Põikva ümbrusse oli koondunud üle saja mehe, kes pidasid palju muret tekitanud Türi hävituspataljoniga mitu lahingut... Metsavendade tegevus sundis punaväelasi rüüstamist lõpetama (1941. aasta suvesõda Isa metsas olek langes pisut hilisemasse aega: Oldi sõditud venelaste vastu a. sattus isa venelaste kätte ja taheti viia mahalaskmisele. Sel ajal oli parasjagu venelaste poolel miilitsas tööl tõstesportlane L. Kukk, kes aitas isal kui kaassportlasel ära pääseda. Ta olevat käskinud isal ennast kinni siduda ning siis pikali lükata, et asi näiks põgenemisena. Peale seda läks isa mõneks ajaks metsa ning edasi rindele venelaste vastu sõdima. Isa sai kahel korral haavata Neveli rindel ning siis siirdus Sinimägede metsa. Sinimägedest nad taganesid 1944.a. varasügisel. Isa langes Pärnu lähedal venelaste kätte vangi. Vange kasutati esialgselt Pärnu lennuvälja taastamisel. Pärast konveeriti neid vangilaagrisse Virumaa suunas. Tori läheduses metsa vahel õnnestus osal vangidest, sh ka isal, põgeneda. Järgnes elu metsavennana Põikval metsas. Loomulikult ei tahetud tulla välja selle riigi alluvaks, isegi siis mitte, kui enam mingit lootust oma riigi taastamiseks polnud. Ema käis tihti metsa isale ja ta kaaslastele süüa viimas. Küllap sellega kaasnes sageli hirm, et võidakse näha, jälgida või kaevata ära. Aeg polnud sugugi turvaline, vaid täis ohte ja hirme. Kui mul senini polnud isalikku kasvatust võimalik saada, siis varsti võeti täielikult isatundmise võimaluski ära. Tehti suur haarang Põikva metsades. Mehi kätte ei saadud, kuid nad langesid lahingus. Imelikul kombel isal vedas. Ta oli parajasti tulnud oma koju Esnasse, kuna just siis sündisin mina. Peale seda läks ta tagasi metsa , veidi enne järjekordset suurimat haarangut oli isa metsast väljas käinud Esna mõisas tõstevõistlustel. Seal sai ta ka diplomi järjekordse esikoha eest a. kuulutati välja amnestia, mis tegelikult osutus valelikuks meelituseks, et mehi metsast välja

17 saada. Isagi tuli välja. Ta sai vaid ühe kuu töötada Vodja MTJ-s. Siis ta ka kinni võetigi. Ühel õhtupoolikul tuli Riikliku Julgeoleku mehed eesotsas volinik Rebasega, kes siis arreteerisid isa. Esialgu sõideti Paide vanglasse, sealt edasi Tallinna patareisse, kus toimus troika kohtuistung. Mu vend oli seitsmene ja mina vaid kahene. Isa mõisteti esialgu aastaks Kasahstani Semipalatinskisse ( 58-1a). Küllap sellist karistust mõjutas seegi, et isa oli teeninud politseis ja politsei pataljonis. Minu esmakordsel välissõidul 1967.aastal Poolasse oleks see isa amet peaaegu sõidu ärajäämise põhjustanud. Viibis isa põhiliselt Terektõs ja hüüti teda seal Sašaks. Töötas seal isa enamuse ajast ehitusel. Hiljem vähendati karistust 15- aastale. Mõned aastad peale Stalini surma, 1958.a. anti küll amnestia, kuid see oli tegelikult juba tööga välja teenitud. Isa oli väga töökas ja mingi arvestuse järgi oli ta suutnud teha iga aastaga kaks tööaastat. Seega oli isa vangistuses kokku ligi 10 aastat. Elamisluba Eestisse talle peale vabanemist siiski ei antud. Suunitlus oli Pihkva linn. Mitmed meie külast, kes ka umbes samal ajal vabaks said läksid Lätti elama, nagu Vahtrate pere. Minu isa jäi tööle Karaganda oblastis Terektõs ja sõitis aeg-ajalt Eesti vahet, olles siis mõistagi meil. Kahel korral, just suvekuudel käis mu vend Avogi isaga kaasas ja töötas seal mõned kuud. Mäletan, et ükskord sealt tulles toodi mulle käekell, see oli mu esimene kell ja veel ketiga. Tahtsin seda aina vaadata ja puutuda ning ükskord pidi see isegi kooli palkonilt alla kukkuma, õnneks jäi veel äärele pidama. Avo aga oli sel ajal juba peaaegu täiskasvanud noormees, kes pidi minema sõjaväkke. Ta sõjaväekutse saabuski parajasti siis, kui ta oli isaga Terektõs, nii et kutse saatsime kodunt talle sinna järgi. Avo teenis mereväes (4 aastat, 25 päeva), esialgu õppis Lätis allveelaevademotoristide koolis, millele järgnes teenistus Baltiiskis, endises Preisimaa sadamalinnas Pillaus. Sõjaväes hakkas Avo tegelema tõstmisega. Juba seal saavutas ta väga häid tulemusi. Elamisloa sai isa peale meie paljude avalduste, lisaks veel kohaliku esimehe ja kooli direktori toetuse alles mitmete aastate pärast. 17 Ta tervisele olid vangistusaastad teinud parasjagu laastamistööd ja kindlasti ka närvikavale. Sellest hoolimata oli ta hinnatud töömees kolhoosiaastate Põikval ning samuti tegeles ta tõstespordi

18 kohtunikuna. Teda kui endist head sportlast mäletati. Viimased aastad elas isa poeg Avo juures, kes selleks ajaks oli ehitanud endale naaberkülla Arukülasse maja. Isa suri 1973.a. Väike vanavanemate meenutus sõjaajast. Vahel olevat olnud selliseidki olukordi, kus nähti venelasi maja poole tulemas, samas olid majas söömas metsavennad. Siin aitasid maja mitu väljapääsu tagant uksest läksid ühed välja, eest uksest tulid teised sisse. Kujutan ette, milline närvipinge see võis olla. Ja andma pidi oma toiduvarudest igaühele. Sellest saadik tean, et meie kodus oli alati tünnides varuks soola ja kappides hulgaliselt tikke. Neist olevat sõja ajal sageli mitmetes peredes puudust tuntud ja nende vastu sai isegi toiduaineid vahetada. Ükskord olevat venelastest sõjaväegrupp, kes tegelesid metsavendade tagaajamisega, parajasti toas süümas olnud. Üks neist mängis pilli, üks meestest aga pidas õues vahti. Samal ajal tuli isa kahe oma küla sõbraga Arno Kalmeti ja ilmselt Karl Kallaspolikuga majja sauna. Muidugi neid märgati ja läks tulevahetuseks, mille tulemusena sai pillimees surma. Mehed läksid metsa tagasi ja venelased pagesid oma peatuspaika Pikmetsa Vahnuvere tallu. Minu onu Karli elu aga päästis sõja ajal uss. Nimelt sai ta sakslastelt kutse minna sõtta. Kogunema pidid külast minejad hommikul. Õhtul enne seda aitas onu veel vanaisa heina koju toomisel ja lakka panemisel. Momendiks jäädi puhkama ja siis üks rästik hammustaski onu. Ruttu mindi koju. Jalg muidugi paistetas üles. Vanarahva tarkuse järgi imeti halb veri välja ja onu jõi terve pudeli viina ära. Onu, kes ei olnud terve elu kuigi suur napsimees on rääkinud hiljem, et imelikul kombel ei jäänud ta purjugi. Aga ilmselt puhastas see siiski organismi ussimürgist. Siiski ratsutas ta veel ise Vändrasse arsti juurde. Hommikul temast ometi minejat ei olnud ja rohkem õnneks ei kutsutudki. Venelaste jaoks oli ta juba vana. Aga neist meestest, kes külast tookord läksid, ei olnud kellestki tagasitulijat. Kõik hukkusid, õigupoolest jäid enamuses osas lihtsalt teadmata kadunuks. Paljud külaelanikest jäid meheta või pojata. Pisut tean ka onu Marki tegevusest sõjapäevil, ka seda venna jutu põhjal. Ta oli leitnant ja sõdis Sinimägedes. Edasi Ambla lähedal, kus neid oli oma 600 meest venelaste vastu võitlemas. Kuid seal piirati neid sisse venelaste poolel sõdivate Eesti korpuse meeste poolt. Taheti, et nad alla annavad, kuid onu Marki olevat öelnud, et allaandmist ei toimu, aga samuti ei hakka nad teisi eestlasi maha laskma. Mingil moel oli ta mehed öösel piiramisrõngast välja viinud. Nad olevat välja läinud raketipüstoleid lastes, millega pimestati teisi ja ise õnnestus seega välja joosta. Surma sai vaid üks Põikva naaberküla Pikmetsa mees Leida Lehtla abikaasa. 25. märtsil ja paaril-kolmel järgneval päeval 1949 küüditati Eestist Siberisse inimest, teiste seas ka minu onutütre Helgi praegune abikaasa Otu Korn koos vendade ja emaga Järvamaalt Koordi külast. Tagasi Eestisse pääses pere aasta kevadel. Meie küla elanikest puudutas küüditamine õnneks üpris väheseid. Kas oli põhjus asukohas - nimelt asus küla keskusest Türil oma 17 km kaugusel, pealegi üsna metsade sees - või siis tõepoolest ei kaevatud eriti üksteise peale. Või ei sattunud juhuslikult nimekirja kohalikke elanikke. Igatahes meie perest nagu enamuses Põikva peredest läks see hoop mööda. Küüditati vaid Pikmetsast Bachmannid, Põikvalt Vahtra, Kruupi ja Oja talu pered ning veel paar perekonda. 18 Elukillukesi Ahtmest Vene valitsus hakkas suure hooga peale sõda kolhoose looma. Nii tehti Põikvalgi 1949.a. Jüriöö kolhoos. Esialgu tehti kolhoos ainult Põikva külast, hiljem ühendati sellega naaberkülad Pikmetsa ja Aruküla ning aastate lõpul moodustati veel suuremas ulatuses Särevere sovhoos. Kuna meie pere liikmed ei tahtnud kolhoosi minna, siis otsustati, et suundutakse Ahtme kaevandusse tööle. Ahtme läks meie ema minu ja vennaga. Samuti läksid Ahtme onud Karli ja Marki peredega. Eks lisapõhjuseks oli ka hirm küüditamise ees. Ahtme ja sealne ümbruskond, st kogu põlevkivipiirkond oli ses osas puutumatuks rajooniks. Leena ja Mart jäid kahekesi tallu. Tööst kaevanduses ma eriti ei tea, ilmselt sellest kodus palju ei räägitud. See oli elatusallikas, millest sai toita oma pere ja veel osa raha anda talult võetavate maksude katteks. Avo mäletab, et

19 emast sai minööri abi, onu Karli oli toestusgrupis ja onu Marki põlevkivimurru peal. Mingil ajal tabas meie ema jalatrauma, mis andis tükk aega tunda. Ahtmes sain pisut aega käia sealses eesti-vene lasteaias, kus tehti ka mingit filmi. Kuna olin üks vähestest eesti keelt kõnelevatest lastest, siis pidin selles filmis lugema luuletust. Ise ma sellest küll õieti midagi ei mäleta. Isegi seda ei või kindlalt öelda, oli see terve film või mingi klipp. Vend Avo aga käis III ja IV klassi Puru koolis, I ja II klassis oli ta õppinud Esnas. V klassist aga jätkus ta koolitee Villevere 7-klassilises koolis. Avo mäletab Purul koolist mälestusseisakut Stalini surma puhul. See oli niivõrd tõsine sündmus, et kui keegi koolipoiss natukenegi muigas, siis sellele anti joonlauaga vastu pead. Ahtmest meenub üks pisike killuke mu enda sünnipäevast. Mulle osteti kingitusi ja ma hõikasin: Mu süda ütleb, et mul on täna sünnipäev! Ju ma siis sain ikka midagi väga head, mis nii hõikama pani. Teine mälestus on suhkrusabas seismisest. Vististi olid mingid talongid, mis anti inimese peale ja kui taheti kätte saada, siis pidi igaüks ise järjekorras olema. Nii võetigi ka lapsed järjekorda seisma. Minema pidi üsna varakult,kuna muidu võis vajalik kaupotsa saada. Avo mäletab mingit ameerika võid, mis oli selline ternes-tükiline. Palju oli seal kandis näpumehi, st vargaid, kes igat võimalust ära kasutades püüdsid inimestelt nende kotte ära võtta. Neid oli isegi maal ringi käinud; tavaliselt astus üks tuppa, kuna teine samal ajal tegutses laudas või keldris. Ei oska öelda, kas meie perest ka keegi nende ohvriks sattus, aga palju olevat selliseid sulisid küll olnud. Mina aga sain hirmsa köha sellest kivisöetolmusest õhust küll. Jälle tulid vanaema, vanaisa appi. Nad ütlesid, et laps peab saama mett ja värsket õhku, seda aga on nende juures küll. Nii ma nende kuuendaks lapseks sain ja jäingi. Kolhoosiaeg Jüriöö kolhoosi avamispidu oli 1949.a. suvel. Keskuse suure küüni seinad olid kaunistatud kaskedega. Peo alguses lasti paar püssipauku. Siis aga ilmus üks kardetud metsavendadest Hirmus Ants. Ta õiget nime ei teadnud vist keegi. Isegi küla kangemad poisid viis Meesaki venda, kellest oli kohal neli (viies oli vangilaagris) panid jooksu. Mootorrattaga oli kohal Täitevkomitee esimees, kellel lasti läbi ratta paak, et ta ei saaks sõita kaebama. Selles kõiges väljendus negatiivne suhtumine kolhooside loomisse, mille tulemusena ju nulliti töökate maainimeste tehtu ja kogutu. Kolhooside algusajaks oli perel Saksamaalt tellitud traktor. See jäigi saamata. Talu, mida oli kaks korda ehitatud ja millest korra tulekahju tõttu ilma jäeti, võeti taas ära. Võeti maa, mida oli selleks ajaks ligi 32 ha ja kõrvalhooned, võeti loomad: kolm hobust varsaga, sead, üksteist lehma, kelle karjas minagi lapsena koos vanaemaga käisin. Sellest karjas käimisest meenuvad toredad sõidud kaskedega. Sai ronida kase otsa ja siis sellega alla lennata. Igavene vahva tunne oli! Selleks ajaks oli kodus poegadest veel Karli oma abikaasa Johannaga (või nagu teda kustsuti, Anniga, minule tädi Anni). Tädi Anni oli hoopiski Tallinna tüdruk. Tädi oli sündinud 28. septembril 1903.a. Suviti oli ta Põikval oma sugulaste, Liiva (Liiver, Liivik) pere pool, nii suvitamas kui ka abiks maatöödel. Põikval elas ka tema sugulane, kas tädi- või onupoeg August Liivik ( ), tuntud laskesportlane. Siinjuures katkend internetist: 24. juunil 1992.a. avati Türi vallas Põikva külas, Raiesmiku talu õues pidulikult mälestuskivi mehele, kes lõpetas Tondi sõjakooli reservlipnikuna ja asus 1927.a. sügisel tööle Paide Tööstuskooli võimlemis- ja riigikaitselise kasvatuse õpetajana. Hiljem pidas sama ametit ka Türi majandusgümnaasiumis. 12-kordne maailmameister laskmises, suurmeister A. Liivik kuulus ka laskjate ihaldatuima auhinna Capa Argentina, nn Argentina karika võitnud Eesti laskemeeskonda. Surma-aasta on arvutiandmetel olemas, kuid tädi ütles, et selle kohta olevat olnud erinevaid versioone. Veidi meenutusi ka onu Karli ja tädi Anni kokkusaamisest. Iisaku kiigemäel hakkas onule see nääpsakas, kena tüdruk Anni silma ja küllap märkas linnatüdruk pilli mängivat võluvat noormeestki. Seal nad igatahes kokku said ning koju saates ja aia väravas juttu puhudes see suhe 19

20 abiellumiseni kujunes. Nii see pealinna tüdruk maale taluperenaiseks saigi. Tädi Anni meenutustest on mul meeles ka selline seik, et ta oli Eesti aja lõpul ja Vene aja alguses töötanud Põikval raamatukogus. Koos uue valitsusega jõudsid uued käsud ka raamatukogusse. Hävitati väga palju raamatuid. Ega koduski poleks tohtinud hoida alles taolist keelatud kirjandust, kuid mul on senini alles näiteks Eesti maa ja rahvas, entsüklopeedia ja veel mõned väärt raamatud. Meie kodus taoliste hävitustöödega kaasa ei mindud. Isegi linane sini-must-valge õuelipp säilitati. Kahjuks rikkusin ma ise selle kogemata ära. Tahtsin aja jooksul kollasemaks muutunud valget osa valgendamisega ilusamaks muuta, aga ei saanud ühtlast tooni. See-eest laualipp koos tollal onu Edmondi tehtud alusega on täiesti kasutuskõlblikud ja minu teadmist mööda oli see lipp kummuti serval alati. Elada tuli vanaemal ja vanaisal siiski kolhoosielu. Ega see kerge polnud. Kõik, mida aastatega raske tööga oli saavutatud, võeti ära. Kuna nad ei astunud kolhoosi liikmeteks, siis hakati neid maksustama järjest suuremate ja suuremate maksudega. Maksudest veel niipalju, et tasuti vilja, liha ja selle kõrval võeti meeleldi vastu ka puskarit, mis oli nö tugevam raha kui praegune valuuta. Paari aasta pärast oldi lausa paratamatult sunnitud astuma kolhoosi. Ka jäid vanavanemad vanemaks, mistõttu pidid mõne aasta pärast tulema tagasi mu ema ja onu koos naisega. Meie koduloomade laudast tehti kolhoosi hobuste tall. Meie oma hobused olid seal ja meie lehmad naabritalu Kallaspolikute (Kapluri talu) äravõetud laudas. Onu hakkas tallimeheks. Nii saadi olla oma loomadele pisutki lähemal. Oma eeliseid oli selleaegsel hobusetallil veelgi. Maa sai ikka küntud ja kartulid suvel mullatud oma hobusega. Mina viisin vahel hobuseid karjamaale (meie oma karjamaale) ja ma sain istuda endi vanema hobuse seljas, muidugi ilma sadulata, hoides kinni vaid hobuse lakast. Nii et väike ratsutamiskursus, millest muidugi praeguseks küll enam mingit kasu ei ole. Hiljem, kui enam hobuseid nii palju ei peetud, hakkas onu ehitustöid tegema. Tema ehitustest võiks nimetada näiteks Kurgjal Carl-Robert Jakobsoni maja ehitamist. Põikval ja naaberkülas Pikmetsas on praegusenigi maju, mida ehitas onu, nagu tollase kolhoosi esimehe Edgar Kivimurru, Danilovite pere maja jne. Kolhoosiajast on mul juba rohkem mälestusi. Koolipõlves käisin minagi suvel heina küünis vastu võtmas ja tallamas, vahel peedipõllul kõplamas ja suuremana laastumasina juures katuselaaste masina eest võtmas. See oli väga täpne töö, mille peale igaühte ei lubatudki. Mäletan ka ühte kolhoosi brigadiri, kes armastas tipsutada ja siis kelkima hakata. Kord ta nimetas ennast isegi Stalini paremaks käeks või järglaseks, kes võib teha, mida tahab. Mees pandi muidugi paika ja kainelt oli tal ilmselt endalgi häbi oma kiitlemist meenutada. Majandis oli kolhoosikontor, mille saaliruumis näidati üpris sageli kino. Toimus ka kolhoosi pidusid. Vahel peale kino, aga kindlasti peoõhtutel tantsiti. Vist küll kodunt oma vanaemalt sain esimesed tantsusammude õpetused, aga pidudel sai alati palju tantsida. Mulle meeldis kangesti polka, see on ju selline hoogne, elurõõmus tants. Eriti hästi tantsis seda Kaupo Krispin. Ta oli küll minust tunduvalt vanem, aga nii mitmelgi korral õnnestus mul temaga kõiki teisi üle tantsida. Tantsiti selliseid huvitavaid tantse nagu vengerka, krakovjakk, padespann, reinlender ja muidugi perekonnavalss. Mängiti ka mitmeid rahvamänge. Hiljem olen teinud karaktertantsu, käinud mitu aastat aeroobika rühmas. Rahvatantsu tegin kooliajal ning aastaid hiljem rahvatantsu naisrühmas. Koos noorema pojaga oleme käinud esinemas folklooripäevadel Tallinnas. Nii see tantsupisik kodunt kaasa tuli ja edasi süvenes. Nüüdki veel armastan tantsida. Tähistati mitmeid sündmusi, aga kindlasti oli igal aastal nääripidu. Mäletan, et minu kooliaegne direktor Kaleph Jõulu käis vähemalt korra näärivana mängimas. Ta oli selline karismaatiline inimene, et naljakal kombel ongi ainult tema mulle näärivanadest meelde jäänud. Ma ei mäleta miskipärast, kuidas ma ise salmi lugesin ja paki kätte sain, aga meeles on, et tädile oli kingitus ja ta ei hakanud kohe ei laulma ega lugema. Siis ütles näärivana (seesama Jõulu), et istugu tädi talle põlvele ning tehku pai. Mul oli miskipärast kohutavalt piinlik, et tädi istub minu direktori põlvele. Hilisemast kolhoosi- ja veel hiljem sovhoosiajast mäletan suurte söögilaudadega pidusid. Neile pidudele õlle valmistajateks olid minu onud Karli ja Marki meisterpruulijad. Arvati, et ilma nende 20

21 tehtud õlle õiget pidu nagu polegi. Üks toredaid suviseid pidusid toimus suures küünis, mis muidugi oli kaskedega ehitud. Sel korral oli ka suur loterii. Selleks olid paljud inimesed kodunt toonud mingeid asjakesi kas suveniire või oma käsitööd. Pärast aga toimus õngega suure riide tagant õngitsemine. Mina sain ühe portselanist madruse kujukese, mis on mul praegugi veel alles. See pidu oli organiseeritud mitmete mängude ja tantsudega. Majandi aastapäevapeod peeti suurte söögilaudade taga. Hiljem, töötades kohalikus raamatukogus pidin olema see maa sool ning ise ette valmistama ja läbi viima üritusi. Siis õpetasin näitemängu ja rahvatantsu täiskasvanutele, lastega võimlesime. Ega mul sellealaseid õpetamiskogemusi rohkem polnud, kui kooliajal enda esinemised. Aga rahvale meeldis esineda ja esinejaid vaadata. Käisin sel ajal ka rahvaülikoolis ajakirjandust õppimas ning kirjutasin toimunust artikleid. Eriti vanematele inimestele meeldis neid lugeda, oma nime lehes näha. Kolhoosi ajal moodustati Põikvale Tuletõrje Ühing. Sel ajal ma käisin veel algkoolis. Ühingu esimeheks oli aastaid onu Marki. Tal oli haruldane oskus rahvast kokku kutsuda, treeninguid läbi viia ning võistlusmeeleolu ülal hoida. Meil olid naiste, meeste, tüdrukute ja poiste võistkonnad. Käisime palju võistlustel ja saavutasime häid kohti. Need olid toredad sportlikud üritused. Korda sai ühistööna tehtud ka pritsimaja, kus toimusid peale võistlusi toredad peod. Aktiivse asjaajajana organiseeris onu Marki võistlejatele ka ekskursioone. Üks meeldejäävamaid oli Saaremaal käimine. Sõit toimus suure veoautoga, mille äärtes olid istumiseks pingid. Vihma puhuks oli kaasas present. Sel ajal olid külavaheteed küll väga porised ja sageli olid autod pori sisse kinni jäänud. Siiski hakati teeolusid autode arvu suurenedes järjest parandama. Kolhoosiajal millalgi toimus ka meie kodus üks suurem pidu, nimelt mu vanaema ja vanaisa kuldpulm. Sellest on meeles suures toas pikad, sööke täis lauad ja palju inimesi. Oli ju selleks ajaks vanavanemate kõigil lastel oma pered. Arnol oli naine Luise ning lapsed Silvi, Siimo, Kaljo ja Valdar. Onu Etmondil naine Aino ja poeg Viljo. kasulapseks oli neil Kati (tädi Aino surnud õe tütar), onu Markil naine Meida, tütred Helgi ja Eha ning poeg Vahur. Minu emal, nagu juba märgitud olime Avo ja mina. Peale seda veel rida sugulasi, naabreid, sõpru. Söögi valmistamisel olid abiks naabrinaine Juta Esko ja pisut kaugemalt Juuli Aaviksaar. Mingil ajal, arvan, et võisin olla juba 5-aastane, kui toimus minu ristimine. Tavaliselt tehakse seda ju varem, aga ilmselt nende sõjajärgsete aastate segaduste tõttu jäi seegi üritus hiliseks. Ja keelatud tegevus oli see sel ajal otse loomulikult. Mu ema oli mulle õmmelnud ilusa valge, eest vahvelkrookes kleidi. Ristijaks ei olnud küll päris kirikuõpetaja, kuna meie kõige lähemaks kirikuks oli Türi kirik, mis asus 17 km kaugusel. Aga ühel meie naabrimeestest Jüri Riisil olid kõik õigused toimetada kiriklikke tegevusi. Tema siis ristiski mind ja mulle õnnistati ka üks noor martsipani õunapuu. Need olid mu lemmikõunad. Veidi peale ristimist viidi mind Türile fotograafi juurde, mistõttu on mul olemas ristimispilt. 21 Merikese ristimispilt 1951

22 22 Hiljem käisid Türi kirikus aastal leeris onutütred Helgi ja Eha. See oli tollal julge samm. Kolhoosil oli ka oma kauplus, mis oli meie kodust ligi kahe kilomeetri kaugusel. Onu ostis endale sääreväristaja ja käis sellega poes. Hiljem hakkasin mina käima suvel jalgrattaga, talvel tõukekelguga. Vahepeal oli mõned aastad kaupluse juhatajaks minu onu Marki. Hiljemgi, kui ta poest kaupa ostis, oli tal juba enne kauba maksumus kokku arvutatud, kui müüja seda arvelaual jõudis teha. Kauplusest natuke maad meie kodu poole oli meierei, kuhu tuli piim viia. Onu tegi talvel paremaks viimiseks suuskade peale kelgu, millel oli süvend piimatünni jaoks. Suvel sai muidugi jalgrattaga sõidetud, nõud leistangide otsas. Majandis käis ka mingeid šeffe. Osad neist olid väga korralikud töötegijad, aga muist käisid mööda küla aedades saaki otsimas ja olid muidu ka lausa hirmuäratavad. Kolhoosiajal, arvan et 1961.a. paiku saime majja ka elektrivalguse. Nimelt läksin ühel laupäeval internaadist koju, käisin tollal juba Türil keskkoolis. Minu tuppa astudes süüdati suur valgus põlema. Tegelikult ei olnud me olukord ka varem eriti kehv, sest meil polnud ainult petrooliumi lambid, vaid lisaks rippus lae all gaasilamp, mis oli tunduvalt valgem. Varsti peale elektri sissesaamist toodi majja ka televiisor, mille ees alguses istuti küll saadete algusajast lõpuni. Esialgu oligi ju saateid vaid mõni õhtune tunnike. Aastal 1961 hakkas Türilt Põikvale buss käima. Bussiliiklus kergendas tunduvalt minu kooliskäimist Türile. Seda küll nädalavahetustel, sest nädala sees olin Türil korteris. Istuvad Aleksander Laane, Liisa Vallo, Vene Leena, Edmond Vene, seisavad Johanna ja Karl Vene ning Aino Vene Põikval Maasikamäel, 1960 Valusad sündmused Minu ema oli isast lahutatud ning abiellus uuesti. Mu kasuisa Olev Mikk (mina nimetasin teda onu Oleviks) oli haruldaselt hea inimene. Ta armastas mind kui oma last, aga ma olin siiski vist juba siis rohkem oma vanavanemate ning onu Karli ja tädi Anni laps. Onul ja tädil endal lapsi polnud, eks seetõttu hoidsid nad mind veelgi enam. Mõned killud onu Olevist. Sõja ajal oli ta olnud Saksa sõjaväes Leningradi lähistel. Ta oli olnud tõlgiks, auastmelt oli ta juba küllalt noorelt leitnant. Sõdis ta veel Sinimägedes ja Sillamäel. Peale sõda töötas onu Olevgi kaevanduses ja seal talle oli silma hakanud kurblik, kuid väga uhke olekuga ilusate, suurte siniste silmadega naine, kahe lapse ema, meie ema. Mingil ajal elasid mu ema ja onu Olev Saare-Siimul. Maja juures kasvas looduskaitse all olev tamm. Siinjuures väljavõte arvutivõrgust: Saare-Siimu tamm asub Türi vallas Rassi külas Türi- Põikva-Rassi maanteest 2 km kirdes, talukoha õues. Puu mõõtmed: ü. 1,3 596 cm ja H 24 m. Sel

23 puul oli keskel suur õõnsus, sinna mahtus sisse mitu inimest. Tegime koos emaga seal pilti. Onu Olev käis sel ajal tööl Suure-Jaani Metsamajandis. Esimese fotoaparaadi Ljubiteli kinkiski tema mulle, samuti õpetas pildistama, filmi ilmutama ja pilte valmis tegema. See oli väga huvitav tegevus, eriti kui pilt ilmuma hakkas. Seetõttu on meie kodus palju albumeid täis eri aegadel ja erinevatest sündmustest pilte sündis mu vend Urmas ja sellest hetkest polnud mul enam ema. Ta suri sünnituslaual. Kuna oli jõuluõhtu, olevat arstid ja õed läinud jõulusid tähistama ja ema sinna jätnud. Tuli ootamatu verejooks ja ema polnudki enam. Meie perele olevat öeldud, et võime süüdistuse esitada. Seda ei tehtud, sest kellelgi polnud vaja süüdistusi, vaid oma kallist inimest. Ma olin vaid 11.- aastane VI klassi õpilane, kui jäin ilma oma kõige lähedasemast ja kallimast inimesest. See on mulle alati niivõrd valus, et emale mõeldes ka nüüd, 50 aastat hiljem tulevad mul pisarad silma. Ma mõtlen, kui palju asju oleks ta võinud mulle veel õpetada, kuidas ma oleksin võinud talle kui heale sõbrannale oma muredest rääkida. Aga ma tean, et ma olen temalt siiski saanud kõik oma paremad omadused, mis mul ka peaksid olema, ma olen saanud seda ainuomast, mida üks armastav emasüda oma lapsele anda suudab. Ja ma olen tänulik nendegi aastate eest, mil mu ema olemas oli. Ma sain palju soojust ja armastust. Elu läks edasi. Olingi niisiis onu - tädi ning vanaema vanaisa laps. Vanaisa süda ei kannatanud ilmselt oma tütre surma üle. Kui jaanuari algul maeti mu ema, siis märtsi algul panime mulda vanaisa. See oli kahtlemata raske hoop kogu perele. Nüüd siis olime Maasikamäel vanaema, ta õde vanatädi Liisa Vallo, onu Karl, tädi Anni ja nende pesamunaks mina. Nende kõigi headust jätkus mulle veel paljudeks aastateks. Vanaema mängis minuga kaarte ja isegi tantsis minuga. Kaardimängust veel nii palju, et esialgu, kui ma alles õppisin lihtsamaid mänge, nagu linnakõrvetamine, must notsu, viis lehte mängima, siis ma imelikul kombel peaaegu kogu aeg võitsin vanaema. Hiljem, kui ma ise oma laste ja lapselapsega olen mänginud, siis tean, kui tähtis on lapsele võita, ja ennäe imet, minu enda lapsed on täpselt samuti võitnud. Hiljem läksime keerulisemate mängude juurde: marjaas, kanasta, sasku, kus tuli juba rohkem mõttetegevust kasutada. Mulle kingiti samuti palju lauamänge, üks toredamaid oli reis ümber maailma. Meeldinud on mulle veel kabe ja hiina tamka. 23 Merike, Urmas, Karli, Johanna Põikval 1967 Isegi veel 88 aastaselt tegi vanaema minuga suures toas tantsu. Olin XI klassis, kui ta 88 ja poole aastaselt, novembris 1963.a. teispoolsule läks. Vanatädi suri mõned aastad hiljem. Vanatädi tegi viimastel eluaastatel pärgi kõigile soovijaile, kellel tuli keegi omastest viimasele teekonnale saata. Õppisin minagi tema kõrval pärgi valmistama ja arvan, et enda tehtud pärg on väikenegi tänumärk.

24 Onu tegi meie majas mitmeid ümberehitisi, et oleks ilusam ja mugavam. Kuna sahver oli väga suur, siis ta ehitas selle köögiks, tehes väiksema sahvri. Nüüd ei pidanud kohe esikust tulles astuma kööki, vaid avarasse eestuppa. Rehetoast sai suur kena tuba. Tehti uued ahjud. Maja värviti kollaseks, katus tehti laastude asemel eterniidist. Onu meisterdas uued, suuremad aknad, maja tagapoolsesse ossa ehitas ta peaaegu majapikkuse, mõlemast otsast avanevate ustega veranda. Lisaks suurendas onu eeskoda, ehitades sinna tualettruumi. Majale ligemale tehti uus puurkaev. Veel ehitas onu sauna. Kurb oli mu onunaise tädi Anni saatus. Tal tuli suhkruhaigus. Sellegi avastamine oli juhuslik. Nimelt hakkas tädi jääma pensionile ning hea töö eest sovhoosis kingiti talle 1970.a. tuusik Laulasmaa puhkekodusse. Enne sinna minekut pidi ta aga käima arsti juures tervise kontrollis. Meie majas oli ju elatud ilma arsti abita, tohterdades ennast vaid koduste vahendite, raviteede abil. Tegelikult ei mäletagi ma meie perest kedagi haigena voodis lebavat. Kuna tädi töötas mitmed aastad bensiinijaamas, siis võis ju osaliselt ka bensiini aur mõjutada haiguse teket/ süvenemist. Puhkekodust tagasi tulles algas ravi, arstide juures käimine. Siis astus lehm jalale, millest arenes gangreen, algul amputeeriti üks jalg, järgmisel aastal teine mõlemad põlvini. Kuid ratastooliski olles püüdis ta mind igati abistada, triikides pesu või tehes mingit nõelumistööd. Ka oli tal hea mälu elupäevade lõpuni. Mina pole kunagi saanud kiidelda sellise meeldejätmise võimega. Tal vaid tarvitses korra kuulda mingit laulu, kui ta võis seda juba õige viisiga ja enamuse sõnadega peast järgi laulda. Rääkimata asjadest, mis kusagil kappides asusid. Ratastooliski olles õpetas ta minu väikest poega Marekit, nii et poiss kirjutas juba kolme aastaselt klotsidega sõnu kokku, viieselt luges ta ladusalt nii lasteraamatuid kui ka ajalehte. Tädi viimane aasta oli kahjuks küll üsna raske, sest lisandusid veel lamatised, ta ei saanud isegi selili magada. Suurenesid valud, mistõttu tuli teda pidevalt süstida. Õppisin seda tegema, sest kes siis ikka oleks iga päev koju tulnud tädi süstima. Suvel toimus midagi väga kummalist. Tädi magas peaaegu terve nädala ilma reageerimata. Söötsime teda pipetiga, õigemini oli see ju üksnes vedeliku mahla, vee, piima manustamine. Järsku pühapäeva hommikul, kui toimetasin köögis, tädi hõikas mind ja küsis süüa. Augusti algul hakkas meil juhtuma imelikke asju, meie tõuoinas poos ennast ühe väikese oksa külge üles, minu jänesed surid, äkitselt tuli teed mööda maja poole suur rotikari, millist ma pole ei varem ega hiljem näinud. Ja ühel päeval lauta lehma lüpsma minnes nägin mingit imelikku musta kera läbi lauda lendavat. Oli see nüüd magamatusest, valust tädi haiguse üle, närvipingest või oli tõesti tegemist mingi endega, ei tea. Tädi säilitas oma elupäevade lõpuni nii palju rõõmsat meelt ja heatahtlikkust kui suutis. Ta suri pisut enne 70. sünnipäeva 16. augustil 1973.a. Onu Karli elas minu ja mu pere juures oma elupäevade lõpuni, kuigi vahepeal viis elusaatus mind Tartusse. Töötasin Tartu Ülikooli Raamatukogus 24 aastat. Isegi Tartumail oskas onu väga lühikese ajaga leida suurt lugupidamist, sest lähemad naabrid ütlesid tema abivalmiduse ja headuse kohta üksnes kiitvaid sõnu. Onu Karli 80-ndal sünnipäeval kutsusin külla ta vennad Edmondi ja Marki ning veel mõned ta vanad sõbrad. See oli onule meeldiv üllatus. Marki ja Edmond magasid ühes voodis nagu kunagi lapsepõlves. Kui onu sõber mind tänas, siis vist harjumuslikust rääkimisest lastega ütlesin: hea laps! Lõbu oli laialt. See oli kena ja meeldejääv üritus. Kolm päeva enne surma hakkas onu rääkima, et ta eluring on täis ning palus, et ma igal laupäeval keeraksin ta lauakella üles. Onu tundis oma minekut ette ja oli selleks ilmselt täiesti valmis. Mina seda polnud. Kolme päeva pärast ta läks. Onu suri 82 ja poole aastasena 11. aprillil Järgmine põlvkond - meie põlvkond Venesid 24

25 25 Meie põlvkonna esindajad Eha Kaur, Helgi Korn, Merike Poljakov, Silvi Uibopuu, Hilja Purkart, puuduvad Avo Laane, Siimo ja Valdar Vened Silvi, Siimo, Kaljo ja Valdar Nagu öeldud olid onu Arnol lapsed Silvi, Siimo, Kaljo ja Valdar. Silvi sündis 7. juunil 1930 Põikval. Tal tekkis ilmselt koduste mõjude tõttu soov varakult kooli minna. Tollal ju alustati kooliteed alles 9-10 aastaselt. Naabrilapsed Kapluri, Milda ja Vahtra, Leida käisid juba koolis, miks siis Silvigi ei pidanud minema, kuigi oli alles 8. Kord pidi vanaisa Türile viima onu Karlit, kes töötas tollal seal kaubanduses. Kuna tee viis koolimajast mööda, siis lubati laps viia kooli nagu proovile. Silvile pandi lehv pähe ja ilus madrusekleit selga. Koolis tegi ta teiste abiga tahvlile mingi risti. Aga soov koolis käia oli väga suur. Tasapidi õppis Silvi numbreid tegema ja lugemistki ning viidi üle II klassi. Seejuures oli talle suureks autoriteediks õpetaja. Silvi õppimine toimus eri valitsuste ajal. III klass oli Eesti ajal, IV klass Vene ajal, V, VI klass aga Saksa ajal, need juba Laupa koolis tulid venelased. Minu ema oli sel ajal Viljandis isaga abielus ja sündis ka Avo. Silvist sai mõneks ajaks Avole lapsehoidja. See polevatki olnud nii raske, kuna Avo käis varakult potil. Siis aga tuldi sõja eest ära Põikvale sündis onu Marki vanem tütar Helgi, kellele läks taas vaja Silvi abi hoidmisel. Silvi mäletab, et Maasikamäe talust kingiti talle hoidmise eest ilus roheline mantel. Sarnase mantli oli saanud ka Hilja. Silvi koolitee jätkus Türi Aiandusgümnaasiumis, mille lõpetas Peale koole viis ta elutee teda Viljandi kanti Ramsi, kus ta abiellus Eedi Uibopuuga ning neil sündis kaks poega Urmas ja Enn. Silvi on kogu oma elu olnud väga aktiivne ja tegus nii ametialaselt kui ka ühiskondlikus tegevuses. Ta on töötanud külanõukogu esimehena ja vallas sotsiaaltöötajana, tegeledes toetustega. Silvit on tunnustatud nii tööalaselt kui ka ühiskondliku tegevuse eest. Praegugi jätkub tal energiat ja lusti enda rakendamiseks ühisettevõtmistes. Siimo sündis 9. veebruaril 1932 Põikval. Ta õppis Laupa koolis, hiljem Maardus. Sõjaväkke sattus Siimo Ukrainasse. Ta teenis lennuväes. Kuna ta oli tubli, siis pakuti talle võimalust jäädagi sõjaväkke tööle lennumehaanikuna ka peale teenistust. Nii ta Ukrainasse jäigi. Sealt leidis ta omale abikaasa Svetlana ning neile sündis tütar Eeli. Ka Siimo väimees oli sõjaväelane ning teenis mõnda aega Saaremaal. Seal käis neid Siimo vaatamas ja kahjuks see ongi viimane kord, mil kohtusime onupojaga. Peale pensionile jäämist 1981 hakkas Siimo tegelema marionettnukkude

26 26 valmistamisega. Ta on valmistanud rohkem kui 25 aasta jooksul teatrite jaoks üle 500 marionettnuku. Kohalik žitomiri leht nimetab teda 2006 a. lugupidamisega kohalikuks Papa Carloks. Kaljo sündis 2. juulil Ta õppis samuti Laupal. Peale kooli töötas ta mõnda aega Põikval posteljonina. Kuna Kaljo oli vaid mõni aasta vanem Avost, siis olid nemad nö mängu-ja relvavennad oli Kaljo sõjaväes. Hiljem kolis Kaljo Heimtali lähistele Ramsisse, kus elas juba vanem õde Silvi. Seal ta elas ja töötas Ramsi koondises maaparanduses traktoristina Kaljol olid head tantsujalad. Marki ja Meida kuldpulmas tahtsid kõik temaga tantsida. Kaljol oli ka elukaaslane. Kaljo suri 10. novembril Valdar sündis 27. aprillil 1944 Põikval. Ta õppis Laupa koolis vaid neli klassi.. Kui nende ema suri oli Valdar vaid 10.aastane. Teda kasvatas isa. Sageli viibis Valdar Maasikamäel minu ja Vahuriga koos mängimas oli Valdar sõjaväes. Sealt naastes elas ta mõnda aega Heimtalis õde Silvi juures, kus töötas põllutöödel. Edasi omandas Valdar taraktoristi kursustel paberid ning nii ta töötaski masinatel. Esialgu Ramsi EPT-s. Sealt siirdus ta peagi elama Oisu keskusesse Ta asus tööle taraktoristina Estonia kolhoosis Taiksesse tõstis ta liiki. Traktoristina töötas Valdar suveni Järgnevalt oli ta ametiks paari aasta jooksul lukksepa töö. 19. juulist 2009 on ta pensionil. Valdar on olnud väga tubli töömees, mille eest on teda sageli ka saadetud puhkekodusse või sanatooriumi. Ta on hella südamega inimene. Valdar abiellus Evaga, kelle ta leidis Heimtalis elades Viljandist. Neil oli tütar Leelo ja poeg Leo. Abikaasa on surnud. Praegu on Valdaril elukaaslane. Viljo Onu Etmondil oli poeg Viljo. Viljo sündis 5. jaanuaril Temagi õppis mõnda aega Laupa koolis. Viljo oli osav pillimängija, küllap isalt päritud anne. Sõjaväes oli Viljo mereväes. Viljo abiellus Hellega ja neil oli tütar Pille. Kuna nad elasid Pärnu kandis, siis alati oma vanemaid külastades käis Viljo oma perega ka Venelt läbi. Viljo oli tubli töömees, viimastel aastatel traktori peal. Viljo saatus oli kurb. Ta kurtis ikka aeg-ajalt peavalusid ning pidi kevadel sanatooriumi sõitma, aga 7.märtsil 1981, kui Helle oli just oma ema läinud naistepäeval õnnitlema, leidis ta koju tulles maha kukkunud ja lõplikult lahkunud Viljo. Kati Onu Etmondi perre oli võetud ka abikaasa Aino õetütar Kati, kelle ema oli varakult surnud. Kati sündis 2. septembril Katigi käis Laupa koolis. Ta abiellus Kaljo Kimmeliga ja tema peres on kaks last: tütar Kersti ja poeg Harri. Kati elab praegu Türil. Avo, Merike, Urmas Onu Karli peres nagu juba eespool mainitud endal lapsi polnud. Aga kuna meie ema suri varakult, siis olime meie ka nende lasteks, st Melli lapsed Avo, Merike ja Urmas.

27 27 Sõjaväest puhkusel Avo ja Merike 1963 Avo Avo sündis 24. oktoobril Peale algkooli omandas ta, nagu juba mainitud elektriku eriala, õppides esialgu Särevere Sovhoostehnikumis, täiendades end edasi kursustel Järva-Jaanis ning seejärel õppides kaugõppes EPA-s. Sõjaväes teenis ta algul Klaipedas, hiljem Baltiiskis. Ta teenis mereväe ujuvkoosseisus, osa aega ka allveelaeval. Sõjaväes oleku ajal sattus Avo ka Kuubasse. Peale sõjaväge algaski töö elektrikuna, algul Põikval, siis Türil Leivakombinaadis, aastast Saaremaa Piimatoodete Kombinaadi peaenergeetikuna, hiljem aga Paldiiskis sõjaväe koosseisus energeetikuna. Sportlasena oli Avo spordiühingu Jõud mitmekordne meister tõstmises, samuti on ta osalenud edukalt omaaegse NSV Liidu esivõistlustel. Avo abiellus Sirjega, kellega on tal tütar Annika. Sirje on surnud. Avo oli ka abielus Ailiga, kellega tal olid poeg Kaarel ja tütar Merlyn. Samuti kasvatas Avo Aili lapsi varasemast abielust Egonit, Arlit ja Reneēd. Aili kolis elama Ameerikasse. Avo praeguseks abikaasaks on Vilma, kes on väga tubli ja koduarmastav naine. Avot hoiavad ja hindavad ka Vilma mõlemad tütred. Avol on kuldsed käed. Talle meeldib restuareerida vana mööblit. Veel on Avol pikaajaline hobi koguda vana raha, nii münte kui paberraha, märke ja marke. Tal on suured, huvitavad kollektsioonid. Noorena harrastas ta pisut sahtlisse kirjutamist ja maalimist. Avo on ehitanud onu Karli juhendamise ja abiga Põikva naaberkülla Arukülla maja ning teinud korda Saaremaal ostetud vana maamaja. Nende kodu on ilusamaks, parimaks tunnistatud ja premeeritud vabariigi aukirjaga ning erilise lipuga. Merike Mina sündisin 29. märtsil Koolitee algas mul Laupal, järgnes Türi Keskkool, Tartu Ülikool, infoteaduste magistratuur Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis ja täiendkool Andrases algas tööelu Põikva raamatukogus juhatajana, Tartu Ülikooli Raamatukogus vanemraamaukoguhoidjana ning juhatajana, 2007 aastast Tallinna Keskraamatukogus. Abikaasa Valerii on surnud. Mul on pojad Marek ja Renè. Praegu on mul sõber ja elukaaslane Raivo, kellega on meil palju ühiseid huve, kuigi tema on tehnilise - inseneri haridusega ja mina hoopiski humanitaar. Raivol oli varasemast abielust kaks poega ja tütar, abikaasa on tal surnud. Armastame mõlemad teatris ja kontserditel käia, käime tantsimas, ujumas, talvel ka suusatamas. Lahendame ristsõnu, loeme. Teeme ühiselt maatöid. Praegu käime veel tööl. Meie mõlema lapsed suhtuvad meisse väga hästi. Arvan, et nii Avo kui mina oleme jõudnud oma sadamasse.

28 28 Rene, Merike ja Marek 2004 Urmas Urmas sündis 25. detsembril 1957 jõululapsena. Kuna Urmase sündimisel suri meie ema, siis kasvatasid teda Tallinnas põhiliselt ta isa Olev ja isapoolne vanaema Mare. Suviti aga oli ta tavaliselt maal meie juures. I-XI klassis õppis Urmas Tallinna 46. Keskkoolis. See oli kunstikallakuga kool, kuhu sai sisse ainult väga heade katsete tulemustega. Näitustel hakkas Urmas aktiivselt esinema pärast keskkooli lõpetamist aastal, peamiselt vabagraafikasarjadega. Töötades kunstnikuna Noorsooteatris ja hiljem kunstnik-plakatistina Tallinnfilmis andis ta oma panuse kunstnik-lavastajana filmides "Metskannikesed", "Karge meri" ja "Ringhoov" sai Urmas auhinna TSN Täitevkomitee ja Arhitektide Liidu laste mänguväljakute kavandite võistlusel. Töö kõrvalt alustas Urmas 1977 õpinguid ERKI-s ja lõpetas tollase kunstiinstituudi arhitektuuri eriala õhtuse osakonna. See oli talle sobiv ala, kuna ta oli tugev matemaatikas, samas omas head kunstimaitset ja osavat kätt algas Urmase kirjanduslik tegevus. Vahepeal oli teenistus sõjaväes. Sõduripäevad teenis ta Tallinnas. Muidugi jätkus pidev joonistustöö. Ta esines kunstinäitustel Tallinnas ja Tartus. Alates a. töötas Urmas Tallinna peakunstnikuna. Pärast linnakunstniku koha reorganiseerimist sai Urmasest Tallinna kesklinna vanema asetäitja ning aastaid oli tema hooleks kesklinna haljastus, linnakujundus ja reklaamikorraldus. Urmasel oli suur osa linnapildi kujundamisel euroopalikumaks. Juhtides Linnakujundusfondi, toetas Urmas otseselt mitmeid Tallinna kunstielu suurüritusi ja kunstiprojekte, jäädes korrektseks ja nõudlikuks, jälgides käivitatud protsesse järjekindlusega. Arenes kirjanduslik tegevus. Ta oli tunnustatud nii kunstniku kui kirjanikuna. Urmas abiellus kunstnik Maara Vindiga. Nad mõlemad olid loomeinimesed, kuna tegelesid nii maalimise kui kirjutamisega. Maara on kena inimene, kellega suhtleme sõbralikult senini. Viimati kohtasin oma venda 2. jaanuaril Ta rääkis haiglasse ravile minekust ja mitmeid väga tõsiseid probleeme. Ütles mulle veel, kahju, et sa seekord oma häid lihapirukaid ei teinud. Arvasin, et küll neid teinekord jõuab teha. Järgmist korda ei tulnud. Urmas suri liiga noorelt - vaid 42 aastasena 11. jaanuaril Ta on maetud Tallinna. Metsakalmistule. Helgi, Eha ja Vahur Onu Marki peres olid tütred Helgi ja Eha ning poeg Vahur. Olen nende kõigiga saanud käia koos Laupa koolis. Helgi sündis 2. aprillil Ta õppis I klassis Purul, II klassis Samblikul, edasi aga Laupal. Mälestused õppimisest Purul on ähmased, meenutused sealsest elust aga üsna koledad, tihti karjuti ja kisuti. Tollasest kodusest elamisest on meeles ainult toas olev ümmargune ahi. Peale Laupa kooli lõpetamist 1956 läks Helgi kohe tööle. Algul oli ta mõnda aega tööl brigaadis, kus oli brigadiriks ta isa, seejärel aga algas tööelu lüpsjana. Esialgu oli ta hooldada 12 mullikat. Veidi aega töötas Helgi ka Türil koondises, tehes maakuivendustöid a. 25. detsembril kolis Helgi Edasi kolhoosi,

29 kus jätkus tegevus lüpsjana. Seda tegi ta ka siis, kui majand läks Estonia kolhoosi alla töötas Helgi mõnda aega kontoris, peale lapse sündi ka laos, oli kassapidaja, siis taas lüpsja. Ta oli oma tööga väga tubli. Alates 1967 käis ta 10 aasta jooksul lüpsivõistlustel. Alati sai ta rajooni võistlustelt edasi vabariigi võistlustele, kus sai ka mitmel korral esiotsa, kord teise koha ning paar korda kolmanda koha. Helgi abiellus Otiga ja neil on kolm tütart: Maiu, Urvi ja Katrin. Nad elavad Taikses. Praegu peavad nad mehega pensionipõlve, aga energiat jätkub Helgil piisavalt. Ta käib Taikse naisrahvatantsurühmas Krookus. Samuti on ta osalenud 15 aasta jooksul ka laulu ansamblis. Põhiliselt esinetakse pensionäride pidudel. Eha sündis 16. jaanuaril Ta oli minust paar aastat vanem. Me õppisime ühes koolis, aga eks tema oli ikka suur tüdruk oma sõpruskonnaga. Venel oleme siiski ka koos mänginud. Peale Laupa kooli lõpetamist 1960 läks Eha 17-aastasena Heimtalisse Silvi juurde. Sinna kutsus teda äsja sõjaväest naasnud onupoeg Kaljo. Eha töötas seal mõnda aega majandi lüpsja-asendajana suunati teda Heimtali sovhoosi poolt Vana-Võidu Sovhoostehnikumi (hilisem Gagari ST) zootehnikuks õppima. Kooli lõpetas ta 1966 ja läks tagasi Heimtali laborandiks, sealt aga Raudnale zootehnikuks kutsuti ta Suisleppa ja 1975 Vambolasse. Head spetsialisti taheti igale poole kolitigi Mustla lähistele Vambola kolhoosi. Kuna selg tegi haiget, siis vahetas Eha ametit, ta läks 1979 Arkna Loomakasvatuskooli seemendustehnikuks õppima. Peale lõpetamist 1979 taas Vambolas, kus vajati teda siiski rohkem zootehnikuna. Sealt siirdus ta Suisleppa. Samal ajal hakkasid nad mehega Viljandisse maja ehitama. Sinna koliti Tööle kutsuti Viljandi Rajooni Varumis Inspektsiooni liha inspektoriks aasta koondamislainega Eha koondati. Ta läks Viljandi NST, sealt edasi aga hoopis Vändra Seemendusse kutsuti teda tagasi Vambolasse seemendustehnikuks st töötab ta Eesti Tõulooma Kasvatajate Ühistu seemendustehnikuna. Tööalaseid saavutusi on Ehalgi. Ta on käinud ja esinenud edukalt mitmetel zootehnikute võistlustel. I tõulooma võistlustel 1966 oli Eha esimene vabariigi meister. Majandites osales ta aastaid edukalt zootehnikute mitmevõistlustel. Ka on ta teinud tublilt sporti. Seda juba kooliajast alates. Vana- Võidus õppides käis ta palju kergejõustiku võistlustel. Koos isa ja Helgiga käidi mitmeid kordi Võrtsjärve mängudel. Eha võistles seal nii kergejõustikus kui ka zootehnikute mitmevõistluses. Need võistlused toimusid Praegu tegeleb Eha oma tervise huvides kepikõnniga. Eha abiellus 1966 Endliga. Nad kasvatasid üles Maarika ja Monika. Vabal ajal aitab Eha hoida ka Monika lapsekest Vahur sündis 29. septembril Me olime üheealised, seega on temast mul kõige enam lapsepõlve mälestusi. Vahur oli minust pool aastat noorem ja ta olevat saanud veel minu emaltki rinda. Vahur oli umbes 1,5-aastane, kui teda ristiti. Sel korral pidi Helgi lausa ära uppuma Kuusikniidu ojja, saates koju Iisatilt pärit tordimeistrit Laose, Hildat. Vahur oli sageli Maasikamäel ja me mängisime koos. Vahur oli krutskeid täis poiss. Aga samas ta tegi sporti, mängis kabet. Ja mul on koolipäevil tehtud luuletus Vahur koob sokke, mis tähendas, et ta tegi sedagi. Aga nurgas sai ta Laupa koolis piisavalt oma vigurite tõttu seista. Koolipäevil me surusime kätt. Ma olin üpris tugev ja suutsin paljude poiste käe alla suruda, aga Vahur oli minust alati üle. Kui Vahur ja Viljo olid juba täiskasvanud, siis hakkasid nad mõlemad tegelema poksiga. Mäletan korda, kus nad pidid vastamisi võistlema. Seda oli küll pingeline vaadata, ei teadnudki, kumbale rohkem pöialt hoida. Vahur töötas põhiliselt metsatöölisena. Vahuri pereelu oli pisut kirevavõitu. Ta abiellus 1966 Reedaga. Reet oli sõbralik, kena inimene, kes õhutas Vahurit ikka edasi õppima. Neil olid toredad tütred Kaja ja Ülle. Peale seda oli tal veel elukaaslasi ning kokku kuus last. Kahjuks Vahurit pole enam meie. Minu viimane kohtumine toimus Vahuriga Türi haiglas, kus käisin teda vaatamas ja viimas maainimeste rohtu - mett. Vahur oli teadlik oma raskest haigusest, kuid tegi veel naljagi. Vahur suri 11. septembril Praeguseks on juba enamusel sellest ja mõnel juba järgmisest põlvkonnastki lapsed. Nii et suguvõsa laieneb ja sugupuu joonist tuleb aina täiendada. Aga ka meie põlvkonna allesolevad liikmed on ikka 29

30 30 veel energilised, aktiivsed, tegusad, rõõmsad ja ühtehoidvad. Elame veel! Vanavanemate headus, eeskuju ja armastus Minu vanaema ja vanaisa olid haruldaselt head inimesed. Mitte kunagi ei räägitud, et nad oleksid kellegi kohta midagi halvasti ütelnud. Ei suuda ma meenutada ka mitte ainsatki korda, et meie majas oleks üksteise suhtes võetud kõrgemat tooni. Küllap vahel ikka mingid lahkarvamused olid, aga konfliktini ei mindud kunagi. Üksteisest peeti selleks liialt lugu. Vanavanemate käest käidi nõu küsimas, nende arvamustega arvestati, neist peeti lugu. Nad olid töökad ja ausad eestlased. Seda õpetati oma lastele ja sealt edasi minu põlvkonna lastele. Mäletan selgelt, kui mulle esmaspäeva hommikuti enne nädalaks internaati jäämist öeldi: Kui sul jookseb ka suu tilk-tilk vett ja teise asi meeldib, siis ära seda võta, räägi meile ja kui võimalik, siis muretseme selle. Olen püüdnud seda ausust edasi anda omagi lastele. Onu Karli oli ka aastateks külavanemaks valitud, eks seegi oli tunnistus külaelanike austusest tema vastu. Tean sageli, et nii mitmeski asjas käidi just temalt nõu küsimas, olid need siis eluks praktilised küsimused või mõnede paberite täitmine. Ta oli tark, arukas ja aus, nii et tema abiga võidi alati arvestada ja pidada seda usaldusväärseks. Vanavanemate suurest südameheadusest veel nii palju, et oli aeg, kus nad elasid koos väga suure perega. Nimelt oli majas korraga neli poega oma naistega ja tütar mehega. Öeldakse, et ämm ja minia ei mahtuvat ühte kööki, aga neil mahtus ämm ka oma nelja miniaga, lisaks tütar ja tütre mees ühte kööki ja lauda. Ja onu Karli abikaasa Johanna, tädi Anni, nagu ma teda kutsusin, kes elas ämmaga kogu elu ühe katuse all, ütles elu lõpuni, et paremat ämma ei oleks osanud tahtagi. Arvan, et see on suur tunnustus. Veel üks tähelepanuväärne asi. Vanaema õel Liisal oli olnud samuti suur pere, kuid tema saatus kujunes kurvaks. Osa lapsi suri väiksena, mees ja poeg said sõjas surma, mistõttu ta jäi täiesti üksinda. Taas olid abiks minu vanavanemad. Õde võeti enda juurde, kus ta viibis elu lõpuni 1967.a. Ka minu eest hoolitsesid mu vanaema, vanaisa väga hästi. Ikka ootas mind internaadist tulles midagi väga head. Ja kohe küsis neist üks teiselt, kas teine juba andis lapsele komme vms. Alati tehti või hoiti minu kojutulekuks midagi head. Ma sain suure armastuse osaliseks. Mul on tegelikult ikka väga-väga vedanud, et mul olid just sellised imetoredad, avala südamega esivanemad. Usun, et nad pigem olid valmis ise loobuma millestki, et vaid minul oleks parem. Ja ma arvan, et see armastus, mis ma kodunt sain, on saatnud mind kogu elutee. Ka ei mäleta ma mitte ainsatki korda, et ma oleksin mingist toidust puudust tundnud või kõht tühi olnud. Peeti ju kodus ikka lehma, sigu, kanu ja mesilasi, vanatädil oli ka kits. Pigem vastupidi, olin ise veidi kehvapoolne sööja ja mind püüti igati poputada. Imelikul kombel maitses mulle just see lahja tangupuder, mida põrsastele keedeti. Teised kurtsid, et tee lapsele head mannaputru rammusa piimaga, aga tema tahab hoopis vesist putru. Kitse piim ei meeldinud mulle hoopiski mitte. Esivanemate unistuste täitmine Minu onu, kes hindas alati haridust, soovis ikka, et ma õpiks. Mul polnud seda päris õigel ajal võimalik teha, kuna hooldasin haiget tädi. Aga aasta peale tädi surma müüsin ma lehma ning järgmisel päeval läksin Tartu Ülikooli sisseastumiseksamitele. Selleks ajaks oli mul pere - mees ja nelja-aastane poeg Marek. I kursuse lõpetamisel sünnitasin teisegi poja - René. Õppisin kaugõppes ning sain filoloogi, eesti keele ja kirjanduse õpetaja kutse, lõpetades ülikooli Mu onul oli väga hea meel, et ma seda suutsin oma laste kõrvalt teha, samas töötades raamatukogus ja pidades loomasidki. Ega ma onu abita seda ilmselt polekski suutnud. Peale füüsilise abi oli positiivne suhtumine vast suuremakski toeks. Mind kutsuti tööle ülikooli raamatukogusse ja soovitati jätkata õpinguid aspirantuuris, kuna mu lõputöö oli üsna tugev. Hiljem olen tundnud, et elus tuleb ikka ja jälle istuda koolipinki tarkust taga nõudma. Arvan, et mu

31 esivanemad oleksid väga uhked teades, et hiljem õppisin ka infoteaduste magistratuuris, ja et peale seda läbisin veel andragoogika kursuse, omandades lisaks andragoogi/ täiskasvanute koolitaja kutse III astme kvalifikatsiooni. Mind on pidevalt hinnatud mu ametitöös raamatukogus, mu ühiskondlikus töös ametiühingus ning isegi koolitajana. Mu pojadki on omandanud kõrgema hariduse (Marek ajaloo ja René logistika alal) ning on väga tublid inimesed, ennast pidevalt täiendades ja teadmisi omandades. Renél on praegu käsil magistratuuris õppimine. Samuti on nad leidnud tunnustust väljapoolt. Marek on tunnustatud mälumängur ja ta on saavutanud häid kohti ristsõnavõistlustel. Vabakutselise tõlkijana on ta üpris hinnatud. Ajakirja Diplomaatia 50-nda numbri juubeliüritusel sai Marek aukirja ning üritusel osalenud president Ilves kiitis ta tõlketööd, tõstes teda esile oma kõnes. Marek on muuseas tõlkinud ka presidendi raamatu. Rene hobiks on sport, ta on Eesti meister jõutõstmises. Mu pojatütar Crisgel Berit, kes lõpetas III klassi, on senini näidanud ennast tubli õppurina. Minu vend Avo õppis EPA-s elektrifitseerimist. Ta on olnud hinnatud töömees ning oma osavate kätega on ta restaureerinud oma Saaremaa maakodusse palju vana mööblit. Tema lastest on kasvanud igati tublid inimesed. Annika on hea massöör Saaremaal. Kaarel tubli ehitusmees ning Merlyn tegeleb turundusega Londonis. Samuti on igati head ja töökad kõik mu onulapsed ning nende lapsed. Usun, et hea esivanemate mõju toimib läbi põlvede edasi! Olen tegelikult väga õnnelik inimene. Pole ju palju peresid, kus on selline soe õhkkond, kokkuhoidev pere, kes kõik austavad üksteist ning tahavad nii omadele kui võõrastelegi nende rasketel hetkedel toeks olla. Sellist suurt hingesoojust ja armastust tuleb hinnata. Ma kannan oma esivanemaid südames edasi ja olen väga tänulik oma saatusele, et mulle on kingitud võimalus elada maailma toredaimas perekonnas. Lõpetuseks a. toimus Taikses Helgi kodus Venede suguvõsa I kokkutulek. Kohal oli 40 inimest. Esmakordse kohtumise tegime sihilikult pisut väiksemas ringis, et arutada, kas üldse soovitakse selliseid sugulaste kokkusaamisi. See oli meeldejääv, tore sündmus. Esimene kord keskendusime sellele, et tutvusime noorema põlvkonnaga, vaatasime sugupuu tabelis oma asukohta, täpsustasime andmeid. Ja mis peamine, vanemad meie seast rääkisid oma mälestusi. Need olid väärtuslikud, sest see aitab hoida seda armast ja püsivat, mis võiks põleda edasi meie südameis. Käidi ka surnuaias esivanemate haudadel ning külastati Põikval Maasikamäel Vene Leena ja Mardi kodukohta ning Poe talus Vene Marki elukohta. Kõigi soov oli, et taolisi kohtumisi võiksime edaspidigi korrata! Ollakse huvitatud oma sugulastest ja oma juurtest! 31

32 32 Venede suguvõsa kokkutulek Taikses Põhjalikku kokkuvõtet Venede suguvõsa uurimisest teha ei saa, kuna pidevalt lisandub juurde noori sugulasi, aga samas avastan liine kaugemast minevikust. Ka olen uurimuse käigus silmas pidanud eelkõige oma emapoolset sugupuud. Isapoolne on piirnenud mõningate märkmetega. Siiski saab mõningaid järeldusi teha. Minu suguvõsa juured pärinevad Pärnumaalt Uue- Vändra kihelkonnast Kurgjalt ja jätkuvad Järvamaal Põikval Maasikamäe talus - Venel, kust siis hargnevad laiali. Minu esivanemad on olnud põlised maainimesed taluperemehed ja -perenaised. Suure tööarmastusega on nad harinud söötis maad ja teinud sellest viljakandvad põllud, on üles ehitanud oma talu koos kõrvalhoonetega, kasvatanud loomi ning hoolitsenud järeltulevate põlvede eest. Suguvõsas on hinnatud haridust ja kui seda alati ei olnud võimalik saada koolides, siis püütud ennast ise harida ja arendada. Me suguvõsas on olnud ka huvitavate elukutsetega inimesi kirjanikke, ajakirjanik, tõlkija ja kunstnikke. Enamus meie suguvõsast on elanud kõrge eani: aastani. Meie suguvõsas levinuim meeste eesnimi on olnud Kaarel, Karl. Esimene Põikval sündinud laps oli Karl Vene ning meie suguvõsast viimasena sündis seal minu poeg René. Seega on elanud Maasikamäe talus kolm põlvkonda Venesid. Meie suguvõsa on tavaline eestlaste suguvõsa. Seda uurides on rõõm kogeda, et nii esivanemad kui ka järeltulevad põlved on kõik olnud ausad, töökad ja ümbruskonnas lugupeetud inimesed. Enamusel meie hulgast on ette näidata kas tööalaselt või/ ja ühiskondliku tegevuse eest saadud tänukirju, medaleid, autasusid. Tehes lühikokkuvõtet oma tööst olen tänulik, et mu poeg René alustas omal ajal suguvõsa uurimist, et sellele on tublisti kaasa aidanud mu poeg Marek, et mulle jagasid omal ajal mälestusi onud Karl ja Marki ning hiljem sugulased Silvi, Helgi, Eha, hea majasõber Hilja ning mitmed teisedki. Tore on ka tõdeda, et sugupuu uurimise vastu on hakanud tundma huvi noorema põlvkonna esindajad. Nii on pööranud Katrin tähelepanu mitmetele mu apsakatele töös, samuti kogub ta ise andmeid. Kõik see on mind suunanud ja abistanud selles huvitavas, kuid lõppematus uurimistöös.