Microsoft Word - Operatiivseire 2011.doc

Väljavõte

1 TÜ Eesti Mereinstituut RANNIKUMERE OPERATIIVSEIRE 2011 ARUANNE Leping: 4-1.1/123 Lepingu lõpptähtaeg: Tellija: EV Keskkonnaministeerium G. Martin Lepingu vastutav täitja TALLINN 2012

2 SISUKORD SISUKORD...1 ANNOTATSIOON...4 SUMMARY SISSEJUHATUS EESTI RANNIKUVEE VEEKOGUMITE LÜHIISELOOMUSTUS (OPERATIIVSEIRE) Narva-Kunda laht Muuga-Tallinna-Kakumäe laht Haapsalu laht Pärnu laht MATERJAL JA METOODIKA Fütoplankton Põhjataimestik Põhjaloomastik Füüsikalis-keemilised näitajad Zooplankton Võõrliikide seire Võõrliikide seire Muuga lahes ja sadama piirkonnas ning foonialal Võõrliikide esinemise ajalis-ruumiline dünaamika Seirejaamad KVALITEEDISÜSTEEM SEIRE TULEMUSED Seiremõõtmiste tulemused veekogumite kaupa Narva-Kunda laht Fütoplankton Põhjataimestik Põhjaloomastik Füüsikalis-keemilised näitajad Zooplankton Muuga-Tallinna-Kakumäe laht Fütoplankton Põhjataimestik Põhjaloomastik Füüsikalis-keemilised näitajad Zooplankton Haapsalu laht Fütoplankton Põhjataimestik Põhjaloomastik Füüsikalis-keemilised näitajad

3 Pärnu laht Fütoplankton Põhjataimestik Põhjaloomastik Füüsikalis-keemilised näitajad Zooplankton Veekogumite ökoloogilise kvaliteedi klassifikatsioonitulemused Narva-Kunda laht Muuga-Tallinna-Kakumäe laht Haapsalu laht Pärnu laht Veekogumite keskkonnaseisundit iseloomustavate näitajate muutlikkus Narva-Kunda laht Fütoplankton Põhjataimestik Põhjaloomastik Füüsikalis-keemilised näitajad Zooplankton Muuga-Tallinna-Kakumäe laht Fütoplankton Põhjataimestik Põhjaloomastik Füüsikalis-keemilised näitajad Zooplankton Haapsalu laht Fütoplankton Põhjataimestik Põhjaloomastik Füüsikalis-keemilised näitajad Zooplankton Pärnu laht Fütoplankton Põhjataimestik Põhjaloomastik Füüsikalis-keemilised näitajad Zooplankton Sillamäe jäätmehoidla Merevee seire Elustiku seire Meresetted Võõrliikide seire Sissejuhatus Muuga laht Põhjaloomastik Zooplankton Fooniseireala Tallinna laht Põhjaloomastik Zooplankton

4 Võõrliikide esinemise ajalis-ruumiline dünaamika Eesti rannikumeres Soome laht Liivi laht Võõrliikide ökoloogilised mõjud Sissejuhatus Olulisemate invasiivsete võõrliikide poolt põhjustatud ökoloogilised mõjud KOKKUVÕTE JA ÜLDHINNANG KASUTATUD KIRJANDUS LISAD

5 ANNOTATSIOON Rannikumere operatiivseiret viiakse läbi neljas rannikuvee kogumis. Nendeks on Narva-Kunda lahe rannikuvesi, Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe rannikuvesi, Haapsalu lahe rannikuvesi ja Pärnu lahe rannikuvesi. Seire strateegia ja ülesehitus põhinevad EL Veepoliitika Raamdirektiivi nõuetel ja selle eesmärgiks on jälgida rannikuvee ökoloogilise kvaliteedi seisundit. Seire jooksul kogutud andmete põhjal klassifitseeritakse veekogumid kvaliteedi klassidesse, kasutades selleks välja töötatud indikaatorite süsteemi. Klassifikatsioonisüsteem põhineb bioloogilistel kvaliteedielementidel, milleks on fütoplankton, põhjataimestik ja põhjaloomastik. Toetavateks füüsikalis-keemiliste indikaatoritena kasutatakse merevee läbipaistvust ning toitainete kontsentratsiooni. Rannikuvee veekogumite veekvaliteedi klassifitseerimisel kasutati tarkvara lahendust, mis kalkuleerib ökoloogilise veekvaliteedi seisundi, põhinedes hinnatavate indikaatorite taustaväärtuste ja seireandmete võrdlusel ning mis järgib rangelt EL VPRD nõudeid. Klassifikatsiooni tulemuste põhjal hinnati veekvaliteet Narva-Kunda lahe, Pärnu lahe ja Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogumites klassi kesine. Kõige halvem oli veekvaliteet Haapsalu lahes, kus ökoloogilise seisundi klass oli halb. Sillamäe jäätmehoidlaga piirnev mereala oli elustikuvaene. Jäätmehoidlaga piirnevat mereala asustavad valdavalt reostustundlikud põhjaloomastiku liigid. Raskmetallide kontsentratsioonid merevees näitasid kasvutendentsi. Raskmetallide sisaldus meresetetes jäi alla piirnormi. Uute võõrliikide invasiooni suurimal riskialal, Muuga lahes ja sadama piirkonnas, aastal uusi võõrliike ei leitud. Mainitud piirkonnas levivad vähemalt kuus tulnukliiki, neist arvukamalt virgiinia keeritsuss Marenzelleria neglecta. Harrise mudakarbi Rhitropanopeus harrisii esmasleid Eesti rannikmeres registreeriti Pärnu lahes aastal. Kuigi globaalselt on meil esinevatest invasiivsetest võõrliikidest enim dokumenteeritud rändkarbi Dreissena polymorpha poolt põhjustatud ökoloogiline mõju, on olemasoleva teabe alusel hinnatuna Eesti rannikumerd ilmselt enim-mõjutavaks võõrliigiks vesikirp Cercopagis pengoi. Operatiivseire veekogumitest määrati kõige madalam ökoloogilise seisundi klass Haapsalu lahe rannikuvee veekogumis. Haapsalu lahe veekogum klassifitseerus klassi halb kvaliteedielemendi fütoplankton ning ka enamuse füüsikalis-keemiliste parameetrite põhjal. Narva-Kunda lahe, Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe ja Pärnu lahe rannikuvee veekogumite veekvaliteet jäi klassi kesine. 4

6 SUMMARY Operational monitoring is carried out in four waterbodies: Narva-Kunda Bay, Muuga- Tallinna-Kakumäe Bay, Haapsalu Bay and Pärnu Bay. The monitoring strategy is based on the requirements of the EU WFD and the aim of the strategy is to survey the ecological quality of coastal waters. During this monitoring activity data is collected and the status of coastal water bodies is classified according to the established classification scheme. The classification scheme is based on the biological elements. Those are phytoplankton, phytobenthos and macrozoobenthos. Physical-chemical quality elements are used as supportive parameters. Physical-chemical quality elements are in this case nutrient concentrations as well as water transparency. In order to classify the waterbodies a software tool was used. This tool was developed to follow the strict requirements of WFD and is based on the comparisons of reference conditions to measured values. In Narva-Kunda bay, Pärnu Bay and Muuga-Tallinna-Kakumäe Bay the classification resulted in moderate quality class. The lowest water quality was observed in waterbody Haapsalu Bay where water quality was classifed as bad. Coastal sea near Sillamäe waste depository was poor in biota. Species composition and coverage of phytobenthos was low and therefore abundance of herbivorous fauna was also low. Hevy metal concentrations in water samples showed increasing trend. Concendration in sediment samples remained under marginal rate. The Harris mud crab Rhitropanopeus harrisii was first found in Estonina waters (Pärnu Bay) in New alien species were not found in the high risk area for new marine invasions in the country Muuga harbor with at least six alien species being abundantly present in the harbor area. Out of them, the most abundant, and in several occasions the dominating species is Marenzelleria neglecta. Based on the accumulated evidence, the predatory cladoceran Cercopagis pengoi should be considered as ecologically the most impacting alien invasive species in the Estonian coastal sea. 5

7 1. SISSEJUHATUS Alates aastast viiakse rannikumere seiret läbi vastavalt uuele programmile, mis lähtub EL VPRD nõuetest. Vastavalt uuele programmile on rannikumere seire jaotatud neljaks komponendiks, milledest operatiivseire ja ülevaateseire teostatakse eesmärgiga anda ülevaade rannikuvee ökoloogilisest seisundist vastavalt EL VPRD nõuetele ning avamere seire ja Ferrybox-seire on keskendunud rannikumere seisundi kirjeldamisele väljaspool 1 nm tsooni (väljaspool rannikuvett). Vastavalt EL VPLRD nõuetele viiakse operatiivseiret läbi veekogumites, kus esialgse seisundi hindamise alusel on oht, et veekvaliteet klassifitseerub alla hea kvaliteediklassi. Operatiivseiret viiakse läbi igal aastal jälgides kõikki veekvaliteedi klassifikatsiooni aluseks olevaid bioloogilisi ja füüsikalis-keemilisi parameetreid piisava sagedusega võimaldamaks hinnata veekogumi veekvaliteedi seisundit ning arvestades hinnatavate parameetrite looduslikku muutlikust. Operatiivseire veekogumiteks Eesti rannikumeres on määratud neli mereala Narva- Kunda lahe, Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe, Haapsalu lahe ja Pärnu lahe rannikuveed. Neist kolmel alal on suurendatud mõõtesagedusega seiret tehtud ka varem. Alates aastast lisandus regulaarse seire piirkondade hulka Haapsalu laht. Varem on selles piirkonnas suurendatud sagedusega merevee kvaliteedi seiret läbi viidud aastal Aruanne sisaldab ka Sillamäe jäätmehoidla piirkonna merevee, elustiku ning setete keemilise ja bioloogilise seire tulemusi. Aruandes on esitatud aasta välitööde ja mõõtmiste tulemused ning tuginedes Pinnaveekogude seisundi klassid, klassipiiridele vastavad veekogu kvaliteedinäitajate väärtused ja seisundi hindamise kord määrusele on hinnatud operatiivseire veekogumite seisundit. Aruanne sisaldab vaid seire käigus kogutud toorandmete analüüsi tulemuste üldistusi ja interpretatsioone. Seire andmebaas antakse tellijale üle digitaalsel kujul. Andmebaasi koopia säilitatakse ka seiret teostavas asutuses. 6

8 Seiretöödest ja aruande koostamisest võtsid osa järgmised TÜ Eesti Mereinstituudi töötajad: Nimi Georg Martin Kaire Torn Henn Ojaveer Andres Jaanus Lauri London Arno Põllumäe Lennart Lennuk Mart Simm Annely Heinala Kaire Kaljurand Sergei Stjopin Liina Pajusalu Anne Talvari Silvie Lainela Kristiina Fuchs Ilmar Kotta Kristjan Herkül Teemar Püss Liis Rostin Greta Reisalu Ivan Kuprijanov Tiia Rosenberg Katarina Oganjan Agnes Siiber Liis Rebane Johanna Vahtra Greete Karras Jaak Timpson Martin Teeveer Karolin Teeveer Vastutusala/funktsioon Projekti juht, põhjataimestik Põhjataimestiku seire koordinaator, aruandlus Võõrliikide seire koordinaator, aruandlus Veeseire koordinaator, fütoplanktoni analüüs ja aruandlus, välitööd Hüdrofüüsikalised mõõtmised ja aruandlus Zooplankton, planktoni andmebaasi administraator, välitööd Välitööd, zooplanktoni analüüs Zooplanktoni analüüs ja aruandlus Fütoplanktoni analüüs, välitööd Fütoplanktoni analüüs, välitööd Hüdrokeemia laboratoorne analüüs, välitööd Hüdrokeemia laboratoorne analüüs, välitööd Hüdrokeemia laboratoorne analüüs Hüdrokeemia laboratoorne analüüs, aruandlus Hüdrokeemia laboratoorne analüüs Põhjaloomastiku aruandlus, välitööd Põhjaloomastiku aruandlus, välitööd Välitööd, videomaterjali analüüs Videomaterjali analüüs Välitööd, põhjataimestiku/-loomastiku laboratoorne analüüs Välitööd, põhjataimestiku/-loomastiku laboratoorne analüüs Põhjataimestiku/-loomastiku laboratoorne analüüs Põhjataimestiku/-loomastiku laboratoorne analüüs Põhjataimestiku/-loomastiku laboratoorne analüüs Põhjataimestiku/-loomastiku laboratoorne analüüs Põhjataimestiku/-loomastiku laboratoorne analüüs Põhjataimestiku/-loomastiku laboratoorne analüüs Välitööd Välitööd Välitööd 7

9 2. EESTI RANNIKUVEE VEEKOGUMITE LÜHIISELOOMUSTUS (OPERATIIVSEIRE) 2.1. Narva-Kunda laht Narva-Kunda lahe veekogum ulatub Soome lahe suurimast lahest Narva lahest kuni Letipea neemeni. Kogu piirkond on oma avatuse tõttu hea veevahetusega ning hoovuste ja lainetuse tugeva mõju all. Aktiivsete hoovuste ja lainetuse mõjuvööndis (<15 m) domineerivad kivised, kruusased ja liivased setted. Sügavamal (15-20 m) on savised-kivised setted. Hoovused ja lainetus kannavad piirkonna madalatele aladele palju poolkõdunenud orgaanilist materjali, mistõttu vee läbipaistvus on aeg-ajalt väga väike. Narva-Kunda lahe piirkond on Soome lahe lõunaoas suurima reostuskoormusega peamiselt jõgede (Narva, Pühajõe, Purtse) sissevoolust tingitult, samuti Sillamäe jäätmehoidla jääkreostuse tõttu. Neeva jõe sissevoolu mõju avaldub teatud tuule ja hoovusemustrite kokkulangemisel. Veekogumi soolsus varieerub 3-6 psu vahemikus, kuid võib Narva jõe mõjupiirkonnas pindmises kihis olla ajutiselt veelgi madalam Muuga-Tallinna-Kakumäe laht Veekogum hõlmab Tallinna, Kakumäe, Kopli, Paljassaare, Muuga ja Ihasalu lahe. Süviku olemasolu lahe põhjaosas võimaldab Soome lahe sügavamate veekihtide vete sissevoolu. Soolsus jääb vahemikku 5,5-9,5 psu. Piirkonna vete toitainete sisaldus on tugevalt mõjutatud Tallinna linna ja intensiivse laevaliikluse poolt. Enamus reostusest pärineb Tallinna linnast, osaliselt Pirita jõest (Anonüümne, 2001) Haapsalu laht Haapsalu lahe kogupindala on 50 km 2. Lahe maksimumsügavus jääb alla 5 meetri ning keskmine sügavus on vaid 1,5-2 meetrit (Lutt & Kask, 1980). Madalast veest tingituna puudub lahes vertikaalne temperatuurigradient ja kihistumine. Haapsalu Eeslaht on suhteliselt avatud ja hea veevahetusega veekogu. Seevastu Haapsalu Tagalaht on poolsuletud madalaveeline mereosa, mis asub linna (elanike arv ~11 500) heitvete mõju all. Haapsalu lahe veekvaliteet sõltub suures osas linna heitvetest. Vähemoluline on magedama vee sissevool lahe idaosa kaudu, suurimana Taebla jõest valgalaga 107 km 2. Need tingimused loovad siiski suhteliselt järsu soolsuse gradiendi Väinamere (6-7 psu) ja Haapsalu lahe idaosa vahel (2-3 psu) Pärnu laht Pärnu laht on tugevalt mõjutatud Pärnu jõe sissevoolust. Lahe soolsus on 3-5 psu võrreldes Liivi lahe 4,5 5,5 psu soolsusega. Põhjale on iseloomulik peenliiv ning üksnes paiguti esinevad kivised alad kuni 1,5 m sügavuseni. Lainetuse ja hoovuse mõju tõttu on vees pehmete põhjasetete kohal alati palju hõljuvaid osakesi. Lisaks toob neid lahte ka Pärnu jõe vesi (Trei, 1991). Pärnu jõe suudmes on mõõdetud olulisemalt suuremad toitainete kontsentratsioonid võrreldes ülejäänud lahega (Anonüümne, 2001). Pärnu lahe suurim sügavus on 8 m. Vee toitainetesisaldus on tugevalt mõjutatud elanikuga Pärnu linnast. 8

10 3. MATERJAL JA METOODIKA Seiretöödel kasutatavad meetodid põhinevad valdavalt kõik rahvusvaheliselt tunnustatud metoodikatel ja järgivad rahvusvaheliselt ja Läänemere teistes riikides (ka HELCOM COMBINE jaoks aktsepteeritud metoodikaid) Fütoplankton Merebioloogilise seire käigus mõõdeti aastal klorofülli a sisaldust ning määrati fütoplanktoni liigiline koosseis ja biomass. Analüüsiti 130 klorofülli a ja 99 fütoplanktoni proovi aastal olid vastavad arvud 147 ja 110, vahe tulenes lepingujärgsest seirejaamade külastuskordade vähenemisest. Klorofüll a proovid filtreeriti läbi Whatman GF/F klaasfiiberfiltrite, ekstraheeriti 96% etanoolis tundi toatemperatuuril ja määrati spektrofotomeetriliselt (Libra S32). Fütoplanktoni proovid fikseeriti äädikhappelise Lugoli lahusega ning eritleti Utermöhli tehnikaga inverteeritud mikroskoopide Olympus IMT-2, Olympus CKX-41 ja Leitz Fluovert abil. Veekvaliteedi hindamisel fütoplanktoni indikaatorite (klorofüll a, kogubiomass) abil on kasutatud sesoonseid mediaanväärtusi. Põhjenduseks on massesinemistel eksponentsiaalselt kasvav biomass, mis tõstaks keskmistatud väärtusi ülespoole. Kuna õitsengud on tavaliselt lühiajalised (1 2 nädalat), siis perioodi kogupikkust (3 4 kuud) arvestades on nende tabamine suhteliselt juhuslik ja annaks kokkuvõttes ebaadekvaatse hinnangu veekeskkonna seisundile Põhjataimestik Seireprogrammi täitmisel kasutatakse põhjataimestiku koosluste kirjeldamiseks skandinaavia maades kasutusel olevat metoodikat ning aastal HELCOM COMBINE programmi jaoks välja töötatud põhjataimestiku koosluste seire juhiseid (Guidelines for Monitoring Phytobenthic Plant and Animal Communities in the Baltic Sea, Vaatlused viiakse läbi mööda transekti, mis paikneb kalda suhtes 90 nurga all. Vaatluste tegemine ja materjali kogumine toimub sukeldumis- ja videotehnoloogia kasutamisega. Sukelduja visuaalse vaatluse tulemusena märgitakse kohapeal ära põhjakoosluse liigiline koosseis ning eri liikide katvushinnangud. Juhul kui vahetult vee all ei ole võimalik liike määrata kogutakse kvalitatiivsed proovid taksonoomilisteks määramisteks. Videomaterjali kogumiseks kasutatakse veealust vaatluskaamerat, mis on ühenduses paadis oleva salvestava digikaameraga. Videomaterjali hilisemal analüüsil kirjeldatakse põhjataimestiku üldkatvus ning põhjataimestiku erinevate liikide sügavuslevik ning liigiline jaotumus. Transektide kirjeldamine toimub kindlate sügavusvahemike kaupa. Kvantitatiivsed proovid kogutakse homogeense põhjataimestikuga vöönditest kolmes korduses 20 x 20 cm suurustest raamidest. Kogutud kvantitatiivsed proovid 9

11 sügavkülmutatakse ja transporditakse laborisse. Laboris säilitatakse proove 18 C temperatuuri juures kuni laboratoorse töötluseni. Proovid sorteeritakse liikide kaupa, määratakse loomaliikide arvukus ning iga liik kuivatatakse 60 C juures 48 tundi. Seejärel määratakse iga liigi kuivkaal proovis. Laboratoorsed tööd toimusid Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt akrediteeritud Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi katselaboris registreerimisnumbriga L179 ja vastavalt kvaliteedisüsteemi tööjuhenditele KJ I/4 Zoobentos ja KJ I/3 Fütobentos. Igal transektil läbiviidavad tööd: 1. määratakse transekti täpne asukoht nii GPS navigaatori kui kaldal oleva märgistuse abil. 2. kajaloodiga registreeritakse transekti põhjareljeef (kui seda pole tehtud eelnevate uuringute jooksul). 3. kirjeldatakse või salvestatakse transektil asuvate põhjakoosluste tüübid ja olemasolevad vööndid 4. kogutakse põhjakoosluste kvantitatiivsed proovid (igast põhjataimestiku vööndist kolm kordusproovi) ning samuti registreeritakse erinevad keskkonna parameetrid (hapniku sisaldus vees põhjalähedases kihis, temperatuur, vee läbipaistvus, põhja iseloom, lahtise sette hulk jne.) Määratavad indikaatornäitajad: Põhjataimestiku sügavuslevik Põisadru sügavuslevik kõvadel põhjadel Mitmeaastaste liikide osakaal Igas veekogumis teostatakse uuringud kolmel põhjataimestiku transektil. Veekogumi ökoloogilise seisundi klassi määramiseks keskmistatakse nende tulemused. Kui põisadru pole transektil varem esinenud ei arvestata seda parameetrit keskmistamisel. Kui põisadru on varem esinenud, kuid hiljem puudub, siis loetakse põisadru maksimaalseks sügavuseks transektil 0 m ning arvestatakse keskmistamisel aastal teostati vaatlusi 12 põhjataimestiku transektil. Narva-Kunda lahe, Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe, Haapsalu lahe ja Pärnu lahe veekogumite transektidelt koguti kokku 114 katvuskirjeldust ning 161 kvantitatiivset proovi. Sillamäe jäätmehoidla sulgemisjärgse seire käigus vaadeldi põhjataimestiku andmeid neljas proovipunktis ning koguti 4 kvantitatiivset biomassi proovi Põhjaloomastik aasta juunis võeti Pärnu lahe rannikuvee veekogumist (seirejaamad K5, K7 ja K4) 9, Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogumist (jaamad 3, 2, 57A) 9 ja Narva- Kunda veekogumist (jaamad 12C, N5, 38) 9 põhjaloomastiku proovi. Haapsalu lahe veekogumist (jaamad HL1, HL3 ja HL4) koguti materjal (9 proovi) juulis. Igas veekogumi proovipunktis koguti kolm kordusproovi. Sillamäe jäätmehoidla seire materjal (kokku 12 proovi) koguti neljast statsionaarsest jaamast (SW7, SW31, SW3 ja SW8) aasta septembris. 10

12 Proovivõtuvahenditeks olid van Veen ja Ekman tüüpi põhjaammutajad. Lisaks kasutati põhjataimestiku raamiproove, mis on vajalikud KPI ja FDI indeksite arvutamiseks. Proovid pesti nailonsõeltel. Nailonsõela siidi ava diameeter on 0,25 mm. Välitöödel pakiti proovid kilekottidesse, varustati etiketiga ning säilitati -20ºC juures kuni nende laboratoorse analüüsini. Kõikides jaamades määrati põhjaloomastiku ja -taimestiku liigiline koosseis, liikide arvukus ja kuivkaal 1 m 2 kohta. Kuivkaalu leidmiseks kuivatati loomade materjali 60ºC juures 48 tundi, taimede materjali kaks nädalat. Laboratoorsed tööd toimusid Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt akrediteeritud Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi katselaboris registreerimisnumbriga L179 ja vastavalt kvaliteedisüsteemi tööjuhenditele KJ I/4 Zoobentos: Makrozoobentose liigilise koosseisu, arvukuse ja biomassi määramine ja KJ I/3 Fütobentos: Makrofütobentose liigilise koosseisu ja biomassi määramine. Proovide kogumisel ja analüüsimisel kasutati HELCOM-i poolt väljatöötatud metoodilisi standardeid ( groups/monas/combinemanual/en_gb/contents/). See tagab põhjaloomastiku ülevaate võrreldavuse teiste Läänemere põhjaloomastiku uuringutega. Põhjaloomastiku indeksid ZKI zoobentose koosluse indeks Põhjaloomastiku koosluste struktuur reageerib erinevatele stressoritele kuna kooslustes leidub liike, mis on väga erineva füsioloogilise taluvusvõimega, toitumisviisiga ja troofiliste suhetega. Kasutades seda informatsiooni, on põhjaloomastiku liigid jagatud tundlikkuse järgi kolme klassi. Indeksi arvutamisel võetakse arvesse asjaolu, et toitainete sisalduse kasvades suureneb põhjaloomastiku biomass teatud tasemeni, mille ületamisel järgneb kiire langus (Pearson & Rosenberg, 1978). ZKI indeksi arvutamise valem on järgmine: 3 Klass Klass 2 + Klass 1 ZKI = 3 (log 10 (ProoviKK+1) + 1) / (log 10 (VõrdlusKK + 1) + 1) kus: Klass 1.Klass 3 Klassi n kuuluvate liikide biomassi ja kogubiomassi suhe arvutatuna kuivkaalu ühikutes. Tabelis on toodud põhjaloomastiku liikide kuuluvus tundlikkuse klassidesse. ProoviKK põhjaloomade summaarne kuivkaal proovis. VõrdlusKK veekoguspetsiifiline põhjaloomade summaarne kuivkaal proovis (Tabel ). Kui VõrdlusKK on suurem kui ProoviKK, tuleb ZKI indeks arvutada järgmiselt: 3 Klass Klass 2 + Klass 1 ZKI = 3 11

13 ZKI indeksi väärtus varieerub 0 ja 1 vahel. 1 iseloomustab parimaid tingimusi ja 0 kõige enam degradeerunud kooslust. Tabel Eesti rannikumere põhjaloomastiku liikide tundlikkus. Klassi 1 kuuluvad liigid on eutrofeerumise suhtes kõige tundlikumad ja asustavad eelkõige kõige puhtamaid piirkondi. Klassi 2 liikide biomass kasvab tunduvalt mõõduka eutrofeerumise tingimustes. Klassi 3 kuuluvad liigid taluvad kõige kõrgemat eutrofeerumise taset ja neid võib leida kõige rohkem reostunud merepiirkondadest. Liik Klass Liik Klass Argulus sp. 3 Jaera albifrons 3 Asellus aquaticus 2 Laomeda flexuosa 2 Astarte borealis 3 Laomeda loveni 3 Balanus improvisus 2 Lepidoptera 3 Bathyporeia pilosa 3 Leptocheirus pilosus 2 Bithynia tentaculata 3 Limapontia capitata 3 Boccardia redeki 2 Lymnea peregra 2 Bylgides sarsi 3 Lymnea sp 2 Calliopus laeviusculus 3 Lymnea sp1 2 Cerastoderma glaucum 2 Lymnea stagnalis 2 Ceratopogonidae 2 Macoma balthica 2 Chelicorophium curvispinum 2 Manayunkia aestuarina 3 Chironomidae 1 Marenzelleria neglecta 2 Coleoptera 3 Melita palmata 3 Collembola 3 Monoporeia affinis 3 Cordylophora caspia 2 Mya arenaria 2 Corixa 2 Mysis mixta 3 Corophium volutator 3 Mysis relicta 3 Crangon crangon 3 Mytilus trossulus 2 Diastylis rathkei 3 Nematoda 3 Diptera 3 Neomysis integer 2 Dreissena polymorpha 2 Neuroptera 3 Ephemeroptera 3 Odonata 3 Erpobdella 3 Oligochaeta 1 Eurydice pulchra 3 Orchestia cavimana 3 Galba palustris 3 Ostracoda 3 Gammarus duebeni 3 Palaemon adspersus 2 Gammarus juv 3 Palaemon elegans 2 Gammarus lacustris 3 Physa fontinalis 3 Gammarus locusta 3 Piscicola geometra 3 Gammarus oceanicus 3 Pisidium 3 Gammarus salinus 3 Planorbis 3 Gammarus sp 3 Plecoptera 3 Gammarus zaddachi 3 Pontogammarus robustoides 2 Gammarus tigrinus 2 Pontoporeia femorata 3 Halicryptus spinulosus 3 Potamopyrgus antipodarum 3 Hediste diversicolor 2 Praunus flexuosus 3 Hemiptera 3 Praunus inermis 3 Hirudinea sp 3 Prostoma obscurum 3 Hydracarina 3 Pygospio elegans 2 Hydrobia sp 2 Saduria entomon 3 Hydrobia ulvae 2 Scoloplos armiger 3 Hydrobia ventrosa 2 Tenellia adspersa 3 Hymenoptera 3 Terebellides stroemi 3 Idotea balthica 2 Theodoxus fluviatilis 2 Idotea chelipes 3 Trichoptera 3 Idotea granulosa 3 Valvata piscinalis 3 12

14 Indeksi kasutamiseks peavad olema täidetud järgmised protseduurid: (1) Indeks sobib kasutamiseks pehmetel ja liivasegustel setetel. (2) Piirkonnas domineerib kas setete akumulatsioon või erosioon. (3) Sügavus üle 2 m. (4) Indeksi arvutus peab põhinema andmetel, mis on saadud vähemalt kolmest proovivõtupunktist, millest igaühes on võetud põhjaammutiga proove kolmes korduses. (5) Proovivõtupunktid peavad veekogumit hästi kirjeldama. (6) Veekogumi kõigi proovide keskmise ZKI indeksi alusel hinnatakse veekogumi vee kvaliteeti. Tabel Põhjaloomastiku summaarse biomassi (kuivkaal, g m -2 ) võrdlusnäitajad veekogumite kaupa. Veekogum Võrdluskuivkaal Kommentaarid Apvelling, kõrge produktiivsusega piirkond Apvelling, kõrge produktiivsusega piirkond, kõrge soolsusega piirkond Apvelling, kõrge produktiivsusega piirkond, kõrge soolsusega piirkond Frontaalala, kõrge produktiivsusega piirkond, kõrge soolsusega piirkond Frontaalala, kõrge produktiivsusega piirkond Frontaalala, kõrge produktiivsusega piirkond KPI kiviste põhjade indeks Niitjate vetikate kasv sõltub otseselt vees sisalduvatest toitainetest ning toiteelementide lisandumisel merre niitjate vetikate kasv hoogustub (Field jt., 1998). Sellest tulenevalt saab niitjate vetikate produktsiooni kasutada rannikumere seisundi hindamisel. Ehkki Eesti rannikumere seire käigus primaarproduktsiooni ei mõõdeta, on seireandmete abil siiski kaudselt võimalik hinnata niitjate vetikate produktsiooni. Nimelt on herbivooride levik Läänemere idaosas peamiselt määratud ressursi so. niitjate vetikate olemasolust või puudumisest (Orav-Kotta & Kotta, 2004; Kotta jt., 2006). Mida suurem see ressurss on ehk mida kõrgem on niitjate vetikate produktsioon, seda suurem on ka herbivooride asustustihedus vetikal. Järelikult peegeldab herbivooride ja niitjate vetikate biomassi suhe nii niitjate vetikate produktsiooni kui ka rannikumere seisundit. Herbivooride asustustihedus varieerub liigiti. Sellest tulenevat omistati igale liigile koefitsient, millele vastab herbivoori ja niitja vetika biomassi suhte 99 protsentiili 13

15 väärtus Eesti rannikumeres. Sisuliselt standardiseeritakse koefitsientide kaudu herbivooride biomassid, et neid oleks võimalik edaspidi koos käsitleda. Andmeanalüüsi kaasati tänapäevased ja ajaloolised andmed, et tagada kõikide vee kvaliteediklasside sisaldumine valimis. Varasemad uuringud on näidanud, et vee kvaliteedi halvenemisel herbivooride liigiline mitmekesisus väheneb (Kotta jt., 2000; Kotta jt., 2007). Sellest tulenevalt on valemisse sisse viidud ka mitmekesisuse komponent, mis kaalub herbivooride ja niitjate vetikate suhtarvu seirealal olnud herbivooride liikide arvuga. Indeksis sisaldub kaks komponenti: (1) herbivoorsete selgrootute ja niitjate vetikate standardiseeritud biomassi suhe ja (2) koefitsient, mis arvestab eutrofeerumisest tingitud liigilise mitmekesisuse langust ja veekogumi eripära. KPI indeks arvutatakse järgmiselt: KPI = 1 (((ln(a 1 Sp 1 + a 2 Sp a n Sp N ) + 11) / 19) ln(n + 2) / ln(n + 1)) kus: ln naturaallogaritm Sp liigi biomass a liigile vastav koefitsient (Tabel 3.3.3) N tundlike liikide arv veekogumis (Tabel 3.3.4) Tabel Tundlikud herbivooride liigid ja neile vastavad koefitsiendid KPI arvutamiseks. Liik Liigispetsiifiline konstant (a) Bithynia tentaculata (Linnaeus) 10 Gammarus juv 0.43 Gammarus oceanicus Segerstråle 0.13 Gammarus salinus Spooner 1.25 Gammarus zaddachi Sexton 10 Hydrobia ulvae (Pennant) 0.91 Hydrobia ventrosa (Montagu) 10 Idotea balthica (Pallas) 0.18 Idotea chelipes (Pallas) 1.67 Jaera albifrons Leach 10 Lymnaea peregra (Müller) 0.5 Theodoxus fluviatilis (L.) 0.02 Indeksit võib kasutada kivistel ja segupõhjadel taimestikuvööndis. Indeks arvutatakse põhjataimestiku seire käigus kogutud andmete alusel. Indeksi kasutamiseks peavad olema täidetud järgmised protseduurid: (1) Andmed on kogutud vastavalt standardsele Eesti rannikumere põhjataimestiku seire metoodikale. (2) Transekt katab kogu taimestiku sügavusleviku. 14

16 (3) Tüüpilisel juhul, kui taimestik on levinud rannajoonest kuni vähemalt 8 m sügavuseni, kogutakse vähemalt 15 proovi igalt transektilt. (4) Standardiseeritud tundlike herbivoori liikide hulk niitjate vetikate kohta arvutatakse iga proovi kohta. (5) Seejärel keskmistatakse väärtused kogu transekti peale saades ühe KPI indeksi väärtuse iga transekti kohta. (6) Igast veekogumist kogutakse proove vähemalt kolmelt transektilt. Veekogumi kõigi transektide keskmise KPI indeksi alusel hinnatakse veekogumi vee kvaliteeti. Tabel Tundlike liikide arv Eesti rannikumere veekogumites. Kogumi nr Kogumi nimetus Tundlike liikide arv 1 Narva-Kunda lahe rannikuvesi 10 2 Eru-Käsmu lahe rannikuvesi 12 3 Hara lahe rannikuvesi 10 4 Kolga lahe rannikuvesi 10 5 Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe rannikuvesi 11 6 Pakri lahe rannikuvesi 11 7 Hiiu madala rannikuvesi 11 8 Haapsalu lahe rannikuvesi 7 9 Matsalu lahe rannikuvesi 7 10 Soela väina rannikuvesi Kihelkonna lahe rannikuvesi Liivi lahe rannikuvesi Pärnu lahe rannikuvesi Kassari-Õunaku lahe rannikuvesi 9 15 Väikse väina rannikuvesi 9 16 Väinamere rannikuvesi 12 FDI fütobentose vööndi elupaigalise mitmekesisuse indeks Elupaigalise mitmekesisuse indeksi kontseptsioon põhineb teadmisel, et eutrofeerumine vähendab elupaigalist mitmekesisust. Uuringud on näidanud, et põhjakoosluste muutlikkus väheneb eutrofeerumise käigus, s.t. põhjakooslused on homogeensemad rohkem reostunud kohtades võrreldes puhtamate piirkondadega (Kotta jt., 2000; Kotta jt., 2007). On ka teada, et eutrofeerumine avaldab erinevat mõju põhjakoosluse domineerimisstruktuurile ja liigilisele koosseisule. Nimelt kõrgenenud troofsuse tase vähendab liikide biomasside ruumilist muutlikkust ja suurendab koosluse liikide esinemise struktuuri suuremat ruumilist muutlikkust (viimane on väljendatud suhtelise erinevusena). Indeks võtab arvesse ka seda, et koosluste muutlikkus on pöördvõrdelises seoses liikide koguarvuga koosluses. Indeks arvutatakse järgmiselt: FDI = ((ANIMAL BM + ANIMAL BM /ANIMAL PA ) ln(plant BM ) SpN)/4300 kus: ln naturaallogaritm SpN põhjataime- ja loomaliikide arv transektil ANIMAL BM põhjaloomakoosluste biomassi keskmine varieeruvus transektil so. transformeerimata biomasside alusel arvutatakse transekti kohta liigivaeste kooslustele kohandatud Bray-Curtis erinevusindeksi keskväärtus (zero adjusted 15

17 Bray-Curtis index; Clarke jt. 2006, Clarke & Gorley 2006). ANIMAL PA põhjaloomakoosluste liigilise koosseisu keskmine varieeruvus transektil so. liigi olemasolu/puudumise alusel arvutatakse transekti kohta liigivaeste kooslustele kohandatud Bray-Curtis erinevusindeksi keskväärtus (zero adjusted Bray-Curtis index). PLANT BM põhjataimestikukoosluste biomassi keskmine varieeruvus transektil so. transformeerimata biomasside alusel arvutatakse transekti kohta liigivaeste kooslustele kohandatud Bray-Curtis erinevusindeksi keskväärtus (zero adjusted Bray-Curtis index). FDI indeks on sobiv kasutamiseks kõvadel või segupõhjadel põhjataimestiku vööndis. Sisendandmetena kasutatakse riikliku keskkonnaseire programmi rannikumere põhjataimestiku seire andmeid. Indeksi kasutamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: (1) Andmed on kogutud vastavalt standardsele Eesti rannikumere põhjataimestiku seire metoodikale. (2) Transekt katab kogu taimestiku sügavusleviku. (3) Tüüpilisel juhul, kui taimestik on levinud rannajoonest kuni vähemalt 8 m sügavuseni, kogutakse vähemalt 15 proovi igalt transektilt. (4) Proove tuleb koguda vähemalt kolmelt transektilt igas veekogumis. (5) Proovivõtupunktid peavad veekogumit hästi kirjeldama. (6) Iga transekti kohta arvutatakse FDI indeks. (7) Veekogumi kõigi transektide keskmise FDI indeks alusel hinnatakse veekogumi vee kvaliteeti. Üldine hindamise skeem Veekogumi ökoloogilise kvaliteedi hindamiseks kasutatakse ZKI, PKI ja FDI indeksite keskmistatud väärtust. Kvaliteediklasside piirid on alljärgnevad: Väga hea 1 0,8 Hea 0,8 0,5 Kesine 0,5 0,3 Halb 0,3 0,1 Väga halb 0, Füüsikalis-keemilised näitajad Hüdrokeemia Operatiivseire käigus koguti hüdrokeemia proove 1, 5 ja 10 meetri sügavuselt ning lisaks põhjalähedasest veekihist Muuga-Tallinna-Kakumäe piirkonna sügavamates jaamades (2 ja 3). Eraldi horisontidelt määrati kõik näitajad ammoonium, nitraadid/nitritid, fosfaadid, silikaadid, üldlämmastik ja -fosfor. Sillamäe jäätmehoidla sulgemisjärgse seire käigus aasta septembris mõõdeti lisaks kuivjääk, keemiline hapnikutarvidus (KHT_Cr), samuti raskmetallide Sr, Ba, Cu ja Zn sisaldus. Setteproovidest (jaamad SW3 ja SW31) määrati üldlämmastik ja fosfor, Sr, Ba, Ra- 226, U, Th, Nb, Pb ning kuivjääk. Raskmetallide analüüsid tehti OÜ Eesti 16

18 Keskkonnauuringute Keskuses ning Ra-226 analüüsid Keskkonnaameti kiirguskeskuses. Neljas operatiivseire piirkonnas koguti 295 proovi nitraatse lämmastiku (NO x -N), fosfaatse fosfori (PO 4 -P) üldlämmastiku (TN), üldfosfori (TP) ja räni (SiO 4 -Si) ning 220 proovi ammooniumlämmastiku (NH 4 -N) määramiseks. Ammooniumlämmastikku ei määratud Pärnu piirkonna proovidest, kuna neid polnud reeglina võimalik samaks päevaks laborisse toimetada. Proovid toimetati laborisse vahetult pärast ekspeditsioone (v. a. Pärnu piirkonnast) ning hoiti kuni analüüsimiseni sügavkülmas. Keskkonnaseisundi hindamiseks arvutati TN ja TP juuni-september keskmine kontsentratsioon. Biogeenide analüüsi aluseks olid vastavad rahvusvahelised ISO ja EN standardmeetodid ning analüüsid teostati Skalari firma automaatanalüsaatoril San plus analyser. Üldlämmastiku ja -fosfori määramiseks mineraliseeriti proov eelnevalt kaaliumperoksiidisulfaadiga leeliselises keskkonnas. Erandiks oli ammooniumlämmastiku analüüs, mis toimus indofenoolmeetodil spektrofotomeetlilise määramisega (Jenway 6400). Kõik kasutatud meetodid on valideeritud ning Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt akrediteeritud (akrediteering nr. L179). Vee läbipaistvus Vee läbipaistvust Secchi ketta abil mõõdeti operatiivseire jaamades 110 korral. Temperatuur ja soolsus Merevee temperatuuri ja soolsuse mõõtmiseks seirejaamades kasutati CTD/STD sonde mudelid SD204, YSI 6600V2. Mõõtesagedus oli 1 kord sekundis, registreeriti temperatuuri, elektrijuhtivust, rõhku, merevee tihedust, fluorestsentsi ja hapnikku. Sondide laskumiskiirus hoiti vahemikus 0,5-1,0 m/s Zooplankton Mesozooplanktoni uurimisel lähtuti Merebioloogia osakonna Kvaliteedikäsiraamatu sisejuhendist KJ I/2. Meetod on akrediteeritud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt (registreerimisnumber L179) ja järgib HELCOM COMBINE programmi metoodikat. Proovid koguti kvantitatiivse Juday tüüpi planktonivõrgu vertikaalsete tõmmetega. Võrgu suudmeava pindala oli 0,1 m 2, filtreeriva osa tihedus 0,1 mm. Proovid fikseeriti formaliiniga ja analüüsiti laboris mikroskoobi all. Zooplanktoni arvukus on toodud isendite hulgana ja biomass märgkaalu milligrammides kuupmeetri merevee kohta (ind. m -3 ; mg m -3 ). Zooplanktoni liigilise koosseisu kvalitatiivseks määramiseks ja suuremõõtmeliste Cladocera (näiteks Cercopagis pengoi, Leptodora kindti) isendite loendamiseks vaadati läbi kogu proov. Liigini määrati enamik Cladocera ja Copepoda isendeid (viimaste puhul eraldi arengustaadiumid ja isased ning emased isendid). Rotatoria esindajad on reeglina määratud perekonnani, meroplankton põhjaloomade pelaagilised vastsed aga üldjuhul seltsi või klassini (Cirripedia, Lamellibranchiata, 17

19 Gastropoda, Polychaeta). Seega hõlmab aruandes kasutatav termin takson erinevaid taksonoomilisi ühikuid, arengustaadiumist klassini. Kokku on aastal kogutud ja käesolevas aruandes kasutatud Narva-Kunda lahes 27, Muuga-Tallinna-Kakumäe lahes 39 ja Pärnu lahes 47 kvantitatiivse zooplanktoni proovi tulemusi. Haapsalu lahelt seirejaamade madala sügavuse tõttu zooplanktoni proove ei võeta. 18

20 3.6. Võõrliikide seire Võõrliikide seire Muuga lahes ja sadama piirkonnas ning foonialal Põhjaloomastik Võõrliikide seire viidi läbi Muuga lahes Karbi madala piirkonnas ja Muuga sadama lähiümbruses. Tänu intensiivsele laevandusele on see piirkond Eesti rannikumeres üheks tõenäoliseks invasioonialaks, kuhu võivad tungida uued võõrliigid. Fooniseirealaks valiti Tallinna lahes Littegrundi madala piirkond. Põhjaloomastiku proove koguti operatiivseirejaamades nr. 3 Muuga lahes ja nr. 2 Tallinna lahes aprillist kuni oktoobrini, kokku 20 proovi. Tallinna lahe jaam asub Littegrundi, Muuga lahe jaam Karbi madala nõlval (joonis 3.7.1; tabel 3.7.1). Mõlemas jaamas on sarnased setted (mudastunud savi, kruus) ja sügavus (40-46 m). Materjali koguti mõlemas jaamas 1-2 korda kuus aasta septembris koguti võõrliikide põhiseirealalt Muuga lahes Muuga sadama lähistelt 15 jaamast kokku 15 põhjaloomastiku proovi. Jaamad asusid järgmistes piirkondades: Muuga sadama lääneosa ees olev mereala (jaamad 5, S1 ja S2), konteinersadama naabruses olev mereala (jaamad 12,5; 11 ja 12), Muuga sadama reid (jaamad 1, 2 ja 3), Viimsi piirkond (jaamad T2-5 ja T2-7) ja Tahkumäe piirkond (jaamad M3, M4, M5 ja M6) (joonis ). Joonis Põhjaloomastiku proovipunktid Muuga sadama lähistel. Zooplanktoni lisaproove koguti jaamadest T2-7, S2 ja M5. Seirematerjal koguti Ekman tüüpi põhjaammutajaga. Proovid pesti nailonsõeltel. Nailonsõela siidi ava diameeter on 0,25 mm. Välitöödel pakiti proovid kilekottidesse, varustati etiketiga ning säilitati -20ºC juures kuni nende laboratoorse analüüsini. Kõikides jaamades määrati põhjaloomastiku ja -taimestiku liigiline koosseis, liikide arvukus ja kuivkaal 1 m 2 kohta. Kuivkaalu leidmiseks kuivatati loomade materjali 60ºC juures 48 tundi, taimede materjali kaks nädalat. Laboratoorsed tööd toimusid 19

21 Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt akrediteeritud Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi katselaboris registreerimisnumbriga L179 ja vastavalt kvaliteedisüsteemi tööjuhenditele KJ I/4 Zoobentos: Makrozoobentose liigilise koosseisu, arvukuse ja biomassi määramine ja KJ I/3 Fütobentos: Makrofütobentose liigilise koosseisu ja biomassi määramine. Proovide kogumisel ja analüüsimisel kasutati HELCOM-i poolt väljatöötatud metoodilisi standardeid ( groups/monas/combinemanual/en_gb/contents/). See tagab põhjaloomastiku ülevaate võrreldavuse teiste Läänemere põhjaloomastiku uuringutega Zooplankton Mesozooplanktoni uurimisel lähtuti Merebioloogia osakonna Kvaliteedikäsiraamatu sisejuhendist KJ I/2. Meetod on akrediteeritud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt (registreerimisnumber L179) ja järgib HELCOM COMBINE programmi metoodikat. Proovid koguti kvantitatiivse Juday tüüpi planktonivõrgu vertikaalsete tõmmetega. Võrgu suudmeava pindala oli 0,1 m 2, filtreeriva osa tihedus 0,1 mm. Proovid fikseeriti formaliiniga ja analüüsiti laboris mikroskoobi all. Zooplanktoni arvukus on toodud isendite hulgana ja biomass märgkaalu milligrammides kuupmeetri merevee kohta (ind. m -3 ; mg m -3 ). Zooplanktoni liigilise koosseisu kvalitatiivseks määramiseks ja suuremõõtmeliste vesikirbuliste (näiteks Cercopagis pengoi, Leptodora kindti) isendite loendamiseks vaadati läbi kogu proov. Kogu proov vaadati läbi ka vähemarvukate liikide, nagu Evadne anonyx ja Mertensia ovum esinemise kindlaks tegemiseks võõrliikide seire proovides. Liigini määrati enamik vesikirbuliste ja aerjalaliste isendeid (viimaste puhul eraldi arengustaadiumid ja isased ning emased isendid). Keriloomade esindajad on reeglina määratud perekonnani, meroplankton põhjaloomade pelaagilised vastsed aga üldjuhul seltsi või klassini (Cirripedia, Lamellibranchiata, Gastropoda, Polychaeta). Seega hõlmab aruandes kasutatav termin takson erinevaid taksonoomilisi ühikuid, arengustaadiumist klassini. Võõrliikide seireks koguti jaamas 3 Muuga lahes ja jaamas 2 Tallinna lahes kokku 24 mesozooplanktoni proovi, lisaks koguti septembris veel 3 zooplanktoni proovi Muuga sadama vahetust lähedusest (joonis ). Uuemate andmete kohaselt (Lehtiniemi jt. 2012) ei ole kammlooma Mertensia ovum puhul Läänemeres tegemist hiljutise võõrliigiga, vaid pigem krüptogeense liigiiga, mis on tõendatud andmete põhjal Läänemere põhjaosas esinenud juba vähemalt viimased paarkümmend aastat. Väikeste kammloomade liigini määramine morfoloogiliste tunnuste järgi fikseeritud zooplanktoni proovis on praktiliselt võimatu. Geneetiliste meetoditega määramise põhjal, mida seni on kasutatud vaid üksikute proovide puhul Muuga lahes, on Eesti vetes seni kammloomadest kindlalt leitud vaid liiki Mertensia ovum. See aga ei välista, et osa mesozooplanktoni proovidesse sattunud kammloomi ei võiks olla võõrliik Mnemiopsis leidyi, mis on tunginud Läänemere lõunaossa. Ülalpooltoodud teavet arvestades on käesolevas aruandes arvestatud, et meil esineb vaid üks kammloom krüptogeenne Mertensia ovum. 20

22 Võõrliikide esinemise ajalis-ruumiline dünaamika Käesolevas aruandes esitatakse pika-ajalised andmeread üheksa invasiivse võõrliigi aastatevahelise dünaamika kohta Eesti rannikumeres. Ülevaade käsitletud võõrliikidest koos andmestiku olemasolu ja kogutud materjali iseloomu kohta on toodud tabelites ja ning joonisel allpool. Mesozooplanktoni ja makrozoobentose (v.a. Hiina villkäppkrabi ja ümarmudil, vt. allpool) proovid koguti ja analüüsiti järgides metoodikat, mis on detailselt kirjeldatud peatükis

23 Tabel Aruandes käsitletavad võõrliigid (ladina ja eesti keeles) koos järgneva lisateabega: organismirühm, loodulik levila ning esmaleiu aeg Eesti vetes (Ojaveer jt. 2011) Nimi ladina Nimi eesti Organismirühm Looduslik Esmaleid keeles keeles levila Eestis Balanus Tõruvähk zoobentos Põhja- 19. sajand improvisus Ameerika Cercopagis Vesikirp zooplankton Ponto pengoi Kaspia Dreissena Rändkarp zoobentos Ponto- 19. sajand polymorpha Eriocheir sinensis Gammarus tigrinus Marenzelleria neglecta Mya arenaria Neogobius melanostomus Potamopyrgus antipodarum Hiina villkäppkrabi Vöötkirpvähk Virgiinia keeritsuss Liiva uurikkarp Kaspia zoobentos Kaug-ida 1930-ndad aastad zoobenthos Põhja- Ameerika zoobenos Põhja- Ameerika zoobentos Põhja- Ameerika Ümarmudil kala Ponto- Kaspia Rändtigu zoobentos Uus- Meremaa sajand sajand Tabel Ülevaade aasta-skaalal võrreldavatest pika-ajalistest andmeridadest erinevate võõrliikide kohta (organismirühmade/liikide kaupa) Eesti rannikumeres koos täpsustavate detailidega andmete kogumise aja- ja sageduse kohta. Zooplankon Jaamade/(alade) Aastad Aeg Vaatluste sagedus arv Soome laht Mai-September Kaks korda kuus Liivi laht Mai-September Kord nädalas Makrozoobentos Soome laht (2) Mai-Juuni Kord aastas Liivi laht (6) Mai-Juuni Kord aastas Hiina villkäppkrabi Jäävaba periood Mitu korda nädalas (Muuga laht) Kalad Ümarmudil (Muuga laht) Jäävaba periood 1-5 korda kuus 22

24 Joonis Võõrliikide pika-ajaliste uuringute alade paiknemise kaart Eesti rannikumeres: mesozooplankton; makrozoobentos; * Hiina villkäppkrabi ja ümarmudil. Makrozoobentose uurimisala koosneb 1-3 uurimisjaamast. Hiina villkäppkrabi arvukus registreeriti kalapüükides ühes jaamas Soome lahes (joonis , tabel ) nakkevõrkudega kõrgupsega 1,5-1,8 m ja võrgusilma suurusega 40-55mm. Saagikus CPUE arvutati järgneva valemi alusel: CPUE = N * L -1 * D -1 ; kus N krabide arv püügis, L võrgujada pikkus (meetrites) ja D püügi kestvus (tundides). Aastane püügi-indeks CI a arvutati valemist: CI a = 10 3 * CPUE i ; kus CPUE i saagikus kuude kaupa. Ümarmudilat püüti ühes jaamas (joonis , tabel )nakkevõrkudega, mille kõrgus on 3,0 m, pikkus 60 m, võrgusilma suurusega mm ja 40-60mm. Aastane saagikus CPUE (kg) arvutati valemist: CPUE = W * Fi -1 ; kus W kala kogus püügis (kg) ja Fi nõudmiste arv Seirejaamad Operatiivseire hõlmas aastal nelja veekogumit. Vastavalt programmile tehti veeseiret ja põhjaloomastiku seiret igas veekogumis kolmes seirejaamas (joonis 3.7.1). Kokku oli aastal 125 veeseire jaamakülastust ja põhjaelustiku vaatlusi 23

25 teostati kokku 12-s piirkonnas. Jaamade asukohad ja külastamissagedused on ära toodud tabelis Sillamäe jäätmehoidla piirkonnast koguti merevee ja elustiku andmeid neljast jaamast ning meresette andmeid kahest jaamast (joonis ,Tabel ). Planktonianalüüsi tulemusi on võrreldud Sillamäe piirkonna veeseirejaamast 38 kogutud andmetega. Joonis Operatiivseire põhjaelustiku transektide ning vee- ja põhjaloomastiku seirejaamade paiknemine aastal. 24

26 Joonis Sillamäe jäätmehoidla seirepunktide paiknemine aastal. Jaam 38 on lisatud võrdlusalana. Tabel Operatiivseire jaamad ja transektid ning jaamakülastuste arv aastal. Veekogum Narva-Kunda lahe rannikuvesi Muuga-Tallinna- Kakumäe lahe rannikuvesi Haapsalu lahe rannikuvesi Pärnu lahe rannikuvesi Vee- ja põhjaloomastiku seire Põhjaelustiku seire Jaam Laius N Pikkus E Külastusi Transekt Laius N Pikkus E 12c 59, , * Kunda 59, , , , * Narva-Jõesuu 1 59, ,8324 N8 59, , Narva-Jõesuu 2 59, , , , * Aegna 59, , , , * Muuga 59, , a 59, , * Suurupi 59, ,4413 HL1 58, , * Haapsalu 1 58, ,4533 HL3 58, , * Haapsalu 2 58, ,4953 HL4 58, , * Haapsalu 3 58, ,5190 K4 58, , Liu 58, ,2673 K5 58, , Audrurand 58, ,2870 K7 58, , Tahkuranna 58, ,4944 * koos talvise seirega, Tallinna ja Narva lahes jaanuaris, Haapsalu lahes märtsis

27 Tabel Sillamäe jäätmehoidla seire jaamad aastal. Jaam Laius N Pikkus E Teostatud seire SW3/SS3 59, ,73853 Merevee seire Elustiku seire Meresette seire SW7 59, ,72147 Merevee seire Elustiku seire SW8 59, ,74703 Merevee seire Elustiku seire SW31/SS31 59, ,73980 Merevee seire Elustiku seire Meresette seire 26

28 4. KVALITEEDISÜSTEEM Akrediteeritud L179 EAK poolt akrediteeritud katselabor registreerimisnumbriga L septembril 2008 akrediteeriti TÜ Eesti Mereinstituudi Merebioloogia osakonna labor. Merebioloogia labor on Eestis esimene omas valdkonnas EAK poolt kompetentseks tunnistatud katselabor, mis viib läbi analüüse merebioloogia valdkonnas ja seda vastavalt nõutud standardile EVS-EN ISO/IEC 17025:2005 Katse- ja kalibreerimislaborite kompetentsuse üldnõuded. Akrediteeritus on vajalik Riikliku keskkonnaseire raames veeanalüüside teostamiseks, mida sätestavad mitmed õigusaktid Eesti Vabariigis ( Veeseadus, Keskkonnaseire seadus jt.). Lisaks merevee keemilistele analüüsidele on labor tunnistatud pädevaks läbi viima mere füto- ja zoobentose ning füto- ja zooplanktoni liigilise koosseisu, arvukuse ja biomassi määramist. Eesti Akrediteerimiskeskuse (EAK) poolt akrediteeritud katsemeetodid on kasutusel meie asutuse poolt teostatud riiklikus keskkonnaseires. TÜ Eesti Mereinstituudi labori akrediteerimistunnistuse lisaga L179 saab lähemalt tutvuda Eesti Akrediteerimiskeskuse koduleheküljel ( Akrediteeritud Katselaborid), kus on kirjas täpne akrediteerimisulatus ja määramispiirid aastal avati uued rahvusvahelistele nõuetele vastavad TÜ Eesti Mereinstituudi laboriruumid. Katselaboris alustas tööd ca 15 TÜ Eesti Mereinstituudi eksperti. Seire raames teevad keemikud laboris merevee toitainete analüüse, merebioloogid põhjataimestiku, -loomastiku ja planktoni analüüse aastal osaleti edukalt Eesti sisesel mere- ja pinnavee toitainete ning klorofülli a võrdluskatsel, samuti fütoplanktoni liigilise koosseisu ja biomassi määramise rahvusvahelisel ringtestil (korraldaja Soome Keskkonnainstituut). Välitööde ja proovide kogumisega tegelevad töötajad on läbinud vastavad kursused ja omavad litsentse merest veeproovide kogumiseks. Atesteeritud merevee proovivõtjate nimekiri, kes osalesid operatiivseire raames veeproovide kogumisel: Nimi Atesteerimistunnistuse nr Arno Põllumäe 858/10 Andres Jaanus 849/10 Lauri London 856/10 Kaire Kaljurand 851/10 Eerik Kurs 853/10 27

29 5. SEIRE TULEMUSED 5.1. Seiremõõtmiste tulemused veekogumite kaupa Narva-Kunda laht Fütoplankton Narva lahe rannikulähedasel alal püsis jääkate mai alguseni ning seiretöödega alustati alles 17. mail. Nii klorofülli a kui fütoplanktoni biomassi väärtused olid aasta maikuus pikaajalise keskmise lähedal, vastavalt 6,1 8,9 ja 10,8 mg m -3 ning 2,4 3,9 ja 3,6 mg l -1 (joonis ). Liigilises koosseisus domineerisid ränivetikad, moodustades koguni % fütoplanktoni kogubiomassist. Sarnane ränivetikate ülekaal oli kevadises Narva lahe planktonis aastatel ja Suurima biomassi andsid liigid Achnanthes taeniata ja Diatoma tenuis, väga arvukas oli ka külmaveeline Thalassiosira levanderi. Suviste fütoplanktoni koosluste areng hilines, sest lahe lääneosas fikseeriti alles kevadiste dinoflagellaatide ehk vaguviburvetikate Peridiniella catenata ja Scrippsiella kompleksi õitseng. Vaatamata sellele olid klorofülli a keskendused juunis (2,7 4,3 mg m -3 ) võrreldes pikaajalise keskmise lähedase biomassiga suhteliselt hõredad, mis on siiski iseloomulik ühelt poolt flagellaatide ehk viburvetikate domineerimisele ja teiselt poolt headele valgustingimustele (Domingues jt., 2008). Juulis oli dominandiks autotroofne ripsloom Mesodinium rubrum, augustis väärib märkimist mageveeliste ränivetikate Aulacoseira spp. suur arvukus jaamas N8 Narva- Jõesuus. Klorofülli a kontsentratsioonid jäid alla paljuaastase keskmise või selle lähedale (2,5 5,4 mg m -3 ) ka juulis ja augustis ning alles septembris, ränivetika Cylindrotheca closterium suure arvukuse juures küündis maksimum jaamas N8 väärtuseni 12,1 mg m -3. Fütoplanktoni biomass varieerus juulist septembrini vahemikus 0,20 1,12 mg l -1, pikaajalised kuukeskmised on 0,87 1,06 mg l -1. Terve veekogumi jaoks arvutatud, keskkonnaseisundi hinnangu aluseks olev aasta suveperioodi biomassi mediaanväärtus 0,56 mg l -1 ületas siiski aastate vastavaid väärtusi (0,36 0,49 mg l -1 ). Seevastu klorofülli a mediaankeskendus 3,8 mg m -3 jääb varasemate aastate väärtustele (4,1 4,7 mg m -3 ) alla. Sinivetikate, eeskätt liigi Aphanizomenon sp. ülekaal biomassis pääses maksvusele alles oktoobris, kogubiomass küündis suhteliselt suure klorofülli a sisalduse (5,4 7,1 mg m -3 ) taustal väärtusteni 0,23 0,69 mg l -1. Vastavad pikaajalised keskmised on 4,4 5,5 mg m -3 ja 0,43 mg l -1. Kokkuvõttes iseloomustab Narva lahe fütoplanktonit aastal 2011 hilinenud, kuid mõõdukas kevadõitseng ning pikaajalisest keskmisest väiksem biomass ja klorofülli a sisaldus suvekuudel. 28

30 Joonis Klorofülli a kontsentratsioonid (mg m - ³) Narva lahes aastal (jaamad N8 ja 38 - punased, jaam 12c sinised tärnid) ning aastate keskmised (jaamad N8 ja 38 pidevjoon), maksimumid (jäme joon) ja miinimumid (katkendjoon). 29

31 Põhjataimestik Kunda Vaatlused teostati sügavusvahemikus 0-15 m. Kokku teostati katvushinnanguid 13-s sügavusvahemikus, koguti 21 põhjataimestiku kvantitatiivset proovi. Transektil esines kokku 17 liiki, neist 3 rohe-, 2 mänd-, 8 pruun- ja 1 punavetikaid ning 3 liiki kõrgemaid taimi. Kuni 5 m sügavuseni domineeris kividel niitjas rohevetikas Cladophora glomerata, sügavamal pruunvetikas Sphacellaria arctica (joonis ). Kivide vahelistel liivastel aladel kasvasid mändvetikad ja penikeeled. Põisadru Fucus vesiculosus esines 1-2 m sügavusel, maksimaalne biomassiga g/m 2 kuivkaalus (joonis ). Mitmeaastaste vetikaliikide osakaal oli Narva-Kunda lahe veekogumi transektidest kõrgeim 53 % (joonis ). Narva-Jõesuu 1 Vaatlused teostati sügavusvahemikus 0-10 m. Kokku teostati katvushinnanguid 12-s sügavusvahemikus, koguti 15 põhjataimestiku kvantitatiivset proovi. Transektil esines kokku 7 liiki, neist 4 rohe-, 2 pruun- ja 1 liik punavetikaid. Põhjataimestik esines kuni 4,5 m sügavuseni. Domineerivaks liigiks oli niitjas rohevetikas Cladophora glomerata (joonis ). Nimetatud vetikas moodustas ka suurima osa põhjataimestiku biomassist. Põisadru transektil aastal ei esinenud (joonis ). Mitmeaastaste liikide osakaal oli operatiivseire transektidest kõige madalaim, vaid 0,05 % (joonis ). Narva-Jõesuu 2 Vaatlused teostati sügavusvahemikus 0-7,5 m. Kokku teostati katvushinnanguid 10-s sügavusvahemikus, koguti 9 põhjataimestiku kvantitatiivset proovi. Transektil esines kokku 7 liiki, neist 3 rohe-, 1 mänd-, 2 pruun- ja 1 liik punavetikaid. Narva-Jõesuu 2 transektil esines kinnitunud taimestik kuni 2,3 m sügavuseni, kus kivid olid kaetud niitjate vetikatega (joonis ). Sügavamal esines vaid lahtisi kõdunenud taimeosasid. Narva-Jõesuu 2 transektil esinesid vaid 0,1 % mitmeaastaseid vetikaid (joonis ). 30

32 Katvus.% 100% 75% 50% 25% 0% Kunda 0,2 0,5 1, ,3 7,3 7,9 8, Sügavus, m Potamogeton perfoliatus Potamogeton pectinatus Ceramium tenuicorne Sphacelaria arctica Pilayella littoralis Fucus vesiculosus Elachista fucicola Chorda filum Chara sp Cladophora rupestris Cladophora glomerata Üldkatvus 100% Narva-Jõesuu 1 Katvus, % 75% 50% 25% Sphacelaria arctica Ulva intestinalis Cladophora rupestris Cladophora glomerata Üldkatvus 0% 0,2 0,5 1,2 1,8 3,3 4,5 5,5 6,5 7, Sügavus, m 100% Narva-Jõesuu 2 Katvus, % 75% 50% 25% Sphacelaria arctica Pilayella littoralis Ulva intestinalis Cladophora glomerata Üldkatvus 0% 0,2 0,5 1,1 2,3 3 4,2 5,3 6,3 7 7,5 Sügavus, m Joonis Põhjataimestiku katvus ja sügavuslevik Narva-Kunda lahe veekogumi transektidel aastal 31

33 Kunda Sügavus, m 0,2 0,5 1,3 2,0 4,0 6,3 8,9 Fucus vesiculosus Niitjad rohevetikad Muu taimestik Kuivkaal, g/m 2 Narva-Jõesuu 1 Sügavus, m 0,2 0,5 1,2 1,8 4,5 Fucus vesiculosus Niitjad rohevetikad Muu taimestik Kuivkaal, g/m 2 Narva-Jõesuu 2 Sügavus, m 0,2 0,5 1,1 Fucus vesiculosus Niitjad rohevetikad Muu taimestik Kuivkaal, g/m 2 Joonis Põhjataimestiku biomassi sügavusjaotus Narva-Kunda lahe veekogumi transektidel aastal. 32

34 100% Narva-Kunda lahe veekogum Kuivkaal, % 75% 50% Üheaastased Mitmeaastased 25% 0% Kunda Narva-Jõesuu 1 Narva-Jõesuu 2 Joonis Ühe- ja mitmeaastaste liikide osakaal Narva-Kunda lahe veekogumi transektidel aastal. 33

35 Põhjaloomastik Põhjaloomastiku proovipunktid aastal Narva-Kunda lahe veekogumi statsionaarsetest proovipunktidest kogutud materjali põhjal oli põhjaloomastik piirkonnas liigivaene - kokku 6 taksonit. Kõikides kogutud proovides esines balti lamekarp (Macoma balthica). Suure esinemissagedusega levis veekogumis veel kootvähk (Corophium volutator) ja virgiinia keeritsuss (Marenzelleria neglecta). Põhjaloomastiku keskmine arvukus ja biomass oli aastal vastavalt 1093 is. m -2 ja 31,1 g m -2. Põhjaloomastiku ülekaalukaks dominantliigiks oli balti lamekarp (Macoma balthica), kelle keskmine ja maksimaalne arvukus ning biomass oli kordades suurem kui teistel piirkonna liikidel. Liigivaesus, suhteliselt väike keskmine arvukus ja ühe ülekaaluka dominantliigi esinemine on Narva-Kunda veekogumi põhjaloomastikule väga iseloomulikud. Võõrliik virgiinia keeritsuss (Marenzelleria neglecta) esineb uurimispiirkonnas sageli väikese arvukuse ja biomassiga. Uurimisala kolm põhjaloomastiku liiki on keskmise, kaks kõrge ja üks loomarühm madala reostustundlikkusega (tabel ). Tabel Põhjaloomastiku liigiline koosseis, liikide reostustundlikkus, esinemissagedus (%), keskmine ja maksimaalne biomass (g m -2 ) ning keskmine ja maksimaalne arvukus (is. m -2 ) Narva-Kunda lahe veekogumi põhjaloomastiku proovides aastal. Takson Reostustundlikkus Esinemissagedus Keskmine biomass Maks. biomass Keskmine arvukus Maks. arvukus Corophium volutator keskmine Macoma balthica keskmine Marenzelleria neglecta keskmine Monoporeia affinis kõrge Oligochaeta madal Saduria entomon kõrge Põhjataimestiku transektid Narva-Kunda lahe veekogumi põhjataimestiku transektidelt aastal kogutud proovidest määrati kokku 29 põhjaloomastiku taksonit (tabel ). Taksonite arv proovis jäi vahemikku 2 kuni 14, keskmine oli 6,9. Loomastik oli liigirikkam Kunda transektil ja liigivaesem Narva-Jõesuu transektidel. Põhjaloomastiku biomass oli proovides 0,2 kuni 52,5 g m -2, keskmine oli 7,7 g m -2. Suurima keskmise biomassiga liigid olid vesiking (Theodoxus fluviatilis), munajas punntigu (Lymnaea peregra) ja tavaline tõruvähk (Balanus improvisus) (tabel ), kes on tüüpilised biomassidominendid madalama soolsusega kiviste põhjade taimestikuvööndis. Narva- Kunda piirkonna madala soolsuse tõttu on seal vähearvukas söödav rannakarp (Mytilus trossulus), kes on tavaliselt kiviste põhjade biomassidominent. Sagedamini esinevateks taksoniteks olid surusääsklaste (Chironomidae) vastsed, kirpvähkide (Gammarus) noorjärgud (juv.) ja vesiking (tabel ). Sarnaselt viimastele aastatele leiti ka aastal Narva-Kunda lahe veekogumi põhjataimestiku transektidelt võõrliike: kaspia kootvähk (Chelicorophium curvispinum), Gammarus tigrinus ja Pontogammarus robustoides. Transektil Narva-Jõesuu 1 oli võõrliikide osakaal eriti suur: P. robustoides oli suurima keskmise biomassiga põhjaloomastiku liik ja C. curvispinum oli arvukuselt teine liik. 34

36 Tabel Põhjaloomastiku liigiline koosseis, liikide reostustundlikkus, esinemissagedus (%), keskmine ja maksimaalne biomass (g m -2 ) ning keskmine ja maksimaalne arvukus (is. m -2 ) Narva-Kunda lahe veekogumi põhjataimestiku proovides aastal. Takson Reostustundlikkus Esinemissagedus Keskmine biomass Maks. biomass Keskmine arvukus Maks. arvukus Balanus improvisus keskmine Chelicorophium curvispinum keskmine Chironomidae madal Cordylophora caspia keskmine Corophium volutator keskmine Cyanophthalma obscura kõrge Dreissena polymorpha keskmine Gammarus juv Gammarus oceanicus kõrge Gammarus salinus kõrge Gammarus tigrinus keskmine Gammarus zaddachi kõrge Hediste diversicolor keskmine Hydrobia ulvae keskmine Idotea balthica keskmine Idotea chelipes kõrge Idotea sp Jaera albifrons kõrge Laomedea flexuosa keskmine Lepidoptera kõrge Lymnaea peregra keskmine Mytilus trossulus keskmine Neomysis integer keskmine Oligochaeta madal Piscicola geometra kõrge Pontogammarus robustoides keskmine Saduria entomon kõrge Theodoxus fluviatilis keskmine Trichoptera kõrge

37 Füüsikalis-keemilised näitajad aastal koguti ajavahemikul jaanuarist-oktoobrini Narva-Kunda veekogumi seirejaamadest toitainete määramiseks 77 veeproovi, neist 56 suvisel perioodil (juuniseptember). Biogeensete ainete keskmised kontsentratsioonid veekogumi pinnavees kevad-suvisel perioodil jaamades 12c, 38 ja N8 ning veekogumile iseloomulikud keskmised kontsentratsioonid on esitatud joonisel Keskmine üldlämmastiku kontsentratsioon Narva-Kunda veekogumis on veidi väiksem kui eelnevatel aastatel 25,6 µmol l -1 (27,5 µmol l aastal ja 28,2 µmol l aastal), keskmine üldfosfori kontsentratsioon jätkab tõusutrendil 0,86 µmol l -1 (0,83 µmol l aastal ja 0,69 µmol l aastal). Veekogumi kõrgeimad toitainete kontsentratsioonid määrati Narva jõe suudmealas paiknevas seirejaamas N8. Räni peamiseks allikaks Läänemeres on sissevool jõgedest, seetõttu pole ka üllatavad kõrgemad räni kontsentratsioonid seirejaamas N8. Joonis Keskmised toitainete kontsentratsioonid μmol l -1 Narva lahe jaamade (12c, 38 ja N8) pindmises veekihis ning jaamade keskmine aastal (juuniseptember). Mõõtmiste alguses Narva lahel mai keskpaigas oli vee läbipaistvus keskmiselt 3,3, ent Narva-Jõesuus ainult 1,5 meetrit. Hilise kevade tõttu kestis jões sel ajal veel suurveeperiood. Paljuaastase keskmisega (2,7 m) võrreldes oli kevadine vee läbipaistvus Narva lahes aastal ligikaudu 20 % suurem. Suveperioodil mõõdeti keskmiseks näiduks 3,5 meetrit, mis samuti ületab pikaajalise keskmise (2,9 m) ligi 20 %-ga aasta suve keskmine on ühtlasi kogu vaatlusperioodi suurim, seejuures on näidud kõige enam paranenud Sillamäe piirkonnas. Merejaamade N8, 38 ja 12c andmete põhjal muutus keskmine veetemperatuur Narva Kunda lahe veekogumi pinnavees jaanuari keskpaigast oktoobri alguseni vahemikus ,02 o C (joonis ), olles madalaim jaanuari keskpaigas ja kõrgeim augusti keskpaigas. Suhteliselt jahe oli veemass mais jaamades 38 ja 12c. Merevee 36

38 soolsus Narva lahe erinevates punktides oli tunduvalt muutlikum. Tänu Narva jõe sissevooluala lähedusele oli merejaama N8 veesoolsus suhteliselt madalam võrreldes jõest kaugemates merejaamades 38 ja 12c mõõdetud soolsusega. Mõnevõrra madalamat temperatuur ja kõrgem soolsus registreeriti juuli alguses jaamades 38, 12c, N8 ja augusti lõpus jaamas 12c, mis näitab süvaveekerke sündmust rannikumeres. Mõõdetud pinnavee keskmine temperatuur ja keskmine soolsus ühtis suhteliselt hästi Narva lahe vastavate parameetrite pikaajaliste keskmiste väärtustega. Joonis Keskmine temperatuur ja keskmine soolsus merejaamades N8 (0,5-10 m), 38 (0,5 m - merepõhi) ja 12c (0,5-10 m). Pidev- ja katkendjoon joonistel näitavad Narva-Kunda lahe viimaste aastate keskmist temperatuuri ja keskmist soolsust, ning nende standardhälbeid vastavalt. 37

39 Zooplankton Narva-Kunda lahe mesozooplanktonis domineerisid aastal keriloomadest perekonna Synchaeta esindajad, kelle arvukus oli kõrgeim kevadel ja varasuvel. Juulis ja augustis moodustasid olulise osa mesozooplanktonist vesikirbulistest Pleopsis polyphemoides ja Bosmina coregoni maritima. Suve teisest poolest alates oli väga oluline ka aerjalgsete, peamiselt Acartia bifilosa ja Eurytemora affinis osa. Suure panuse kogu mesozooplanktoni arvukusse andsid ka aerjalgsete naupliusvastsed. Võrreldes mesozooplanktoni peamiste rühmade arvukuse dünaamikat Narva-Kunda lahes aastal varasemate aastate keskmisega (joonis ) selgub, et keriloomade populatsiooni maksimum oli 2011 aastal varasema keskmisega ligilähedaselt samal tasemel kuid maksimumi aeg oli mõnevõrra hilisem. Suve teisel poolel ja sügisel jäi keriloomade arvukus varasemate aastatega võrreldes madalamaks. Vesikirbuliste arvukus oli populatsiooni maksimumi ajal varasemate aastatega võrreldes pigem kõrgem. Kõigis kolmes jaamas oli ka vesikirbuliste arvukuse maksimum eri aegadel ja oli põhjustatud ka kahe erineva liigi poolt. Jaamas N8 esines juuli alguses väga kõrge arvukusega Pleopsis polyphemoides, hilisemad vesikirbuliste arvukuse suurenemised jaamades 38 ja 12c olid põhjustatud B.coregoni maritima poolt. Aerjalgsete tähtsuse suurenemine aasta teise poole zooplanktoni koosluses on Narva-Kunda lahele väga iseloomulik. Arvukuse maksimumid ja domineerivad taksonid on sarnased varasemate aastatega. Meroplanktoni ehk põhjaloomastiku pelaagiliste vastsete arvukuse puhul torkab aastal silma tõruvähi Balanus improvisus vastsete kõrge arv sügisel võrreldes varasemate aastatega. 38

40 Joonis Erinevate zooplanktoni rühmade arvukuse sesoonne käik Narva- Kunda lahe kolmes seirejaamas aastal ja varasema kümne aasta keskmine. 39

41 Muuga-Tallinna-Kakumäe laht Fütoplankton aastal registreeriti Soome lahe kesk- ja lääneosas üks vaatlusridade intensiivsemaid fütoplanktoni kevadõitsenguid. Klorofülli a kontsentratsioonid ja fütoplanktoni biomass küündisid Tallinna lahes aprilli lõpus absoluutse maksimumini (vastavalt 26,6 29,8 mg m -3 ja 5,39 6,56 mg l -1 ) alates vaatluste algusest aastal. Mõlemad näitajad ületasid paljuaastase keskmise enam kui kahekordselt. Biomassi rekord (5,75 mg l -1 ) fikseeriti ka Muuga lahes. Maiski mõõdeti paljuaastasest keskmisest tihedamad klorofülli a keskendused (joonis ), biomassi väärtused jäid keskmise lähedaseks (0,62 2,18 mg l -1 ; jaamade keskmised 1,36 1,74 mg l -1 ). Liikidest domineerisid aprillis koos ränivetikas Achnanthes taeniata ja dinoflagellaadid Scrippsiella kompleksist, väga arvukas oli ka ränivetikas Chaetoceros holsaticus. Mais suurenes dinoflagellaadi Peridiniella catenata ja ränivetika Skeletonema costatum osatähtsus. Suvine biomassi maksimum saabub Tallinna piirkonna rannikuvetes tavaliselt juulis aastal registreeriti suurim suvine biomass Muuga lahes 14. juulil (2,13 mg l -1 ), tihedaim klorofülli a kontsentratsioon aga Tallinna lahe lõunaosas jaamas 57a 10. augustil (8,3 mg m -3 ). Juunis mõõdeti merevee klorofülli a sisaldused ja fütoplanktoni biomass Tallinna lahes alla pikaajalise keskmise (vastavalt 1,7 3,2 ja 3,4 mg m -3 ning 0,33 0,75 ja 0,63 mg l -1 ), Muuga lahes aga keskmisest tasemest ülalpool (2,3 3,1 ja 2,5 mg m -3 ning 0,55 0,69 ja 0,44 mg l -1 ). Põhjuseks hiline kevadõitseng Muuga lahes. Muuga lahes olid klorofülli a sisaldused paljuaastasest keskmisest tasemest kõrgemad ka juulis ja augustis (vastavalt 3,3 6,2 ja 3,4 5,0 mg m -3 ). Seevastu septembris ja oktoobris jäid nii klorofülli kui biomassi väärtused oluliselt alla varasemate aastate keskmisele (vastavalt 2,0 3,4 ja 2,6 4,6 mg m -3 ning 0,06 0,30 ja 0,31 0,48 mg l -1 ). Nagu mainitud, domineerisid Muuga lahes juunis veel kevadõitsengu liigid dinoflagellaat Scrippsiella kompleksist. Biomassilt järgmine liik oli autotroofne ripsloom Mesodinium rubrum, mis Tallinna lahes juunis domineeris. Juulis põhjustasid Muuga lahes suvise biomassi maksimumi sinivetikad Aphanizomenon sp. ja Nodularia spumigena, viimane puudus Tallinna lahes. Suhteliselt suure biomassi moodustas ka miksotroofne dinoflagellaat Dinophysis acuminata. Augustis üldbiomass kahanes. Dominantide hulka ilmus dinoflagellaat Heterocapsa triquetra, ent tema arvukus ja biomass ei küündinud paljuaastase keskmise lähedale. Aphanizomenon sp. moodustas suurima osa biomassist ka septembris, ent üldbiomass jäi siis juba alla 0,3, oktoobris alla 0,1 mg l

42 Joonis Klorofülli a kontsentratsioonid (mg m ³) Tallinna ja Muuga lahes aastal (jaamad 57a ja 2 punased tärnid, jaam 3 ja Ferrybox-seire jaam TS11 sinised ringid) ning aastate keskmised (pidevjoon), maksimumid (jäme joon) ja miinimumid (katkendjoon) jaamades 57a ja 2. 41

43 Põhjataimestik Aegna Vaatlused teostati Tehniliste probleemide tõttu on vaatlusandmeid vaid sügavusvahemikust 0-5 m ning katvushinnanguid nelja sügavusvahemiku kohta, koguti 15 põhjataimestiku kvantitatiivset proovi. Transektil esines kokku 15 liiki, neist 3 rohe-, 6 pruun- ja 4 liiki punavetikaid ning 2 liiki kõrgemaid taimi. Madalas rannavees esines suurema katvusega niitjad vetikad Cladophora glomerata ja Pilayella littoralis (joonis ). 2,9 m sügavusel oli domineerivaks liigiks põisadru Fucus vesiculosus. Põisadru biomass oli aasta transektidest kõrgeim g/m 2 (joonis ). Mitmeaastaste liikide osakaal oli kõrge 82 %. Muuga Vaatlused teostati sügavusvahemikus 0-14,3 m. Kokku teostati katvushinnanguid 16-s sügavusvahemikus, koguti 18 põhjataimestiku kvantitatiivset proovi. Transektil esines kokku 16 liiki, neist 3 rohe-, 2 mänd-, 5 pruun- ja 3 liiki punavetikaid ning 3 liiki kõrgemaid taimi. Muuga transektil levis taimestik kuni 13 m sügavuseni. Iseloomulik oli suur pruun- ja punavetikate suur osakaal (joonis ). Põisadru esines 0,2-7 m sügavusel, suurima biomassiga (1057 g/m 2 ) 1 m sügavusel (joonis ). Mitmeaastaste liikide osakaal oli veekogumi kõrgeim 90% (joonis ). Suurupi Vaatlused teostati sügavusvahemikus 0-10 m. Kokku teostati katvushinnanguid 13-s sügavusvahemikus, koguti 15 põhjataimestiku kvantitatiivset proovi. Transektil esines kokku 14 liiki, neist 2 rohe-, 8 pruun- ja 2 liiki punavetikaid ning 2 liiki kõrgemaid taimi. Kuni 5 m sügavuseni oli domineerivaks vetikaliigiks Cladophora glomerata, v.a. 1 m sügavusel, kus esines põisadru katvusega 35 % (joonis ). Pehmel põhjal kasvavatest liikidest esinesid harilik hanehein Zannichellia palustris ning keelikvetikas Chorda filum. Taimestik puudus 6-8 m sügavusel liivasel põhjal, maksimaalne põhjataimestiku levik oli 9 m. Põhjataimestiku biomass kogu transekti ulatuses oli suhteliselt madal, v.a. 1 m sügavusel põisadru domineerimisega alal (joonis ). Mitmeaastaste liikide osakaal oli 69 % (joonis ). 42

44 Katvus, % 100% 75% 50% 25% 0% Aegna 0,2 0,5 2,9 5 Sügavus, m Polysiphonia fucoides Furcellaria lumbricalis Ceramium tenuicorne Sphacelaria arctica Pilayella littoralis Fucus vesiculosus Elachista fucicola Dictyosiphon foeniculaceus Cladophora glomerata Üldkatvus Katvus, % 100% 75% 50% 25% 0% Muuga 0,2 0, , ,3 Sügavus, m Myriophyllum spicatum Potamogeton pectinatus Polysiphonia fucoides Furcellaria lumbricalis Ceramium tenuicorne Sphacelaria arctica Pilayella littoralis Fucus vesiculosus Dictyosiphon foeniculaceus Ulva intestinalis Cladophora glomerata Üldkatvus 100% Suurupi Katvus, % 75% 50% 25% 0% 0,2 0, , Sügavus, m Zannichellia palustris Polysiphonia fucoides Sphacelaria arctica Pilayella littoralis Fucus vesiculosus Chorda filum Cladophora glomerata Üldkatvus Joonis Põhjataimestiku katvus ja sügavuslevik Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogumi transektidel aastal 43

45 Aegna Sügavus, m 0,2 0,5 1,0 2,9 5,0 Fucus vesiculosus Niitjad rohevetikad Muu taimestik Kuivkaal, g/m 2 Muuga Sügavus, m 0,2 0,5 1,0 3,0 5,0 7,0 Fucus vesiculosus Niitjad rohevetikad Muu taimestik Kuivkaal, g/m 2 Suurupi Sügavus, m 0,2 0,5 1,0 3,0 Fucus vesiculosus Niitjad rohevetikad Muu taimestik 5, Kuivkaal, g/m 2 Joonis Põhjataimestiku biomassi sügavusjaotus Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogumi transektidel aastal. 44

46 100% Muuga-Tallinn-Kakumäe lahe veekogum Kuivkaal, % 75% 50% Üheaastased Mitmeaastased 25% 0% Aegna Muuga Suurupi Joonis Ühe- ja mitmeaastaste liikide osakaal Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogumi transektidel aastal. 45

47 Põhjaloomastik Põhjaloomastiku proovipunktid aastal levis veekogumi põhjaloomastiku proovipunktides liigirikas põhjaloomastik kokku 12 liiki ja rühma. Kõikides kogutud proovides esines balti lamekarp (Macoma balthica). Suure esinemissagedusega levis veekogumis veel harilik silinderkärslane (Halicryptus spinulosus). Kogu põhjaloomastiku keskmine arvukus oli aastal 843 is. m -2 ja biomass 73,3 g m -2. Võrreldes teiste veekogumitega on uuritavas piirkonnas põhjaloomastiku arvukus väike, biomass suur. Põhjaloomastiku ülekaalukaks dominantliigiks oli balti lamekarp (Macoma balthica), kelle keskmine ja maksimaalne arvukus ning biomass oli kordades suurem kui teistel piirkonna liikidel. Liigirikkus, kõrge biomass ja ühe-kahe ülekaaluka dominantliigi esinemine on Muuga-Tallinna-Kakumäe veekogumi põhjaloomastikule väga iseloomulikud. Võõrliik virgiinia keeritsuss (Marenzelleria neglecta) esines uurimispiirkonnas suhteliselt sageli väikese arvukuse ja biomassiga. Uurimisala kolm põhjaloomastiku liiki on kõrge, kaheksa keskmise ja üks loomarühm madala reostustundlikkusega (tabel ). Tabel Põhjaloomastiku liigiline koosseis, liikide reostustundlikkus, esinemissagedus (%), keskmine ja maksimaalne biomass (g m -2 ) ning keskmine ja maksimaalne arvukus (is. m -2 ) Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogumi põhjaloomastiku proovides aastal. Takson Reostustundlikkus Esinemissagedus Keskmine biomass Maks. biomass Keskmine arvukus Maks. arvukus Cerastoderma glaucum keskmine Chironomidae madal Corophium volutator keskmine Halicryptus spinulosus kõrge Hediste diversicolor keskmine Hydrobia ulvae keskmine Macoma balthica keskmine Marenzelleria neglecta keskmine Monoporeia affinis kõrge Mya arenaria keskmine Mytilus trossulus keskmine Saduria entomon kõrge Põhjataimestiku transektid Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogumi põhjataimestiku transektidelt aastal kogutud proovidest määrati kokku 29 põhjaloomastiku taksonit (tabel ). Taksonite arv proovis jäi vahemikku 5 kuni 20, keskmine oli 11,1. Põhjaloomastiku biomass varieerus tugevalt jäädes vahemikku 0,5-344,7 g m -2, keskmine oli 19,4 g m - 2. Suurem loomastiku biomass oli seotud eelkõige biomassidominantidega, kelleks olid söödav rannakarp (Mytilus trossulus), vesiking (Theodoxus fluviatilis), ookeani kirpvähk (Gammarus oceanicus) ja tavaline tõruvähk (Balanus improvisus) (tabel ). Märkimisväärne on ookeani kirpvähi väga kõrge biomass. Sagedamini esinevateks taksoniteks olid surusääsklaste (Chironomidae) vastsed, kirpvähid 46

48 (Gammarus spp.), lehtsarved (Idotea spp.), vesiking (tabel ). Eesti merealasid hiljuti asustanud võõrliikidest leiti kirpvähki Gammarus tigrinus. Tabel Põhjaloomastiku liigiline koosseis, liikide reostustundlikkus, esinemissagedus (%), keskmine ja maksimaalne biomass (g m -2 ) ning keskmine ja maksimaalne arvukus (is. m -2 ) Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogumi põhjataimestiku proovides aastal. Takson Reostustundlikkus Esinemissagedus Keskmine biomass Maks. biomass Keskmine arvukus Maks. arvukus Alderia modesta kõrge Balanus improvisus keskmine Cerastoderma glaucum keskmine Chironomidae madal Cordylophora caspia keskmine Corophium volutator keskmine Cyanophthalma obscura kõrge Electra crustulenta keskmine Gammarus juv Gammarus oceanicus kõrge Gammarus salinus kõrge Gammarus tigrinus keskmine Gammarus zaddachi kõrge Hediste diversicolor keskmine Hydrobia ulvae keskmine Idotea balthica keskmine Idotea chelipes kõrge Idotea sp Jaera albifrons kõrge Laomedea flexuosa keskmine Lymnaea peregra keskmine Macoma balthica keskmine Mya arenaria keskmine Mytilus trossulus keskmine Neomysis integer keskmine Oligochaeta madal Piscicola geometra kõrge Praunus inermis kõrge Theodoxus fluviatilis keskmine

49 Füüsikalis-keemilised näitajad Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogumi seirejaamadest koguti aastal toitainete määramiseks 120 veeproovi, millest 70 olid suveperioodi (juuni-september) pindmise veekihi proovid. Toitainete keskmised kontsentratsioonid suveperioodil veekogumi pinnavees jaamades 2, 3 ja 57a ning veekogumile iseloomulikud keskmised kontsentratsioonid on esitatud joonisel Veekogumi pindmise veekihi (0-10 m) keskmine üldlämmastiku kontsentratsioon on võrreldes aastaga vähesel määral tõusnud (vastavalt 23,6 µmol l ja 21,2 µmol l aastal). Keskmised üldfosfori kontsentratsioonid on kõigis kolmes seirejaamas lähedased, kuid veekogumi keskmine on eelmise aastaga võrreldes tõusnud (2011 0,77 ja ,69 µmol l -1 ). Silikaatide keskmised kontsentratsioonid on kõigis kolmes seirejaamas vähenenud. Joonis Keskmised toitainete kontsentratsioonid μmol l -1 Tallinna ja Muuga lahe jaamade (2, 3 ja 57a) pindmises veekihis ning ja veekogumi keskmised kontsentratsioonid aastal (juuni-september). Merevee keskmine läbipaistvus oli nii kevad- kui suveperioodil väiksem paljuaastasest keskmisest, vastavalt 4,1 ja 4,9 ning 4,2 ja 4,6 meetrit. Kevadisi väikseid näite põhjustas kogu vaatlusrea intensiivseim vetikaõitseng, aprillis mõõdeti vee läbipaistvuseks vaid 1,5-3,0 meetrit. Suvised näidud varieerusid piirides 3,0-6,6 meetrit. Muuga Tallinna Kakumäe lahe merejaamades 2, 3, 57a, RO11 muutus mõõtmisperioodi kestel jaanuari keskpaigast detsembri keskpaigani pinnavee keskmine temperatuur vahemikus -0, o C (joonis ). Pinnavee keskmine soolsus Muuga Tallinna Kakumäe lahe erinevates punktides ei ületanud mõõtmisperioodi vältel vahemikku 4, psu. Mõõdetud pinnavee keskmine 48

50 soolsus oli kevad-suveperioodil suhteliselt kõrge võrreldes vastavate parameetrite pikaajaliste keskmiste väärtustega. Joonis Keskmine temperatuur ja keskmine soolsus merejaamades 2 (0,5-10 m), 3 (0,5-10 m), 57a (0,5 m merepõhi) ja RO11 (5 m). Pidev- ja katkendjoon joonistel näitavad Muuga-Tallinna-Kakumäe veekogumi viimaste aastate keskmist temperatuuri ja keskmist soolsust, ning nende standardhälbeid vastavalt. 49

51 Zooplankton Muuga-Tallinna-Kakumäe mesozooplanktonis domineerisid aasta talvel suured aerjalgsed Temora longicornis ja Pseudocalanus acuspes. Kevadest kesksuveni olid arvukaimad ja moodustasid ka suurima biomassi kerilooma perekonna Synchaeta esindajad, suhteliselt suure osa mesozooplanktoni biomassist moodustasid ka karpide ja hulkharjasusside vastsed. Alates augustist domineerisid Tallinna ja Muuga lahe mesozooplanktonis aerjalgsed: augustis eelkõige Eurytemora affinis ja septembris oktoobris Acartia bifilosa. Läbi aasta olid väga arvukad aerjalgsete naupliusvastsed. Keriloomade arvukus jäi Muuga-Tallinna-Kakumäe lahes varasemate aastatega võrreldes pigem madalamale tasemele (joonis ). Erakordselt kõrge keriloomade arvukusega proovid saadi vaid madalast jaamast 57a nii aprillis ja augusti alguses, kus väga kõrge arvukusega esinesid vastavalt Synchaeta baltica ja Keratella quadrata. Vesikirbuliste populatsiooni maksimum Muuga-Tallinna-Kakumäe lahes oli aastal juuli alguses, see on mõnevõrra varem ja arvukus maksimumi ajal kõrgem kui varasema kümne aasta keskmine. Samas ei olnud kogu suve jooksul vesikirbulised zooplanktonis kordagi domineerimas. Kõrgeima arvukusega vesikirpudest esines Pleopsis polyphemoides. Ka aerjalgsete arvukus oli aastal veidi kõrgem kui kümne varasema aasta keskmine. Maksimumi aeg aga saabus keskmisest hiljem. Kõigis kolmes seirejaamas oli aerjalaliste arvukuse dünaamika ka suhteliselt erinev. Kuigi jaamades 2 ja 3 langeb aerjalgsete arvukuse maksimum samale ajale augusti alguses, on kummaski jaamas domineerivaks erinevad liigid. 50

52 Joonis Erinevate zooplanktoni rühmade arvukuse sesoonne käik Muuga- Tallinna-Kakumäe lahe kolmes seirejaamas aastal ja varasema kümne aasta keskmine. 51

53 Haapsalu laht Fütoplankton Esimesed mõõtmised tehti Haapsalu lahes juba märtsi alguses jää alt. Merevee klorofüllisisaldus varieerus siis 1 2 mg m -3 ning biomass 0,02 0,06 mg l -1, mis vastab talvisele miinimumile. Aprillis-mais olid klorofülli a kontsentratsioonid Haapsalu lahes keskmiselähedased (joonis ), fütoplanktoni biomass pisut alla keskmise. Samas ei saa rääkida pikaajalisest keskmisest, sest regulaarseid mõõtmisi on Haapsalu lahes tehtud alles aastast ning iga ekstreemne väärtus (nagu aasta kevadel) võib normi oluliselt muuta aasta suveperioodile (juuni-september) olid iseloomulikud eelmiste aastate keskmisest tihedamad klorofülli a keskendused Haapsalu Eeslahes (vastavalt 2,1 3,6 ja 1,6 3,5 mg m -3 ) ja fütoplanktoni biomass (0,13 0,66 ja 0,10 0,35 mg l -1 ). Haapsalu Tagalahes on mõlemad näitajad väga varieeruvad, nii ka aastal vastavalt 4,4 55,0 mg m -3 ja 0,71 46,80 mg l -1. Seejuures on 8. augustil jaamas HL4 mõõdetud väärtused kogu vaatlusrea absoluutsed suvised maksimumid, eelmine klorofülli rekordsisaldus pärineb aasta augustist. Sarnaselt aastaga moodustasid aprillis suurema osa biomassist ränivetikad Chaetoceros wighamii ja Diatoma tenuis, samas jäi õitsengu intensiivsus eelmisest aastast 3 4 korda madalamaks. Mais soojenes merevesi Haapsalu lahes kiiresti ning domineerima hakkasid suvised liigid, eeskätt dinoflagellaat Kryptoperidinium foliaceum. See liik ja ränivetikas Amphiprora paludosa püsisid dominantide hulgas kuni proovivõtu lõpuni oktoobris. Dinoflagellaatide osatähtsus Haapsalu Tagalahe fütoplanktoni biomassis oli suurim juulis (60 96 %) ja augustis (75 98 %), ent Eeslahes andis see vetikarühm samal perioodil vaid 2 7 % kogubiomassist. Eeslahes domineerisid suvel sarnaselt teiste operatiivseire aladega sinivetikas Aphanizomenon sp. ja prasinofüüdid perekonnast Pyramimonas sp. Prasinofüütide arvukus kasvas jõudsalt juba alates maikuust ning juunis olid nad Haapsalu lahe fütoplanktoni põhidominandid. Juulis vohas Tagalahes ka koloonialine sinivetikas Merismopedia warmingiana. Kaks maksimumi juulis ja septembris esines ränivetikal Cylindrotheca closterium, mis põhjustas Haapsalu lahel intensiivseid õitsenguid aastatel 2000 ja Võrdluseks, septembris 2011 saavutas sama liik suure arvukuse ka Narva lahes. Septembris ja oktoobris võttis fütoplanktonis valitseva rolli autotroofne ripsloom Mesodinium rubrum. Kokkuvõtteks saab taas nentida nii Haapsalu lahe fütoplanktoni hulga kui liigilise koosseisu tohutult varieeruvust ajas ning Ees- ja Tagalahe võrdluses. Kõige drastilisem oli erinevus augustis, mil samal kuupäeval määrati Tagalahe kahes jaamas viiekordne klorofülli a ja üheksakordne biomassi väärtuste vahe. Eeslahe jaama HL1 ja Tagalahe jaama HL4 vahel oli erinevus samal ajal 17 ja 46 korda. Veel olulisem oli fütoplanktoni karakteristikute miinimumi ja maksimumi vahe juulis, vastavalt 10 korda klorofülli a ja 129 korda fütoplanktoni biomassi väärtustes. Selline muutlikkus tõestab veelkord sesoonsete mediaanväärtuste kasutamise õigsust keskmiste asemel veekogumi ökoloogilise seisundi määramisel ja teiselt poolt kinnitab senise sagedusega vaatluste jätkamise vajalikkust. 52

54 Joonis Klorofülli a kontsentratsioonid (mg m ³) Haapsalu lahes aastal (jaamad HL1 ja HL3 punased tärnid, jaam HL4 sinised tärnid) ning aastate keskmised (pidevjoon), maksimumid (jäme joon) ja miinimumid (katkendjoon) Haapsalu Ees- (HL1) ja Tagalahes (HL3 ja HL4). 53

55 Põhjataimestik Haapsalu 1 Vaatlused teostati sügavusvahemikus 0-3,9 m. Kokku teostati katvushinnanguid 8-s sügavusvahemikus, koguti 12 põhjataimestiku kvantitatiivset proovi. Transektil esines kokku 21 liiki, neist 3 rohe-, 4 mänd-, 4 pruun- ja 4 liiki punavetikaid ning 6 liiki kõrgemaid taimi. Kuni 2m sügavuseni olid kivid valdavalt kaetud niitja pruunvetikaga Pilayella littoralis. Alates 3 m sügavusest domineeris põisadru lahtine vorm katvusega 5-80 %. Kõrgemate taimede liigiline mitmekesisus piirkonnas oli suur (joonis ). Põhjataimestiku biomass Haapsalu 1 transektil oli veekogumi madalaim (43-62 g/m 2 ), vaid 3,6 m sügavusel oli üldbiomass 171 g/m 2 (joonis ). Mitmeaastaste liikide osakaal oli veekogumi kõrgeim 51 % (joonis ). Haapsalu 2 Vaatlused teostati sügavusvahemikus 0-3,1 m. Kokku teostati katvushinnanguid 8-s sügavusvahemikus, koguti 12 põhjataimestiku kvantitatiivset proovi. Transektil esines kokku 25 liiki, neist 7 rohe-, 5 mänd-, 4 pruun- ja 4 liik punavetikaid ning 5 liiki kõrgemaid taimi. Tegemist on aasta kõige liigirikkama põhjataimestikuga transektiga. Transektil esinevad pehmel liivasel põhjal Eestis esinevast seitsmest mändvetikast viis. Mändvetikad on sobivaks kinnitussubstraadiks arvukatele niitjatele rohevetikatele. 2-3,1 m sügavusel oli domineerivaks liigiks põisadru Fucus vesiculosus lahtine vorm (joonis ). 1-3,1 m moodustab suurima osa põhjataimestiku biomassist põisadru (joonis ). Mitmeaastaste liikide osakaal oli 39 % (joonis ). Haapsalu 3 Vaatlused teostati sügavusvahemikus 0-2,2 m. Kokku teostati katvushinnanguid 7-s sügavusvahemikus, koguti 12 põhjataimestiku kvantitatiivset proovi. Transektil esines kokku 22 liiki, neist 6 rohe-, 5 mänd-, 4 pruun- ja 3 liiki punavetikaid ning 4 liiki kõrgemaid taimi. Kuni 1,6 m sügavuseni kasvas kividele kinnitunult niitjas rohevetikas Cladophora glomerata. Kividevahelisel pehmel põhjal domineerisid mändvetikad. Sügavamal suurenes kõrgemate taimede esinemine (joonis ). Transektil põisadru ei esinenud, valdava osa biomassist moodustas rohevetikas Cladophora glomerata (joonis ). Mitmeaastaste liikide osakaal oli Haapsalu lahe veekogumi transektidest madalaim, vaid 0,5 % (joonis ). 54

56 Katvus, % 100% 75% 50% 25% 0% Haapsalu 1 0,2 0,5 0,8 1,7 3 3,4 3,6 3,9 Sügavus, m Myriophyllum spicatum Zostera marina Zannichellia palustris Ruppia maritima Potamogeton perfoliatus Potamogeton pectinatus Pilayella littoralis Fucus vesiculosus Cladophora glomerata Üldkatvus Katvus, % 100% 75% 50% 25% 0% Haapsalu 2 0,2 0,4 0, ,8 2,8 3,1 Sügavus, m Myriophyllum spicatum Zannichellia palustris Potamogeton perfoliatus Potamogeton pectinatus Pilayella littoralis Fucus vesiculosus Chara sp Cladophora glomerata Chaetomorpha linum Üldkatvus Katvus, % 100% 75% 50% 25% 0% Haapsalu 3 0,2 0,9 1,4 1,6 1,8 2,2 2,2 Sügavus, m Myriophyllum spicatum Zannichellia palustris Potamogeton perfoliatus Potamogeton pectinatus Tolypella nidifica Chara sp Cladophora glomerata Üldkatvus Joonis Põhjataimestiku katvus ja sügavuslevik Haapsalu lahe veekogumi transektidel aastal 55

57 Haapsalu 1 Sügavus, m 0,2 0,5 1,7 3,6 Fucus vesiculosus Niitjad rohevetikad Muu taimestik Kuivkaal, g/m 2 Haapsalu 2 Sügavus, m 0,2 0,4 1,0 2,8 Fucus vesiculosus Niitjad rohevetikad Muu taimestik 3, Kuivkaal, g/m 2 Haapsalu 3 Sügavus, m 0,2 0,9 1,6 2,2 Fucus vesiculosus Niitjad rohevetikad Muu taimestik Kuivkaal, g/m 2 Joonis Põhjataimestiku biomassi sügavusjaotus Haapsalu lahe veekogumi transektidel aastal. 56

58 100% Haapsalu lahe veekogum Kuivkaal, % 75% 50% Üheaastased Mitmeaastased 25% 0% Haapsalu 1 Haapsalu 2 Haapsalu 3 Joonis Ühe- ja mitmeaastaste liikide osakaal Haapsalu veekogumi transektidel aastal. 57

59 Põhjaloomastik Põhjaloomastiku proovipunktid Haapsalu lahe veekogumi põhjaloomastiku proovipuntidest kogutud materjali põhjal esines aastal piirkonnas 10 põhjaloomastiku liiki ja rühma. Kui uurimisalal esineb 10 ja enam taksonit, siis võib põhjaloomastiku liigilist koosseisu Eesti madalveealadel pidada rikkalikuks. Kõige sagedamini esines proovides surusääsklaste vastseid (Chironomidae l.) ja vesikinga (Theodoxus fluviatilis). Teiste liikide esinemissagedus oli märksa madalam. Põhjaloomastiku üldarvukus oli aastal suur is. m -2, üldbiomass väike 18,7 g m -2. Kõige arvukamalt oli Haapsalu lahe veekogumis surusääsklaste larve (Chironomidae l.), kelle arvukus oli võrreldes teiste liikide-rühmadega kordades suurem. Valdava enamuse loomastiku üldbiomassist andis piirkonnas söödav südakarp (Cerastoderma glaucum). Seega Haapsalu lahe põhjaloomastiku koosseisu iseloomustab putukate vastsete arvukas esinemine ja fütofiilse südakarbi domineerimine. Võõrliik virgiinia keeritsuss (Marenzelleria neglecta) levis piirkonnas aastal väikese arvukuse ja biomassiga. Veekogumit asustas aastal palju (kokku 9) keskmise ja madala reostustundlikkusega liike. Kõrge reostustundlikkusega liikide osakaal põhjaloomastikus oli tühine (tabel ). Tabel Põhjaloomastiku liigiline koosseis, liikide reostustundlikkus, esinemissagedus (%), keskmine ja maksimaalne biomass (g m -2 ) ning keskmine ja maksimaalne arvukus (is. m -2 ) Haapsalu lahe veekogumi põhjaloomastiku proovides aastal. Takson Reostustundlikkus Esinemissagedus Keskmine biomass Maks. biomass Keskmine arvukus Maks. arvukus Cerastoderma glaucum keskmine Chironomidae madal Diptera kõrge Hediste diversicolor keskmine Hydrobia ulvae keskmine Macoma balthica keskmine Marenzelleria neglecta keskmine Mya arenaria keskmine Oligochaeta madal Theodoxus fluviatilis keskmine Põhjataimestiku transektid Haapsalu lahe veekogumi põhjataimestiku transektidelt aastal kogutud proovidest määrati kokku 34 põhjaloomastiku taksonit (tabel ), mis on aasta operatiivseire veekogumite kõrgeim taksonite arv. Suur taksonite koguarv on seotud mitmete mageveeliste putukavastsete esinemisega Haapsalu lahes. Taksonite arv proovis jäi vahemikku 3 kuni 16, keskmine oli 9,4. Põhjaloomastiku biomass jäi vahemikku 0,1-127,3 g m -2, keskmine oli 20,1 g m -2. Suurima keskmise biomassiga ja ühtlasi suurima maksimaalse biomassiga liikideks olid söödav südakarp (Cerastoderma glaucum), vesiking (Theodoxus fluviatilis), balti lamekarp (Macoma balthica) ja liiva uurik-karp (Mya arenaria) (tabel ). Sagedamini esinevateks liikideks olid surusääsklaste (Chironomidae) vastsed, lamekeermene vesitigu 58

60 (Hydrobia ulvae), kirpvähkide (Gammarus) noorjärgud. Eesti merealasid hiljuti asustanud võõrliikidest leiti kirpvähki Gammarus tigrinus, kes oli veekogumi kõige sagedamini esinevaks ning suurima arvukuse ja biomassiga kirpvähi liigiks. Transektilt Haapsalu 1 leiti krevetiliiki Palaemon elegans. Tegemist on Eesti merealadelt aastal esmakordselt leitud liigiga ja esmaleiuga Väinamere piirkonnas. Tabel Põhjaloomastiku liigiline koosseis, liikide reostustundlikkus, esinemissagedus (%), keskmine ja maksimaalne biomass (g m -2 ) ning keskmine ja maksimaalne arvukus (is. m -2 ) Haapsalu lahe veekogumi põhjataimestiku proovides aastal. Takson Reostustundlikkus Esinemissagedus Keskmine biomass Maks. biomass Keskmine arvukus Maks. arvukus Bithynia tentaculata kõrge Cerastoderma glaucum keskmine Chironomidae madal Coleoptera kõrge Cordylophora caspia keskmine Corixidae keskmine Corophium volutator keskmine Cyanophthalma obscura kõrge Ephemeroptera kõrge Gammarus duebeni kõrge Gammarus juv Gammarus oceanicus kõrge Gammarus salinus kõrge Gammarus tigrinus keskmine Gammarus zaddachi kõrge Hediste diversicolor keskmine Hydrobia ulvae keskmine Idotea chelipes kõrge Idotea sp Jaera albifrons kõrge Lepidoptera kõrge Leptocheirus pilosus keskmine Lymnaea peregra keskmine Lymnaea stagnalis keskmine Macoma balthica keskmine Mya arenaria keskmine Mytilus trossulus keskmine Neomysis integer keskmine Odonata kõrge Oligochaeta madal Palaemon adspersus keskmine Palaemon elegans keskmine Theodoxus fluviatilis keskmine Trichoptera kõrge

61 Füüsikalis-keemilised näitajad Haapsalu lahe veekogumi seirejaamadest koguti ajavahemikul märtsist-oktoobrini toitainete määramiseks 39 veeproovi, neist 19 suvisel perioodil (juuni-september). Toitainete keskmised kontsentratsioonid Haapsalu lahe seirejaamade HL1, HL3 ja HL4 pindmises veekihis ning kogu lahele iseloomulikud keskmised kontsentratsioonid aasta suveperioodil on esitatud joonisel Haapsalu Eeslahele (jaam HL1) on iseloomulikud märgatavalt madalamad ja vähem varieeruvamad toitainete kontsentratsioonid kui madalale Tagalahele (jaamad HL3 ja HL4). Haapsalu lahe pindmise veekihi (jaamas HL1 0-3,5 m; jaamades HL3 ja HL4 0-1 m) keskmine üldlämmastiku sisaldus on eelmise aastaga võrreldes suurenenud ( ,0 µmol l -1 ja ,9 µmol l -1 ). Suurenenud on ka keskmine üldfosfori sisaldus aastal oli keskmine kontsentratsioon 1,39 µmol l -1, aastal on see 1,41 µmol l -1 (Eeslahe jaamas HL1-0,8 µmol l -1, Tagalahe jaamades HL3 ja HL4 vastavalt 1,83 ning 2,18 µmol l -1 ). Joonis Keskmised toitainete kontsentratsioonid Haapsalu lahe seirejaamade (HL1, HL3 ja HL4) pindmises veekihis ning Haapsalu lahe veekogumi keskmised kontsentratsioonid aastal (juuni-september). Kevadperioodi keskmine vee läbipaistvus 1,6 meetrit oli sarnane paljuaastasele keskmisele (1,5 m). Suvine keskmine vee läbipaistvus Haapsalu lahe seirejaamades (2,3 m) oli suurim alates aastast. Seejuures paistis vesi juulis Tagalahes madala veeseisu ajal kolmel korral neljast läbi põhjani. Ka Ees- ja Tagalahe suvine keskmine näit (vastavalt 3,2 ja 1,4 meetrit) on suurimad alates regulaarsete vaatluste algusest. Merejaamade HL1, HL3 ja HL4 andmete põhjal muutus keskmine veetemperatuur Haapsalu lahe veekogumi pinnavees märtsi algusest kuni detsembri keskpaigani vahemikus 0, o C (joonis ). Sooja talve tõttu oli merevee temperatuur suhteliselt kõrge detsembri kuus. Pinnavee keskmine soolsus Haapsalu lahe erinevates punktides ei ületanud mõõtmisperioodi vältel vahemikku

62 psu. Mõõdetud pinnavee keskmine soolsus oli mõnevõrra madalam jaamades HL3 ja HL4 Haapsalu lahe vastavate parameetrite pikaajaliste keskmiste väärtustega. Joonis Keskmine temperatuur ja keskmine soolsus merejaamade HL1 (0,5 m merepõhi), HL3 (0,5 m), HL4 (0,5 m). Pidev- ja katkendjoon joonistel näitavad Haapsalu lahe veekogumi viimaste aastate keskmist temperatuuri ja keskmist soolsust, ning nende standardhälbeid vastavalt. 61

63 Pärnu laht Fütoplankton Hilise jäämineku tõttu Pärnu lahest nihkus fütoplanktoni kevadõitseng 1 2 nädalat tavapärasest hilisemaks, mai keskpaika. Oma intensiivsuselt oli see võrreldav aastaga, vastavateks klorofülli a maksimumideks mõõdeti 37,1 ja 40,4 mg m -3. Mai pikaajaline keskmine on 8,2 mg m -3. Ka biomassi kevadine maksimum fikseeriti jaamas K5 10. mail 17,8 mg l -1. Viimane näitaja on ka Pärnu lahe absoluutne maksimum alates aastast ja ületab maikuu pikaajalise keskmise ligikaudu 15- kordselt. Klorofülli a sesoonne dünaamika Pärnu lahes erineb teistest Eesti rannikumere piirkondadest. Kui tavaliselt järgneb kevadõitsengule suvine miinimum ja uus maksimum juulis või augustis, siis Pärnu lahes on klorofülli kontsentratsioonid pidevas langustrendis kevadisest maksimumist sügiseni (joonis ). Ka lühiajaliste maksimumide tõenäosus on suurem suve esimesel poolel. Fütoplanktoni biomassi dünaamika käitub aga traditsiooniliselt, omades suvist maksimumi augustis aasta kujunes selles mõttes erandlikuks, et biomassi väärtused olid pikaajalistest kuukeskmistest suuremad maist juulini (vastavalt 17,8; 1,01 1,43 ja 0,24 0,46 ning 1,16; 0,22 ja 0,25 mg l -1 ) ning väiksemad augustis (0,23 vs. 0,46 mg l -1 ). Septembrisoktoobris määratud biomassid ületasid aga taas pikaajalise keskmise ligikaudu kahekordselt (vastavalt 0,48 0,80 ja 0,28 0,33 mg l -1 ). Klorofülli a keskendused olid aasta kõigil kuudel juunist oktoobrini pikaajalisest keskmised tihedamad (7,7 10,5 vs. 5,1 7,7 mg m -3 ). Pikaajalise keskmise aluseks on vaid jaamas K5 mõõdetud väärtused, ent jaamades K4 ja K7, kus kontsentratsioonid jäid enamasti hõredamaks, alustati regulaarseid mõõtmisi alles aastal. Ka fütoplanktoni liigilise koosseisu dünaamika poolest pole regulaarse seire ajaloos Pärnu lahes aastale analoogi. Aprillis moodustasid 2/3 kogubiomassist rohevetikad perekonnast Chlamydomonas. On teada, et tõenäoliselt sama liigi õitseng registreeriti Pärnu lahes ka aasta aprilli lõpus pärast karmi talve (Tenson, 1995). Kevadõitsengu maksimumi moodustasid ränivetikad, mis andsid 95 % kogubiomassist. Suurima biomassiga liikideks määrati Achnanthes taeniata ja Thalassiosira baltica, väga arvukas oli ka Chaetoceros wighamii. Samad liigid domineerisid ka aasta mais, ent aastal 2011 oli fütoplanktoni kogubiomass ligi 9 korda suurem. Juunis tõusis kevadõitsengu järgselt esmalt esile autotroofne ripsloom Mesodinium rubrum, kuu lõpus aga saavutasid erakordselt suure arvukuse prasinofüüdid perekonnast Pyramimonas. Sama perekonna liikide väiksem maksimum esines ka juuli lõpus. August oli Pärnu lahe fütoplanktoni biomassi miinimumi kuu, domineerisid sinivetikad perekondadest Aphanizomenon ja Woronichinia ning rohevetikas Monoraphidium contortum. Septembris kasvas biomass taas, ent siis moodustasid sellest suurema osa juba viburvetikad erinevatest rühmadest Pyramimonas, Pseudopedinella ja Teleaulax, samuti sinivetikas Aphanizomenon sp. Oktoobris ilmus planktonisse vähearvukalt sügisest ränivetikate maksimumi põhjustav liik Coscinodiscus granii. 62

64 Joonis Klorofülli a kontsentratsioonid (mg m - ³) Pärnu lahes aastal (jaam K5 punased, jaam K4 sinised ja jaam K7 pruunid tärnid) ning aastate keskmised (pidevjoon), maksimumid (jäme joon) ja miinimumid (katkendjoon) jaamas K5. 63

65 Põhjataimestik Liu Vaatlused teostati sügavusvahemikus 0-4,6 m. Kokku teostati katvushinnanguid 5-s sügavusvahemikus, koguti 12 põhjataimestiku kvantitatiivset proovi. Transektil esines kokku 21 liiki, neist 4 rohe-, 5 mänd-, 4 pruun- ja 3 liiki punavetikaid ning 5 liiki kõrgemaid taimi. Sarnaselt Haapsalu veekogumi transektidele oli ka Liu transektile iseloomulik mändvetikate suur liigirikkus, neist suurima katvusega esines kare mändvetikas Chara aspera. Kõrgematest taimedest esines suurima katvusega kamm-penikeel Potamogeton pectinatus (joonis ). Põisadru Fucus vesiculosus esines vaid 1,3 m sügavusel biomassiga 166 g/m 2 (joonis ). Mitmeaastaste liikide osakaal oli Pärnu lahe veekogumi kõrgeim 38 % (joonis ). Audrurand Vaatlused teostati sügavusvahemikus 0-5,1 m. Kokku teostati katvushinnanguid 9-s sügavusvahemikus, koguti 6 põhjataimestiku kvantitatiivset proovi. Transektil esines kokku 11 liiki, neist 2 rohe-, 2 mänd- ja 3 liiki punavetikaid ning 4 liiki kõrgemaid taimi. Sarnasekt Liu transektile domineerisid madalas rannavees mändvetikad. Sügavamal olid suurema katvusega esinevad liigid penikeeled Potamogeton pectinatus ja Potamogeton perfoliatus ning harilik särjesilm Ranunculus baudotii (joonis ). Põhjataimestiku biomassist moodustasid suurema osa mändvetikas Chara aspera ja tähkjas vesikuusk Myriophyllum spicatum. (joonis ). Mitmeaastaste liikide osakaal oli väga madal, vaid 0,3 % (joonis ). Tahkuranna Vaatlused teostati sügavusvahemikus 0-5,5 m. Kokku teostati katvushinnanguid 9-s sügavusvahemikus, koguti 12 põhjataimestiku kvantitatiivset proovi. Transektil esines kokku 17 liiki, neist 4 rohe-, 4 mänd-, 3 pruun- ja 2 liiki punavetikaid ning 4 liiki kõrgemaid taimi. Põhjataimestik levis kuni 3,6 m sügavuseni. Suurima osa katvusest moodustasid niitjad rohevetikad. Mändvetikad esinesid katvusega 10-30%, kõrgemate taimede katvuse oli 1-5 % (joonis ). Biomassist moodustasid suurema osa niitjas rohevetikas Cladophora glomerata ning kare mändvetikas Chara aspera (joonis ). Sarnaselt Audruranna transektiga oli mitmeaastaste liikide osakaal väga madal 0,3 % (joonis ). 64

66 Katvus, % 100% 75% 50% 25% 0% Liu 0,5 0,7 1,3 2,2 4,6 Sügavus, m Myriophyllum spicatum Ranunculus baudotii Potamogeton perfoliatus Potamogeton pectinatus Polysiphonia fucoides Fucus vesiculosus Chara sp Cladophora glomerata Üldkatvus 100% Audrurand Katvus, % 75% 50% 25% 0% 0,4 0,7 2,1 2,5 3,1 3,1 3,8 4,9 5,1 Sügavus, m Myriophyllum spicatum Ranunculus baudotii Potamogeton perfoliatus Potamogeton pectinatus Chara aspera Cladophora glomerata Üldkatvus Tahkuranna 100% Katvus, % 75% 50% 25% Myriophyllum spicatum Potamogeton perfoliatus Potamogeton pectinatus Chara sp Cladophora glomerata Üldkatvus 0% 0,2 0,5 1 1,9 2,4 2,9 3,6 4,9 5,5 Sügavus, m Joonis Põhjataimestiku katvus ja sügavuslevik Pärnu lahe veekogumi transektidel aastal 65

67 Liu Sügavus, m 0,5 0,7 1,3 2,2 Fucus vesiculosus Niitjad rohevetikad Muu taimestik Kuivkaal, g/m 2 Audrurand Sügavus, m 0,4 0,7 Fucus vesiculosus Niitjad rohevetikad Muu taimestik Kuivkaal, g/m 2 Tahkuranna Sügavus, m 0,2 0,5 1,9 Fucus vesiculosus Niitjad rohevetikad Muu taimestik 2, Kuivkaal, g/m 2 Joonis Põhjataimestiku biomassi sügavusjaotus Pärnu lahe veekogumi transektidel aastal. 66

68 100% Pärnu lahe veekogum Kuivkaal, % 75% 50% Üheaastased Mitmeaastased 25% 0% Liu Audrurand Tahkuranna Joonis Ühe- ja mitmeaastaste liikide osakaal Pärnu lahe veekogumi transektidel aastal. 67

69 Põhjaloomastik Põhjaloomastiku proovipunktid Pärnu lahe veekogumi põhjaloomastiku proovipuntidest kogutud materjali põhjal asustas aastal piirkonda liigirikas põhjafauna - 13 liiki ja rühma. Kõikjal oli levinud harilik kootvähk (Corophium volutator), suhteliselt kõrge oli tavalise harjasliimuka (Hediste diversicolor), balti lamekarbi (Macoma balthica), võõrliik virgiinia keeritsussi (Marenzelleria neglecta) ja väheharjasusside (Oligochaeta) esinemissagedus. Põhjaloomastiku üldarvukus ja üldbiomass oli Pärnu lahe veekogumis aastal keskmisel tasemel - vastavalt 1346 is. m -2 ja 36,2 g m -2. Kõige arvukam oli piirkonnas harilik kootvähk (Corophium volutator), kes andis loomastiku üldarvukusest pisut üle poole. Suurema osa loomastiku üldbiomassist andis balti lamekarp (Macoma balthica). Liigirikkus, keskmine arvukus ja biomass ning ühe-kahe ülekaaluka dominantliigi esinemine on Pärnu lahe veekogumi põhjaloomastikule viimastel uurimisaastatel väga iseloomulikud. Võõrliigid virgiinia keeritsuss (Marenzelleria neglecta) ja rändkarp (Dreissena polymorpha) esinesid piirkonnas aastal väikese arvukuse ja biomassiga. Veekogumit asustas aastal palju (kokku 11) keskmise ja madala reostustundlikkusega liike. Kõrge reostustundlikkusega liikide osakaal põhjaloomastikus oli väike (tabel ). Tabel Põhjaloomastiku liigiline koosseis, liikide reostustundlikkus, esinemissagedus (%), keskmine ja maksimaalne biomass (g m -2 ) ning keskmine ja maksimaalne arvukus (is. m -2 ) Pärnu lahe veekogumi põhjaloomastiku proovides aastal. Takson Reostustundlikkus Esinemissagedus Keskmine biomass Maks. biomass Keskmine arvukus Maks. arvukus Balanus improvisus keskmine Cerastoderma glaucum keskmine Chironomidae madal Corophium volutator keskmine Dreissena polymorpha keskmine Halicryptus spinulosus kõrge Hediste diversicolor keskmine Macoma balthica keskmine Marenzelleria neglecta keskmine Mya arenaria keskmine Mytilus trossulus keskmine Oligochaeta madal Saduria entomon kõrge Põhjataimestiku transektid Pärnu lahe veekogumi põhjataimestiku transektidelt aastal kogutud proovidest määrati kokku 24 põhjaloomastiku taksonit (tabel ). Taksonite arv proovis jäi vahemikku 4 kuni 12, keskmine oli 6,5. Põhjaloomastiku biomass jäi vahemikku 0,5-37,8 g m -2, keskmine oli 4,5 g m -2. Tegemist on aasta operatiivseire veekogumite hulgas madalaima liigirikkuse ja loomastiku biomassiga veekogumiga. Suurima keskmise biomassiga liikideks olid vesiking (Theodoxus fluviatilis) ja Gammarus tigrinus (tabel ). Märkimisväärne on võõrliigi G. tigrinus kõrge 68

70 biomass. Sagedamini esinevateks taksoniteks olid lisaks nimetatud biomassidominantidele surusääsklaste vastsed (Chironomidae) ja lamekeermene vesitigu (Hydrobia ulvae). Võrreldes aastaga oli võõrliigist rändkarbi (Dreissena polymorpha) esinemissagedus, biomass ja arvukus aastal väga madalad. Tabel Põhjaloomastiku liigiline koosseis, liikide reostustundlikkus, esinemissagedus (%), keskmine ja maksimaalne biomass (g m -2 ) ning keskmine ja maksimaalne arvukus (is. m -2 ) Pärnu lahe veekogumi põhjataimestiku proovides aastal. Takson Reostustundlikkus Esinemissagedus Keskmine biomass Maks. biomass Keskmine arvukus Maks. arvukus Balanus improvisus keskmine Chironomidae madal Cordylophora caspia keskmine Corophium volutator keskmine Cyanophthalma obscura kõrge Diptera kõrge Dreissena polymorpha keskmine Gammarus juv Gammarus salinus kõrge Gammarus tigrinus keskmine Hediste diversicolor keskmine Hydrobia ulvae keskmine Idotea chelipes kõrge Idotea sp Jaera albifrons kõrge Laomedea flexuosa keskmine Lepidoptera kõrge Leptocheirus pilosus keskmine Lymnaea peregra keskmine Mytilus trossulus keskmine Oligochaeta madal Piscicola geometra kõrge Theodoxus fluviatilis keskmine Trichoptera kõrge

71 Füüsikalis-keemilised näitajad Pärnu lahe veekogumi seirejaamadest koguti ajavahemikul aprillist-oktoobrini toitainete määramiseks 60 veeproovi, neist 42 suvisel perioodil (juuni-september). Toitainete keskmised kontsentratsioonid Pärnu lahe seirejaamade K4, K5 ja K7 pindmises veekihis ning kogu lahele iseloomulikud keskmised kontsentratsioonid aasta suveperioodil on esitatud joonisel Pärnu lahe pindmise veekihi (0-5m) keskmised üldlämmastiku ja üldfosfori kontsentratsioonid (TN 40 µmol l ¹, TP 0,9 µmol l ¹) suurenesid eelmise aastaga võrreldes (2010. aastal TN 32,4 µmol l ¹, TP 0,8 µmol l ¹). Veekogumi kõrgeimad toitainete kontsentratsioonid määrati Pärnu jõe suudmealas paiknevas seirejaamas K5. Joonis Keskmised toitainete kontsentratsioonid Pärnu lahe jaamade (K4, K5 ja K7) pindmises veekihis ning Pärnu lahe veekogumi keskmised kontsentratsioonid aastal (juuni-september). Pärnu laht on halvima vee läbipaistvusega rannikuveekogum. Selle põhjuseks on lahe väike sügavus (seirejaamades 4 6 m) ning sage tuuletekkeline segunemine, mis tõstab põhjasetted veesambasse aasta kevadel oli keskmine läbipaistvus 1,4 meetrit pisut suurem pikaajalisest keskmisest (1,2 m). Seevastu suveperioodi keskmine 1,3 meetrit kattub vastava pikaajalise näiduga. Halvim keskmine näit (1,0 m) arvutati jõesuudme lähedal paikneva jaama K5 jaoks, kusjuures 11. augustil paistis merevesi Secchi ketta järgi läbi vaid 0,1 meetrit. Hiljem selgus, et jaama K5 lähedal kaadati sadamast süvendustöödel ammutatud pinnast. Merejaamade K5, K4, K7 andmete põhjal muutus keskmine veetemperatuur Pärnu lahe veekogumi pinnavees aprilli lõpust oktoobri keskpaigani vahemikus 3,69 21,53 o C (joonis ). Pinnavee keskmine soolsus Pärnu lahe erinevates punktides ei ületanud mõõtmisperioodi vältel vahemikku 2,81 5,26 PSU. Pärnu lahe kõige rannikupoolsema jaamas K5 võib täheldada madalamat soolsust, eriti suve 70

72 alguses, mil Pärnu jõe vooluhulk on suur. Mõõdetud pinnavee keskmine soolsus ühtis suhteliselt hästi Pärnu lahe vastavate parameetrite pikaajaliste keskmiste väärtustega. Joonis Keskmine temperatuur ja keskmine soolsus merejaamades K5 (0,5 m merepõhi), K4 (0,5 m merepõhi), K7 (0,5 m merepõhi). Pidev- ja katkendjoon joonistel näitavad Pärnu lahe veekogumi viimaste aastate keskmist temperatuuri ja keskmist soolsust, ning nende standardhälbeid vastavalt. 71

73 Zooplankton Pärnu lahe mesozooplanktoni liigiline koosseis sarnaneb Liivi lahe avaosa pinnakihtide zooplanktonile. Taksonitest olid aastal massilisemad Keratella spp., Copepoda nauplii ja Eurytemora affinis aasta mai oktoober keskmiste andmete alusel domineerisid Pärnu lahe planktonis aerjalgsed ja keriloomad, oluliselt vähem oli meroplanktoni ja vesikirbuliste isendeid (Tabel ). Mesozooplanktoni keskmine arvukus oli ranniku lähedal (jaam K5; 120,2 tuh.ind.m -3 ) oluliselt kõrgem kui rannikust kaugemal asuvates jaamades K7 ja K 4 (vastavalt 85,6 ja 85,4 tuh.ind.m -3 ). Pärnu lahe ranniku läheduses oli kõrgem aerjalgsete ja keriloomade arvukus. Zooplanktoni taksoneist olid kõigis nimetatud jaamades arvukaimad Copepoda nauplii, Keratella spp. ja Acartia spp. (Tabel ). Pärnu lahe mesozooplanktoni arvukus oli aastal praktiliselt võrdne eelneva kümne aasta keskmisega, kuid arvukuse sesoonne dünaamika eri jaamades erines (joonis ). Aastate 2001 kuni 2010 keskmiste andmete alusel oli keriloomade arvukuses kaks tippu mais-juunis ja juuli lõpus aastal oli kõigis uuritud jaamades keriloomade arvukuses vaid üks tipp (mai lõpus-juuni algul), kusjuures kõrgeim oli keriloomade arvukuse maksimum jaamas K5. Aerjalgsete arvukuse maksimum oli eelneval kümnel aastal reeglina juunis, vesikirbulistel aga juulis aastal oli aerjalgsete arvukuses kaks maksimumi juunis ja augustis-septembris (jaam K5) või septembris-oktoobris (jaamad K4 ja K7). Vesikirbuliste arvukuse maksimum oli aastal juunis (joonis ). 72

74 Tabel Mesozooplanktoni mai oktoober keskmine arvukus (tuh. ind.m -3 ) Pärnu lahe seirejaamades aastal Takson Jaam K5 K7 K4 Synchaeta spp. 9,0 8,2 10,2 Keratella spp. 20,9 10,0 13,7 Pleopis polyphemoides 1,0 4,4 0,7 Bosmina coregoni maritima 1,4 2,3 1,4 Eurytemora affinis 9,4 8,3 7,2 Acartia spp. 16,7 17,8 18,3 Nauplii Copepoda 54,9 27,3 25,1 Balanus improvisus 3,6 1,4 4,9 Lamellibranchiata 0,3 0,4 0,9 Polychaeta 2,2 3,9 1,2 Rotatoria 29,9 18,1 23,8 Cladocera 3,1 8,0 3,7 Copepoda 81,1 53,6 50,8 Meroplankton 6,1 5,8 7,1 Kokku 120,2 85,6 85,4 73

75 Keriloomad Pärnu lahes Arvukus, tuh.ind/m3 avg K K K Päev aastas Arvukus, tuh.ind/m Vesikirbulised Pärnu lahes avg K 4 K 7 K Päev aastas Aerjalgsed Pärnu lahes avg Arvukus, tuh.ind/m3 200 K 4 K 7 K Päev aastas Joonis Erinevate zooplanktoni rühmade arvukuse sesoonne käik Pärnu lahe kolmes seirejaamas aastal ja varasema kümne aasta keskmine. 74

76 5.2. Veekogumite ökoloogilise kvaliteedi klassifikatsioonitulemused Veekogumite ökoloogilise seisundi hindamiseks kasutati tarkvara lahendust, mis baseerub HELCOMi poolt välja töötatud tarkvara lahedusele HEAT (HELCOM Eutrophication Assessment Tool). Tarkvara järgib EL VPRD soovitusi ja metoodilisi lahendusi. Kvaliteedielementide hindamisel kasutatakse kvaliteedinäitajate ökoloogilist kvaliteedisuhet, mis väljendab kvaliteedinäitajate väärtust fooni suhtes. Ökoloogiline kvaliteedisuhe indeks (ÖKS) on ühikuta suhtarv, mis varieerub vahemikus 0 1, suurem väärtus näitab paremat seisundit. Fütoplanktoni ja põhjataimestiku normaliseeritud ÖKS kalkuleeritakse kasutades valemit: (Px-P)x(E l u-e l) ÖKS meetrik= +El (Px-P) l kus: P x parameetri mõõdetud väärtus P l parameetri madalam klassipiir P u parameetri kõrgem klassipiir E l vastava ÖKS-i madalam klassipiir E u vastava ÖKS-i kõrgem klassipiir Põhjaloomastiku indeksite arvutamise valemid on esitatud peatükis 3.3. Ökoloogilise seisundi kvaliteedisuhte indeksi klassi piirid on vastavuses keskkonnaministri 28. juuli a määruse nr. 44 Pinnaveekogumite moodustamise kord ja nende pinnaveekogumite nimestik, mille seisundiklass tuleb määrata, pinnaveekogumite seisundiklassid ja seisundiklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning seisundiklasside määramise kord lisaga 6 Rannikuvee pinnaveekogumite ökoloogiliste seisundiklasside piirid bioloogiliste ja füüsikaliskeemiliste kvaliteedielementide järgi. Kvaliteedisuhte indeksite keskmistamisel elementide kaupa saadakse ökoloogilise seisundi hinnang. Koondhinnang lähtub bioloogiliste kvaliteedielementide kõige madalamast seisundi klassist. Füüsikalis-keemiliste üldtingimuste määrangud on täiendavaks infoks. Operatiivseire veekogumite klassifikatsioonitulemused on esitatud joonisel

77 Joonis Operatiivseire veekogumite ökoloogilise kvaliteedi klassifikatsioonitulemused. 76

78 Narva-Kunda laht Narva-Kunda lahe veekogum kuulub tüüpi I: Soome lahe kaguosa aastal laiendati tüüpala I ulatust, mis tingis tüübispetsiifiliste võrdlusandmete korrigeerimise aasta seireandmete põhjal tehtud ökoloogilise seisundi hindamisel klassifitseerus veekogum kvaliteediklassi kesine (Tabel ). Seisundiklass kesine oli tingitud põhjataimestiku kvaliteedielemendil põhinevast hinnangust, ülejäänud bioloogilised kvaliteedielemendid kvalifitseeruvad klassi hea. põhjal on veekogumi seisund kesine, toitainete sisalduse järgi hea. Vee läbipaistvuse näitajate põhjal aastal arvutatud ÖKS väärtus (0,73) on suurim kogu vaatlusreas ning selle indikaatori põhjal läheneb Narva lahe veekogum heale ökoloogilisele seisundile (ÖKS=0,75). Tabel Narva-Kunda lahe rannikuveekogumi ökoloogilise seisundi hinnang aastal. Rannikuveekogumi ökoloogilise seisundi hinnang Veekogum: Narva-Kunda laht Tüüp I: Soome lahe kaguosa Plankton Foon Ühik Mõju Seisund ÖKS Seisundi klass Klorofüll a 2,5 μg/l + 3,8 0,662 Fütoplanktoni biomass 0,45 mg/l + 0,56 0,805 0,734 Hea Põhjataimestik Foon Ühik Mõju Seisund ÖKS Põhjataimestiku sügavuslevik 10,00 m - 7,7 0,77 Põisadru sügavuslevik 5,00 m - 1,0 0,200 Mitmeaastaste liikide proportsioon 85,00 % - 17,7 0,208 Põhjaloomastik Foon Ühik Mõju Seisund ÖKS ZKI 1,00-0,56 0,560 FDI 1,00-0,55 0,546 KPI 1,00-0,84 0,837 0,392 Kesine 0,648 Hea Ökoloogilise seisundi klass: KESINE Füüsikalis-keemilised parameetrid Foon Ühik Mõju Seisund ÖKS Üldlämmastik 17,9 μmol/l + 25,6 0,707 Hea Üldfosfor 0,56 μmol/l + 0,86 0,666 Hea Secchi ketta nähtavus 4,8 m - 3,5 0,731 Kesine Foon - indikaatori väärtus, mis vastab ilma inimmõjuta või minimaalse inimmõjuga veekogumi seisundile Mõju - mõõdetud indikaatori väärtus on suurem (+) või väiksem (-) foonist Seisund - seire tulemusel mõõdetud indikaatori väärtus ÖKS - ökoloogiline kvaliteedisuhe Seisundi klass - ökoloogilise seisundi klass Muuga-Tallinna-Kakumäe laht Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogum kuulub tüüpi III: Soome lahe lääneosa aasta seiretulemiste põhjal klassifitseerus veekogum ökoloogilise kvaliteedi klassi kesine (Tabel ). Kvaliteedielementide hindamisel andsid bioloogilised kvaliteedielemendid põhjataimestik ja põhjaloomastik ning füüsikalis-keemilistel parameetrid kvaliteedi klassiks hea. Planktoni indikaatorite ning füüsikaliskeemilised parameetrite väärtused kvalifitseerusid klassi kesine. 77

79 Tabel Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe rannikuveekogumi ökoloogilise seisundi hinnang aastal. Rannikuveekogumi ökoloogilise seisundi hinnang Veekogum: Muuga-Tallinna-Kakumäe laht Tüüp III: Soome lahe lääneosa Plankton Foon Ühik Mõju Seisund ÖKS Seisundi klass Klorofüll a 1,8 μg/l + 3,4 0,586 Fütoplanktoni biomass 0,28 mg/l + 0,62 0,512 0,549 Kesine Põhjataimestik Foon Ühik Mõju Seisund ÖKS Põhjataimestiku sügavuslevik 15,00 m - 11,0 0,733 Põisadru sügavuslevik 7,00 m - 5,0 0,714 Mitmeaastaste liikide proportsioon 90,00 % - 80,4 0,893 Põhjaloomastik Foon Ühik Mõju Seisund ÖKS ZKI 1,00-0,46 0,460 FDI 1,00-0,53 0,534 KPI 1,00-0,79 0,786 0,780 Hea 0,593 Hea Ökoloogilise seisundi klass: KESINE Füüsikalis-keemilised parameetrid Foon Ühik Mõju Seisund ÖKS Üldlämmastik 15,3 μmol/l + 23,6 0,659 Kesine Üldfosfor 0,47 μmol/l + 0,77 0,631 Kesine Secchi ketta nähtavus 6,0 m - 4,2 0,702 Kesine Foon - indikaatori väärtus, mis vastab ilma inimmõjuta või minimaalse inimmõjuga veekogumi seisundile Mõju - mõõdetud indikaatori väärtus on suurem (+) või väiksem (-) foonist Seisund - seire tulemusel mõõdetud indikaatori väärtus ÖKS - ökoloogiline kvaliteedisuhe Seisundi klass - ökoloogilise seisundi klass Haapsalu laht Haapsalu lahe veekogum kuulub tüüpi V: Väinameri. Väinamere tüüpalal ei kasutata põhjataimestiku kvaliteedielemendi puhul indikaatorit põhjataimestiku sügavuslevik aasta seireandmete põhjal tehtud ökoloogilise kvaliteedi hinnangus klassifitseerus veekogum klassi halb (Tabel ). Haapsalu laht on Eesti rannikumere veekogumite hulgas kõige halvemas seisundis. Madalaim seisundiklass oli tingitud fütoplanktoni kvaliteedielemendil põhinevast hinnangust. Vee läbipaistvuse järgi on Haapsalu laht väga halvas seisundis, ent väikese sügavuse tõttu (alla 5 meetri) polegi selles veekogumis võimalik paremat seisundit kui kesine määrata. Kesise ja halva seisundiklassi piiri määrav keskväärtus on 3,1 meetrit, hea - kesise üleminekul 4,9 meetrit. Seetõttu pole otstarbekas vee läbipaistvust Haapsalu lahe veekogumi seisundi hindamisel arvestada. 78

80 Tabel Haapsalu lahe rannikuveekogumi ökoloogilise seisundi hinnang aastal. Rannikuveekogumi ökoloogilise seisundi hinnang Veekogum: Haapsalu laht Tüüp V: Väinameri Plankton Foon Ühik Mõju Seisund ÖKS Seisundi klass Klorofüll a 1,6 μg/l + 5,7 0,287 Fütoplanktoni biomass 0,10 mg/l + 1,80 0,156 0,222 Halb Põhjataimestik Foon Ühik Mõju Seisund ÖKS Põhjataimestiku sügavuslevik Põisadru sügavuslevik 7,00 m - 3,07 Mitmeaastaste liikide proportsioon 70,00 % - 30,2 0,431 Põhjaloomastik Foon Ühik Mõju Seisund ÖKS ZKI 1,00-0,44 0,442 FDI 1,00-0,61 0,612 KPI 1,00-0,62 0,624 0,431 Kesine 0,560 Hea Ökoloogilise seisundi klass: HALB Füüsikalis-keemilised parameetrid Foon Ühik Mõju Seisund ÖKS Üldlämmastik 14,1 μmol/l + 43,9 0,324 Halb Üldfosfor 0,20 μmol/l + 1,41 0,203 Väga halb Secchi ketta nähtavus 6,5 m - 2,4 0,366 Halb Foon - indikaatori väärtus, mis vastab ilma inimmõjuta või minimaalse inimmõjuga veekogumi seisundile Mõju - mõõdetud indikaatori väärtus on suurem (+) või väiksem (-) foonist Seisund - seire tulemusel mõõdetud indikaatori väärtus ÖKS - ökoloogiline kvaliteedisuhe Seisundi klass - ökoloogilise seisundi klass Pärnu laht Pärnu lahe veekogum kuulub tüüpi II: Pärnu laht. Pärnu lahe tüüpala korral ei kasutata hindamisel planktoni indikaatoritest fütoplanktoni biomassi ja põhjataimestiku indikaatoritest põisadru sügavuslevikut. Pärnu lahe veekogum klassifitseerus klassi kesine (Tabel ). Madalaima hinnangu andis kvaliteedielement plankton. 79

81 Tabel Pärnu lahe rannikuveekogumi ökoloogilise seisundi hinnang aastal. Rannikuveekogumi ökoloogilise seisundi hinnang Veekogum: Pärnu laht Tüüp II: Pärnu laht Plankton Foon Ühik Mõju Seisund ÖKS Seisundi klass Klorofüll a 3,0 μg/l + 8,1 0,404 Fütoplanktoni biomass 0,404 Kesine Põhjataimestik Foon Ühik Mõju Seisund ÖKS Põhjataimestiku sügavuslevik 5,00 m - 4,5 0,907 Põisadru sügavuslevik Mitmeaastaste liikide proportsioon 60,00 % - 13,0 0,216 Põhjaloomastik Foon Ühik Mõju Seisund ÖKS ZKI 1,00-0,53 0,527 FDI 1,00-0,70 0,704 KPI 1,00-0,80 0,804 0,562 Hea 0,678 Hea Ökoloogilise seisundi klass: KESINE Füüsikalis-keemilised parameetrid Foon Ühik Mõju Seisund ÖKS Üldlämmastik 19,6 μmol/l + 40,0 0,548 Kesine Üldfosfor 0,45 μmol/l + 0,88 0,569 Kesine Secchi ketta nähtavus 4,2 m - 1,3 0,314 Väga halb Foon - indikaatori väärtus, mis vastab ilma inimmõjuta või minimaalse inimmõjuga veekogumi seisundile Mõju - mõõdetud indikaatori väärtus on suurem (+) või väiksem (-) foonist Seisund - seire tulemusel mõõdetud indikaatori väärtus ÖKS - ökoloogiline kvaliteedisuhe Seisundi klass - ökoloogilise seisundi klass 80

82 5.3. Veekogumite keskkonnaseisundit iseloomustavate näitajate muutlikkus Narva-Kunda laht Fütoplankton Narva lahe merevee klorofülli a sisalduse ja fütoplanktoni biomassi pikaajalises dünaamikas on varieeruvus suurem kuni 2000-ndate alguseni, mil seiret hakati läbi viima suurema regulaarsusega. Eriti mõjutab see kevadperioodi, kus klorofülli a kevadised (aprill-mai) kontsentratsioonid võivad eri aastatel lahkneda 5 6 korda (joonis ). Seetõttu on ka raske hinnata kummagi näitaja muutuste suunda. Kevadine fütoplanktoni biomass aga peegeldab otseselt mere troofsustaset, sest tarbitakse ära talve jooksul veesambasse akumuleerunud toitained ja söömasurve on samal ajal minimaalne. Teiselt poolt näitab kevadõitsengu ajastus kliima muutlikkust. Soome lahe lääneosas ja Läänemere avaosas ei leitud perioodil statistiliselt olulisi muutusi õitsengute intensiivsuses, ent nende algusaeg oli nihkunud varasemaks (Fleming ja Kaitala, 2006). Liigiline koosseis varieerub kevadperioodil peamiselt eelneva talve karmusest sõltuvalt. Keskmise ja külma talve järel domineerivad Narva lahes ränivetikad, aasta mais oli nende osatähtsus biomassis 97 %. Sarnane kooslus valitses fütoplanktonis ka perioodil Dominantliikideks on külma talve ja kauakestva jääkatte järel Chaetoceros wighamii, Achnanthes taeniata ja Thalassiosira baltica, samuti vähesoolases vees kohastunud Diatoma tenuis. Erandlikud on olnud aastad 1990 ning 1992 ja 2004, mil registreeriti vastavalt vaguviburvetikate Peridiniella catenata ja Scrippsiella kompleksi liikide õitseng. Need aastad olid kas erakordselt või suhteliselt pehme talvega. Joonis Merevee klorofülli a sisalduse (mg m -3 ) muutlikkus Narva lahe seirejaamades kevadperioodil (aprill mai; 5 aasta libisev keskmine). 81

83 Joonis Fütoplanktoni biomassi (mg l -1 ) muutlikkus Narva-Kunda veekogumi operatiivseire jaamades kevadperioodil (aprill mai; 5 aasta libisev keskmine). Suvised klorofülli a sisaldused ja fütoplanktoni biomass on Narva lahe lääneosas olnud viimastel aastatel stabiilsed, idaosas Sillamäe ja Narva-Jõesuu piirkonnas aga kerges langustrendis (joonis ja ). Eriti silmatorkav on mõlema näitaja väärtuste kahanemine Sillamäe lähistel asuvas seirejaamas 38. Ühe suvise biomassi vähenemise põhjusena võib kindlasti esile tuua niitjate sinivetikate osatähtsuse kahanemise (joonis ). Viimati registreeriti sinivetikate massesinemine Narva lahe rannikupiirkonnas aastal Oma osa sinivetikateõitsengute vaibumisel võib olla ka järjepidevalt langevatel üldfosfori keskendustel, mis muudab tingimused õhulämmastiku fikseerivatele liikidele ebasoodsamaks. Paaril viimasel aastal on üldfosfori kontsentratsioon aga taas tõusma hakanud, samal ajal kui üldlämmastiku sisaldused vähenevad alates aastast. Viimastel aastatel on sagenenud nanoplanktiliste liikide nagu Pyramimonas spp. (2008 ja 2010) ja Eutreptiella gymnastica (2008 ja 2009) vohamine, mis annavad küll suhteliselt tiheda klorofülli a kontsentratsiooni, kuid panustavad vähem planktoni üldbiomassi aastal oli nanoplanktoni osatähtsus biomassis väiksem ning ka suveperioodi merevee keskmine klorofüllisisaldus langes % varasemate aastatega võrreldes. Augustis ja septembris on viimastel aastatel (2007, 2008, 2011) registreeritud ühe potentsiaalse eutrofeerumise indikaatorliigi ränivetika Cylindrotheca costatum (Jaanus jt., 2009) õitsengud kogu Narva lahes. Varasemast ajast on sama liigi õitseng tabatud aastal Üldiselt pole aga Narva lahe fütoplanktoni puhul veel võimalik rääkida kindlatest kvantitatiivsetest ja kvalitatiivsetest muutustest, sest järjepidev seire on toiminud vaid kümmekond aastat. 82

84 Joonis Merevee klorofülli a sisalduse (mg m -3 ) suvine varieeruvus (juuniseptember; mediaanväärtuste 5 aasta libisev keskmine) Narva-Kunda veekogumi seirejaamades ning tüübispetsiifiline hea ja kesise kvaliteediklassi piir Soome lahe kaguosa tüüpalal. Joonis Fütoplanktoni biomassi (mg l -1 ) suvine varieeruvus (juuniseptember; mediaanväärtuste 5 aasta libisev keskmine) Narva-Kunda veekogumi seirejaamades ning tüübispetsiifiline hea ja kesise kvaliteediklassi piir Soome lahe kaguosa tüüpalal. Narva lahe veekogum jõudis fütoplanktoni kvaliteedielemendi põhjal heasse kvaliteediklassi aastal ja on selles püsinud. Säilinud on ka erinevus klorofülli a ja biomassi vahel esimese järgi klassifitseerub veekogum kesisesse (ÖKS=0,66) ja teise järgi heasse kvaliteediklassi (ÖKS=0,81). Perioodil kuulus Narva laht fütoplanktoni biomassi järgi suurepärasesse kvaliteediklassi, aastate 2008 ja 2009 mediaanväärtus oli isegi võrdlusarvust väiksem. Selline kõrvalekalle teiste indikaatorite, ka toitainete ja vee läbipaistvusega võrreldes võib tingida biomassi võrdlusarvude ja klassipiiride revideerimise vajaduse tulevikus. 83

85 Põhjataimestik Võrreldes eelnevate aastate tulemustega on suurenenud Narva-Kunda lahe veekogumi põhjataimestiku alumine levikupiir (joonis ). Vastuoluliselt on vähenenud põhjataimestiku sügavuslevik Narva-Jõesuu 1 transektil, kuid suurenenud oluliselt Narva-Jõesuu 2 transektil. Kolmest veekogumi transektist esines põisadru vaid Kunda transektil. Narva-Jõesuu 2 transektil ei ole põisadru kunagi esinenud ja seetõtuu ei kasutata selle transekti andmeid veekogumi põisadru parameetri ÖKS-i arvutamisel. Narva-Jõesuu 1 transektil on aastatel põisadru esinenud aastale 2007 ja 2010 aastal. See tingis ka veekogumi põhise põisadru sügavusleviku madala väärtuse sarnaselt ja aastaga. Mitmeaastaste liikide osakaal langes samuti aastaga samale tasemele (joonis ). 8 Narva-Kunda lahe veekogum Sügavus, m Põhjataimestiku esinemise maksimaalne sügavus Põisadru esinemise maksimaalne sügavus Põhjataimestiku parameetri hea/kesine veekvaliteediklassi piir Põisadru parameetri hea/kesine veekvaliteediklassi piir Joonis Põhjataimestiku ja põisadru maksimaalse sügavusleviku dünaamika Narva-Kunda lahe veekogumis aastal. 100% Narva-Kunda lahe veekogum Kuivkaal, % 75% 50% 25% Üheaastased Mitmeaastased Hea/kesine 0% Joonis Ühe- ja mitmeaastaste taimeliikide osakaalu dünaamika Narva- Kunda lahe veekogumis aastal. 84

86 Põhjaloomastik Võrreldes Soome lahe kesk- ja lääneosaga on põhjaloomastiku liigiline koosseis uurimispiirkonnas vaesem. See on tingitud madalast vee soolsusest, mis piirab mitme Soome lahe kesk- ja lääneosale iseloomuliku merelise päritoluga liigi levikut ida suunas. Samas puuduvad piirkonnas peaaegu täiesti ka mageveelise päritoluga liigid, kuna nende jaoks on vee soolsus liiga kõrge. Aastatel asustas Purtse mereala 12 põhjaloomastiku liiki ja rühma ussidest väheharjasussid (Oligochaeta), virgiinia keeritsuss (Marenzelleria neglecta), tavaline harjasliimukas (Hediste diversicolor), harilik silinderkärslane (Halicryptus spinulosus); putukavastsetest surusääsklaste larvid (Chironomidae); vähilaadsetest harilik kootvähk (Corophium volutator), merikilk (Saduria entomon), tavaline harjaslabalane (Monoporeia affinis), valgelaup-kakand (Jaera albifrons), tavaline tõruvähk (Balanus improvisus); tigudest vesiking (Theodoxus fluviatilis); karpidest balti lamekarp (Macoma balthica). Kõikidel uurimisaastatel esines Purtse merealal balti lamekarp (Macoma balthica). Suur oli ka väheharjasusside (Oligochaeta) esinemissagedus. Umbes pooltel uurimisaastatel esines põhjaloomastiku kooslustes merikilk (Saduria entomon), tavaline harjaslabalane (Monoporeia affinis) ja virgiinia keeritsuss (Marenzelleria neglecta). Teised liigid esinesid harva st. mõnel uurimisaastal. Igal aastal eraldi asustas uurimisala 1-6 liiki ja rühma (joonis ). Liikide arv uurimisalal oli suurim 1997., ja aastal. Arvatavasti suureneb liigiline mitmekesisus koos vee soolsuse tõusuga uurimispiirkonnas. Soolsuse tõusu näitab soolalembeste liikide ilmumine uuritavale merealale. Just nendel aastatel ( , ja 2006) esinesid merealal soolalembesed liigid valgelaup-kakand Jaera albifrons ja tavaline harjasliimukas Hediste diversicolor. Erandiks oli aasta, mil soolsuse tõusuga ei kaasnenud liigilise mitmekesisuse kasvu. Põhjaloomastiku arvukus Purtse merealal oli kõikidel uurimisaastatel väike ( is m 2 ). Ka biomass oli reeglina väike varieerudes vahemikus 1 28 g m -2 (joonis ). Loomastiku biomass oli reeglina suurem siis, kui mereala vee soolsus oli kõrgem s. o. aastatel , 2006 ja Erandiks oli aasta, mil madala soolsuse juures oli loomastiku biomass suhteliselt suur. Balti lamekarp Macoma balthica, kõige sagedamini esinev liik uuritaval merealal, moodustas enamasti põhiosa põhjaloomastiku arvukusest ja biomassist. Mõnel aastal oli kogu põhjaloomastiku arvukuse dominandiks väheharjasussid Oligochaeta. 85

87 30 25 kuivkaal liikide arv 7 6 Kuivkaal, g m Liikide arv Joonis Põhjaloomastiku keskmise kuivkaalu (g m -2 ) ja liikide keskmise arvu aastatevaheline muutlikkus Narva lahes Purtse piirkonnas (jaam 12C). Narva-Kunda lahe veekogumi pika-ajalise muutlikkuse hindamiseks põhjaloomastiku indeksite alusel kasutati põhjaammutajaga kogutud proovide materjali kolmest Narva lahe jaamast. Jaamas 38 on ZKI olnud väga varieeruv näidates kasvutrendi , langust aastal ja eelmisele aastale sarnast väärtust aastal. Ka jaama N8 ZKI väärtus on olnud üsna muutlik aastal oli ZKI jaamas N8 sarnane aastatele 2008 ja Jaamas 12C on ZKI väärtus püsinud üsna stabiilselt 0,6 ja 0,7 vahel välja arvatud aasta kui ZKI langes 0,5 peale ja 2005.aasta kui ZKI oli ligi 0,8 (joonis ) ZKI c 38 N Joonis Põhjaloomastiku ZKI indeksi pika-ajaline muutlikkus Narva-Kunda lahe veekogumi Narva lahe jaamades 12C, 38 ja N8. 86

88 Füüsikalis-keemilised näitajad Narva-Kunda lahe veekogumi pindmise veekihi pikaajaline üldlämmastiku keskmine kontsentratsioon näitab jätkuvalt kasvutrendi. Kuigi keskmised üldlämmastiku kontsentratsioonid veekogumis on alates aastast langenud ( ,6 µmol l -1, ,2 µmol l -1, ,5 µmol l -1 ja ,6 µmol l -1 ), on üldine trend siiski tõusev (joonis ). Joonis Üldlämmastiku (µmol l -1 ) keskmised suvised kontsentratsioonid Narva-Kunda lahe veekogumi pindmises veekihis aastatel koos trendijoonega. Vaatamata sellele, et üldfosfori keskmised kontsentratsioonid aastatel 2011 ja 2010 olid mõnevõrra kõrgemad aastaga võrreldes, on üldfosfori kontsentratsiooni pikaajalise muutuse trend siiski negatiivne (joonis ). Seirevaatlusi on enne ja pärast aastat teostatud erineva sagedusega, kuid maksimaalsed üldfosfori kontsentratsioonid antud veekogumis jäävad 2000-ndate esimesse poolde. Joonis Üldfosfori (µmol l -1 ) keskmised suvised kontsentratsioonid Narva- Kunda lahe veekogumi pindmises veekihis aastatel koos trendijoonega. 87

89 Kevadõitsengu aegne vee läbipaistvus on aastatel olnud stabiilne 2,7 kuni 2,8 meetrit, suveperioodil 2,7 3,0 meetrit. Aastal 2011 oli kumbki näit oluliselt suurem, vastavalt 3,3 ja 3,5 meetrit. Suvekuudel oli vesi hägusem 2000-ndate alguses (joonis ), samal perioodil mõõdeti ka suurem merevee klorofülli a sisaldus ja fütoplanktoni biomass (joonis ja ). Joonis Vee läbipaistvuse (m) varieeruvus Narva lahe seirejaamades aastatel koos trendijoonega. Punktiirjoon märgib tüübispetsiifilist hea ja kesise veekvaliteedi piiri. Narva-Kunda lahe jaamades N8, 38 ja 12c pinnakihi soolsus on alatest aastast 1993 väga vähe muutunud (joon ). Väikest pinnakihi soolsuse trendi tõusu võib täheldada aastal, saavutades maksimumi 1996 aastal hakkab trend langema. Alates aastast 2004 ei ole trend muutunud. 88

90 Joonis Pinnakihi (0,5-10 m) soolsuse varieeruvus Narva lahe seirejaamades N8, 38 ja 12c aastatel koos trendijoonega (punased ringid tähistavad mõõtmistulemusi aastal 2011). 89

91 Zooplankton Mesozooplanktoni arvukus oli Narva-Kunda lahes aastal keskmisel tasemel. Kogu uurimisperioodi jooksul alates 1993 aastast on näha väga kerget tõusvat trendi, kuid ja aastal registreeritud väga kõrgetele arvukustele jääb 2011 aasta selgelt alla (joonis ). Aerjalgsete ja vesikirbuliste suhe on uurimisperioodi jooksul olnud selges langustrendis, mille jätkumist on näha aastal. Peamiseks põhjuseks on ilmselt domineeriva vesikirbuliigi Bosmina coregoni maritima arvukuse jätkuv madalseis kogu Eesti rannikumeres. Keriloomade ja vähilaadsete suhe on Narva-Kunda lahes 2011 aastal olnud suurem kui aastal, kuid kogu uurimisperioodiga võrreldes on keriloomade ja vähilaadsete suhe keskmisel tasemel. Suuremamõõtmeliste zooplankterite suhteliselt suur osakaal keriloomadega võrreldes näitab pigem keskkonna head seisundit. Joonis Mesozooplanktoni mai-september keskmine arvukus Narva-Kunda lahes ja eri rühmade arvukuste suhe (parempoolne y-telg). 90

92 Muuga-Tallinna-Kakumäe laht Fütoplankton Fütoplanktoni kevadõitsengu intensiivsust saab hinnata kogu sesooni (aprill-mai) hõlmavate vaatluste põhjal. Mõne erandiga ehk aprillis puuduvate vaatlusteta (1993, 1995, 1996, 1998, 2000 ja 2003) on Tallinna piirkonnas kevadist seiret tehtud küllaltki regulaarselt. Aprilli teine pool on tavaliselt kevadõitsengu maksimumi aeg. Selle tabamata jäämisel on nii klorofülli a kui biomassi keskmised väärtused alahinnatud, mis väljendub selgelt just 1990-ndate teise poole ja 2000-ndate alguse väiksemates sesoonsetes keskväärtustes (joonis ja ). Hilisemas vaatlusreas paistavad silma erakordselt tihedate klorofülli a kontsentratsioonidega aastad 2007 ja Karmidele talvedele järgnevalt domineerivad Soome lahe keskja lääneosa fütoplanktonis ränivetikad (Achnanthes taeniata, Chaetoceros spp.), ent dinoflagellaadid Scrippsiella kompleksist on dominantide hulgas igal kevadel. Kõik need liigid moodustasid suurema osa biomassist ka aastal Lisades siia aastad 1994, 2005 ja 2010, näeme, et intensiivsemate kevadõitsengutega periood jääb peamiselt 2000-ndate lõppu ja 2010-ndate algusesse. Samas on raske öelda, kui palju sõltub kevadõitseng toitainetevarust, sest talviseid biogeenidesisaldusi on mõõdetud alles aastast. Võrreldes varasemate aastatega mõõdeti aga Tallinna ja Muuga lahes aasta talvel ligikaudu kaks korda tihedamaid anorgaanilise fosfori ja 1,2 1,4 korda suuremaid anorgaanilise lämmastiku kontsentratsioone. Joonis Merevee klorofülli a sisalduse (mg m -3 ) muutlikkus Tallinna-Muuga- Kakumäe veekogumi jaamades kevadperioodil (aprill mai; 5 aasta mediaanväärtuste libisev keskmine). 91

93 Joonis Fütoplanktoni biomassi (mg l -1 ) muutlikkus Tallinna-Muuga- Kakumäe veekogumi jaamades kevadperioodil (aprill-mai; 5 aasta mediaanväärtuste libisev keskmine). Klorofülli a sisalduse kasv Soome lahe keskosas suveperioodil (juunist septembrini) on üks selgemini jälgitavaid trende Eesti rannikumere fütoplanktoni dünaamikas (joonis ). Võrreldes 1990-ndatega on suveperioodi keskmine näit 2000-ndatel Tallinna-Muuga-Kakumäe veekogumis suurenenud üle 30 % (vastavalt 2,9 ja 4,4 mg m -3 ). Seevastu fütoplanktoni biomassi väärtustes pole olulist muutust aset leidnud (0,67 ja 0,62 mg l -1 ; joonis ). Autotroofsetest liikidest ainsana on pidevalt kasvanud ripslooma Mesodinium rubrum biomass ndate teisel poolel suurenes ka sinivetika Pseudanabaena sp., ränivetikate Cyclotella choctawhatcheeana ja Cylindrotheca closterium ning rohevetika Monoraphidium contortum biomass (Jaanus jt., 2011). Samas niitjate N 2 -fikseerivate sinivetikate, eriti liigi Aphanizomenon sp. arvukus on 2000-ndatel olnud suhteliselt stabiilsel tasemel (joonis ). Klorofülli a ja fütoplanktoni biomassi erinevat käitumist ajas on raske seletada. Toimunud pole selgeid nihkeid fütoplanktoni rühmade omavahelises proportsioonis ega ka nano- ja mikroplanktoni osakaalus. Külmaveelised vaguviburvetikad (Scrippsiella kompleksi liigid) ja ränivetikad (Skeletonema costatum) domineerisid juunis viimati karmi talvega aastal 1994, seega regulaarse seire algperioodil. Biomassi suvine maksimum registreeritakse Soome lahe kesk- ja lääneosas tavaliselt juulis. Selgelt on eristatavad intensiivse sinivetikaõitsenguga aastad 1997, 1999 ja 2002, teiselt poolt aga dinoflagellaadi Heterocapsa triquetra kaasdomineerimisega aastad 1998, 2004, 2005 ja Ülejäänud aastatel on juulis selge dominant puudunud ja vetikaõitseng olnud tagasihoidlik. Liigi H. triquetra õitsengud esinevad sageli augustis ( , 2009 ja 2010), erandina ka septembris (2010). 92

94 Joonis Klorofüll a suvised (juuni-september) sisaldused (mg m -3 ; 5 aasta mediaanväärtuste libisev keskmine) Tallinna-Muuga-Kakumäe veekogumi seirejaamades ning tüübispetsiifiline hea ja kesise kvaliteediklassi piir Soome lahe lääneosa tüüpalal. Joonis Fütoplanktoni biomassi suvised (juuni-september) väärtused (mg l -1 ; 5 aasta mediaanväärtuste libisev keskmine) Tallinna-Muuga-Kakumäe veekogumi seirejaamades ning tüübispetsiifiline hea ja kesise kvaliteediklassi piir Soome lahe lääneosa tüüpalal. 93

95 Joonis Niitja sinivetika Aphanizomenon sp. arvukuse dünaamika (100 µm filamente liitris) Tallinn-Muuga-Kakumäe, Pärnu piirkonna (jaamad K5, K21 ja K2) ja Narva lahe seirejaamades aastatel ajavahemikus 15. juunist 31. juulini; 5 aasta libisev keskmine. Fütoplanktoni ÖKS indeks (0,55) oli aastal mõnevõrra suurem kui kolmel eelnenud aastal (0,46 0,48). Biomass ja klorofüll a annavad sarnase ÖKS väärtuse ka üksikult, perioodi keskmisena vastavalt 0,51 ja 0, ndatel oli fütoplanktoni ÖKS väärtus veelgi kõrgem (0,63), jäädes aga siiski alla hea ökoloogilise seisundi piiri (0,67). 94

96 Põhjataimestik Veekogumi põhjataimestiku sügavuslevik on aastal jäänud vahemikku 6,9-8,3 m. Käesoleva aasta eelnevast kõrgem tulemus on tingitud sellest, et tehnilistel põhjustel ei olnud võimalik kasutada Aegna transekti maksimaalse sügavuse andmeid (joonis ). Kolmest veekogumi transektist on taimestiku sügavuslevik madalaim Aegna transektil. Põisadru sügavuslevik oli 0,4 m võrra madalam aasta väärtusest, kuid parameeter ületas endiselt klassi hea piiri. Mitmeaastaste taimede osakaal jäi 2007 ja 2010 aasta tasemele (joonis ) Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogum Sügavus, m Põhjataimestiku esinemise maksimaalne sügavus Põisadru esinemise maksimaalne sügavus Põhjataimestiku parameetri hea/kesine veekvaliteediklassi piir Põisadru parameetri hea/kesine veekvaliteediklassi piir Joonis Põhjataimestiku ja põisadru maksimaalse sügavusleviku dünaamika Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogumis aastal. 100% Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogum Kuivkaal, % 75% 50% 25% Üheaastased Mitmeaastased Hea/kesine 0% Joonis Ühe- ja mitmeaastaste taimeliikide osakaalu dünaamika Muuga- Tallinna-Kakumäe lahe veekogumis aastal. Aegna saare läänerannik, kui Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogumit esindav seireala on vaatluse alla alates aastast. Peamiste mõjuritena uurimispiirkonnale 95

97 võib nimetada Tallinna lahe munitsipaalreostust ja kiirlaevade poolt tekitatud lainetust. Aegna transekti põhjataimestiku biomassist on alati moodustanud valdava osa pruunvetikad (joonis ). Suurima biomassiga pruunvetikaks on põisadru Fucus vesiculosus, järgneb oluliselt väiksema biomassiga niitjas pruunvetikas Pilayella littoralis. Põisadru maksimaalne sügavuslevik transektil on jäänud viimase viie aasta jooksul 5-6 m vahele (joonis ). Sarnaselt eelneva aastaga ületas mitmeaastaste liikide osakaalu parameeter väga hea klassi piiri (joonis ). 100% Aegna Kuivkaal, % 75% 50% 25% Rohevetikad Pruunvetikad Punavetikad Kõrgemad taimed 0% Joonis Põhjataimestiku hõimkondade osakaalu dünaamika Aegna transektil Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogumis aastal. 10 Aegna 8 Sügavus, m Põhjataimestiku esinemise maksimaalne sügavus Põisadru esinemise maksimaalne sügavus Joonis Põhjataimestiku ja põisadru maksimaalse sügavusleviku dünaamika Aegna transektil Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogumis aastal. 96

98 100% Aegna 75% Kuivkaal, % 50% 25% Üheaastased Mitmeaastased Hea/kesine 0% Joonis Ühe- ja mitmeaastaste taimeliikide osakaalu dünaamika Aegna transektil Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogumis aastal. 97

99 Põhjaloomastik Aastatel esines Vanasadama esisel merealal kokku 21 liiki ja rühma - ussidest tavaline harjasliimukas (Hediste diversicolor), kärssussid (Cyanopthalma obscura), väheharjasussid (Oligochaeta), soomususs (Bylgides sarsi), harilik silinderkärslane (Halicryptus spinulosus), virgiinia keeritsuss (Marenzelleria neglecta); vähilaadsetest harilik kootvähk (Corophium volutator), merikilk (Saduria entomon), põlvikvähk (Bathyporeia pilosa), tõruvähk (Balanus improvisus), merekirpvähk (Gammarus salinus), ookeani-kirpvähk (Gammarus oceanicus), tavaline harjaslabalane (Monoporeia affinis); putukavastsetest surusääsklased (Chironomidae); tigudest lamekeermene ja ümarkeermene vesitigu (Hydrobia ulvae, H. ventrosa), rändtigu (Potamopyrgus antipodarum); karpidest liiva-uurikkarp (Mya arenaria), söödav südakarp (Cerastoderma glaucum), söödav rannakarp (Mytilus trossulus) ja balti lamekarp (Macoma balthica). Kõikidel uurimisaastatel esines uurimisalal balti lamekarp (Macoma balthica). Väga suur oli ka liiva-uurikkarbi (Mya arenaria), söödava südakarbi (Cerastoderma glaucum) ja tavalise harjasliimuka (Hediste diversicolor) esinemissagedus. Rohkem kui pooltel uurimisaastatel esinesid põhjaloomastiku kooslustes väheharjasussid (Oligochaeta), vesiteod (Hydrobia ulvae, H. ventrosa). Teised liigid esinesid harva s. o. mõnel uurimisaastal. Uurimispiirkonna loomastik oli liigirikkaim ja aastal, mil Vanasadama esisel merealal levis 9 liiki ja rühma. Neid perioode iseloomustas vee soolsuse tõus, millega kaasnes soolalembeliste liikide hariliku silinderkärslase (Halicryptus spinulosus) ja rändteo (Potamopyrgus antipodarum) levimine uurimisalale. Madalama vee soolsusega perioodidel oli uurimisalal 3-6 põhjaloomastiku liiki ja rühma. Ka aastal levis uurimisalal suhteliselt palju liike kokku 8 (joonis ). Põhjaloomastiku arvukus Vanasadama merealal oli suurem ( is m 2 ) nendel uurimisaastatel, mil vee soolsus oli suurem aastatel ja Balti lamekarp (Macoma balthica), kõige sagedamini esinev liik uuritaval merealal, moodustas sageli põhiosa põhjaloomastiku arvukusest. Tihti olid kogu põhjaloomastiku arvukuse dominandiks vesiteod (Hydrobia ulvae ja H. ventrosa), harva väheharjasussid (Oligochaeta) ja karbid (Cerastoderma glaucum ja Mya arenaria). Põhjaloomastiku biomass oli reeglina suurim (16-50 g m 2 ) suurema soolsusega perioodidel aastatel ja Erandiks olid 2007., ja aasta, mil mõõdeti samuti kõrgemat loomastiku üldbiomassi (joonis ). Enamuse põhjaloomastiku biomassist andsid karbid, eriti balti lamekarp (Macoma balthica) ja südakarp (Cerastoderma glaucum). Neile lisandus suhteliselt suure biomassiga liiva-uurikkarp (Mya arenaria). 98

100 kuivkaal liikide arv Kuivkaal, g m Liikide arv Joonis Põhjaloomastiku keskmise kuivkaalu (g m -2 ) ja liikide keskmise arvu aastatevaheline muutlikkus Tallinna lahes Vanasadama piirkonnas (jaam 57A). Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe veekogumi põhjaloomastiku indeksite muutlikkuse hindamiseks arvutati kolme Tallinna piirkonna proovipunkti põhjal ZKI indeks aastal on jaamades 2 ja 3 ZKI väärtused olnud üsna stabiilsed ja jaamas 57a on täheldatav indeksi väärtuse kasv aastal 2011 (joonis ) ZKI a Joonis Põhjaloomastiku ZKI indeksi pika-ajaline muutlikkus Tallinna piirkonna jaamades 2, 3 ja 57a. 99

101 Füüsikalis-keemilised näitajad Muuga-Tallinna-Kakumäe veekogumi pindmise veekihi üldlämmastiku suvised kontsentratsioonid on viimastel aastatel näidanud püsivat kasvutendentsi (joonis ). Kuigi aasta üldlämmastiku kontsentratsioonid olid 27% madalamad võrreldes aastaga, on aasta kontsentratsioonid tõusnud võrreldes aastaga ning üldine trendijoon on siiski positiivne. Üldfosfori keskmine suvine kontsentratsioon on eelmise aastaga võrreldes tõusnud, kuid pikaajaline trend on siiski langev, maksimumiga 2000-ndate aastate esimesel poolel (joonis ). Joonis Üldlämmastiku (TN, µmol l -1 ) keskmised suvised kontsentratsioonid Muuga-Tallinna veekogumi pindmises veekihis aastatel koos trendijoonega. Joonis Üldfosfori (TP, µmol l -1 ) keskmised suvised kontsentratsioonid Muuga-Tallinna veekogumi pindmises veekihis aastatel koos trendijoonega. 100

102 Tallinna ja Muuga lahes on kevadkuudel vee keskmiseks läbipaistvuseks arvutatud 5,0 meetrit ajavahemikus , 4,7 meetrit perioodil ja 4,9 meetrit aastatel Aasta 2011, kui registreeriti senise vaatlusrea kõige intensiivsem fütoplanktoni kevadõitseng, oli selles reas erandlik oma 4,1 meetriga. Suveperioodil on vaatlusridade pikkus üle 40 aasta ning selle aja jooksul on vee läbipaistvus oluliselt paranenud just lahe lõunaosas jaamas 57a (joonis ). Juuni-septembri keskmine näit oli perioodil ,4 4,5 meetrit ja 4,7 meetrit aastatel Aastal 2011 saadi vastavaks näiduks 4,2 meetrit, ehkki tugevaid vetikaõitsenguid ei registreeritud. Vahe Tallinna lahe lõunaosas paikneva madalaveelise jaama 57a ning lahtede avaosa jaamade 2 ja 3 pikaajalise keskmise näidu vahel on oluline, vastavalt 3,8 ja 5,1 meetrit. Vee läbipaistvuse järgi on veekogum olnud üksikutel aastatel kas heas (2010) või kesises (2008, 2009 ja 2011) seisundis. Viieaastase libiseva keskmise alusel pole aga Muuga-Tallinna-Kakumäe veekogumi hea seisund alates regulaarse seire algusest aastal muutunud (ÖKS=0,74 0,78). Joonis Vee läbipaistvuse (m) varieeruvus Tallinna lahe seirejaamades 57a ja 2 suveperioodil ning tüübispetsiifiline hea ja kesise veekvaliteediklassi piir (punktiirjoon). Ristkülik näitab standardhälvet, haarad miinimum- ja maksimumväärtusi. 101

103 Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe jaamade 57a, 2 ja 3 pinnakihi soolsus on alatest aastast 1993 väga vähe muutunud (joon ). Väikest pinnakihi soolsuse trendi tõusu võib täheldada aastal. Aastal 2002 on märgata jälle kerget langust. Aastal 2011 on märgata väikest tõusu. Joonis Pinnakihi (0,5-10 m) soolsuse varieeruvus Muuga-Tallinna- Kakumäe lahe seirejaamades 57a, 2, ja 3 aastatel koos trendijoonega (punased ringid tähistavad mõõtmistulemusi aastal 2011). Soome lahe süvakihi soolsuse pikaajalisi muutusi võib iseloomustada suurendatud sagedusega seire jaama F3 andmetel (joonis ). Alates aastast 1994 on näha süvakihi soolsuse järk-järgulist suurenemist, mis seiskus aastal Aastal 2004 on märgata jälle kerget tõusu, mis kestab aastani Aastast 2007 on näha jälle süvakihi soolsuse järk-järgulist vähenemist. Juuni alguses mõõdeti maksimaalne soolsuse väärtus 8,54 psu. Joonis Soome lahe süvakihi soolsuse pikaajalised muutused jaamas F3 (punased ringid tähistavad mõõtmistulemusi aastal 2011) 102

104 Zooplankton Mesozooplanktoni arvukus Muuga-Tallinna-Kakumäe lahes oli aastal madalam kui eelmisel aastal ja ka võrreldes kogu andmerea pikkusega alates aastast oli keskmine üks madalamaid (joonis ). Aerjalgsete ja vesikirbuliste suhe on varasema aastaga võrreldes kõll tõusnud aga jääb viimase paarikümne aasta keskmisele tasemele. Ka Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe puhul on aerjalgsete/vesikirbuliste suhte oluliseks komponendiks ja mõjutajaks Bosmina coregoni maritima madal arvukus, mis oli aastal Muuga-Tallina-Kakumäe lahes eriti silmatorkav. Kui kogu zooplanktoni arvukus ja aerjalgsete/vesikirpude suhtel selles veekogumis selget trendi pole, siis keriloomade/vähilaadsete omavaheline suhe on siin kasvutrendis aastal on see küll võrreldes eelmise aastaga veidi langenud, kuid keriloomade suhteline arvukuse pidev kasv Muuga-Tallinna-Kakumäe veekogumis näitab zooplanktoni kvaliteedi vähenemist nii kalatoiduna kui ka vetikamassi kontrollijana. Joonis Mesozooplanktoni mai-september keskmine arvukus Pärnu lahes ja eri rühmade arvukuste suhe (parempoolne y-telg). 103

105 Haapsalu laht Fütoplankton Haapsalu lahe fütoplanktoni sesoonsest dünaamikast on teadmised endiselt puudulikud. Tõenäoliselt algab vegetatsioon juba jää all märtsi lõpul või aprilli alguses, aasta märtsi alguses registreeriti jääaluses proovi veel talvine miinimum. Aprillis on kahel viimasel aastal domineerinud ränivetikad Chaetoceros wighamii ja Diatoma tenuis, varem ka Melosira arctica ja Coscinodiscus granii aasta aprillis oli väga arvukas rohevetikas Chlamydomonas sp., sama liik domineeris ja aasta aprillis Pärnu lahe fütoplanktoni kooslustes. Tüüpiliselt eutrofeerunud vetele tipneb fütoplanktoni biomass Haapsalu Tagalahes suve teisel poolel ning õitsengu lõpetab valgustingimuste halvenemine oktoobris. Samuti võib Ees- ja Tagalahes samal kuul mõõdetud klorofülli a ja biomassi väärtuste vahe erineda vastavalt ja üle 100 korra. Haapsalu lahe fütoplanktoni dünaamikas on nii kevad- kui suveperioodil ka suur aastatevaheline varieeruvus (joonis ja ). Kui kevadperioodil (aprillis-mais) paistab silma erakordselt intensiivse õitsenguga aasta 2010, siis suvel (juunist septembrini) on nii maksimaalsed klorofülli a kontsentratsioonid kui fütoplanktoni biomass alates aastast järjepidevalt kasvanud. Sesoonsed mediaanväärtused olid suvel suurimad samuti aastal, 2011 on selles reas biomassi järgi teisel ja klorofülli põhjal alles neljandal kohal. Klorofülli a sisaldused näitavad suveperioodil selget tõusutendentsi just Haapsalu Eeslahes, kus viimasel paaril aastal on mediaaniks arvutatud 3,0 3,7 mg m -3, aastatel oli sama näitaja vahemikus 1,5 2,3 mg m -3. Biomassi osas selget tõusu pole, ent aastal 2011 saadi ka selle näitaja jaoks Eeslahes senine maksimum 0,28 mg l -1. Haapsalu Tagalahes on aastate 2010 ja 2011 fütoplanktoni suure biomassi peamiseks moodustajaks olnud pantseriga ränivetikad, eeskätt Kryptoperidinium foliaceum. Selle liigi osatähtsus üldbiomassis oli aasta augustis jaamas HL4 98 %. K. foliaceum on andnud % biomassist ka aasta juuni lõpus ja aasta juulis. Aastal 2011 moodustas sama liik 66 % üldbiomassist juba maikuus. Liigi õitsengud võivad värvida vee punakaspruuniks ning põhjustada hapnikuvaegust. Soome planktoloog Guy Hällfors on leidnud seose K. foliaceum massesinemise ja olmeheitvee suure kontsentratsiooni vahel merevees ning näeb eutrofeerumist liigi levikut soodustava tegurina. Poolsuletud Haapsalu lahes on üldfosfori kontsentratsioonid keskmiselt kaks ja üldlämmastikul keskmiselt 1,5 korda tihedamad kui Soome ja Liivi lahes. 104

106 Joonis Haapsalu lahe seirejaamades mõõdetud klorofülli a sisalduse (mg m - 3 ) ja fütoplanktoni biomassi (mg l -1 ) varieeruvus kevadkuudel (aprill-mai). Ristkülikud tähistavad standardhälvet, vurrud miinimume ja maksimume. Joonis Haapsalu lahe seirejaamades mõõdetud klorofülli a sisalduse (mg m - 3 ) ja fütoplanktoni biomassi (mg l -1 ) varieeruvus suvekuudel (juuni-september). Ristkülikud tähistavad standardhälvet, vurrud miinimume ja maksimume. 105

107 Haapsalu Eeslaht on fütoplanktoni indikaatorite alusel kuulunud kesisest ( ) suurepärasesse (2008) seisundiklassi. Seevastu Haapsalu Tagalaht on aastatel pälvinud halvima ökoloogilise seisundiga veekogu tiitli kogu Eesti rannikumeres ÖKS väärtustega 0,12 0,20. Kogu lahe seisund kõigub fütoplanktoni põhjal halva ( ja 2011) ja väga halva (2006 ja 2010) piiril. Seejuures annab fütoplanktoni biomass mõnevõrra halvema tulemuse (ÖKS=0,13 0,21) kui klorofülli a suvine mediaankontsentratsioon (ÖKS=0,23 0,31). 106

108 Põhjataimestik Peale aastat on Haapsalu lahe veekogumi põisadru alumine levikupiir jäänud alla 3,5 m ning seetõttu põisadru parameetril baseeruv veekvaliteedi hinnang viitab klassile kesine (joonis ). Sarnaselt on ka mitmeaastaste vetikaliikide osakaal jäänud peale aastat alla hea kvaliteediklassi piiri (joonis ). 5 4 Haapsalu lahe veekogum Sügavus, m Põisadru esinemise maksimaalne sügavus Põisadru parameetri hea/kesine veekvaliteediklassi piir Joonis Põisadru maksimaalse sügavusleviku dünaamika Haapsalu lahe veekogumis aastal. 100% Haapsalu lahe veekogum Kuivkaal, % 75% 50% 25% Üheaastased Mitmeaastased Hea/kesine 0% Joonis Ühe- ja mitmeaastaste taimeliikide osakaalu dünaamika Haapsalu lahe veekogumis aastal. 107

109 Põhjaloomastik Eeslahes asuv uurimisala (jaam HL1) on väga hästi avatud Väinamerele. Hea veevahetus tagab selle, et piirkonna põhjaloomastiku koosseis sarnaneb väga Väinamere põhjaloomastikule. Aastatel esines Eeslahes kokku 15 põhjaloomastiku liiki ja rühma ussidest harilik harjasliimukas (Hediste diversicolor), väheharjasussid (Oligochaeta), kärssuss (Cyanophthalma obscura) aastal tungis piirkonna põhjaloomastiku koosseisu võõrliik virgiinia keeritsuss (Marenzelleria neglecta). Vähilaadsetest on Eeslahes esinenud uuritavatel aastatel kirpvähilised (Gammarus oceanicus ja G. salinus), kootvähk (Corophium volutator); putukavastsetest surusääsklased (Chironomidae) ja kahetiivalised (Diptera); tigudest lamekeermene vesitigu (Hydrobia ulvae), vesiking (Theodoxus fluviatilis); karpidest liiva-uurikkarp (Mya arenaria), söödav südakarp (Cerastoderma glaucum), söödav rannakarp (Mytilus trossulus) ja balti lamekarp (Macoma balthica). Aastatel esinesid alati Eeslahes vesiking (Theodoxus fluviatilis), lamekeermene vesitigu (Hydrobia ulvae), balti lamekarp (Macoma balthica), söödav südakarp (Cerastoderma glaucum) ja liiva-uurikkarp (Mya arenaria). Sage oli Eeslahes väheharjasusside (Oligochaeta), hariliku harjasliimuka (Hediste diversicolor) ja surusääsklaste (Chironomidae) esinemine. Ülejäänud liigid ja rühmad esinesid uurimispiirkonnas harvem. Põhjaloomastiku arvukus oli uurimisaastatel tasemel, mis on iseloomulik Väinamere elustikule ( is m 2 ). Arvukuse dominantliikideks olid sageli Eeslahes surusääsklaste larvid (Chironomidae), söödav südakarp (Cerastoderma glaucum), vesitigu (Hydrobia ulvae), vesiking (Theodoxus fluviatilis) ja balti lamekarp (Macoma balthica). Mõnel aastal olid arvukamad ka väheharjasussid (Oligochaeta), tavaline harjasliimukas (Hediste diversicolor) ja liiva-uurikkarp (Mya arenaria). Sageli olid biomassi dominandiks põhjaloomastiku kooslustes balti lamekarp (Macoma balthica), vesiking (Theodoxus fluviatilis) ja söödav südakarp (Cerastoderma glaucum). Liiva-uurikkarp (Mya arenaria), söödav rannakarp (Mytilus trossulus) ja surusääsklaste larvid (Chironomidae l.) olid mõnel aastal biomassidominandid. Igal aastal eraldi asustas uurimisala 6-11 põhjaloomastiku liiki ja rühma Liikide arv Eeslahes oli suurim aastal, biomass aastal (joonis ). Loomastiku üldbiomass (11-48 g m 2 ) on Eeslahes 3-4 korda väiksem kui Väinameres. Lühike uurimisaeg ( ) ei võimalda veel seda, et kirjeldada neid tegureid, mis põhjustavad liigilise ja kvantitatiivse koosseisu muutusi Eeslahes. 108

110 60 50 kuivkaal liikide arv Kuivkaal, g m Liikide arv 2 0 Joonis Põhjaloomastiku keskmise kuivkaalu (g m -2 ) ja liikide keskmise arvu aastatevaheline muutlikkus Haapsalu lahes Eeslahe piirkonnas (jaam HL1). Tagalahes (jaamad HL3 ja HL4) ei soodusta looduslikud tingimused stabiilse koosseisuga põhjakoosluste väljakujunemist piirkond on Väinamerest enam isoleeritud, liiga madalaveeline ning sellest tulenevalt on temperatuuri ja soolsuse varieeruvus suur. Aastatel esines Tagalahes kokku 7 liiki ja rühma - ussidest tavaline harjasliimukas (Hediste diversicolor), vähilaadsetest balti lehtsarv (Idotea balthica), ja vöötkirpvähk (Gammarus tigrinus); putukavastsetest surusääsklased (Chironomidae) ja kahetiivalised (Diptera); tigudest vesiking (Theodoxus fluviatilis); karpidest söödav südakarp (Cerastoderma glaucum). Loomastiku liigiline koosseis kajastab piirkonna muutlikke keskkonnatingimusi. Mereala asustasid kõikidel uurimisaastatel keskkonna suhtes vähenõudlikud surusääsklaste (Chironomidae) vastsed. Putukate vastsed levivad arvukamalt ja suurema biomassiga merest enam isoleeritud piirkondades. Alati on sellistes piirkondades vee soolsus madalam kui avameres. Tagalahes annab see loomarühm peaaegu kõikidel uurimisaastatel enamuse põhjaloomastiku üldarvukusest ja biomassist. Kui Tagalahte on tunginud enam Väinamere soolast vett (näiteks aastal), asustavad piirkonda balti lehtsarv (Idotea balthica) ja tavaline harjasliimukas (Hediste diversicolor). Kuna Tagalahes puudub väljakujunenud põhjaloomastiku kooslus, on sinna kerge sisse tungida tulnukliikidel alates aastast levib lahes vöötkirpvähk (Gammarus tigrinus). Mõnel uurimisaastal esineb Tagalahes arvukalt ja suurema biomassiga söödav südakarp (Cerastoderma glaucum). 109

111 Haapsalu lahe põhjaloomastiku ZKI indeksi ajalise muutlikkuse kirjeldamiseks kasutati kolmest proovipunktist aastatel põhjaammutiga kogutud proovide materjali. Haapsalu lahe välisosas paiknevas jaamas HL1 oli ZKI indeksi väärtus väga stabiilselt 0,6 lähedal kuni aastani, misjärel indeksi väärtus langes mõnevõrra aastal. Haapsalu linnale lähemal paiknevates punktides HL3 ja HL4 näitas ZKI mõnevõrra halvemat keskkonnaseisundit aastatel aastal oli ZKI jaamas HL4 sama, mis aastal, aga jaamas HL3 tõusis võrreldes aastaga (joonis ) HL1 HL3 HL4 0.6 ZKI Joonis Põhjaloomastiku ZKI indeksi pika-ajaline muutlikkus Haapsalu lahe veekogumi jaamades HL1, HL3 ja HL4. 110

112 Füüsikalis-keemilised näitajad Haapsalu lahe toiteainete kontsentratsioonide andmeread on lünklikud. Kontsentratsioonide erinevus Eeslahes (HL1) ja Tagalahes (HL3 ning HL4) on suur ning andmete hajuvus on lahe väikese sügavuse tõttu märkimisväärne. Meteoroloogilistest tingimustest põhjustatud muutused võivad lühiajaliselt varjutada keskkonnamuutustest tingitud toiteainete kontsentratsioonide muutusi. Alates Haapsalu lahe regulaarse seire algusest aastal on üldfosfori keskmised kontsentratsioonid lahes vaid tõusnud (2006. aastal 0,81; ,85; ,94; ,02, ,39 ning aastal 1,41 µmol l -1 ) aastal olid Haapsalu lahes üldlämmastiku keskmised kontsentratsioonid vastavalt 41 µmol l -1 ja 37,5 µmol l aasta oli üldlämmastiku keskmine sisaldus mõningal määral väiksem 32,0 µmol l -1, kuid aastal taas tõusnud 43,9 µmol l -1. Samuti puuduvad pikaajalised andmeread Haapsalu lahe vee läbipaistvuse kohta. Lahe väikesest sügavusest (maksimaalne 5 m, jaamades 1,5 4 m) tingituna pole läbipaistvus alati adekvaatselt mõõdetav. 111

113 Zooplankton Kuna Haapsalu lahe seirejaamad on väga madalad, siis ei ole mesozooplanktoni proovide kogumine Läänemere seireks soovitatud meetoditel antud piirkonnas võimalik ja seetõttu zooplankton Haapsalu lahes seireprogrammi ei kuulu. 112

114 Pärnu laht Fütoplankton Pärnu lahe veekogumi keskkonnaseisundi hindamisel on ainsaks fütoplanktoni indikaatoriks klorofüll a sisalduse mediaanväärtus perioodil juuni-september. Biomassi ei kasutata, kuna pole leitud seoseid selle indikaatori ja survetegurite vahel. Seetõttu ei määrata kogumi seirejaamades K4 ja K7 planktoni liigilist koosseisu ega biomassi ja proove kogutakse vaid jaamas K5, kus on olemas pikemaajalised andmeread. Kevadised klorofülli a kontsentratsioonid ja fütoplanktoni biomass sõltuvad oluliselt vaatluste ajast. Tõenäoliselt algab vegetatsioon juba jäätingimustes ning sageli on kevadõitsengu tipp esimese proovivõtu ajaks möödas. Intensiivsemad kevadõitsengud on Pärnu lahes fikseeritud 2000-ndate esimesel poolel (2001 ja ) ning aastal 2011, mil klorofülli a kontsentratsioonid küündisid mg m -3 (joonis ). Absoluutne biomassi maksimum (17,82 mg l -1 ) mõõdeti jaamas K5 just aasta mais, see ületab 2000-ndate alguses määratud senised maksimumid (6,59 7,96 mg l -1 ) enam kui kahekordselt. Biomassi maksimumi tingimustes on Pärnu lahe planktonis domineerinud ränivetikad ((Melosira arctica, Thalassiosira baltica, Chaetoceros wighamii, Achnanthes taeniata), seda nii perioodil kui ka aastatel 2010 ja Joonis Klorofülli a (mg m -3 ) ja fütoplanktoni biomassi (mg l -1 ) kevadine (aprill-mai) muutlikkus Pärnu lahe seirejaamades, mediaanväärtuste 5 aasta libisev keskmine. Merevee klorofülli a suvised sisaldused suurenesid Pärnu lahe seirejaamas K5 kuni 2000-ndate keskpaigani, hakkasid seejärel kahanema ning pöörasid uuele tõusule aastal 2011 (joonis ). Pärast aasta absoluutset miinimumi hakkasid uuesti tõusma ka merevee üldfosfori kontsentratsioonid. Võrreldes 1990-ndatega toimus 2000-ndatel Pärnu lahes suveperioodil ligikaudu 20 %-line klorofülli a kontsentratsioonide tõus (kümnendite keskmine vastavalt 3,7 ja 4,6 mg m -3 ). Suurimad juuni-septembri mediaanväärtused on arvutatud aastatel 2010 ja Seega on Pärnu lahe seisund fütoplanktoni põhjal hakanud taas hea ja kesise 113

115 piirist kaugenema. Fütoplanktoni suvine keskmine biomass ei näita muutust erinevate ajaperioodide vahel, ent nagu eespool märgitud, puudub selle näitaja puhul seos surveteguritega. Liigilise koosseisu muutuste kohta pole Pärnu lahes eraldi analüüsi tehtud, senini on jaama K5 andmeid analüüsitud koos Liivi lahe veekogumisse jäävate jaamadega K21 ja K2. Huvitav on siiski märkida, et kui niitjate sinivetikate, eeskätt liigi Aphanizomenon sp. arvukus on Pärnu piirkonnas tervikuna kasvanud (joonis ), siis Pärnu lahes võib täheldada vastupidist tendentsi. Liigi keskmine arvukus oli 1990-ndatel võetud proovides ligikaudu kaks korda suurem kui ndatel. Põhjuseks võib olla Liivi lahe kirdeosaga võrreldes kõrgem toitainetefoon, mis ei soosi niitjate sinivetikate kasvu ning annab eelised biogeenide suhtes nõudlikumatele vetikarühmadele nagu rohe- ja ränivetikad. Alates 2000-ndate keskpaigast on suurenenud ka perekonna Pyramimonas liikide biomass, mida võib pidada üheks usaldusväärsemaks muutuseks fütoplanktoni suvises koosluses. Varasemad uuringud Soome lahes on näidanud, et perekonna Pyramimonas liikide biomass korreleerub positiivselt üldlämmastikuga (TN) ja negatiivselt soolsusega (Jaanus jt., 2009). Joonis Klorofülli a suvised (juuni-september) kontsentratsioonid (mg m -3 ; mediaanväärtuste 5 aasta libisev keskmine) Pärnu lahe seirejaamades ning tüübispetsiifiline hea ja kesise kvaliteediklassi piir Pärnu lahe tüüpalal. Pärnu lahe ökoloogiline seisund on fütoplanktoni (klorofülli a) põhjal viimasel viiel aastal pidevalt halvenenud. Kui aastal 2007 kuulus veekogum heasse kvaliteediklassi (ÖKS=0,72), siis aastal oli vastav ÖKS väärtus kõigest 0,40. Kesise ja halva seisundiklassi piir on 0,

116 Põhjataimestik Põhjataimestiku maksimaalne sügavuslevik Pärnu lahe veekogumis on jäänud samask eelmise aastaga (joonis ). Oluliselt on langenud põisadru sügavuselviku parameetri väärtus. Põisadru esinemine uuritavatel transektidel ei ole olnud pidev. Audruranna transektil on leitud põisadru vaid aastal, Tahkuranna transektil aasta. Liu transektil esines see aasta põisadru kuni 1,3 m sügavuseni. Põisadru vähene esinemine sel aastal tingib ka mitmeaastaste liikide osakaalu languse võrreldes eelneva aastaga (joonis ). 6 Pärnu lahe veekogum Sügavus, m Põhjataimestiku esinemise maksimaalne sügavus Põisadru esinemise maksimaalne sügavus Põhjataimestiku parameetri hea/kesine veekvaliteediklassi piir Joonis Põhjataimestiku ja põisadru maksimaalse sügavusleviku dünaamika Pärnu lahe veekogumis aastal. 100% Pärnu lahe veekogum Kuivkaal, % 75% 50% 25% Üheaastased Mitmeaastased Hea/kesine 0% Joonis Ühe- ja mitmeaastaste taimeliikide osakaalu dünaamika Pärnu lahe veekogumis aastal. Pärnu veekogumisse jääva Liu seireala on vaadeldud alates aastast. Liu piirkonna on tugeva mageda vee juurdevoolu ja eutrofeerumise mõju all. Kõrge 115

117 eutrofeerumise tase ja vee hüdrokeemilised ning optilised omadused avaldavad tugevat mõju ka selle piirkonna põhjaelustikule. Aastate lõikes on suured erinevused piirkonnas domineerivates hõimkondades. Kuni aastani on seirealal valdavalt domineerinud kõrgemad taimed, siis hilisematel aastatel on domineerinud nii punavetikad kui ka mändvetikad. Kui aastal taas suurenes kõrgemate taimede osakaal ning mändvetikaid ei esinenud, siis viimastel aastatel on kõrgemate taimede hulk taas vähenud ning mändvetikate osakaal suurenenud (joonis ). Põhjataimestiku ja põisadru sügavusleviku väärtused 2011 aastal jäävad tavapärase Liu transektile iseloomuliku kõikumise piiridesse (joonis ). 100% Liu Kuivkaal, % 75% 50% 25% Rohevetikad Pruunvetikad Punavetikad Mändvetikad Kõrgemad taimed 0% Joonis Põhjataimestiku hõimkondade osakaalu dünaamika Liu transektil Pärnu lahe veekogumis aastal. 6 Liu 5 Sügavus, m Põhjataimestiku esinemise maksimaalne sügavus Põisadru esinesmise maksimaalne sügavus Joonis Põhjataimestiku ja põisadru maksimaalse sügavusleviku dünaamika Liu transektil Pärnu lahe veekogumis aastal. 116

118 Taimeliikide osatähtsuse suurest varieeruvusest tingituna on olnud aastate lõikes suured erinevused ühe- ja mitmeaastaste liikide osakaalus (joonis ) aastal ületab indikaatori väärtus klassi hea piiri. Kuivkaal, % 100% 75% 50% 25% Liu Üheaastased Mitmeaastased Hea/kesine 0% Joonis Ühe- ja mitmeaastaste taimeliikide osakaalu dünaamika Liu transektil Pärnu lahe veekogumis aastal. 117

119 Põhjaloomastik Tingituna suurest munitsipaalreostusest ja Pärnu jõe kaudu merre jõudvast hajureostusest oli Pärnu lahe põhjaloomastiku biomass 1990ndate aastate alguses kõrge (joonis ) aastal esines Pärnu lahe põhjaosas (jaam K5) vaid neli põhjaloomastiku liiki, kellest kootvähk (Corophium volutator) ja balti lamekarp (Macoma balthica) olid arvukuse ja biomassi ülekaalukad dominandid. 1990ndate aastate teisel poolel põllumajandusliku tootmise vähenemisega kahanes Pärnu jõega merre kantava orgaanilise hõljumi ja biogeenide hulk. Samal ajavahemikul tõhustati ka Pärnu linna heitvee bioloogilist puhastussüsteemi. Selle tagajärjel langes põhjaloomastiku biomass kuni aastani väga madalale tasemele aastal tõusis põhjaloomastiku biomass jälle aasta tasemele. Aastatel oli loomastiku biomass suhteliselt stabiilsel keskmisel tasemel (15-20 g m - 2 ) tõusis üldbiomass uuesti tänu balti lamekarbi Macoma baltica ohtrale esinemisele aasta tasemele (75 g m -2 ). Ka aastal oli loomastiku biomass suhteliselt kõrge (joonis ). Loomastiku biomassi suured muutused aastatel viitavad suurenenud orgaanilise reostuse mõjule, millega kaasnes põhjaloomastiku koosluste ebastabiilsus. Muutused elustiku mitmekesisuses ja koosluste kvantitatiivses koosseisus 90ndatel aastatel toimusid dominantliikide kootvähi (Corophium volutator) ja balti lamekarbi (Macoma balthica) arvukuse ja biomassi muutuste tagajärjel. 2000ndatel aastatel on eeltoodud liikidele lisandunud mõnel aastal üsna suure arvukuse ja biomassiga rändkarp (Dreissena polymorpha), tavaline tõruvähk (Balanus improvisus) ja liivauurikkarp (Mya arenaria). Koos keskkonnaseisundi paranemisega pärast aastat suurenes põhjaloomastiku liigiline mitmekesisus. Alates aastast liigiline mitmekesisus piirkonnas teeb läbi suuri muutusi. On perioode, kus liikide arv mitmekordselt väheneb (miinimumid 2005, 2008) või tõuseb (maksimumid 2006, 2009, 2010) (joonis ). Liigilise koosseisu suured muutused aastatel näitavad põhjaloomastiku koosluste ebastabiilsust piirkonnas, mis on suurenenud orgaanilise reostuse mõju. Uurimisala loomastiku liigiline koosseis rikastus peamiselt järgmiste liikide arvel - kärssussid (Cyanophthalma obscura), virgiinia keeritsuss (Marenzelleria neglecta), tavaline harjasliimukas (Hediste diversicolor), kirpvähilised (Gammarus spp.), söödav südakarp (Cerastoderma glaucum), liiva-uurikkarp (Mya arenaria), vesiteod (Hydrobia spp.), rändkarp (Dreissena polymorpha), kõvale substraadile kinnituvad tõruvähid (Balanus improvisus). 118

120 Kuivkaal, g m kuivkaal liikide arv Liikide arv Joonis Põhjaloomastiku keskmise kuivkaalu (g m -2 ) ja liikide keskmise arvu aastatevaheline muutlikkus Pärnu lahe põhjaosas (jaam K5). Pärnu lahe põhjaloomastiku indeksite muutlikkuse hindamiseks kasutati pika-ajalist andmeseeriat jaamast K5, mille põhjal arvutati ZKI indeks. Aastatel püsis indeksi väärtus väga stabiilne aastal on toimunud langus ZKI väärtuses (joonis ). ZKI väärtuse langus ja loomastiku kuivkaalu kasv (joonis ) viitavad orgaanilise reostuse koormuse suurenemisele aastal aastal oli ZKI indeksi väärtus üsna sarnane aasta omale (joonis ) ZKI Joonis Põhjaloomastiku ZKI indeksi pika-ajaline muutlikkus Pärnu lahe veekogumi jaamas K5. 119

121 Füüsikalis-keemilised näitajad Pärnu lahe veekogumi seirejaamadest on Pärnu jõe suudmealal paiknevas jaamas K5 ainsana olemas toiteainete kontsentratsioonide pikaajalised andmeread. Üldlämmastiku keskmised suvised kontsentratsioonid on alates aastast kogu seireperioodi jooksul olnud väga stabiilsed (joonis ). Seire algusest täheldatud üldfosfori kontsentratsioonide vähenemine on peatunud, jäädes viimastel aastatel lähedastele väärtustele (joonis ). Joonis Keskmine üldlämmastiku (TN, μmol l ¹) sisaldus jaamas K5 pindmises veekihis (koos trendijoonega) aastatel 1993 kuni 2011 (juuni-september). Joonis Keskmine üldfosfori (TP, μmol l ¹) sisaldus jaamas K5 pindmises veekihis (koos trendijoonega) aastatel 1993 kuni 2011 (juuni-september). 120

122 Kevadkuudel on vee keskmine läbipaistvus Pärnu lahes olnud alates aastast 5- aastaste perioodide lõikes stabiilselt 1,2 meetrit, aastal 2011 oli see veidi suurem 1,4 meetrit. Suvine vee läbipaistvus oli väiksem 2000-ndate esimesel poolel (1,0 m; joonis ), kui mõõdeti ka tihedamad klorofülli a kontsentratsioonid merevees. Enne ja pärast seda perioodi on keskmine Secchi ketta näit varieerunud 1,3 1,4 meetri vahel. Joonis Vee läbipaistvuse (m) varieeruvus Pärnu lahe seirejaamades aastatel koos trendijoonega. Punktiirjoon märgib tüübispetsiifilist hea ja kesise veekvaliteedi piiri aastal halvenes üldine Pärnu lahe seisund ka üldlämmastiku ja-fosfori näitajate põhjal. Vee läbipaistvust ei peaks aga seisundi määramisel sarnaselt Haapsalu lahega arvestama väikese sügavuse (seirejaamades 4 6 meetrit) ning sellest tingitud tuuletekkelise segunemise ja sagedase setete vettepaiskumise tõttu. Pärnu lahe jaama K5 pinnakihi soolsus on alatest aastast 1993 väga vähe muutunud (joon ). Väikest pinnakihi soolsuse trendi vähenemist võib täheldada aastal. Aastal 2004 on märgata jälle kerget tõusu. 121

123 Joonis Pinnakihi (0,5-10 m) soolsuse varieeruvus Pärnu lahe seirejaamas K5 aastatel koos trendijoonega (punased ringid tähistavad mõõtmistulemusi aastal 2011). 122

124 Zooplankton Mesozooplanktoni arvukus aastal oli mõnevõrra kõrgem kui eelneval, aastal, kuid üldiselt on 1980ndate keskel alanud mesozooplanktoni arvukuse kasvu trend asendunud 2000ndate keskel langusega (joonis ). Võrreldes varasema aastakümnega (2001 kuni 2010) on aastal 2011 suurenenud vesikirbuliste ja aerjalgsete, vähenenud aga keriloomade ja meroplanktoni arvukus. Jätkus 1990ndatel alanud vesikirbuliste arvukuse vähenemine tingituna peamiselt Bosmina arvukuse langusest. Alates 1990ndate keskelt on Copepoda nauplii arvukus Pärnu lahes suurenenud kuni maksimumini 2000ndate algul, seejärel aga kahanenud eeskätt aastail 2007 ja 2008 ning ka käesoleval, aastal. Bosmina arvukus langes järsult 1990ndate aastate alguses, suurenes oluliselt aastal 2008 ning vähenes jälle aastail 2009 kuni Aerjalgsete ja vesikirbuliste suhteline arvukus (joonis ) on aastate jooksul oluliselt muutunud. Võib eristada languse trendi 1950ndate lõpust 1980ndate keskpaigani, mis oli tingitud eeskätt muutustest aerjalgsete arvukuses ja sellele järgnevat kasvu trendi, mis oli peamiselt tingitud vesikirbuliste arvukuse olulisest vähenemisest. Viimasel neljal aastal on aerjalgsete ja vesikirbuliste suhteline arvukus jällegi vähenenud. Keriloomade ja vähilaadsete (aerjalgsed ja vesikirbulised kokku) suhteline arvukus on uurimisperioodi kestel, alates aastast, vähe varieerunud (joonis ). Keriloomade mai-oktoober (aastani 1970 mai-juuli) keskmine arvukus oli kõrgem aerjalgsete vastavatest näitajatest 30 aastal, madalam aga 25 aastal. Seega ei kajasta tulemused mikroobse lingu suurenevat osatähtsust Pärnu lahe pelagiaalises ökosüsteemis ,0 Arvukus tuh ind/m ,0 1,0 0 0, Aasta tuh.ind/m3 Cop/Clad Rot/Crust Joonis Mesozooplanktoni mai-oktoober (aastani 1970 mai-juuli) keskmine arvukus Pärnu lahes ja eri rühmade arvukuste suhe (parempoolne y-telg). 123

125 5.4. Sillamäe jäätmehoidla Merevee seire Narva lahe Sillamäe akvatoorium on pikki aastaid olnud Sillamäe tehase tootmisjääkide ja radioaktiivsete jäätmete mõju all. Happeliste heitmete juhtimine (lopariidi töötlemisel tekkinud lämmastikhappe jäägid) olid lämmastiku reostusallikaks ning soodustasid metallide lahustuvuse suurendamise tõttu ohtu ka nende sattumiseks merekeskkonda. Lämmastikurikaste jääkide suunamine hoidlasse lõpetati aastal ja aastal lõpetati jäätmehoidla saneerimine, kusjuures radioaktiivsuse tasemed on jäätmehoidla kohal viidud looduslike tasemeteni ning vee läbivool minimaalseks. Saneerimisperioodil toimus jäätmehoidlaga külgnevate merealade merevee, setete ja põhjaloomastiku seire aastal jätkus Sillamäe akvatooriumi järelseire programm, mida alustati aastal pärast Sillamäe jäätmehoidla saneerimise lõppu aastal teostatud järelseire käigus uuriti merevee ja setete seisundit Sillamäe jäätmehoidlaga piirnevatel merealadel. Tabelis on esitatud merevee seirejaamadest 0,5 m sügavuselt võetud proovide üldine füüsikalis-keemiline iseloomustus, tabelis raskemetallide sisaldus seirejaamade veeproovides. Seirejaamad SW3(SS3) ja SW31(SS31) langevad kokku saneerimisaegsete seirejaamadega, SW8 paikneb jäätmehoidlast idas, SW7 läänesuunas. Merevee ph on mõnevõrra tõusnud aastaga võrreldes, kuid mõõtmistulemused jäävad väiksemaks aastal mõõdetuile aastal täheldatud lämmastikuühendite kontsentratsioonide oluline vähenemine on stabiilsemaks muutunud, kõikumisi esineb mõlemas suunas. Üldfosfori kontsentratsioonides suuri muutusi ei esine, aastaga võrreldes on kontsentratsioonid pigem suurenenud. Aastate lõikes on kõikides seirejaamades pidevalt suurenenud soolsuse ja kuivainete sisaldused. Vee keemilise hapnikutarviduse (KHT Cr ) väärtused on eelmise aastaga võrreldes langenud. Fütoplanktoni biomass oli sadamakai ääres paiknevas sügavamas jaamas SW31 tunduvalt suurem kui teistes jäätmehoidla seirejaamades ja veeseirejaamas 38 (vastavalt 1,63 ja 0,47 0,99 mg l -1 ). Ka klorofülli a kontsentratsioon oli suurim jaamas SW31 (13,2 mg m -3 ). Kui ränivetikas Cylindrotheca closterium oli peamine biomassimoodustaja kõigis Sillamäe piirkonna jaamades, siis jaamas SW31 mõõdeti suurem biomass ka neelvetikatel, sinivetikal Pseudanabaena sp. ja vaguviburvetikal Heterocapsa triquetra. Fütoplanktoni koosluse struktuur oli võrreldes veeseirejaamaga 38 kõige sarnasem idapoolsemas, seega geograafiliselt kõige lähemal asuvas jaamas SW8. Peamiseks erinevuseks neis kahes teiste jäätmehoidla seirejaamadega võrreldes oli dinoflagellaatide väiksem osatähtsus. Dominantliik (C. closterium) oli kõigis Sillamäe piirkonna jaamades sama, ent selle individuaalseks biomassiks mõõdeti jäätmehoidlast ida poole jäävates seirejaamades SW3, SW31 ja SW8 0,51 0,63 mg l -1, jaamas 38 ja jäätmehoidlast lääne poole jäävas jaamas SW7 vaid 0,21 0,23 mg l -1. Erinevus tuli nimetatud jaamagruppides välja ka mõõdetud üldlämmastiku ja fosfori sisaldustes, vastavalt 33,6 35,0 ja 23,8 28,5 ning 1,02 1,20 ja 0,65 0,85 µmol l -1. C. closterium on esitatud ühe Läänemere potentsiaalse eutrofeerumise indikaatorliigina (Jaanus jt., 2009), sama liigi õitsenguid on registreeritud ka tugevalt eutrofeerunud Haapsalu lahes. Kuna liigi C. closterium 124

126 biomass oli vahetult sadama piirkonnas suurem kui kaugemale rannikuvette jäävas jaamas 38 ja ka sadamast lääne poole jäävas jaamas SW7, siis on võimalik, et suurenenud toitainetesisaldusest tulenev vohamine sadama idaosas on seotud just maismaapäritolu biogeenidekoormusega. Tabel Sillamäe järelseire merevee jaamad ning merevee üldised füüsikaliskeemilised näitajad Jaam SW3 SW7 SW8 SW31 Koordinaadid 59, , , , , , , ,73980 Sügavus, m 0,5 0,5 0,5 0,5 El.juhtivus, μs/cm Soolsus, PSU 4,85 4,50 4,64 4,65 ph 8,06 8,00 8,26 8,06 Kuivaine, mg/l KHT, mg/l 98 89,1 95,1 83 N-NH 4, mg/l 0,023 0,025 0,055 0,051 N-NO 2, mg/l 0,004 0,0004 0,008 0,006 N-NO 3, mg/l 0,025 0,008 0,05 0,037 TN, mg/l 0,44 0,31 0,46 0,45 TP, mg/l 0,037 0,027 0,032 0,032 SO 4, mg/l Sarnaselt aastale on ka aastal Sillamäe sadama akvatooriumist võetud veeproovides kõikide jaamade puhul baariumi (Ba), tsingi (Zn) ja vase (Cu) kontsentratsioonid alla meetodi määramispiiri - 0,02 mg/l. Kuid tuleb arvestada, et tsingi ja vase puhul on piirnormid madalamad kui kasutatud analüüsimeetodite määramispiirid. Strontsiumi (Sr) kontsentratsioonid merevees on kümnetes kordades kõrgemad kui piirnorm. Kuigi aastal oli strontsiumi keskmine kontsentratsioon 10% väiksem võrreldes aastaga, on aasta keskmine kontsentratsioon taas aastate keskmiste tasemel (tabel ). 125

127 Tabel Sillamäe jäätmehoidla järelseire veejaamade analüüsitulemused raskmetallide Jaam Koordinaadid Sügavus Ba Sr Zn Cu m mg/l mg/l mg/l mg/l SW3 59,41536; 27, ,5 <0,02 0,775 <0,02 <0,02 SW7 59,41721; 27, ,5 <0,02 0,783 <0,02 <0,02 SW8 59,41101; 27, ,5 <0,02 0,775 <0,02 <0,02 SW31 59,42000; 27, ,5 <0,02 0,781 <0,02 <0,02 Keskmine ,1 0,783 0,012 0,0107 Keskmine <0,02 0,791 <0,02 <0,02 Keskmine <0,02 0,709 <0,02 <0,02 Keskmine <0,02 0,779 <0,02 <0,02 Piirnorm ,01 0,01 0,

128 Elustiku seire Põhjataimestik Põhjataimestiku uuringud teostati punktides SW7, SW3 ja SW31. Uuritud punktides esines põhjataimestik vaid punktis SW3. Punktis SW3 määrati vaid niitja rohevetika Cladophora glomerata esinemine 1 m sügavusel. Cladophora glomerata on üheaastane liik, mis kasvab kividele kinnitunult. Liik on Läänemeres ja Eesti rannikumeres laialt levinud. Cladophora glomerata biomass oli väga madal, vaid 0,0282 g/m 2. Põhjaloomastik Sillamäe piirkond on heas ühenduses Soome lahe idaosa süvikutega. Piirkonnas domineerivad idasuunalised, piki rannikut orienteeritud hoovused. Kogu rannik on avatud lainetuse mõjule. See tagab vee vertikaalse segunemise ja normaalse hapnikurežiimi. Soome lahe idaossa suubuvate jõgede mõjul on Narva lahe (Sillamäe) vee soolsus väga madal (3-5 psu). Vee soolsus sesooniti varieerub, sõltudes peamiselt jõgede poolt merre kantud vee hulgast. Võrreldes Kunda piirkonnaga või Soome lahe keskja lääneosaga on põhjaloomastiku liigiline koosseis uurimispiirkonnas vaesem. See on tingitud madalast vee soolsusest, mis piirab mitme Soome lahe kesk- ja lääneosale iseloomuliku merelise päritoluga liigi levikut ida suunas. Samas puuduvad piirkonnas peaaegu täiesti ka mageveelise päritoluga liigid, kuna nende jaoks on vee soolsus liiga kõrge. Hoovuste ja lainetuse mõjul on setted veepiirist kuni 15 m sügavuste aladeni hästi läbi sorteeritud. Sillamäe piirkonnas domineerivad nendel sügavustel liivase põhjaga merealad. Madalamal on tavalised peene- ja keskmise teraga liivad, sügavamal jämeliivad. Laiguti esinevad kiviklibused-kivised põhjad. Lainetuse ja hoovuste mõjul kantakse liivasetteid ühest kohast teise. Orgaanilise aine hulk setetes ei ole Sillamäe piirkonnas madalveealadel suur, kuna hoovused ja lainetus pesevad muda setetest välja. Ulatuslikumad akumulatsioonialad puuduvad. Madalamal, aktiivse lainetuse ja hoovuste mõjuvööndis, kontsentreerub põhjaloomastik piirkondadesse, kus on kõige lopsakamalt arenenud taimestik või piirkondadesse, kus akumulatsiooniprotsessid on ülekaalus, st. puudub suur hoovuste ja lainetuse pesev toime. Seal, kus setted lainetuse ja hoovuste mõjul ühest kohast teise kantakse, on põhjaloomastik väga vaene. Seetõttu, sõltuvalt taimestiku arengust ja vee dünaamikast uurimispiirkonna eri osades, varieerub põhjaloomastiku liigiline koosseis, arvukus ja biomass väga suurel määral. Põhjataimestik on Sillamäe piirkonnas suhteliselt vaene. Liikuvate liivadega põhjadel ei saa taimestik areneda. Taimestik levib kiviklibustel-kruusastel-kivistel põhjadel. Neid piirkondi asustab võrreldes taimedeta aladega liigirikkam ja arvukam põhjaloomastik. Narva lahe Sillamäe akvatoorium oli mitu aastakümmet Sillamäe tehase tootmisjääkide mõju all. Jäätmehoidlasse suunatud lopariidi töötlemisel tekkinud lämmastikhappe jäägid imbusid hoidlast merre. Selle tagajärjel hävis ranna lähedal veepiiril olev taimestik ja loomastik. Näiteks aastal puudus põhjaloomastik ja taimestik veepiiril täiesti nii jäätmehoidlaga piirneval merealal kui ka jäätmehoidlast 127

129 ca 100 m idasuunas. Lämmastikurikaste jääkide suunamine hoidlasse lõpetati aastal. Aastatel tekkis jäätmehoidlaga piirneval merealal uus põhjaelustikku pärssiv tegur sadamamuuli ehitusel osa sadamamuuli täitest kandus ümbruskonna setetele. Tehislik sete levis kogu jäätmehoidla ümbruses ja ka Sillamäe linnaga piirneval merealal. Põhjale settinud suur hõljumikogus vaesustas tugevalt põhjaloomastiku kooslusi. Jäätmehoidla kõrval põhjaloomastik kohati puudus. Põhjaelustiku arengut pärssisid lisaks sadamapiirkonnas läbiviidud süvendustööd, mida alustati aastal. Muuliehitusest ja sadama muulide juures läbi viidud süvendustöödest tekkinud liigne hõljum ja põhjale settinud materjal mõjus negatiivselt piirkonna taimestiku arengule aastatel , millega kaasnes põhjaloomastiku liigilise koosseisu vaesustumine (alla 11 liigi ja rühma). Sadamaehitusel tekkinud liikuvad pehmed liivad mõjusid põhjaelustikule kohati nii hävitavalt, et tekkisid jäätmehoidla juures piirkonnad, kus põhjafauna puudus. Kindlasti ei olnud need eluta alad tekkinud jäätmehoidla negatiivsel mõjul aastal lõpetati jäätmehoidla saneerimine. Aastatel 2009, 2010 ja 2011 toimus jaamades SW3(SS3), SW31(SS31), SW7 ja SW8 jäätmehoidla saneerimisjärgne seire aastal oli uurimispiirkonna põhjaloomastik võrreldes nelja eelneva aastaga tublisti liigirikkam. Jäätmehoidlat ümbritseval merealal levis 17 põhjaloomastiku liiki ja rühma. Ussidest väheharjasussid (Oligochaeta), virgiinia keeritsuss (Marenzelleria neglecta), vähilaadsetest tavaline tõruvähk (Balanus improvisus), põlvikvähk (Bathyporeia pilosa), harilik kootvähk (Corophium volutator), mere-kirpvähk (Gammarus salinus), tavaline harjaslabalane (Monoporeia affinis), merikilk (Saduria entomon), harilik kuulmiksaba (Neomysis integer), kaspia kootvähk (Chelicorophium curvispinum), valgelaup-kakand (Jaera albifrons), kirpvähid (Gammarus zaddachi) ja (Gammarus duebeni), noored kirpvähid (Gammarus juv.), tigudest ja karpidest munajas punntigu (Lymnaea peregra), balti lamekarp (Macoma balthica), putukate vastsetest surusääsklaste larvid (Chironomidae l.) (tabel ). Jäätmehoidlaga piirneval rannalõigul veepiiri lähedal (jaamad SW3, SW7 ja SW8) levis liigirikas põhjaloomastik, millest enamuse moodustasid vähilaadsed. Loetletud jaamades oli aastal setetel rikkalik taimestik enamasti niitjad vetikad. Liigirikas elustik veepiiril näitab, et jäätmehoidlast ei imbunud merre aineid, mis pärsivad elu veepiiril. Põhjaloomastiku üldarvukus ja biomass oli aastal 500 is m -2 ja 0,55 g m -2. Seega püsis jäätmehoidla lähistel endiselt väga vaese kvantitatiivse koosseisuga loomastik. Põhjaloomastiku liikide arvukus jäätmehoidla läheduses jäi aastal 2009 enamasti vahemikku is m -2 Kuigi kogu piirkonnas oli loomastiku kvantitatiivne koosseis vaene, leidus üksikuid alasid, kus loomastiku arvukus oli väga suur. Jäätmehoidlast läände jääval merealal esines arvukalt harilik kootvähk Corophium volutator (kuni is m -2 ). Veepiiril taimestiku vahel esines arvukalt müsiide Neomysis integer (maksimum 8601 is m -2 ), noori kirpvähkisid Gammarus juv. 128

130 (maksimum 1927 is m -2 ) ja surusääsklaste vastseid Chironomidae l. (maksimum 5358 is m -2 ) (tabel ). Loomaliikide biomass oli kogu uuritaval alal väga väike, enamasti vahemikus 0,01-0,40 g m -2 Biomassi dominandid olid tõruvähk Balanus improvisus (maksimum 7,25 g m -2 ) ja harilik kootvähk Corophium volutator (maksimum 3,93 g m -2 ) (tabel ) aastal liikide üldarv (kokku 10 liiki ja rühma) uurimispiirkonnas uuesti langes võrreldes aastaga (tabel ). Loomastiku liigilisest koosseisust puudusid paljud vähilaadsed, kes eelistavad taimestikurikkamaid piirkondi aasta septembris põhjaloomastiku materjali kogumise ajal oli uurimisjaamades SW3, SW7 ja SW8 taimestik väga kidur. Sellest tulenevalt puudusid ka fütofiilsed põhjaloomad. Vähilaadsete puudumine uurimispiirkonnas ei ole kindlasti jäätmehoidla negatiivse mõjuga seotud. Piirkonna taimestik on nõrgalt arenenud eelkõige seetõttu, et liikuvad tehislikud setted on taimestiku arengule ebasoodsad. Ussidest esinesid aastal kärssussid (Cyanophthalma obscura), väheharjasussid (Oligochaeta), virgiinia keeritsuss (Marenzelleria neglecta), vähilaadsetest tõruvähk (Balanus improvisus), põlvikvähk (Bathyporeia pilosa), harilik kootvähk (Corophium volutator), merikilk (Saduria entomon), tulnukliik kirpvähk Pontogammarus robustoides, karpidest balti lamekarp (Macoma balthica), putukate vastsetest surusääsklaste (Chironomidae) larvid. Põhjaloomastiku üldarvukus ja biomass oli aastal uurimispiirkonnas 197 is m -2 ja 1,42 g m -2. Seega ka aastal oli loomastiku arvukus ja biomass jäätmehoidla lähistel väga madal. Loomaliikide arvukus jäi aastal enamikes jaamades vahemikku is m -2. Mõnes piirkonnas (jaam SW7) oli tänu põlvikvähi (Bathyporeia pilosa) ohtrale esinemisele (maksimaalselt 1880 is m -2 ) põhjaloomastiku üldarvukus väga kõrge. Põlvikvähk levib eelkõige pehmetel liivastel põhjadel ja selle liigi arengut ei pärsi liikuvad setted. Sadamakaide kõrval jaamas SW31 esines suure arvukusega (1316 is m -2 ) tulnukliik virgiinia keeritsuss (Marenzelleria neglecta) (tabel ). Loomaliikide biomass jäi enamasti vahemikku 0,01-4,14 g m -2. Biomassi dominandid olid balti lamekarp ja merikilk (tabel ) aastal uurimispiirkonna põhjaloomastiku liigiline mitmekesisus langes veel madalamale kui aastal. Kokku levis jäätmehoidlaga piirnevas meres 8 liiki ja rühma. Liigiline koosseis oli vaene seetõttu, et puudusid täiesti põhjaloomastiku taimestikulembesed liigid aastal puudus taimestik uuritaval alal peaaegu kõikjal. Vaid jaamas SW3 esines pisut niitjat vetikat (Cladophora glomerata). Jäätmehoidlaga piirneval merealal levisid aastal ussidest väheharjasussid (Oligochaeta) ja virgiinia keeritsuss (Marenzelleria neglecta), vähilaadsetest põlvikvähk (Bathyporeia pilosa), harilik kootvähk (Corophium volutator), merikilk (Saduria entomon) ja tavaline harjaslabalane (Monoporeia affinis), karpidest balti lamekarp (Macoma balthica) (tabel ). 129

131 Tabel Põhjaloomastiku liigiline koosseis, liikide tundlikkus reostusele, maksimaalne arvukus (is. m -2 ) ja biomass (g m -2 ) Sillamäe jäätmehoidlaga piirneval merealal aastatel Takson Cyanophthalma obscura Oligochaeta Marenzelleria neglecta Balanus improvisus Bathyporeia pilosa Corophium volutator Gammarus salinus Monoporeia affinis Saduria entomon Neomysis integer Pontogammarus robustoides Lymnaea peregra Macoma balthica Chironomidae l. Celiocorophium curvispinum Jaera albifrons Gammarus zaddachi Gammarus juv. Gammarus duebeni Tundlikkus reostusele 2009 maks. arvuk maks. biom maks. arvuk maks. biom maks. arvuk maks. biom. Kõrge , Madal 423 0, , ,01 Keskmine 470 0, , ,01 Keskmine 282 7, , Kõrge 329 0, , ,16 Kõrge , , ,03 Kõrge 94 0, Kõrge 47 0, ,16 Kõrge 94 0, ,1 47 3,06 Kõrge , Kõrge , Keskmine 47 0, Keskmine 188 2, , ,16 Madal ,8 47 0, Kõrge 94 0, Kõrge 47 0, Kõrge 940 2, Kõrge , Kõrge 376 1, Analoogselt eelnevate uurimisaastatega oli põhjaloomastiku üldarvukus ja biomass piirkonnas väga madal vastavalt 282 is. m -2 ja 1,79 g m

132 Loomaliikide arvukus jäi aastal kõikides jaamades vahemikku is. m -2, biomass vahemikku 0,01-3,06 g m -2. Uurimisalal puudusid piirkonnad, kus tänu mõne liigi arvuka esinemisega kaasnes loomastiku üldarvukuse ja biomassi suur tõus. Sillamäe sadama lääneosas oli madalaveeline jaama SW7 piirkond aastal täidetud maismaaks. Seetõttu koguti proovid uuest jaam SW7 asukohast, mis asub endise lähistel aastal selles piirkonnas loomastik puudus. Ilmselt pärssis loomastiku arengut värske tehislik sete, mis oli tekkinud ranna täitmisel. Ülaltoodust järeldub, et Sillamäe piirkonna põhjaloomastiku kooslused on mõjustatud eelkõige sadamaehituse ja süvendustööde poolt. Selle tulemusel põhjaloomastiku liigiline koosseis muutus kord rikkalikumaks, kord vaesemaks. See viitab põhjaloomastiku koosluste ebastabiilsele seisundile. Kuigi kooslused olid ebastabiilsed, esines uuritaval alal suhteliselt palju reostuse suhtes kõrge tundlikkusega liike (tabel ). Sellest järeldub, et jäätmehoidla negatiivne mõju põhjaloomastikule Sillamäe merealal puudub. Veekvaliteedi hindamiseks põhjaloomastiku abil kasutati põhjaloomastiku koosluste indeksit ZKI. ZKI on spetsiaalselt Eesti rannikumere jaoks välja töötatud näitaja, mis arvutatakse erineva tundlikkusega põhjaloomastiku liikide biomassi alusel. Kõrgem ZKI väärtus näitab paremat keskkonnaseisundit. Hea keskkonnaseisund on siis, kui arvutatud ZKI väärtus on suurem kui 0,5. Kui ZKI väärtus on alla 0,5, siis veekvaliteet ei vasta puhastele merepiirkondadele. ZKI indeksi väärtus sõltub põhjaloomastiku liigilisest koosseisust ja nende biomassist uurimisalal. Mida enam on liike, kes levivad vaid suhteliselt puhastes merepiirkondades, seda suurem on indeksi väärtus. Sillamäe jäätmehoidla mõjusfääris on põhjaloomastiku indeks ZKI olnud aastatel alati kõrgem kui 0,5. Seega on keskkonnaseisund uuritaval merealal hea ZKI Joonis Põhjaloomastiku ZKI indeksi pika-ajaline muutlikkus Sillamäe jäätmehoidlaga piirnevas meres jaamas SW

133 Meresetted Sillamäe jäätmehoidla järelseire raames analüüsiti setete pinnakihti jaamadest SS3 ja SS31. Määrati setete üldlämmastiku ja üldfosfori ning raskemetallide (Pb, Th, Sr, Ba, Zn, Nb) sisadused. Radioaktiivse elemendi uraani sisaldust ei olnud võimalik määrata suure raua sisalduse tõttu. Kõikide analüüsitud raskemetallide kontsentratsioonid jäävad alla piirnormile vastavat kontsentratsiooni (tabel ). Võrreldes aastaga tuleb ära märkida baariumi sisalduse ligi kümnekordse tõusu seirejaamas SS3. Raskemetallide sisaldustest on näha veel tsingi (Zn) ja nioobiumi (Nb) kontsentratsioonide vähenemist. Üldainetest on kõrged mõlema seirejaama üldfosfori kontsentratsioonid. Muutustrendide määramiseks on vajalik pikema-aegne seire, sest arvestada tuleb loodusliku varieeruvusega, mida põhjustab kas meteoroloogiliste, hüdrodünaamiliste vm. tingimuste erinevus eri aastate ühekordsete proovide puhul või setteproovide korral nende koostise võimalik väikesemastaabiline ruumiline muutlikkus. Tabel Sillamäe jäätmehoidla järelvalveseire käigus võetud setteproovide analüüsitulemused Jaam SS3 SS31 Piirnorm Koordinaadid 59,41536; 27, ,42000; 27,73980 Kuivaine % 83,8 71,4 TN mg/kg 0,35 0,84 TP mg/kg 1,12 1,05 Ba mg/kg ,8 750 Pb mg/kg 7,84 6, Sr mg/kg 99,5 23,5 200 Th mg/kg 7,89 10,9 19,5 Zn mg/kg 27,9 47,4 500 Nb mg/kg 8,

134 5.5. Võõrliikide seire Sissejuhatus Võõr- ehk tulnukorganismideks nimetatakse liike, alamliike või madalamaid taksoneid, kes on inimese kaasabil levinud elupaikadesse, kuhu nad looduslike tõkete tõttu ise levida ei saaks. See hõlmab nii organismi kui ka selle mistahes osa (nt. ka gameete ehk sugurakke) või elustaadiumit, kes võib uues keskkonnas ellu jääda ja paljuneda. Kuigi võõrliigi teisene sisseränne esmase saabumise alalt võib sageli toimuda looduslikul teel ilma inimese vahenduseta peetakse seda ikkagi antud võõrliigi invasiooniks, mitte liigi levila laienemiseks looduslikul teel. Tulnukliikide probleem on aktuaalne kogu maakeral. Esmapilgul suurendavad tulnukliigid mitmekesisust, kuid uue liigi kohalesaabumine, eriti kui tegemist on väga elujõulise ja suure konkureerimisvõimega liigiga, võib rikkuda ökosüsteemi stabiilsust. Tulnukliigi elutegevuse tagajärjel võivad käivituda ka inimeste jaoks ebameeldivad protsessid ning enamikke neist tänapäeva teaduse arengu juures ei suudeta prognoosida ja ka likvideerida. Agressiivse levikuga tulnukliigid ohustavad enamikke rannikuäärseid riike üle kogu maakera. Laevandus, ballastvesi ja elusorganismidega saastunud laevakered, on olnud ja ka tulevikus on kõige olulisemaks vektoriks tahtmatule liikide introduktsioonile erinevate veekeskkondade vahel. Invasiivsed veeorganismid mõjutavad kaudselt keskkonna- ja majandussektoreid ning otseselt ka inimeste tervist. Kõige selgem ökoloogiline efekt ilmneb rannikute bioloogilisele mitmekesisusele. Tulnukliigid võivad muuta looduslikku toiduvõrgustikku ja mõned neist võivad ümber kujundada elupaiku. Läänemerre on enamik võõrliike sisse toodud laevadega: kokku 55 liiki. Neist 9 liiki kuuluvad fütoplanktoni ja 7 zooplanktoni hulka, makrofüüte on introdutseeritud 4 liiki ja kalu 1 liik. Kõige enam on aga bentilisi ja nektobentilisi liike, kokku 34. Kõikide levikuviisidega kokku on Läänemerre introdutseeritud vähemalt 117 võõrliiki. Potentsiaalselt edukaid sissetungijaid iseloomustavad muuhulgas järgmised liigispetsiifilised omadused ja ümbritseva keskkonna tingimused (Leppäkoski, Gollasch, 2005): resistentse puhkefaasi olemasolu suur vastupanuvõime eluta keskkonna tingimuste muutlikkusele, eriti temperatuuri ja soolsuse muutustele suur mobiilsus, nt. planktilise larvistaadiumi olemasolu vegetatiivne või hermafrodiitne paljunemine, lai toiduspekter lühike paljunemistsükkel kiire vegetatiivne kasv lühike ja lihtne elutsükkel suur geneetiline varieeruvus suur kohanemisvõime juba võõrliigi staatuses olev liik sarnase ökoloogilise elupaiga ja/või funktsionaalse rolli olemasolu retsipientalal, 133

135 konkurentide, kiskjate, parasiitide ja haiguste väiksem arvukus ja/või puudumine uuel alal, suur konkurentsivõime asendamaks või võistlemaks natiivsete liikidega. 134

136 Muuga laht Põhjaloomastik Karbi madal Põhjaloomastiku koosseisu analüüsiti Karbi madala nõlval aprillist kuni oktoobrini Seire tulemustes on rõhutatult välja toodud tulnukliik virgiinia keeritsuss Marenzelleria neglecta kui kõige arvukam ja sagedaminiesinev liik. Kogu uurimisperioodil levis Karbi madalal m sügavusel liigivaene põhjaloomastik. Kokku leiti piirkonnast viis liiki. Ussidest esines harilik silinderkärslane Halicryptus spinulosus ja virgiinia keeritsuss, vähilaadsetest tavaline harjaslabalane Monoporeia affinis ja merikilk Saduria entomon, karpidest balti lamekarp Macoma balthica. Seega kogu loomastiku koosseisus oli aastal nii nagu ka aastal üks võõrliik virgiinia keeritsuss. Virgiinia keeritsussi esinemissagedus oli aasta uurimisperioodil suur (liik esines aprillist oktoobrini peaaegu kõikides kogutud proovides) aastal liigi esinemissagedus oli poole väiksem (esines aprillist oktoobrini pooltes proovides). Põhjaloomastiku üldarvukus Karbi madala nõlval oli aprillist kuni oktoobrini 2011 väike ja varieerus vahemikus is m -2. Suurematel sügavustel (44-46 m), kus valitsevateks seteteks on tugevalt mudastunud savi, oli üldbiomass reeglina suur 48,2 kuni 89,51 g m -2. Madalamal m sügavustel aladel, kus olid valdavalt kruusased põhjad, oli biomass väike 3,57 kuni 16,14 g m -2. Ülekaalukaks arvukuse ja biomassi dominandiks oli Karbi madala uurimisalal balti lamekarp Macoma balthica. Teiste liikide, sealhulgas virgiinia keeritsussi, keskmine arvukus ja biomass oli äärmiselt väike (tabel ). Seega tulnukliikide osatähtsus piirkonna põhjaloomastiku kooslustes oli väike. Siiski oli virgiinia keeritsuss uurimisalal peaaegu pidevalt. See näitab, et tulnukliik on põhjaloomastiku koosluses konkurentsivõimeline ja tal on eeldused püsimajäämiseks. Tabel Põhjaloomastiku koosseis, reostustundlikkus, keskmine arvukus ja biomass Karbi madala nõlval aprillist kuni oktoobrini Takson Reostustundlikkus Keskmine arvukus Keskmine biomass Marenzelleria neglecta keskmine 42,88 0,0626 Halicryptus spinulosus Kõrge 14,33 0,0346 Monoporeia affinis Kõrge 43,89 0,0773 Saduria entomon Kõrge 11,56 1,1959 Macoma balthica keskmine ,38 Uurimispiirkonnas levis kolm loomaliiki, kelle tundlikkus orgaanilise reostuse (näiteks hõljumi) suhtes on kõrge. Juhul, kui sadama laiendustöödel satub lahe veesambasse palju hõljumit, võib kõrge tundlikkusega liikide osatähtsus põhjaloomastiku kooslustes väheneda, millega kaasneb keskmise ja madala 135

137 tundlikkusega liikide (sealhulgas võõrliigi virgiinia keeritsussi) esinemissageduse, arvukuse ja biomassi tõus. Muuga sadama naabrus Alljärgnevalt toome ülevaate põhjaloomastiku koosseisust Muuga sadamaga piirnevatel merealadel aasta septembris. Võõrliikide esinemine sadama lähistel on teiste liikide vahel rõhutatult välja toodud. Jaamade asukohad Muuga sadama suhtes on toodud materjali ja metoodika peatükis joonisel Jaamad asusid järgmistes piirkondades: Muuga sadama lääneosa ees olev mereala (jaamad 5, S1 ja S2), konteinersadama naabruses olev mereala (jaamad 12,5; 11 ja 12), Muuga sadama reid (jaamad 1, 2 ja 3), Viimsi piirkond (jaamad T2-5 ja T2-7) ja Tahkumäe piirkond (jaamad M3, M4, M5 ja M6) (joonis ). Muuga sadama lääneosa Sadama lääneosas vilja ja väikelaevade sadama läheduses muulide ees oleval merealal (jaamad S1, S2 ja 5) levis aastal põhjaloomastik, mis koosnes peamiselt liikidest, kelle tundlikkus orgaanilise reostuse (hõljumi) suhtes on keskmine - tavaline harjasliimukas Hediste diversicolor, virgiinia keeritsuss Marenzelleria neglecta, balti lamekarp Macoma balthica või madal väheharjasussid Oligochaeta, surusääsklaste vastsed Chironomidae. Kõrge reostustundlikkusega liikidest levis piirkonnas kootvähk Corophium volutator ja liiva-uurikkarp Mya arenaria (tabel ). Ühes jaamas esines 1-4 liiki, mis on väiksem kui teistes Muuga sadama uuritud piirkondades. Kokku levis muulide vahetus läheduses 7 liiki. Põhjaloomastiku summaarsed arvukused ja biomassid jaamas olid madalad: is m -2 ja 0,15-1,89 g m -2. Ülalkirjeldatud põhjaloomastiku koosseis on iseloomulik piirkondadele, kus puudub viimastel aastatel suurema troofsuse (hõljumi) mõju, kuid mis on mõjustatud eelnevate aastate süvendustöödest. Süvendatud mereala loomastik taastub aeglaselt, sest süvendusjärgsed setted on ebapüsivad ja transporditakse hoovustega siia-sinna. Ka aastal levis piirkonnas suhteliselt liigivaene ja väikese kvantitatiivse koosseisuga põhjafauna. Tabel Põhjaloomastiku liigiline koosseis, reostustundlikkus ja arvukuse (A) ning biomassi (B) dominandid Muuga lahe kõikides uuritud piirkondades aastal. Takson Reostustundlikkus Dominandid Marenzelleria neglecta keskmine A Hediste diversicolor keskmine Oligochaeta madal Halicryptus spinulosus kõrge Bylgides sarsi keskmine Balanus improvisus keskmine A Saduria entomon kõrge Monoporeia affinis kõrge Corophium volutator kõrge A Chironomidae madal Cerastoderma glaucum kõrge Mya arenaria kõrge AB 136

138 Macoma balthica keskmine AB Mytilus trossulus keskmine B Hydrobia ulvae keskmine Tenellia adspersa keskmine Võõrliikide osatähtsus vaese koosseisuga loomastikus oli aastal sadama lääneosas võrdlemisi suur kohati mõnes jaamas oli virgiinia keeritsuss arvukuse dominant, mõnes jaamas oli liiva-uurikkarp biomassi dominant. Konteinersadama naabruses olev mereala Konteinersadama naabruses, sadamamuulide laiendustööde lähistel olevate merealade (jaamad 12,5; 11 ja 12) põhjaloomastik oli aasta tagasi aasta septembris märksa rikkalikum kui sadama vilja- ja väikelaevade kaide juures samal ajal. Piirkonna ühes jaamas oli 5-7 liiki. Jaamas 11 levis aastal liigirikas põhjaloomastik (kokku 7 liiki). Kokku levis laiendustööde lähedal oleval merealal aastal 11 liiki ussid virgiinia keeritsuss, tavaline harjasliimukas, väheharjasussid Oligochaeta, vähilaadsed kootvähk Corophium volutator, tavaline harjaslabalane Monoporeia affinis, putukate vastsed Chironomidae, teod vesitigu Hydrobia ulvae ja rändtigu Potamopyrgus antipodarum, karbid balti lamekarp Macoma balthica, söödav südakarp Cerastoderma glaucum ja liiva-uurikkarp Mya arenaria. Selles liikide loetelus on nii orgaanilise reostuse suhtes kõrge, keskmise kui ka madala tundlikkusega liike (tabel ) aastal oli sadamamuulide laiendustööde lähistel oleva mereala põhjaloomastik märksa liigivaesem. Ussidest esines virgiinia keeritsuss, väheharjasussid, harilik silinderkärslane Halicryptus spinulosus, vähkidest kootvähk, tigudest Tenellia adspersa ja vesitigu, karpidest balti lamekarp ja söödav südakarp. Seega kokku levis piirkonnas aastal 8 liiki ja rühma. Mereala ühes jaamas oli 3-5 liiki, jaamas 11 viis liiki. Seega puudus aastal võrreldes aastaga piirkonnas võõrliikidest rändtigu ja liiva-uurikkarp. Rändteo esinemine või mitteesinemine sõltub tugevalt vee keskmisest soolsusest liik levib nendel aastatel, mil soolsus on suurem aastal oli põhjaloomastiku arvukus ja biomass kõikides piirkonna jaamades suur ( is m -2 ; 35,78-197,47 g m -2 ). Jaamas 12,5 oli põhjaloomastiku arvukus ja biomass väga kõrge 2444 is m -2 ja 197,47 g m -2. Zoobentose arvukused ja biomassid olid suured eelkõige tänu balti lamekarbi Macoma balthica ohtrale esinemisele, jaamas 11 esines lamekarbi kõrval arvukalt ka lamekeermene vesitigu Hydrobia ulvae. Häiritud merealale oli tunginud vähearvukalt tulnukliigid rändtigu, liiva-uurikkarp ja virgiinia keeritsuss. Liigirikkus ja kõrged arvukuse ja biomassi väärtused näitasid sadama laiendustöödega vette paisatud hõljumi mõju põhjakooslustele aastal. Põhjale settinud hõljum parandas märgatavalt piirkonna põhjaloomastiku toidubaasi. Sellega kaasnes naaberaladelt juurde tulnud liikide arvel liigilise mitmekesisuse tõus. Parem toidubaas soodustas mõne detriidist toituva liigi arengut, millega kaasnes nende liikide ja kogu põhjaloomastiku arvukuse ja biomassi mitmekordne suurenemine aastal oli loomastiku arvukus ja biomass piirkonnas keskmisel tasemel. Üldarvukus ja biomass ühes jaamas olid vahemikus is m -2 ja 14,75-53,86 g 137

139 m -2. Seega võrreldes eelneva aastaga on loomastiku kvantitatiivne koosseis piirkonnas kõvasti langenud. Piirkonnas jaamas 12,5 levis suhteliselt arvukalt (846 is m -2 ) võõrliik virgiinia keeritsuss, kes oli jaamas arvukuse dominantliik. Seega häiritud merepiirkonnas võib võõrliik olla väga edukas kohalike liikide vahel, ta võib olla lausa dominantide hulgas. Põhjaloomastiku vaesustumine sadamamuulide laiendustööde lähistel aastal võib olla tingitud sellest, et märgatavalt on vähenenud hõljumi kogused vees, mis omal ajal kunstlikult suurendasid piirkonna põhjaelustiku rikkust. Muuga sadama reid Sadama reidil (jaamad 1, 2, 3) oli aasta septembris põhjaloomastiku koosseis väga rikkalik. Ühes jaamas esines 5-8 liiki, kogu piirkonnas kokku 11 liiki ja rühma. Reidil levisid ussidest virgiinia keeritsuss, soomususs Bylgides sarsi, tavaline harjasliimukas Hediste diversicolor, harilik silinderkärslane Halicryptus spinulosus ja väheharjasussid Oligochaeta, vähilaadsetest merikilk Saduria entomon, tavaline harjaslabalane Monoporeia affinis, harilik kootvähk Corophium volutator, putukate vastsetest surusääsklased Chironomidae, karpidest balti lamekarp Macoma balthica ja tigudest lamekeermene vesitigu Hydrobia ulvae. Selles liikide loetelus on nii madala, keskmise kui ka kõrge reostustundlikkusega liike (tabel ) aastal oli loomastiku koosseis sadama reidil palju vaesem. Ussidest esinesid väheharjasussid Oligochaeta ja virgiinia keeritsuss, vähkidest harilik kootvähk Corophium volutator, tavaline harjaslabalane Monoporeia affinis ja merikilk Saduria entomon, karpidest balti lamekarp Macoma balthica. Seega levis merealal kokku 6 liiki ja rühma. Ühes jaamas esines 3-4 liiki. Reidi põhjaloomastiku koosluste arvukus ja biomass oli aasta septembris kõrge ( is m -2 ja 57,01-156,28 g m -2 ), mis on iseloomulik suurema troofsusega merealadele. Seega ka kvantitatiivselt koosseisult oli reidi loomastik aastal sarnane laiendustööde lähistel oleva merealaga samal aastal. Virgiinia keeritsuss oli balti lamekarbi kõrval reidipiirkonna arvukuse dominantliigiks. Seega võib edukas tulnukliik jõuda häiritud merealadel põhjaloomastiku koosluste dominantliikide hulka ja selle kaudu on võõrliigi osatähtsus põhjaloomastiku kooslustes suur aastal reidi merealal põhjaloomastiku arvukus ( is m -2 ) ja biomass (10,04-40,1 g m -2 ) olid tunduvalt langenud võrreldes eelmise aastaga. Tublisti oli langenud ka virgiinia keeritsussi arvukus ( is m -2 ). Põhjaloomastiku liigirikkus ja suur arvukus ning biomass sadama reidil aastal tekkis kindlasti muulide laiendustöödega vette paisatud hõljumi mõjul aastal hõljumi mõju põhjaelustikule piirkonnas puudus. Häirituse vähenedes vähenes kogu loomastiku, sealhulgas ka tulnukliigi arvukus ja biomass. Tahkumäe piirkond Tahkumäe neeme söeterminaali lähistel oleva mereala (jaamad M3, M4, M5 ja M6) põhjaloomastiku koosseis oli aastatel sõltuvalt mereala sügavusest väga erinev. 138

140 Mõlemal uurimisaastal söeterminaali juures madalveealadel (sügavus 5 m) oli põhjaloomastik liigirikas (6 liiki). Suurematel sügavustel oli liigiline koosseis jaama kohta vaesem (3-5). Piirkonnas kokku levis aastatel põhjaloomastiku liiki ja rühma. Enam-vähem võrdselt esines uurimisalal nii hõljumi suhtes keskmise reostustundlikkusega (balti lamekarp Macoma balthica, söödav rannakarp Mytilus trossulus, vesitigu Hydrobia ulvae, tavaline tõruvähk Balanus improvisus, tavaline harjasliimukas Hediste diversicolor, virgiinia keeritsuss, soomususs Bylgides sarsi) kui kõrge reostustundlikusega (harilik silinderkärslane Halicryptus spinulosus, harilik kootvähk Corophium volutator, tavaline harjaslabalane Monoporeia affinis, liiva-uurikkarp, söödav südakarp Cerastoderma glaucum) põhjaloomastiku liike. Madala reostustundlikkusega loomarühmi oli vaid kaks putukate vastsed Chironomidae ja väheharjasussid Oligochaeta (tabel ). Madalal (5-10 m) söeterminaali juures oli aastatel loomastiku biomass väike (0,3-15,87 g m -2 ), sügavamal (20-30 m) Tahkumäe piirkonnas kas suur või väga suur (32,26-145,53 g m -2 ). Ka arvukus varieerus sõltuvalt jaama sügavusest suurel määral ( is m -2 ). Arvukuse ja biomassi dominantliigiks oli sügavates piirkondades balti lamekarp Macoma balthica m sügavuses domineerisid arvukuses balti lamekarp, võõrliik liiva-uurikkarp ja söödav rannakarp Mytilus trossulus, biomassis balti lamekarp Macoma balthica, söödav südakarp Cerastoderma glaucum ja söödav rannakarp Mytilus trossulus aastal oli Tahkumäe piirkonnas virgiinia keeritsussi arvukus keskmisel tasemel (maksimaalne 470 is m -2 ). Suurem põhjaloomastiku liigirikkus madalveealadel ja suur põhjaloomastiku arvukus ja biomass Tahkumäe m sügavusel merepiirkonnas on tingitud tõenäoliselt sadama laiendustöödel tekkinud hõljumi mõjul. Viimsi piirkond Viimsi poolsaare rannikumere (jaamad T2-5 ja T2-7) selgrootute kooslusi iseloomustas ja aasta septembris keskmine liigiline mitmekesisus (kokku 3-6 liiki ja rühma). Merealal olid ussidest tavaline harjasliimukas Hediste diversicolor, väheharjasussid Oligochaeta, vähilaadsetest tõruvähk Balanus improvisus, kirpvähk Gammarus salinus, karpidest ja tigudest söödav rannakarp Mytilus trossulus, vesiking Theodoxus fluviatilis ja lamekeermene vesitigu Hydrobia ulvae. Suurem enamus piirkonnas levivatest liikidest olid kõrge ja keskmise reostustundlikkusega hõljumi suhtes (tabel ). Viimastel aastatel ( ) olid põhjaloomastiku kooslused Viimsi poolsaare lõunaosas kvantitatiivselt koosseisult suhteliselt vaesed. Põhjaloomastiku arvukus oli vaid vahemikus is m -2, biomass 3,26-23,08 g m -2. Arvukuselt domineerisid väheharjasussid Oligochaeta ja tõruvähk, biomassis tõruvähk, söödav rannakarp Mytilus trossulus ja vesiking Theodoxus fluviatilis. Ülalkirjeldatud põhjaloomastiku koosseis Muuga lahe Viimsi piirkonnas on sarnane nende merealade loomastikule, kus puudub hõljumi või mõne muu häiringu mõju. 139

141 Zooplankton Muuga lahe zooplanktonis domineerisid 2011 aastal perekonda Synchaeta ja Keratella kuuluvad keriloomad ning aerjalgsete naupliusvastsed. Suhteliselt kõrge arvukuse või biomassiga esinesid ka aerjalgsed Eurytemora affinis ja Acartia bifilosa ning vesikirp Pleopis polyphemoides. Keriloomade biomass saavutas maksimumi juuli alguses, vesikirpude maksimum juuli teises pooles ning aerjalgsete oma augustis. Pelaagilistest võõrliikidest pöörati enim tähelepanu suhteliselt hiljuti sisse rännanud liikidele vesikirbulistele Cercopagis pengoi ja Evadne anonyx. Lisaks jälgiti krüptogeense kammlooma Mertensia ovum esinemise dünaamikat. Virgiinia keeritsussi Marenzelleria neglecta pelaagilisi vastseid teistest hulkharjasusside liikide vastsetest planktoni proovide analüüsil ei eristatud. Arktilise päritoluga kammloom Mertensia ovum esines Muuga lahe zooplanktoni proovides mais ja juunis. Suurim oli arvukus mai lõpus 14 ind m -3, mis on sarnane eelmisel aastal mõõdetud maksimumiga. Vesikirbulistest võõrliigid Evadne anonyx ja Cercopagis pengoi esinesid Muuga lahe zooplanktoni proovides augustis ja septembris. Evadne anonyx suurim arvukus leiti juuli teisel poolel 14 ind m -3, Vesikirbuliste koguarvukusest moodustasin nad sel ajal siiski tühise osa. Arvukus jäi võrreldes varasematel aastatel leituga samale tasemele. Populatsiooni maksimum langes aastal samale ajale sama perekonna kohaliku liigiga Evadne nordmanni kuid sarnaselt varem leitule on kohaliku Evadne esinemisperiood võõrliigiga võrreldes varasemal ajal. Cercopagis pengoi arvukuse maksimum oli Muuga lahes aastal augusti lõpus 50 ind m -3, mis on suhteliselt madal arvukus. Cercopagis pengoi suhteliselt suurte mõõtmete tõttu ülejäänud zooplanktoniga võrreldes tõusis võõrliikide zooplanktoni biomassi osa kogu zooplanktoni biomassist Muuga lahes augusti lõpuks 6 protsendini. Kõrgeim oli võõrliikide biomass ja ka biomassi osa kogu zooplanktonis (8%) juuli teises pooles, mis on põhjustatud tõruvähi Balanus improvisus pelaagilistest vastsetest (joonis ). Septembris koguti zooplanktoni proove Muuga lahest lisaks veel kolmest sadamale lähemast ja madalamast jaamast. Cercopagis pengoi ja Evadne anonyx leiti septembris minimaalse arvukusega vaid ühest jaamast, Balanus improvisus vastseid esines kõigis proovides kuid arvukus oli samuti madal. Loomi oli liiga vähe, et tulnukliikide arvukuse horisontaalsete erinevuste kohta Muuga lahes hinnangut anda, kuid domineerivate kohalike liikide arvukuste põhjal võib öelda, et zooplankton üldiselt oli lahe piires suhteliselt ühtlaselt jaotunud. 140

142 Joonis Võõrliikide (parem y-telg) ja kohalike liikide (vasak y-telg) biomassi muutused Muuga ja Tallinna lahes aastal. 141

143 Fooniseireala Tallinna laht Põhjaloomastik Põhjaloomastiku koosseisu analüüsiti Tallinna lahe Littegrundi madala nõlval aprillist kuni oktoobrini. Aruanne on koostatud rõhuasetusega virgiinia keeritsussile Marenzelleria neglecta. Littegrundi madala nõlva piirkonnas levis aastal liigivaene loomastik (kokku 5 liiki). Põhjaloomastiku liigiline koosseis oli fooniseirealal aprillist kuni oktoobrini võrdlemisi ühesugune. Kõikidel vaatluskordadel esines loomastiku koosseisus balti lamekarp Macoma balthica ja virgiinia keeritsuss, peaaegu alati harilik silinderkärslane Halicryptus spinulosus ja tavaline harjaslabalane Monoporeia affinis. Vahel esines põhjaselgrootute koosseisus soomususs Bylgides sarsi. Kui aastal esines Marenzelleria neglecta aprillist oktoobrini vaid kahel vaatluskorral, siis aastal kõikidel vaatluskordadel. Seega uurimispiirkonna ainuke võõrliik oli aastal konkurentsis kohalikega Littegrundi madala nõlval väga edukas. Põhjaloomastiku arvukus ( is m -2 ) ja biomass (17,15-125,18 g m -2 ) oli aastal piirkonnas väga varieeruv. Ülekaalukaks arvukuse ja biomassi dominantliigiks oli balti lamekarp Macoma balthica. Teiste liikide, sealhulgas virgiinia keeritsussi, keskmine arvukus, eriti aga biomass oli väga väike (tabel ). Tabel Põhjaloomastiku koosseis, reostustundlikkus, keskmine arvukus ja biomass Littegrundi madala nõlval aprillist kuni oktoobrini Takson Reostustundlikkus Keskmine arvukus Keskmine biomass Halicryptus spinulosus Kõrge 74,9 0,23 Marenzelleria neglecta Keskmine 142,3 0,19 Bylgides sarsi Keskmine 7,2 0,001 Monoporeia affinis Kõrge 222,8 0,49 Macoma balthica Keskmine 409,6 61,46 142

144 Zooplankton Võõrliikide fooniseirealal Tallinna lahe seirepunktis 2 oli nii kohalike liikide kui ka võõrliikide dünaamika aastal väga sarnane Muuga lahele (joonis ). Zooplanktoni üldine sesoonne dünaamika ja domineerivad liigid olid Tallinna lahes väga sarnased Muuga lahele. Üksikute võõrliikide kaupa oli esinemiseaegades ja populatsiooni maksimumide aegades siiski väikeseid erinevusi. Kammloom Mertensia ovum leiti Tallinna lahe proovidest kevadel samal ajal kui Muuga lahestki, kuid lisaks sellele esines Mertensia ovum Tallinna lahes ka oktoobris. Arvukuse maksimum kevadel oli Tallinna lahes väiksem kui Muuga lahes, kuid oktoobriks tõusis see samale tasemele, mis Muuga lahes kevadel. Tõenäoliselt on Tallinna lahe seirejaama suurem sügavus peamiseks põhjuseks, miks kammloom sügisel vaid Tallinna lahest leiti. Väiksema sügavuse tõttu ei ole Muuga lahes tõenäoliselt piisavalt esinduslikku proovi saadud termokliini alt, kus arktilise päritoluga kammloom põhiliselt paikneb. Vesikirbuliste Cercopagis pengoi ja Evadne anonyx arvukus ja biomass jäid Tallinna lahes madalamaks ning esinemisaeg veidi lühemaks kui Muuga lahes. Evadne anonyx suurim arvukus 11 ind m -3, leiti augusti lõpus peale kohaliku Evadne nordmanni populatsiooni maksimumi. Samale ajale langes ka Cercopagis pengoi populatsiooni maksimum Tallinna lahes, kuid maksimaalne arvukus jäi väga madalaks vaid 5 ind m -3. Siinkohal tuleb öelda, et nii Muuga kui Tallinna lahe proovides leitud madalad Cercopagis pengoi arvukused ei näita seda, nagu oleks aasta suvi olnud selle liiga jaoks kuidagi ebasobiv. Mõnedes aasta augustis kogutud zooplanktoni proovides mujal Eesti merealadel oli nimetatud liigi arvukus väga kõrge ja madalad numbrid Tallinna ja Muuga lahes näitavad pigem selle liigi leviku suurt ebaühtlust. Võõrliikide osa kogu zooplanktoni biomassist oli Tallinna lahes sarnaselt Muuga lahega suurim (10%) juuli teisel poolel ja sarnaselt Muuga lahega andsid sel ajal suurima panuse võõrliikide biomassi tõruvähi Balanus improvisus pelaagilised vastsed. 143

145 Võõrliikide esinemise ajalis-ruumiline dünaamika Eesti rannikumeres Soome laht Põhjaloomastik Hiina villkäpp-krabi Eriocheir sinensis, kes ilmselt kogu Läänemeres selle madala soolsuse tõttu ei suuda paljuneda ning kelle arvukus Eesti rannikumeres sõltub tema paljunemise edukusest Elbe jõe suudmes, arvukus tõusis hüppeliselt aastal Seevastu aastatel 2009 ja 2011 liiki katsepüükides uurimisalal (Muuga lahes) ei leitud (joonis ). Joonis Hiina villkäppkrabi Eriocheir sinensis dünaamika (püügi indeks) Muuga lahes aastatel Peaaegu kõikidel uurimisaastatel esines uurimisalal liiva-uurikkarp Mya arenaria. Väga suur oli ka tõruvähk Balanus improvisus esinemissagedus liik esines proovides rohkem kui pooltel aastatel. Teised liigid, virgiinia keeritsuss Marenzelleria neglecta ja rändtigu Potamopyrgus antipodarum esinesid harva vaid mõnel aastal. Võõrliikidest moodustas suurima biomassi (24 g m -2 ) põhjaselgrootute koosluses liiva-uurikkarp Mya arenaria (aastatel ), ülejäänud uurimisperioodil jäi liigi biomass alla 5 g m -2. Tõruvähi Balanus improvisus suurim biomass registreeriti aastal g m -2. Virgiinia keeritsussi Marenzelleria neglecta ja rändteo Potamopyrgus antipodarum biomass oli väga madal, kusjuures rändtigu aastatel ei leitud ( ). 144

146 A B C D Joonis Tõruvähi Balanus improvisus (A), virgiinia keeritsussi Marenzelleria neglecta (B), liiva-uurikkarbi Mya arenaria (C) ja rändteo Potamopyrgus antipodarum (D) keskmise kuivkaalu (g m -2 ) aastatevaheline muutlikkus Tallinna Muuga lahe põhjaloomastikus. 145

147 Zooplankton Pelaagilistest võõrliikidest esines Tallinna ja Muuga lahe piirkonna zooplanktonis tõruvähi Balanus improvisus ja virgiinia keeritsussi Marenzelleria neglecta vastsed ning vesikirp Cercopagis pengoi. Tõruvähi ja virgiinia keeritsussi pika-ajaline arvukuse dünaamika kinnitab, et mainitud võõrliikide arvukus suurenes hüppeliselt nii 1990-ndatel kui ka 2000-ndatel aastatel, kusjuures perioodil 1950-ndad 1990-ndad ei ole vastsete arvukuses märkimisväärseid muutusi toimunud. Võrreldes aastatega on tõruvähi vastsete arvukus jäänud aastal üldjoontes samale tasemele, kuid jääb siiski olulisemalt madalamaks võrreldes arvukusega aastatel (ca ind. m -2 ) (joonis ). Aastatel 2010 ja 2011 registreeriti virgiinia keeritsussi puhul senini täheldatud suurim arvukus (ca ind. m -2 ), mis on sarnane aasal täheldatud arvukusele (joonis ). Vesikirp Cercopagis pengoi arvukus on viimastel aastatel oluliselt madalam võrreldes aastaga, kuid siiski jääb see sarnaseks kogu ülejäänud uurimisperioodil leituga (kuni 2500 ind. m -2 ), va. invasiooni algusaasta, mil registreeriti ca ind. m -2 (joonis ). A B 146

148 C Joonis Kolme planktilise võõrliigi, tõruvähi Balanus improvisus (A) ja virgiinia keeritsussi Marenzelleria neglecta (B) vastsed ning vesikirp Cercopagis pengoi (C) arvukuse (ind. m -2 ) aastatevaheline muutlikkus Tallinna ja Muuga lahes. Kalad Kaladest on Eesti rannikumeres üks hiljutisemaid ja selgelt invasiivseimaid võõrliike ümarmudil Neogobius melanostomus. Väga agressiivse käitumisega ümarmudil on viimasel paarikümnel aastal oluliselt laiendanud oma levikuareaali eelkõige Euroopa siseveekogudes, muuhulgas sisaldab see ka invasiooni Läänemerre 1990-ndate aastate alguses. Eesti vetest leiti liik esmakordselt Pärnu lahest aastal Muuga lahest leiti liik esmakordselt aastal 2005 ning alates invasioonist on kala populatsioon seal oluliselt suurenenud, moodustades 2011.a aastal väikesesilmalistes nakkevõrkudes (36-44mm) üle 90% biomassist (joonis ). Joonis Ümarmudila Neogobius melanostomus biomassi % kogusaagist erineva silmasuurusega nakkevõrkudes Muuga lahes. 147

149 Liivi laht Põhjaloomastik Aastatel esines Pärnu lahes põhjaloomastikus kokku 6 võõrtaksonit, mille biomass jäi vahemikku g m -2. Kõikidel uurimisaastatel esines uurimisalal virgiinia keeritsuss Marenzelleria neglecta, kuid liigi biomass on jäänud väga madalaks (kuni 0.1 g m -2 ). Alates aastast on suurenenud liiva-uurikkarbi Mya arenaria, tõruvähi Balanus improvisus ning rändkarbi Dreissena polymorpha biomass. Sellest ajast võib dominantliigiks lugeda liiva-uurikkarpi (biomass kuni ca. 13 g m -2 ), kuid vaatamata biomassi suurenemisele on tõruvähi ja rändkarbi biomass jäänud alla 2.5 g m -2. Teiste liikide, rändteo Potomopyrgus antipodarum ning ühe hiljutisema põhjaloomastiku võõrliigi vööt-kirpvähi Gammarus tigrinus biomass oli väga madal kogu uurimisperioodi jooksul. Vööt-kirpvähi biomass suurenes eksponentsiaalselt invasiooni algusest aastani, kuid viimastel aastatel on arvukus taas oluliselt langenud (joonis ). A B 148

150 C D E 149

151 F Joonis Tõruvähi Balanus improvisus (A), virgiinia keeritsussi Marenzelleria neglecta (B), liiva-uurikkarbi Mya arenaria (C), rändteo Potamopyrgus antipodarum (D), rändkarbi Dreissena polymorpha (E) ja vööt-kirpvähi Gammarus tigrinus (F) keskmise kuivkaalu (g m -2 ) aastatevaheline muutlikkus Liivi lahes põhjaloomastikus. Zooplankton Pelaagilistest võõrliikidest esinesid tõruvähi Balanus improvisus ja virgiinia keeritsussi Marenzelleria neglecta planktilised vastsed ning vesikirp Cercopagis pengoi. Sarnaselt arvukusele Tallinna-Muuga lahes on tõruvähi pika-ajaline arvukus näidanud tõusutrendi ka Pärnu lahes ndate aastatel toimunud hüppeline arvukuse suurenemine jätkus aastani (ca ind. m -2 ), järgnevalt on aastatel 2010 ja 2011 täheldatud olulist arvukuse langust (joonis ). Andmeid virgiinia keeritsussi arvukusest on alates aastast. Hüppelist arvukuse tõusu täheldati 2000-ndate aastate keskpaigas (ca ind. m -2 ), kuid alates aastast on arvukus jäänud suhteliselt madalaks (joonis ). Vesikirbu Cercopagis pengoi arvukus on viimastel aastatel näidanud tõusutrendi, olles oluliselt kõrgem kui aastal (joonis ), kuid madalam aastal registreeritud kõrgemaist arvukusest uurimisperioodi jooksul (ca ind. m -2 ). A 150

152 B C Joonis Tõruvähi Balanus improvisus ja virgiinia keeritsussi Marenzelleria neglecta pelaagiliste vastsete ning vesikirbu Cercopagis pengoi arvukuse (ind. m -2 ) aastatevaheline muutlikkus Liiv lahes. 151

153 Võõrliikide ökoloogilised mõjud Sissejuhatus Võõrliikide invasioone on nimetatud ka bioloogiliseks reostuseks. Bioloogiline reostus (sünonüümid: bioreostus, bioloogilise invasiooni mõju, bioinvasiooni mõju) on invasiivse võõrliigi mõju, mis muudab keskkonna ökoloogilist kvaliteeti indiviidi (nt. nakatumine parasiitide ja patogeenidega), populatsiooni (nt. selle struktuuri geneetiline muutus, st. hübridisatsioon), koosluse (ehituslik nihe), elupaiga (füüsikalis-keemiliste näitajate muutus) ja ökosüsteemi (energia- ja orgaanilise aine voogude muutused) kaudu. Võõrliigid võivad põhjustada olulisi ja sageli pöördumatuid muutusi mereökosüsteemides, tuua endaga kaasa majanduslikku kahju ning kujutada otsest ohtu inimese tervisele. Näiteks laeva ballasteveest on leitud inimesele ohtlikke patogeene (teiste seas ka eriti ohtlikku koolerabakterit). Võõrliikide mõju võib avalduda looduse erinevatel organisatsioonitasanditel: geeni, liigi, koosluse, biotoobi kui ka ökosüsteemi tasandil. Muuhulgas võivad võõrliigid elupaiga- ja toidukonkurentsi kaudu muuta kohalike liikide paljunemist ja kasvukiirust, nende levila suurust ja paiknemist ning asurkonna arvukust. Biotoobi tasemel võivad võõrliikidest tingitud muutused kaasa tuua põhjasetete iseloomu, vee läbipaistvuse muutusi, veealuste suuremate objektide massilist kattumist ning seeläbi tekitada väga ulatuslikke muutusi elupaikades (nn. elupaiga insenerid; Wallentinus & Nyberg, 2007). Ökosüsteemis toimuvad muutused mõjutavad laiemalt elurikkust, mille tagajärjel muutuvad kogu süsteemi aine- ja energiavood ning ka mitmed eluta keskkonna näitajad. Võõrliigid võivad kohalikke liike valikuliselt ka soodustada. See toimub elupaiga muutuste kaudu (luuakse uusi elupaiku, olemasolevad elupaigad asendatakse teistega), toiduahela muutuste kaudu (rikastatakse toidubaasi, väheneb konkurents ja kisklus), aga ka võõrliikide kui uute (vahe)peremeeste invasiooni kaudu. Läänemeres on võõrliigid enamasti elustikku rikastanud, seda nii liigilise mitmekesisuse kui ka funktsionaalse rikkuse koha pealt (Olenin & Leppäkoski, 1999). Samas on meil paljude liikide kohta liiga vähe teavet, et seda väidet võiks Eesti rannikumere kohta üldistada. Hiljutised uuringud vööt-kirpvähi invasiooni kohta näitasid tulnukliigi selget negatiivset mõju kohalike suurselgrootute mitmekesisusele (Herkül jt., 2009). Samuti on ohtralt eksperimentaalset tõendusmaterjali Eesti rannikumeres elavate erinevate võõrliikide negatiivsest mõjust kohalikele liikidele. 152

154 Olulisemate invasiivsete võõrliikide poolt põhjustatud ökoloogilised mõjud Eesti rannikumeres esinevate erinevate võõrliikide mõju on uuritud umbes paarkümmend aastat. Tööde tulemusena saame esitada konkreetseid näited kaheksa võõrliigi poolt põhjustatud mõjudest (Tabel ). Nagu tabelist selgub, on mitmete võõrliikide mõjud olulised, hõlmavad nii pelagiaali kui bentost ning kaasavad nii eluta kui ka eluskeskkonna. Eesti vetes esinevatest võõrliikidest on kõige rohkem teavet pelaagilise vesikirbulise Cercopagis pengoi ökoloogilise mõju kohta. Selle võõrliigi sissetulekuga kaasnevalt on muutunud kohalike väikesemõõtmeliste vesikirbuliste (Bosmina coregoni maritima, Evadne nordmanni, Pleopis polyphemoides) arvukus, vertikaalne levik (Bosmina) ning sesoonne dünaamika (Põllumäe, Kotta 2007; Põllumäe, Väljataga 2004; Ojaveer jt. 2004). Laborkatsed on näidanud, et C. pengoi on võimeline toituma kõigist talle pakutud looduslikust toidust, kuid liik eelistab aeglaselt liikuvaid väikesemõõtmelisi toiduobjekte (Bosmina, aerjalaliste naupliusvaststed, tõruvähi vastsed; Simm jt. 2006). C. pengoi ei pelga ära ka aerjalalisi (Eurytemora affinis) ning võib põhjustada aerjalaliste arvukuse kahanemist (Lehtiniemi, Gorokhova 2008). Kõige uuemad uuringud näitavad, et C. pengoi on väga oluline räime toidukomponent Liivi lahes suvel (juulis-augustis), moodustades keskmiselt 30%. Räimele ei ole ta eelistatud toit, pigem räim toitub temast liigi kõrge arvukuse tõttu. Teiste pelaagiliste kalade (ogalik, meritint ja kilu) toidus oli C. pengoi osakaal oluliselt väiksem (Lankov jt. 2010). Lisaks, ka müsiidid võivad toituda C. pengoi st (Gorokhova, Lehtiniemi 2007). Hiina villkäppkrabi Eriocheir sinensis lähim paljunemisala asetseb Põhjamere kaguosas, kuigi väga hiljuti on leitud krabi vastseid ka Kieli kanalist mis annab alust oletuseks et krabi võib paljuneda ka madalama soolsuse juures. Koosluste tasemel krabi ökoloogilist mõju meie vetes momendil ilmselt ei avalda, kuna liik on meil käesoleval ajal suhteliselt vähearvukas (Ojaveer jt. 2007). Vööt-kirpvähk Gammarus tigrinus on meie vetes käesoleval ajal üks invasiivsemaid võõrliike (lisaks ümarmudilale). Hiljutised katsed näitasid, et natiivse G. salinus e elupaiga-spetsiifilise ärasöömise soodustamine ja ta väljatõrjumine vööt-kirpvähi poolt omavahelise konkurentsi tulemusena (domineeriva makrofüüdi Pilayella littoralis koosluses) on põhjused, miks vööt-kirpvähk on edukalt laiendanud oma levikuareaali (Orav-Kotta jt. 2009; Kotta jt. 2010), kusjuures kirpvähkide elupaiga eelistused oluliselt kattusid, kusjuures vööt-kirpvähk mõjutas proportsionaalselt rohkem G. salinus e elupaiga valikut kui vastupidi (Kotta jt. 2011). Virgiinia keeritsussi Marenzelleria neglecta esinemine suurendas põhjalähedast primaarproduktsiooni (klorofüll a) ja vähendas kohaliku sarnase liigi hulkharjasuss Hediste diversicolor ellujäämust ning amfipood Monoporeia affinis kasvu. Üheks virgiinia keeritussi arvukust ja levikut määravaks teguriks peetakse Macoma balthica t (Kotta jt. 2001; 2006). Rändkarp Dreissena polymorpha esineb eelkõige Liivi lahes. Liiki on leitud vaid üksikutest kohtadest Soome lahes. Filtreerimisaktiivsuse alusel hinnatuna võib oletada, et rändkarp võib oluliselt mõjutada fütoplanktoni populatsioonilist kasvu ja seega kaudselt kontrollida ka zooplantkoni arvukust (Kotta jt. 1998). 153

155 Kuigi tõruvähk Balanus improvisus on esinenud Läänemeres juba umbes 150 aastat, ei ole ta ökoloogilise mõju kohta palju teada. Piiratud tõendid kinnitavad, et tõruvähk võib soodustada rohevetika Ulva intestinalis kasvu (Kotta jt. 2006). Samuti, tõruvähi vastsed on sobiv toit võõr-vesikirp Cercopagis pengoi le (Simm jt. 2006). Tabel Ülevaade võõrliikide dokumenteeritud mõjude kohta Eesti merevees või sellega külgnevatel aladel Liik Mõju iseloom Kirjanduse viide Vesikirp Cercopagis pengoi Hiina villkäppkrabi Eriocheir sinensis Vööt-kirpvähk Gammarus tigrinus Rändkarp Dreissena polymorpha Virgiinia keeritsuss Marenzelleria neglecta Hõbekoger Carassius gibelio Ümarmudil Neogobius melanostomus Tõruvähk Balanus improvisus Mesozooplanktoni koosluste struktuuri ajalis-ruumilised muutused (eelkõige Bosmina maritima, Eurytemora affinis) Oluline toiduobjekt müsiididele ja pelaagilistele kaladele muutes seeläbi pelaagilise toiduahela suhteid Uus toiduahela funktsiooni tüüp; kohalike ja võõrliikide võimalik translokatsioon Uus toiduressurss kaladele; kohalike taimetoiduliste selgrootute arvukuse langus/kadumine Vähendab fütoplanktoni arvukust (läbi filtreerimise) ja võib seeläbi mõjutada zooplanktonit Põhjasetetes oleva mikrofütobentose produktsiooni (Chla) tõus, kohaliku natiivse hulkharjasussi liigi arvukuse langus Toiduahela muutused rannikumeres Muutused rannikukalastiku koosluses (positiivne mõju ahvenale ja negatiivne mõju lestale) Rohevetikas Ulva intestinalis kasvu soodustamine Kotta jt., 2004; Ojaveer jt., 2004; Põllumäe & Väljataga, 2004; Põllumäe & Kotta, 2007; Lehtiniemi & Gorokhova, 2008 Gorokhova jt., 2005; Gorokhova & Lehtiniemi, 2007; Lankov jt., 2010 Ojaveer jt., 2007 Orav-Kotta jt., 2009; Kotta jt., 2010 Kotta jt., 1998 Kotta jt., 2001; Kotta jt., 2006 Vetemaa jt., 2005 Järv jt., 2011 Kotta jt., 2006 Kaladest moodustavad praegusel ajal Eesti vetes elujõulisi asurkondi ümarmudil Neogobius melanostomus ja hõbekoger Carassius gibelio. Kui ümarmudil on väga arvuks eelkõige Muuga lahes, siis hõbekoger tuultele varjatud ja madalaveelistes piirkondades, eelkõige Liivi lahe kirdeosa (Häädemeeste). Kummagi kala kohta ei ole küll otseseid dokumenteeritud tõendeid, et nad oleks oluliselt mõjutanud natiivsete liikide arvukust. See ei tähenda aga, et mõju puudub ja läbi toiduahela on vähemalt 154

156 kaudne mõju kindlasti olemas. Suguküpse hõbekogre aeglane kasv annab alust arvata, et kala suur arvukus võib avaldada mõju rannikupiirkondade toiduahelatele (Vetemaa jt. 2005). Ümarmudil on indiviidi tasandil üliagressiivne kala ning ta toit kattub lesta toiduga. Seetõttu võib olla aladel, kus ümarmudil on väga arvukas, kahaneda lesta arvukus. Lisaks võib ümarmudil kaudselt, läbi toiduahela muutuste, soodustada ahvena arvukust (Järv jt. 2011). Hiljuti välja töötatud bioloogilise reostuse indeksi määramise metoodika (BPL indeks, Olenin jt., 2007) alusel hinnatuna skaalal (0 - mõju ei ole... 4 oluline ja suur mõju) võib Eestit ümbritsevad merealad jagada kaheks. Liivi ja Soome lahe BPL indeksi väärtus on 3 ning Väinamere ja Läänemere avaosa BPL väärtus on 2. Liivi lahes omavad mõõdetavat mõju (st. liigispetsiifiline BPL>0) 12 võõrliiki ning Soome lahes 18 võõrliiki (Zaiko jt., 2011). Kogu Läänemere skaalal on Läänemere idaosa lahed (Soome laht ja Liivi laht) ja säärlõukad (Kura säärlõugas ja Visla säärlõugas) võõrliikidest kõige mõjutatumad piirkonnad (BPL=3) ning ülejäänud Läänemere osad ühe palli võrra paremas seisus (Zaiko jt., 2011). 155

157 6. KOKKUVÕTE JA ÜLDHINNANG Operatiivseire veekogumitest määrati kõige madalam ökoloogilise seisundi hinnang Haapsalu lahe rannikuvee veekogumis. Haapsalu lahe veekogum klassifitseerus klassi halb kvaliteedielemendi fütoplankton ning ka enamuse füüsikalis-keemiliste parameetrite põhjal. Narva-Kunda lahe, Muuga-Tallinna-Kakumäe lahe ja Pärnu lahe rannikuvee veekogumite veekvaliteet jäi klassi kesine. Narva lahe fütoplanktonit iseloomustas aastal pikaajalisest keskmisest väiksem biomass ja klorofülli a sisaldus suvekuudel. Suvised klorofülli a sisaldused ja fütoplanktoni biomass on Narva lahe lääneosas olnud viimastel aastatel stabiilsed, idaosas Sillamäe ja Narva-Jõesuu piirkonnas aga kerges langustrendis. Sillamäe jäätmehoidla sulgemisjärgsel seirel mõõdeti potentsiaalse eutrofeerumise indikaatorliigi, ränivetika Cylindrotheca closterium suurem biomass sadama idaosas. Kuna ka üldlämmastiku ja -fosfori kontsentratsioonid olid samades jaamades tihedamad, siis on võimalik, et suurenenud toitainetesisaldusest tulenev fütoplanktoni vohamine sadama idaosas on seotud just maismaapäritolu biogeenidekoormusega. Soome lahe kesk- ja lääneosas, samuti Liivi lahe kirdeosas registreeriti aastal üks vaatlusridade intensiivsemaid fütoplanktoni kevadõitsenguid. Ka talvised anorgaaniliste toitainete kontsentratsioonid olid varasematest aastatest tihedamad fosfaatidel ligikaudu kaks ja lämmastikuühenditel 1,2 1,4 korda. Suveperioodil on klorofülli a sisalduse % kasv Soome lahe keskosas võrreldes 1990-ndatega üks selgemini jälgitavaid trende Eesti rannikumere fütoplanktoni dünaamikas. Haapsalu Eeslahes mõõdeti 2011 eelmiste aastate keskmisest tihedamad klorofülli a keskendused ja fütoplanktoni biomass. Haapsalu Tagalahes 8. augustil jaamas saadud klorofülli a ja biomassi väärtused on kogu vaatlusrea absoluutsed suvised maksimumid. Pärnu lahes moodustasid aasta aprillis 2/3 kogubiomassist rohevetikad perekonnast Chlamydomonas. Tõenäoliselt sama liigi õitseng registreeriti Pärnu lahes ka aasta aprilli lõpus pärast karmi talve. Merevee klorofülli a suvised sisaldused suurenesid Pärnu lahes kuni 2000-ndate keskpaigani, hakkasid seejärel kahanema ning pöörasid uuele tõusule aastal Pärnu lahe ökoloogiline seisund on fütoplanktoni (klorofülli a) põhjal viimasel viiel aastal pidevalt halvenenud. Operatiivseire veekogumites põhjataimestiku maksimaalne sügavuslevik aastal suurenes või jäi samale tasemele võrreldes eelnevate aastate andmetega. Põisadru sügavusleviku parameetri väärtus Haapsalu lahe ja Muuga-Tallinna-Kakumäe rannikuvee veekogumis oluliselt ei muutunud. Põisadru sügavusleviku langust täheldati Narva-Kunda ja Pärnu lahe rannikuvee veekogumites. Registreeriti ka mõningane mitmeaastaste liikide osakaalu langus Muuga-Tallinna-Kakumäe, Narva- Kunda ja Pärnu lahe veekogumites. Haapsalu ja Narva-Kunda lahe veekogumites klassifitseerus veekvaliteet põhjataimestiku kvaliteedielemendi põhjal klassi kesine, Haapsalu ja Narva-Kunda lahe veekogumid klassi hea. Narva-Kunda veekogumi põhjaloomastikule on väga iseloomulikud liigivaesus, suhteliselt väike keskmine arvukus ja ühe ülekaaluka dominantliigi esinemine. Põhjaloomastiku liigiline koosseis on olnud vaene viimase 15. aasta jooksul. Loomastiku liigiline koosseis on rikkalikum suurema vee soolsusega perioodidel. Muuga-Tallinna-Kakumäe veekogumi põhjaloomastikule on iseloomulik liigirikkus, kõrge biomass ja ühe-kahe ülekaaluka dominantliigi esinemine. Aastatel

158 sõltus Tallinna lahe rannikumeres põhjaloomastiku liigiline koosseis, arvukus ja biomass peamiselt vee soolsusest. Suurema soolsusega perioodidel on loomastik liigirikkam ja reeglina suurema arvukuse ning biomassiga. Haapsalu lahe veekogumi põhjaloomastiku koosseisu iseloomustab putukate vastsete arvukas esinemine ja fütofiilse söödava südakarbi (Cerastoderma glaucum) põhjaloomastiku üldbiomassis ülekaalukas domineerimine. Aastatel ei toimunud Haapsalu Ees- ja Tagalahes põhjaloomastiku koosseisus selliseid muutusi, mis viitaksid inimtegevuse negatiivsele mõjule merekeskkonnas aastal oli Pärnu lahe veekogumi põhjaloomastik liigirikas. Zoobentose arvukus ja biomass oli keskmisel tasemel. Põhjaloomastiku koosluste struktuur Pärnu lahes on tihedas sõltuvuses vee kvaliteedist. Suurema troofsuse perioodidel väheneb põhjaloomastiku liigiline mitmekesisus, tõuseb biomass. Perioodidel, kui vee troofsus on väike, on loomastiku kooslused liigirikkad, biomass on väike. Erandiks on olnud aastad ja , kus liigirikka kooslusega kaasnes kõrge üldbiomass. Põhjaloomastiku indeksite ZKI, KPI ja FDI koondhinnangu alusel oli kõigi operatiivseire veekogumite ökoloogiline seisund aastal hea. Sillamäe jäätmehoidla piirkonna põhjaloomastiku kooslused on mõjustatud eelkõige sadamaehituse ja süvendustööde poolt. Jäätmehoidlaga piirnevat mereala asustavad valdavalt reostustundlikud liigid. Põhjaloomastiku ZKI indeksi põhjal oli aastatel Sillamäe merealadel keskkonnaseisund hea. Ülaltoodust järeldub, et jäätmehoidla negatiivne mõju mereelustikule puudub. Võõrliigi harrise mudakarbi Rhitropanopeus harrisii esmaleid Eesti rannikumeres registreeriti Pärnu lahes aastal. Zooplanktoni ja makrozoobentose seire tulemused riigi jaoks ilmselt suurimal uute võõrliikide invasiooni riskialal, Muuga sadama piirkonnas ja lahes, kinnitab et uusi võõrliike aastal ei leitud. Piirkonnas levivad viis tulnukliiki tõruvähk Balanus improvisus, liiva-uurikkarp Mya arenaria, virgiinia keeritsuss Marenzelleria neglecta ning vesikirbulised Cercopagis pengoi ja Evadne anonyx ning üks krüptogeenne liik kammloom Mertensia ovum. Neist arvukaim ja sageli kooslustes domineeriv on virgiinia keeritsuss, kes levis eelkõige just piirkonnas, kus sadamaehitusest tekkinud hõljumi mõju oli põhjakooslustele kõige intensiivsem. Pika-ajalisel skaalal uuritud üheksa invasiivseima võõrliigi (nii selgrootud kui ka kalad) arvukus/biomass on Liivi- ja Soome lahes enamjaolt hüppeliselt tõusnud. Hüppeline tõus on täheldatud 1990-ndail ja/või 2000-ndail aastail. Kõige märkimisväärsemalt on tõusnud ümarmudila Neogobius melanostomus arvukus Muuga lahes, ulatudes aastal katsepüükides juba üle 90% kogusaagist. Kuigi globaalselt on meil esinevatest invasiivsetest võõrliikidest enim dokumenteeritud rändkarbi Dreissena polymorpha poolt põhjustatud ökoloogiline mõju, on olemasoleva teabe alusel hinnatuna Eesti rannikumerd ilmselt enim-mõjutavaks võõrliigiks vesikirp Cercopagis pengoi. 157

159 KASUTATUD KIRJANDUS Anonüümne, EU-Approximation and Institutional Strengthening of the Estonian Marine Monitoring System (EISEMM). Integrated Assessment amd Reporting of the Marine Environmental Monitoring Data. DHI Water & Environment, Estonian Marine Institute, National Environmental Research Institute. Aruanne. EV Keskkonnaministeerium. Clarke, K. R., Gorley, R. N., Primer v6. User Manual/ Tutorial. Primer-E, Plymouth, UK. 192 pp. Clarke, K. R., Somerfield, P. J., Chapman, M. G On resemblance measures for ecological studies, including taxonomic dissimilarities and a zero-adjusted Bray- Curtis coefficient for denuded assemblages. J. Exp. Mar. Biol. Ecol. 330, Domingues R. B., Barbosa, A. & Galvão, H Constraints on the use of phytoplankton as a biological quality element within the Water Framework Directive in Portuguese waters. Marine Pollution Bulletin 56: Field, C. B., Behrenfeld, M. J., Randerson, J. T. and Falkowski, P Primary production of the Biosphere: Integrating Terrestrial and Oceanic Components. Science 281, Fleming, V. & S. Kaitala Phytoplankton spring bloom intensity index for the Baltic Sea estimated for the years 1992 to Hydrobiologia 554, Gorokhova, E. & Lehtiniemi, M A combined approach to understand trophic interactions between Cercopagis pengoi (Cladocera: Onychopoda) and mysids in the Gulf of Finland. Limnol Oceanogr, 52, Gorokhova, E., Hansson, S., Höglander, H. & Andersen, C.M Stable isotopes show food web changes after invasion by the predatory cladoceran Cercopagis pengoi in a Baltic Sea bay. Oecologia, 143, Herkül, K., Kotta, J., Püss, T. & Kotta, I Crustacean invasions in the Estonian coastal sea. Estonian Journal of Ecology, 58, Jaanus A., Andersson A., Olenina I., Toming K. and Kaljurand K Changes in phytoplankton communities along a north-south gradient in the Baltic Sea between 1990 and Boreal Environment Research (in press). Jaanus, A., K. Toming, S. Hällfors, K. Kaljurand & I. Lips Potential phytoplankton indicator species for monitoring Baltic coastal waters in the summer period. Hydrobiologia 629: Kotta, J. & Kotta, I Distribution and invasion ecology of Mernzelleria viridis in the Estonian coastal waters. Proc. Estonian Acad. Sci. Biol. Ecol., 47, Kotta, J., Kotta, I. Viitasalo, I Effect of diffuse and point source nutrient supply on the low diverse macrozoobenthic communities of the northern Baltic Sea. Bor. Envir. Res., 5, Kotta, J., Kotta, I., Simm, M., Lankov, A., Lauringson, V., Põllumäe, A. & Ojaveer, H Ecological consequences of biological invasions: three invertebrate case studies in the north-eastern Baltic Sea. Helgoland Mar. Res., 60, Kotta, J., Lauringson, V., Kotta, I Response of zoobenthic communities to changing eutrophication in the northern Baltic Sea. Hydrobiologia, 580, Kotta, J., Orav, H. & Kotta, I. Distribution and filtration activity of the zebra mussel, Dreissena polymorpha, in the Gulf of Riga and the Gulf of Finland. Proc. Estonian Acad. Sci. Biol. Ecol., 47,

160 Kotta, J., Orav, H. & Sandberg-Kilpi, E Ecological consequence of the introduction of the polychaete Marenzelleria viridis into a shallow water biotope of the northern Baltic Sea. J. Sea Res., 46, Kotta, J., Orav-Kotta, H. & Herkül, K Separate and combined effects of habitatspecific fish predation on the survival of invasive and native gammarids. J. Sea Res., 64, Kotta, J., Orav-Kotta, H., Herkül, K. & Kotta, I Habitat choice of the invasive Gammarus tigrinus and the native Gammarus salinus indicates weak interspecific competition. Boreal Environmental Research, 16(suppl.A), Kotta, J., Orav-Kotta, H., Paalme, T., Kotta, I., Kukk, H Seasonal changes in situ grazing of the mesoherbivores Idotea baltica and Gammarus oceanicus on the brown algae Fucus vesiculosus and Pylaiella littoralis in the central Gulf of Finland, Baltic Sea. Hydrobiologia, 554, Kotta, J., Simm, M., Kotta, I., Kanošina, I., Kallaste, K. & Raid, T Factors controlling long-term changes of the eutrophicated ecosystem of Pärnu Bay, Gulf of Riga. Hydrobiologia, 514, Lankov, A., Ojaveer, H., Simm, M., Põllupüü, M. & Möllmann, C., Feeding ecology of pelagic fish species in the Gulf of Riga (Baltic Sea): the importance of changes in the zooplankton community. J. Fish Biol., 77, Lehtiniemi, M. & Gorokhova, E Predation of the introduced cladoceran Cercopagis pengoi on the native copepod Eurytemora affinis in the northern Baltic Sea. Mar. Ecol. Progr. Ser., 362, Lehtiniemi, M. Gorokhova, E. Bolte, S. Haslob, H. Huwer, B. Katajisto, T. Lennuk, L. Põllumäe, A. Schaber, M. Setälä, O. Reusch, T.B.H. Viitasalo-Frösen, S. Vuorinen, I. Välipakka, P Distribution and reproduction of the Arctic comb jelly Mertensia ovum in the Baltic Sea - a species long misidentified as Pleurobrachia pileus. Marine Ecology Progress Series (Submitted). Leppäkoski, E., Gollasch, S Risk Assessment of Ballast Water Mediated Species Introductions a Baltic Sea Approach. Lutt, J., Kask, J Matsalu lahe põhjasetted. Tallinn, Valgus. Ojaveer, H., Gollasch, S., Jaanus, A., Kotta, J., Laine, A.O., Minde, A., Normant, M. & Panov, V.E., Chinese mitten crab Eriocheir sinensis in the Baltic Sea a supply-side invader? Biol. Invasions, 9, Ojaveer, H., Kotta, J. & Eek, L Vee võõrliikdie käsiraamat. Tallinn, 66 lk. Ojaveer, H., Simm, M. & Lankov, A Population dynamics and ecological impacts of the non-indigeous Cercopagis pengoi in the Gulf of Riga (Baltic Sea). Hydrobiologia, 522, Olenin, S. & Leppäkoski, E Non-native animals in the Baltic Sea: alteration of benthic habitats in coastal inlets and lagoons. Hydrobiologia, 393, Orav-Kotta, H., Kotta, J Food and habitat choice of the isopod Idotea baltica in the northeastern Baltic Sea. Hydrobiologia, 514, Orav-Kotta, H., Kotta, J., Herkül, K., Kotta, I. & Paalme, T., Seasonal variability in the grazing potential of the invasive amphipod Gammarus tigrinus and the native amphipod Gammarus salinus in the northern Baltic Sea. Biol. Invasions, 11, Pearson, T.H., Rosenberg, R Macrobenthic succession in relation to organic enrichment and pollution of the marine environment. Oceanogr. Mar. Biol. Annu. Rev., 16, Põllumäe, A. & Kotta, J Factors describing the distribution of the zooplankton 159

161 community in the Gulf of Finland in the context of interractions between native and introduced predatory cladocerans. Oceanologia, 49, Põllumäe, A. & Väljataga, K Cercopagis pengoi (Cladocera) in the Gulf of Finland: environmental variables affecting its distribution and interaction with Bosmina coregoni maritima. Proc. Estonian Acad. Sci. Biol. Ecol., 53, Zaiko A., Lehtiniemi M., Narščius A. & Olenin S Assessment of bioinvasion impacts on a regional scale: a comparative approach. Biol. Invasions, DOI /s z 13: Tenson, J., Phytoplankton of the Pärnu Bay. In Ojaveer, E. (ed.), Ecosystem of the Gulf of Riga between 1920 and Estonian Academy Publishers, Tallinn: Trei, T Taimed Läänemere põhjal. Tallinn, Valgus. Wallentinus, I. & Nyberg, C.D Introduced marine organisms as habitat modifiers. Mar. Pollut. Bull., 55, Vetemaa, M., Eschbaum, R., Albert, A. & Saat, T., Distribution, sex ratio and growth of Carassius gibelio (Bloch) in coastal and inland waters of Estonia (north-eastern Baltic Sea). J. Appl. Ichthyol., 21,

162 LISAD 161

163 Foto 1. Tõruvähk Balanus improvisus ja niitjas pruunvetikas Sphacellaria arctica Kunda transektil sügavusel 8,9 m (foto Ivan Kuprijanov). Foto 2. Niitjad vetikad Kunda transektil 6,3 m sügavusel (foto Ivan Kuprijanov). 162

164 Foto 3. Kivile kinnitunud niitjad vetikad Cladophora glomerata ja Pilayella littoralis Narva-Jõesuu 2 transektil 0,5 m sügavusel (foto Ivan Kuprijanov). Foto 3. Niitjad vetikad Aegna transektil 5 m sügavusel (foto Ivan Kuprijanov). 163

165 Foto 4. Põisadru kooslus Aegna transektil 2,9 m sügavusel (foto IvanKuprijanov). Foto. Kareda mändvetika Chara aspera kooslus Haapsalu 2 transektil 0,2-0,5 m sügavusel (foto Greta Reisalu). 164