EUROOPA KOMISJON Brüssel, COM(2013) 286 final KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Komisjoni aruanne tööstusheidete direktiiv

Väljavõte

1 EUROOPA KOMISJON Brüssel, COM(2013) 286 final KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Komisjoni aruanne tööstusheidete direktiivi 2010/75/EL artikli 30 lõike 9 ja artikli 73 kohaselt tehtud läbivaatamiste kohta seoses loomade intensiivkasvatusest ja põletuskäitistest pärit heitega (EMPs kohaldatav tekst) ET ET

2 SISUKORD KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Komisjoni aruanne tööstusheidete direktiivi 2010/75/EL artikli 30 lõike 9 ja artikli 73 kohaselt tehtud läbivaatamiste kohta seoses loomade intensiivkasvatusest ja põletuskäitistest pärit heitega Sissejuhatus Läbivaatamiste taust IPPC direktiivi läbivaatamine ( ) Intensiivkarjakasvatus Põletuskäitised nimisoojusvõimsusega alla 50 MW Põletuskäitised nimisoojusvõimsusega 50 MW ja üle selle Komisjoni tehtud läbivaatamiste käigus kaalutud valikuvõimalused Intensiivkarjakasvatusest tulenev heide keskkonda Intensiivkarjakasvatus (artikli 73 lõike 2 punkt b) Võimsuse diferentseeritud künnisväärtused erinevate kodulinnuliikide, sh vuttide kasvatamisel (artikli 73 lõike 3 punkt a) Võimsuse künnisväärtused eri liiki loomade samaaegsel kasvatamisel samas ettevõttes (segatüüpi põllumajandusettevõtted) (artikli 73 lõike 3 punkt b) Kütuste põletamisest tulenev heide õhku Kütuste põletamine põletuskäitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on alla 50 MW (artikli 73 lõike 2 punkt a) Põletuskäitised nimisoojusvõimsusega 50 MW ja üle selle (artikli 30 lõige 9) Järgmised sammud Järeldus ET 2 ET

3 KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Komisjoni aruanne tööstusheidete direktiivi 2010/75/EL artikli 30 lõike 9 ja artikli 73 kohaselt tehtud läbivaatamiste kohta seoses loomade intensiivkasvatusest ja põletuskäitistest pärit heitega (EMPs kohaldatav tekst) 1. SISSEJUHATUS Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/75/EL tööstusheidete kohta 1 võeti vastu 24. novembril 2010 pärast kolme aastat kestnud institutsioonidevahelisi läbirääkimisi komisjoni esialgse ettepaneku üle 2. Tööstusheidete direktiiviga koondatakse seitse tööstusheidetega seotud direktiivi üheks kõikehõlmavaks direktiiviks 3. Tööstusheidete direktiiv jõustus 6. jaanuaril 2011 ning liikmesriigid peavad selle üle võtma kahe aasta jooksul. See jõustub täielikult eelolevatel aastatel, kui olemasolevad õigusaktid asendatakse järk-järgult uutega. Tööstusheidete direktiiv hõlmab ligikaudu tööstuskäitist üle kogu ELi, sealhulgas energeetikatööstus, metallide tootmine ja töötlemine, mineraalitööstus, keemiatööstus, jäätmekäitlus ja teatavad muud valdkonnad, nagu sigade ja kodulindude intensiivkasvatus. Tööstusheidete direktiivi reguleerimisalasse kuuluvatel käitistel peab olema luba, mis sisaldab parimal võimalikul tehnikal (PVT) põhinevaid tingimusi. Selle eesmärk on vältida, või kui see ei ole võimalik, üldiselt vähendada heidet õhku, vette ja pinnasesse ning heite mõju keskkonnale tervikuna. Lisaks sisaldab kõnealune direktiiv kogu ELi hõlmavaid karmistatud valdkondlikke miinimumnõudeid mitme peamise saastava tegevusala kohta. Õigusloomeprotsessi käigus pühendati oluliselt aega direktiivi reguleerimisala läbivaatamisele, kuid võrreldes saastuse kompleksset vältimist ja kontrolli käsitleva direktiiviga (IPPC direktiiv) jäi tööstusheidete direktiivi reguleerimisala lõppkokkuvõttes suhteliselt samaks. Siiski leiti, et mitut tegevusala tuleks täiendavalt kontrollida ja võtta sealjuures arvesse seda, kuivõrd need võivad põhjustada saastumist, ning samuti tuleks käsitleda sellise saastuse vähendamise meetmeid. Selle tulemusena lisati artikli 30 lõikesse 9 ja artiklisse 73 läbivaatamisklauslid. Käesolevas aruandes käsitletakse järgmisi läbivaatamisi: i) intensiivkarjakasvatus ELi põllumajandustegevusest tulenev heide avaldab keskkonnale mõju seoses heitega pinnasesse, vette ja õhku. Nimelt on üle 90 % kogu ELi ammoniaagiheitest pärit põllumajandusest, millest suur osa on kariloomade aretamisest ja karjakasvatusest tulenev heide. Ammoniaak soodustab: teiseste tahkete osakeste tekkimist, mis põhjustavad tervisehäireid alates hingamisteede kergest kahjustamisest kuni enneaegse suremuseni; ELT L 334, , lk 17. KOM(2007) 844 (lõplik). Direktiiv 2008/1/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (IPPC), direktiiv 1999/13/EÜ lahustite heitkoguste kohta, direktiiv 2000/76/EÜ jäätmete põletamise kohta, direktiiv 2001/80/EÜ suurte põletuskäitiste (LCP) kohta ning direktiivid 78/176/EMÜ, 82/883/EMÜ ja 92/112/EMÜ, mis on seotud titaandioksiiditööstusega. ET 3 ET

4 ökosüsteemide kahjustumist hapestumise ja eutrofeerumise tõttu, mida põhjustavad ülemäärase biogeense lämmastiku leostumine mageveekogudesse, mis häirib taimekooslusi ja põhjustab bioloogilise mitmekesisuse vähenemise. Tööstusheidete direktiivi kohased piirväärtused hõlmavad umbes 20 protsenti sigade koguarvust ja 60 protsenti kodulindude koguarvust ELis. Karjakasvatusettevõtete suhtes seda direktiivi ei kohaldata. ii) põletamine kütuste põletamine paiksetes käitistes tekitab märkimisväärset saasteainete, sealhulgas vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide ja tahkete osakeste heidet. Kuigi tööstusheidete direktiiv hõlmab mitmeid suuremaid põletuskäitisi, on kohaldamisalas endiselt puudusi. Lisaks sellele ei ole kütuste põletamine alla 50 MW nimisoojusvõimsusega käitistes ELis kehtivate õigusaktidega reguleeritud. 2. LÄBIVAATAMISTE TAUST IPPC DIREKTIIVI LÄBIVAATAMINE ( ) Osana tööstusheiteid käsitlevate õigusaktide läbivaatamisest, mis toimus aastatel ning mille tulemusel tehti tööstusheidete direktiivi ettepanek, tegi komisjon kindlaks, et teatud tegevusaladelt pärit heide aitab olulisel määral kaasa keskkonna saastumisele ning seda ei reguleerita ELi õigusaktidega piisavalt. Eriti üksikasjalikult uuriti teatud liiki intensiivkarjakasvatust ja kütuste põletamist alla 50 MW nimisoojusvõimsusega käitistes, et kaaluda, kas need tegevusalad tuleks lisada tööstusheidete direktiivi reguleerimisalasse. Lisaks hindas komisjon uuesti kogu ELi hõlmavaid heite piirväärtusi, mis on kehtestatud suurte põletuskäitiste direktiiviga, ja leidis, et paljud neist piirväärtustest ei ole PVT kasutuselevõtu tagamiseks piisavad. Seetõttu lisas komisjon tööstusheidete direktiivi ettepanekusse läbivaadatud piirväärtused, et viia need vastavusse PVTga seotud heitetasemega, mis on kindlaks määratud aastal vastuvõetud PVT-viitedokumendis suurte põletuskäitiste kohta 4. Selline vastavusse viimine ei olnud võimalik teatud liiki põletuskäitiste puhul, mis ei olnud üldse või piisavalt hõlmatud selle või muude PVT-viitedokumentidega. Punktides 2.1 kuni 2.3 on tööstusheidete direktiivi esialgse ettepaneku kontekstis esitatud rohkem üksikasju nende konkreetsete läbivaatamiste kohta Intensiivkarjakasvatus IPPC direktiiv hõlmab järgmisi karjakasvatusviise: kodulindude intensiivkasvatus, kus on üle koha kodulindudele; sigade intensiivkasvatus, kus on üle koha nuumsigadele (sea kaal üle 30 kg); sigade intensiivkasvatus, kus on üle 750 koha emistele. Komisjon viis läbi kaks eriuuringut, 5,6 et määratleda kõige kulutõhusamad meetmed ammoniaagiheite vähendamiseks põllumajandussektoris. Nende uuringutega tehti kindlaks võimalused IPPC direktiivi reguleerimisala selgemaks muutmiseks ja ELT C 253, , lk 5. Measures in agriculture to reduce ammonia emission, lõpparuanne komisjonile, IIASA, juuni Dokument Impact assessment of a possible modification of the IPPC Directive, milles käsitletakse intensiivkarjakasvatust (koostatud osana projektist Integrated measures in agriculture to reduce ammonia emissions, rakendaja Alterra, Wageningen UR, EuroCare, Bonni Ülikool ja A&F), juuni ET 4 ET

5 laiendamiseks ning selle põhjal tegi komisjoni aasta IPPC direktiivi uuesti sõnastatud ettepanekus järgmised ettepanekud: i) muudetakse linnukasvatusettevõtteid käsitlevaid piirmäärasid, et võtta arvesse erinevaid linnuliike ja neist tuleneva keskkonnamõju erinevusi ning ii) lisatakse lämmastiku eritamise ekvivalentkordajatel põhinev eeskiri, et määrata kindlaks, kas põllumajandusettevõtted, kus kasvatatakse erinevat liiki kodulinde või nii sigu kui ka kodulinde, kuuluvad IPPC direktiivi reguleerimisalasse. Kaasseadusandjaid leidsid, et komisjoni poolt väljapakutud läbivaatamisi ei peaks lisama õigusakti lõplikku teksti, vaid tuleks teha täiendav läbivaatamine, et selgitada välja, milliseid meetmeid kui üldse tuleks võtta. Läbivaatamised peaksid olema kõikehõlmavad, st võtma arvesse kogu sellisest põllumajandustegevusest tulenevat keskkonnamõju Põletuskäitised nimisoojusvõimsusega alla 50 MW IPPC direktiivi I lisa hõlmab põletuskäitisi, mille nimisoojusvõimsus on üle 50 MW. Kuid väiksemate põletuskäitiste mõju koguheitele ELis peamiste õhusaasteainete osas (SO 2, NO x ja tahked osakesed) hinnati osana õhusaastet käsitlevast aasta temaatilisest strateegiast 7 üsna märkimisväärseks. Seetõttu kaaluti IPPC direktiivi läbivaatamise käigus aastatel erinevaid võimalusi heite vähendamiseks põletuskäitistes nimisoojusvõimsusega MW. Jõuti järeldusele, et paljude stsenaariumide puhul, kus rakendatakse erinevaid kogu ELi hõlmavaid heitepiiranguid, ületab selle rühma käitiste heite reguleerimisest tulenev hinnanguline kasu tervisele nõuete täitmise majanduslikud kulud 8. Seetõttu tegi komisjon tööstusheidete direktiivi eelnõus ettepaneku vähendada nimetatud direktiivis võimsuse künnisväärtust, et hõlmata kõiki põletuskäitisi nimisoojusvõimsusega 20 MW või üle selle. Kuid kaasseadusandjad ei saavutanud sellega seoses üksmeelt ning pöördusid tagasi IPPC direktiivis sätestatud 50 MW künnisväärtuse juurde. Tunnistades nendest käitistest tuleneva heite olulisust, lisati tööstusheidete direktiivi artikli 73 lõike 2 punkti a nõue, et komisjon vaatab uuesti läbi, kas on vajalik kehtestada kõige sobivamad meetmed alla 50 MW nimisoojusvõimsusega põletuskäitiste heite vähendamiseks. Nende läbivaatamiste eesmärgiks oli keskenduda eelkõige heitele õhku, võttes arvesse selliste tegevusalade kindlakstehtud mõju õhukvaliteedile Põletuskäitised nimisoojusvõimsusega 50 MW ja üle selle Suuri põletuskäitisi käsitleva direktiiviga kehtestatud vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide ja tolmu heite piirväärtused põletuskäitistes nimisoojusvõimsusega 50 MW või üle selle on miinimumnõuded ega piira IPPC direktiivi nõudeid. PVT rakendamine võib viia selleni, et lubadesse lisatakse rangemad heite piirväärtused. Siiski leiti IPPC direktiivi läbivaatamise käigus aastatel , et sageli kohaldati neid piirväärtusi vaikeväärtustena loa tingimuste kindlaksmääramiseks, vaatamata sellele, et paljudel juhtudel olid need 7 8 KOM(2005) 446 (lõplik). Assessment of the benefits and costs of the potential application of the IPPC Directive (96/61/EC) to industrial combustion installations with MW rated thermal input, aruanne Euroopa Komisjonile, AEA Technology, oktoober ET 5 ET

6 märkimisväärselt kõrgemad kui PVTga seotud heitetasemed. Seetõttu ei olnud suurte põletuskäitiste direktiivi piirväärtustele tuginedes võimalik tagada PVT rakendamine ning selle tulemusena ei võetud PVTd selles sektoris kasutusele. Suurte põletuskäitiste SO 2, NO x ja tolmu märkimisväärne heitkogus mõjub keskkonnale ja tervisele kahjulikult, kuid seda saaks PVT täieliku rakendamisega tunduvalt vähendada 9. Tööstusheidete direktiivis on kogu ELi hõlmavad heite piirväärtused viidud vastavusse suurte põletuskäitiste PVT-viitedokumendi PVT-tasemetega. Samal ajal on täpsustatud, et need piirväärtused on miinimumnõuded. Siiski ei ole teatavat liiki suurte põletuskäitiste jaoks PVTga seotud heitetasemeid PVT-viitdokumentides määratletud. Selle tulemusena ei ole järgmiste kategooriate (loetletud allpool ja tööstusheidete direktiivi artikli 30 lõigetes 8 ja 9) jaoks kehtestatud kogu ELi hõlmavaid minimaalseid heite piirväärtusi tööstusheidete direktiivi V lisas või on nende puhul säilitatud suuri põletuskäitisi käsitlevas direktiivis kehtestatud piirväärtused: (a) diiselmootorid; (b) käitiste utilisaatorkatlad tselluloosi tootmiseks puidust või muust kiulisest materjalist; (c) rafineerimistehaste põletusseadmed, kus põletatakse omatarbeks nafta rafineerimisel tekkivaid destilleerimis- või ümbertöötlemisjääke, kas eraldi või koos teiste kütustega; (d) põletusseadmed, kus põletatakse muid gaase kui maagaas; (e) (f) keemiatööstusettevõttes asuvad põletusseadmed, kus vedelaid tootmisjääke kasutatakse omatarbeks mittekaubandusliku kütusena. Tööstusheidete direktiivi artikli 30 lõike 9 kohaselt peab komisjon sellist liiki põletusseadmete puhul vaatama PVT alusel läbi, kas on vajalik kehtestada kogu liitu hõlmavad heite piirväärtused ning muuta V lisas sätestatud heite piirväärtusi. 3. KOMISJONI TEHTUD LÄBIVAATAMISTE KÄIGUS KAALUTUD VALIKUVÕIMALUSED Alates tööstusheidete direktiivi vastuvõtmisest on komisjon teinud vajalikud läbivaatamised, toetudes värskelt kogutud teabele ja esialgse IPPC direktiivi läbivaatamise käigus kogutud andmetele. Lisaks on komisjon hinnanud olukorda seoses artikli 30 punktis 9 osutatud suurte põletuskäitistega. Selle töö tulemused on kokku võetud allpool Intensiivkarjakasvatusest tulenev heide keskkonda Intensiivkarjakasvatus (artikli 73 lõike 2 punkt b) Komisjon on teinud kindlaks, et ELis kasvatatakse praegu ligikaudu 90 miljonit karilooma. See hõlmab piimakarja (27 %), mullikaid (7 %) ning veiseid ja muid kariloomi (66 %). Karjad on jaotunud väga suure hulga ettevõtete ehk ligikaudu 3,5 miljoni põllumajandusettevõtte vahel, mille suurusvahemikku kuulvad nii suured tsentraliseeritud põllumajandusettevõtted kui ka üksnes ühe lehmaga väikepõllumajandusettevõtted. Kõiki lehmapidamise aspekte, sealhulgas söötmine ja 9 Evaluation of the costs and benefits of the implementation of the IPPC Directive on Large Combustion Plant, AEA Technology, juuli ET 6 ET

7 sõnnikukäitlus, hõlmavast karjakasvatusest eraldub praegu õhku umbes kt ammoniaaki aastas (41 % kogu ELi ammoniaagiheitest) ja kt metaani aastas (2 % kogu ELi metaaniheitest). Karjakasvatus on oluline tegur ka põhja- ja pinnavee nitraadireostuses ning EL võitleb sellise reostusega nitraadidirektiivi alusel võetud meetmete abil 10. Komisjon võttis läbivaatamisel arvesse nii vähendamismeetmeid, mida saab heite vähendamiseks kõige kulutasuvamal viisil rakendada, kui ka kõnealuste meetmete rakendamiseks ettenähtud regulatiivseid ja õiguslikke võimalusi. Vähendamismeetmete osas uuris komisjon, millist liiki meetodid on praegu ELis olemas. Komisjon tegi järeldused liikmesriikides kehtivate õigusaktide põhjal, milles on siseriiklikul tasandil määratletud PVT ammoniaagiheite vähendamiseks. See hõlmab meetmeid, millega tagatakse hea põllumajandustava rakendamine põllumajandusettevõtte üldises juhtimises, söötmisstrateegiate kohaldamisel, loomapidamishoonete projekteerimisel, sõnniku ja läga ladustamisel ja käitlemisel ning sõnniku ja läga laotamisel maapinnale. Poliitikavõimaluste rakendamist silmas pidades hindas komisjon mitmeid võimalusi, mida võiks kohaldada kariloomadest tuleneva õhkuheite vähendamiseks ELis, sealhulgas: töötada välja koostöös liikmesriikide ja põllumajandusettevõtjatega vabatahtlikud süsteemid või laiendada olemasolevaid vabatahtlikke süsteeme, millega ergutada heite piiramiseks kavandatud meetmete kasutuselevõttu; lisada tööstusheidete direktiivi reguleerimisalasse karjakasvatusettevõtted; töötada välja konkreetsed õigusaktid, mis on suunatud kariloomade intensiivkasvatusest tulenevale heitele; võtta ELi ühise põllumajanduspoliitika raames nõuetele vastavuse meetmeid ja muuta teisi õigusakte, näiteks direktiivi 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest. Tasub märkida, et vähendamismeetmete kontekstis ei ole PVT seotud üksnes tööstusheidete direktiivi rakendamist käsitleva valikuvõimalusega, vaid lisaks on eesmärk uurida, kuidas PVTd saaks kõigi käsitletud valikuvõimaluste puhul kasutada. On välja töötatud kolm erinevat stsenaariumit selle põhjal, kas PVT abil soovitakse ammoniaagiheidet vähendada mõõdukalt, keskmiselt või palju. Selle alusel oleks ammoniaagiheidet võimalik vähendada kt aastas, võrreldes alusstsenaariumiga, milles käsitletakse piimakarjakasvatusettevõtteid, kus on rohkem kui 50 looma. Muude rohkem kui 50 loomaga karjakasvatusettevõtte liikide puhul on heite vähendamise potentsiaal kt aastas. Haldus- ja täitmiskulude hindamine näitab, et PVT rakendamise kasu ületab põllumajandustootjate kulusid kõikide põllumajandusettevõtete suuruste puhul. Siiski tuleb märkida, et kasu suureneb kiiremini kui kulud, kui põllumajandusettevõtte suurus kasvab, ning kasu ja kulude suhe on suurem piimakarjakasvatussektoris võrreldes teiste karjakasvatusettevõtetega. Lisaks oleks ligikaudu 12 % piimakarjakasvatusettevõtetel ja 23 % muudel karjakasvatusettevõtetel vaja luba juhul, kui tööstusheidete direktiivi täielikku lubade väljaandmise korda kohaldataks kõikide selliste 10 Direktiiv 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest. ET 7 ET

8 põllumajandusettevõtete suhtes ning selle tulemusena kuuluks üle põllumajandusettevõtte esmakordselt tööstusheidete direktiivi reguleerimisalasse. Enamik loomakasvatusettevõtetest jääks aga endiselt väljapoole tööstusheidete direktiivi kohast lubade väljaandmise korda, mistõttu suuremast osast ELi kariloomadest tulenevat heidet ei reguleeritaks Võimsuse diferentseeritud künnisväärtused erinevate kodulinnuliikide, sh vuttide kasvatamisel (artikli 73 lõike 3 punkt a) Komisjon on kontrollinud kolme võimalikku lähenemisviisi võimsuse diferentseeritud künnisväärtuste kehtestamiseks erinevate kodulinnuliikide kasvatamisel: (1) loomühik (Livestock Unit, LU) loomühikut kasutatakse eri liikidesse või kategooriatesse kuuluvate loomade arvu võrdlemiseks või liitmiseks loomade toiduvajaduse põhjal; 1 loomühik on võrdne ühe 600 kg kaaluva ja aastas liitrit piima andva lehmaga; (2) lämmastiku eritamist käsitlevad ekvivalentkordajad (Equivalent Nitrogen Excretion Factors, ENEF) võrdlus tehakse selle põhjal, kui palju üks loom aastas keskmiselt lämmastikku eritab ja (3) loomekvivalent (Animal equivalence) kaalutud lähenemisviis, mis põhineb lämmastiku ja fosfori eritamise teguritel ning muudel muutujatel; loomekvivalenti kohaldatakse praegu ühes liikmesriigis. Neid lähenemisviise silmas pidades on kaalutud tööstusheidete direktiivi reguleerimisalasse kuuluvaid linnukasvatusettevõtteid käsitlevate piirväärtuste muutmist. Kuna keskkonnamõju on kohaga seakasvatusettevõtte ja kohaga broilerikasvatusettevõtte puhul üldiselt sama, on piirväärtused muude kodulinnuliikide jaoks arvutatud kohaga broilerikasvatusettevõtet käsitleva piirväärtuse alusel. Kolme kõnealuse lähenemisviisi kohaldamine näitab suuri erinevusi piirväärtustes, mida võib erinevate kodulinnuliikide jaoks võib tööstusheidete direktiivi kohaselt kehtestada. Broileritest tavaliselt väiksemate lindude puhul võivad piirväärtused märkimisväärselt tõusta, vuttide puhul kuni kohani. Broileritest tavaliselt suuremate lindude puhul piirväärtusi jällegi langetataks, näiteks kalkunikasvatusettevõttes peaks see jääma vahemikku kohta olenevalt kohaldatavast lähenemisviisist. Võttes arvesse ELi kodulinnukasvatusettevõtete erinevat laadi, osutavad kõik kolm arvutusmeetodit, et piirväärtuste muutmine toob kaasa tööstusheidete direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate kodulinnukasvatusettevõtete netoarvu suurenemise. Kulude ja tulude arvutuste põhjal võib järeldada, et selliste muudatustega lisandub tööstusheidete direktiivi reguleerimisalasse ettevõtet. Kuigi kõikidel juhtudel kaaluks vähenenud ammoniaagiheitest tulenev keskkonnakasu nõuete täitmise kulud üles, oleks ammoniaagiheidet võimalik vähendada 4 35 kt aastas. Puhaskasu jääb hinnanguliselt vahemikku 30 miljonit kuni 1 miljard eurot aastas. Lisaks tooks täiendavat kasu PVT rakendamine, kuna tolmu- ja lõhnaheide väheneks Võimsuse künnisväärtused eri liiki loomade samaaegsel kasvatamisel samas ettevõttes (segatüüpi põllumajandusettevõtted) (artikli 73 lõike 3 punkt b) Tööstusheidete direktiivi artikli 73 lõike 3 punkti b kohane läbivaatamine (segatüüpi põllumajandusettevõtted) sarnaneb artikli 73 lõike 3 punkti a kohase läbivaatamisega (võimsuse diferentseeritud künnisväärtused erinevate kodulinnuliikide puhul) selles osas, et kolm peamist kohaldatavat lähenemisviisi, mille abil heidet kaalutakse ET 8 ET

9 võimsuse künnisväärtuste kehtestamiseks, on loomühikud, lämmastiku eritamist käsitlevad ekvivalentkordajad ja loomekvivalendid. Komisjoni tehtud läbivaatamise käigus selgus, et mitmes liikmesriigis juba kasutatakse segatüüpi põllumajandusettevõtete reguleerimiseks üht nimetatud kolmest lähenemisviisist. Komisjon on PVT kasutamise põhjal tuletanud põllumajandusettevõtete heite vähendamise soovitusliku arvnäitaja, koostanud kulude ja tulude hinnangu seoses segatüüpi põllumajandusettevõtteid käsitleva sätte kohaldamisega tööstusheidete direktiivi I lisa kohaselt ning hinnanud seda, mitmele põllumajandusettevõttele ELis kokku võiks mõju avalduda. Tulemused näitavad, et segatüüpi põllumajandusettevõtete lisamine tööstusheidete direktiivi reguleerimisalasse vähendaks ammoniaagiheidet umbes 1 20 kt aastas. Lisaks kaaluks vähenenud ammoniaagiheitest saadav kasu ning muu keskkonnakasu, mida saadakse näiteks vähenenud metaani-, tolmu- ja lõhnaheitest, nõuete täitmise kulud kindlalt üles. Puhaskasu on hinnanguliselt miljonit eurot aastas. Sellised muutused võivad tõenäoliselt mõjutada ligikaudu 600 kuni põllumajandusettevõtet. Samuti on uuritud seda, mille põhjal piirväärtused segatüüpi põllumajandusettevõtete jaoks arvutada. On selge, et selline lähenemisviis toimib vaid siis, kui õigusaktides selgitatakse sigade ja kodulindude keskkonnamõju kaalumise täpset viisi või lisatakse sellekohased sätted. Nii tagatakse järjepidevus liikmesriikides tehtavate arvutuste vahel Kütuste põletamisest tulenev heide õhku Kütuste põletamine põletuskäitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on alla 50 MW (artikli 73 lõike 2 punkt a) IPPC direktiivi läbivaatamise ajal tehtud töö jätkuna kogus komisjon täiendavat teavet selliste põletuskäitiste arvu, võimsuse, kütusetarbimise ja heite kohta, mille nimisoojusvõimsus on 1 50 MW. Andmelünki täideti ekstrapoleerimise teel. Nii saadi piisavalt täielikud andmed, mille põhjal oli võimalik hinnata heite vähendamise võimalusi, kuigi teatavad andmed olid puudulikud. Andmed näitavad, et põletuskäitisi nimisoojusvõimsusega 1 50 MW käitatakse erinevates sektorites ja kasutatakse muu hulgas kütmiseks, elektrienergia tootmiseks, samuti energia tootmiseks paljude erinevate tööstustoimingute raames. Leidis kinnitust, et paljud liikmesriigid juba reguleerivad neid käitisi teataval määral ning liikmesriigis kohaldatavate õigusaktide analüüs on aidanud kindlaks teha, kus võib saada kõige suuremat keskkonnakasu kogu ELi hõlmavate minimaalsete heite piirväärtuste rakendamisest. Esialgne hindamine on tehtud järgmiste nimisoojusvõimsusega 1 50 MW põletuskäitiste heite vähendamise võimaluste kohta : 1. käitisi reguleeritakse uue tegevusalana tööstusheidete direktiivi I lisas ning nende suhtes kohaldatakse kogu ELi hõlmavaid heite piirväärtusi (hinnati kahte erinevat raskusastet); 2. käitisi reguleeritakse väljaspool lubade väljaandmise täielikku korda, kuid nende suhtes kohaldatakse siiski kogu ELi hõlmavaid heite piirväärtusi. Käitised jagati kolme kategooriasse nimisoojusvõimsuse alusel: 1 5 MW, 5 20 MW ja MW. ET 9 ET

10 Lisaks uuriti võimalust, mis põhineb tootestandardite kasutamisel uutes väiksema võimsuskategooria standardkäitistes (off-the-shelf plants), kuid selle mõju ei olnud võimalik täielikult hinnata. Esialgsel hindamisel võeti arvesse keskkonna- ja tervisekasu rahas ning täitmis- ja halduskulude majanduslikku mõju. See näitas, et peaaegu kõigi stsenaariumide puhul ületab kasu märkimisväärselt kulusid, mis näitab nende põletuskäitiste ELi tasandil reguleerimisest saadavat võimalikku kasu. Halduskulusid, mis on üldiselt palju väiksemad kui tegelikud nõuete täitmise kulud, võib piirata nii, et eelkõige väiksemate võimsusklasside puhul valitakse süsteem, mis ei hõlma täielikku loamenetlust, nagu tööstusheidete direktiivis on teatavate väiksemate käitiste puhul juba sätestatud Põletuskäitised nimisoojusvõimsusega 50 MW ja üle selle (artikli 30 lõige 9) Mitme PVT-viitedokumendi läbivaatamine tööstusheidete direktiivi artikli 13 lõike 3 kohase teabevahetuse teel on praegu pooleli. Selle protsessi tulemusena võetakse vastu PVT-järeldused, 11 milles määratletakse PVT ja sellega seotud heitetasemed. Kõik artikli 30 lõikes 9 loetletud põletuskäitiste liigid kuuluvad ühte järgmistest PVT-järeldustest: tselluloos ja paber, mineraalõli ja gaasi rafineerimistehased, suuremahuliste orgaaniliste kemikaalide tootmine ja suured põletuskäitised. Tööstusheidete direktiiviga on märkimisväärselt suurendatud PVT-järelduste osatähtsust loatingimuste ja eelkõige heite piirväärtuste kehtestamisel. Artikli 15 lõike 3 kohaselt kehtestatakse heite piirväärtused reeglina PVT kasutamisega saavutatava heitetaseme põhjal ning artikli 15 lõikega 4 on ette nähtud, et sellest sättest võib teha erandi üksnes juhul, kui see on kulude-tulude hindamise alusel põhjendatud. Selliste põletuskäitiste puhul, millele kõnealune erand tehakse, ei tohi heite piirväärtused ületada tööstusheidete direktiivi V lisas kehtestatud piirväärtusi. Lisaks on tööstusheidete direktiivis selgitatud, et kogu ELi hõlmavad piirväärtused on miinimumnõue. Artikli 73 kohaselt on kogu ELi hõlmavate heite piirväärtuste kehtestamine teatud käitisekategooriate puhul turvaabinõu, millega tagatakse, et ei tehta erandeid, mille puhul ületataks PVT kasutamisega saavutatavaid heitetasemeid liiga palju. Komisjoni arvates on siiski oluline, et liikmesriigid saaksid võimaluse rakendada tulevased PVT-järeldused täielikult koos lubade ajakohastamisega enne, kui tehakse otsus, kas selline turvaabinõu on vajalik teatavate käitisekategooriate puhul. Teatavate artikli 30 lõikes 9 osutatud põletuskäitiste puhul ei ole praeguses etapis võimalik hinnata lisakasu, mis kaasneks kogu ELi hõlmavate uute või muudetud heite piirväärtustega. Selle põhjuseks on asjaolu, et puuduvad PVTjäreldused ning nende rakendamist käsitlevad andmed. Kohe kui PVT-järeldused nende käitiste kohta vastu võetakse, võib komisjon nende aruannete põhjal, mida liikmesriigid esitavad PVT-järelduste rakendamise kohta vastavalt artiklile 72, välja selgitada, kas on vaja täiendavaid sätteid turvaabinõude kehtestamiseks. Komisjon esitab selle kohta aruande artikli 73 lõike 1 kohaselt Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 11 PVT-järeldused on dokument, mis sisaldab PVT-viitedokumendi neid osi, milles esitatakse järeldused parima võimaliku tehnika kohta, selle kirjeldus ning teave selle rakendatavuse hindamiseks, parima võimaliku meetodiga saavutatavad heitetasemed, sellega seotud seire, tarbimistasemed ja vajaduse korral asjaomase tegevuskoha suhtes võetavad parandusmeetmed. ET 10 ET

11 4. JÄRGMISED SAMMUD Läbivaatamiste tulemustel põhjal võetavate võimalike meetmete kaalumisel on komisjon võtnud arvesse tekkivaid kulusid ja kasu. Sellega seoses tuleb rõhutada ka seoseid muude algatustega, eriti järgmistega: i) komisjoni ettepanek ühise põllumajanduspoliitika reformimiseks 12 võimaldab toetada leevendusmeetmeid, millega vähendatakse põhitegevusaladelt (karjakasvatus ja taimekaitsevahendite kasutamine) tulenevat põllumajandusja metsandussektori heidet; ii) ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni hiljuti läbivaadatud Göteborgi protokoll, milles käsitletakse hapestamise, eutrofeerumise ja troposfääriosooni vähendamist, sisaldab ammoniaagi aastaheite läbivaadatud ülemmäärasid aastaks 2020 ning läbivaatamisklauslit seoses edasiste meetmetega, millega püütakse piirata põllumajandussektorist tulenevat ammoniaagiheidet, ning iii) ELi õhukvaliteedipoliitika läbivaatamine, mida komisjonil on kavas teha aastal ning mille käigus käsitletakse mitmete muude heite vähendamise võimaluste kulutõhusust muu hulgas põllumajandusest ja põletuskäitistest pärit heitest tuleneva tervise- ja keskkonnakahju vähendamiseks. Sellest tulenevalt võtab komisjon seoses käesolevas aruandes käsitletud läbivaatamiste tulemustega järgmised meetmed. Meede 1 karjakasvatusest tulenev heide ja võimsuse künnisväärtused tööstusheidete direktiivi kohaseks intensiivkarjakasvatuseks Tulemused, mis on saadud läbivaatamistest, milles käsitletakse intensiivkarjakasvatusest tuleneva heite vähendamist, näitavad selgelt, et meetmetest ammoniaagiheite vähendamiseks selles sektoris on kasu. Siiski on selge, et karjakasvatussektorist tulenevat heidet ei tohiks käsitleda muud liiki karjakasvatusettevõtetest eraldi. Kuna heite suurim vähendamine on seotud sõnnikukäitlusega, leiab komisjon, et selliste aspektide kindlakstegemiseks, mille puhul oleks heite vähendamise kulude ja kasu suhe parim, tuleks täiendavalt ja põhjalikult uurida kõigi põllumajandusettevõtete puhul võimalusi sõnnikulaotamisest tuleneva heite vähendamiseks. Sealjuures tuleks pöörata erilist tähelepanu kuludele, mis võivad põllumajandussektorile seoses nõuete täitmise ja halduskoormusega tekkida ning sellele, et need kulud peaksid olema proportsionaalsed võimaliku kasuga. Selline uuring on kavas läbi viia aastal. Selles käsitletakse lisaks ELi tasandil võetavatele meetmetele seda, kuidas üksikud liikmesriigid vähendavad heidet riiklikul tasandil, et järgida muid ELi õigusakte, nagu heitkoguste siseriiklike ülemmäärade direktiiv 13. Selle protsessi osana käsitletakse teavet sõnniku ja läga laotamise meetodite kohta, mis on esitatud kodulindude ja sigade intensiivkasvatust käsitlevas PVT-viitedokumendis. Samuti hõlmab see täiendavat kasu, mis on seotud muu kui ammoniaagiheite vähendamisega. Lisaks näitavad komisjoni läbivaatamise tulemused, et kuigi keskkonnamõju seisukohast võib olla kasulik kehtestada erinevad võimsuse künnisväärtused eri liiki kodulinde kasvatavate ettevõtete ja segatüüpi ettevõtete jaoks nende keskkonnamõju põhjal, on selle valikuvõimaluse puhul heite vähendamise potentsiaal väga väike. See KOM(2011) 627 (lõplik/2). Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/81/EÜ, 23. oktoober 2001, teatavate õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade kohta (EÜT L 309, , lk 22). ET 11 ET

12 järeldus toetab komisjoni esialgset IPPC direktiivi kohaselt tehtud läbivaatamist. Kui võtta arvesse, et tööstusheidete direktiiv võeti vastu hiljuti, tähendaks I lisa tegevusalade kirjelduste täiendav muutmine põllumajandusettevõtjate jaoks ebakindlust nii kaua kui seadusandliku tavamenetluse raames tulemusi arutatakse. Seetõttu on komisjon seisukohal, et tööstusheidete direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate kodulinnukasvatusettevõtete jaoks sätestatud piirväärtused peaksid jääma samaks. Meede 2 kütuste põletamine põletuskäitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on alla 50 MW Komisjoni tehtud läbivaatamine kinnitas, et alla 50 MW nimisoojusvõimsusega põletuskäitistest tulenevat õhusaasteainete heidet on võimalik kontrollida ja oluliselt vähendada ELi tasandil selliselt, et keskkonna- ja tervisealane kasu ületab käitajatele tekkivad nõuete täitmise kulud. Võimalike reguleerivate lähenemisviiside hindamisel tuleb hoolt kanda selle eest, et välditaks liiga suuri halduskulusid, mis võivad tekkida seoses lubade väljaandmise korra laiendamisega väiksematele käitistele ning samal ajal tagada, et võetakse arvesse võimalikku lisakasu. Kuna on kindlaks tehtud mitmeid küsitavusi, tuleb valikuvõimaluste mõju täiendavalt uurida ja võrrelda, enne kui tehakse lõplikud järeldused nende kasu kohta. Seetõttu hinnatakse õhusaastealaste meetmete läbivaatamise kontekstis põhjalikumalt kõige paljulubavamaid võimalusi 1 50 MW nimisoojusvõimsusega põletuskäitistest tuleneva heite vähendamiseks. Meede 3 põletuskäitised nimisoojusvõimsusega 50 MW ja üle selle Komisjon leiab, et oleks liiga vara kehtestada tööstusheidete direktiivi artikli 30 lõikes 9 osutatud suurte põletuskäitiste jaoks kogu ELi hõlmavad heite piirväärtused või muuta kõnealuses direktiivis sätestatud piirväärtusi. Esiteks on ette nähtud, et komisjon võtab aasta lõpuks vastu kõnealuseid käitisi hõlmavad PVTjäreldused. Pärast seda on liikmesriikidel neli aastat aega load uuesti läbi vaadata ja neid vajadusel ajakohastada, et tagada PVT nõuetekohane rakendamine. Kui tööstusheidete direktiivi rakendamist käsitlevate liikmesriikide aruannete põhjal leitakse, et PVT ei ole asjaomastes käitistes kasutusele võetud, teatab komisjon sellest Euroopa Parlamendile ja nõukogule artikli 73 lõike 1 kohaselt kolm korda aastas esitatava rakendusaruande osana. Lisaks võib komisjon võtta meetmeid kogu ELi hõlmavate miinimumnõuete kehtestamiseks või ajakohastamiseks. 5. JÄRELDUS Komisjon on artikli 73 lõike 2 punktide a ja b ning artikli 73 lõike 3 kohaste läbivaatamiste käigus teinud kindlaks võimaliku keskkonnakasu, mille võiks saavutada, kui olemasolevaid ELi õigusakte muudetakse või töötatakse välja uusi vahendeid, millega saaks vähendada põllumajandusest ja põletamistoimingutest tulenevat heidet. Seoses intensiivkarjakasvatusega ei ole komisjonil praegu kavas teha ettepanekut tööstusheidete direktiivi I lisa punktis 6.6 loetletud tegevusalade muutmiseks (kodulindude ja/või sigade intensiivkasvatus) ega karjakasvatusettevõtete lisamiseks. Need muudatused tooksid kaasa vaid piiratud keskkonnakasu, kuid tõenäoliselt märkimisväärsed haldus- ja nõuete täitmise kulud paljude põllumajandusettevõtete jaoks. Siiski on selge, et sõnnikulaotamisest tulenev heide on märkimisväärne ning tuleks teha täiendavaid uuringuid selleks, et selgitada välja, kas ammoniaagiheidet ET 12 ET

13 tuleks ELi tasandil reguleerida ja kuidas seda tuleks teha. Eelkõige peetakse silmas õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade direktiivi läbivaatamist, mis peaks valmima aastal osana õhusaaste temaatilise strateegia ja sellega seotud õigusaktide põhjalikumast läbivaatamisest. Seoses põletuskäitistega, mille nimisoojusvõimsus on alla 50 MW, on olemas selge potentsiaal heite kulutõhusaks vähendamiseks. Järgmise sammuna hinnatakse võimalikke reguleerivaid meetmeid mõju hindamise käigus, millega toetatakse käimasolevat õhusaastealase temaatilise strateegia läbivaatamist. Seoses tööstusheidete direktiivi artikli 30 lõikes 9 loetletud suurte põletuskäitistega ei ole komisjoni arvates praegu vaja muuta olemasolevaid piirväärtusi või kehtestada uusi kogu ELi hõlmavaid heite piirväärtusi, kuna PVT-järelduste avaldamine jätkub ja kuna need lisatakse käitiste tegevuslubadesse koos nende lubade ajakohastamisega. ET 13 ET