XLVII KAS ME SELLIST RAHVUSÜLIKOOLI TAHTSIME?

Väljavõte

1 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII KAS ME SELLIST RAHVUSÜLIKOOLI TAHTSIME? Tartu Ülikooli muuseum 2019

2 Toimetaja: Lea Leppik Keeletoimetaja: Sirje Toomla Resümeede tõlked inglise keelde: Scriba tõlkebüroo, autorid Kolleegium: PhD Lea Leppik, Dr iur Marju Luts-Sootak, Dr (uusaja ajalugu) Olaf Mertelsmann, PhD Erki Tammiksaar, PhD Tõnu Tannberg, DSc Tõnu Viik, PhD Seppo Zetterberg (Jyväskylä ülikool), Dr Andres Ilmar Kasekamp (Toronto Ülikool) Küljendus: OÜ Intelligent Design Autoriõigus Tartu Ülikool, 2019 ISSN (trükis) ISSN (võrguväljaanne) ISBN (trükis) ISBN (pdf) Väljaannet toetab Tartu Ülikooli kirjastamistoetus. Kaanepilt: Tartu Ülikooli peahoone aasta detsembris (E. Sahi foto, TÜAM)

3 SISUKORD Saateks Artiklid Riho Altnurme Usuteaduskond eile ja täna The Faculty of Theology yesterday and today Irene Kull, Merike Ristikivi Ameerika Ühendriikide jt välisriikide abist Eesti õigussüsteemi ja õigushariduse ümberkorraldamisel aastate alguses The assistance of USA and other countries in reorganizing the Estonian legal system and education in the early 1990s Margus Pedaste Pedagogicum Tartu Ülikooli õpetajahariduse uuendamisel The role of the Pedagogicum in updating teacher education.. 61 Eero Kangor Sakste värk ja liigne luksus? Kunstiajaloo kohast eesti rahvusülikoolis ja Eesti Rahva Muuseumis Too noble and too German? Art history at the Estonian national university and the Estonian National Museum Terje Lõbu, Ken Kalling Liidia Poska-Teiss, esimene eestlasest arengubioloog Liidia Poska-Teiss: the first Estonian developmental biologist Ken Ird Tartu ülikooli farmaatsia instituudi asukoha otsingud 19. ja 20. sajandil Searching for the location of the Institute of Pharmacy of the University of Tartu in the 19 th and 20 th century

4 Dokument ja kommentaar Tarmo Kulmar Vana artikli käsikiri: naiivne katse mõjutada nõukogude ideoloogiatöötajaid An old article manuscript: a naive attempt to influence Soviet ideology workers Mälestused Kadri Raag Eesti Psühholoogia üliõpilaste Ühendusest (EPSÜ) Psühhobussini From the Estonian Psychology Students Association (EPSÜ) to Psychobus Varje Sootak Ajalugu ajalehest!? Newspaper a historical source?! Muuseumikogud Anu Rae, Yaroslav Stadnichenko Ravivõtted Tartus 19. sajandi lõpus: aasta Puka rongi õnnetuse ohvrite ravi Tartu ülikooli kliinikutes Therapy in late 19 th century Tartu: treatment of Puka railway accident victims at the clinics of the University of Tartu in Leili Kriis Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele Furniture collection a frame for museum collections Kroonika Mariann Raisma Tartu Ülikooli muuseumi aasta aruanne

5 Saateks Lea Leppik KAS ME SELLIST RAHVUSÜLIKOOLI TAHTSIME? Saateks Ülikoolil on väikeriigis eriline roll. Eriti siis, kui ta on riigi ainuke klassikaline ülikool ja kannab maailma ühte väikseimat omakeelset kõrgharidust. Milline ime on õigupoolest eestlaste emakeelne Tartu Ülikool, kipub meil vahel meelest minema. Sajandi täitumine selle haruldase taime kasvama panekust peaks olema hea põhjus peatuda ja järele mõelda, kus me oleme ja kuidas me siia oleme jõudnud. Emakeelse ülikooli sada aastat on olnud täis saatusepöördeid ja valikukohti, millest mõnedes oleme saanud kaasa rääkida ja teistes mitte. Rahvusülikooli ajaloost saab tuua näiteid nii julgetest otsustest kui ka kohandumistest ja kompromissidest, nii vaiksest vastupanust kui ka alistumisest tugevamale jõule. Kus me saja aasta eest rahvusena olime? Meil olid seltsid ja laulupeod, rahvas oskas lugeda ja valdavalt ka kirjutada. Kuid teekond talutarest ülikooli oli keeruline ja kallis ning seepärast jõukohane vaid vähestele, sest koolisüsteem oli seisuslik ja killustunud. Neist, kes sellest siiski suutsid läbi murda, läks suur osa oma rahvale kaduma, venestudes või saksastudes ja kadudes impeeriumi avarustesse. Kui aasta revolutsiooni päevil esitati valitsusele nõudmisi, piirdusid eestlaste soovid seoses ülikooliga vaid sellega, et seal võiks olla üks eesti professor. 1 Vähem kui inimpõlve järel tuli ehitada tervet ülikooli. 1 Hans Kruus, Eesti professori küsimus Tartu Vene ülikoolis, Ajalooline Ajakiri, 2 (1932),

6 Lea Leppik Kust tuli selleks vajalik jõud ja tahe? 20. sajandi alguse eesti rahvas polnud enam kaugeltki maavillane maarahvas. Vähemalt viiendik eestlastest elas linnades ja tasapisi oli tekkimas oma rahvusest töösturite ja majaomanike kiht. Eestlasi oli järjest rohkem ametnike seas ja mitte ainult kõige madalamas kihis. Kirjanikud, kunstnikud, muusikud võtsid mõõtu Euroopast ja maailmast. Noor-Eesti liikumine andis kätte uue sihi ja suuna: kultuur ei pea tähendama rahvuse ja keele vahetamist, vaid on võimalik jääda eestlaseks ja saada eurooplaseks. Nagu pool sajandit varem oli kinnitanud Postipapa: on võimalik kanda linnariideid, olla tohter, pastor või advokaat ja ikka eestlane. Juba enne Esimest maailmasõda hakati rääkima kujunevast eesti intelligentsist või haritlaskonnast. Keskharidus oli siis veel piisavalt elitaarne, et intelligentsi mõistega haarati nii kõrgema kui ka keskharidusega inimesi. Uut kultuuriliikumist kandsid Noor-Eesti albumid, Eesti Üliõpilaste Seltsi välja antud rahvakalender Sirvilauad ja Üliõpilasleht, kuid loomulikult ka kiiresti arenev omakultuurne teater, kunst ja kirjandus. Noor-Eesti kirjastuse juht Bernhard Linde arvas siiski veel 1912 peetud ja 1915 ilmunud kõnes, et Eesti intelligentsi ärkamine seisab alles ees. 2 Elu sundis aga eesti haritlaskonda küpsema ja vastutust võtma palju kiiremini, kui see ehk tavaoludes oleks toimunud. Jälle kord oli Tartu ülikool sõja laps (nagu 1632 sündis Rootsi kuninga asutatud Academia Gustaviana keset Kolmekümneaastast sõda ja nagu 1802 sai Vene impeeriumi saksakeelse ülikooli rajamine teoks Napoleoni sõdade taustal). Esimene maailmasõda viis Vene riigi revolutsiooni ja kodusõja keerisesse. 2. märtsil 2017 loobus keiser Nikolai II troonist ja ametisse astus Ajutine Valitsus. Üleüldine demokraatia tõus kogu impeeriumis andis võimaluse erinevatel rühmitustel tulla kokku ja pidada plaane, kuhu edasi. Juba 6. märtsil 1917 ütles Peeter Põld Vanemuises toimunud suurel rahvakoosolekul: Kohaliku ülikooli juures tuleb sisse seada meie rahvateaduse, ajaloo-keeleteaduse ja kodumaa tundmaõppimise ja kohaliku õiguse õppetoolid. Kui meie laialipillatud haritlased koondatud on, siis nõuame emakeelset ülikooli ja teisigi teaduslisi instituutisid märtsini Tartus toi- 2 Bernhard Linde, Eesti intelligents, Noor-Eesti album, 5 (1915). 3 Postimees, 23. märts

7 Saateks munud Eesti üliõpilaste ja vilistlaste kongressil ütles tollal 26-aastane üliõpilane Villem Ernits ( ), et ülikool võiks esialgu olla vene-, eesti- ja lätikeelne, aga eriti oluline oleks soome-ugri jaoskonna asutamine. 4 Juba pooleteise aasta pärast oli saatus mänginud eestlastele kätte kogu Tartu ülikooli, mida tuli hakata arendama, kuigi puudu jäi nii usust ürituse edusse, materiaalsetest vahenditest kui inimjõust. (Raamatukogu jm varad olid Venemaale evakueeritud, ja kes õigupoolest peaks julgema tulla professoriks väikeriiki, mis alles peab sõda oma eksistentsi eest suure Venemaaga?) Siiski oli esimene otsustuskoht, kas meil on seda ülikooli üldse vaja, saanud jaatava vastuse juba enne Eesti riigi ametlikku sündi. Kuid kahtlused jäid ja alternatiivne plaan koolitada Eestile vajalikke haritlasi riiklike stipendiumidega välismaal leidis samuti poolehoidjaid. Loodeti, et nii kasvab uus eesti intelligents vabaks saksa ja vene kultuurimõjust. Peeter Põllu avakõnes 1. detsembril 1919 kõlas mõte, et Eesti ülikooli pole meil kusagilt laenata ja ta peab välja kasvama eesti vaimust ja ühiskonnast. 5 Järgneval sajal aastal on püütud neid sõnu sisuga täita, kuid me pole ikka selgeks vaielnud, mis see rahvusülikool õigupoolest on, mida ta peaks täpsemalt sisaldama ja tegema või millist rahvusülikooli me täpsemalt tahame. Seepärast on ikka ja jälle põhjust pöörduda tagasi erinevate otsustuskohtade juurde ja analüüsida, kuhu tehtud otsused meid viinud on nähti ülikooli eesmärki üldise ja eriti Eesti elu käsitleva teaduse arendamises, tänapäeval on vastupidi, me püüame olla tegijad ennekõike maailmateaduses. Kuid teadus, mis tehti kahekümne esimese iseseisvusaastaga tööd eesti keelest, kultuurist, ajaloost, geograafiast, loodusest, on kodustel raamaturiiulitel kasvatanud mitme põlvkonna identiteeti, ka siis, kui need avalikest raamatukogudest ära korjati. Noor riik vajas oma haritlaskonda. Kuna vajalikku hulka eesti soost haritlasi lihtsalt ei olnud, tuli leppida välismaalastega. Iseteadvust kasvatavatel eestlastel oli suur soov distantseeruda vene ja 4 Vt Mare Viiralt, Esimene Eesti üliõpilaste ja vilistlaste kongress, TÜ ajaloo küsimusi, 29 (Tartu, 1997), Peeter Põld, Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avamisel 1. dets a. peetud kõne, Peeter Põld, Valitud tööd, II (Tartu, 1993), 12. 7

8 Lea Leppik saksa kultuuriruumist, kuid ajaloolisi sidemeid ei saa hetkega maha raputada. Heal meelel oleks otsitud professoreid pigem väikeriikidest, aga neil oli endalgi vähe. Õigusteaduskonnas said valdavaks venekeelsed professorid ja arstiteaduskonnas saksakeelsed. Põhjamaalasi kutsuti rahvusteadusi üles ehitama. Mingis mõttes oli välismaalaste rohkus ülikoolis loteriivõit, sest nii pidid meie esimese põlve haritlased olema kodus mitmes võõrkeeles, see aga on teadagi parim rohi piiratuse vältimiseks. Igal juhul pole Tartu ülikool kunagi olnud nii multikultuurne, kui oli kahe sõja vahel. Siin õpetati vähemalt kuues keeles, aga tegelikult kasutati õppetöös ja omavahelises suhtluses veelgi rohkem keeli, sest olid veel teiste riikide makstud õppetoolid (ungari keel ja kultuur, juuditeadus jne). Suur küsimus noore riigi jaoks oli, kas panustada rohkem mineviku uurimisse või tuleviku ehitamisse. Kunagi oli Rootsi suuriik otsinud oma suuriiklusele tuge suure mineviku loomisest, arendades teooriaid sellest, kuidas Rootsi oligi näiteks antiikmaailma kadunud Atlantis. 6 Ilusast minevikust otsis tuge ka noor Eesti riik: teatavasti kujunes kahe sõja vahel nn hea Rootsi aja kontseptsioon. Jüri Uluotsa uurimus Eestlaste lepingud võõrastega pidi selgelt näitama, et me polnud vaid etturid suurte malelaual ka 13. sajandil. Raadi lossis sisse seatud Eesti Rahva Muuseum pidi väärindama eesti rahvakultuuri. Kuid väga suurt keskendumist mineviku loomisele kasvõi lõunanaabrite lätlastega võrreldes Eestis siiski täheldada ei saa aastate teisel poolel võetud tehnokraatlikum suund instituutide hoone ehituse alustamine, Tallinna Tehnikaülikooli ja loodusvarade instituudi rajamine jms oli kindlasti panus hoopis tuleviku ehitamisse aastal sai ise otsustamise aeg paraku läbi. Käsud, keelud ja suunised tulid nüüd Berliinist või Moskvast. Nende rakendamine oli siiski natuke kohalikku nägu. Ja sama moodi nagu sõdadevahelise Eesti ülesehitamisega tegid algust need, kelle õpiaastad jäid tsaariaega, olid stagnatsiooniperioodil hariduse saanud need, kes hakkasid aastail julgesti üles ehitama uut Eestit ja uut eesti ülikooli. Taasiseseisvunud Eesti oli jälle väga paljude valikute ees. Erinevalt aastate algusest oli nüüd abiks palju välisspetsialiste, kes 6 Vt Gunnar Ericsson, The Atlantic Vision. Olaus Rudbeck and Baroque Science (USA: Science History Publications: 1994). 8

9 Saateks eestlasi läände pöörata aitasid. See kõik käis käsikäes infotehnoloogilise pöördega. Vähe on tehnilisi lahendusi, mis oleks inimeste elu sedavõrd muutnud nagu arvutid ja sotsiaalmeedia. Ka ülikool pidi peaaegu üleöö hakkama andma suurel hulgal spetsialiste, milliseid varem polnud olemaski. Tartu Ülikool seisab oma teise sajandi lävel ühelt poolt ühe Ida-Euroopa kõige edukama ülikoolina, mille üle on põhjust siiralt uhke olla. Kuid teisalt on käes olukord, kus senise arengusuuna jätkamiseks napib nii inim- kui ka rahalisi ressursse ja ilmselt tuleb hakata tegema valikuid, mida seni on saanud edasi lükata. Ideaalis võiks ülikool olla koht, kus on eksperdid ja eksperditeadmine ning selle pinnalt toodetakse tõde, mida saab kohe rakendada, kuid kahjuks on see võimatu ülesanne. 7 Kiiresti muutuvas maailmas pole alati lihtne isegi tahta ja kõik, mida tahetakse, ei realiseeru. Oluline on ilmselt paindlikkus, soov ja tahe muutuda, sealjuures põhiväärtusi hoides. Rahvusülikooli teise sajandi algul jõudis ülikooli põlvkond, kelle sünniaasta jääb esmakordselt valdavalt uude millenniumisse. See on sümboolne ja lootusrikas. Käesoleva kogumiku idee sai alguse aasta detsembris TÜ muuseumis toimunud sama pealkirjaga konverentsist, mis lõpetas Tartu Ülikooli muuseumis rahvusülikooli sajandile pühendatud konverentside sarja. Kuigi ettekannetes öeldi välja palju huvitavaid mõtteid, ei vormunud artikliks sedapuhku ükski konverentsi ettekanne. Kuid teemakohaseid kirjutisi laekus mujalt ja kogumik kannab siiski sama pealkirja nagu konverents, rääkides rahvusülikooli valikutest ja nende tulemustest ning tagajärgedest. Usuteaduskonna professor Riho Altnurme annab ülevaate taasavatud TÜ usuteaduskonna identiteediotsingutest taas iseseisvas Eestis, kus Tallinnas tegutseva usuteadusliku seminari kõrval kujunes ülikooli usuteaduskonna ülesandeks anda akadeemilist usuteaduslikku haridust. See on teinud uusteaduskonnast paljuski Eesti humanitaarteaduste lipulaeva. 7 Wolfgang Drechsler, Prise of Theory Idea and Task of the European University between National and International Demands, Kaiserliche Universität Dorpat Academia Gustaviana. The jubilee of the University of Tartu (Tartu: University Press, 2004),

10 Lea Leppik Irene Kull ja Merike Ristikivi kirjutavad Ameerika Ühendriikide abist õigusteaduskonna ülesehitamisel. On ju õigus ja õigusõpe see, mida riigikorra vahetusega koos tuli põhjalikult muuta kuni alusprintsiipideni välja. Lääne kolleegid tulid lahkelt appi, kuid kõik pakutav ei vastanud alati taasiseseisvust üles ehitava Eesti valikutele. Kui riik valis restitutsiooni tee, oli valitud ka kuulumine pigem Saksa ja Mandri-Euroopa õigussüsteemi. Sellesse ei sobinud paljugi sellest, mida pakkusid ameeriklased. Teisalt ei saanud eitada vajadust siiski elada nüüdisaegses maailmas ning nii keskendus USA abi ennekõike Eesti uue põlvkonna kohtunike koolitamisele ja rahvusvahelise kaubandusõiguse õpetamisele aastail nähti rahvusülikooli ühte peamist ülesannet õpetajate koolitamiseks, kes viiksid teaduse ja teaduspõhise maailmavaate rahva sekka. Ka siis koolitati mitmesugustel suvekursustel ja didaktilis-metoodilises seminaris tudengite kõrval tegevõpetajaid. Õpetajaks läksid suunamise korras ka väga paljud nõukogude ajal ülikooli lõpetanud noored spetsialistid. Koos nõukogude riigikorraga kadus see vana süsteem, kuid uue ülesehitamine läks raginaga. Sellest annab ülevaate TÜ Pedagogicumi juhataja Margus Pedaste. Nõukogude plaanimajanduses sellisel kujul tundmatu konkurents, mis kõrgkoolide vahel aastail tekkis, sundis Tartu Ülikooli õpetajakoolitusega tegelevaid üksusi koondama ridu. Kui taasiseseisvuse esimestel aastatel oli palju panustatud näiteks oma koolifüüsika ja matemaatika õppekavade väljatöötamisse, siis nüüd kadusid vastavad osakonnad ning turunduslikel kaalutlustel ja parema koordineerimise huvides loodi ühine katus. Samal ajal tuli ülikooli lasteaia- ja algkooliõpetajate koolitamine, mis traditsiooniliselt oli olnud seminaride, mitte ülikoolide pärusmaa. Pedagogicum tegutseb natuke siiski paralleelselt haridusteaduste instituudiga. Uuringud näitavad, et Eesti riigis on õpetajatest suur puudus, seega on valdkonnas arenguruumi endiselt. Eero Kangor viib meid jälle aastate algusse, kui Asutavas Kogus vaieldi tõsiselt, kas midagi nii ebapraktilist nagu kunstiajalugu on ikka Eesti ülikooli vaja ehk keskenduda põllumajandusele ja meditsiinile? Kunstiajaloo õppetool Tartus siiski sündis, aga kuna kunsti, mida eestlased ise pidasid omaks (uuemate eesti soost kunstnike looming), oli üsna vähe, keskendus esimene kunstiajaloo professor, rootslane Helge Kjellin siiski vanemale Balti (kiriku)kuns- 10

11 Saateks tile ja pärast tema lahkumist jäi õppetool pikaks ajaks vakantseks. Kunstiajaloo mitte väga prioriteetset seisundit näitab autori sõnul seegi, et riigist lubati välja viia Eesti suurim ja väärtuslikem kunstikollektsioon Liphartite Raadi mõisa kunstikogu, mis järgnevail aastail oksjonitel laiali poetati. Ken Kalling ja Terje Lõbu kirjutavad Eesti esimesest naissoost loodusteaduste doktorist, arengubioloogist Liidia Poska-Teissist, kes seni on teenimatult varju jäänud. Kui keeruline oli tol ajal naistel teaduses, näitab see, et kuigi Peterburi kõrgemate naiskursuste kasvandik tegi teadustööd juba enne Esimest maailmasõda ja kaitses aastal Tartus doktoriväitekirja, sai ta alles 1939 dotsendikoha. Nõukogude ajal sai temast küll professor ja kateedrijuhataja, kuid õnnetuseks ajal, mil loodusteadustes valitsesid stalinistlikud pseudoteadused. Rubriigis Dokument ja kommentaar toob Tarmo Kulmar lugeja ette aastast pärit eheda dokumendi, mis mõjub osalt ajatult, aga teisalt vägagi ajastule iseloomulikult. Orientalistika oli nõukogude aja ülikoolis aken vaba maailma ja mõtteerksuse poole. Peab ainult imestama, kuidas mure pseudoteaduse levimise pärast juba siis orientalistikaringi juhendajale Linnart Mällile muret tegi. Mälestuste rubriigis on kaks ülevaadet. Tartu Ülikooli üliõpilasühingutest on alati saanud rohkem tähelepanu värvilist atribuutikat kasutavad intiimorganisatsioonid. Kindlasti aitavad need paljude tudengite elu ülikoolis sisukamaks teha. Kuid pigem sissepoole pööratud intiimorganisatsioonide kõrval on ülikoolis ka teistmoodi ühendusi muu hulgas erialaseltse, mille liikmed on pühendunud oma eriala populariseerimisele ja püüavad juba tudengipõlves oma eriala ühiskonnale kasulikult rakendada. Just selliste hulka kuulub Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Selts, millest kirjutab seltsi pikaajaline aktiivne liige Kadri Raag. Tartu Ülikooli ajalehe kauaaegne toimetaja Varje Sootak vaeb ülikooli ajalehe tegemise asjaolusid sündmusterohkel üleminekuajal ja ajalehe allikaväärtust selle teadmise foonil. Võib ainult toetada tema arvamust, et pangem oma mälestused kirja enne, kui need tuhmuvad. See aitab meie ajaloomälule värve lisada ja annab ka võimalusi läheneda allikakriitilisemalt mitmesugustele tekstikogumikele, sealhulgas ülikooli kroonikat kajastanud ülikooli ajalehele. 11

12 Lea Leppik Muuseumikogude osas esitavad noored uurijad Anu Rae ja Yaroslav Stadnichenko järjekordse näite, milline ammendamatu varasalv meditsiini teooria ja praktika uurimisel on ülikooli sisehaiguste kliiniku väga mahukas haiguslugude kollektsioon. Vaatluse all on Eesti ajaloo ohvriterohkeima ja omal ajal laialdast tähelepanu pälvinud aasta Puka raudteeõnnetuse ohvrite ravimine ülikooli kliinikutes. Leili Kriis annab põhjaliku ülevaate Tartu Ülikooli muuseumi mööblikogust. Eesti muuseumide seas on see omapärane just selle poolest, et sisaldab õppe- ja teadusasutuse vajadustele sobitatud mööblit, nagu näiteks laborilaudu ja kollektsioonikappe. Kogumiku lõpetab traditsiooniliselt TÜ muuseumi möödunud (2018) tegevusaasta aruanne. 12

13 ARTIKLID Usuteaduskond eile ja täna RIHO ALTNURME Pikka aega, kuni aastateni, 1 sai Eestis õppida usuteadust vaid Tartu ülikooli (TÜ) usuteaduskonnas. Nüüdseks on selliseid õppeasutusi palju rohkem ja nende konfessionaalne taust ja suunitlus on erinev. Siiski on usuteaduskond jäänud keskseks akadeemilise uurimistöö arendajaks selles vallas ja sellisena mõõduandvaks ka teistele õppeasutustele, kes ei püüagi akadeemilisele uurimistööle keskenduda, vaid piirduvad tulevaste kogudusejuhtide ja vaimulike praktilise koolitamisega. Alustan lühikese sissejuhatusega usuteaduskonna ajalukku, seejärel käsitlen usuteaduskonna taasavamist ning sellele järgnenud arengut kuni tänapäevani aastal asutati Keilas Eesti Baptisti Jutlustajate Seminar, hilisem Eesti Baptisti Usuteaduse Seminar Tallinnas, mis andis erialase väljaõppe kõrval ka keskhariduse. Vt Toivo Pilli, Eesti baptistid ja nende teoloogilise mõtte kajastumine ajakirjas Teekäija kuni Magistritöö. Käsikiri TÜ raamatukogus (Tartu 1996), 19, Soovitan lugeda ka Anu Põldsami käsitlusi Teoloogiahariduse raskuspunkte Tartu Ülikooli usuteaduskonnas läbi aegade, 1. osa, Kirik ja Teoloogia, ning Teoloogiaharidus Tartu ülikooli usuteaduskonnas, 2. osa, Kirik ja Teoloogia, ( ). Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019) 13

14 Riho Altnurme Varasemast ajaloost 3 Alates asutamisest 1632 kuulus Tartu ülikooli koosseisu usuteaduskond, olles üks neljast vanimast teaduskonnast. Rootsi valitsuse all oli luterlik kirik tõusnud riigikiriku staatusesse. Kindralkuberner Johan Skytte ettevõtmisel muudeti Tartu gümnaasium kuningas Gustav II Adolfi aktiga 30. juunist 1632 ülikooliks. Traditsioonipäraselt kujunes ülikoolis juhtivaks fakulteediks usuteaduskond. Õppetöö korralduses võeti eeskuju Uppsala ülikooli usuteaduskonnalt. Teoloogias oli neli professorikohta (kolm neist tegelikult täidetud), anti välja kandidaadi-, litsentsiaadi- ja doktorikraade. Doktorikraadi saamiseks tuli kaitsta väitekiri. Ülikooli konstitutsiooni ehk põhikirja järgi pidi ülikooli ja usuteaduskonna teoloogiline suunitlus jääma luterliku ortodoksia raamidesse. Rektor pidi tõotama, et õpetatakse puhast evangeelset õpetust. Ülikooli tegutsemisajal Rootsi võimu all ( ) oli teaduskonnas ametis kokku 18 professorit. Teaduskonnas töötas silmapaistvaid õpetlasi. Näiteks Andreas Virginius ( ) kirjutas piiblikommentaare ja tema juhendamisel kirjutati palju disputatsioone, eriti psaltri eksegeesist ning Matteuse ja Johannese evangeeliumidest. Georg Mancelius ( ) ja Gabriel Elvering ( ) olid kirikuloo ja dogmaatika eksperdid, kes keskendusid oma uurimistöös apologeetikutele ja juhendasid märkimisväärset hulka disputatsioone. Olaus Mobergi ( ) valdkond oli kristlik moraal ja eetika. Kokku 183 disputatsiooni on Tartus siiani alles 4 (tollane diplomitöö, mahult 8 40 lk). Tartu ülikooli teoloogid olid teadussidemetes Euroopa tähtsamate protestantlike ülikoolidega. Põhjasõja käigus suletud ülikool taasavati alles 19. sajandi algul. 5 Võimude eesmärk oli hoida tudengeid eemal Lääne-Euroopa 3 See teaduskonna ajaloo lühiülevaade põhineb peamiselt teaduskonna kodulehelt leitaval entsüklopeediaartiklil: Tarmo Kulmar, Urmas Petti, Alar Laats, Eesti teoloogiateaduse ajaloost ( ). 4 Marju Lepajõe, Teoloogiast Academia Gustaviana s, Eesti teoloogilise mõtte ajaloost, toim Riho Altnurme (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006), 17 25, siin Bibliograafia 19. sajandi teaduskonna kohta võib leida siit: Urmas Petti, Kakssada aastat Tartu ülikooli usuteaduskonda, Mille anni sicut dies hesterna: Studia in honorem Kalle Kasemaa, toim Marju Lepajõe, Andres Gross (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2003), Huvitava käsitluse mitmetest tolleaegsetest 14

15 Usuteaduskond eile ja täna ülikoolidest, mis olid eeldatavalt mürgitatud Prantsuse revolutsiooni ideedest. Saksakeelses usuteaduskonnas ( ) koolitati vaimulikke luterlikule kirikule kogu Venemaal. Siit sai hariduse ka esimene eesti rahvusest teoloogide põlvkond. Esialgu oli professorkond üsna ratsionalistlik, eraldades end koguduseliikmete enamiku usust aastate alguses reformiti usuteaduskonda pietistlikus vaimus aastatel oli Eesti- ja Liivimaa luterlikes maakirikutes kriis, mille oli tinginud vennastekoguduste liikumine ja Vene õigeusu kiriku konversioonikampaania. Tuge leiti just Tartu usuteaduskonnalt. Eriliselt paistsid silma sel ajal dogmaatik Friedrich Adolph Philippi (Tartus ) ja praktiline teoloog Theodosius Andreas Harnack (Tartus ja ), kes olid luterliku konfessionalismi märkimisväärsed esindajad ka Euroopa ulatuses. 19. sajandi teisel poolel õppisid Tartus mitmed hiljem terves Euroopas tunnustatud õpetlased, nagu Nathanael Bonwetsch ( ), Reinhold Karl Gustav Adolf Seeberg ( ) ja Adolf (hilisem von) Harnack ( ). Alexander Konstantin von Oettingeni ( ) võib mainida kui kohalikku päritolu õpetlast, kes võitis Euroopas kuulsust oma raamatuga Moralstatistik (1868) anti teaduskonnale korraldus minna õppetöös üle vene keelele. Protesti märgiks astusid professorid ametist tagasi ning teaduskond lõpetas tegevuse. Lühikest aega tegutseti veel 1918 sügisel Saksa okupatsiooni ajal avatud eesti ülikooli usuteaduskonda 7 asusid tööle ka mõned senised saksa rahvusest professorid, kes tagasid sellega teatava järjepidevuse. Teaduskond jäi ainukeseks kohaks, kus koolitati vaimulikke Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule (EELK). Teaduskonda toodi üle seni ülikoolis sõltumatuna (teadus- Tartu teoloogidest on kirjutanud Thomas-Andreas Põder, Jeesus Kristus kui Jumalinimene. Kristluse alus ja kese 19. sajandi Tartu teoloogide mõtlemises pikk artikkel Akadeemia kolmes numbris 1 (2005), ; 2 (2005), , 3 (2005), Greifswaldi ülikooli doktoritööl põhinev monograafia temast Thomas-Andreas Põderilt: Solidarische Toleranz. Kreuzestheologie und Sozialethik bei Alexander von Oettingen. Forschungen zur systematischen und ökumenischen Theologie, Bd. 156, Hg. Christiane Axt-Piscalar, Christiane Tietz (Göttingen; Bristol, CT, U.S.A.: Vandenhoeck & Ruprecht, 2016). 7 Rohkem infot teaduskonnast Eesti Vabariigis leiab nt: Riho Altnurme, Olaf Sild Tartu ülikooli usuteaduskonnas, Mille anni sicut dies hesterna: Studia in honorem Kalle Kasemaa, toim Marju Lepajõe, Andres Gross (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2003),

16 Riho Altnurme konnavälisena) tegutsenud õigeusu õppetool, aitamaks õpetada tulevasi õigeusu preestreid. Teaduskonna professorite seast pärinevad kaks piiskoppi: Hugo Bernhard Rahamägi (piiskop ) ja Johan Kõpp (piiskop ), 8 hilisem piiskop ja peapiiskop eksiilis. Ilmselt olulisim Eesti teoloog 20. sajandil oli Uku Masing ( ) oma töödega Vanast Testamendist, semiidi keeltest ja võrdlevast usuteadusest. Ta lõpetas usuteaduskonna ja ka õpetas siin aastate lõpus tegutses Tartus ka teine, baltisakslastest tudengitele mõeldud teoloogiaõppeasutus, Lutherakademie. 9 Pärast nõukogude ajal suletud olemist alates aastast (Saksa okupatsiooni ajal taastati teoloogia õpetamine Tartus kirikule alluvas instituudis ) avati teaduskond taas Taastamine taasiseseisvumisel 10 Eesti Vabariiki püüti restauratsioonipoliitika kursil taastada kõiges tema endisel kujul, luteri kirik ning kristlikud traditsioonid seostati rahvusliku taassünniga. Poolehoid luteri kirikule püsis sotsioloogiliste küsitluste järgi läbi aastate suhteliselt kõrge. 11 Selliselt foonilt alustas Tartu Ülikooli koosseisus jälle tööd usuteaduskond taastati teaduskond haritlaste initsiatiivil ja luterliku kiriku toetusel. Teaduskonna taastamise taotluse esitasid Peeter Olesk, Tõnu Luik ( ), Hando Runnel, Jaan Unt ( ) ja Sulev Vahtre ( ). EELK määratud komisjonis olid tegevad Jaan Kiivit ( ), Elmar Salumaa ( ), Kalle Kasemaa ja Randar Tasmuth. Ülikooli ja kiriku esindajad arutasid põhimõtteid koos. 12 Taastamisdokumentide kohaselt oli tegemist interkonfessionaalse teaduskon- 8 Mõlema kohta on olemas ka monograafiline uurimus: Veiko Vihuri, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop Hugo Bernhard Rahamägi Dissertationes theologiae universitatis Tartuensis 11 (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2007) ja Priit Rohtmets, Rektor Johan Kõpp (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2007). 9 Vt Mikko Ketola, The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church, , Publications of the Finnish Society of Church History, 183 (Helsinki: Finnish Society of Church History, 2000), ja Pilte teaduskonna uue alguse aegadest leiab teaduskonna kodulehelt: Usuteaduskonna taasavamine ( ). 11 Lea Altnurme, Kristlusest oma usuni (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006), Triin Vavilov, Tartu Ülikooli usuteaduskond aastail Bakalaureusetöö, käsikiri TÜ usuteaduskonnas (Tartu, 2005),

17 Usuteaduskond eile ja täna naga, mis lähtus luterlikult aluselt. 13 Dekaaniks sai Kalle Kasemaa, koos temaga alustasid juba esimesel semestril õpetamist Andres Gross, Peeter Roosimaa, Jaan Kivistik, Jaan Unt ja Siret Rutiku. 14 Ükski neist praeguseks enam teaduskonnas ei õpeta, kahest on saanud teaduskonna esimesed emeriitõppejõud emeriitprofessor Kalle Kasemaa ja emeriitdotsent Peeter Roosimaa. Kalle Kasemaa on olnud taasavatud teaduskonna suunaandja ja hoiakute kujundaja. Teaduskonna põhialus oli siiski juba teistsugune, kui varasemal teaduskonnal vaimulike praktilist koolitamist ei nähtud põhiülesandena, peamiseks sai akadeemilise hariduse andmine, millele pidi lisanduma praktiline õpe kiriklikus õppeasutuses. Väidetavalt oli just sõjaeelse usuteaduskonna vilistlane Elmar Salumaa pakkunud välja sellise tööjaotuse, mis rahuldas nii ülikooli kui ka kirikut. Esimeste TÜ usuteaduskonna lõpetajate jaoks loodi aastal Tallinnas EELK Usuteaduse Instituudi (UI) juurde pastoraalseminar, mida edaspidi hakkasid läbima kõik vaimuliku ametisse pürgijad EELKs, hoolimata varasemast haridusest. 15 Vastuvõtuvestlustel lugesid õppejõud parimaks argumendiks ülikooli usuteaduskonda astumisel huvi laiapõhjalise humanitaarhariduse vastu, soov vaimulikuks saada polnud kõige olulisem kriteerium. Uues teaduskonnas pakutavat käisid uudistamas ka teiste teaduskondade üliõpilased, aastate alguse arusaam universitas est ja interdistsiplinaarsusest soodustas ainekursuste kuulamist väljaspool oma õppekava. Algusest peale said teaduskonna kaubamärgiks välismaalt, eelkõige Saksamaalt saabunud arvukad külalisõppejõud, 16 kes tulid paljuski ka innustununa 19. sajandi Dorpati teaduskonna ajaloost. Edaspidi on paljud külalisõppejõud saanud audoktoriteks ja taastamisele kaasaaitajad auliikmeteks Üks Eesti luteri kiriku välismaiseid pikaajalisi toetajaid Burchard Lieberg kinnitas aastal: Kui Usuteaduse Instituut valmistab sihikindlalt vaimulikuametiks, töötab aastal taasavatud Tartu Ülikooli usuteaduskond esmajärjekorras nii teaduslikul kui ka luterlikul alusel ja oikumeenilises laiuses Burchard Lieberg, Kirche nach der Wendeeuphorie. Zur Lage der Evangelisch-Lutherischen Kirche Estlands (EELK), Beiträge zur Ostdeutschen Kirchengeschichte, 3 (1999), , siin Vavilov, Eesti kiriku- ja religioonilugu, õpik kõrgkoolidele. Koost ja toim Riho Altnurme (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2018), Külalisõppejõud ( ). 17 Audoktorid ja auliikmed ( ). 17

18 Riho Altnurme Teoloogia ja religiooniuuringud aasta põhimäärus sätestas: Teaduskonna põhiülesanne on õppe-, teadus- ja arendustöö korraldamine evangeelse usuteaduse alal ning sellel põhinevate ühiskonnale vajalike teenuste osutamine. 18 Mõiste evangeelne teoloogia määratles teaduskonda lähtudes saksa teaduskondade jaotusest evangeelne või katoliiklik. Teatud ambivalentsus, mida see termin lubas, vastas paremini reaalsusele kui luterlik aastal vastu võetud põhimääruses üritati end määratleda täpsemalt: Teaduskonna põhiülesanne on õppe-, teadus- ja arendustöö korraldamine teoloogia ja religiooniuuringute alal ning nendel põhinevate ühiskonnale vajalike teenuste osutamine. Samas lisati: Teoloogias keskendutakse teaduskonna traditsiooni järgides protestantlikule teoloogiale, välistamata teisi teoloogiaid aastal muutus teaduskond struktuurireformi käigus suure humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna osaks, säilitades kompromissina oma traditsioonilise nime usuteaduskond. Uues põhimääruses jäi välja teoloogia kohta käiv lisalause. Usuteaduskond positsioneeris end teoloogia ja religiooniuuringute kompetentsikeskusena. 20 Mis vahe on teoloogial ja religiooniuuringutel? Religiooniuuringud kui vaade väljastpoolt, mis on taotluslikult objektiivne ja teoloogia kui vaade religiooni seest, mis taotleb selle religiooni kasu võiks siin olla üks lihtne eristusviis. Kui mõelda sellele, mida teaduskond oma igapäevaelus teeb, pole see tegelikult põhikirja/määruse muutmistel muutunud. See, mida on muudetud, on teaduskonna esitlemine väljapoole ja siin on liigutud tegelikkusele lähemale. Tartu Ülikoolis ega ka üheski teises Eesti avalik-õiguslikus ülikoolis pole siiani peale TÜ usuteaduskonna ühtegi üksust, mis spetsialiseeruks religiooniuuringutele. See ei tähenda, et religiooniga väljaspool usuteaduskonda ei tegeletaks, uurimisteemana on religioon käsitlemist leidnud pea kõigi humanitaarteaduste distsipliinide juures. Samas on usuteaduskond institutsionaalselt oma üles- 18 Vavilov, Usuteaduskonna põhimäärus 2007, kavandi fail autori valduses. 20 Usuteaduskonna põhikiri ( ). 18

19 Usuteaduskond eile ja täna andena näinud ka religiooniuurimist ning juba aastal avatud eestikeelse usuteaduskonna korralisse koosseisu kuulus võrdleva usuteaduse õppejõud. Võib öelda, et pärast taasavamist on jätkatud pikaajalist traditsiooni ja hakatud ehk mõnevõrra rohkem enesekirjelduses religiooniuuringute mõistet kasutama, nähes ka selle suuremat populaarsust ja mõistetavust organiseeritud religiooni võõristavas ühiskonnas. Kui teaduskonna sees on varem diskuteeritud selle üle, kas üks või teine uurimistöö on ikka teoloogia (või näiteks ajalugu), 21 siis praeguseks on selle asendanud diskussioon teoloogia ja religiooniuuringute vahekorrast. 22 Siinses kontekstis on teoloogia puhul loomulikult tegemist kristliku religiooniga, kusjuures religiooniuuringuid seostatakse eelkõige laiema spektriga religioonidest, välistamata kristlust. Nii võib senine võrdlev usuteadus tunda ennast religiooniuuringute kontekstis koduselt, samas seostudes ka kristliku teoloogiaga, mis kasutab seda distsipliini kristluse võrdlemisel teistega. Kuivõrd õppetoolide nimetusi pole seni kardinaalselt muudetud, töötab religiooniuuringute distsipliinide õppejõude erinevate õppetoolide all, religioonipsühholoogia ja religioonisotsioloogia omad näiteks praktilise usuteaduse õppetoolis. Alates aastast on usuteaduskonnas ametlikult islamistika ja judaistika lektor. Usuteaduskond on oma hilisemas arengus püüdnud teoloogiat ja religiooniuuringuid koos hoida üksteist täiendavana, kasutades eestikeelse katusterminina usuteadust, mis peaks ühendama mõlemaid ja arvestades Eestis kehtiva teaduskraadide süsteemi loogikat formaalselt teebki seda usuteaduse magistriks saavad nii teoloogia kui ka religiooniuuringute suuna valinud. Seda markeerib ka usuteaduskonna nimetuse jätkuv kasutamine eesti keeles inglise keeles on nimetus pärast struktuurireformi School of Theology and Religious Studies. Levinud arusaam on, et kõik õppejõud tegelevad religiooniuuringutega ja osa ka teoloogiaga. 21 Vt kirikuloo dotsendikandidaatide venia legendi loenguid aastast 2000 Usuteaduslik Ajakiri 2 (2001) ( ). 22 Näiteks Indrek Peedu, Religiooniuuringutest uues teoloogiasissejuhatuses, Kirik ja Teoloogia ( ) ( ). 19

20 Riho Altnurme Teaduskond ja kirikud Eestis ei ole põhiseaduse järgi riigikirikut ja pole ka lepingut, mis kohustaks Tartu Ülikooli usuteaduskonda just teatud kindla konfessiooni teoloogiat õpetama (nagu see on näiteks Saksamaal). Pigem on teaduskonna enda tahe olnud järgida jätkuvalt traditsiooni koolitada vaimulikke luterlikule kirikule olgugi vaid nende teoreetilise hariduse osas. Endine EELK UI dekaan Kalle Kasemaa tõi traditsiooni taas Tartusse tagasi, olles ka esimene TÜ usuteaduskonna dekaan taasavamise järel ( ). 23 Siiski polnud teaduskond algusest peale vaid luterliku taustaga õppejõududest komplekteeritud, juba esimese kuue õppejõu hulgas oli ka üks baptist (Peeter Roosimaa) ja hiljem lisandus neid veelgi tänu koostööle aastal tegevust taasalustanud ja kuni viimase ajani Tartus tegutsenud baptistide Kõrgema Usuteadusliku Seminariga (KUS). Süstemaatilises teoloogias on siiski ainult luterlased tegevad olnud. EELK UI, mis oli nõukogude ajal usuteaduse järjepidevust kandnud, ei suletud usuteaduskonna taastamise järel, kuna kirikul puudus täielik usaldus TÜ vastu, mis polnud kiriku otsese kontrolli all. Mõnda aega toimis suund luua instituudist kutseõppeasutus, siis pöörduti tagasi akadeemilise hariduse ideaali poole ja püüti eeskuju võtta Tartus arenevast usuteaduskonnast, koostöös TÜga toimis aastail doktoriõpe. Kui doktoriõpe kaotas riikliku tunnustuse, kaotas EELK UI ka eraülikooli staatuse. Sellega seoses oli erinevaid arvamusi ja diskussioone, aastal oli kirikukogul arutlusel EELK UI jätkamine riiklikult tunnustatud tasemeõpet andva õppeasutusena, mis otsustati viimaks hääletusel ühe enampoolthäälega (22:21). 24 Pärast seda nappi ellujäämist on kiriklik õppeasutus püüdnud pisut enam oma kiriklikkust rõhutada, igapäevaste palvuste alustamine on üks näide. Samas ei saa öelda, et õppejõudude ja üliõpilaste vaadete põhjal oleks TÜ usuteaduskond ja EELK UI selgelt eristatavad liberaalsuse-konservatiivsuse skaalal. Mõlema õppeasutuse lõpetajatest 23 Tema juhtimisstiilist: Tõnu Lehtsaar, Kalle Kasemaast kui juhist, Mille anni sicut dies hesterna: Studia in honorem Kalle Kasemaa, toim Marju Lepajõe, Andres Gross (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2003), Tiiu Pikkur, Usuteaduse Instituut saab rakenduskõrgkooliks, Eesti Kirik ( ) ( ). 20

21 Usuteaduskond eile ja täna jõuavad vaimulikukoolitust andvasse pastoraalseminari üksikud. Üks põhjus just EELK UI valida on hariduse praktilisem kallak aastal liitus EELK UIga aastal Eenok Haameri loodud Tartu Teoloogia Akadeemia, mis oma rõhuasetusega hingehoidjate koolitamisele mõjutab tugevalt praeguse usuteaduse instituudi profiili. TÜ usuteaduskonna side EELKga väljendub ka selles, et mitmed õppejõud on olnud või on vaimulikuna EELKs ametis. Alates taasavamisest on alati olnud õppejõude, kes õpetavad nii usuteaduskonnas kui EELK UIs. Seda tava on reguleeritud aastal vastava lepinguga. Tihti leidub üliõpilaste seas luteri kiriku töötegijaid või aktiivseid noori. Tavapäraselt on aktustele kutsutud külaline EELKst (varem ka Eesti Kirikute Nõukogust). See tava on säilinud ka pärast ülikooli struktuurireformi, külaline kirikust esineb humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna magistrite aktusel. Vahepealsetel aastatel leidis toetust idee, et parim viis kirikut ja teaduskonda siduda on luua konfessionaalne luterlik õppetool seda just luteri kiriku initsiatiivil toetas EELK (tollase Põhja-Elbe Kiriku materiaalse abiga) luterliku usuteaduse õppetooli teaduskonnas (hoidjaks Alar Laats), et süvendada kirikutööks vajalike ainete, eriti luterliku süstemaatilise ja praktilise teoloogia õpetamist. Teaduskond on ka üritanud taastada enne Teist maailmasõda tegutsenud õigeusu teoloogia õppetooli. 25 Kreeka riigi toetatud külalisprofessuur (hoidja nimekas õigeusu teoloogia õppejõud Grigorios Papathomas) aastail on olnud seni kõige olulisem edu. Õigeusu ainete õpetamine õigeusu taustaga (külalis)õppejõudude poolt jätkub. Alati on siiski jäädud akadeemiliste standardite juurde, ühest ega teisest õppetoolist pole kujunenud konfessionaalse usuõpetuse keskust. Lisaks nende Eesti kõige suuremate uskkondade esindatusele on ka arutatud näiteks vabakirikute õppetooli projekti, otseselt midagi sellist siiski loodud pole. Rooma-katoliku teoloogiat on aeg-ajalt tutvustanud külalisõppejõud väljastpoolt Eestit, kõige järjekindlamalt Josef Aussermair Austriast. Külalisõppejõud on olnud aastal tegevust alustanud Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari rektor Andrus Norak ( Eesti õigeusu vaimulike haridusest minevikus ja tänapäeval vt Liina Eek, Toomas Schvak, Eestikeelsete õigeusu vaimulike haridus ja suhtumine selle vajalikkusesse, Usuteaduslik Ajakiri, 71 (2017),

22 Riho Altnurme 2011), kes oli samal ajal ka usuteaduskonna doktorant. Mitmed usuteaduskonna õppejõud õpetavad samal ajal ka Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Liidu Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris, sellekohast koostööd kinnitab aastal sõlmitud leping. Oikumeenia kui kristlikke uskkondi ühendav ja nende piire ületav mõtlemine ja käitumine on olnud teaduskonnas üsna järjekindel. Oikumeenika on olnud üks kohustuslikest ainetest teoloogia magistriõppekavas, aga kindlasti võib pigem öelda, et suurt hulka teoloogia ainetest usuteaduskonna teoloogia õppekavas õpetatakse laiemas perspektiivis kui ühe konfessiooni oma, ehk isegi oikumeeniliselt. On huvitav märkida, et usuteaduskonna vilistlaste seas on kaks küllalt erinevate kirikute piiskoppi Eesti Kristliku Nelipüha Kiriku piiskop Ago Lilleorg ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Tartu piiskop Eelija (Ott Ojaperv). Oktoobris 2005 allkirjastati Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) 26 ja Tartu Ülikooli ühishuvide protokoll, mis lõi raami senisele koostööle, avades võimaluse muu hulgas teadusprojektide tellimiseks teaduskonnast koostatigi esimese sellise projekti raames nii eesti kui ka inglise keeles ilmunud kollektiivne monograafia Eesti oikumeenia lugu. 27 Hiljem on koostööd tehtud religioonisotsioloogilise küsimustiku Elust, usust ja usuelust koostamisel ja analüüsimisel ja mitmeski muus projektis. Loomulikult on õppekavade programminõukogudes mitmeid EKNi liikmeskirikute kui lõpetajate tööandjate esindajaid. Õppekavad Õppekavades on uuendused alanud alates Bologna süsteemi rakendamisest aastal, mil loodi esimest korda terviklik kaugõppe (avatud ülikooli) programm religiooniantropoloogia nime all. Programm osutus populaarseks, pakkudes enesetäiendusvõimalust või 26 Eesti Kirikute Nõukogu on moodustatud aastal, sinna kuuluvad tänase seisuga järgmised Eestis tegutsevad kristlikud kirikud ja koguduste liidud: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, Eesti Metodisti Kirik, Rooma-Katoliku Kiriku Apostellik Administratuur Eestis, Eesti Kristlik Nelipühi Kirik, Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liit, Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse Kogudus, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik. 27 Eesti oikumeenia lugu, peatoim Riho Altnurme (Tartu, Tallinn: Eesti Kirikute Nõukogu, 2009). 22

23 Usuteaduskond eile ja täna isegi teist karjäärialgust juba varem hariduse omandanutele. Kui seni olid kõigi kolme astme õppekavad kandnud nimetust usuteadus, siis see oli esimene teistsuguse nimetusega õppekava loomine usuteaduskonnas tollase dekaani Tõnu Lehtsaare ja uue kava programmijuhi Ain Riistani koostöös. Võib öelda, et ka doktoriõppes kahe suuna sissetoomine (mis praktikas tähendas seda, et teoloogia alal võis kraadi saada ainult sel erialal juba magistrikraadi saanu, aga religiooniuuringutes oli võimalus ka teistel, kelle uurimistöö käsitles religiooni, kuid varasem haridus oli muust teaduskonnast) lahendas probleemi, millega teaduskond oli maadelnud oma algusaastatel milline on teoloogia miinimumprogramm, et saaks anda teoloogiakraadi? Traditsiooniliselt on teoloogiaharidus terviklik ja mahukas, Bologna süsteemi juurutamine hakkas seda arusaama muutma kuigi teaduskond püüdis ja püüab kaitsta seisukohta, et ainult bakalaureuseõppele lisanduv magistriõpe pakub õppijale võimaluse omandada terviklik haridus. Religiooniantropoloogia kava lisamine ka päevaõppesse suurendas veelgi õppijate arvu. Esialgu äratas mõnes tudengis vastuseisu õppekava ümbernimetamine religiooniuuringuteks (religious studies), 28 kuigi algusest peale oli kava praktikas käsitlenud religiooniuuringute laia spektrit, mitte ainult antropoloogiat. Edasine areng tõi kaasa ka bakalaureuseõppes kahe spetsialiseerumisvõimaluse pakkumise, esialgu lühemas versioonis religiooniuuringutele, seejärel kahe võrdse ulatusega programmina. Magistriõppes, kus olid eksisteerinud kaks eraldiseisvat õppekava, ühendati kavad aasta sisseastujate jaoks koos kõigil kolmel õppeastmel õppekavadele ühise nimetuse andmisega religiooniuuringud ja teoloogia. 29 Argumendid religiooniuuringute tõstmisel nimetuses ettepoole teoloogiast ei olnud üldjuhul sisulised lisaks tähestikulisele järjekorrale põhjendati järjestust turunduslike argumentidega. Ingliskeelses kirjelduses jäädi rahvusvaheliselt levinud järjestuse juurde: Theology and Religious Studies. 28 Marju Himma-Kadakas, Nimevahetus nörritab üliõpilasi, Tartu Postimees ( ) ( ). 29 Seda arengut saab jälgida, kui siseneda Tartu Ülikooli õppeinfosüsteemi ja võrrelda erinevatel aastatel sisseastujatele pakutavaid õppekavu. 23

24 Riho Altnurme Praegune seis (2019) on seega võimalus omandada kõigil kolmel õppeastmel täiemahuline kas teoloogia või religiooniuuringute haridus osaliselt nende õpe kattub. Kui bakalaureuseõpe on ka tegelikult päevaõpe, siis magistri- ja muidugi ka doktoriõpe on tegelikkuses rohkem sessioonõpe, mis pakub võimalust osaleda töötavatele inimestele. Rahvusvahelisust aitavad kanda rahvusvahelised uurimisprojektid, külalisõppejõudude kutsumine religiooniuuringute tugevdamiseks ja välismaiste doktorantide ning järeldoktorite liitumine teaduskonnaga viimastel aastatel. Oktoobri esimesel päeval 2019 oli usuteaduskonnas kokku 121 üliõpilast, lisaks kümme eksterni (peamiselt doktoriõppes). Välisüliõpilasi oli üheksa, neist seitse doktorandid, ülejäänud magistrandid. Välistudengitele (ka neile, kes õpivad Tartu Ülikooli teistel õppekavadel) mõeldes on viimase aja praktika pidada kuni 10% loengukursustest inglise keeles. Sisseastujaid oli sel aastal bakalaureuseõppes 13, magistriõppes 18 ja doktoriõppes kaks (vastavalt riikliku koolitustellimuse kohtadele). Kui doktoriõppes on vähestele kohtadele konkurss elav, siis bakalaureuse- ja magistriõppes oleks tegelikult võimalik ka rohkem vastu võtta. Kui võrrelda taasavamise järgse huviga (1991. aastal oli 30-le riigi tellimusega kohale 68 kandidaati, vastu võeti 33) 30 ja rekordilise aastaga, mil lävendipõhise vastuvõtu tulemusel immatrikuleeriti septembri alguseks 52 bakalaureusetudengit, on vähenemine märgatav, aga muidugi seotud ka üldise tudengite arvu kahanemisega Eestis. Teaduskonnas on 28 töölepinguga töötajat, õige mitmed neist on küll väikese osakoormusega teadurid, nii et täiskoha koormusi tuleb kokku 20,7. Teadusprojektid pakuvad võimaluse olla teaduskonnaga seotud, praeguse (2019) seisuga on projektide kaudu usuteaduskonnas kolm välismaist kaastöötajat. Bakalaureusekraadi on alates taasavamisest usuteaduskonnas saanud 384, teadusmagistri kraadi 50, Bologna süsteemi magistrikraadi 134 ning doktorikraadi on kaitsnud 40 inimest. Teiste kraadide kõrval või sees on läbitud ka õpetajakoolitust. Vilistlaste koguarv on muidugi väiksem kui nende arvude summa, kuna enamik lõpetajaist on läbinud kaks ja mitmed ka kõik kolm õppeastet. 30 Vavilov,

25 Usuteaduskond eile ja täna Kokkuvõtteks Tartu Ülikooli usuteaduskonna ülesanne on aastast peale olnud koolitada vaimulikke kohalikule luteri kirikule ja 19. sajandil isegi luteri kirikule kogu Vene impeeriumis. 20. sajandi lõpul hakkas see olukord muutuma. Luteri kirik ei pannud liiga suurt lootust taasavatud usuteaduskonnale ning jättis alles oma õppeasutuse. Tartu Ülikooli usuteaduskond on asetanud rõhu akadeemilisele uuri mistööle, samas katkestamata koostöösidemeid erinevate kirikutega ja oikumeeniliste organisatsioonidega. Ka tänapäeval tuleb usuteaduskonnast lõpetajaid, kes jätkavad tööd kirikutes, omades head akadeemilist haridust universitas est. Õppekavades uute spetsialiseerumisvõimaluste pakkumine teoloogia ja religiooniuuringute suunal vastab tudengite tänastele huvidele ja vajadustele, osalt ka identiteedile. Riho Altnurme, dr. theol., on Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna teadusprodekaan ja usuteaduskonna kirikuloo professor. 25

26 Riho Altnurme The Faculty of Theology yesterday and today RIHO ALTNURME School of Theology and Religious Studies, University of Tartu For a long time, until the 1920s, the Faculty of Theology of the University of Tartu was the only institution that offered theological education in Estonia. Today, the number of such institutions has increased significantly and they have a variety of denominational backgrounds. This article gives a brief overview of the history of the faculty and discusses developments since 1991 when the faculty was reopened after its closure at the beginning of the Soviet period in Since its establishment in 1632, the Faculty of Theology has had a long tradition of educating members of the clergy for the local Lutheran church and, in the 19th century, even for Lutheran churches throughout the Russian Empire. This situation changed in the late 20th century and from 1991 onwards the faculty intends to offer academic education. Besides classical Christian theology, a more neutrally oriented program of religious studies was developed and in the long run, the specialities were separated on all three levels of study to allow students access to both options (academia and clergy). The Lutheran church now has its own educational institution that acted as a replacement for the faculty during the Soviet period. Still, Tartu graduates have the possibility to choose the career of a Lutheran pastor and the faculty cooperates with local churches, particularly through the Estonian Council of Churches. The structural reform of the university in 2016 transferred theologians under the Faculty of Arts and Humanities, but our faculty was allowed to keep its original Estonian name (the English version was changed to the School of Theology and Religious Studies). The school maintains its tradition of international cooperation that helped a lot in building the faculty after its reopening. Even if the student numbers are smaller than earlier this century, the main tasks of the faculty are preserved and developed. 26

27 Ameerika Ühendriikide jt välisriikide abist Eesti õigussüsteemi ja õigushariduse ümberkorraldamisel aastate alguses IRENE KULL, MERIKE RISTIKIVI Sissejuhatus Eesti õiguse ja õigushariduse ajalugu on mitmes mõttes katkestuste ajalugu. Iga poliitilise muudatuse käigus on reformitud ka õigusteaduse õpetamise süsteemi sajandi iseseisvumiste ja okupatsioonide tuultes on mitu põlvkonda akadeemilisi juriste pidanud alustama uuel viisil ja uue õiguse õpetamist. Käesolevas artiklis võetakse lähema vaatluse alla peamiselt aastad Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kui iseseisva riigi õigussüsteemi ülesehitamisel ning õigusõppe sisuliseks ja vormiliseks ümberkorraldamiseks pakkusid abi välisriigid. Juristide koolitamine ja ümberkoolitamine oli üks turumajandusele ja õigusriigile ülemineku peamistest ülesannetest. Muuta tuli kogu kõrghariduse süsteemi, sh õigushariduse sisu ja ülesehitust. Õigusõpe ning õigushariduse andmine oli aastatel paratamatult suhteliselt juhuslik ja mitte eriti järjepidev. 1 Õigushariduse arengu kohta Tartu Ülikoolis vt Age Värv, 21. sajandi õigusharidus rahvusülikoolis, Juridica, 6 (2019), Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019) 27

28 Irene Kull, Merike Ristikivi Mitmete Euroopa riikide kõrval andsid Eesti õigushariduse süsteemi ülesehitamisse ja õigusloomesse oma panuse ka Ameerika Ühendriigid. Ameerika Ühendriikide valitsuse toetatud abist Eesti juristide koolitamisel ning õigushariduse süsteemi ümberkorraldamisel eestikeelseid uurimusi ilmunud ei ole. Käesoleva artikli eesmärk on anda ülevaade, kuidas Ameerika Ühendriikide abiprogrammid, koostöö ülikoolide õigusteaduskondade õppejõududega ning erialased koolitused toetasid Eesti õiguskorra ja eraõiguse süsteemi ülesehitamist ning noorte juristide õpetamist, keskendudes eelkõige eraõigusele. Ameerika Ühendriikide õigussüsteemi ja õigushariduse mõju analüüsi õigushariduses kasutatavatele meetoditele ja hariduse sisule jätame järgmistele uurijatele. Taasiseseisvunud Eesti riigi õigussüsteemi ülesehitamine Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist aastal puudus Eestis iseseisev kohtunikkond, kohtusüsteem, sõltumatu advokatuur ja organiseeritud advokaadibürood, liberaalset turumajandust toetav õiguskord, tasemel õigusharidust andvad õppeasutused, ajakohast õiguskirjandust sisaldavad raamatukogud jne. 2 Kuigi uue eraõiguse süsteemi loomise algust võib seostada juba aastal alustatud ettevalmistustega uuele õiguskorrale üleminekuks vajalike õigusaktide vastuvõtmiseks, 3 tehti kõige olulisemad õigussüsteemi ja õiguskorra ülesehitamisega seotud otsustused alles ja aastal. Selleks, et mõista Ameerika Ühendriikidest tulnud abi tähtsust aastatel, tuleb meenutada, et õigussüsteemi muutmiseks vajalikud ühiskondlikud muudatused põhinesid radikaalsetel reformidel, milleks omakorda oli vaja välja töötada ja vastu võtta suurel arvul seadusi ja muid õigusakte. Seadused pidid toetama üleminekut eraomandile ja majandusvabadusele (senise nõukoguliku riikliku omandi ja plaanimajanduse asemel), muudatusi kohtusüsteemis 2 Kohtureformi kohta vt: Rait Maruste, Kohtureform kas lõpu alguses või alguse lõpus?, Juridica, 5 (1994), Riigikohtu üldkogu otsusega loodi kohtutöötajate täienduskoolituse keskus. 3 Vt lähemalt: Paul Varul, Legal Policy Decisions and Choices in the Creation of New Private Law in Estonia, Juridica International, 5 (2000),

29 Ameerika Ühendriikide jt välisriikide abist ning muude riigile oluliste struktuuride ümberkorraldamist. 4 Reformiseaduste laiem eesmärk oli muuta mitte ainult mingite eluvaldkondade korraldust, vaid mõjutada kogu ühiskonda 5 ning taastada õigusriigile omased väärtused ja traditsioonid. Eesti tsiviilseadustiku moodustavad eraõiguse valdkonna seadused töötati välja ja võeti vastu suhteliselt lühikese aja jooksul, aastatel Seaduste väljatöötamisel osalesid Eesti Vabariigi iseseisvumisest alates õigusteadlased ja praktikud ning üliõpilased, kes valdavalt olid saanud hariduse Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas või alles omandasid õigusharidust. 7 Oli selge, et Eestile oli äärmiselt vajalik igasugune abi, mis toetas reformide läbiviimist ning võimaldas vabaneda totalitaarse ühiskonna õigusest. 8 Pärast taasiseseisvumist pakkusid Ameerika Ühendriigid ühena esimestest abi uute seaduste väljatöötamiseks ning õigushariduse sisuliseks ja struktuurseks ümberkorraldamiseks. Prof Byrne ja prof P. Schrag Georgetowni ülikoolist koos seitsme kolleegiga saabusid juba 19. juunil aastal Tallinna, et abistada Eesti valitsust turumajandust toetavate seaduste väljatöötamisel. 9 Ameerika Ühendriikide juriidilise nõustamise ja abistamise programmide laiem eesmärk oli abistada üleminekuriike õigusriigi ülesehitamisel, demokraatlike institutsioonide loomisel ning turumajanduse õigusliku ja institutsionaalse raamistiku arendamisel. 10 Üks aktiivsemaid programmi- 4 Vt lähemalt: N. Reich, Law and civil justice in the new EU countries, F. Cafaggi (ed), The Institutional Framework of European Private Law (Oxford: University Press, 2006), ; N. Reich, Transformation of Contract law and civil justice in new EU member countries the example of the Baltic States, Hungary and Poland, Penn State International Law Review, vol. 23, no. 3 (2005), Seadustega ühiskondlike probleemide reguleerimist ja uue õiguse õpetamist on analüüsinud nt Marju Luts-Sootak. Vt Marju Luts-Sootak, Textbook of Pandects or New Style of Legislation in Estonia, Juridica International, 6 (2001), Samas, Seaduste väljatöötamisel osalenud üliõpilased kasutasid võimalust välisülikoolides õppida enamasti aastail Villu Kõve õppis Hamburgi ülikoolis juba Vt nt Marju Luts-Sootak, Võtta kordki vabadust tõsiselt: Eesti eraõigusreform kui ajalooline ja humanitaristlik väljakutse, Juridica, 4 (2003), Vt täpsemalt J. P. Byrne, P. G. Schrag, Law Reform in Estonia: The Role of Georgetown University Law Center, Law and Policy in International Business, 25 (1994), Vt täpsemalt programmide eesmärgi ja suunitluse kohta Jacques delisle, Lex Americana?: United States Legal Assistance, American Legal Models, and Legal Change in the Post-Communist World and Beyond, University of Pennsylvania, Journal of International Economic Law, 20, no. 2 (1990),

30 Irene Kull, Merike Ristikivi de rahastajaid oli USA rahvusvahelise arengu amet (United States Agency for International Development, edaspidi USAID 11 ), mille kaudu toetati mh Kesk- ja Ida-Euroopa õigusalgatuse (Central and East European Law Initiative, CEELI 12 ) tegevust Eestis. CEELI asutas aasta sügisel Ameerika advokatuur (American Bar Association, ABA) ning organisatsiooni eesmärk oli toetada poliitilise režiimi reforme ja õigusriigi institutsionaalset arengut ning koos sellega ka eksportida üleminekuriikidesse Ameerika Ühendriikide õigust. Kuivõrd iseseisvuse algaastatel oli juristide esmane ülesanne õigusloome, siis keskendusid ka USA abiprogrammid eelkõige projektidele, mille eesmärk oli töötada välja ja rakendada uusi seadusi. Eelkõige tähendas see abi õiguse üldpõhimõtete mõistmisel, allikmaterjalidena kasutatavate välisriikide seaduste ja kohtupraktika tundmaõppimisel ning teoreetilise kirjanduse leidmisel. 13 Näiteks nõustasid USA Georgetowni ülikooli õigusteaduskonna õppejõud (Georgetown Law School) Ameerika Ühendriikide kaubandusministeeriumi kaubandusõiguse arendamise programmi (Commercial Law Development Program, U.S. Department of Commerce) 14 kaudu Eesti juriste majandusõiguse reformimise küsimustes. 15 CEELI programm, mis keskendus samuti eelkõige nõustamisele ja koolitamisele vaba turumajandust toetavate seaduste väljatöötamisel, 16 leidis toetust nii Eesti Vabariigi valitsuse kui ka Tartu Ülikooli poolt, kuna igasugused kogemused ja teadmised õigusasutuste süsteemi ülesehi- 11 Asutatud John. F. Kennedy poolt aastal, edaspidi USAID. Vt täpsemalt: USAID. Who we are? Nt märgiti USAID-i aasta tegevusaruandes ära ameti tegevus finantssüsteemi institutsioonide tugevdamisel (lk 1 12), väike- ja keskmiste äriühingute juriidilisel nõustamisel ning esindamisel (lk 1 20), erasektori tugevdamisel ja privatiseerimise läbiviimisel (lk 1). Agency Performance Report. US Agency for International Development. Full Report 1996 (Washington D.C. January 1997). ( ). 12 Central and East European Law Initiative loodi aastal Ameerika Advokaatide Ühingu (American Bar Association) poolt. Hiljem sai ühing nimetuse Central European and Eurasian Law Initiative (CEELI) ning muutus sõltumatuks iseseisvaks institutsiooniks aastal. 13 Byrne, Schrag, Commercial Law Development Program, U.S. Department of Commerce, loodud delisle, 196. Vt ka Byrne, Schrag, 449. Byrne ja Schrag kirjeldavad selles artiklis Georgetowni projekti, mida Ameerika Ühendriikide kaubandusministeeriumi kaubandusõiguse arendamise programmi kaudu toetati. 16 Rachel Margolis, The Role of Law: American Rule of Law Reform Abroad and the Central and East European Law Initiative, The Yale Review of International Studies, Nov (2016). ( ). 30

31 Ameerika Ühendriikide jt välisriikide abist tamisel, õigusreformide läbiviimisel ja õigushariduse andmisel olid Eestile vajalikud. CEELI esindajad osalesid aastate alguses aktiivselt seaduseelnõude väljatöötamisel ja valminud projektide kommenteerimisel. Kuna kõige olulisemaks Ameerika Ühendriikide õiguse ekspordiartikliks on peetud konkurentsiõigust ja kapitaliturge puudutavaid seadusi, 17 osalesid CEELI esindajad aktiivselt intellektuaalomandi, tagatiste, pankroti, konkurentsi jm valdkondade seaduste väljatöötamisel. 18 CEELI aasta aruandes on näiteks ära märgitud, et professor A. N. Yiannopoulos osales Eesti asjaõigusseaduse eelnõu väljatöötamisel ning John Burke tegutses nõustajana karistusõiguse valdkonnas. 19 Lisaks koostasid CEELI esindajad kommentaare mitmetele seaduseelnõudele, sh lepinguõiguslike tagatiste (1992), autoriõiguse seaduse (1992), pankrotiseaduse (1992) ja väärtpaberiseaduse eelnõudele (1992). 20 Üldjuhul ei olnud aga USA seadusi võimalik otseste eeskujude või mudelitena kasutada. Näiteks leiti eelnõu väljatöötamise käigus, et Ameerika Ühendriikide pankrotiseadus ei ole sobiv eeskuju Eesti pankrotiseaduse väljatöötamisel, kuna Eesti ei olnud veel valmis kaitsma võlgnike huve niisuguses ulatuses, millises pakkus kaitset USA pankrotiseadus. 21 Samuti ei sobinud USA konkurentsiseadused eeskujuks Eesti konkurentsiseaduse väljatöötamisel, kuivõrd USA seadused ei arvestanud piisavalt riigi võimaliku konkurentsi kahjustava tegevusega. 22 Georgetowni ülikooli teadlaste osalemine Eesti õigussüsteemi re- 17 delisle, delisle, Näiteks, G. Myers kui CEELI esindaja kommenteeris Eesti 1992 autoriõiguse seadust. 19 Mark S. Ellis, et al. Country Strategies for the Rule of Law Program for Albania, Bulgaria, Croatia, Czech Republic, Estonia, Hungary, Latvia, Lithuania, Macedonia, Poland, Romania, and Slovakia. Submitted to the U.S. Agency for International Development (Washington: American Bar Association Central and East European Law Initiative, 1993), ( ). 20 Samas. Enamik tollal Ameerika Ühendriikide spetsialistidega koostöös väljatöötatud seaduseelnõudest jäidki eelnõudeks. 21 Originaaltekst: In choosing a model for the act, the examples of the USA and France were discarded, as the time was not ripe in Estonia to protect the interests of the debtor to the extent that this is done in these countries. Vt Analysis of the Draft Bankruptcy Act of the Republic of Estonia (The American Bar Association Central and East European Law Initiative (CEELI), 1994); Vt ka Paul Varul, Development of the Bankruptcy law in Estonia, Juridica International, 4 (1999), Spencer Weber Waller, Neo-Realism and the International Harmonization of Law: Lessons from Antitrust, Kansas Law Review (1994),

32 Irene Kull, Merike Ristikivi formimisel sai alguse juba aastal, kui Eesti ei olnud veel iseseisev riik. Tollase justiitsministri Jüri Raidla palvel moodustati teadlastest ja praktikutest töögrupp, kes pidid abistama Eesti valitsust õigussüsteemi reformimisel. Märt Rask jätkas projekti pärast justiitsministriks saamist ning tema juhiste kohaselt pidid Georgetowni ülikoolis moodustatud grupi liikmed tegema ülevaate vajalikest seadustest ning võrdlevõigusliku uurimuse lepinguõigusest, konkurentsiõigusest ning tarbijaõigusest. 23 Üks konkreetne ülesanne oli näiteks Eestile sobiva müügiseaduse väljatöötamine, mida alustati juba aastal. Peagi saadi aga aru, et Ameerika Ühendriikide kaubandusseadustik (U.S. Commercial Code) ei sobi eeskujuks Eesti seaduste väljatöötamisel. Riigis, kus alles ehitati üles turumajandusel põhinevat liberaalset ühiskonda, kus puudus vastavalt haritud kohtunikkond, juristid, õiguskirjandus, kohtupraktika ning kus ei osatud veel kohaldada õiguse üldpõhimõtteid, ei saanud kehtestada seadust, mis on paindlik ning nõuab kohtunikult oskust seadust tõlgendada ning õigust luua. 24 Kuigi Georgetowni ülikooli teadlaste välja töötatud müügiseaduse lõppversiooni aluseks võeti rahvusvaheliste müügilepingute konventsiooni (CISG) 25 tekst ning Rootsi ja Soome müügiseadused, 26 ei saanud ka sellest eelnõust seadust. 27 Ameerika Ühendriikide õiguse eksporti eraõigusesse ja muudesse õigusvaldkondadesse takistas oluliselt Riigikogu aasta otsus võtta uute seaduste vastuvõtmisel eeskujuks seadused, mis olid jõus enne aastat. 28 Eraõiguses võeti eeskujuks aas- 23 Võrdlevõiguslikud uurimused on kättesaadavad TÜ õigusteaduskonna eraõiguse osakonnas. Vt täpsemalt Byrne, Schrag, Byrne, Schrag, United Nations Convention on Contracts for the International Sale of Goods (CISG) (Vienna, ). 26 Finnish Sale of Goods Act, 355/1987; Swedish Sales of Goods Act, SFS (1990), Eestit esindas müügiõiguse grupis Eesti advokaat Raino Paron. Vt lähemalt: Byrne, Schrag, 456. Lisaks saadi väärtuslikke kommentaare Eesti müügiõigusele Oxfordi ülikooli prof Barry Nicholas käest (kes esindas Suurbritanniat CISG töögrupis) ja Richard Hylandi käest (Rutgers Law School).Vt lähemalt: samas, lk 458. Küll aga sai CISG-st peamine võlaõigusseaduse allikas. CISG-i kui võlaõigusseaduse allika kohta vt lähemalt: Paul Varul, CISG: A Source of Inspiration for the Estonian Law of Obligations, Uniform Law Review, 8 (2003), 209. Georgetowni ülikooli õppejõud töötasid välja lisaks müügiseadusele ka asjaõigusseaduse eelnõu ning koostati mahukas materjal Euroopa tarbijaõiguse kohta. Seaduseelnõu tekst ning abimaterjalid on kättesaadavad TÜ õigusteaduskonna eraõiguse osakonnas. 28 Riigikogu otsustab: lähtudes aasta 7. oktoobri Riigikogu deklaratsioonist põhiseadusliku riigivõimu taastamisest, arvestada seaduseelnõude ettevalmista- 32

33 Ameerika Ühendriikide jt välisriikide abist ta tsiviilseadustiku eelnõu, 29 mis küll seaduseks ei jõudnud saada, kuid milles sisaldus germaani õigusperekonna traditsioone kandva seadustikuna eraõiguse tähtsamate osade normatiivne raamistik (tsiviilõiguse üldosa, asjaõigus, võlaõigus, perekonnaõigus ja pärimisõigus). 30 Nii otsustati juba õigussüsteemi reformimise ettevalmistavas etapis järgida peamise mudelina Saksa õigussüsteemi ja täiendada seda tänapäevaste normidega teistest õiguskordadest, 31 mis vähendas märkimisväärselt võimalusi eksportida (ja importida) Ameerika Ühendriikide õigust. Eesti eraõiguse reform viidi läbi väga lühikese aja jooksul. 32 Omandireformi läbiviimiseks vajalik asjaõigusseadus võeti vastu juba aastal, 33 tsiviilseadustiku üldosa seadus võeti vastu aastal, 34 perekonnaseamisel Eesti Vabariigis enne aasta 16. juunit kehtinud seadusi. Seadusloome järjepidevus. Riigikogu otsus, vastu võetud RT 1992, 52, aasta tsiviilseadustiku eelnõu esitati riigivolikogule vastuvõtmiseks ning aastal arutati eelnõu riigivolikogu erikomisjonis. Tuleb märkida, et aasta tsiviilseadustiku eelnõu kasutati aastatel vaid mudelina ja mitte otsese allikana uue tsiviilseadustiku väljatöötamisel. Uue tsiviilseadustiku moodustavate seaduste eelnõude väljatöötamisel võeti aluseks aasta eelnõu tekst, mis on kättesaadav: Tsiviilseadustik (Tartu, 1992). Vt lähemalt aasta tsiviilseadustiku eelnõu vastuvõtmise kohta: Hesi Siimets-Gross, Marju Luts-Sootak, Katrin Kiirend-Pruuli, The Private Law Codification as an Instrument for the Consolidation of a Nation from Inside Estonia and Latvia between two World Wars, A. Klimaszewska, M. Gladek (ed.), Culture Identity Legal Instrumentalism (Gdansk: Brill Academic Publishers, 2019). 30 Saksa tsiviilseadustik (Bürgerliches Gesetzbuch) Vt lähemalt eraõiguslike seaduste allikate kohta nende väljatöötamisel: Varul, Saksa eraõiguse süsteemi kohta vt Illimar Pärnamägi, Saksa mõju Eesti õiguses, Õiguskeel, 1 (2014). ( ). 32 Vt lähemalt: M. Käerdi, Estonia and the New Civil Law, Regional Private Laws and Codification in Europe, H. L. Mac Queen et al. (toim) (Cambridge: Cambridge University Press, 2003), 250, 251. Marju Luts-Sootak, Rechtsreform in Estland als Rezeptions- und Bildungsaufgabe, Juristenzeitung, H. 8, (1998), ; Irene Kull, Codification of Private Law in Estonia, J. C. Rivera (toim), The Scope and Structure of Civil Codes (Springer, 2013), Asjaõigusseaduse jõustumine (1993) tõi kaasa eraõiguse reformide läbiviimise aluse, ühtlasi võimaldas see maade andmist eraomandisse. Asjaõigusseadus. Vastu võetud , jõustunud ( ). Vt ka: Jaan Paju, Basic features of Estonian Property Law, Zeitschrift für Europäisches Privatrecht, 4 (2000), 87; P. Pärna, The Law of Property Act. Cornerstone of the Civil Law Reform, Juridica International, 6 (2001), 89, Tsiviilseadustiku üldosa seadust aastast koosnes üldistest põhimõtetest, isikute, tehingute, õiguste teostamise, tingimuste ja aegumise regulatsioonist. TsÜS võeti vastu ja jõustus ning kehtis kuni Esimeses TsÜS versioonis sisaldusid ka rahvusvahelise eraõiguse reeglid ning seda kuni rahvusvahelise eraõiguse seaduse vastuvõtmiseni aastal. 33

34 Irene Kull, Merike Ristikivi dus samuti aastal ning jõustus aastal, 35 pärimisseadus võeti vastu aastal. 36 Tsiviilseadustiku viimase osana valmis võlaõigusseadus alles aastal ning jõustus 1. juulil koos tsiviilseadustiku üldosa seaduse uue versiooniga. 38 Kõikide nimetatud seaduste mudelriikideks olid suuremas osas germaani õigusperekonda kuuluvad riigid (Saksa tsiviilseadustik ehk BGB, Šveitsi võlaõigusseadus 39, Austria tsiviilseadustik 40 jne). Kuigi Ameerika Ühendriikide õigusel ei olnud suurt mõju eraõiguse eri valdkondadele, võimaldasid koolitused ning abi seaduste väljatöötamisel kujundada Eesti juristide õigusmõtlemist ning omandada seadusloome praktilisi oskusi. Kohtunike koolitamine Pärast Eesti Riigikogu poolt eraõiguse süsteemi puudutavate otsuste vastuvõtmist ning selgust küsimuses, millise õigussüsteemi võtab Eesti oma õiguskorra ülesehitamisel aluseks, keskendusid USA abiprogrammid peamiselt juristide koolitamisele. 41 Juristide koolitusprogrammid koostati selliselt, et need hõlmaks Ameerika Ühendriikide õiguse kõrval ka Lääne-Euroopa riikide õigust ning rahvusvahelist kaubandusõigust. Samuti võeti arvesse Eesti ees- 35 Perekonnaseadus võeti vastu ja jõustus Uus perekonnaseadus võeti vastu , ja jõustus akt/ ( ). 36 Pärimisseadus võeti vastu ja jõustus Pärimisseaduse uusversioon võeti vastu ja jõustus ee/akt/ ( ). 37 Võlaõigusseadus võeti vastu ja jõustus ( ). 38 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse uusversioon võeti vastu ja jõustus ( ). 39 Obligationenrecht (OR). Schweizerisches Zivilgesetzbuch, Teil Allgemeines bürgerliches Gesetzbuch für die gesammten deutschen Erbländer der Österreichischen Monarchie Nagu märkis Ellis, sai peagi selgeks, et Eestis ei olnud mõtet õpetada pretsedendiõigust, kuna juristid vajasid eraõiguse süsteemi loomisel teoreetilist abi tsiviilõiguse süsteemi kuuluvate riikide õigusest arusaamisel ning selle süstematiseerimisel. M. Ellis, et al. Country Strategies for the Rule of Law Program for Albania, Bulgaria, Croatia, Czech Republic, Estonia, Hungary, Latvia, Lithuania, Macedonia, Poland, Romania, and Slovakia. Submitted to the U.S. Agency for International Development (Washington: American Bar Association Central and East European Law Initiative 1993), 69, PNABZ142.pdf ( ). 34

35 Ameerika Ühendriikide jt välisriikide abist märki saada Euroopa Liidu liikmeks. 42 Seega ei piirdunud CEELI esindajad ainult Ameerika Ühendriikide õiguskorra selgitamisega, vaid kuulajatele pakuti laiapõhjalist ülevaadet ka Lääne-Euroopa õigustraditsioonidest ning võrdlevõigusliku meetodi kasutamisest seadusloomes. USA era- ja avalikus sektoris tegutsevad ning kaubandusõigusega tegelevad kogenud õiguspraktikud ja õigusteadlased külastasid Eestit, sh Tartu Ülikooli, kus nad koolitasid õigusteaduskonna õppejõude, tudengeid, praktiseerivaid juriste, kohtunikke ja valitsusametnikke. 43 Esmalt tuleb ära märkida USA koolitusprogrammide osa Eesti kohtusüsteemi reorganiseerimisel õigusriigi põhimõttest lähtudes 44 ning kohtunike koolitamisel. 45 Kohtunike koolitamise eest võttis iseseisvuse algusaastatel vastutuse Eesti Vabariigi Riigikohus ja seda suures osas Riigikohtu tollase esimehe professor Rait Maruste initsiatiivil. Näiteks viisid Riigikohtu esimehe professor Maruste kutsel aasta juunis Georgetowni ülikooli professor Thomas G. Krattenmaker ja tollal juba endine osariigi ülemkohtu kohtunik K. Callow läbi nädalase seminari riigikohtunikele. Seminari teema oli põhiseaduspärane kohtumõistmine ning tegemist oli esimese korraga, kus Eesti kohtunikele tutvustati Ameerika õigussüsteemi aluspõhimõtteid, kohtuniku funktsioone õigusemõistmisel ning Ameerika õigushariduses laialt kasutatavat nn sokraatilist meetodit. Sokraatiline meetod ehk õppimine küsimuste ja vastuste vormis oli tundmatu nõukogude õigushariduse saanud juristidele, kuna õppimine ja õpetamine toimus peamiselt loengute vormis. Siiski olid ka enne aastat Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppekavades ette nähtud seminarid, kus viidi mingis osas 42 Byrne, Schrag, Vt selle kohta lähemalt: J. Key, Old countries, new rights, ABA Journal, May (1994), Eesti kohtusüsteemi kohta vt lähemalt: Julia Laffranque, The Judicial System of Estonia and European Union Law, International Journal of Legal Information, Vol. 33, Iss. 2, Art. 7 (2005). ( ). 45 Vt kohtunikkonna iseseisvuse kohta lähemalt: Timo Ligi, Judicial Independence in Estonia, A. Seibert-Fohr (toim), Judicial Independence in Transition. Beiträge zum ausländischen öffentlichen Recht und Völkerrecht (Berlin, Heidelberg: Springer, 2012), vol

36 Irene Kull, Merike Ristikivi läbi ka kaasusõpet. 46 Professor Krattenmakeri kui õppejõu suur edu ja Riigikohtu esimehe professor Maruste isiklik toetus viisid alalise kohtunike koolituskeskuse asutamiseni Tartus. 47 Professor Krattenmaker ja kohtunik Callow on oma mälestustes pidanud koolituste kõige olulisemaks tulemuseks muutusi kohtunike mõtteviisis, suhtumises riiki, kohtuniku rolli õigusemõistmisel ning ühiskonnas laiemalt. 48 Siinkohal on tähtis rõhutada, et Eesti õiguse allikana on seaduste kõrval ka kohtupraktikal oluline osa täita nii tsiviilõiguses kui ka teistes õigusvaldkondades. 49 Seega saab rääkida kohtute osast õiguse edasiarendamisel ka Kontinentaal-Euroopa kirjutatud õigusega õiguskordades, nagu seda on Eesti õiguskord. 50 Kohtulahenditel oli täita oluline roll Eesti oma õigusteaduse kujunemisel, kuivõrd suur osa Eesti õigusteadlastest ja kõrgetasemelistest juristidest oli iseseisvusaastate alguses hõivatud seadusloomega. Eesti oma õigusteadusest saab rääkida alles alates 21. sajandi algusest. 51 Kokkuvõttes võib nentida John Burke sõnadega, et ajalooliste, kultuuriliste ja ka keeleliste erinevuste tõttu ei ole Ameerika Ühendriikide kohtusüsteem loomulikult Eestisse imporditav, kuid kohtuniku roll Ühendriikides võiks olla üheks eeskujuks Eesti Vabariigi kohtusüsteemi arendamisel. 52 Just sellist rolli täitsid ka Ameerika Ühendriikide programmid aastate alguses. 46 Tuleb mainida, et kaasusõppe meetodit kasutati tsiviilõiguses juhuslikult ja selle tähtsus oli väga väike. 47 Byrne, Schrag, 457. Sihtasutus Eesti õiguskeskus (Estonian Law Centre Foundation) loodi aastal ja tegutses kuni aastani iseseisva juriidilise isikuna. Pärast ümberkujundamist võttis kohtunike koolitamise ülesande üle Riigikohus. 48 Nii meenutavad Byrne ja Schrag, et Eesti kohtunikud, kes koolitustel osalesid, suhtusid alguses väga skeptiliselt võimalusse, et kohtunikud peaksid seadusi tõlgendama. Vt Byrne, Schrag, Tsiviilseadustiku üldosa seadus, Kohtupraktika tähtsuse kohta Eesti õiguses vt nt Meris Sillaots, Supreme Court Judgments as Source of Estonian Criminal Procedural Law, Juridica International, 5 (2000), ; Irene Kull, Principle of Good Faith and Constitutional Values in Contract Law, Juridica International, 7 (2002), Seaduste väljatöötamine esimesel iseseisvusperioodil aastal oli küllaltki sarnane sellega, mis leidis aset alates aastast. Vt Marju Luts-Sootak, Scientific Legal Education and the Faculty of Law of the University of Tartu, Juridica International, 1 (1996), Vt John Burke, Kohtuniku roll Ameerika õigussüsteemis, Juridica, 3 (1993),

37 Ameerika Ühendriikide jt välisriikide abist Akadeemiline õigusharidus Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 53 ajaloos algas Eesti Vabariigi iseseisvumisega uus etapp, 54 mis tähendas õigusteaduskonna kui ainsa aastate algul tegutsenud õigusteaduskonna jaoks täiesti uusi ülesandeid ja eesmärke. Hästi toimiva turumajanduse ja demokraatliku riigi toimimise üks alustest on teadusvabadus ülikoolides. 55 Seadusandlik alus teadusvabadustest kantud haridusele on leitav Eesti Vabariigi põhiseaduse 56 paragrahvist 38, mis sätestab teadusvabaduse ning ülikoolide ja teadusasutuste autonoomia seaduses ettenähtud piires. Õigusteaduskonnas ette võetud uuenduste eesmärgiks seati kõrgetasemeliste teadustööde edendamine ning akadeemiliste traditsioonide ja ajakohase kõrghariduse pakkumine aasta haridusseadus, aasta ülikooliseadus 59 ja aasta Tartu Ülikooli seadus 60 olid ülikoolihariduse andmise õiguslikke aluseid sätestavad õigusaktid, millega detsentraliseeriti kõrghariduse süsteem ning liiguti eemale nn Saksa ülikooli mudelist. 61 Anglo-ameerika õigushariduse süsteemi eeskujul loodi ka Eestis kolmeastmeline kõrghariduse süsteem (bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe programmid). Tartu Ülikool oli pärast iseseisvumist ainus ülikool, kus 53 Alates 1. jaanuarist 2016 on õigusteaduskond sotsiaalteaduste valdkonna osa koos ühiskonnateaduste instituudi, majandusteaduskonna, haridusteaduste instituudi, psühholoogia instituudi, Johan Skytte poliitikauuringute instituudi, Narva ja Pärnu kolledžiga. Kaks struktuuriüksust (õigus- ja majandusteaduskond) jätsid oma eestikeelsetesse nimetustesse alles sõna teaduskond. Selguse huvides viidataksegi artiklis õigusteaduskonnale just sellisel viisil. 54 Eesti riiklikust iseseisvusest. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus. Vastu võetud RT 1991, 25, Luts-Sootak, Scientific legal education, Eesti Vabariigi põhiseadus võeti vastu ja jõustus ( ). 57 Raul Narits, Legal Foundations of University Education in Estonia, Juridica International, 1, (1996), Eesti Vabariigi haridusseadus võeti vastu ja jõustus ( ). 59 Ülikooliseadus võeti vastu ja jõustus ( ). 60 Tartu Ülikooli seadus võeti vastu ja jõustus riigiteataja.ee/akt/ ( ). 61 Vt lähemalt Saksa, nt Humboldti mudeli kohta, mis on klassikalise Saksa ülikooli süsteemi alus: Raul Narits, Legal Foundations, ; Rosalind Pritchard, Humboldtian values in a changing world: staff and students in German universities, Oxford Review of Education, Vol. 30, Issue 4 (2004),

38 Irene Kull, Merike Ristikivi anti õigusharidust kõigil kolmel astmel, kuigi peagi asutati mitmeid era- ja avalik-õiguslikke kõrgkoole, kus sai omandada õigusharidust. Huvitav on märkida, et õigusharidust andvate ülikoolide arv ja aastal on sarnane 62 ja Tartu Ülikooli õigusteaduskond on endiselt ainus õppeasutus, mis pakub õigusharidust kõigil kolmel kõrghariduse astmel. Õigusharidust mõjutas märkimisväärselt õiguskorra reformimine, kuna selle tulemusel ei olnud ka päris selge, mida õpetada ja kuidas õpetada. Tartu Ülikooli õigusteaduskond võttis uue õppekava vastu 1992/93. õppeaastal. Õppekava hindasid esimest korda rahvusvahelised eksperdid Glasgow ülikooli dekaan professor J. P. Grant ning professor W. Schlüter Münsteri ülikoolist. 63 Uue õppekava väljatöötamisel võeti arvesse Eesti sotsiaalmajanduslikku ja poliitilist arengut ning vajadust integreerida Eesti õigussüsteem Mandri-Euroopa õigussüsteemidega. Peamine eesmärk oli anda laiapõhjalist ja teaduspõhist haridust, mis tähendas muu hulgas võrdleva õigusteaduse kuulumist õigusteaduskonna õppeprogrammi. Kuivõrd nende eesmärkide täitmiseks oma kvalifitseeritud õppejõud puudusid, oli suur osa täita külalisõppejõududel. Võrreldes Euroopast tulnud õppejõududega oli Ameerika Ühendriikide külalisõppejõudude osakaal märkimisväärne. 64 Külalisõppejõudude panus seisnes eelkõige uute ideede juurutamises, loengukursuste arendamises ning uute õppe- 62 Kokkuvõtvalt vt Ellu Saar ja Triin Roosalu, Inverted U-shape of Estonian Higher Education: Post-Socialist Liberalism and Postpostsocialist Consolidation, J. Huisman, A. Smolentseva, I. Froumin (eds.), 25 Years of Transformations of Higher Education Systems in Post-Soviet Countries. Reform and Continuity (Palgrave Macmillan, 2018), 166. Põhiliselt liitusid erakoolid mõne tegutsemisaasta järel avalik-õiguslike ülikoolidega. Näiteks Tallinna Õigusinstituut liitus Tartu Ülikooliga aastal aastal asutatud Nord liitus Tallinna Ülikooliga aastal aastal asutatud Concordia International University Estonia (CIUE) liitus Audentese Ülikooliga 2003 ning ingliskeelse õigushariduse pakkumist jätkati nime all International University Concordia Audentes (IUCA) aastal liitus IUCA Tallinna Tehnikaülikooliga. 63 Vt lähemalt: Raul Narits, Legal Foundations, Näiteks aastatel külastasid mitmed Ameerika Ühendriikide õppejõud Tartu Ülikooli: Michael Listgarten (Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Ühenduse õigus, rahvusvaheline eraõigus), Richard C. Visek (Ameerika Ühendriikide, rahvusvaheline ja võrdlev õigus), Michael Gallagher (Ameerika Ühendriikide õigus, õiguslik kirjutamine), Charles Lipton (Ameerika Ühendriikide õigus, rahvusvaheline vahekohtumenetlus, rahvusvahelised äritehingud). Vt lähemalt Peep Pruks, Academic Legal Education in Estonia: Current State and Perspectives (Faculty of Law of the University of Tartu), Juridica International, 1 (1996),

39 Ameerika Ühendriikide jt välisriikide abist meetodite rakendamises. Kõige suurem muudatus oli eraõiguse ja avaliku õiguse õppeainete proportsiooni muutmine õppekavas nii, et umbes kaks kolmandikku ainetest oleksid eraõiguslikud. 65 Nõukogude süsteemi õigusharidus oli olulisel määral praktikale suunatud, peamise rõhuga avalikul õigusel, eraõiguslikud kursused moodustasid õppeprogrammist vaid kolmandiku. Alates aastatest on õigusteaduskonna õppeprogrammi regulaarselt ajakohastatud koostöös erinevate õigusalade esindajatega (advokaadid, notarid, kohtunikud, prokurörid, ettevõtluses tegutsevad juristid). 66 Suurenenud on eraõiguse valdkonna ainekursuste arv ning vähendatud on auditoorse õppetöö osakaalu, valdavalt kasutatakse kaasusõpet ning õppetöö kohustuslik osa on iseseisvad uurimused. 67 Tuleb tõdeda, et paljud sisulised uuendused õpetamise protsessis ja õigusteaduskonna õppekavas said alguse aastate alguses teaduskonda külastanud õppejõudude initsiatiivil. 68 Suur osa oli siin Ameerika Ühendriikide õigusteadlastel ja -praktikutel, kes saabusid Tartusse mitmete programmide kaudu. Näiteks oli esimene CEELI 69 esindaja McNeill Smith North Carolina osariigist (1992. aastast kuni aasta juulini), kes õpetas TÜ õigusteaduskonnas muu hulgas lepinguõigust. Aastatel oli CEELI esindaja Eestis Jüri E. Taalman, 70 Eestis sündinud ning eesti keelt valdav 65 Samas, Bologna mudeli ülevõtmine 2002/2003. õppeaastal tähendas üleminekut õppekavale ehk kolmeaastasele bakalaureuseõppele ja kaheaastasele magistriõppele. Vt Bologna declaration 19 June file/ministerial_conferences/02/8/1999_bologna_declaration_english_ pdf ( ). Kõik bakalaureuseõppe lõpetanud tudengid saavad jätkata õpinguid magistriõppes sõltuvalt oma lõpueksami tulemusest. Kõik magistriõppe tudengid on potentsiaalsed doktoriõppe kandidaadid. Kohtunikuks, notariks, prokuröriks või vandeadvokaadiks saamisel on vajalik magistrikraad. Vt ka: Saar, Roosalu, Näiteks interaktiivsete klassiruumide kasutamine. Vt lähemalt: ut.ee/en/news/school-law-opened-smart-classrooms-tartu-and-tallinn ( ). 68 Alustades esimese seminariga rahvusvahelisest humanitaarõigusest, mida viisid läbi professorid Georgetowni ülikoolist ja mida organiseeris president Lennart Meri asutatud Eesti Inimõiguste Instituut. Vt lähemalt: Byrne, Schrag, Vt ka American Bar Association. Central and East European Law Initiative. Country Strategies for the Rule of Law Program for Albania, Bulgaria, Croatia, Czech Republic, Estonia, Hungary, Latvia, Lithuania, Macedonia, Poland, Romania, and Slovakia. Submitted to The U.S. Agency for International Development. August 23, Mark S. Ellis, et al. ( ). 70 Juri E. Taalmani tegevuse kohta Eesti õigussüsteemi ülesehitamisel vt ( ). 39

40 Irene Kull, Merike Ristikivi praktiseeriv jurist, kes lisaks seaduste kommenteerimisele, juristide täienduskeskuse asutamisele ning mitmete seaduste väljatöötamisel osalemisele õpetas ka tudengeid aastal alustas õigusteaduskonnas õpetamist CEELI esindajana Michael Gallagher, 71 kes tõi esimesena õppekavasse aine õigustekstide kirjutamise oskustest (legal writing). Ameerika Ühendriikide kodanikuhariduse projekti (Civic Education Project, CEP) 72 kaudu õpetas teaduskonnas Richard C. Visek rahvusvahelist õigust, võrdlevat õigussüsteemide ajalugu ning EL õigust ( ). Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas õpetasid ka Fulbrighti stipendiaadid (Fulbright Fellowship Program), näiteks New Yorgi ülikooli külalisprofessor Charles J. Lipton, kes õpetas rahvusvahelist arbitraaži ja rahvusvahelisi lepinguid. Suurt rolli õigusteaduse õpetamise ümberkorraldamisel täitsid euroteaduskonna (EuroFaculty) 73 kaudu saabunud õppejõud. Angloameerika õigusharidussüsteemi mõjuks võib nimetada õigusteaduskonna õppekavas tehtud muudatust, mille tulemusel hakati õpetama lepinguõigust ning seda juba esimesel semestril. Õigussüsteemi reformide käigus muutusid ka koostööprojektide fookused ja eesmärgid. Näiteks eespool nimetatud Georgetowni-Eesti üldisest seaduste loomise projektist kujunes kiiresti juristide, kohtunike ja õiguspraktikute koolitamine. 74 Ameerika Ühendriikide abi oli oluline Eesti Õiguskeskuse Sihtasutuse 75 loomisel, kus kohtunikele õpetati läänelike demokraatlike õigussüsteemide aluseks olevaid õiguspõhimõtteid ja kohtuniku rolli sellistes riikides. Maailmapank ja 71 Michael Gallagher on Eesti juurtega jurist, kes lõpetas Villanova (US) ülikooli õigusteaduskonna ja töötas advokaadibüroo partnerina Philadelphias, jäi pärast CEELI projekti lõppemist Eestisse ning oli aastatel Eesti Õiguskeskuse nõunik ning euroteaduskonna lektor. Callagheri elulugu: ee/wp-content/uploads/2011/10/cv-michael-gallagher.pdf ( ). 72 Civic Education Project (kodanikuhariduse projekt) on mittetulundusühing, mis asutati aastal ja mille eesmärk on toetada kõrg- ja professionaalse hariduse arengut üleminekuriikides. CEP toetas külalislektoreid, kelle ülesanne oli viia läbi õppetööd ning samal ajal välja õpetada noori teadlasi, kes õpetamise üle võtaks. Õigusteaduskonnas autoritele teadaolevalt ühegi aine õpetamist kohalikule õppejõule üle ei antud, küll aga toimis see edukalt majandusteaduskonnas. Vt lähemalt: CEP. Annual Report, July 1, 1998 June 30, The Baltics. civiceducationproject.org/legacy/aboutus/annual/1999/baltics.htm ( ). 73 Asutatud Tartu Ülikoolis Esimene juht oli Eesti-Kanada professor Toivo Miljan. 74 Vt lähemalt: delisle, Eesti Õiguskeskus asutati 1995 ja oli alates aastast vastutav kohtunike koolituse eest. 40

41 Ameerika Ühendriikide jt välisriikide abist USAID programm toetasid praktiseerivate juristide ja politseijuhtide erialaseid koolitusprogramme. 76 Kindlasti tuleb ära märkida, et õigusteaduse õpetamine on alates aastast tuginenud võrdlev õiguslikul meetodil, 77 kuivõrd mitmed seadused on koostatud teiste riikide seadusi mudelitena kasutades. 78 Kuid võrdlevõiguslik õpetamine ei pruugi alati olla kõige efektiivsem, kui selle ohvriks tuleb tuua riigisisese õigussüsteemi süstemaatika. See võis aga kergesti juhtuda, sest seaduseelnõud muutusid kiiresti. Kuna Eesti võttis eraõiguse süsteemi aluseks Saksa õiguse, mis kuulub Mandri-Euroopa kodifitseeritud õigussüsteemide hulka, siis oli ka eraõiguse õpetamisel oluline omandada seaduste ja õigusnormide omavahelised süstemaatilised seosed. Kokkuvõtlikult, õiguse õpetamine üleminekuperioodil oli küllaltki juhuslik ja kaootiline, peamiselt õpetati loenguvormis, kuna õpikutele ja kohtupraktikale ei saanud loota. Õpetamismeetodid ja materjalid võeti sageli üle külalisõppejõududelt. Ameerika Ühendriikide külalisõppejõudude suurim tähtsus oli see, et nad pakkusid esimesena Eesti juristidele, ametnikele ja üliõpilastele oma teadmisi, mis suunasid mõistma õigusriigi üldpõhimõtteid, kohtu funktsiooni ja seadusandliku tegevuse meetodeid. Algusest peale osalesid Eesti üliõpilased koos professoritega seadusloomes, sageli õpetati seaduseelnõusid ja kasutati välisriikide kohtupraktikat eeskujuna. Noorema põlvkonna juristide võimet järgida välisriikide eksperte olid eraldi ära märkinud nii Georgetowni grupp kui ka teised välisriikide eksperdid, kes Eestit projektide raames külastasid. 79 Tartu õigusteaduskonna õpetajaskond muutus märkimisväärselt, näiteks võttis ameti üle noorem põlvkond õppejõude, kes olid õpingute ajal juba kokku puutunud lääneliku õigusmõtlemisega. Paljud õppejõud, kes pidid lahkuma, leidsid uue töökoha mõnes era(kõrg)koolis, mis rajati aastate lõpus Näiteks viidi läbi rahvusvahelised seminarid teemadel Issues of Improvement and Application of Labour Legislation, Continental European Legal System (Public Law and Private Law) ja Intellectual Property (Copyright). 77 Pruks, Academic Legal Education in Estonia, Saksa, Šveitsi, Hollandi, Austria, Itaalia ja Vene tsiviilkoodeksid, Louisiana osariigi ja Kanada Quebeci provintsi õigusaktid ning Skandinaavia riikide (Rootsi, Soome ja Taani) müügiõiguse seadused, Tšehhi äriseadustik ja Jaapani tsiviilkoodeks. Vt Varul, Legal policy, Byrne, Schrag, Pärast taasiseseisvumist loodi hulk eraõiguslikke ülikoole, mis õigust õpetasid: Akadeemia Nord ( ), Concordia Rahvusvaheline Ülikool Eestis ( ), Veritas Sotsiaalteaduste Erakõrgkool ( ), Rahvusvaheline Ülikool 41

42 Irene Kull, Merike Ristikivi Kokkuvõte Eesti õigussüsteemi ülesehitamisel on teistest õigussüsteemidest pärit printsiipe edukalt ja efektiivselt juurutatud laenamise, siirete ning erinevate õiguslike reguleerimismudelite rakendamise teel. Kuigi Eesti eraõiguse loomisel kasutati Ameerika Ühendriikide õigust väga vähe, on raske üle hinnata Ameerika Ühendriikide professorite ja praktikute rolli, kes õpetasid õiguse üldpõhimõtteid ja kohtusüsteemi sõltumatuse tähtsust turumajanduse tingimustes, abistasid uue õiguskorra ülesehitamisel ning õigushariduse süsteemi muutmisel. Õigusteaduskonna peamine eesmärk oli juba alates aastatest valmistada ette juriste, kes mõistavad õigust ja keda on koolitatud mitte ainult rakendama õigust, vaid osalema õigusloomes. Peamised muudatused loengukursuste sisus ja õppekavas tehti, arvestades suures osas külalisõppejõudude, sh Ameerika Ühendriikidest pärit õppejõudude panust. Lisaks algatati Ameerika Ühendriikide ülikoolide, valitsuse ja erialaorganisatsioonide abil hulk haridusprogramme, mille tulemusel toimusid suured muudatused õigushariduse sisus ja vormides. Irene Kull, Dr iur, on TÜ õigusteaduskonna tsiviilõiguse professor ja eraõiguse osakonna juhataja Merike Ristikivi, PhD, on TÜ õigusteaduskonna õiguse ajaloo (ladina keel ja rooma õigus) dotsent Audentes (1999), Ülikool I Stuudium (2003), Humanitaar- ja Sotsiaalteaduste Instituut ( ), Õigusinstituut ( ) jt. 42

43 Ameerika Ühendriikide jt välisriikide abist The assistance of USA and other countries in reorganizing the Estonian legal system and education in the early 1990s IRENE KULL, MERIKE RISTIKIVI University of Tartu Faculty of Law The development of Estonian private law is an excellent example of borrowing from foreign legal systems, successfully using transplants and implementing different regulatory models. From the early 1990s, the Continental European legal tradition and especially German law was used as an example owing to the historical relationship between Germany and Estonia. Even though US law was applied very little in drafting Estonian private law, the role of US professors and practitioners, who taught us the basic principles of law and the importance of judicial independence in a liberal market economy can t be overestimated. The option of text-book like legislation was chosen mainly owing to educational purposes, as this approach was reasonable and justified in a transitional country. Lawyer s freedom is solely based on a perfect command of the legal method. Already from the 1990s, the main aim of the Faculty of Law of the University of Tartu was to prepare lawyers who understand the law and who are trained to apply the legal method in their profession. Changes were made to the teaching process and the content of the curricula with the substantial contribution of visiting lecturers, also from the US. A number of educational programs were also introduced with the help of US universities, governmental and professional organizations. Comparative law and jurisprudence were part of the Faculty of Law s curriculum since Estonia restoring its independence. 43

44 Pedagogicum Tartu Ülikooli õpetajahariduse uuendamisel MARGUS PEDASTE Probleem Tartu Ülikoolis on õpetajaharidusega tegeletud omaette vaadeldava distsipliinina juba üle kahe sajandi. Kui 19. sajandi algul loodi selleks eraldi üldine õpetajate ehk pedagoogiline instituut, 1 siis aastaks oli juba pikka aega kestnud olukord, kus õpetajakoolituse ja haridusteadustega tegeles aktiivselt mitu üksust aastal moodustatud haridusteaduskonnal oli põhiroll lasteaiaõpetajate, klassiõpetajate ja eripedagoogide väljaõpetamisel, aga pakuti ka tehnikavaldkonna õpetaja, koolikorralduse ja kasvatusteaduste õpinguid. Samal ajal koolitasid teaduskonnad erinevaid aineõpetajaid ning Narva kolledž ka lasteaia- ja klassiõpetajaid. Samuti tehti mõnes üksuses aktiivselt teadus- ja arendustööd ning lisaks haridusteaduskonna doktoriõppele oli juba varem avatud bioloogia-geograafiateaduskonnas bioloogia ja maateaduste hariduse doktoriõpe, millest sai hiljem loodusteadusliku hariduse doktoriõpe. Ainevaldkondade kokkupuude haridusteaduskonnaga oli pigem tagasihoidlik ja oli süsteemne eelkõige klassijuhatajapraktika korraldamisel õpetajaõppes. Õpetajaks oli võimalik õppida kuues teaduskonnas ja kahes kolledžis. Iga üksus seisis oma huvide eest ja ülikooli välispartne- 1 Vt ( ). 44 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019)

45 Pedagogicum Tartu Ülikooli õpetajahariduse uuendamisel rite, sh haridus- ja teadusministeeriumiga suheldes võis jääda mulje, et ülikooli eri struktuuriüksused konkureerivad omavahel ning pole institutsiooni, mille poole pöörduda õpetajahariduse valdkonna üldiste küsimustega. Oli selge, et õpetajaharidus on killustatud ja iga üksus ehitab enda elevandiluust torni, leiutab jalgratast ega näe suurt põhjust teistega koostööd teha. Oli küll moodustatud ülikooli õpetajakoolituse komisjon, kuid see ei täitnud laiemaid ootusi valdkonna arendamisel. Ülikooli rektor oli professor Alar Karis, kes oma sõnul tundis, et õpetajaharidus on tema laual rohkem kui ükski teine valdkondlik teema. Midagi oli vaja muuta. Kuidas sündis Pedagogicum? Pedagogicumi loomise põhiisikuteks võib pidada rektor Alar Karist, õppeprorektor Birute Klaasi ja nendega tihedat koostööd teinud varasema bioloogia-geograafiateaduskonna viimast dekaani professor Tõnu Meidlat. Nende vedamisel valmis Pedagogicumi moodustamise ettevalmistuse korraldus, mille rektor allkirjastas aasta 25. aprillil. Algul nähti, et see on vajalik ülikooli õpetajakoolituse koordineerimiseks ja kvaliteedijuhtimiseks ning kasvatusteaduste valdkonna uurimistegevuse tugevdamiseks. 2 Sellega viidati kolmele probleemile, mida sooviti lahendada: tegevuse koordineeritus, juhtimiskvaliteet ja uurimistöö tase. Samuti plaaniti lähtuda kuuest põhimõttest, mis üldjuhul leidsid hiljem ka rakendamist. Erandiks oli see, et esialgu kavandati Pedagogicumi kõrgeimasse otsustuskogusse (nõukokku) kutsuda ka haridus- ja teadusministeeriumi ning Tallinna Ülikooli esindajad, kuid seda ei ole siiani juhtunud. Pedagogicumi ettevalmistusi asus juhtima professor Tõnu Meidla. Tema eestvedamisel valmis Pedagogicumi esimene põhikiri. Otsustati, et Pedagogicumist saab eraldi asutus ja mitte konsortsium, millel ei saa olla oma töötajaid. Pedagogicumi töös osalevatena nähti haridusvaldkonna õppekavasid hoidvaid ja/või haridusteaduse valdkonnas teadustööd tegevaid ülikooli teaduskondi ja kolledžeid. Pedagogicumi tööd pidi juhtima direktor ja nõukogu, mille kinnitab rektor Pedagogicumi direktori ettepanekul. Pedagogicumi direktori- 2 TÜ rektori korraldus 208 RE, TÜ dokumendihaldussüsteem. 45

46 Margus Pedaste le kavandati suhteliselt tugev tegutsemismandaat, et oleks võimalik teha ülikooli õpetajahariduse ja haridusteaduste valdkonna arendamiseks vajalikke reforme. Nii otsustati, et direktori valib ülikooli tolleaegne kõrgeim otsustuskogu, ülikooli nõukogu ja direktori vahetu töö korraldajaks määrati ülikooli rektor. Kui Pedagogicum oli juba mõnda aega töötanud, delegeeriti see ülesanne küll õppeprorektorile. Põhikirja kinnitamine ei läinud aga niisama lihtsalt. Kooskõlastusringilt ülikooli struktuuriüksustes tulid tagasilöögid loodus- ja tehnoloogiateaduskonna ning matemaatika-informaatikateaduskonna poolt, kes ei nõustunud õigusakti vastuvõtmisega. Märkusi oli teistelgi, kuid just nende teaduskondade vastustest kumasid välja teatud hirmud. Esiteks kardeti, et Pedagogicumi nõukogu ei pruugi olla piisavalt pädev, kui selle moodustamisel on aluseks Pedagogicumis osalevate üksuste tasakaalustatud esindatus. Nähti, et nõukogusse võiksid kuuluda kõik haridusvaldkonna professorid, et see saaks olla ka haridusvaldkonna doktorikraadide andmise nõukoguks. Lõpuks jäi peale ikkagi tasakaalustatuse idee. Kõige suurem mure paistis aga olevat selles, kas Pedagogicum võtab ära teaduskondade õppekavad ja üliõpilased või hakkab neid liialt palju mõjutama. Kardeti uue haridusteaduskonna moodustamist ja teaduskondadele ebameeldivate korralduste andmist, sest kavandi järgi olid Pedagogicumi direktori korraldused oma tegevusvaldkonna piires ülikoolis täitmiseks kohustuslikud. Samuti tunti, et Pedagogicumist saab asutus, mis täidab pea kõiki teaduskonna funktsioone. Muu hulgas pidi Pedagogicumi nõukogu hindama näiteks haridusvaldkonna professorite sobivust ametisse ja kinnitama kõik ülikooli õpetajakoolituse õppekavad. 28. novembril jõuti siiski ülikooli nõukogus nii kaugele, et kinnitati Pedagogicumi põhikiri. 3 Oli sündinud Pedagogicum, asutus teiste asutuste, nagu ülikooli raamatukogu või botaanikaaed, kõrval. Selle eesmärk oli edendada rahvusvahelisel tasemel teadustööd haridusteaduse valdkonnas ning juhtida ja koordineerida sellel põhinevat õpetajakoolitust ja arendustegevust teaduskondades ja kolledžites. Pedagogicumi asutamisel osalesid usuteaduskond, filosoofiateaduskond, haridusteaduskond, kehakultuuriteaduskond, loodus- ja 3 Tartu Ülikooli nõukogu 28. novembri 2008 määrus nr 23. TÜ dokumendihaldussüsteem. 46

47 Pedagogicum Tartu Ülikooli õpetajahariduse uuendamisel tehnoloogiateaduskond, matemaatika-informaatikateaduskond, sotsiaalteaduskond, Tartu Ülikooli Narva kolledž ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia. Määratud said 11 tegevust eesmärgi saavutamiseks, nõukogu ja direktori ülesanded, finantseerimine ja rakendussätted, mille kohaselt pidi Pedagogicum alustama tööd 1. jaanuaril 2009 rektori nimetatud direktori kohusetäitja juhtimisel. Viimaseks sai professor Tõnu Meidla. Pedagogicumi esimeseks ülesandeks sai direktori valimiste korraldamine. Direktorikandidaat pidi vastama vähemalt Tartu Ülikooli dotsendile või vanemteadurile esitatavatele nõuetele. Ametikohale kandideerisid ülikooli religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar ja haridustehnoloogia vanemteadur Margus Pedaste. Pedagogicumi nõukogu esimesel koosolekul 23. jaanuaril 2009 kuulati mõlemat kandidaati ja kujundati hinnang nende suhtes. Nõukogu leidis, et mõlemad kandidaadid on põhjalikult oma visiooni ette valmistanud. Tõnu Lehtsaare visiooni puhul toodi välja, et see keskendub juhtimisele, koordineerimisele ja töö korralduslikule aspektile. Margus Pedaste puhul leiti, et ta käsitleb põhjalikult arenguväljakutseid, mis seisavad ülikooli õpetajakoolituse ja haridusteaduse ees. Nõukogu üksmeelsel hinnangul vastasid mõlemad kandidaadid Pedagogicumi põhikirjas direktorile esitatavatele formaalsetele nõuetele. Kandidaate hindas ka rektori moodustatud eksperdikomisjon, kuhu kuulusid õppeprorektor Birute Klaas, haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Jaan Kõrgesaar, füüsika programmijuht Kalev Tarkpea ning personaliosakonna juhataja Mari Nõmm. Komisjon võrdles kandidaate ja tõstis näiteks esile, et Tõnu Lehtsaare visioon oli kujundatud pigem õpetaja ja juhi ning Margus Pedaste visioon õpetaja ja teadlase vaatepunktist. Kokkuvõttes leiti, et komisjon on veendunud, et TÜ Pedagogicum vajab nii Tõnu Lehtsaart kui ka Margus Pedastet, aga soovitab valida Pedagogicumi direktoriks Tõnu Lehtsaare, kes on nii õpetaja kui ka liider, ning samas kaaluda Margus Pedaste kui tugeva teadlase ning suurepärase õpetajakogemusega inimese kandidatuuri valdkondliku doktorikooli juhiks. Järgnes ülikooli nõukogu koosolek 30. jaanuaril See oli üks esimesi kordi, kus ülikooli nõukogus anti kandidaatidele võimalus oma tegevuskava tutvustada. Siinkohal on hea ära tuua väike väljavõte sõnavõttudest koosoleku protokolli põhjal, sest need 47

48 Margus Pedaste ilmestavad hästi Pedagogicumi loomisel õpetajahariduse valdkonnas valitsenud olukorda. 4 Tõnu Lehtsaar: Pedagogicumi asutuse rajamine on põhjendatud ja vajalik. Haridusteaduskond ei ole käivitunud selles kvaliteedis, mida oleme oodanud. Süüdistada ei tohiks inimesi, vaid vastuolu haridusteaduskonna ja erialateaduskondade vahele oli juba asutamisel sisse kirjutatud. Teine, millele on tähelepanu juhtinud akrediteerimisinstitutsioonid, on see, et õpetajakoolitus on Tartu Ülikoolis killustunud ja selle koondamiseks on Pedagogicum parim. Olen põhimõtteliselt metastruktuuride vastu, neil on oht hakata tootma iseennast, tootma ja paisutama bürokraatiat. Kui olla sellest ohust teadlik, saab Pedagogicumi panna ikkagi tegutsema konstruktiivselt. Viie aasta perspektiivis tahan näha olukorda, kus Tartu Ülikooli haridusuuringud ja õpetajakoolitus on sisuliselt tugevad ja nähtavad. Kujutan ette tegevusi, mis tagaksid akadeemilise järelkasvu. Ülikooli allüksustes on selleks kaastöötahet. Suur töölõik on ka kogu õpetajakoolitusvaldkonna organisatsiooniline korrastamine. On vaja luua lihtsalt arusaadav ja lihtlausetes väljendatav retoorika mis on Pedagogicum, mis on õpetajakoolitus, mis on haridusteaduskond. Olen positiivne, usun üritusse. Ja ühel päeval, kui kõik toimib suurepäraselt, kui on teaduslik tase ja asi ühiskonnas nähtav, siis läheb direktor Lehtsaar tagasi sinna, kus on tema süda, ja kirjutab religioonipsühholoogia õpiku. Margus Pedaste: Mul on samuti väga hea meel, et Tartu Ülikool on hakanud reaalselt midagi tegema, et õpetajakoolitusvaldkonda ja haridusteadusi edendada. Praegune situatsioon ei ole rahuldav ja me ei tohi astuda samasse ämbrisse, mis varem. Tuleb koondada meie parim kompetentsus, mis on praegu meie teaduskondades, kolledžites ja üliõpilastel. Ressursse tuleb kasutada võimalikult efektiivselt, selleks tuleb ühendada neli vaala. Neli vaala on haridusteadus, õpetajate koolitus õpetajate koolitajate näol, õpetajakoolituse üliõpilased ja koolide õpetajad. On vaja juhti, kes saaks aru, mida need neli vaala teevad, mõtlevad ja millised võiksid olla lahendused. Mul on piisav kogemus kõigis neljas valdkonnas. Mul on võimalik Pedagogicumis neid pädevusi efektiivselt rakendada ja saavutada olukorra areng. 4 Tartu Ülikooli nõukogu istungi protokoll nr 1/52, 30. jaanuar TÜ dokumendihaldussüsteem. 48

49 Pedagogicum Tartu Ülikooli õpetajahariduse uuendamisel Kõige olulisem on inimesed koondada ja tekitada kompetentsuskeskused, mis saaksid omavahel võrdväärsete partneritena koos töötada ega kisuks eri suunda. Nagu näha, ei olnud kandidaatide koondhinnangu põhjal haridusteaduskond täitnud ootusi, valitses vastasseis haridusteaduskonna ja erialateaduskondade vahel, õpetajakoolitus oli killustunud, haridusuuringud ja õpetajakoolitus ei olnud piisavalt tugevad ja nähtavad, inimesed ei teinud koostööd, ei olnud tugevaid kompetentsikeskusi. Tegevusplaanide tutvustamisele järgnes pikem arutelu ja hääletamine. Hääletas 42 nõukogu liiget, kellest 24 olid Margus Pedaste ja 18 Tõnu Lehtsaare poolt. Nii sai käesoleva artikli autorist Pedagogicumi juht ja nüüdseks on neid juhtimisaastaid kogunenud juba ligi 11. Oli sündinud Pedagogicum. See tähendab, et Pedagogicumile oli valitud juht, oli põhikiri ja algas meeskonna loomine ning põhikirjaliste ülesannete täitmine. Pedagogicumi esimeseks töötajaks sai Kadi Rätsepp, kes asus tööle Euroopa sotsiaalfondi projekti Eduko koordinaatorina. Projekti toel oli võimalik teha mitmesuguseid arendustöid ja uuringuid õpetajahariduse valdkonna arendamiseks koostöös teiste õpetajaid koolitavate ja haridusteadusele pühendunud kõrgkoolidega. Peagi liitusid Pedagogicumi meeskonnaga vanemteadur Äli Leijen ja teadur Mario Mäeots, spetsialistid Aili Saluveer ja Janika Laur, Pedagogicumi juhiabiks sai Angelina Valk ning kommunikatsiooni- ja meediateemadega asus tegelema Alo Lõoke. Päris alguses tegutseti ülikooli õppehoones Vanemuise 46, aga esimesed oma ruumid saadi peahoone keldrisse. Pikemaks ajaks peatus Pedagogicum ülikooli õppehoones aadressil Tähe 4, kus paiknesid omamoodi huvitaval kombel nii lasteaed, kool, ülikool kui ka pensionäride ühenduse ruumid kogu elukaare esindajad. Pedagogicumi roll ülikoolis Pedagogicumi esimesed ettevõtmised olid raamistatud Euroopa sotsiaalfondist rahastatud programmi Eduko tegevustega. 5 Nendeks olid 1) õppejõudude järelkasvu tugevdamine ja doktoriõppe arendamine, 5 Vt ( ). 49

50 Margus Pedaste 2) haridusteaduse edendamine läbi uuringute ja analüüside, 3) õpetajakoolituse õppekavade analüüs ja arendamine, 4) õppemetoodika ja -sisu uuendamine ning inimressursi arendamine, 5) õpetajakoolituse juhtimise ja kvaliteedi hindamise arendamine ning 6) eelnevaga seonduv teavitustöö ja koostöö soodustamine. Hiljem lisandusid neile samuti Euroopa rahaga finantseeritavad pedagoogide täiendusõppe rahastamise korraldamine, doktorikoolide projekti algatamine, ülikooli õpetajahariduse õppelaborite väljaarendamine ja sisustamine ning teisedki projektirahadel tuginevad arendustööd, aga ka valdkonna õppetöö või teadustegevuse hindamiseks vajalike eneseanalüüside läbiviimine ja aruannete koostamine. Pedagogicumil on olnud ülikoolis oluline roll kõigi nende projektide taotlemisel, koordineerimisel ja aruandluses, kuid lähemalt on paslik peatuda õpetajate koolitamise õppekavade uuendamisel ja haridusuuenduskeskuse rajamisel. Mõlemad olid Tartu Ülikooli õpetajahariduse uuendamisel esmatähtsad. Õpetajahariduse õppekavade ulatuslikum uuendamine sai alguse aastal 2011, kui Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri hindamisnõukogu tegi otsuse anda Tartu Ülikoolile õpetajakoolituse ja kasvatusteaduste õppekavagrupis magistriõppe korraldamise õigus üksnes kolmeks aastaks. Sisuliselt tähendas see, et nähti suuri probleeme ja anti tähtajaline õppe läbiviimise õigus. Otsuse poolt oli kuus ja vastu kolm hääletanut. See oli väga kriitiline otsus ja tolleaegne õppeprorektor leidis, võib-olla küll emotsionaalselt, et kui ka kordushindamisel antakse üksnes tähtajaline õpetamisõigus, siis tuleb tõsiselt kaaluda õpetajahariduse valdkonna tegevuse lõpetamist Tartu Ülikoolis. Kõige kriitilisemalt oli hindamiskomisjon hinnanud õppe korraldamise kvaliteeti. Näiteks leiti, et aineõpetajate koolituse õppekavades pööratakse liiga vähe tähelepanu tööle erivajadustega õppijatega, valmidusele integreerida erinevaid õppeaineid, tulevase õpetaja valmidusele töötada klassijuhatajana ning organisatsiooni liikmena üldisemalt, panustades mh kooliarendusse. Eriti teravalt rõhutati aga punkte, mis käsitlesid õpetaja kutseõpingute mahtu ning õpetajakoolituse alusmooduli sisu ja läbiviimist. Nimelt leiti esiteks, et mitte alati ei ole õpetajakoolituse õppekavades vastavalt õpetajate koolituse raamnõuetele 6 nõutult minimaalselt 60 ainepunkti 6 Vt Õpetajate koolituse raamnõuded. RT I, , 15 ( ). 50

51 Pedagogicum Tartu Ülikooli õpetajahariduse uuendamisel mahus üldkasvatusteaduslikke, psühholoogilisi ja ainedidaktilisi ainekursuseid. Teiseks tõsteti esile, et kolme pedagoogilise aine pedagoogika alused, pedagoogiline psühholoogia, pedagoogiline suhtlemine õpiväljundid erinevad detailsuse ja arvu poolest õppekavati märgatavalt ja see lubab oletada, et samade ainetega saavutatakse erinevaid õpitulemusi ka juhul, kui õpetatakse samades rühmades. Vestlused neid aineid õpetavate õppejõudude ja programmijuhtidega viitasid ka sellele, et alusmooduli õppejõud ei ole mooduli väljunditest eri õppekavades teadlikud. Üleminekuhindamise tulemus oli tõukejõuks õpetajakoolituse ulatuslikumal uuendamisel. Selleks ajaks oli haridusteaduskond juba ühinenud sotsiaalteaduskonnaga ja moodustanud sotsiaal- ja haridusteaduskonna (2010). Selle dekaani professor Jaanus Harro ettepanekul võeti muudatused suuremalt ette ja olemasolevate ainekursuste arendamise ja ülikooliülese ühtlustamise asemel asuti looma täiesti uut alusmoodulit. Töö koordineerimise ülesanne jäi vahepeal asutusest konsortsiumiks ümber kujundatud Pedagogicumi juhatajale, kuid sisuline töö tehti suuremas töörühmas, mis kogunes regulaarselt, et mõelda loovalt ja teha midagi täiesti uut ja väärtuslikku. Kuna enamasti koguneti iga nädala kolmapäeva hommikul, sai moodustunud rakkerühma nimeks ka kolmapäevaklubi. Töö tulemusena valmis esmalt suur skeem (vt joonis 1), mis kirjeldas, kuidas erinevad teemad (kutse-eetika ja identiteet, tõenduspõhine lähenemine, õppimise motiveerimine, suhtlus, õppekava tõlgendus, õpetamise teooriad, õppija erivajadused, hindamine ja tagasiside, nüüdisaegne õppekeskkond ja õppevara, õppija areng, uurimismeetodid ning õpetaja identiteet ja dilemmad) on võimalik kombineerida nelja alusmooduli ainesse ning neid toetavatesse praktikatesse. 7 Pedagogicumi nõukogu tasandil lepiti kokku, et kõigis Tartu Ülikooli õpetajakoolituse õppekavades kasutatakse samasugust õpetaja 7 Äli Leijen, Margus Pedaste, Pedagogical Beliefs, Instructional Practices, and Opportunities for Professional Development of Teachers in Estonia, H. Niemi; A. Toom; A. Kallioniemi; J. Lavonen (ed.), The Teacher s Role in the Changing Globalizing World (BRILL, 2018), 33 46; Margus Pedaste, Pille Villems, Raili Allas, Piret Pungas-Kohv, Hedi-Liis Toome, Tartu Ülikool õpetaja identiteedi kujunemise toetajana, Gea Kangilaski, Mari-Liisa Parder, Triin Pisuke-Roos (toim), Väärtuspõhine kool. Eesti ja maailma kogemus (Tartu: Eesti Keele Sihtasutus, 2013),

52 Margus Pedaste kutseõpingute struktuuri: 24 ainepunkti alusmoodul, 24 ainepunkti praktikamoodul ja vähemalt 12 ainepunkti didaktikamoodul, milles on vähemalt nelja ainepunkti mahus valdkonnadidaktikat. Nendeks neljaks alusmooduli aineks said Suhtlemine ja tagasiside haridusorganisatsioonis, Õppe kavandamine, Õpetamine ja refleksioon ning Õpetaja identiteet ja juhtimine. Selle muudatusega suurenes enamikus õppekavades üldpedagoogiliste ainete maht, mis ulatus nüüd vähemalt 24 ainepunktini. Väga suuri muudatusi tehti aga praktikaosas. Ka selle maht suurenes enamikus õppekavades ja moodustas nüüd 24 ainepunkti, kuid veelgi olulisem on kolme praktikaaine eristamine. Varasemale perioodile omase põhipraktika kõrvale ilmusid Pidev pedagoogiline praktika ja Pidev praktika. Esimene viis üliõpilased kohe õpetajaõpingute alguses kooli, et samal ajal alusmooduli läbimisega näha õpitu rakendumist praktikas ja võimaluse korral ka ise erinevaid tegevusi järele proovida. Pideva praktika roll oli toetada eelkõige didaktikaainetesse sukeldumist õpingute ajal juba enne põhipraktikat. Uuendusena leiti igale üliõpilasele mentor, kes toetaks tema professionaalset arengut kutseõpingute ajal läbi mitme semestri. Kogu uut praktikasüsteemi katsetati põhjalikult koostöös Tartu koolidega ning selle töö tulemused on avaldatud mitmes ülikooli ja kooliinimeste koostöös valminud teadusartiklis. 8 Tasapisi kujundati Tartu Ülikooli innovatsioonikoolide võrgustik. 9 Välja arendatud ideed said põhjalikult läbi arutatud mitmel Pedagogicumi seminaril, kuhu 8 Pille Villems, Hedi-Liis Toome, Margus Pedaste, The Role of University Mentors in Teacher Students Pedagogical Practice, L. Gómez Chova, A. López Martínez, I. Candel Torres (ed.), ICERI2014 Proceedings (Seville: IADIS Press, 2014), ; Annika Rebane, Margus Pedaste, Hedi-Liis Toome, Karin Lukk, The differences of being a school mentor or a supervising teacher during the teacher students pedagogical practice according to the mentor and supervising teachers, EAPRIL Conference proceedings: EAPRIL 2014, november 2014, Nicosia, Küpros (2015), Margus Pedaste, Harjutuskool toob nihke pedagoogilisse praktikasse, Universitas Tartuensis, 5 (2012), 48 49; Margus Pedaste, Küllike Pedaste, Karin Lukk, Pille Villems, Raili Allas, A model of Innovation Schools: Estonian case-study, The European Procedia Social and Behavioral Sciences, Volume 112, 7 February 2014, Elsevier /j.sbspro (2014); Margus Pedaste, Küllike Pedaste, Rein Murakas, Karin Lukk, Schools Opinions about Implementing the Model of Innovation Schools, The European Procedia Social and Behavioral Sciences, Volume 191, 2 June 2015, Elsevier /j. sbspro (2015). 52

53 Pedagogicum Tartu Ülikooli õpetajahariduse uuendamisel Teemad ALUS MOODULI AINED (24 AP) suhtlus õppekava tõlgendus kutse eetika ja identiteet, tõenduspõhine lähenemine, õppimise motiveerimine õpetamise teooriad õppija erivajadused õppe kavandamine hindamine ja tagasiside kaasaegne õppekeskkond ja õppevara õpetamine ja refleksioon õppija areng uurimismeetodid õpetaja identiteet ja juhtimine õpetaja identiteet ja dilemmad valdkonnadidaktika suhtlemine ja tagasiside haridusorganisatsioonis VALDKONNA JA AINEDIDAKTIKA AINED (12 AP) ainedidaktika PRAKTIKA (24 AP) praktikum ülikooli õppelaboris pidev pedagoogiline praktika innovatsioonikoolis põhipraktika praktikakoolis Joonis 1. Õpetajakoolituse uuendatud kutseõpingute osad, praktika osad ning alusmooduli teemade seos ainetega ja ainete seos praktikaga. oli haaratud ülikooli erinevate üksuste töötajaid. Kokkuvõttes jõuti selleni, et Pedagogicumi nõukogu kinnitas ja kõik teaduskonnad-kolledžid kiitsid kavandatud muudatused heaks ning lisasid uuendused oma õppekavadesse. Uuel hindamisel läks ülikoolil hästi. Võib öelda, et õpetajahariduse uuenduse koordineerimine oli õnnestunud. Suurtest uuendustest ülikooli õpetajahariduses anti üldsusele teada 12. juunil 2013 toimunud kepikõnni-rongkäiguga peahoonest läbi õpetajakoolituse kantside Salme tänavale haridusteaduste instituudi peamajani. Nüüd hilisematel aastatel on Pedagogicumi nõukogus jätkunud arutelud, mille tulemusena on alusmoodulit ja selle aineid edasi arendatud, kuid endiselt toimetatakse kõigi õppekavade puhul ühtemoodi ja kui mingites kohtades tehakse erisusi, siis teadlikult ja läbimõeldult. Teine kindlasti lähemat tähelepanu vääriv Pedagogicumi koordineerimisel tehtu on haridusuuenduskeskuse loomine. Seda rajama ajendas vajadus ajakohastada Tartu Ülikoolis õpetajate ettevalmistamiseks ning õpetamise ja õppimisega seonduvate uuringute tegemiseks vajalik taristu. Õnneks oli meil võimalik kasutada Euroopa re- 53

54 Margus Pedaste Foto 2. Tartu Ülikooli Pedagogicumi haridusuuenduskeskuse avamine 22. aprillil Vasakult: Tartu linnapea Urmas Klaas, haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski, peaminister Taavi Rõivas, TÜ rektor Volli Kalm, Pedagogicumi juht Margus Pedaste, sotsiaal- ja haridusteaduskonna dekaan Jaanus Harro, Tartu Restauraator OÜ esindaja. gionaalarengufondi vahendeid. Nii kutsuti kokku Pedagogicumi töös osalevate üksuste esindajad ja hakati mõtlema, mille jaoks toetust taotleda. Vajadustest ja piirangutest lähtuvalt otsustati lõpuks sisustada õppelaborid Tartu Ülikooli Narva kolledžis ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias ning ka näiteks kehalise kasvatuse didaktikute või loodusainete didaktikute juures ja haridusteaduste instituudi vanas õppehoones. Põhiressursid suunati siiski Tartus vana anatoomikumi ühe tiiva renoveerimisele ja sisustamisele õppelaboriks, kus on targalt ühendatud muinsuskaitselise väärtusega keskkond ning tänapäevased tehnoloogilised lahendused, mis tagavad nüüdisaegsel viisil õppimise ja õpetamise. Sellest tööst sai alguse aasta kevadel avatud haridusuuenduskeskus. Keskuse avamisel ilmusid tänu liitreaalsuse rakendustele seintest otsekui elavatena välja vanas anatoomikumis kunagi töötanud teadlased Karl Ernst von Baer, Rudolf Buchheim, Friedrich Bidder, Karl Wilhelm Kupffer, arhitektid Karl Rathaus ja Johann Wilhelm Krause jt, kes kõik rääkisid oma väikse loo. Avamine äratas niivõrd suurt tähelepanu, et linti tulid läbi lõika- 54

55 Pedagogicum Tartu Ülikooli õpetajahariduse uuendamisel ma lisaks Pedagogicumi juhatajale, teaduskonna dekaanile ja ehitajate esindajale veel Eesti peaminister, haridusminister, Tartu linnapea ja ülikooli rektor. Haridusuuenduskeskuse ülesandeks sai pakkuda nüüdisaegset keskkonda kõigile Pedagogicumi töös osalevatele üksustele nii õpetajate esma- kui ka täienduskoolituse korraldamiseks, aga ka teadusja arendustööks. Lisaks sellele pidi haridusuuenduskeskusest saama omamoodi ühenduslüli ülikooli üksuste koostöö tugevdamiseks ning ülikooli ja ülikooliväliste partnerite koostöö tihendamiseks ning süsteemseks arendamiseks. Keskuse tööd on selle loomisest saadik juhtinud Piret Pungas-Kohv, Kadri Ugur, Anžori Barkalaja ja aasta suvest Katri Lamesoo. Keskus on olnud väga aktiivne ülikooli haridusuuenduse sidumisel ühiskonnaga, tehakse õppevideoid, korraldatakse ÕpiFesti, pandi tööle Õpiveski, nõustatakse ja kootsitakse õpetajaid ja koolijuhte ning palju muudki. Nii õppekavade uuendamine ja haridusuuenduskeskuse arendamine kui ka muu Pedagogicumi tegevus on toimunud süsteemselt kavandatud Tartu Ülikooli õpetajahariduse arengukavade alusel. Esimese neist kinnitas Tartu Ülikooli nõukogu aastateks ja teise rektor aastateks Need avavad hästi, millised on läbi aegade olnud ülikooli tasemel olulised küsimused õpetajahariduse ja haridusteaduse edendamisel. Nii näiteks ütles esimene arengukava, et Tartu Ülikooli missioon õpetajahariduse valdkonnas on tagada Eesti ühiskonna ja kultuuri arengu eesmärgil kõrgetasemeline haridusteadus ja õpetajate koolitus, õpetajate ja haridusteadlaste järelkasv ning õpetajate elukestva õppe võimaluste arendamine aastal kehtiv arengukava seab eesmärgiks olla parimal moel ühiskonna vajadustele vastav teaduspõhise haridusinnovatsiooni looja ja õpetajahariduse pakkuja ning õpetajate täienduskoolituse turu liider Eestis. Praegu on ülikooli õpetajakoolitusel viis täpsemat arengueesmärki: 1) õpetajaharidus on nüüdisaegne ja seda toetavad konkurentsivõimelised teadusrühmad, 2) õpetajate ja haridusasutuste juhtide arengut toetatakse valdavalt õppijakesksete koostöiste meetoditega, 3) õpetajahariduse omandamiseks 10 Tartu Ülikooli nõukogu otsus nr 82, TÜ dokumendihaldussüsteem ( ). 55

56 Margus Pedaste luuakse senisest oluliselt paindlikumad võimalused, 4) õpetajaharidus on rakenduslik, sisseastumisel ja õpingutes ollakse nõudlikud, 5) õpetajahariduses tagatakse üksustevaheline koostöö ja ressursiefektiivsus. Kõik need on mõnevõrra täpsemalt lahti kirjutatud ja seejärel on avatud ka tegevused nende eesmärkide saavutamiseks. Tegevuste elluviimiseks kasutatakse erinevaid projektivahendeid, aga lisaks panustavad ka kõik Pedagogicumi moodustavad struktuuriüksused oma eelarvest. Tänu sellele on võimalikuks saanud, et suur osa ülikoolisiseses koostöös saavutatavaid eesmärke on täidetud. Paljude eesmärkide täitmiseks on aga väga vajalik teha ka koostööd väljaspool ülikooli. Pedagogicumi roll väljaspool ülikooli Pedagogicumil on kehtiva statuudi järgi väga suur roll väljaspool ülikooli. Pedagogicum esindab ülikooli õpetajakoolituse ja haridusteaduse küsimustes, korraldab nendes valdkondades teavitustööd ning teeb õpetajakoolitust ja haridusteadust käsitlevate õigusaktide algatamise ja uuendamise ettepanekuid. Siinkohal on väga olulised partnerid õpetajate ja koolijuhtide ühendused, haridus- ja teadusministeerium ning SA Kutsekoda. Neist viimane väärib kindlasti eraldi tähelepanu. Kutsekojaga sai Pedagogicumi koostöö alguse kohe pärast Pedagogicumi loomist, mil Pedagogicumi juhataja sai rolli esindada Tartu Ülikooli hariduse kutsenõukogus ning valiti õige pea kutsenõukogu esimeheks. Kutsenõukogu esimehena on olnud võimalik kujundada õpetajate kutsestandardeid korraga ja kooskõlas muudatustega, mida on tehtud õppekavade arendamisel ülikoolis. Nii loodi partneritega koostöös aastal täiesti uus kutsestandardite süsteem, kus varasema ühe kutsestandardi asemel eristati neli kutset: õpetaja, tase 6; õpetaja, tase 7; vanemõpetaja, tase 7 ja meisterõpetaja, tase 8. Need on edaspidi olnud õpetajate esmaõppe õppekavade uuendamise, täiendusõppe pakkumise, õpetajate enesehindamise ja muidugi ka kutse taotlemise alus. Kutsestandardeid oleme vaadelnud ka kui vahendit õpetaja töös oluliste kompetentsuste kirjeldamiseks. Samas on meie uuringud näidanud, et kuigi esmaõppe kujundamisel ja ülikooli õppe lõpetamisel kutse andmiseks on kutsestandardid aktiiv- 56

57 Pedagogicum Tartu Ülikooli õpetajahariduse uuendamisel selt kasutusel, siis ühiskonnas laiemalt ei ole neid piisavalt väärtustatud ja nii pole ka töötavate õpetajate seas kutse taotlemine veel kuigi populaarne. 12 Lisaks eestisisesele koostööle toetab Pedagogicum vajaduse korral ka rahvusvahelist suhtlust, kuigi see on eelkõige jäetud teadusrühmadele. Siiski, Euroopa struktuurifondide toetuste abil on järjepidevalt tegeletud maailma eri riikide koolide ja lasteaedade kogemuste kogumise ning levitamisega. Heade ideede leviku soodustamiseks on ellu kutsutud haridusuudistaja seminarisari, kus on tutvustatud näiteks Taiwanis, Uus-Meremaal, Kanadas, Ameerika Ühendriikides ja mitmetes teistes riikides nähtud innovaatilisi ideid, mis aitavad edasi arendada ka õpetamist ja õppimist Eestis. Kogu eelnev töö on viinud selleni, et aastal jõudis Tartu Ülikool haridusteaduste valdkonnas esimese Eesti ülikoolina mainekatesse rahvusvahelistesse Times Higher Education ja QS World University Rankingsi edetabelitesse. See näitab, et Tartu Ülikooli haridusteadlastel on üha paremad teadustulemused, neile viidatakse, meie õppe kvaliteeti hinnatakse, meie vastu tuntakse huvi rahvusvaheliselt jne. Seega paistab, et suures plaanis liigume oma arendustega õiges suunas. Kokkuvõtteks Kui suures plaanis liigume õiges suunas, siis võib aastal 2019 küsida, kas Pedagogicumi on veel vaja enam kui kümme aastat pärast selle asutamist. Sellele küsimusele vastamiseks on mõistlik liikuda algul nimetatud probleemide juurde. Pedagogicumi juhi esmavalimisel sai rõhutatud, et haridusteaduskond ei täitnud ootusi, valitses vastasseis haridusteaduskonna ja erialateaduskondade vahel, õpetajakoolitus oli killustunud, haridusuuringud ja õpetajakoolitus ei olnud piisavalt tugevad ja nähtavad, inimesed ei teinud koostööd, ei olnud tugevaid kompetentsikeskusi. Mil määral on need probleemid aktuaalsed praegu ja kuidas on õnnestunud nende lahendamine vähemalt Pedagogicumi juhi hinnangul? 12 Margus Pedaste, Äli Leijen, Katrin Poom-Valickis, Eve Eisenschmidt, Teacher professional standards to support teacher quality and learning in Estonia, European Journal of Education, 54, 3 (2019), /ejed

58 Margus Pedaste Kas Pedagogicum on täitnud ootusi, mida haridusteaduskond ei täitnud? Jah, võib öelda, et teatud eesmärkides kindlasti. Me oleme koordineeritult arendanud õpetajakoolitust üle terve ülikooli. Oleme edukalt läbinud nii õppekavade kui ka teadusvaldkonna hindamised. Samuti oleme koordineeritult taotlenud täiendusõppe ja praktika arenduse vahendeid. Oleme kokku leppinud ühised eesmärgid ja tegevused arengukavas ning paljudes punktides oleme ka nende järgi elanud. Seega võiks olla kõik justkui hästi. Kas meil valitseb ikka vastasseis haridusteaduste instituudi ja niinimetatud erialateaduskondade vahel? Jah, ilmselt on teatud küsimustes vastasseis praegugi olemas, eriti suhteliselt piiratud inim- ja finantsressursside tingimustes. Samas on saanud selgeks, et teatav vastasseis on ilmselt paratamatu. Selle kõrval on aga palju häid näiteid, kus Euroopa struktuurifondide rahastusega kompetentsikeskuste projektidele tuginedes on tehtud varasemast palju enam valdkondadeülest koostööd. Käivitatud on kahe valdkonna ühine haridusteaduste doktoriõpe. Erinevate valdkondade teadlased taotlevad ja täidavad edukalt ka ühiseid teadus- ja arendusprojekte ning avaldavad kõrgetasemelisi publikatsioone. Seega on ka siin suurt edasiminekut näha. Kas õpetajakoolitus on praegugi killustunud? Jah, meil on endiselt õpetajakoolituse õppekavad eri struktuuriüksustes. Samas oli selle muutumine ka Pedagogicumi moodustamisel üks suurimaid hirme. Nii ongi siinkohal keeruline oodata suuri muutusi. Siiski on meil õpetajakoolituses enam selliseid õppekavu, mis liidavad erialasid ja pakuvad õppijatele rohkem valikuvõimalusi, ning nii on vähenenud ka õppekavade arv. Samuti tehakse aktiivset koostööd, et mitte dubleerida arendustegevusi õppekavati. Seega on ka selles vallas positiivseid muutusi näha. Kas haridusuuringud ja õpetajakoolitus ei ole endiselt piisavalt tugevad ja nähtavad? Kindlasti mitte, sest juba rahvusvahelised pingeread viitavad muutunud olukorrale. Tänu meie teadlaste suhteliselt ulatuslikule ja tulemuslikule rahvusvahelisele koostööle võime ka rõõmustada. Mitmetes paljude riikide partnereid ühendavates projektides on meie inimesed võtnud juhtpositsiooni. Meie töid avaldatakse ühe sagedamini tugeva mõjufaktoriga ajakirjades ja neile viidatakse üha enam. Meie inimesed panustavad maail- 58

59 Pedagogicum Tartu Ülikooli õpetajahariduse uuendamisel ma tippajakirjades toimetajate ja toimetuskolleegiumi liikmetena- Meid külastavad järgemööda erinevate riikide haridusteadlaste ja praktikute delegatsioonid. Seega on olemas selged märgid, et me oleme nähtavad. Kas inimesed teevad koostööd? Jah, muidugi võiks teha rohkem, kuid koostööd on selgelt enam kui 10 aasta eest. Seda nii ühises teadustöös kui ka näiteks õpetamisel. Alusmooduli rakendamisel püüdsime paljudel juhtudel viia kokku kaks õppejõudu ühes ainetunnis, arendustööd tehakse suuresti valdkondade piire mittetundvates töörühmades. Seega siingi võib täheldada muutust paremuse poole. Kas meil on tugevad kompetentsikeskused? Jah, mitmes uurimisvaldkonnas on haridustehnoloogia, õpetajaharidus, loodusteaduslik haridus torkavad väga hästi silma. Mitmed uued valdkonnad, nagu näiteks õpianalüütika või kaasav haridus, arendavad alles oma töörühmi. Tõsi, me ei ole veel suutnud katta uurimisrühmadega kõiki õpetajahariduse olulisi valdkondi. Meie suuremad väljakutsed seostuvad näiteks haridusjuhtimise ja alushariduse teemadega. Ilmselt on see aga loomulik, et kõigis valdkondades ei suuda me vajalikku pakkuda. See on eriti keeruline tingimustes, kus mingid muud ressursid inimeste kõrval on ebapiisavad. Samas võime siiski tõdeda, et Euroopa struktuurifondide toel välja arendatud erinevate üksuste töötajaid hõlmavad kompetentsikeskused on olemas ja toimetavad edukalt. Lõpetuseks võib veel küsida: kuhu edasi? Kas Pedagogicum on veel vajalik? Nagu eelnevast näha, on arengusuunad õiged, aga alati ei ole veel jõutud punkti, kus arenguruumi enam ei oleks. Samuti on selge, et oma mõjukuse kasvatamisel ei ole eriti piire. Kindlasti saame veel mõelda, kuidas rohkem inimesi Pedagogicumi tegevusse kaasata. Kuidas jõuda nii kaugele, et nad rõõmuga pühenduksid õpetajahariduse edendamisele ülikoolis ja laiemaltki. Seega tundub, et tuleb liikuda samamoodi edasi ja vajaduse korral seada uusi realistlikke eesmärke. Samuti võib öelda, et ikka ja jälle sünnivad uued arendusvajadused. Nii näiteks alles arendatakse õppekavasid, et need aitaksid tudengit paremini valmistuda kaasava hariduse põhimõtete rakendamiseks. Omaette suur proovikivi on leida lahendused õpetajate üha süvenevale puudusele. Noori 59

60 Margus Pedaste õpetajaid ei ole koolides ja lasteaedades piisavalt ning mõnes ainevaldkonnas on vaja kiiresti uusi nutikaid lahendusi õpetajate leidmiseks. Õnneks on küll viimastel aastatel järjest kasvanud huvi õpetajakoolituse vastu Tartu Ülikoolis kasvas viimasel kahel aastal kandidaatide hulk 10% võrra ja tänavu (2019) juba 20% võrra. Seega tegutseme edasi ja lahendame ka kõik praegused või eesootavad probleemid. Selleks Pedagogicum ongi loodud. Margus Pedaste, PhD (bioloogia ja maateaduste haridus) on Tartu Ülikooli Pedagogicumi juhataja. 60

61 Pedagogicum Tartu Ülikooli õpetajahariduse uuendamisel The role of the Pedagogicum in updating teacher education MARGUS PEDASTE Head of the Pedagogicum of the University of Tartu By 2008, several of the University of Tartu s units had been actively involved in teacher education and educational sciences for a long time. It was possible to study to become a teacher in six faculties and two colleges. Each unit stood for its own interests and, in communicating with the university s external partners, including the Ministry of Education and Research, it may have appeared that the various departments of the university were in competition with each other and there was no institution to address general issues in teacher education. The field was fragmented. On 25 April 2008, a Rector s Order was signed in preparation for the establishment of the Pedagogicum. Three issues to be addressed were identified to be coordinating activities, assuring quality of management and maintaining an acceptable level of research activities. The founding of the Pedagogicum was led by Professor Tõnu Meidla. Under his leadership, the first statute was completed. The Pedagogicum started work on 1 January 2009 and on 30 January 2009 Margus Pedaste was elected to be its first head. He holds this position to this day. Initially, the objectives of the Pedagogicum were to (1) develop teaching staff and doctoral studies, (2) promote education through research and analysis, (3) analyse and develop teacher training curricula, (4) upgrade teaching methods and content and develop human resources, (5) promote information and cooperation in the categories mentioned above. Later, organizing funding for in-service teacher education, launching the doctoral school project, developing and furnishing university teacher education study laboratories, and other development projects were included in the list of tasks. The Pedagogicum has played an important role in applying, coordinating and reporting on all these projects within the university. The renewal of curricula for teacher training and the establishment of an Educational Innovation Centre deserve to be highlighted separately. Both of 61

62 Margus Pedaste these have been key activities in renewing teacher education at the University of Tartu. The Pedagogicum also has a very important role outside the university according to its current statute. The Pedagogicum represents the University in issues of teacher education and educational research, organizes activities in these fields and makes proposals for initiating and updating legislation on teacher education and education in general. Teacher and school associations, the Ministry of Education and Research and the Estonian Qualifications Authority are very important partners in this regard. The latter certainly deserves special attention because the Pedagogicum has had a key role in updating the system of teachers professional standards in Estonia in cooperation with the institution. In addition to Estonian collaborations, the Pedagogicum also supports international communication. All this groundwork has led to the University of Tartu becoming the first Estonian university to be mentioned in the prestigious international Times Higher Education and QS World University Rankings in the field of educational sciences in This shows that we are moving in the right direction with our developments. 62

63 Sakste värk ja liigne luksus? Kunstiajaloo kohast eesti rahvusülikoolis ja Eesti Rahva Muuseumis 1 EERO KANGOR 7. oktoobril 1924 algas Riigikogus Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli seaduse esimene lugemine. 2 Ülikool, mis oli seni tegutsenud ajutiste tsaari-, Saksa okupatsiooni ja Eesti Vabariigi aegsete määruste järgi, sai pärast tuliseid arutelusid Riigikogus aasta juunis oma seaduse. Oluliste teemadena tõstatusid võõrkeelte kasutamine ja välismaiste õppejõudude rakendamine Eesti rahvusliku ülikooli õppetöös ning ülikooli õppetoolide koosseis. Seaduse kohaselt oli ülikooli õppetoolide hulgas ka kunstiajaloo õppetool. Ülikooli seaduse arutelu algas ajal, mil Tartu Ülikooli esimene kunstiajaloo professor Helge Kjellin ( ) oli Tartust juba lahkunud. Selle viie semestri jooksul, mil ta Tartus kunstiajalugu õpetas, polnud veel ükski tema õpilane jõudnud magistritööd kaitsta, rääkimata professori töö jätkamisest õppetoolil. Kuid ikkagi oli ülikoolile üsna ootamatu, et haridusministeeriumist tuli aastal ettepanek kunstiajaloo õppetool kaotada. Nimelt oli Vabariigi Valitsus enne seda võtnud vastu otsuse vähendada kokkuhoiu eesmärgil riigiasutuste 1 Tänan artikli valmimisel abi eest Lea Leppikut, Ingrid Sahka ja Anne Unterat. Artikkel on valminud Eesti Kunstiakadeemia professori Krista Kodrese personaalse uurimistoetuse PUT788 Kunsti ajaloostades: kunstiajaloo-alane teadmisloome Eestis muutuvate ideoloogiate ja distsiplinaarsete arengute ühisväljal ( )" raames. 2 II Riigikogu 6. istungjärk. Protokoll nr 139 (16) Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019) 63

64 Eero Kangor koosseise ning haridusministeeriumil tuli üle vaadata ka Tartu Ülikooli õppetoolide nimekiri. 3 Ülikooli vastuseisu tõttu õppetooli siiski ei likvideeritud, kuigi see jäeti mitmeks aastaks vakantseks, mis tähendas sisuliselt ajutist likvideerimist teadmata tähtajani. 4 Kas kunstiajaloo õppetooli kaotamisel olid määravad vaid majanduslikud kaalutlused, on omaette küsimus. Kjellin ei käsitlenud oma õppeja uurimistöös kitsalt võttes Eesti elu käsitawat teadust, mis ülikoolile seadusega eesmärgiks seati. 5 Teda huvitas eelkõige keskaegne kunstipärand, mida veel kuni Teise maailmasõjani käsitleti osana nn balti(saksa) kunstist. Eesti kunsti all peeti seevastu silmas 19. sajandi keskpaigast alguse saanud eesti rahvusest kunstnike loomingut. Viimast aga Kjellin oma loengutes ei käsitlenud. Rootsist tulnud professor ei saanud siinviibimise ajal piisavalt selgeks ka eesti keelt, et selles loenguid pidama hakata. Iseasi, kas loenguid oleks üldse saanud eesti keeles anda, sest omakeelseid erialatermineid tuli alles välmima hakata. 6 Kunst ja kunstiajalugu olid äsja oma riigi loonud talurahvale võõras valdkond, mis Riigikogus ülikooli seaduse arutelul üldse kõneks ei tulnud. Seevastu puudutati kriitiliselt humanitaarteaduste õpetust rahvusülikoolis. Eesti elu käsitanud teadused Riigikogu aruteludes Seaduse järgi ei võinud rahvusülikool piirduda pelgalt teaduse edendamisega, vaid pidi teenima Eesti rahvast ja riiki. 7 Valdavalt maaelanikkonnaga Eestis oli tähtsal kohal põllumajandus, mistõttu avati ülikoolis ka põllumajandus- ja loomaarstiteaduskond. 8 Õppetöös ja 3 Peeter Põld, Tartu Ülikool Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli Toimetused. C. Annales. X (Tartu: Tartu Ülikool, 1929), 90 jj. 4 Mart Eller, Tartu Ülikooli osast eesti kunstiteaduses aastail, I, Kunstiteadus. Kunstikriitika, 5 (Tallinn: Kunst, 1983), II Riigikogu 6. istungjärk. Protokoll nr 139 (16) Esimene eestikeelseid kunstiajaloo termineid loov ja kinnistav sõnastik ilmus alles aastal: Kunstiajaloo oskussõnastik. Akadeemilise Kirjandusühingu Toimetused, II (Tartu, 1927). 7 1 määras, et ülikooli ülesanne oli edendada üldist ja eriti Eesti elu käsitawat teadust, wiia teadust rahwa keskele ja ette walmistada riigi ja rahwa tööle tarwilikkude eriteadmistega warustatud asjatundjaid a elas maapiirkondades 72% ning põllumajanduses oli hõivatud 60% rahvastikust (Eesti Arvuline ülevaade (Tallinn : Riigi Statistika Keskbüroo, 1931), 8, 22). 64

65 Sakste värk ja liigne luksus? asjaajamises lubati kasutada võõrkeeli, sest aastal oli vaid veidi üle poole ülikooli õppejõududest eestlased. Et eesti keelt kõrghariduses juba nii lühikese aja jooksul nii suures ulatuses kasutati, oli suur saavutus. Kuna aga mitte-eestlasi oli õppejõudkonnas piisavalt palju, nähti seaduses rahvuslikel kaalutlustel ette kitsendused kõige tähtsamate ametikohtade täitmisel ning piirati mõnevõrra ülikooli autonoomiat olulisemad otsused, sh õppejõudude ametisse määramine, pidi kinnitama haridusminister. Seaduse arutelul Riigikogus esines teravalt sotsiaaldemokraat Juhan Jans. Ta imestas, kuidas sai poolenisti välismaalastest koosneva õppejõudkonnaga edendada Eesti elu käsitawat teadust. 9 Juristina kritiseeris ta peamiselt õigusteaduskonda, kus enamik õppejõude olid välismaalased, kellest vaid üks oskas eesti keelt. Õppejõududeks olevat kutsutud liiga vähe eestlasi oma inimesi olevat koguni eemale tõrjutud. Jans kritiseeris ka filosoofiateaduskonda, kus olevat mitmed Eesti elusse puutuvad ained puudu. Põhjamaade ajaloole oli pühendatud kaks õppetooli, kuigi Eesti ajaloolised kokkupuuted Skandinaavia ja Soomega olid tema hinnangul juhuslikud, samal ajal polnud eraldi Venemaa ajaloo õppetooli, kuigi Eesti suhted selle riigiga olid väga tihedad. Tööerakondlane Theodor Pool arvas samuti, et ülikoolis oli Eesti elu edendavaid õppejõude liiga vähe ja ülikooli side tegeliku eluga pidanuks olema suurem. 10 Seos tegeliku eluga tähendas tema jaoks suuremat rõhku põllumajandus- ja loomaarstiteaduskonnale. Loomaarstiteaduskond olevat vaeslapse osas, sest seal oli vaid seitse professorit, samal ajal kui arsti- ja usuteaduskonnas oli mõlemas 23 ja filosoofiateaduskonnas 18. Sotsiaaldemokraadi Mihkel Martna arvates edendanuks Eesti elu ja majandust eelkõige kaubandusosakond, mille tollast taset ta võrdles kommertskooliga. Kuivõrd kaubandusteaduste edendamiseks võinuks sobivaid õppejõude leida Saksamaalt või Šveitsis, ei pidanud Martna ka võõrkeeltes loengute pidamist probleemiks. Küll 9 II Riigikogu 6. istungjärk. Protokoll nr 139 (16) Et saawutada eriti wiimast kahte märgitud eesmärki, ei ole ainult waja, et ülikooli õpetus täitsa teaduslikul alusel püsiks, waid et ülikooli teaduskondel ei puuduks ka side tegeliku eluga. Riigikogu liikme Theodor Pooli (Tööerakond) sõnavõtt Riigikogus 9. oktoobril 1924 (II Riigikogu 6. istungjärk. Protokoll nr 140 (16), veerg 792). 65

66 Eero Kangor aga tulnuks tema arvates rohkem tähelepanu pöörata õppejõudude meelsusele, et vältida samasugust olukorda, nagu oli tekkinud põhjanaabrite Helsingi ülikoolis, millest olevat kujunenud Rootsi asutus ja millega Soome riik eriti hästi toime ei tulevat. Riigikogu esimees Jaan Tõnisson pidas välismaalastest õppejõududes ohu nägemist liialduseks. Need polevat nii rumalad, et oma töökohaga riskides ülikooli autonoomiat kurjasti ära kasutada. Mitte-eestlastest õppejõudude kaasamine oli möödapääsmatu, sest näiteks õigusteaduskonda keeldusid mitmed eestlased madalate palkade tõttu tulemast. Kesk-Euroopa ülikoolide eeskujul kokku pandud filosoofiateaduskonda aga pidas Tõnisson eriti oluliseks, sest see aitavat kaasa eesti rahvusliku kultuuri kasvule tema kõigis ilminguis. Kriitikutele vastanud haridusminister ja usuteadlane Hugo Bernhard Rahamägi rõhutas, et ülikooli kujundamisel tuli lähtuda teineteist kohati välistavatest eesmärkidest luua rahvusülikool ja tagada teaduslik tase. Viimase eesmärgi saavutamiseks tuli arvestada välismaa õppejõududega, seda enam, et vastava tasemega eestlastest õppejõude ei õnnestunud ülikooli meelitada. Ülikooli tegevusaeg oli olnud veel liiga lühike, et kasvatada õppejõude eesti üliõpilaste hulgast. Eestikeelsetele loengutele üleminekut takistavat mitte ainult õppejõudude puudulik keeleoskus, vaid ka omakeelse terminoloogia puudumine eestikeelseid oskussõnu tuli alles luua. Haridusministrit toetas Tartu Ülikooli kuraator Peeter Põld, kes oli vastutanud õppejõudude leidmise eest. Ülikool rajati teadust edendava õppeasutusena, et luua alus teaduse rakendamisele Eesti riigi hüvanguks. See tähendas, et kõigepealt oli vaja leida sellised õppejõud, kes aitaksid üliõpilastel omandada teadusliku mõtteviisi ja meetodid. 11 Põllu sõnul prooviti õppejõude mõnel alal leida isegi Eesti keskkooliõpetajate seast. Kuna professorikandidaatidelt nõuti ülikoolis õpetamise kogemust, tähendas see, et välismaalaste kutsumine oli paratamatu. Esmajärjekorras Soomest kutsutud õppejõud pidid peagi kodumaale naasma, et seal valitsevat õppejõudude põuda leevendada. Kandidaatidele mingite eritingimuste seadmine, sh eestikeelsete loengute pidamiseks, polnud Põllu sõnul mõeldav ajal, mil 11 Nii pea kui meie teaduslikult mõelda oskame ja oleme teaduse probleemidesse tunginud, siis oskame meie ka teadust Eesti elusse rakendada ja meil on tee käes, kuidas meie Eesti elu probleemidesse süweneme, ütles Peeter Põld Riigikogu istungil. 66

67 Sakste värk ja liigne luksus? käis Vabadussõda, Eesti majandus oli alles jalgu alla saamas ning Eesti marga kurss oli väga kõikuv. Eestlaste osakaalu suurendamiseks õppejõudkonnas tuli leida sobivate eeldustega andekaid üliõpilasi, kellele tuli anda aega ja võimalusi end täiendada ja oma ainesse süveneda. Põllu arvates jäi seepärast eesti ülikool veel alles sihiks, mille poole püüelda. Eesti rahvusliku ülikooli loomisel Tartus sooviti leida tasakaalu riigiehitajate-spetsialistide koolitamise ja teaduste laia spektrit haarava universitase vahel, milles oli oluline koht filosoofiateaduskonnal ja humanitaarteadustel, sh kunstiajalool. Ülikooli seaduse arutelul Riigikogus anti sisuline hinnang ülikooli senisele tegevusele alates aastast ja kritiseeriti selle kaugenemist tegeliku elu vajadustest ning järeleandmist rahvuslikkuses. Samas ei ilmne Riigikogu aruteludest, et humanitaarteadusi oleks peetud loodusteadustega võrreldes Eesti riigi ülesehitamisel vähem oluliseks, pigem vastupidi. Võrreldes ülikooli loomisel eeskujuks võetud Kesk- ja Põhja-Euroopaga saab siiski öelda, et kunsti ja kunstiajalugu ei peetud noores Eesti riigis sama tähtsaks. Kahtlemata on kunsti valdkond miski, millega tegeldakse alles viimases järjekorras, kui seda just ei peeta riigile ideoloogiliselt tähtsaks või kui ei leidu piisavalt kriitilist massi, kes riigijuhtidele selle olulisust järjekindlalt meelde tuletaks. Kunsti ja kunstiajaloo ebaolulisust Eesti Vabariigi algusaastail peegeldab ka aastal tehtud otsus, millega lubati suurim Eestis asunud kunstikogu riigist välja vedada. Kergelt saadud, kergelt läinud 20. sajandi alguses kuulus Eesti alade kõige suurem ja väärtuslikum kunstikogu baltisaksa suguvõsale Liphartidele ja asus Tartu lähedal Raadi mõisas. Liphartide kunstikogu hakkas kujunema juba esimese Raadi mõisahärra Carl von Lipharti ( ) ajal, kuigi kogu asutajaks peetakse Reinhold Wilhelm von Lipharti ( ). Raadist kujundas aga tõelise kunstide templi tema poeg Karl Gotthard von Liphart ( ) aastal laskis viimane peahoone neo- 12 Juta Keevallik, Kunstikogumine Eestis 19. sajandil, Kunstiteadus Eestis 19. sajandil. Uurimusi kunstist ja kunstielust (Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1993),

68 Eero Kangor barokkstiilis ümber ehitada ja rajas ülalt valgustusega maaligalerii. Kunstikogu täiendamist jätkas tema poeg Karl Eduard von Liphart ( ), kes oli tuntud kunstikoguja ja kunstiajaloolasena ka väljaspool kodumaad ning elas pikka aega Firenzes. Tema sealne isiklik kunstikogu sai pärast tema surma Raadi kogude osaks. Koos mõisaga päris kunstikogud mõisa viimane valdaja Reinhold Karl von Liphart ( ). 20. sajandi algul oli Raadi kunstikogu oma hiilguse tipul ning oli hästi tuntud mitte ainult Baltikumi, vaid ka Lääne-Euroopa ja Venemaa kunstiringkondades. Peremehe nõusolekul võisid seda vaatamas käia nii välismaised kunstihuvilised kui ka kohalik intelligents aastal eksponeeriti üht osa kogust esimest korda ka väljaspool mõisavaldusi. 13 Raadi kunstikogul oli kahtlemata potentsiaali muutuda laiemale ringkonnale avatud eramuuseumiks, aga isegi kui selline mõte omanikul kunagi võis tekkida, tõmbasid sellele kriipsu peale 20. sajandi alguse pöördelised sündmused. Raadi kunstikogu lagunemine sai tõuke aasta revolutsioonisündmustest, mil mõisnike vastased meeleolud pelutasid Lipharti Raadilt perega Dresdenisse lahkuma ja osa oma kunstikogust kaasa võtma. Paari aasta pärast naasti koos kunstiga küll tagasi Raadile, kuid Esimese maailmasõja ja vene revolutsionääride hirmus lahkus Liphart aasta hilissügisel uuesti ja lõplikult Eestist, jättes kiirustades oma kunstikogu siia saatuse hooleks. 29. novembril 1918 algas Vabadussõda ja järgmise kuu lõpuks oli suur osa Eestist punaarmee võimu all. Röövimisi ja lõhkumisi polnud sõjaoludes kerge ohjeldada. Raadi lossi varasid proovis kaitsta kunstnik Jaan Koort. 14 Kunstiväärtuste kaitsmisel saigi määravaks kunstnikkonna initsiatiiv. 1. veebruaril 1919, kui arutati maareformi teostamist, kutsus Eesti kunstiseltside keskkomitee haridusministeeriumit üles kunstiväärtusi kaitsma ja nende väljavedu keelama. Maareformi seadusega oli kavas mõisad riigistada, kuid mõisnike isiklikku vara, sh nende valduses olevaid kunsti- ja kultuuriväärtusi seadus esialgu ei 13 Inge Kukk, Kirega kogutud, kahetsusega loobutud. Raadi maalikogu lugu, Unistuste Raadi. Liphartite kunstikogu Eestis. Kataloog (Tartu: Tartu Ülikool, Eesti Rahva Muuseum, 2015), 97 jj. 14 Mati Raal, Kunstiväärtuste kaitsmine Eestis , Mälu (Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2011), 144 jj. 68

69 Sakste värk ja liigne luksus? puudutanud. 5. veebruaril haridusministeeriumi kunsti- ja muinasasjade osakonna juhatajaks määratud kunstnik Kristjan Raua initsiatiivil loodi 15. aprillil kunstikaitse toimkonnad, mis pidid riigi kunstivarasid arvele võtma. Raadi mõisasse jõudis Lõuna-Eesti kunstikaitse toimkond sama aasta juulis. Kuigi sealt olid enamlased ja vargad üle käinud, kindlustasid kunstnikud Jaan Koort, Konrad Mägi ja Rudolf Paris suurema osa kunstikogu turvalisuse. Raadi kunstikogu õnnestus küll päästa rüüstajate käest, kuid haridusministeeriumi määrusest ei piisanud, et takistada omanikul seda Eestist välja viia. R. K. von Liphart hakkas seda võimalust Tartu advokaadi Woldemar Hartmanni vahendusel uurima juba aasta augustis. 15 Liphart oli väljaveo loa eest valmis kinkima Eesti Vabariigile enda valikul maale, skulptuure, raamatuid ja mööblit. 16 Esialgu lükkas valitsus pakkumise tagasi, kuid kui Liphart järgmises taotluses oma ohvrimeelsust rõhutas ja pakutavat kingitust tegelikust suurema ja väärtuslikumana näitas, oldi lõpuks nõus. Tööde valimiseks kutsus valitsus kokku komisjoni (Konrad Mägi, Aleksander Tassa, Jaan Koort ja Johannes (Hanno) Kompus), mis sisuliselt kinnitas Lipharti tehtud valiku. 17 Suurem osa Raadi kunstikogust mööbel, raamatud ja majapidamiskraam, kokku 11 raudteevagunis läks Tartust Tallinna ja sealt edasi Kopenhaageni poole teele 8. juunil Kätte saadud kunstikogu asus Liphart kohe maha müüma, sest seisusekohane elustiil nõudis suuri väljaminekuid. 19 Järgmise kümne aasta jooksul toimunud oksjonitel müüdud kunstivara pillutati laiali maailma eri muuseumidesse ja erakogudesse. Eestisse jäi Raadi kunstikogust umbes kolmandik ja see läks koos mõisaga Tartu Ülikoolile Raal, Õie Utter, R. v. Lipharti annetatud kunstiesemete üleandmine Tartu Ülikoolile, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, VII (Tartu: Tartu Ülikool, 1979), Kukk, Olgu märgitud, et järgmisel päeval saatis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond välja kirjad Põhjamaade ja Saksa ülikoolide kunstiajaloo professoritele palvega esitada kandidaate esteetika ja üldise kunstiajaloo professori kohale (Eesti Ajalooarhiiv (EAA), , l. 11 jj). 19 Kukk, Kõigist Raadi kogusse kuulunud kunstiesemetest pole ilmselt võimalik täpset ülevaadet saada a ilmunud kataloogis on loetletud ligi 1500 Eestis säilinud eset, aga näiteks maalidest jäi a Eestisse vaid umbes kuuendik (Unistuste Raadi. Liphartite kunstikogu Eestis. Kataloog (Tartu: Tartu Ülikool, Eesti Rahva Muuseum, 2015)). 69

70 Eero Kangor Kingiga seotud praktilisi küsimusi hakati arutama juba aasta kevadel. 21 Raadi mõisas asunud kunstikogu pidi sinna ka jääma. Mõisasse taheti luua vana kunsti muuseum ja kunstiajaloo raamatukogu, mis oli vajalik kunstiajaloo õpetamiseks ülikoolis aasta sügisel arutati küsimust uuesti. Eksperdiks kutsutud klassikalise filoloogia professor Johan Bergman arvas, et ülikoolile oleks lisaks klassikalise muinasteaduse muuseumile veel üht kunstimuuseumi ülal pidada liiga kulukas. Õppetöö jaoks piisanuks tema arvates reproduktsioonidest, sest originaalteoste kasutamine polevat vajalik. Kuigi ülikooli nõukogu jäi oma esialgse otsuse juurde, läksid Raadi mõis ja selle kogud hoopis Eesti Rahva Muuseumi valdusse, kes neid 21. aprillil 1921 ülikoolilt endale taotles ja järgmise aasta lõpus ka sai. Siinkohal väärib märkimist, et kunstiajalugu puudutavas küsiti nõu klassikalise filoloogia professorilt, sest nähtavasti polnud ülikoolis mõnda teist professorit, kelle arvamus selles valdkonnas oleks olnud piisavalt kaalukas. Bergmani esitatud seisukoht oli aga sellel ajal juba mõnevõrra aegunud. Suur vaimustus kunstireprodest oli ülikoolide kunstiajalooõpetuses tekkinud fotograafia arengu tõttu 19. sajandi teisel poolel. Kunstiajaloo slaidiloengute mõjukas eestkõneleja oli Berliini ülikooli kunstiajaloo professor Herman Grimm ( ). Kunstikogud vs reproduktsioonid kunstiajalooõpetuses Ülikoolides kunstiajaloo õpetamine, mis sai alguse Saksa ülikoolides 18. sajandi lõpus, oli tihedalt seotud kohalike kunstikogudega. Heinrich Dilly on esimese kunstiajaloo õppejõuna Saksa ülikoolides nimetanud Hamburgis sündinud itaalia päritolu kunstnikku Johann Domenicus Fiorillot ( ) aastal kutsuti Fiorillo Göttingeni ülikooli joonistusõpetajaks ja nimetati mõni aasta hiljem ka ülikooli vaselõikekabineti järelevaatajaks. Ajastule iseloomulikult nähti kunstiajalooõpetust ülikoolis osana terviklikust kunstiga tegelevate asutuste süsteemist, mis tähendas selle sidumist ko- 21 Utter, Heinrich Dilly, Kunstgeschichte als Institution: Studien zur Geschichte einer Disziplin (Frankfurt am Main: Suhrkamp, 1979),

71 Sakste värk ja liigne luksus? halike muuseumidega. Nii oli Preisi kuninga õuenõunik Aloys Hirt ( ) 23 Berliini muuseumide ja ehitusakadeemia rajajaid ning kuningliku kunstide akadeemia kaunite kunstide teooria professor aastal nimetati ta äsja asutatud Berliini ülikooli joonistuskunstide teooria ja ajaloo professoriks. Hirt käsitles laia teemaderingi arheoloogiast hilisantiigi, Lähis-Ida ja kaasaja kunstini, eesmärgiga kultiveerida head kunstimaitset. Hirti nägemuses pidid muuseumid toetama kunstiajalooõpetust, pakkudes võimalust kunsti originaalide põhjal tundma õppida. Muuseumide väljapanekud pidid hõlbustama kunstiajaloo terviklikku mõistmist. Pärast Saksa keisririigi loomist 1870/71. aastal muutus Berliini ülikool Saksamaa hariduspoliitikas üha olulisemaks. Nii nagu teised ajaloodistsipliinid, sai ka kunstiajalugu ülesandeks haritud eliidi koolitamise ning erialast sai vahend rahvusliku identiteedi kujundamisel. Kultuuriministeeriumi initsiatiivil loodi sel eesmärgil ülikoolis seniste ajutiste ja erakorraliste õppetoolide asemel korraline kunstiajaloo professuur. Elementaarseid kunstiajalooteadmisi hakati pakkuma laiemale auditooriumile, keda sooviti muuseumidesse talletatud kultuuripärandit õigesti lugema õpetada, et selle kaudu nende rahvuslikku identiteeti kujundada. 24 Kunstiajaloo õpetamisel üldharidusliku ainena ei peetud paradoksaalsel kombel originaalteostega tutvumist muuseumis enam hädavajalikuks, mis lõdvendas kunstiajalooõpetuse sidet muuseumidega. 25 Uut lähenemist hakkas Berliinis ellu viima aastal uuema kunstiajaloo professoriks kutsutud kirjandusteaduslike huvidega Herman Grimm ( ). 26 Fotograafia muutus kunstiajaloos oluliseks seepärast, et võimaldas füüsiliselt väga erinevates piirkondades asuvaid kunstiteoseid 23 Horst Bredekamp, Adam S. Labuda, Kunstgeschichte, Universität, Museum und die Mitte Berlins , In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschichte an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), Annette Dorgerloh. zum Versuch verpflichtet, Brücken zu schlagen. Skizzen zum Berufshabitus des Kunsthistorikers im wilhelminischen Berlin, In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschichte an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), Johannes Rößler, Erlebnisbegriff und Skioptikon. Hermann Grimm und die Geisteswissenschaften an der Berliner Universität, In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschichte an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), Tuntud kirjanikust onu ja isa kaudu oli Hermann Grimm juba noore mehena seotud Berliini intellektuaalide ringkonnaga (Rößler, 70; Dorgerloh, 123). 71

72 Eero Kangor ja nende vormiesteetilisi tunnuseid kokku tuua ja teaduslikult täpselt käsitleda. 27 Kunstiajaloo loengutes oli senini peamist tähelepanu pööratud ajalooliste allikate kriitilisele ja filoloogilisele analüüsile ning kunstniku eluloo kirjeldamisele. Selle kõrval muutus nüüd üha tähtsamaks kunstiteostega tutvumine fotograafiliste reproduktsioonide abil. Grimm käsitles oma loenguis eelkõige kunstiajaloo tippteoseid, mistõttu talle Berliini muuseumikogudest erilist abi ei olnud ning ta nägi selle asemel palju vaeva, et moodustada mitmekülgne reproduktsioonide kogu aastal võttis Grimm oma loengutes ühe esimese kunstiajaloo õppejõuna kasutusele nn skioptikoni. 29 Skioptikon ehk epidiaskoop oli projektsiooniseade (diaprojektori eelkäija), millega sai klaasalusel pilte suurendatuna seinale näidata. Grimm oli uuest tehnoloogiast sedavõrd vaimustuses, et innustas seda kasutama ka oma kolleege. 30 Slaidiprojektsiooniga sai kunstiajaloo loengumaterjali esitada sünkroonselt sõnas ja pildis senisest suuremale auditooriumile, sest pildid olid ühtemoodi ja samal ajal nähtavad kõigile kuulajaile. Pimendatud saal aitas kuulajate tähelepanu koondada piltidele ning kunstiteose üksikute detailide suurendused võimaldasid neid analüüsida täppisteadustele sarnasel moel. Grimmi eeskujul ja temast innustununa võeti slaidiprojektsioon kasutusele paljudes Saksamaa ülikoolides Horst Bredekamp, A Neglected Tradition? Art History as Bildwissenschaft, The Art Historian. National Traditions and Institutional Practices, Edited by Michael F. Zimmermann (New Haven, London: Yale University Press, 2003), H. Grimmi ei rahuldanud isegi Berliini vaselõikekabineti kogud, mistõttu ta otsustas luua õppetooli juurde täiesti uued vaselõigete ja fotoreproduktsioonide kogud (Simone Schweers, Kunstgeschichte und (Aus-)Bildung? Das Studium von Originalen , In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschichte an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), ). 29 Schweers, 153. Valguspildid võttis oma loengutes esmakordselt kasutusele Karlsruhe professor Bruno Meyer, kes tutvustas seda vahendit a esimesel kunstiajaloo kongressil Viinis (Heinrich Dilly, Die Bildwerfer. 121 Jahre kunstwissenschaftliche Dia-Projektion, Zwischen Markt und Museum. Rundbrief Fotografie, Sonderheft 2 (Göppingen, 1995), 39 44) /1893. a ilmunud essees kirjeldas ta põhjalikult skioptikoni kasutamise võimalusi kunstiajaloo loengutes (Herman Grimm, Die Umgestaltung der Universitätsvorlesungen über Neuere Kunstgeschichte durch die Anwendung des Skioptikons, Herman Grimm, Beiträge zur Deutschen Culturgeschichte (Berlin: Verlag von Wilhelm Herz, 1897), Frederick N. Bohrer, Photographic perspectives. Photography and the institutional formation of art history, Art history and its institutions. Foundations of a discipline, ed. E. C. Mansfield (London, New York: Routledge, 2002),

73 Sakste värk ja liigne luksus? Pildinäitamine tegi Grimmi loengud populaarseks, kuid teadlasena polnud ta eriti produktiivne ja tema juhendamisel kaitsti vaid üksikud doktoritööd sajandi lõpul, kui Saksa professionaalsetes ajalooteadustes olid juba kujunenud spetsiifilised uurimismeetodid, peeti kultuuri- ja kunstiajalugu diletantlikuks ning kunstiajaloo eriala järeleaitamine oli muutunud hädavajalikuks. 33 Suutmatus kindlustada akadeemilist järelkasvu tekitas erialaringkonnis teravat kriitikat. Berliini muuseumi maaligalerii ja skulptuurikogu direktor Wilhelm Bode leidis, et ülikool peaks koolitama spetsialiste muuseumide jaoks ja seda eriti Berliinis, kus olid suured muuseumikogud. Selleks tuli ülikooli kunstiajalooõpetus viia teaduslikumale alusele aastal kutsuti Berliini tuntud Šveitsi kunstiajaloolane Heinrich Wölfflin. Wölfflin on eelkõige tuntud kunstiteoste nn vormianalüüsi meetodi väljatöötajana. 35 Tema kunstiajaloo põhimõisteid hakati nende näilise lihtsuse ja kergesti rakendatavuse tõttu laialdaselt kasutama. Nagu Grimm, oli ka Wölfflin vaimustatud fotograafia võimalustest kunstiajaloo uurimisel ja õpetamisel. Oma kunstiajaloo põhimõistete rakendamise demonstreerimiseks kasutas ta piltide nn topeltprojektsiooni, mis tähendas, et loengusaali seinale näidati korraga kahte pilti, mida sai omavahel võrrelda. Kunstiajaloo eriala süvendatud õppeks viis Wölfflin uuenduslikult sisse nn seminariõppe, mis oli mõeldud väiksemale noormeeste 32 Rößler, Kathryn Brush, The shaping of art history: Wilhelm Vöge, Adolph Goldschmidt, and the study of medieval art (Cambridge: Cambridge University Press, 1996), Nn Berliini tüli leidis aset 1890/91. a. Konrad Lange arvates pidanuks kunstiajalooõpetus olema riigis korraldatud kahel tasandil madalamal haridusastmel ja provintsiülikoolides peaks kunstiajalugu õpetama üldhariduslikult, Berliinis aga spetsiifilisemalt ning August Schmarsowi arvates tulnuks sisse seada ka kunstiajaloo riigieksam (Carolin Behrmann und Katja Bernhardt, Das Studium der Kunstgeschichte an der Friedrich-Wilhelms-Universität um Ein wissenschafthistorisches Problemfeld, In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschichte an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), 141). 35 Heinrich Wölfflin, Kunstgeschichtliche Grundbegriffe. Das Problem der Stilentwickelung in der neueren Kunst (München: F. Bruckmann A.-G., 1915). Vt Elke Schulze, Ich werde Mode! Heinrich Wölfflin an der Berliner Universität, In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschichte an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), 96. Nagu Grimm, pidasid ka paljud teised Wölfflinit seepärast formalistiks ja klassitsistiks või koguni rahvusliku kunstiajaloo epigooniks, kuigi tema kunstiajaloo põhimõistete süsteem oli mõeldud hoopis elastsema ja avatumana (Schulze, 100). 73

74 Eero Kangor rühmale. 36 Seminaride raames käidi muuseumis originaalteostega tutvumas ja harjutati nende kirjeldamist. 37 Berliini muuseumikogud leidsid sellisel moel taas kunstiajalooõpetuses kasutust. Wölfflini tehtud muudatused kandsid vilja ning kaitstud doktoritööde arv kasvas varasemaga võrreldes ligi neljakordseks, mis täitis kuhjaga talle pandud ootused kunstiajaloolaste järelkasvu kindlustamisel. 38 Berliini ülikooli rahvusvahelist tuntust aitas veelgi suurendada Wölfflini järel kaks aastakümmet ( ) professorina töötanud Adolph Goldschmidt, kelle rolli on Berliini kunstiteadlaste koolkonna kujundamisel peetud Wölfflinist isegi olulisemaks. 39 Goldschmidt pidas kunstiteadlase peamiseks instrumendiks koolitatud silma, millega kunstiteoseid kriitiliselt vaadata. See võime pidi kujunema induktiivselt, pikaaegse harjutamise ja võimalikult paljude originaalteoste metoodilise analüüsiga sajandi esimestel kümnenditel kujunes Berliini ülikoolist Euroopa üks tähtsamaid kunstiajaloo uurimise ja õpetamise keskusi, kus sooviti kunstiajalugu muuta täppisteaduste või vähemalt teiste ajalooteadustega võrreldavaks ülikoolierialaks. Sellele pidi kaasa aitama fotograafia võimaluste kasutamine, kuid kunstiajaloo süvaõppes püsis olulisel kohal ka originaalteostega tutvumine kohalike muuseumide kunstikogudes. Muuseumist sai enamasti ka kunstiajaloo eriala lõpetanute töökoht. Kunstikogude korrastamise ja süstematiseerimisega pandi alus väljapanekute koostamisele, mille ees- 36 Wölfflini seminare on kirjeldanud Rootsi kunstiajaloolased August Hahr ja Axel Romdahl (Dan Karlholm, Vetenskapens vardag, 95). Seal osales nähtavasti väga vähe naisi, sest üldjuhul nad kraadi taotlemiseni ei jõudnud kaitses Berliini ülikoolis kunstiajaloo eriala doktoriväitekirja ainult üks naine Marie Schuette aastal (Katharina Groth, Birgit Müller, Kunstgeschichte um 1900 ein Vergleich beruflicher Werdegänge: Marie Schuette, Walter Stengel, Hand Wendland und August Griesebach, In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschichte an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), Schulze, Vivien Trommer, Laura Windisch, in den allgemeinen Verhältnissen wohl unterrichtet. Untersuchungen zur kunstgeschichtlichen Promotion um 1900, In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschichte an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), Claudia Rückert, Adolph Goldschmidt im Jahre 1912 Lehrer, Organisator, Netzwerker, In der Mitte Berlins. 200 Jahre Kunstgeschichte an der Humboldt-Universität (Berlin: Gebr. Mann Verlag, 2010), 105. Vt ka Adolph Goldschmidt ( ). Normal Art History im 20. Jahrhundert. Hg. Gunnar Brands und Heinrich Dilly (Weimar: Verlag und Datenbank für Geisteswissenschaften, 2007). 40 Brush 1996,

75 Sakste värk ja liigne luksus? märk rahvusmuuseumis oli esitleda teatud kunstiajaloo narratiivi, mis pidi ideoloogiliselt toestama rahvusriiki. Saksamaa ja Põhja-Euroopa ülikoolide kunstiajalooõpetuses oli kohalikel kunstikogudel tähtis roll. Kunstiajalool oli aga omakorda tähtis roll Euroopa rahvusmuuseumides. Kuid millist tähtsust omistati kunstile ja kunstiajaloole Eesti Rahva Muuseumis? Kunsti(ajaloo) kohast Eesti Rahva Muuseumis Eesti Rahva Muuseumi (ERM) ajalugu põhjalikult uurinud Piret Õunapuu kirjutab, et muuseumi aasta asutamiskoosolekul arutati ka eesti uuema kunsti kogumist, kuid see jäi vanavara ja raamatukogu küsimuste varju. 41 Uuema kunsti all mõeldi sel ajal eesti rahvusest kunstnike loomingut ehk nn eesti kunsti. Seoses aastal toimunud kolmanda Eesti kunstinäitusega kerkisid kunstikogumise küsimused üles ka ERMis ning aastal moodustati sellega tegelemiseks uuema kunsti toimkond. Tõdeti, et kuna vahendeid kunsti ostuks pole, saab arvestada vaid annetuste ja deposiitidega. Eraldi kunstimuuseumi loomine ERMi kõrvale polnud mõistagi jõukohane. Pärast pikki ja põhjalikke läbirääkimisi sai muuseum aasta algul enda käsutusse osa Raadi mõisa peahoonest. Sellele kui sobivale muuseumihoonele oli tähelepanu juhtinud Lõuna-Eesti kunstikaitse toimkonna esimees Aleksander Tassa. Mõtet aitas edasi viia Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor Aarne Michael Tallgren. ERMile määrati esialgu hoone ühekorruseline osa, kahekorruselises osas tegutses ülikooli põllumajandusteaduskond. Seoses Raadile asumisega kutsuti aastal muuseumis ellu ka kunsti- ja kultuurilooline osakond, mis koosnes ERMi kunstikogust ja Tartu Ülikooli poolt muuseumile deponeeritud Lipharti kogudest, kuid siin oli ka deposiite kunstiühingult Pallas ja paljudelt eraisikutelt. 42 Osakonna juhatajaks sai Tassa, kes muutis seni paika pandud 41 Piret Õunapuu, Eesti Rahva Muuseumi loomine ja väljakujunemine. Doktoritöö (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2011), 107. Vt ka Piret Õunapuu, Kunst Raadil Eesti Rahva Muuseumis, Unistuste Raadi. Liphartite kunstikogu Eestis. Kataloog (Tartu: Tartu Ülikool, Eesti Rahva Muuseum, 2015), Vt ka Tullio Ilomets, Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabineti rännulugu ja Karl Eduard von Lipharti foto- ja reproduktsioonide kollektsiooni saatus, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XLV (Tartu: TÜ muuseum, 2017),

76 Eero Kangor orientatsiooni nn uuemalt ehk eesti kunstilt, vanema ehk baltisaksa kunsti kasuks, mida muuseumile ohtralt pakuti ja mida ta ka Tartu ja Tallinna antikvariaatidest innukalt otsis. Sisuliselt jätkas ta kunstikaitse toimkonnas alustatud tööd kohalike kogude eesti rahva jaoks säilitamise nimel ning soovis muuseumile komplekteerida võimalikult head kohaliku vanema kunsti kogu /1923. aasta talv möödus Raadil uue väljapaneku ettevalmistamise tähe all. Muu hulgas püüdis muuseum tõestada, et ekspositsiooni jaoks on vaja tervet mõisahoonet. Saadud ruumide paigutuse ja laadi tõttu haaras kunstiosakond suurema osa ning etnograafilistele kogudele jäi vaid kolm tuba ja koridor. Kuna kunsti- ja kultuuriloolise osakonna ekspositsiooni koostas ülikooli kunstiajaloo professor Helge Kjellin, oli kunsti suurem osakaal mõistetav. Kjellin lootis ERMist kujunevat eelkõige kunstimuuseumi nagu paljud teised Euroopa rahvusmuuseumid ning sidus selle ülikooli kunstiajalooõpetusega. Neobaroksesse Raadi mõisasse sobisid ERMi kunsti- ja kultuuriloolised kogud kahtlemata paremini kui etnograafiline materjal. Eesti Rahva Muuseumi avamise ajakirjanduslikus järelkajas leidsid viimased aga suuremat tähelepanu, sest eesti rahvakultuuri esemed olid jõudnud Euroopa kultuuri ja kunstiga võrdsele väärikale kohale. Piret Õunapuu arvates sai ERM populaarseks ja armastatud kohaks eelkõige seepärast, et nüüd sai talurahvas minna imetlema oma muuseumisse antud vanavara. Selle kõrval saadi aimu ka kõrgkultuurist ja Euroopa kunstiajaloost, mida tutvustas kunsti- ja kultuuriloolise osakonna ekspositsioon ja täiendas oma interjööridega ka mõisapalee ise. Kjellini koostatud kunsti- ja kultuurilooline ekspositsioon püsis muuseumis aastani, kuid juba aastal hakkasid toimuma muutused, mis mõjutasid ERMi kunstikogude kujunemist. Need olid seotud aastal asutatud ERMi Tallinna osakonnaga, millest loodi aasta novembris Tallinna Eesti Muuseum aastal sai 43 Nii osteti näiteks a ligi 150 baltisaksa kunstnike tööd. Õunapuu, 2015, Eesti Kunstimuuseum asutati algul aastal kui aastal Tartusse rajatud Eesti Rahva Muuseumi Tallinna osakond. Kokkuleppeliselt loetakse Eesti Kunstimuuseumi alguskuupäevaks 17. novembrit 1919, mil Tallinna-Haapsalu Rahukogus registreeriti Tallinna Eesti Muuseumi Ühing ja katkestati sidemed Tartus asuva Eesti Rahva Muuseumiga. Ühingu juhatuse esimeheks valiti kunst- 76

77 Sakste värk ja liigne luksus? muuseum enda kasutusse Kadrioru lossi ning aastal haridusministeeriumilt ja Tallinna linnalt deposiidina arvuka eesti uuema kunsti kogu aasta oli muuseumi jaoks pöördelise tähtsusega, sest esiplaanile tõusid kunsti- ja kultuuriloolised kogud ning etnograafiamuuseumist hakkas kujunema kunstimuuseum aastast ei toetanud riik enam ERMile kunsti ostmist ning järgmisel aastal ähvardas koguni kunstikogudest ilma jäämine. Nimelt saabus aastal Tartusse Tallinna Eesti Muuseumi esindaja Alfred Vaga, kes nõudis ERMi kunstikogude üleandmist. Selle vastu protesteerisid kategooriliselt kunstiühing ja kunstikool Pallas, põhjendades eesti uuema kunsti kogu vajalikkust Tartu kunstiõpilaste ja -huvilistele jaoks. Oma argumendi toetamiseks deponeerisid paljud Pallase liikmed ERMi kunstikogu tugevdamiseks kõige uuemat eesti kunsti 20. sajandi algusest. Kunstiosakonna ja uuema kunsti tähtsuse suurendamiseks korraldati aastal ümber ka muuseumi ekspositsioon, kust baltisaksa kunst välja jäeti ja eesti kunsti osakaalu märkimisväärselt suurendati. Tallinna ja Tartu muuseumide tegevussuunad selginesid aastaks, mil Tallinna Eesti Muuseum Eesti Kunstimuuseumiks ümber organiseeriti. Tallinn pidi loobuma etnograafilistest, Tartu kunstikogudest, kuid see protsess jätkus kuni Teise maailmasõjani ning ERM jätkas ka järgnevatel aastatel oma kunstikogu täiendamist. Õunapuu arvates oli muuseum Kjellini isikus kaotanud tähtsa kunstikogude patrooni. Et kunstiajaloo õppetooli peeti selles küsimuses oluliseks, näitab seegi, et muuseum pöördus pärast Kjellini lahkumist ülikooli poole palvega leida vakantsele õppetoolile uus professor. 45 Olgu siiski rõhutatud, et kui Kjellin soovis näha ERMi kujunemas kunstimuuseumiks Euroopa rahvusmuuseumide eeskujul, siis ERMi kunstikogud täienesid aastate teisel poolel ja aastatel eelkõige uuema ehk kaasaegse eesti kunstiga. Niisiis sai ERMist kunstimuuseum juhuslikult ja sellena püsis ta vaid lühikest aega aastate algul otsiti esmajoones kohta eesti rahvalt kogutud vanavarale, ja saatuse irooniana leiti see koht Eesnik Kristjan Raud, kes töötas haridusministeeriumis kunsti- ja muinsusasjade osakonna juhina 5. veebruarist 1919 kuni 1. juunini 1924 (ametinimetus muutus aastate vältel), seejärel vahetas teda selles ametis välja Rasmus Kangro-Pool. (Tänan täpsustuse eest Anne Unterat). 45 Õunapuu, 2015,

78 Eero Kangor ti alade ühe suurema mõisa valduses asunud kunstikogude kõrval palees, mis oli ehitatud kunstimuuseumiks. ERM kui eesti rahva ajalooga tegelev asutus oli kogunud oma võimaluste piires vaid eesti (rahvuslikku) kunsti, mida Raadi kunstikogu Eestisse jäetud osa Euroopa kunsti osas täiendas. Sellest hoolimata tuli kunstiajaloo professoril Kjellinil kunstiajaloo klassikalisi üksteisele järgnevaid stiile tutvustava väljapaneku koostamisega palju vaeva näha. Sealjuures jäi kunsti- ja kultuuriloolise osakonna ekspositsioonis Eesti (rahvuslikule) kunstile kõrvaline roll. See viga parandati varsti pärast Kjellini lahkumist tingituna soovist säilitada ERM kunstimuuseumina ja võistelda selles osas Tallinna Eesti Muuseumiga. Nõukogude Eestis jäi ERMile vaid etnograafiamuuseumi roll. Kunstiajalugu kui rahvuslik teadus Tartu Ülikooli osast eesti kunstiteaduses aastatel kirjutanud Mart Eller parandas aasta artiklis oma varasemat ja Mirjam Peili seisukohta, et kunstiajaloo professuuri asutamise otsene siht oli edendada kodumaise kunsti uurimist. 46 Elleri sõnul tulenes see kaudselt rahvusülikooli üldisemast eesmärgist ja sõnastati ka aasta ülikooliseaduses, kuid kui Eesti ajaloo, arheoloogia, eesti kirjanduse jne uurimisel ja õpetamisel hakati seda kohe ellu viima, siis kunstiajaloos oli olukord erinev. Eesti kunsti all mõeldi veel kitsalt 19. sajandi teisest poolest alguse saanud eesti rahvuslikku kunsti, mis vähese ajalise distantsi tõttu ei pakkunud veel tõsisemat ajaloolist huvi ning oli suuresti seotud kunsti päevapoliitiliste probleemidega. Varasem kunst, mis koondati balti kunsti mõiste alla, jäi seega rahvuslikust huvisfäärist välja. Elleri arvates valis filosoofiateaduskonna kogu kunstiajaloo professoriks Josef Strzygowski (kes aga Tartusse ei tulnud) seepärast, et peeti silmas kunstiajaloo üldharivat ülesannet ning tahe arendada Eesti elu käsitawat teadust taandus sobiva kandidaadi puudumisel tagaplaanile. Eller viitab, et ülal nimetatud rahvuslike teaduste puhul oli (väljaspool ülikooli) kujunenud teatav traditsioon. Tõepoolest võib rah- 46 Eller, 1983, 65. Vt ka Peil, 1979, 118 ja Mart Eller, Kunstiajaloo uurimine, Leninlik etapp Eesti ajalooteaduses. Historiograafilisi artikleid (Tallinn: Eesti Raamat, 1970),

79 Sakste värk ja liigne luksus? vusliku arheoloogia puhul esimese eestlasena mainida juba 19. sajandi lõpul asjaarmastajana tegutsenud Abja vallakooli õpetajat Jaan Jungi ( ), 47 või etnograafiale ja teistele rahvusteadustele aluse pannud Jakob Hurta ( ), kes kogus eesti rahvaluulet, uskumusi ja kombeid. 48 Samas tuleb arvestada, et vastavad erialad kujunesid Euroopa ülikoolideski välja alles 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul ning nende ajas tagasi ulatuvate traditsioonide konstrueerimine on teleoloogiline ei Jaan Jung ega Jakob Hurt pidanud end mitte arheoloogiks või etnograafiks, vaid ikkagi kooliõpetajaks ja pastoriks. Usutavam on see, et kui aastate alguses erinevad rahvuslikud erialad Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna nimekirja ilmusid, ei olnud veel selget ettekujutust, mis nende ainete sisu peaks olema ja kuidas nad üksteisest peaks eristuma. Selle selgitamine jäeti vastavate õppetoolide professorite ülesandeks. Olgu tähelepanu juhitud sellele, et rahvuslikust seisukohast ühe olulisema teaduse etnograafia jaoks polnud aastal veel professuuri ette nähtudki. Seda enam väärib märkimist eraldi kunstiajaloo õppetooli loomine. Kui arvestada, et etnograafia raames on hiljem tegeldud ka rahvakunstiga, võib ümberpöördult eeldada, et kunstiajaloolt võidi oodata ka rahvakunstiga tegelemist. Mis puutub Viini professori Strzygowski valimisse Tartu Ülikooli esimeseks kunstiajaloo professoriks aastal, tuleks veel selgitada, miks tema kandidatuur alles valimise viimases etapis esile kerkis. Strzygowski nimetati professori kandidaadiks alles siis, kui nimekirjas olid juba rootslane Kjellin ja sakslased Fr. Knapp ja K. Gerstenberg. Tema kandidatuuri ülesseadmisega võidi meelitada mõnda filosoofiateaduskonna kogu liiget mitte andma häält teistele saksa kandidaatidele. See võis omakorda panna eelisseisu Kjellini, sest arvestati juba ette, et Strzygowski nagunii Tartusse ei tule, kuna ta oli juba valitud Soomes Turu eraülikooli kunstiajaloo professoriks. Kjellin oli rootslasest kandidaadina nähtavasti samal pulgal soomlastega, keda usaldati valida teiste rahvuslike erialadele 47 Lembit Jaanits, Evald Tõnisson, Arheoloogia areng, Leninlik etapp Eesti ajalooteaduses. Historiograafilisi artikleid (Tallinn: Eesti Raamat, 1970), Ants Viires, Etnograafilise mõtte arengu põhijooni, Leninlik etapp Eesti ajalooteaduses. Historiograafilisi artikleid (Tallinn: Eesti Raamat, 1970),

80 Eero Kangor õppejõududeks. Olgu siiski mainitud, et Tartu Ülikooli kutsuti tööle ka teisi maailmakuulsaid professoreid, kellest osa tõesti Tartus tööle asusid. Filosoofiateaduskonna kogu tundis kahtlemata Strzygowski teadustöid, milles oli eriliselt rõhutatud Lähis-Ida, aga ka Põhja- ja Ida-Euroopa rahvaste rolli Euroopa kunstiajaloo arengus. Kuivõrd aga Strzygowski oleks aidanud kaasa eesti rahvusliku kunstiteaduse kujundamisele, jääb siinkohal vastuseta. Kokkuvõte Kunsti ajalugu uurivate teaduste eristamine, sh eraldi kunstiajaloo eriala kujundamine, toimus alates 18. sajandi lõpust saksa ülikoolides ja hoogustus 19. sajandi lõpul. Kuni selle ajani käsitleti kujutavaid kunste kunsti üldaine raames, mis võis erinevates ülikoolides hõlmata nii muinasteadust ehk klassikalist arheoloogiat ja -filoloogiat kui ka kirjandusajalugu, aga ka joonistusõpetust. Kitsamaid ülikoolierialasid hakati eesmärgipäraselt kujundama alles 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Erialaspetsiifiliste meetodite väljatöötamine oli seotud teaduslike kogudega. Kunstiajaloo uurimisel ja õpetamisel oli tähtis roll kunstikogudel, kus sai vahetult teoseid tundma õppida, ja hiljem fotograafilistel kogudel, mis võimaldasid reprodutseeritud kujul mujal asuvaid kunstiteoseid analüüsida. Seepärast oli kunstiajaloo uurimine ja õpetamine tihedalt seotud kohalike kunstikogude ja -muuseumiga. Euroopa suurriikide rahvusmuuseumid on sisuliselt kunstimuuseumid, mis põhinevad monarhide kunstikogudel. Eestis selliste muuseumide tekkimiseks eeldusi polnud ning rahvusmuuseum loodi hoopis teistel alustel. Varem Vene impeeriumi kuulunud Eesti alasid valitsesid enne Eesti Vabariigi loomist aastasadu baltisakslased, kes aasta maareformiga kaotasid lisaks poliitilisele võimule ka majandusliku võimu; eesti rahvuslik eliit hakkas domineerima ka vaimses sfääris. Rahvustevaheline pinge jättis oma jälje ka kunstiajaloo eriala kujundamisele Tartu Ülikoolis ja kunstikogudele ERMis. Helge Kjellini katse kujundada kunsti- ja kultuuriloolise osakonna väljapanekuga ERMist Euroopa rahvusmuuseumidega sarnast kunstimuuseumi sai võimalikuks vaid tänu Reinhold Karl von Lipharti annetusele, mis jättis umbes kolmandiku kuulsast Raa- 80

81 Sakste värk ja liigne luksus? di mõisa kogust Eesti riigile. Pärast Kjellini lahkumist Tartu Ülikoolist muudeti peatselt ka kunsti- ja kultuuriloolise osakonna väljapaneku rõhuasetust eesti (rahvusliku) kunsti kasuks. Eesti rahvusest kunstnike looming ehk tollases tähenduses eesti kunst oli veel liiga hiljutine nähtus, et pakkuda ajaloolist huvi kunstiajaloo professorile ülikoolis. Sellega oli välistatud esimene tingimus kunstiajaloo kujundamisele rahvuslikuks teaduseks. Rahvusliku teaduse staatus oleks nähtavasti aidanud kaasa kunstiajaloo eriala säilimisele rahvusülikoolis, kuid arvestades kunstiajaloo uurimise ja õpetamise traditsiooni Kesk- ja Põhja-Euroopas, kust oli kõige tõenäolisem leida sobivaid professorikandidaate, oli see juba eos välistatud. Tartu Ülikooli esimene kunstiajaloo professor Kjellin hakkas tegelema balti(saksa) kunstiga, täpsemalt keskaegse kirikukunsti uurimisega, seades sellega kahtluse alla Eesti kunstiajaloo rahvusliku eristuse otstarbekuse. Omas ajas oli see liiga uuenduslik ja harjumatu ning eesti ja balti kunsti eristus hüljati alles pärast Teist maailmasõda. Selleks ajaks oli suurem osa baltisakslastest Eestist juba lahkunud. Eero Kangor, MA, on Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakonna kunstimälestiste peaspetsialist 81

82 Eero Kangor Too noble and too German? Art history at the Estonian national university and the Estonian National Museum EERO KANGOR Tallinn Urban Planning Department This article aspires to shed light on the complex relations of art history at the Estonian national university and the art collection policies of the Estonian National Museum in the context of the cultural and education policy of the state. The discussions on the law of the Estonian national university at the Estonian parliament Riigikogu in covered the topics of the national goals and benefits of the university. It was stressed that research and instruction at the Estonian national university should be focused on issues relevant for the Estonian state and nation. National art policy and the study of national art history were not discussed because they did not exist. However, the attitude towards the subjects of art and art history became apparent in connection with the export of the Liphart art collection. The collection of the Baltic German noble family of Liphart had been amassed since the 18th century and was widely known as the best art collection in the Baltic provinces. The family moved away from Estonia in 1918, leaving their collection behind. With the land reform of 1919 Baltic German families were dispossessed of their land, but not of their movable property which made it possible for the Liphart family to apply for a permission to export their art collection. Such a collection could have been regarded as a priceless subject for the study and appreciation of art history and a part of national heritage, but export was permitted in 1920 after the Liphart family agreed to donate a third of the collection to the Estonian state. The Liphart donation was deposited at the Estonian National Museum (ENM). The museum was established in 1909 for the ethnographic collections gathered by Estonian intellectuals who aspired to revive Estonian national culture. ENM also collected the work of ethnic Estonian artists at the time, their work was actually termed Estonian art as opposed to Baltic art that meant the rest of the artis- 82

83 Sakste värk ja liigne luksus? tic culture and heritage created on Estonian territory. At the beginning of the 1920s ENM was looking for a place to house its collections and requested the former Liphart manor house that also housed the Liphart donation from the state. In 1923, the first exposition of ENM was compiled by the first art history professor at the Estonian-language University of Tartu, Helge Kjellin, a Swedish citizen. He attributed more value to general art history, using mainly pieces from the Liphart donation in the exhibition, leaving less room for Estonian art and the ethnographic collection. After Kjellin left Tartu, this error was soon amended, and the Estonian art and ethnographic collections were displayed more prominently. 83

84 Liidia Poska-Teiss, esimene eestlasest arengubioloog TERJE LÕBU, KEN KALLING Loodusteadlane, esimene eestlannast teaduste doktor Liidia (Lydia) Poska-Teiss ei ole seni pälvinud ajaloouurijate piisavat tähelepanu. 1 Teda ei ole isegi näiteks aastail kõrghariduse omandanud eesti päritolu naiste nimekirjas. 2 Võibolla on tagaplaanile jäämise põhjus selles, et mitmes väljaandes on tema doktorikraadi omandamise aasta vale ( ), kuid on ka õigeid andmeid aastal sai Poska-Teiss dotsendiks, doktoriks oli ta end väidelnud juba aastal. 5 Perekondlik taust ja esmane teadlaskarjäär Liidia Poska-Teiss pärines Eesti kultuurilugu ja riiklust tugevalt mõjutanud Poskade suguvõsast, mille tuntuim esindaja oli ehk Liidia 1 Tema kohta kõige põhjalikumalt, vt: Kalju Põldvere, Sada aastat prof. L. Poska-Teissi sünnist, Eesti Loodus, nr 4 (1988), Vita academica, vita feminae, koost. Sirje Tamul (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999). 3 ; ; ( ). 4 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide M (N) Sap (2003), ( ). 5 Esimene naine, kes Tartu ülikoolis doktorikraadi sai, oli arstiteaduskonnas õppinud Renate Beckmann (1901?). Teda on mõningates allikates märgitud eestlannaks (on teinud seda korra ka ise), kuid pigem oli siiski tegu saksastunud isikuga. Tema side Eesti kultuuriruumiga jäi põgusaks ka seetõttu, et nõrk tervis vajas elukohana Šveitsi. Seega oli esimene ennast doktoriks väidelnud eestlanna, kellel oli ka 37 aastat kestnud teaduslik ja töine suhe Tartu ülikooliga, Liidia Poska-Teiss. 84 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019)

85 Liidia Poska-Teiss, esimene eestlasest arengubioloog lell, Eesti esimene välisminister Jaan Poska ( ). Suguvõsas valitsenud vaimne õhustik mõjutas kindlasti ka Liidia valikuid ning nii pole juhuslik, et esimene doktorikraadiga eestlanna just sealt sirgus. Liidia isa Mihhail Poska ( ) oli Jaan Poska kuus aastat vanem vend, kes perekondliku traditsiooni kohaselt oli õppinud Riia vaimulikus seminaris, hiljem ka Tartu ülikoolis. Saanud koolide inspektoriks, aitas ta pärast isa surma majanduslikult ka ülikoolis õppivat venda Jaani. Liidia Poska-Teiss sündis aastal Saaremaal Kuressaares, kuid rahvakoolide inspektori ametit pidav isa suundus peagi tööle Tallinnasse, kus sai Harjumaa Rapla jaoskonna talurahvaasjade komissariks. Liidia oli nelja-aastane, kui isa suri (vend Mihhail oli kõigest kaheaastane). Peres oli veel üks õde, kes tõenäoliselt suri imikuna. Varakult lesestunud ema Appolinaria (preestri tütar, pärit Tartust, sünninimi Žemtšužina) tuli siiski edukalt toime oma lastele hariduse andmisega. Liidia õppis Tallinnas prl Eberhardti saksa erakoolis. Et tütar saaks tasuta õppida, töötas ema samas koolis vene keele õpetajana. Erakoolil polnud eksamite vastuvõtu õigust, seetõttu tegi Poska-Teiss kodukooliõpetajanna eksamid Nikolai gümnaasiumis, kus tema peaõppeained olid maateadus, rehkendus, vene keel, ajalugu ja saksa keel. 6 Haridusteed jätkas ta Peterburis, kus tollal pakuti naistele mitmeid õppimisvõimalusi. Peterburis oli ka lihtsam (kui nt Tartus) teenistust leida, sellega tuli arvestada, sest emal tuli korraga koolitada kahte last vend Mihhail (1890?) siirdus Tartusse, kus õppis aastail õigusteadust. Valikut minna Peterburi õppima kergendas ka pere õigeusklik taust ja kodune vene keel aastal astus 20-aastane Poska Peterburi M. A. Lohvitskaja-Skaloni kõrgematele naiste loodusteaduslikele kursustele aastal kursused lõpetanud Poska hinnetelehel oli viite kõrval ainuke neli füüsikaline keemia. 7 Juba kolmandal kursusel hakkas ta tööle histoloogia assistendi abina, kusjuures kaks viimast õpinguaastat töötas ta Petrogradi ülikoolis professor Valentin Dogeli ( ) 8 laboris ning jäi sinna tööle histoloogia assistendina ka 6 EAA, , l EAA, , l Valentin Dogel oli maailmanimega teadlane, kelle eriala oli parasitoloogia ja protozooloogia. Viimasena mainitud teadusharu uurib ainurakseid. 85

86 Terje Lõbu, Ken Kalling pärast kursuste lõpetamist. Amet eeldas õppetöö läbiviimist, kuid tegeleda sai ka teadusega. L. Poska uurimisobjektiks sai kassi südame epikardium, uurimisteemaks tuumade arv lameepiteeli rakkudes. 9 Alates aastast lisandus assistendikoht maailmakuulsa professor Vladimir Behterevi ( ) psühhoneuroloogia instituudis. Kalju Põldvere ( ), kes on avaldanud Poska-Teissi seni kõige põhjalikuma eluloo, mainib, et ka selles instituudis oli ta histoloogia ja embrüoloogia õppejõud. 10 Õpingu- ja tööaastad Peterburis lõid tugeva aluse Poska-Teissi hilisemale teadustööle. Vene revolutsioon katkestas Poska-Teissi teadlaspüüdlused impeeriumi pealinnas, ta loobus oma tööst, saabus aasta jõuludeks koju Tallinnasse ega pöördunud enam Venemaale tagasi. Tänu õpetajakutsele leidis ta Tallinnas tööd looduslooõpetajana kahes tütarlaste gümnaasiumis. Ei olnud just palju neid Venemaal elavaid eestlasi, kes oleks juba aasta sügisel aimanud, et aeg on pöörduda kodumaale. Paraku ei ole teada, kas Liidia otsust Eestisse jääda mõjutas rahvuslik meelsus, Petrogradi sündmuste nägemine, mure oma Tallinnas üksi elava ema pärast või onu Jaan Poska, kes aasta detsembris viibis pikemat aega Petrogradis? Samal sügisel nimelt katkestas õpingud Petrogradis ka Jaan Poska tütar Vera (Poska-Grünthal, ), küll aga jätkas seal arstiõpinguid tema tütar Ksenia (Xenia, ). Vera Poska ja Liidia vend Mihhail, kes oli lõpetanud Tartus õigusteaduskonna ning jäänud sinna tööle Rooma õiguse õppejõuna, lahkusid aastal Tartust ja läksid koos ülikooliga Voroneži. Mihhail Poska jäigi Venemaale. 16. juunil 1921 abiellus Liidia Poska Aleksander Teissiga. Mõlemad olid õigeusklikud, aastal sündinud Aleksandri isa oli Hiiumaal Pühalepas õigeusu preester. Teiss oli lõpetanud Tallinnas Aleksandri gümnaasiumi. Enne, kui temast sai Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna keemiaosakonna üliõpilane, jõudis ta õppida Riia polütehnikumis ja Petrogradi tehnoloogiainstituudis. 11 Ülikooliõpingud venisid pikaks ( ), kuna Aleksander oli sõjaväelane. 14 aastat kestnud õpingute järel sai major Teiss cum laude 9 EAA, , l Kalju Põldvere, Sada aastat professor Liidia Poska-Teissi sünnist, Eesti Loodus, 4 (1988), EAA, , l

87 Liidia Poska-Teiss, esimene eestlasest arengubioloog Pilt nr 1. Liidia Poska-Teiss Berliinis aastal (erakogu). diplomi ning soovis jätkata õpinguid tehnikateaduskonna keemiainseneride harus. Kahjuks lõppes tema elu traagiliselt, ta oli üks 15. juunil aastal Tallinnas Männiku sõjaväe laskemoonalaos toimunud plahvatuse ohvreid. Nii jäi Poska-Teiss, nagu kunagi ka tema ema, lesena üksi kasvatama aastal sündinud tütart Liidiat. Töö Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis Petrogradis külge saadud teadusepisik ei jätnud Liidia Poska-Teissi enam rahule aasta kevadel, mil alles käisid eestikeelse Tartu ülikooli avamise ettevalmistustööd, esitas ta palve ülikooli hoolekandjale, soovides ülikoolis mingisugust tööd histoloogia õppetooli juures, olgu see loodus- või arstiteaduskonnas. 12 Liidia Poska-Teiss 12 EAA, , l

88 Terje Lõbu, Ken Kalling tahtis kindlasti jätkata Petrogradis alustatud uurimistööd. Arstiteaduskonna histoloogia õppetooli juures ei leitud vaba kohta, jäi võimalus asuda aasta septembris tööle zooloogia õppetooli assistendina. 13 Järgnevaks 37 aastaks, kuni oma surmani aastal, jäi Poska-Teiss seotuks Tartu ülikooliga. Tema karjäär rahvusülikoolis kulges tõusvas joones. Ehkki haritud eesti keelt valdavatest suure teaduspotentsiaaliga inimestest oli suur puudus, et pakutud Petrogradist tulnud Poska-Teissile kohe kõrget kohta. Pole selge, kas põhjus oli selles, et tegemist oli naisterahvaga, kes tollase arusaama järgi teadlase ja õppejõuna pigem arvesse ei tulnud, või selles, et seni vaid venekeelses seltskonnas liikununa ei pruukinud ta esialgu eesti keeles kuigi tugev olla. 14 Samas, ega paljude teistegi Venemaalt Tartu ülikooli õpetama tulnud eesti nimedega teadlaste eesti keel ladus olnud. Esimene tõus karjääriredelil oli aastal, mil matemaatika-loodusteaduskonna nõukogu valis ta ühehäälselt neljaks aastaks vanemassistendiks aastal õnnestus Poska-Teissil saada vanemassistendi koht histoloogia õppetoolis (toonase nimega histoloogia-, embrüoloogia ja võrdleva anatoomia instituut), mis tähendas üleminekut arstiteaduskonda. Instituuti juhatas siis Harry Kull ( ), kes oli omal ajal üks väheseid rahvusvaheliselt tuntud eesti teadlasi 16 (samas ka üks neid, kes eesti keeles oma teadustööd tutvustada ei osanud). Assistendi töö oli eriti ülikooli algusaastetel paljunõudev. Rahvusülikool alustas tööd puhtalt lehelt. Juhul, kui professor oli mujalt saabunud ega tundnud kohalikke olusid ja keelt, pidid õppetoolide juures olevad assistendid olema need, kelle organisatoorsed oskused ja teadmised määrasid õppetöö eduka kulgemise. See, kas assistent sai tegelda ka teadustööga, olenes professorist. Oli ka neid, kes kasutasid oma assistente vaid administratiivsete ning õppeülesannete 13 Helmut Piirimäe (koost), Eesti ülikooli algus. Tartu ülikooli uuestisünd rahvusülikoolina 1919 (Tartu, 1994), Julius Tehver meenutab, et kui ta aastal esimest korda Poska-Teissi kohtas, juhendas too praktikumi eesti (vajaduse korral ka vene) keeles. Samas oma kolleegidega suheldi pigem vene ja saksa keeles. Julius Tehver, Mälestuskilde Liidia Poska-Teissist, Eesti Loodus, 4 (1988), EAA, , l Vt: Maie Toomsalu, Vana anatoomikumi professorid (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002),

89 Liidia Poska-Teiss, esimene eestlasest arengubioloog täitmiseks. Tundub, et Poska-Teissil vedas ülemustega. Professorid Johannes Piiper ( ) 17 ja Harry Kull andsid assistendile aega ka teadustööks ning juhendasid seda. Poska-Teissi haridustee ei olnud kunagi olnud eestikeelne. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli sattumine nõudis ümberkohanemist. Tema esmaseks eelistuseks teaduskeelena jäigi saksa keel, millel toona oli veel ka maailmateaduses kaalu, rääkimata Eestist aastal täiendas Poska-Teiss end Berliini ülikoolis histoloog Rudolf Krause ( ) ja embrüoloog Franz Keibeli ( ) juures. Põldvere kirjutab, et Poska-Teiss jättis jälje teaduslukku eeskätt karüoloogias (õpetus rakutuumast ja/või kromosoomidest) ning lisab, et ta oli meil tollal ainus laia üldbioloogilise haridusega histoloog. Nagu juhendaja Kullgi, oli ka Poska-Teiss väga hea histotehnik. Ta tõi aastal histotehnikasse uue meetodi matseratsiooni 18 teel eraldatud ripsepiteelirakkude preparaatide valmistamise. 19 On meenutatud, et Poska-Teissile pakkus tema enda sõnade kohaselt õnnestunud mikropreparaat esteetilist naudingut. 20 Põldvere kirjutab, et Poska-Teissi esimene teaduslike tööde tsükkel käsitles serooskestade kattekoe (mesoteeli) ehitust: Kassi (1923, arvestati magistritööna 1930) ja inimese (1936) südamepauna epiteeli uurimine selgitas epiteelialuse põhikile (basaalmembraani) olemasolu. Poska-Teiss kirjeldas ka hulgatuumalisuse kujunemist, kusjuures kinnitust leidis Aleksei Zavarzini ( ) aastal tehtud tähelepanek, et koos tuumade arvu kasvamisega rakus 17 Johannes Piiper sai selgroogsete zooloogia professoriks aastal. Doktoritöö kaitses ta alles aastal Londonis lindude selgroo embrüoloogilisest arengust (vt: On the Evolution of the vertebral column in birds, illustrated by its development in Larus and Struthio). 18 Kudede lagunemine üksikrakkudeks rakuvaheaine lagunemise tagajärjel (ensüümide toimel, keetmisel, külmutamisel, leotamisel). 19 L. Poska-Teiss, Eine Methode zur Herstellung von Präparaten isolierter Flimmerepithelzellen, Zeitschrift für wissenschaftliche Mikroskopie und mikroskopische Technik (Leipzig: S. Hirzel, 1934), Põldvere, Akadeemik Aleksei Zavarzin püstitas kudede evolutsiooni paralleelteooria, st, et eri loomarühmadel sarnaseid funktsioone täitvatel kudedel on sarnaseid jooni ehituses ja paralleelseid evolutsioonisuundi. Märkimist väärib seegi, et Zavarzin oli M. A. Lohvitskaja-Skaloni kõrgemate naiste loodusteaduslike kursuste õppejõud siis, kui Poska seal õppis, samuti peetakse teda Aleksandr Dogeli õpilaseks. Aleksander Dogel ( ) oli Peterburi ülikooli õppejõud aastast ja teda peetakse üheks neurohistoloogia alusepanijaks. 89

90 Terje Lõbu, Ken Kalling suureneb rakutsentrite arv. Kokkuvõttes näitas Poska-Teiss hulgatuumaliste õgirakkude (makrofaagide) ja mesoteeli rakkude tsütoloogilist sarnasust ning mesoteelirakkude ja sidekoerakkude (fibroplastide) bioloogilist erinevust. 22 Põldvere kirjutab, et Poska-Teiss panustas ka nendesse diskussioonidesse, mida aastatel arengubioloogias endiselt peeti, nimelt küsimusse sugurakkude spetsiifilisusest. Ühe teooria kohaselt eristuksid sugurakkude algvormid varakult ning sugurakud omakorda tekiksid ainult neist. Seda nn idurajateooriat, mis eitas somaatiliste rakkude osalemist sugurakkude tekkes, esindas August Weismann ( ), kelle peamine sõnum pärilikkusõpetuse kujunemisse oli, et omandatud tunnused ei pärandu järglastele. 23 Vastupidine õpetus väitis, et sugurakud tekivad sugunäärmeid katvast mesoteelist, teisisõnu somaatilistest ehk keharakkudest. Uurides rohukonna kõhukelme epiteeli aastaajalisi muutusi, kinnitas Poska-Teiss idurajateooria paikapidavust. 24 Ta püüdis selgitada ka üksikute rakuvormide muutumist üksteiseks, seda juttselg-kärnkonna kulleste marrasnahka (epidermist) uurides. Kirjeldatud valge kitli bioloogia kõrval leidis Poska-Teiss aega ka loodusesse põigata. Väljaspool ülikooliseinu oli ta tegev Looduseuurijate Seltsis (LUS). Paljud tema uurimused on leidnud kajastamist LUS-i aastaraamatutes. Temalt ilmus kolm kirjutist Eesti limustefauna kohta, 25 samuti oli just tema esimene, kes tegi Eestis kindlaks uue konnaliigi rohe-kärnkonna. Poska-Teiss on ka kahe eluloolise kirjutise autor Harry Kullist 26 ja Julius von Kennelist ( ), 27 lisaks panustas ta Eesti baerianasse, uurides Karl Ernst von Baeri ( ) kirjavahetust, mis oli säilinud histoloogia instituudis Põldvere, Etteruttavalt võib öelda, et hiljem nõukogude aastatel Poska-Teissi ahistanud nn lõssenkism oli just vastupidisel seisukohal. 24 L. Poska-Teiss, Jahreszyklische Veränderungen im Peritonealepithel des Froschhodens, Acta Instituti et Musei Zoologici Universitatis Tartuensis, 2 (1929), Vt nt: L. Poska-Teiss, Zur Schneckenfauna Estlands (Tartu, 1928). 26 L. Poska-Teiss, Professor Harry Andreas Kull i elust ja tööst (kalmumonumendi avamisel peetud kõne), Eesti Arst, 12 (1936), L. Poska-Teiss, Julius von Kennel. In memoriam, Eesti Loodus, 1 (1939), L. Poska-Teiss, Verzeichniss der in der Bibliothek des Histologischen Institutes der Universität Tartu (Dorpat) befindlichen Manuskripten und Notizen K. E. v. Baer's und einige Gedanken bei der Durchsicht derselben. Käsikiri, TÜ raamatukogu, käsikirjakogu, f 61, s

91 Liidia Poska-Teiss, esimene eestlasest arengubioloog Poska-Teissi huvi bioloogia ajaloo vastu kinnitab ka see, et tema üldbioloogia kursus oli üles ehitatud ajaloolise lähenemise baasil aasta maikuus oli Poska-Teiss valmis doktoriväitekirja kaitsmiseks. Ta esitas matemaatika-loodusteaduskonna nõukogule uurimuse Bufo vulgaris Laur i spermatogooniumid ja nende võrdlus sama looma larvaalsete somaatiliste rakkudega. 30 Töö läbivaatamiseks määrati komisjon, mille liikmed olid professorid Piiper ja Kull. Lisaks töö teaduslikule analüüsile tuli esimesel eestlannast doktorikraadi taotlejal läbida aga veel üks kontroll. Nimelt tuli komisjonil selgitada, kas Petrogradis naiskursustel omandatud haridus vastab Tartu ülikooli magistrikraadile. Dekaani juhtimisel võrreldi Tartu Ülikoolis toona zooloogia magistrikraadi taotlejale esitatud eksaminõudeid Poska-Teissi poolt Venemaal sooritatud eksamitega ning nenditi, et sealset haridust võib tunnistada samaväärseks Tartu Ülikooli zooloogiamagistri omaga. Siinse ülikooli nõuded täitis Poska-Teiss kuhjaga, kuna Tartus oli nõutud 12 eksamit, kuid naiskursustel oli ta neid sooritatud 26 ning seda väga edukalt oktoobril 1930 otsustaski teaduskonna nõukogu, et L. Poska-Teissi Petrogradi õpingud, lisaks uurimus Zur Frage über die vielkernigen Zellen des einschichtigen Plattenepithels, tuleb tunnistada võrdväärseks TÜ zooloogia magistriastmega. 32 Oktoobrikuu lõpus võttis teaduskonna nõukogu väitekirja vastu ja lubas avalikule kaitsmisele. See kulges aasta 29. novembril edukalt ning 10. detsembril kinnitati Liidia Poska-Teiss dr. phil. nat. astme vääriliseks. Põldvere peab seda tööd Poska-Teissi kõige väärtuslikumas panuseks teadusesse. Seda seepärast, et autor näitas, et nn ürgseemnerakkude (spermatogoonide) kromosoomid ei muutu interfaasis mitte üksteisest eristamatuks, nagu juhtub tavalistes keharakkudes, vaid 29 Tehver, L. Poska-Teiss, Bufo vulgaris Laur i spermatogooniumid ja nende võrdlus sama looma larvaalsete somaatiliste rakkudega: töö esitatud Tartu Ülikooli Loodusteaduskonnale doctor zoologiae astme omandamiseks. (Spermatogonien von Bufo vulgaris Laur, und ihr Vergleich mit larvalen somatischen Zellen desselben Tieres) Tartu Ülikool, loodusteaduskond (Käsikiri TÜ raamatukogus). 31 EAA, , l Zur Frage über die vielkernigen Zellen des einschichtigen Plattenepithels: mit 11 Abbildungen auf 2 Tafeln. Assistent L. Poska-Teiss (Dorpat, 1922). Selle töö oli Poska-Teiss kirjutanud esmalt juba Peterburis, kuid see oli kaduma läinud. 91

92 Terje Lõbu, Ken Kalling säilivad hästi eristuvate tuumakesi sisaldavate põiekestena. Nende arv on haploidne (ühekordne, võimalik on veel diploidsus ehk kahekordsus jm variandid), mistõttu tuleks oletada spermatogooni kromosoomide konjugatsiooni, st sünaptilist protsessi. Profaasis ilmub jällegi diploidne kromosoomistik. See on ka põhjus, miks spermatogoonide mitoose tuleb pidada somaatiliseks. Põldvere järeldab niisiis, et Poska-Teissi väitekiri osutus kromosoomide pidevuse teooria arvestatavaks tõestuseks. 33 Esimene eestlannast teaduste doktor jätkas Tartu ülikoolis assistenditööd. Doktoridiplomit ei läinudki tal esialgu tarvis, selle võttis ta kantseleist välja alles kolm aastat hiljem. Poska-Teiss luges arstiteaduskonna üliõpilastele histoloogia ja embrüoloogia kursust. Histoloogia ja embrüoloogia õppetooli juhataja Eduard Gustav Aunap ( ) hindas kõrgelt oma vanemassistenti, märkides, et Poska-Teiss on naturalist, 34 kes on instituudile kasulikuks osutunud oma loodusteaduslike teadmistega, kuna histoloogia ja eriti embrüoloogia on arstiteaduslike ja loodusteaduslike ainete piirialad aasta kevadel avaldas Poska-Teiss soovi sõita Zürichisse ja Lyoni, et tutvuda kudede kultiveerimise tehnikaga (koekultuuridega), mida oli hakatud laialdaselt kasutama paljude histoloogiliste probleemide uurimiseks, kuid Tartu Ülikoolis veel mitte. Kahjuks jäi sõit ära, kuna ülikool ei andnud talle soovitud reisitoetust 500 krooni aasta lõpul pöördus Poska-Teiss matemaatika-loodusteaduskonna nõukogu poole palvega anda talle dotsendiõigused. Selle palve kaalumiseks loodud komisjon liikmed Heinrich Riikoja ( ), Piiper, Aunap hindas Poska-Teissi habilitatsioonitööd 37 ning määras dotsendikoha taotlejale habilitatsiooniettekande aja. Poska-Teiss pidas ettekande Uued andmed mesoteeli ehitusest (isiklike trükis avaldamata uurimuste põhjal) Õpetatud Nõukogu saalis ning 25. ap- 33 Põldvere, Arstiteaduskonnas tasus seda rõhutada, sest tundub, et arstid toona püüdsid oma teaduskonnas kohti hoida oma eriala inimestele. Juhan Aul näiteks on oma mälestustes kurtnud, et just sellise vastuolu tõttu ei saanud temast füsioloogi. Vt: K. Kalling. Rektor Jüri Kärner (Tallinn, Aasta Raamat, 2019), EAA, , l EAA, , Ein Beitrag zur Frage über den Bau des Mesothels. Epikardialmesothel des Menschen, Zeitschrift für Zellforschung und mikroskopische Anatomie, 24. kd, 1/3. vihik (1936),

93 Liidia Poska-Teiss, esimene eestlasest arengubioloog rillil aastal anti talle dotsendi õigused histoloogia alal. Värske dotsent alustas samal sügisel loengukursust Tsütoloogilisi probleeme uurimuste valgusel, kuid juba järgmisel aastal palus ta end alates aasta sügisest loengutest vabastada töömahu suurenemise tõttu, mis oli tingitud arstiteaduskonna üleminekust uutele õppekavadele. Need oli kehtestanud Eestisse saabunud uus võim. Töö Tartu Riiklikus Ülikoolis aasta traagiline suvi lõi sassi kõigi eestimaalaste elu, Poska-Teissi karjäär ülikoolis muutus samuti ettearvamatuks aasta 30. detsembril sai ta histoloogia-embrüoloogia kateedri assistendiks. Uus võim hakkas peagi kaaluma õppejõudude sobivust oma ametikohale ning seoses sellega kerkis jälle üles küsimus, kas doktorikraadiga Poska-Teissil ikka on magistrikraad? See oli aeg, mil vallandati mitmed Konstantin Pätsi ( ) poolt aastast kehtima pandud uue ülikooli seaduse alusel ametisse nimetatud õppejõud. Ette sai heita ülikooli autonoomia rikkumist nende ametisse määramisel, tegelik vallandamise põhjus (ning, olgem ausad, ka Pätsi-poolne ametisse nimetamise põhjus) oli pigem poliitiline. 38 Niisiis saadeti aasta maikuus ülikooli kantseleist järelepärimine matemaatika-loodusteaduskonda, et uurida ka Poska-Teissi magistrikraadi kohta, ning saadi vastus, mida lugeja eelneva põhjal juba teab. Esialgu Poska-Teissi positsioon ülikoolis tõusis. Seda siis, kui aasta veebruaris muudeti punavõimule ideoloogiliselt sobimatu eugeenika instituut, 39 mis oli aastal arstiteaduskonna juurde loodud, üldbioloogia laboratooriumiks. Seda hakkas juhatama Poska-Teiss ning see viidi matemaatika-loodusteaduskonna koosseisu. 40 Eugeenika instituudi üks valdkondi oli olnud geneetika õpetamine ning seega näeme siin hilisema geneetika ja darvinismi (histoloogia) kateedri sündi. Üsna pea oli taas võimuvahetus ning aasta 28. juulil määras rektor Edgar Kant ( ) Poska-Teissi üldbioloogia kateedri juha- 38 Vt nt: Ken Kalling, Rektor Hugo Kaho (Tallinn, Aasta Raamat, 2009), l Huvitava faktina võib esile tõsta, et aastal, mil likvideeriti ka Eesti Eugeenika ja Genealoogia Selts Tõutervis, kuulus selle juhatusse vandeadvokaat Vera Poska-Grünthal. 40 EAA, , l

94 Terje Lõbu, Ken Kalling tajaks ning professori kohusetäitjaks. Aeg selles ametis jäi lühikeseks, sest aasta detsembris eugeenika instituut taastati ning ametisse ennistati ka selle algne juhataja Hans Madissoon ( ). 41 Oli ilmselt hea, et Poska-Teiss Saksa okupatsiooni ajal kõrgetel kohtadel ei olnud (eriti eugeenika jms seotud valdkondades). Poska-Teiss püsis tagaplaanil, veetes enamiku aega Peedul suvilas. Õppetöö sõja ajal oli tagasihoidlik, vahepeal kandis Poska-Teiss ametinimetust instruktor-assistent. Päris ilma teadusliku oportunismita ta siiski ei pääsenud. Kuivõrd Saksa okupatsiooni ajal hakati Tartus teadlikult rõhutama sidemeid saksa kultuuriruumiga, siis tema panus ajastuomasesse teadustöösse oli eespool viidatud uurimus Baeri kohta. Pärast sõda, aastal sai Poska-Teiss professoriks aastal loodud üldbioloogia laboratoorium matemaatika-loodusteaduskonna koosseisus muudeti aastal darvinismi ja üldbioloogia kateedriks. Poska-Teissi peamine koormus toona tuli üldbioloogia kursuse lugemisest arstidele ja bioloogidele aastal ülikoolis õpinguid alustanud Kalju Põldverele jäi mulje, et tema poolt loengus kuuldu oli päris palju mõjutatud saksa loodusteadlase Oskar Hertwigi ( ) töödest. Mainitu andis suure panuse embrüoloogiateadusse, kuid ka tsütoloogiasse aastal ilmus Poska-Teissi, Aunapi ja Julius Tehveri ( ) koostatud üldhistoloogia õpik (Poska-Teiss kirjutas selle tsütoloogiaosa). Seda kasutas veel tema tütretütar Ellen Lembra, kes astus aastal Tartu ülikoolis arstiteadust õppima. 42 Põldvere iseloomustas oma õppejõudu nii: Minu mulje kohaselt oli ta tsaariaegse lastetoaga, euroopaliku suundumusega intelligent. Rangus ja korrektsus paaris sisemise leebusega. Suhtumine oma ainesse kui kaunisse. Lihtne soeng ja riietus. Sugugi mitte kõva hääl kostis ometi auditooriumi kaugeimassegi nurka. [ ] Ta näis mittekaasaegsena, oli tolleaegse reaalsusega kuidagi sobimatu. 43 Darvinismi ja üldbioloogia kateedrit juhatas Harald Haberman ( ), kes aga aastal läks Leningradi aspirantuuri (doktorantuuri). Kuulujutud räägivad, et Haberman varjas ennast sellisel moel Eesti kommunistlikus ladvikus toime pandud puhastuse eest. 44 Profes- 41 Kroonika, Eesti Arst, 3 (1941), Vestlus Ellen Lembraga 15. mai Põldvere, Harald Haberman, Tagasivaatamisi (Tallinn: Eesti Raamat, 1988),

95 Liidia Poska-Teiss, esimene eestlasest arengubioloog sor Poska-Teiss juhtis kateedrit niisiis aastatel , olles küll ajutine kohusetäitja. 45 Need olid paraku Tartu ülikoolile, eriti aga bioloogiateadlastele rasked aastad. Ka Poska-Teiss jäi stalinistliku kaadripoliitika hammasrataste vahele. Ta oli oma perekondliku tausta tõttu niigi ohustatud, kuid just tema erialal (histoloogia, tsütoloogia ja geneetika) puhkes stalinlikus NSV Liidus pseudoõpetuste laine. Nende sisul ei hakka siinkohal pikemalt peatuma (seda on juba tehtud 46 ), rõhutaks vaid seda, et puhtteaduslike vastuolude kõrval oli kõnesolevate kampaaniate taga eeskätt võimuvõitlus teadusringkondades. Eestis kui hiljuti impeeriumiga liidetud alal, mille eliiti tuli seetõttu eriti põhjalikult töödelda, võimendasid neid kampaaniaid samal ajal toimuvad poliitilised repressioonid. Neist on põhjalikult kirjutanud Lembit Raid, kelle raamatus aastail Tartu ülikoolis läbi viidud parteipoliitikast on Poska-Teissi nimi ühe rünnatavana pidevalt esil. 47 Esimest korda tuli survet taluda aasta kevadel, mil ülikoolis hakati tõsisemalt peale suruma lõssenkistlikke kontseptsioone. 48 Järgnesid Pavlovi-kampaania jne. Põldvere meenutab, et aastal kuulas ta ühte Poska-Teissi teaduslikku ettekannet ning sellest vaimustusse sattununa julges professorit kõnetada, soovides teada, kas Eestis oleks võimalik koekultuuridega tegelema hakata. Vastates oli Poska-Teiss olnud pessimistlik ning arvanud, et Tartus ei olevat see võimalik. Samal aastal saavutas lõssenkism NSV Liidus lõpliku võidu ning Põldvere mäletab Poska-Teissi esinemas ka uue bioloogiateaduse teemadel. Siin üritas ta hoida neutraalset joont, kasutades selliseid väljendeid nagu Lõssenko järgi ja Lõssenko väiteil aasta talvel tuli kateedrijuhataja Poska-Teissil sõita Moskvasse geneetika ja darvinismi kursustele aprill 1950 toimus TRÜ parteiaktiivi kinnine koosolek, kus lajatati poliitilisi süüdistusi kümnetele õppejõududele. Poska-Teissi 45 EAA, /57-46, l Vt: Ken Kalling, Stalinistlikud pseudoteadused põllumajanduse taustategureina, Eesti Põllumajandusmuuseumi Aastaraamat, 1 (2007), ; Anu Raudsepp, Lõssenkism ja Tartu Ülikooli bioloogiaosakond stalinismi ajal, Ajalooline Ajakiri, ½, (2009), ; Ken Kalling, Arstiteaduskond stalinlike pseudoteaduste haardes, Tartu ülikooli ajaloo küsimusi, 45 (2017), Vt: Lembit Raid, Vaevatee. Tartu Ülikool kommunistlikus parteipoliitikas aastail (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1995). 48 Raid, Põldvere, 276. Trofim Lõssenko ( ) oli keskne isik NSV Liidus peavoolu pärilikkusõpetust eitava doktriini kehtestamisel. Seda pseudoõpetust tuntakse lõssenkismina. 95

96 Terje Lõbu, Ken Kalling ei tembeldatud küll kodanlikuks natsionalistiks, kuid koos kirjandusteadlase Valmar Adamsi ( ) ja Juhan Auliga ( ) peeti teda madala kvaliteediga õpetavaks õppejõuks, mis sisuliselt oli poliitiline süüdistus. Silmas peeti neid, kes ei juhindu oma loengutes marksistlikust metodoloogiast ja stalinlikest kaanonitest. 50 Kuu aega hiljem, 20. mail 1950 otsustas ülikooli parteibüroo vallandada Poska-Teissi kateedrijuhataja kohalt. Selle sammu astumine jäi (paljude toona laamendanute meelehärmiks) siiski kohe astumata. Poska-Teiss vabastati kateedrijuhataja kohalt alles 5. septembrist aastast (ta jäi siiski edasi professoriks) aastal likvideeriti ka senine üldbioloogia kateeder. Selle asemele asutatud geneetika ja darvinismi kateedrit asus juhatama Leningradist tulnud Oleg Mihhailov ( ??), kes oli veendunud lõssenkist. Geneetik Toivo Orav ( ) meenutab, et Mihhailov suhtus kateedrisse tööle jäänud Poska-Teissi lugupidamisega. Viimane omakorda ei kurtnud ning kandis suure osa loengukoormusest. Sisemiselt jäi ta veendunud teadlaseks ega allunud toonastele pseudoõpetustele. Juba Stalini surma järel aastat Orav ei maini pidi Poska-Teiss käima Moskvas täienduskursustel, kus tutvustati veel ühe nõukogude teadusšarlatani, Olga Lepešinskaja ( ) tööd. Mainitu uskus, et elusad rakud saavad tekkida eluta ainest (jällegi midagi sellist, millega ametlik rakuteooria nõus ei ole). 52 Orav meenutab, kuidas koolituselt (kus ilmselt näidati ka mingeid filmijuppe) tagasi jõudnud Poska-Teiss oma tavalisel kiretul toonil tõdes: Mina seal küll mingit raku tekkimist ei näinud [ ] rohkem võib arvata, et nad pöörasid filmi tagurpidi ja jälgisid sureva raku lagunemist. 53 Agressiivne venemeelsuse pealetung lõppes ülikoolis aastal, pärast Jossif Stalini surma (1953) hakkasid vähehaaval taanduma ka pseudoõpetused (vähemalt ei ähvardanud nende kriitikuid enam repressioonid). Ka Poska-Teissise suhtumine pöördus aastal, pärast Aunapi surma (ja paraku vaid veidi enne enda oma), sai Pos- 50 Raid, 177. Selline sildistamine oli samas siiski veel küllaltki pehme, sest ülejäänud variandid süüdistuste skaalal olid kodanlik natsionalist, kodanlike natsionalistide mõttekaaslane, kodanlike natsionalistide mõjualune ja kulaklik natsionalist. 51 EAA, /57-46, l Kalling, 2017, Toivo Orav, Mälestuskilde Liidia Poska-Teissist, Eesti Loodus, 4 (1988),

97 Liidia Poska-Teiss, esimene eestlasest arengubioloog ka-teiss arstiteaduskonna histoloogia kateedri juhatajaks. Nii Põldvere kui ka Orav tõdevad, et Poska-Teiss oli oma elu viimastel aastatel üle töötanud ja depressioonis, muutudes üha vaiksemaks, kinnisemaks ja pessimistlikumaks. Põldvere meenutab viimast kohtumist nädal enne professori surma: Jutt kaldus meie eriala tulevikule. Paistis ju siiagi meretagune kuma: elektronmikroskoopia, tsütokeemia, nukleiinhapped, raku- ja koebioloogia eksperimentaalsed uurimissuunad. Prof. Poska-Teiss oli ülimalt pessimistlik, otse depressiivne: ei see pole enam meie jaoks. 54 Kuid töötama pidi, sest tütar Liidia oli aastal saanud TRÜ füüsika eriala üliõpilaseks, samal ajal kui aastal lõpetati üle 30 aasta ülikoolis töötanud Poska-Teissile pensioni maksmine (toona said naised pensionile 55-aastaselt), kuna tema majori aukraadis abikaasa oli olnud Eesti Vabariigis sõjakooli õppejõud. 55 Liidia Poska-Teiss suri ootamatult 14. mail aastal. Orav resümeerib: Pärast seda jäi kateeder tühjaks, igavaks ja paraku ka nõrgaks. Sellise negatiivse noodiga ei tahaks siiski lõpetada. Pigem tuleb rõhutada, et näiteks Kalju Põldvere, keda võib pidada üheks oluliseks isikuks tänapäeva edukale Eesti molekulaar- ja rakubioloogia koolkonnale alusepanemisel, meenutab just Liidia Poska-Teissi, kelle ühe ettekande kuulamine oli see kogu elu mõjutav avastus, mis andis histoloogiale mõtte. 56 Kokkuvõtteks naisena teaduses Aastaid oli Liidia Poska-Teiss tihedalt seotud Eesti Akadeemiliste Naiste Ühinguga (EANÜ), mille esinaiseks teda korduvalt valiti aastal asutatud akadeemilisi naisi koondav ühing tegutses nii Tartus kui ka Tallinnas, korraldades ettekandekoosolekuid, teeõhtuid ja ekskursioone. Väga oluliseks pidas EANÜ aktiivset osalemist rahvusvahelises akadeemiliste naiste liidus, mille kongressidele püüti alati oma esindaja saata. Poska-Teissi viimane välisreis Euroopasse leidiski aset siis, kui ühingukaaslased valisid ta Eesti ametlikuks esindajaks aasta augustis Stockholmis toimunud 54 Põldvere, EAA, /57-46, l Põldvere,

98 Terje Lõbu, Ken Kalling rahvusvahelisele akadeemiliste naiste liidu konverentsile. Kolleeg, histoloog Julius Tehver meenutab, et Tartu Naisseltsi ülesandel korjas Poska-Teiss raha Marie Underi ( ) luulekogu väljaandmiseks. 57 EANÜ üks eesmärke oli aidata kaasa naiste positsiooni kindlustamisele ühiskonnas. Poska-Teiss oli selles vallas väga aktiivne aastate algul tekitas palju kõneainet Eesti valitsuse poolt aasta aprillis vastu võetud nn teenistusvahekordade seadus (rahvasuus tuntud ka kui perevastane seadus), mille eesmärk oli tööpuuduse leevendamine. 58 Seaduse põhjal kannatasid perekonnad, kus mõlemad abikaasad olid riigiteenistujad, sest ühel neist tuli teenistusest lahkuda. Seaduses oli ka ette nähtud, et esimeses järjekorras tuleb vallandada lasteta abielunaised, seejärel ühe lapsega naised jne. Loomulikult pidasid haritud naised sellist seadust ebaõiglaseks, protestides selle vastu märgukirjaga, mille üleandjaks riigivanemale valiti Poska-Teiss. 59 Seadus võeti siiski vastu ning kuigi sageli lavastasid asjaosalised formaalse lahutuse, 60 vabastati seaduse alusel 445 isikut (neist siiski tervelt 74 meest). Ülikooli töötajaist tabas see saatus seitset naist, sh kolme assistenti. 61 Poska-Teissi karjäärile pidi tema sugu mõju avaldama. Artikli pealkirjas Poska-Teissi esimeseks eesti arengubioloogiks nimetamine peaks niisiis püüdma vähegi hüvitada neid olusid, kus oma teadusliku pagasi poolest nii mõnestki oma ülemusest kaugemale jõudnud naine pidi kannatlikult ootama, millal teda märgatakse ja edutatakse. See toimus eeskätt alles pärast sõda, oludes, kus kaadrist oli puudus ning kus ametlik retoorika püüdis näidata meeste ja naiste ühiskondliku positsiooni võrdsust. Niisiis kuigi igapäevane ideologiseeritud elu võõrvõimu all jättis Poska-Teissi pigem ahistatute poolele, oli olemas ka elu paraadlik külg. Kuna naisteadlasi oli 57 Julius Tehver, Mälestuskilde Liidia Poska-Teissist, Eesti Loodus, 4 (1988) Tööpuuduse vastu võitlemise otstarbel teenistusvahekordade korraldamise määrus, Riigi Teataja, 1932, 30, art. 258, lk TÜ raamatukogu KHO, Selle kohta anti välja juhtnöörid, mis teatasid, et arvesse võetakse ainult lõpukujul toimunud abielulahutusi (mitte sisse antud avaldusi). ERA, , l Tervishoiu- ja Hoolekandevalitsuse ja alluvate asutuste ametnikkude ja teenijate kohta andmed koostatud teenistuse vahekordade korraldamise seaduse alusel. Abieluliste vabastamine. Vabariigi valitsuse koosolek. Protokoll No 65, 17. juuni ERA , l. 52p. 98

99 Liidia Poska-Teiss, esimene eestlasest arengubioloog vaja esile tõsta, sai Poska-Teiss ülikooli aukirja nii aasta TRÜ juubeli ajal kui ka paar aastat hiljem naistepäevaks aasta märtsis tehti temast lugu kinoringvaates Nõukogude Eesti. Meie esimeseks arengubioloogiks tohib lugupeetud histoloogiaprofessorit siiski nimetada. Kuigi sellise nimega teadusharu kujunes välja alles pärast Poska-Teissi surma, ühendab see endas mitmeid loodusteaduste suundi, millega Eestis tegeles Poska-Teiss kõigi teistega võrreldes palju kõrgemal tasemel. Tsiteerigem veelkord Põldveret: Loodusteadlasena oskas L. Poska-Teiss uuritavast materjalist nõnda kaugele asetuda, et võis seda näha tervikuna, vastastikustes seostes ja seaduspärasustes. Ent mitte kunagi nii kaugele ja kõrgele, et silmist oleksid kadunud olulised detailid ja eripärasused. 62 Terje Lõbu, MA, on Tartu Ülikooli muuseumi kuraator. Ken Kalling, MA, on Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor. 62 Põldvere,

100 Terje Lõbu, Ken Kalling Liidia Poska-Teiss: the first Estonian developmental biologist TERJE LÕBU University of Tartu Museum KEN KALLING University of Tartu Faculty of Medicine Liidia Poska Teiss ( ) came from an outstanding Estonian family. Her uncle was the first Estonian foreign minister who signed the peace treaty with Russia in 1920 that won Estonia de facto independence. Poska-Teiss received her university-education in St. Petersburg at the Higher Women s Courses in Natural Sciences of M. A. Lokhvitskaya-Skalon. Already at the third year of her studies she started to work as an aid of a histology assistant at the laboratory of Professor Valentin Dogel ( ) at the University of St. Petersburg. She continued working as an assistant after graduating from the institution in In 1917 she also became an assistant at the psycho-neurological institute of Vladimir Bekhterev ( ). In St. Petersburg, Poska-Teiss started her scientific career, which enveloped the fields of histology, cytology and embryology. In particular, she worked with the epicardium of the heart tissue (formation of nuclei in epithelial cells). After the Russian Revolution of 1917 Poska-Teiss returned to Estonia and applied for a position at the University of Tartu opened in 1919 as an Estonian-language facility of higher education. She became an assistant at the Zoology Department of the Faculty of Mathematics and Natural Sciences. She continued her scientific research and visited Berlin in 1923, where she studied under the instruction of the histologist Rudolf Krause ( ) and embryologist Franz Keibel ( ). In this period, her main topic was karyology the study of the structure and function of cell nuclei. In 1928 Poska-Teiss got an assistant s position at the Histology Department of the Medical Faculty. The head of the department Harry Kull ( ) was an outstanding histotechnician and Poska-Teiss also contributed to this field. 100

101 Liidia Poska-Teiss, esimene eestlasest arengubioloog In 1930 Poska-Teiss defended her Ph.D. thesis titled Spermatogonien von Bufo vulgaris Laur, und ihr Vergleich mit larvalen somatischen Zellen desselben Tieres, contributing to the contemporary discussions on the issue of the persistence of chromosomes. In 1938 Poska-Teiss applied for the position of assistant professor. The following year she was granted the position of an assistant professor in histology. Her further career was interrupted by the Soviet occupation and annexation of Estonia in 1940, which was soon (in 1941) followed by the German occupation. The latter ended in 1944 when the Soviet authorities returned. Poska-Teiss was named a professor at the Department of Darwinism and General Biology. In the following years, the career of Poska-Teiss was controversial. On the one hand, the Soviet system supported her career, as women were promoted according to official rhetoric. On the other hand, due to her scientific specialisation she became a target of ideological attacks caused by Stalinist campaigns of pseudo-teachings in biology (in broad terms known as Lysenkoism). In such circumstances, Poska-Teiss suffered under a lot of mental stress in the final years of her life. Yet, she invoked interest in her scientific field among many disciples, who have later made Estonian cell and molecular biology world-famous. 101

102 Tartu ülikooli farmaatsia instituudi asukoha otsingud 19. ja 20. sajandil KEN IRD Tartu ülikooli farmaatsia instituudi ajaloo kohta on avaldatud mitmeid artikleid ja lühemaid üldkäsitlusi, mis annavad ülevaate selle kujunemisest, õppe- ja teadustööst, õppejõududest ja üliõpilastest. Ühtlasi esitatakse neis ka andmeid selle kohta, kus aastal asutatud instituut esialgu tegutses. 1 Paraku on Tartu ülikooli farmaatsia instituudi ajalugu käsitlevates artiklites 20. sajandi jooksul kinnistunud ekslik arusaam selle kõige esimese asukoha kohta. Sestap ongi minu artikli üks eesmärk see segadus arhiiviallikatele toetudes lahendada. Kuna allikmaterjalide läbitöötamisel tuli päevavalgele palju uusi andmeid ka selle kohta, kuhu kavatseti farmaatsia instituuti 19. sajandi Tartus paigutada, annan siinses artiklis ühtlasi ülevaate realiseerimata plaanidest ülikooli farmaatsia instituudile ruumide leidmiseks ja jõuan lõpuks aastail elluviidud kavani. 1 Georg Dragendorff, Bericht über die Thätigkeit im pharmaceutischen Institute der Kaiserlichen Univesität Dorpat in der Zeit vom 1. Januar 1865 bis 31. December 1884 von dem derzeitigen Director Prof. Dr. G. Dragendorff, Pharmaceutische Zeitschrift für Russland, nr 3 8, XXIV, 1885, 35 42, 49 59, 65 74, 81 92, , ; Theodor Rosenvald, Lühijooni Tartu Ülikooli sünnist tänaseni ja farmatsia osast temas, Pharmacia, nr 6, 1932, ; Helle Martinson, A. Pärna, Farmatseutide ettevalmistamisest Tartu ülikoolis enne aastat, Tartu ülikooli ajaloo küsimusi III (Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1975), ; Alma Tomingas, Johannes Tammeorg, Farmaatsia Tartu ülikoolis , Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist II (Tallinn: Valgus, 1976), ; Toivo Hinrikus, Ain Raal, Hain Tankler, Farmaatsia Tartu ülikoolis läbi aegade (Tartu: Tartu Ülikool, 2005); Toivo Hinrikus, Ain Raal, Peep Veski, Tartu ülikooli farmaatsia instituut 170, Eesti Arst, nr 91 (8), 2012, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019)

103 Tartu ülikooli farmaatsia instituudi asukoha otsingud Toonaste professorite, ülikooli valitsuse, õpperingkonna kuraatori ja rahvahariduse ministeerium arutelud farmaatsia instituudi võimalike asukohtade üle näitavad, kuidas toimis ülikooli suhtlus keskvõimuga ühes konkreetses praktilist laadi küsimuses, kes ja kuidas tegid selle lahendamiseks ettepanekuid ning millistel kaalutlustel neid toetati või tagasi lükati. Tartu ülikooli taasavamise järgse esimese põhikirja (1803) kohaselt kuulus keemia ja farmaatsia ühine professuur filosoofiateaduskonna alla aastal kinnitas Vene keiser Nikolai I ülikoolile suurema lisaeelarve, mille alusel rajati aasta hiljem ülikooli arstiteaduskonnas iseseisev farmaatsia professuur. Instituut alustas tööd aastal keemiakabinetist võetud sisustuse abil. Tegemist oli Venemaa esimese iseseisva farmaatsia instituudiga, kus õpetati välja rohuteadlasi kogu Vene keisririigile. 2 Instituudile hakati ruume otsima juba aasta mais, kui Tartu õpperingkonna kuraator Gustav Craffström tegi ülikooli valitsusele ning keemia ja farmaatsia professorile ettepaneku leida selleks sobiv üüripind aasta novembris saatis keemia ja farmaatsia professor Carl Christian Traugott Friedemann Goebel kuraatorile kirjelduse kesklinnas asunud Hermann Köhleri majast, mida kaaluti osta ülikoolile keemia ja farmaatsia instituutide tarbeks. Professor Goebeli hinnangul olid selle kitsad ruumid õppe- ja teadustööks täiesti kasutamiskõlbmatud, lisaks muudaks kohati tuleohtlike ainetega iga päev tegutsev noorte inimeste hulk keset linna asuva maja tuleohtlikuks. 4 Samuti ei pooldanud professor Goebel aasta detsembris instituudi kolimist teise välja pakutud kohta, Suurturule ooberst Alexander Gustav von Stiernhielmi kivimajja (praeguse Raekoja plats 9 asukohal, joonisel 1 tähis 1). Professori hinnangul nõudnuks selle hoone instituudile sobivaks kohandamine suuri ja kulukaid 2 Tartu ülikooli ajalugu II , koost Karl Siilivask (Tallinn: Eesti Raamat, 1982), 87, 224; Dragendorff, Bericht über die Thätigkeit im pharmaceutischen Institute, Berichte, Protokollextrakte und Briefwechsel mit dem Kurator des Dorpater Lehrbezirks, dem Rigaschen Zollamt u.a. über die Errichtung eines pharmazeutischen Instituts, den Zustand des Letzteren, Anschaffung von Apparaten und Gerätschaften u.a. Rahvusarhiiv (RA), EAA, , l Protokolle, Briefwechsel mit dem Ministerium der Volksaufklärung und Kostenanschläge über den Bau des pharmazeutischen Instituts und seine innere Einrichtung. EAA, , l

104 Ken Ird Joonis 1. Tartu kesklinna kaart. Kaardipõhi Regio, ümberehitustöid. 5 Täiesti vastupidisel arvamusel oli aga ülikooli uus farmaatsiaprofessor Carl Friedrich Eduard Siller, kes teatas pool aastat hiljem, aasta juunis ülikooli valitsusele, et temale jäi silma Suurturul asuva Stiernhielmi kivimaja kolmas korrus, mille saaks instituudi tarbeks ajutiselt kergesti valmis seada. 6 Nähtavasti kahe professori sedavõrd vastandlike arvamuste tõttu jättis ülikool selle variandi kaalumise sinnapaika. Seevastu toetas üüriruumide suhtes skeptiline professor Goebel energiliselt farmaatsia instituudile uue hoone ehitamist. Ta möönis oma kirjas kuraator Craffströmile juba aasta novembris, et kui- 5 EAA, , l EAA, , l

105 Tartu ülikooli farmaatsia instituudi asukoha otsingud gi uue hoone ehitamine võtaks oma kolm-neli aastat aega, oleks see Monarhi [keiser Nikolai I K. I.] kogu armulikkuse vääriline ja püsiv mälestusmärk teadusi suurel määral kaitsvale ning edendavale Kõigekõrgemale. Praegu naudivad keemia ja farmaatsiaga tegelevad asutused oma tähelepanuväärse mõju tõttu rahva heaolule suuri ning heldeid rahalisi toetusi isegi väiksemates maades. Võimsal ja rikkal Vene keisririigil ei ole võimalik siin alla jääda. 7 Ja kõigest paar päeva hiljem tegigi kuraator professor Goebelile ülesandeks hakata ette valmistama farmaatsia instituudile uue hoone ehitamist. 8 Paari nädalaga leiti sellele sobiv koht ülikooli maavaldusest Toomeoru nõlval krundil nr 44 (praegune aadress Näituse 2, joonisel 1 tähis 2) aasta veebruaris esitas professor Goebel ülikooli valitsusele tsiviilarhitektuuri erakorralise professori ja ülikooli arhitekti Christoph Conrad Stremme kavandi farmaatsia instituudi uue hoone tarbeks (joonis 2). 10 Kunstiajaloolane Voldemar Vaga annab Stremme kavandile oma aastal avaldatud ülikooli arhitekte käsitlevas uurimuses hävitava hinnangu, nentides kokkuvõtvalt: Terve ehitise üldiseloom on äärmiselt iseäralik ja fantastiline. 11 Vaga toonase kunstiteaduse vaimust kantud nägemust on tuntavalt korrigeerinud aastal Mart Siilivask, kes kinnitab, et Stremme erinevaid minevikustiilide elemente ühendav arhitektuurisuund (Rundbogenstil) oli tegelikult aastatel Saksamaal väga populaarne. Siilivask tõstab esile, et Stremme ise oli Saksamaal selles vaimus projekteerinud Hannoveri arsenalihoone (projekt 1835, valmis 1849) EAA, , l Pläne, Kostenanschläge des Dorpater Lehrbezirks, dem Universitätsarchitekten u.a. über den Bau des pharmazeutischen Instituts. EAA, , l EAA, , l. 4; Plan des Domplatzes und dessen nächster Umgebung, verfasst vom Dorpat-Werroschen Kreisrevisor C. B. Anders, Dorpat, auf Zeichenpapier. EAA, EAA, , l. 4, 9, 11, Voldemar Vaga, Tartu ülikooli arkitektid, avec un résumé en français: Les architectes de l Université de Tartu, Akadeemilise Kirjandusühingu toimetused / Publications de la Société Universitaire de Littérature à Tartu, 5 (Tartu: Akadeemiline Kirjandusühing, 1928), Siilivask nendib oma raamatus, et pole selge, kuhu Stremme farmaatsia instituudi hoone planeeris. Siinses artiklis viidatud allikad kinnitavad, et hoone pidi kerkima krundile praeguse aadressiga Näituse 2. Mart Siilivask, Tartu arhitektuur Historitsism ja juugend. Arhitektuuriideed ja stiilieeskujud kohalike arhitektide loomingus 19. sajandil ja 20. sajandi algul (Tartu: Rahvusarhiiv, 2006),

106 Ken Ird Joonis 2. Christoph Conrad Stremme kavand farmaatsia instituudi uuele hoonele (EAA, , l. C). Stremme suurejoonelise plaani elluviimine takerdus kohe rahvahariduse ministeeriumi algatatud ehituskulude kärpimise taha. 13 Ühelt poolt oli riigi majandusolukord aastatel ebasoodne, teisalt olid Stremme uudsed arhitektuuriideed väikelinnale Tartule nähtavasti liialt harjumatud ning nende rakendamist takistas ka Vene keskvõimu bürokraatlik ja ülimalt tsentraliseeritud ehituspoliitika. 14 Selle asemel teatas rahvahariduse minister aasta juulis Tartu õpperingkonna kuraatorile, et on otsustanud osta farmaatsia instituudile rubla eest Tartus Esseni maja 15 (joonisel 1 tähis 3), kuna aga selle väljaost võtab veel aega, tuleb senikaua üürida instituudile ruumid mõnes eramajas. 16 Olenemata sellest, et keemiaprofessor Goebel oli veel aasta tagasi väljendanud oma vastuseisu kolida farmaatsia instituut kesklinna Hermann Köhleri majja, hindas leplikum farmaatsiaprofessor Siller aasta septembris sealsed üüriruumid rohuteadlastele sobivaks. Ta sai oma ettepanekule kiiresti kinnituse nii ülikooli valitsuselt kui ka kuraatorilt. 17 Ülikooli eelarvest eraldati ruumide aastarendiks EAA, , l Siilivask, Tartu arhitektuur , Erruläinud ratsakaardiväe rittmeister Magnus von Essen ostis Tartu linnalt krundi nr 48c enampakkumisega aastal ja püstitas sinna aastaks kivist elumaja. Hoone asus toona Tähe ja Aia tänava, praeguse Wilhelm Struve ja Vanemuise tänava nurgal. Tähe 6 Vanemuise (Aia). Kinnistutoimik nr. 48c (1. osa). EAA, EAA, , l Muu hulgas kirjeldab professor Siller, et riiginõuniku Köhleri proua esitas üürimisele omad lisatingimused: üüritavates ruumides instituudi tarbeks tehtavad ümberkorraldused peavad olema pärast rentnike lahkumist tagasipööratavad ning tehtud rentnike kulul, samuti tuleb ruumide tagastamisel need õlivärviga üle värvida. EAA, , l

107 Tartu ülikooli farmaatsia instituudi asukoha otsingud rubla. 18 Esialgsete plaanide järgi pidi farmaatsia instituut Köhleri majja jääma vaid ajutiselt (interimistisch), senikaua, kuni kolitakse omaette hoonesse. 19 Etteruttavalt tuleb nentida, et mitmete asjaolude tõttu jäi see ajutine lahendus kestma mitmeks aastakümneks. Ent kus siis asub Tartus toona Köhlerile kuulunud maja? Veenvaid allikalisi tõendeid selle kohta leiab Tartu rae kinnisvara hindamise ja maksujaotuskomisjoni ning Tartu kinnistusameti toimikutest aastal ostis meditsiinidoktor Hermann Köhler 20 Tartu esimeses linnaosas (kesklinnas) krundid 36, 37 ja 38 koos sellel asunud kivimaja ja kõrvalhoonetega. Hiljem politseinumbriga 2 tähistatud hoone asus Kompanii tänaval (praegu Kompanii 3/5, joonisel 1 tähis A) aastast pärit hindamistoimiku järgi oli sellel kivielamul 43 tuba ja 80 akent ning osa ruume üüris Hermann Köhler ülikooli farmaatsia instituudile, kroonustipendiaatide raamatukogule 21 ja kõrtsile aastal müüs Hermann Köhleri poeg ja pärija Ernst Köhler krundid koos hoonetega Liivimaa mõisate krediitseltsile. 23 Selleks ajaks oli farmaatsia instituut Kompanii tänavalt juba lahkunud niinimetatud vanasse ülikoolihoonesse Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal (vt allpool) Reglement, Protokollextrakte und Briefwechsel mit dem Kurator des Dorpater Lehrbezirks, der medizinischen Fakultät u.a. über die Gründung eines pharmazeutischen Instituts, Bestätigung des Reglements, Entlassung der Zöglinge dieses Instituts u.a. EAA, , l EAA, , l Hermann Johann Köhler ( ) sündis Riias. Ta lõpetas aastal Tartu ülikooli arstiteaduskonna, mille järel täiendas end välismaal aastal oli Tartu ülikooli eradotsent kohtuarstinduse ning hügieeni vallas. Samuti andis loenguid näiteks võrdlevast autonoomiast, botaanikast ja dieteetikast. Биографический словарь профессоров и преподавателей Императорского Юрьевского, бывшего Дерптского, университета за сто лет его существования ( ) Том 2, под ред. Г. В. Левицкого (Юрьев: К. Маттисен, 1903), Vt lähemalt Elise Käer-Kingisepp, Tartu ülikooli arstiteaduskonna kroonustipendiaatide instituut (asutatud aastal 1819), Tartu ülikooli ajaloo küsimusi III (Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1975), Kompanii 5 Söögituru 7 Gildi. Kinnistutoimik nr. 36/37/38. EAA, , l. 53, 60; Akte betreffend die Taxation der an der Compagniestrasse (Kompanii tn) unter Polizeinummer 2 auf Grundnummer 36, 37, 38 belegenen Gebäude des Staats rats Dr. von Köhler. EAA, , l aastal ostis krediitseltsilt hoone Tartu linnavalitsus eeskätt linnaraamatukogu tarbeks. Tartu Oskar Lutsu nimeline linnaraamatukogu tegutseb selles hoones seniajani. Kompanii 5 Söögituru 7 Gildi. Kinnistutoimik nr 36/37/38. EAA, , l. 94, Tartu ülikooli ajalugu II,

108 Ken Ird Ülaltoodu kinnitab, et Tartu ülikooli farmaatsia instituut tegutses esialgu hoones, mille praegune aadress on Kompanii 3/5. Ometi hakkas instituudi ajaloo kohta 20. sajandil kirjutatud artiklites levima väärarusaam, et selle esimesed üüriruumid asusid hoopis hoones Raekoja plats 18 (niinimetatud Barclay de Tolly ehk viltune maja). Praegu teadaolevalt väidab seda esimest korda aastal eestikeelse ajakirja Pharmacia kolmes järjestikuses numbris ilmunud ülevaates Tartu Ülikooli arstiteaduskonna farmaatsia-osakond a. rohuteaduste dotsent Hans Metsapa. 25 Ta sedastab, et Tartu ülikooli iseseisev farmaatsia instituut tegutses aastast apteeker Köhleri majas Suurturul (praegu Raekoja plats). 26 Paraku on Metsapa siin kahetsusväärselt segi ajanud eri isikud, krundid ja aastakümned. Kompanii tänava ääres ja Raekoja platsi nurgal asusid 19. sajandil kahel eri krundil kaks suurt kivimaja, ent kumbki neist kuulus eri aegadel kahele täiesti erinevale Köhleri-nimelisele isikule, kes ei olnud isegi omavahel sugulased. Maja aadressil Kompanii 3/5 kuulus meditsiinidoktor Hermann Köhlerile ja tema pärijatele ajavahemikus ning just seal tegutses aastast alates ka ülikooli farmaatsia instituut. Selle kõrval, Kompanii tänava ja raeplatsi nurgal, on niinimetatud Barclay de Tolly ehk viltune maja, mis kuulus ajavahemikus aga hoopiski aadliperekond Krüdeneridele. Alles aastal ostis Krüdeneritelt selle apteeker Theodor Köhler. 27 Niisiis ei saa hoone Raekoja plats 18 kuidagi olla ülikooli farmaatsia instituudi esimene asukoht. Ometi on Metsapa esitatud ekslikku 25 Johannes Stamm, Hans Metsapa, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna farmaatsia-osakond a., Pharmacia, nr 2, 1930, 25 30; Johannes Stamm, Hans Metsapa, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna farmaatsia-osakond a., Pharmacia, nr 3, 1930, 57 65; Johannes Stamm, Hans Metsapa, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna farmaatsia-osakond a., Pharmacia, nr 4, 1930, Stamm, Metsapa, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna farmaatsia-osakond, Raekoja pl 18. Hoone ajalooline uurimine. Kaust I. N. Raid. A-368. RA, ERA, T , Theodor Peter Heinrich Köhler ( ) sündis Kuramaal Piltenes kooliõpetaja pojana aastal õppis Tartu ülikoolis farmaatsiat, seejärel töötas proviisorina Kuramaal aastal võttis Tartus üle Scharte apteegi, mille kolis aastal aadressile Raekoja plats 18. Viimati toimetas hoones Kivisilla apteek, mis lõpetas oma tegevuse aastatel. Seejärel kolis hoonesse Tartu kunstimuuseum. Liv- und Estlands älteste Apotheken. Beiträge zu deren Geschichte, gesammelt und bearbeitet von Erich Seuberlich (Riga: W. F. Häcker, 1912), 198; Hinrikus, Raal, Tankler, Farmaatsia Tartu ülikoolis läbi aegade,

109 Tartu ülikooli farmaatsia instituudi asukoha otsingud väidet järgnevate aastakümnete jooksul korranud paljud farmaatsia instituudi ajaloost kirjutanud autorid, sealhulgas Tartu linna hoonetest mitmeid autoriteetseid uurimusi avaldanud kunsti- ja arhitektuuriloolane Niina Raid. 28 Sellisel viisil on valearusaam ülikooli farmaatsia instituudi esimesest asukohast kahjuks põlistatud ka aastal ilmunud värskeimas pikemas ülevaates farmaatsia instituudi ajaloost. Seejuures kaunistab foto Tartu raeplatsi viltusest majast kahetsusväärselt koguni selle teose tagakaant. 29 Käesoleva artikli autorina loodan, et tulevastes käsitlustes saab segadus farmaatsia instituudi esialgse asukoha kohta nüüd klaaritud. Niisiis leidis vastrajatud farmaatsia instituut aastal endale üüriruumid Kompanii tänaval Hermann Köhleri suures kivimajas. Samal ajal tegutseti aktiivselt edasi instituudile oma maja saamise nimel. Kuigi keskvõim oli käskinud ülikoolil selleks hankida Esseni maja, jätkati ülikoolis instituudile täiesti uue hoone planeerimist. Järgmise, Stremme plaanidega võrreldes tunduvalt kokkuhoidlikuma ja lihtsama kavandi lõi sedapuhku Karl Winkler, kes tegutses aastast ülikoolis praktilise arhitektina. 30 Tema kavandit nähes tuli nüüd ka rahvahariduse ministril aasta juulis möönda, et farmaatsia instituudile on ikkagi kasulikum püstitada uus hoone. Ministeerium kinnitas Winkleri pakutud uue kavandi koos väheste erandlike muudatustega fassaadis (joonis 3). 31 Ülikool pakkus sellele asukohaks taas Näituse tänaval asuva krundi nr 44, mis oli juba paari aasta eest määratud varasemale Stremme kavandatud instituudihoonele. 32 Winkleri projektile anti nüüd ametlik käik ning aastal esitas 28 Rosenvald, Lühijooni Tartu Ülikooli sünnist tänaseni ja farmatsia osast temas, 159; Rudolf Vallner, Tartu koldena keemiale ja farmatsiale, Pharmacia, nr 6, 1932, lk 161; Tomingas, Tammeorg, Farmaatsia Tartu ülikoolis , 160; Niina Raid, Vana ülikoolimaja Suurturu ääres, Tartu ülikooli ajaloo küsimusi I (Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1975), 88. Niina Raidi kaitseks tuleb siiski möönda, et ta on oma arusaama ülikooli farmaatsia instituudi esimesest asukohast juba mõni aasta hiljem muutnud. Tema kultuurimälestiste riiklikule projekteerimise instituudile aastal koostatud uurimuses Raekoja plats 18 hoone kohta on ta originaalallikatele tuginedes jõudnud samuti järeldusele, et instituut paiknes tegelikult aadressil Kompanii 3/5. Kahjuks ei ole seda uurimust kunagi publitseeritud. RA, ERA, T , Hinrikus, Raal, Tankler, Farmaatsia Tartu ülikoolis läbi aegade, Vaga, Tartu ülikooli arkitektid, EAA, , l EAA, , l

110 Ken Ird Joonis 3. Karl Winkleri kavand farmaatsia instituudi uuele hoonele (EAA, , l. 143). ülikooli valitsus kuraatorile kinnitamiseks farmaatsia instituudi hoone ehituseelarve koos detailsete joonistega. Ehituse kogumaksumuseks hinnati rubla ja 67 kopikat ning see pidi valmima kolme aastaga. Paraku saabus ülikoolile aasta alguses kuraatori vastus, et rahvahariduse minister on otsustanud jätta farmaatsia instituudi oma praegusesse üüritud kohta Köhleri majas ning sellele oma hoone ehitamine tuli kuni järgmiste korraldusteni edasi lükata. 33 Selle kõige valguses mõjub küllalt resigneerunult professor Silleri aastast pärit avaldus ülikooli valitsusele: Lootuse täitumine, mida olen nüüd rohkem kui viis aastat hellitanud, lootus rajada minu juhtimisele usaldatud asutuse vajadusele sobiv hoone, näib ikka veel kaugel olevat. 34 Kui aastal sõlmis ülikool Hermann Köhleriga farmaatsia instituudile ruumide rentimiseks üürilepingu vaid üheks aastaks, siis juba järgmisel aastal otsustati lepingut pikendada mitme aasta peale. Pikendatud üürilepingu järgi võis ülikool instituudi tarbeks edasi kasutada kolme kuue aknaga tuba Köhleri maja kolmandal korrusel ning allkorrusel suurt kööki ühes selle kõrval asunud kahe toaga, millest suurem oli võlvimata, väiksem aga võlvitud EAA, , l , 78, EAA, , l Aasta hiljem Siller lahkuski professori ametikohalt eeskätt tervislikel põhjustel. Hinrikus, Raal, Tankler, Farmaatsia Tartu ülikoolis läbi aegade, EAA, , l

111 Tartu ülikooli farmaatsia instituudi asukoha otsingud Uus lootus farmaatsia instituudile oma hoone leidmiseks tärkas kümmekond aastat hiljem, kui Tartu õpperingkonna kuraator Georg Friedrich von Bradke teatas aastal, et kaupmees Carl Gustav Reinhold on valmis ülikoolile müüma peahoonest üle tänava asunud maja (praegu aadressil Ülikooli 21, joonisel 1 tähis 4). 36 Ettepanek ei leidnud aga ei farmaatsia professori Carl Ernst Clausi ega ülikooli arhitekti Carl Rathausi toetust ja jäi seetõttu sinnapaika. 37 Aasta hiljem võttis kuraator Bradke teema jällegi üles ja teatas ülikooli valitsusele, et farmaatsia instituudile omaette hoone leidmine on otstarbekohane (zweckmäßig). Uue variandina pakkus kuraator aasta jaanuaris välja hankida instituudile rubla eest Toomemäe jalamil asunud Carl Eduard von Lipharti maja (praegune aadress Ülikooli 12, joonisel 1 tähis 5). Seekord võttis ülikool vedu, hakati kavandama ostulepingut ja Carl Rathaus tegi hoone ümberehituse projekti. Vaid mõni kuu hiljem teavitas kuraator ülikooli valitsust siiski sellest, et üldiste kulude kärpimise tõttu tuleb asi jällegi pooleli jätta, mistõttu pidi ülikool jätkama farmaatsia instituudile ruumide üürimist Köhleri majas. 38 Nähtavasti põhjustas selle asjaolu, et Krimmi sõjast ( ) tingitud inflatsioon ja defitsiidis riigieelarve vähendasid aastate teises pooles Vene riigis haridusse suunatava raha hulka aastal sai farmaatsia instituudi pikaaegseks juhiks professor Johann Georg Noël Dragendorff, kes nägi ruumiprobleemi lahendamist oma esmase ülesandena. Tema püüdlused leidsid toetust ka ülikooli valitsuses aastal leidsid professor Dragendorff ja oftalmoloogia professor Georg Philipp von Oettingen, et farmaatsia instituudile ja silmakliinikule sobib ühiseks asukohaks Gustav Frommhold von Nolckeni uus kivist elumaja eestlaste Maarja kiriku lähedal (praegune aadress Vanemuise 35, joonisel 1 tähis 7). Paraku 36 Tartu 2. gildi kaupmees Carl Gustav Reinhold ostis selle maja enampakkumisega aastal. Jaani 15 (Ülikooli 25) Gildi Munga. Kinnistutoimik nr 53. EAA, , l. 46, Pläne, Kontrakte, Kostenanschlag und Briefwechsel mit der Verwaltung des Dorpater Lehrbezirks, dem Universitätsarchitekten u.a. über das Mieten eines Lokals und Ankauf eines Hauses für das pharmazeutische Institut. EAA, , l. 2, EAA, , l , 22, 27, 48, Universitas Tartuensis , toimetanud Toomas Hiio ja Helmut Piirimäe (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007), Dragendorff, Bericht über die Thätigkeit im pharmaceutischen Institute,

112 Ken Ird ei saanud asja ka sellest kavatsusest, sest pakutav ostuhind parun von Nolckenit ei rahuldanud. 41 Hädalahendusena õnnestus professor Dragendorffil oma instituudile Köhleri majast juurde üürida üksnes mõni lisaruum. 42 Ometi olid ülikooli valitsus ja rahvahariduse ministeerium juba aastate alguses käima lükanud järjekordse farmaatsia instituudile oma hoone rajamise kava. Seekord võeti sihikule ratsutamisõpetuseks mõeldud ülikooli maneeži kvartal peahoone vahetus läheduses, täpsemalt endine ülikooli tallmeistri elumaja koos abihoonega (praegu Jakobi ja Munga tänava nurk, joonisel 1 tähis 6). 43 Võimaluse see ümber kujundada andis asjaolu, et juba aastal oli keiserliku käsuga ametlikult kaotatud ülikoolis ratsutamisõpetaja koht. Tegelikult jätkus ratsutamisõpetuse andmine Liivimaa rüütelkonna toel küll veel mitu aastakümmet, ent sellele vaatamata hakkas ülikool oma maneežikompleksile otsima uut rakendust. 44 Ülikooli arhitektil Carl Rathausil valmis tallmeistri maja ja selle abihoone ümber- ning juurdeehituse projekt (joonis 4). 45 Paraku takerdus seegi plaan, nii et aasta lõpus saatis ülikooli teine eripatoloogia ja kliiniku professor Carl Victor Rufus Weyrich ülikooli valitsusele nõudlikus toonis pika ja põhjaliku kirja koos üleskutsega lahendada kiiresti aastakümneteks seisma jäänud farmaatsia instituudile oma hoone leidmise küsimus. 46 Seepeale pani ülikooli valitsus aasta alguses kiirelt kokku komisjoni, mis teatas, et farmaatsia instituudile kõige sobivam paik oleks ikkagi endine ülikooli tallmeistri elamu koos sinna planeeritud 41 Briefwechsel mit dem Kurator des Dorpater Lehrbezirks, dem Landrat Baron Nolcken u.a. betreffend den Ankauf eines Hauses für die ophthalmologische Klinik und das pharmazeutische Institut. EAA, , l. 1, 9, 30 31, 37. Tegemist oli hiljem korduvalt ümber ehitatud ja laiendatud hoonega, kus sõlmiti aastal rahuleping Eesti vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel. Praegu tegutseb seal Tartu Jaan Poska gümnaasium. 42 Dragendorff, Bericht über die Thätigkeit im pharmaceutischen Institute, Briefwechsel mit dem Kurator des Dorpater Lehrbezirks, der medizinischen Fakultät u.a. über die Beschaffung eines eigenen Gebäudes für das Pharmazeutische Institut, Vergrösserung von Räumen, Anschffung einer pharmakognostischen Sammlung u.a. EAA, , l Lea Leppik, Kalefaktoripojast professoriks. Tartu ülikooli teenistujate sotsiaalne mobiilsus (Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo muuseum, 2011), EAA, , l. 2; Plan der Gebäude des pharmazeutischen Instituts, verfasst vom Architekten Rathaus auf Zeichenpapier. EAA, EAA, , l

113 Tartu ülikooli farmaatsia instituudi asukoha otsingud Joonis 4. Carl Rathausi projekt ülikooli maneeži hoonete ümberehitamiseks (EAA, ). ümber- ja juurdeehitusega. Ülikooli nõukogus see ettepanek ikkagi toetust ei leidnud, kuna seal jäädi seisukohale, et tallmeistri maja saab olemasolevas olukorras kasutada veel palju aastaid. 47 Kokkupandud komisjon hindas lisaks ka võimalust kolida farmaatsia instituut Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal asunud vanasse ülikoolihoonesse või ülikooli akadeemilise klubi (Academische Musse) ruumidesse (praegune von Bocki maja aadressil Ülikooli 16), kuid leidis need olevat instituudile sobimatud, sest kummagi hoone alumisele korrusele ei paista piisavalt loomulikku valgust ning vaid ülemistele korrustele ei mahuks vahepeal suuremaks kasvanud instituut enam ära. 48 Pärast mitukümmend aastat kestnud vaidlusi ja kaalutlemist, luhtunud ettepanekuid ülikooli professoritelt ja koguni rahvahariduse ministrilt hakkas farmaatsia instituudile oma ruumide leidmise saagas jää liikuma alles aastal. Siis teatas Tartu õpperingkonna kuraator ülikoolile, et tänu õpperingkonna valitsuse ümberpaigutamisele Riiga saaks nüüd vanas ülikoolihoones vabanevale pinnale paigutada farmaatsia instituudi. Ülikooli poolt kokku pandud järjekordne komisjon muutis oma eelkäija paari aasta tagust eitavat hinnangut vana ülikoolihoone kohta ning leidis, et selle Rüütli tänava 47 EAA, , l EAA, , l

114 Ken Ird poolses tiivas asuvad ruumid on farmaatsia instituudile igal juhul sobivad (joonisel 1 tähis B). Nende ümberehitamiseks ja sisseseadmiseks eraldas ülikooli valitsus ligi 6000 rubla. 49 Nüüd edenes kõik viimaks väga kiiresti ning juba aasta sügissemestril jättis farmaatsia instituut lõpuks hüvasti oma esimese asukohaga Kompanii tänaval Köhleri majas, kuhu oldi olude sunnil ajutiselt pidama jäädud ligi kolmeks aastakümneks. Oma uusi ruume Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal laiendas instituut üliõpilaste arvu kasvu tõttu aastal ülikooli arhitekti Reinhold Guleke projekteeritud juurdeehitisega. Hiljem saadi vanast ülikoolihoonest juurde veel viis ruumi, nii et aastaks oli seal farmaatsia instituudi käsutuses õppe- ja teadustööks 15 ruumi, viis korterit laborantidele ning teenijatele ja viis abiruumi. 50 Laienemisest hoolimata jäid farmaatsia instituudi ruumid vanas ülikoolihoones 20. sajandi alguseks ikkagi kitsaks. Pärast eestikeelse Tartu ülikooli avamist aastal elavnesid ülikoolis taas arutelud farmaatsia instituudi ruumipuuduse lahendamiseks. Juba aastal alustati ülikoolis ühise instituutide hoone planeerimist, kuid ümberkorraldused tehnilise kõrghariduse andmises ülikoolis ning aastate lõpu ja aastate alguse majanduskriis ei võimaldanud niivõrd laiaulatusliku ehitusprojektiga edasi minna. Asi võeti uuesti üles aastate teises pooles ning selleks ajaks oli uuest instituutide hoonest saanud juba osa suurejoonelisest kavast kujundada 20 aastaga ümber kogu ülikooli peahoone kvartal. Ümber peahoone ehitatavatesse uutesse ülikoolihoonetesse plaaniti koondada suur osa õppe- ja teadustööst ning peahoone ette sooviti rajada uhke esindusväljak. 51 Kava elluviimist alustati sügisel, kui ülikool müüs Tartu linnapangale Raekoja platsil ja Rüütli tänava nurgal asunud vana ülikoolihoone koos tingimusega, et seal asunud farmaatsia instituu- 49 Plan, Bericht und Briefwechsel mit dem Kurator des Dorpater Lehrbezirks, dem Direktor des pharmazeutischen Instituts u.a. über die Benuztung der Räume des alten Universitätsgebäudes zu Universitätszwecken. EAA, , l. 4 6; Dragendorff, Bericht über die Thätigkeit im pharmaceutischen Institute, Dragendorff, Bericht über die Thätigkeit im pharmaceutischen Institute, 38; Hinrikus, Raal, Tankler, Farmaatsia Tartu ülikoolis läbi aegade, Triin Kurvits, Paul Mielberg Tartu ülikooli ehitusõpetuse õppejõud ja arhitekt, magistritöö (Tartu: Tartu ülikool, 2013),

115 Tartu ülikooli farmaatsia instituudi asukoha otsingud Tabel 1. Tartu ülikooli farmaatsia instituudi jaoks arutlusel olnud asukohad aadress (2019) Stiernhielmi maja Raekoja plats uusehitis Näituse Esseni maja Vanemuise Reinholdi maja Ülikooli Lipharti maja Ülikooli ülikooli tallmeistri maja Munga Nolckeni maja Vanemuise uusehitis Näituse 1* Tabel 2. Tartu ülikooli farmaatsia instituudi asukohad aadress (2019) A Köhleri maja Kompanii 3/5 B vana ülikoolihoone Raekoja plats 6 C instituutide hoone Jakobi 2 did 52 ja muud ülikooli asutused kolivad hoonest välja hiljemalt aasta sügiseks. 53 Kiiresti alustati instituutidele uue hoone rajamist, millest pidi saama osa ülikooli peahoone kvartali laiaulatuslikust ümberkujundamisest aasta sügisel valmis arhitekt Paul Mielbergi ning ülikooli põllumajandusliku ehitusõpetuse professori ja majandusdirektori abi Harald Sultsoni koostööna projekt rakendusfarmaatsia, farmatseutilise keemia, farmakognoosia, keemia, kaubateaduse, füüsika ja matemaatika instituutide hoone jaoks ülikooli peahoone lõunaküljel (praegu Philosophicum aadressil Jakobi 2, joonisel 1 tähis C). 54 Ometigi jõuti samal ajal veel ka sellele kavale välja käia alternatiiv. Nimelt leidis ülikooli valitsus, et parim asukoht farmaatsia instituutidele oleks tühi krunt Näituse tänaval uue anatoomikumi 52 Farmaatsia instituut jagunes aastal farmakognoosia ja farmatseutilise keemia instituudiks aastal loodi nende juurde veel rakendusfarmaatsia instituut. Hinrikus, Raal, Tankler, Farmaatsia Tartu ülikoolis läbi aegade, Ülikoolile kuuluva maja Rüütli tn 2 müümine Tartu Linnapangale. EAA, , l Kurvits, Paul Mielberg,

116 Ken Ird vastas (joonisel 1 tähis 8), kuna see jätab võimaluse kogu arstiteaduskonna instituutide väljaarendamiseks ühtseks tervikuks, koos samas raioonis olevate teiste sama teaduskonna asutistega. Toona ringles ülikoolis idee koondada kogu arstiteaduskond uue anatoomikumi ümber ja teha selle tarbeks seal suurel hulgal ümber-, juurdeja uusehitusi. 55 Niisugusest ettepanekust siiski ruttu loobuti ja hakati ette valmistama instituutide hoone esimese etapi ehitustöid peahoone kõrval Toomemäe jalamil, kuhu saaks kolida farmaatsia instituudid. Ülikooli sundis seejuures tagant asjaolu, et ostu-müügileping Tartu linnapangaga kohustas farmaatsia instituute oma seniseid ruume vanas ülikoolihoones võimalikult ruttu ära andma. Ehituseks planeeritud krundil oli mitu lammutamisele määratud hoonet, mis kuulusid nii ülikoolile kui ka eraisikutele aasta 14. aprillil sundvõõrandas riigihoidja Konstantin Päts oma dekreediga Toomemäe nõlva all asunud kahekorruselise ärklikorrusega telliskivimaja edasilükkamatu riikliku vajaduse tõttu novembril aastal pandi ülikooli uuele instituutide hoonele pidulikult nurgakivi. Õppetöö uues farmaatsia instituutide hooneosas algas juba aasta sügisel ja tühjaks jäänud vana ülikoolihoone anti Tartu linnapangale üle sama aasta oktoobris. 57 Pärast ligi sada aastat arutelusid ja ettepanekuid jõudsid Tartu ülikooli rohuteadlased viimaks spetsiaalselt vastavalt nende vajadustele ehitatud õppe- ja teadushoonesse, kuhu jäädi tegutsema kuni 21. sajandi alguseni. 19. sajandil keiserliku ülikooli ajal tärganud lootus sai tõelisuseks ajal, kui vahepeal eestikeelseks muudetud Eesti Vabariigi Tartu Ülikool tähistas oma 20. aastapäeva. Instituutide hoone esimene etapp oli viimane Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusajal valminud ehitis, millest pidi saama ülikooli suurejoonelise linnaehitusliku ümberkujundamise avaakord Tartu kesklinnas 55 Tartu Ülikooli instituutide uue hoone projekti seletuskiri. ERA, , l Kurvits, Paul Mielberg, 96; Vabariigi presidendi otsus Tartu Ülikooli Instituutide hoone ehitamiseks kinnisvara sundvõõrandamise seaduse dekreedina maksma panemiseks ja teised Vabariigi presidendi ja Vabariigi valitsuse otsused. ERA, , l. 2; Ülikoolile kuuluva maja Rüütli tn 2 müümine Tartu Linnapangale. EAA, , l Hinrikus, Raal, Hain Tankler, Farmaatsia Tartu ülikoolis läbi aegade, 20; EAA, , l

117 Tartu ülikooli farmaatsia instituudi asukoha otsingud Joonis 5. Paul Mielbergi visand Tartu ülikooli peahoone kvartali ümberkujundamiskavale (EFA, ). (vt joonis 5). Järgnenud sõja- ja okupatsiooniaastad tõmbasid sellele kõikehõlmavale plaanile kriipsu peale, ent tänu sellele saame veel praegugi imetleda ülikooli peahoone ümbrust tema lihtsas ajaloolises ilus. Ken Ird, MA, on TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi doktorant ja TÜ muuseumi kuraator. 117

118 Ken Ird Searching for the location of the Institute of Pharmacy of the University of Tartu in the 19 th and 20 th century KEN IRD University of Tartu Museum There has been an Institute of Pharmacy at the University of Tartu since 1843 and its more than 175-year-long history has been studied relatively well. Regrettably, the authors of several recent prominent historical studies have propagated an incorrect understanding about the very first location of the institute in Tartu. Thus, this article aims to fix that error on the basis of primary sources and to give an overview of the unrealized plans for finding suitable lodgings for the institute in the 19 th and 20 th century. An independent pharmaceutical institute was founded in the University of Tartu owing to a supplementary budget approved by the Russian emperor Nicolas I in The first attempts to find an appropriate location for the institute were already made in November and December 1842 (Stiernhielm house, figure 1, No. 1), but the project was hindered by the completely opposite opinions of Carl Christian Traugott Friedemann Goebel, Professor of Chemistry, and Carl Friedrich Eduard Siller, Professor of Pharmacy. Professor Goebel energetically advocated for a new building. In February 1843 he proposed a sketch for the building of the Institute of Pharmacy by the university architect Christoph Conrad Stremme (figure 2). The building was to be erected next to the slopes of Toome Hill (figure 1, No. 2). Stremme s monumental plan got tangled in centralized Russian bureaucracy. Instead, the Ministry of National Education declared that it had been decided to buy the Essen house (figure 1, No. 3). Until the conclusion of the transaction, the institute was instructed to lease rooms in some townhouse. Professor Siller rapidly found suitable lodgings right at the centre of Tartu in a building owned by Hermann Köhler. Although this was initially considered a temporary solution, it later turned out that the institute had to remain in that location for many decades to 118

119 Tartu ülikooli farmaatsia instituudi asukoha otsingud come. Köhler s house was situated on what is now Kompanii Street (Kompanii 3/5, figure 1, No. A), which Dr Hermann Köhler and his heirs owned from 1829 to However, already since the 1930s a misconception about the location of Köhler s house started to spread in prominent writings about the history of the Institute of Pharmacy. Different authors spread the incorrect statement that the institute was at a building on the town hall square called the tilted house (Raekoja plats 18). Such confusion apparently originates from the fact that both of these houses belonged to different non-related persons bearing the family name Köhler. Yet, Raekoja plats 18 was acquired by Mr Theodor Köhler only in 1878, at a time when the neighbouring building at Kompanii 3/5 had already been sold off by the heirs of Hermann Köhler and the Institute of Pharmacy had moved out from Kompanii Street. Therefore, the first location of the Institute of Pharmacy in Tartu was at Kompanii 3/5. The university continued to work on a completely new institute building, and a new and more modest building was proposed by the architect of the university, Karl Winkler (figure 3). In the following years, preparations were made to start with the construction at Näituse 2 (figure 1, No. 2). However, the whole plan was brought to a standstill in 1848 by the minister of national education until further notice. Only in 1857 new hope arose for the institute, when merchant Carl Gustav Reinhold informed that he was willing to sell his townhouse to the university (figure 1, No. 4). This proposal found no favour with Carl Ernst Claus, Professor of Pharmacy, and Carl Rathaus, university architect. Already the following year a new proposition was made for the university to buy the townhouse of Carl Eduard von Liphart (figure 1, No. 5). The plan wasn t realised, mostly due to ongoing inflation and state budget deficit. In 1864 Professor Johann Georg Noël Dragendorff became the new director of the Institute of Pharmacy. Together with Georg Philipp von Oettingen, Professor of Ophthalmology, he found that the new townhouse of Gustav Frommhold von Nolcken (figure 1, No. 7) would be a suitable location for both the pharmaceutical institute and the ophthalmological clinic. However, Baron von Nolcken was not satisfied with the proposed purchase price. The university tried to 119

120 Ken Ird renovate the former dwellings of the university equerry. The reconstruction plan was prepared by university architect Carl Rathaus (figure 4), but the university council was opposed to the plan. In 1870 the administration of the state school district was moved from Tartu to Riga. Its former location in the so-called old university building at the town hall square (figure 1, No. B) was offered to the Institute of Pharmacy and in autumn 1870 the institute finally moved out from its original location in Köhler s house at Kompanii Street to Raekoja plats 6. Soon it became evident that more space was needed for the growing institute. A new building was planned for the institutes of the university already since the 1920s but the idea only started to be realized in The university sold the old university building to Tartu municipal bank and the profits were used to start planning a new building for pharmacists right next to the main building of the university (figure 1, No. C). The university proposed an alternative location (figure 1, No. 8) to gather the whole Faculty of Medicine in a single location. Eventually the proposal was abandoned and in autumn 1939 the pharmacists finally moved to a new building specially designed to meet their academic and scientific needs. The Institute of Pharmacy got its very own building only after a hundred years of discussions. An undying hope dating back to the 19 th century imperial university was realised when the Estonian-language university celebrated its 20 th anniversary. This building was meant to be the first phase in the urban reconstruction of the whole academic campus around the university s main building. The Second World War and the following years of Soviet occupation brought this grandiose idea to an end, but curiously enough, allow everyone to marvel at the district around the main building in its historic beauty today. 120

121 DOKUMENT JA KOMMENTAAR Vana artikli käsikiri: naiivne katse mõjutada nõukogude ideoloogiatöötajaid TARMO KULMAR Leidsin hiljuti kodust arhiivi läbi vaadates mõned koltunud masinakirjaleheküljed pealkirjaga Orientalistika tähtsusest Eesti kultuurile. Muude märkmetega võrdlemisel selgusid taas ka selle loo kirjutamise asjaolud ja edasine saatus. Tartu Riikliku Ülikooli orientalistikaring ( ) 1 oli aas- 1 TRÜ ÜTÜ Orientalistikaringi ja sellele eelnenud TRÜ ÜTÜ Ajalooringi orientalistikasektsiooni ajaloo kohta vt lähemalt järgmisi publikatsioone: Tarmo Kulmar, Üliõpilasorientalistika hiilgeaeg , Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXX: Tartu Ülikool (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998), ; Tarmo Kulmar, TRÜ ÜTÜ orientalistikasektsioon aastatel , Idakiri. Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2014 (Tartu: Eesti Akadeemiline Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019) 121

122 Tarmo Kulmar tate algul oma populaarsuse tipul. Ringiga liituda soovijate hulk oli nii suur, et otsustati asutada algajate sektsioon. Kes selles sissejuhatava õppetöö läbis ja väikese eksami sooritas, sai liikmepileti. Uute liikmete pidulikul vastuvõtul esines ringi sisuline teadusjuhendaja 2 Linnart Mäll kõnega, mis sisaldas allpool avaldatava teksti põhipunkte nii kui ka aastal. Pikema teksti enda idee sündis minul kui ringi kuraatoril ja juhendaja Linnart Mällil aasta algul. Põhjused ilmnevad ka selle käsikirjaga tutvumisel. Esimene põhjus oli n-ö väline. Sõna otseses mõttes topelttegevus segas ringiga liitunud üliõpilasi ja esmajoones muidugi juhendajaid oma tööd tuli teha varjatult, aga aruandeid esitada kõrgemale poole ilustatult. Näiteks ettekannete välja kuulutatud teemades vältisime sõnu religioon ja budism, asendades need mõistetega kultuur, ajalugu ja muistsed õpetused. Juba ainuüksi sõna orientalistika seondus ju nii Tartus ülikooli tegevust jälgivate julgeolekutöötajate kui ka ülikooli enda juhtivate töötajate silmis millegi väga kahtlasega, olgu selleks siis lihtsalt religioon, eriti budism, Lääne kaasaegsete teadlaste filosoofiad või koguni üldse nõukogudevastane tegevus. Arvasime mõneti naiivselt, et vastavad seltsimehed teavad Idamaadest lihtsalt vähe ja neid oleks vaja harida, teha neile selgeks, et orientalistika on täiesti aktsepteeritav teadusharu. Teine põhjus oli pigem sisemine. Orientalistikaringiga oli liitunud ka väljastpoolt ülikooli hulk huvilisi inimesi, kes olid küll suure lugemusega, aga kes ei vaevunud orientalistikakabinetis õppima vastavaid Idamaade keeli ja seostasid Ida õpetusi igasuguse esoteerika, ufoloogia ja müstitsismiga. See häiris ringi õppetööd ja vihastas Linnart Mälli, kes oli klassikalises tähenduses teadlane. Tema pahandamist nendega ei kuulatud ja temast ei tahetud aru saada. Olime naiivsed ka selles vallas, kui arvasime, et suudame valgustajatena need huvilised inimesed kuidagi tõeliselt teaduslike faktide ja keeleõpingute juurde suunata. Orientaalselts, 2015), 18 26; Tarmo Kulmar, Idamaadehuvi hiilgeaeg Eestis: Tartu Riikliku Ülikooli Üliõpilaste Teadusliku Ühingu orientalistikaringi viis esimest aastat, Idakiri: Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, 2017 (Tartu: Eesti Akadeemiline Orientaalselts, 2018), Kuna Linnart Mäll oli juba pikemat aega NSV Liidu KGB huviorbiidis, ei tohtinud ta ametliku juhendajana tegutseda. Sellesse rolli oli TRÜ teadusprorektori Herbert Metsa otsusega a määratud TRÜ üldajaloo kateedri vanaaja dotsent Märt Tänava. Kuid omavahelisel kokkuleppel oli sisuline juhendaja ikkagi Linnart Mäll. 122

123 Vana artikli käsikiri Eesmärgi saavutamiseks otsustasime vormistada need kaks põhiprobleemi pikemaks esseeks, anda sellele ettekande vorm ja huviäratav sisu ning pakkuda avaldamiseks kultuurilehele Sirp ja Vasar, mis oma suure tiraaži ja probleemartiklitega oli intelligentsi seas kõige enam loetav leht. Linnart Mäll tundis ka hästi mitmeid toimetuse avarapilgulisi liikmeid, ja see andis lootust, et vast lugu ikkagi ilmub. Et Linnart Mälli nimi Glavliti tsensorite silmis kahtlane oli, otsustasime, et kirjutame essee koos, aga avaldame ainult minu nime all. Paraku artikkel sellisel kujul Sirbis ja Vasaras ikkagi ilmuda ei tohtinud. Avaldati vaid mingi poole veeru pikkune ülikärbitud eellugu teatele peatselt toimuva orientalistikaringi vilistlaskonverentsi kohta. Selle eest olevat hoolitsenud Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee ideoloogiasekretär Rein Ristlaan isiklikult, nagu teadis Linnart Mäll oma Tallinna sõprade kaudu tulnud siseinfo põhjal mulle rääkida. Nii palju siis autorite lootusrikkast sinisilmsest püüdest katsuda mängida NSV Liidu sumbunud vaimsetes tingimustes 18. sajandi valgustajaid. Esseest on tervikuna säilinud ainult kehvale paberile trükitud masinakirjaline teine koopia. Samas annab kirjutis ajaloolise tagasivaatena, kuigi jämedates joontes, üsna adekvaatse ja faktiliselt tõese pildi Eesti NSV toonase orientalistika seisust. Seal on ära nimetatud 19. sajandi maailmakuulsaid Ida keelte uurijaid, samuti hulk Pent Nurmekunna ja Linnart Mälli õpilasi, kes sel ajal tegutsesid teadlaste ja tõlkijatena. Suurtest nimedest on küll jäänud mainimata Uku Masing, samuti Läänes tegutsenud 20. sajandi maailmakuulsus Arthur Võõbus ja praegugi veel rivis olev indoeuropeist Jaan Puhvel. Ent aastal 36 aastat tagasi kujutas Eesti orientalistika endast loomulikult vaid Tartu ülikoolis tehtud ja tehtavat orientalistikat. Avaldame siis selle teksti enda pildilise pilguheitena minevikku. Olgu veel kord rõhutatud, et essee põhiautor oli Linnart Mäll. Tema nimi jäi esilehelt välja tema enda tungival soovil. Küll aga on tekstis leida mitmeid tema omakäelisi, pliiatsiga tehtud parandusi. Tarmo Kulmar on Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna võrdleva usuteaduse professor, Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aupresident. 123

124 Tarmo Kulmar 124

125 Vana artikli käsikiri 125

126 Tarmo Kulmar 126

127 Vana artikli käsikiri 127

128 Tarmo Kulmar 128

129 Vana artikli käsikiri 129

130 Tarmo Kulmar 130

131 Vana artikli käsikiri An old article manuscript: a naive attempt to influence Soviet ideology workers TARMO KULMAR University of Tartu, School of Theology and Religious Studies The article features a photocopy of the only surviving copy of an essay by Tartu State University s oriental scholar Linnart Mäll and his colleague Tarmo Kulmar, titled Orientalistika tähtsusest Eesti kultuurile (On the importance of Oriental studies to Estonian culture) from the year 1983, and an accompanying explanatory introduction. First, the essay provides a short overview of Oriental studies in Estonia. Second, the authors endeavour to educate communist ideology workers and show that Oriental studies are not a religion but a field of research. Third, the essay encourages people who identify Oriental studies with esoteric and mystic subjects to study Eastern languages and texts. The piece of writing was to be published in the ESSR cultural newspaper Sirp ja Vasar, but was banned for ideological reasons. 131

132 MÄLESTUSED Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühendusest (EPSÜ) Psühhobussini KADRI RAAG Ülikoolis on ikka vähem ja rohkem aktiivseid tudengeid. Need viimased mõlgutavad mõtteid, et mis võiks olla ja mida peaks tegema. Kui aktiivseid tudengeid saab kokku teatud kriitiline mass, saavad alguse uued traditsioonid ja liikumised. Umbes nii saab kirjeldada ka EPSÜ, Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühenduse algust, samuti tegutsemisaastate jooksul alguse saanud traditsioone ja ühendusest välja kasvanud organisatsioone. EPSÜ sai ametliku alguse 18. novembril aastal. Vajadus ühineda tekkis mitmel põhjusel. Esiteks olid toonased tudengid Aune Valk (end Allikas), Kristel Karu-Kletter (end Karu) ja Raivo Valk saanud inspiratsiooni Bergenis peetud EFPSA (European Federation of Psychology Students Associations) kongressilt. Teiseks unistasid üliõpilased oma ruumist, mille taotlemiseks oli vaja tudengeid esindavat juriidilist keha. Asutajaliikmeid oli 13 (kõik Tartu ülikooli psühholoogiatudengid). Jüri Alliku nõuannetele toetudes 132 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019)

133 Eesti Psühholoogia üliõpilaste Ühendus koostati põhikiri ning valiti esimene juhatus, mida esimesest päevast hakati nimetama kuuspeaks: pea (president) Kristel Karu-Kletter, abipea (asepresident) Raivo Valk, teopea (asjaajaja) Luule Mizera (end Kants), sulepea (kirjatoimetaja) Tiina Uudelt, rahapea (laekur) Kaia Kastepõld-Tõrs (end Kastepõld) ja nõupea (nõunik) Aune Valk. Nii oli loodud EPSÜ ehk Eesti kõrgkoolides psühholoogiat õppivaid ja õppinud üliõpilasi ühendav vabatahtlik organisatsioon. Kuigi oldi valmis ühendama kõiki vastava eriala õppijaid, siis Tallinna Ülikooli (toona veel Tallinna Pedagoogikaülikooli) tudengid liitusid organisatsiooniga alles 1995/1996. õppeaastal. Üldkoosolekud Edasi liikus EPSÜ hoogsal sammul, sh sai täidetud eesmärk saada oma ruumid. EPSÜ üldkoosolekut nimetatakse suureks kärajaks, mida algusaastatel peeti kaks korda aastas: talvel ning sügisel. Hiljem, aastast 1999 on seoses EPSÜ ümberregistreerimisega suured kärajad aset leidnud kevaditi/suviti kas kevadkoolide raames või eraldiseisva koosolekuna ning vahel ka sügiseti. EPSÜ logol asetseb hinge lind ning lühendi p-tähest moodustub psühholoogia tunnusmärk psi. Ühised tegutsemised välistudengitega EPSÜ on aktiivselt osa võtnud psühholoogiatudengeid ühendanud konverentsidest. Esimesel rahvusvahelisel EFPSA üritusel sai osaletud, nagu eespool mainitud, juba enne EPSÜ kui mittetulundusühingu ametlikku asutamist. Rahvusvahelise organisatsiooni täisliikmeks võeti Eesti psühholoogiaüliõpilaste liit aprillis Ühiselt asju ajada sooviti nii Eesti-siseselt kui Euroopa-üleselt, aga ka Põhjamaades ning Baltikumis. Nii osales EPSÜ juba aastate keskel Baltimaade sama eriala tudengite kogunemistel ja on osalenud Põhjamaade psühholoogiaüliõpilaste konverentsil (Nordic Psychology Students Conference, NPSC) selle algusest aastast alates. EPSÜ osales ka EFPSA juhtivkogudel, sh korraldati see ise esimest korda oktoobris Välismaa psühholoogiatudengeid on külas käinud ka hiljem. Näiteks võtsid aasta juulis Ungari sõbrad ette nädalase reisi, kus ühiselt käidi Tallinnas ja Tartus ning ka 133

134 Kadri Raag Illustratsioon 1. Kroonikaraamatu esimene sissekanne (erakogu). Lahemaal ja Pärnus. Sama aasta augustis võtsid EPSÜ liikmed ette vastureisi. Tallinna psühholoogiaüliõpilased käisid aasta lõpus külas Soome erialakaaslastel aasta kevadel korraldas EPSÜ teopea Daniel Soomeri eestvedamisel EFPSA kongressi Eestis Jänedal. Esimesel Põhjamaade tudengite konverentsil osaleti aasta oktoobris Oslos. Esimene Balti psühholoogiaüliõpilaste suvekool toimus Lätis aasta augustis ja järgmine aasta juunis Leedus aasta konverents toimus aga üllatuslikult hoopis Saksamaal. Kokkusaamise traditsioon on jätkunud lähiajani, aastal korraldas EPSÜ ise Põhjamaade psühholoogiatudengite organisatsiooni konverentsi Tallinnas, mille teema oli psühholoogia tulevik: arvutuslik neuroteadus, tehisintellekt, virtuaalreaalsus, veebi- ja telefonirakendused ning muidugi ka veebinõustamine. Kevad- ja suvekoolid Kohe aastal hakati korraldama ka kevadkoole, mis algul leidsid aset mai lõpus ning olid enamasti kahepäevased ja korraldati eri kohtades üle Eesti. Kevadkoolidel on olnud põnevaid esinejaid ning läbivaid teemasid, näiteks identiteet, sõltuvused, kommunikatsioon ja konfliktid. Samuti on käinud külas erinevate elualade esindajaid, näiteks korrakaitse-, küberkäitumis- ja militaarspetsialiste. Alates 134

135 Eesti Psühholoogia üliõpilaste Ühendus aastast on Kadri Raagi eestvedamisel korraldatud ühiselt koos Lahendus.net-i, Psühhobussi ja teiste tegijatega psühholoogia suvekooli Põlvamaal Valgemetsas. Kohtumised õppejõududega Põnevaid üritusi on olnud teisigi. Nii on kutsutud loenguid pidama põnevaid inimesi, kellest eriti kerkib esile nt USA kultuuripsühholoog Lawrence T. White ehk Larry, kes oli Fulbrighti stipendiaat Eestis ja käib siin aeg-ajalt kultuuripsühholoogia kursuseid andmas ka nüüd, üle 20 aasta hiljem. Samuti on korraldatud nimetuse all Sillad külaskäike vanglasse, psühhiaatriakliinikusse ning on kohtutud ka juuratudengitega. Vabas vormis üritused Lisaks konverentsidele ja koolitustele on korraldatud ka vabamas vormis istumisi. Näiteks on korraldatud ühiseid stiilipidusid ning aastast on EPSÜ korraldanud ka Tartus ja Tallinnas paralleelselt toimunud, kuid ühiselt läbi mõeldud rebasteüritusi. Sügiseti on alati teema olnud rebaste sisseelamise üritused, mida samuti 1990ndatel organiseeriti koos, kuid toimusid need eraldi aasta sügisel korraldati ühine rebasteüritus Tartus, järgmisel aastal mindi aga üheskoos rongidega Jõgevale. Umbes sel ajal hakati ühist üritust nimetama EPSÜ-REPSÜ-ks ning aastate jooksul kujunes traditsiooniks korraldada üritust täpselt Tallinnast ja Tartust tulevate rongide kohtumiskohas Tamsalus. Ühel hetkel kuulsid Tartu tudengid kellegi heietusi sellest, kuidas vanasti sai Tiigi tänava õppehoones hilisõhtutel õppejõududega koos teed joodud ja elu üle juureldud. 16. veebruaril 2012 toimus kuuldust inspireerituna esimene psühhoneljapäev, millest kasvas Taavi Kivisiku eestvedamisel välja traditsioon kutsuda neljapäevaõhtuti EPSÜ korterisse külla õppejõudusid ja teisi autoriteetseid erialategelasi, kellega lähemalt tutvuda ja teinekord isegi hommikutundideni vabamas õhustikus juttu ajada. See komme pehmendas kindlasti mõneks ajaks akadeemilisi piire tudengite ja õppejõudude vahel. TÜ psühholoogia instituudi uude, karmima öise valvega õppehoonesse kolimine ja EPSÜ korterist ilma jäämine aastal on aga neljapäevade pidamist ae- 135

136 Kadri Raag gamisi pidurdama hakanud ja viimane sissekanne EPSÜ külalisteraamatusse pärineb aasta kevadest. Ka Tallinnas on vahepealsetel aastatel toimunud sarnase mõttega psühhoesmaspäevad, kus on käinud külas õppejõud või vaadatud näiteks erialaselt huvitavaid filme. Kirjutised EPSÜ on aeg-ajalt endast ka siin-seal kirjutanud. Algusaastatel ilmusid Ahhaa-nimelised juhulehed (nimetus tulid enne Ahhaa teaduskeskust), hiljem ka teiste nimede all. Algul olid kirjutised vaid paberil, kuid tehnoloogia kiire areng aitas ka EPSÜ arengule kaasa aastal saadi oma arvuti ning loodi kodulehekülg. Leht hakkas ilmuma ka veebis, kuid 21. sajandi alguseks lehe välja andmine hääbus. Samalaadset infot asuti esitama meililistis kenades infokirjades ning vahepeal prooviti ka blogi pidada. Teednäitavad muutused 2000/2001. õppeaasta EPSÜ juhatusel tuli tuhin võtta kätte ning korraldada suuremahulisemaid projekte. Aktiivseid üliõpilasi, kes soovisid EPSÜ-sse kaasata rohkem tudengeid ning teha midagi rohkemat kui kevadkoolid ja rebastepeod, oli jälle kokku saanud paras hulk. Toonane EPSÜ pea Anneli Veisson on rääkinud: Kuna mul oli tollal veel AIESEC-i vaimustus, sest tegemist oli hästi korraldatud organisatsiooniga, kus toimusid mitmed projektid erinevalt tollasest EPSÜ-st, siis oli esimene mõte ka EPSÜ-s kuulutada välja n-ö projektikonkurss. Minu meelest tekkiski siis sealt kaks asja: Olen OK ja teine oli Lahendus. Kui ma ei eksi, siis oli idee autor või vähemalt üks autoritest minu kursavend Denis Matrov. Oluline on see, et teistes organisatsioonides toimuv ajendas kuuspead mõtlema, et miks ei tehta EPSÜ-s midagi sellist, millega kogu aasta vältel rohkem psühholoogiatudengeid kaasata. Vähemalt sel ajal oli ka veel see küsimus, et kuidas saada rohkem aktiivseid liikmeid. Seega ilmselt esimest korda toimus konkurss konkreetsetele projektidele. 136

137 Eesti Psühholoogia üliõpilaste Ühendus Illustratsioon 2. EPSÜ külalisteraamat logoga Hinge Lind (erakogu). Sel ajal olid juhatuses lisaks Annelile veel Aron Tõnise (abipea), Andero Uusberg (teopea), Grete Arro (sulepea), Daniel Soomer (nõupea), Kristel Tennokese (rahapea) aasta maikuus toimunud EPSÜ kevadkooli ajal muudeti EPSÜ põhimäärust, mis avas uksed nõustamisteenuse osutamise võimalikkusele. Seda kasutas ära aktiivne epsükas ja tulevane EPSÜ pea Denis Matrov, kes käis avalikult välja netinõustamise mõtte. Idee seisnes selles, et tegu oleks anonüümse nõustamisega, mida tehtaks veebi teel ning seda juhendaksid ja nõustaksid Eesti Psühholoogide Liidu (EPL) liikmed. Toonasel EPL-i presidendil Maie Kreegipuul oli hea meel, et just epsükad on võtnud veebipõhise nõustamise kui paratamatu ajaga kaasas käimise enda peale. EPL-i liige Kaia Kastepõld oli pikalt andnud Tartu tudengitele nõustamisoskuste kursuseid ning oli ka ise meili teel abivajajaid nõustanud. Seega lubas ta olla esimene juhendaja ehk superviisor ning pakkus välja meetodid, kuidas eriti häid nõustajakandidaate vähem säravatest valikutest eristada. Nõustamisteenuse sihtrühmaks said teismelised ning kohe moodustati projekti ettevalmistamise grupid nii Tallinnas kui ka Tartus. Suvekuudel otsiti EPSÜ listis portaalile nime ning selleks sai Lahendus.net. Nime pakkus välja Grete Arro. Täpsemalt pakkus küll lahendus.ee, kuid keegi teine oli samal ajal sama domeeni registree- 137

138 Kadri Raag rinud ning EPSÜ-le ei saadud domeeni jätta. Motoks sai Sinu mure on ka meie mure. Vahepealsel ajal oli ka sloganiks Otsid lahendust? Lahendused netist ning alates 2004/2005. aastast on tunnuslause Lahendusteni Sinus eneses. Domeeninimele leiti alternatiiv Lahendus.net kujul. 2. septembril 2001 peeti Tartus projekti asutamiskoosolek. Vahepeal oli valitud uus juhatus: Denis Matrov (pea), Ermo Hüüdma (abipea), Mairi Hüüdma (teopea), Kristjan Indus (sulepea), Andero Uusberg (nõupea), Kaidi Hannus (end Ambos, rahapea). Sügisel tehti veebilehe avamiseks ettevalmistustöid ning 8. november oli Lahendus.net-i ametlik avamise kuupäev. Kadri Kõiv, Lahendus.net-i esimene infojuht, läkitas ka pressiteate, millest päevaleht Postimees trükkis lühema versiooni (väikese veaga, et 9. november oleks justkui veebilehe avalikustamise kuupäev olnud). PRESSITEADE 08/11/2001 TÖÖD ALUSTAB NOORTE NÕUSTAMISPROJEKT LAHENDUS.NET Täna, 8. novembril käivitub aastastele eesti ja vene noortele mõeldud Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühenduse internetipõhine nõustamisprojekt Lahendus.net, mille raames nõustavad teismelisi Tartu Ülikooli ja Tallinna Pedagoogikaülikooli psühholoogia- ja sotsiaaltöötudengid. Internetiaadressile on loodud keskkond, kuhu noored saavad oma muredest ja probleemidest anonüümselt kirjutada ning neile vastavad ja annavad nõu Tartu Ülikooli ja Tallinna Pedagoogikaülikooli vastava koolituse saanud vanemate kursuste psühholoogia- ning sotsiaaltöötudengid, kelle tööd jälgivad ning konsulteerivad kutsepsühholoogidest superviisorid. Projekti koduleheküljel saab tutvuda ka teismeliste tüüpprobleemide lahendustega, lugeda psühholoogia-alaseid populaarteaduslikke artikleid ning ammutada infot psühholoogia õppimisvõimaluste kohta. Motot Sinu mure on ka meie mure kandva projekti eesmärgiks on pakkuda Eesti noortele tasuta privaatset konsultatsiooni sotsiaalsete ning isiklike probleemide puhul ning abi õppimisvõimaluste ja karjääri valikul. Lahendus.net soovib kaasa aidata Eesti noorte heaolu ja 138

139 Eesti Psühholoogia üliõpilaste Ühendus Illustratsioon 3. Lehekülg kroonikast: psühhoneljapäevad erinevate külalistega (erakogu). vaimse tervise eest hoolitsemisele ning käitumis- ja vaimsete häirete ennetamisele. Lahendus.net-i koostööpartneriteks on Tartu Ülikooli ja Tallinna Pedagoogikaülikooli psühholoogia osakonnad ning Hasartmängumaksu Nõukogu. Projektil on Eesti Psühholoogide Liidu toetus. Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühendus (EPSÜ) on Eesti kõrgkoolides psühholoogiat õppivaid üliõpilasi ühendav vabatahtlik organisatsioon, mille eesmärkideks on psühholoogia õppimisvõimaluste parandamine Eestis, EPSÜ liikmete erialaste huvide eest seismine ning suhete loomine ja arendamine sarnaste organisatsioonidega mujal maailmas. EPSÜ on aastast ka Euroopa Psühholoogiatudengite Ühenduste Föderatsiooni (EFPSA) täieõiguslik liige. Lahendus.net-i juhtis paar aastat Denis Matrov, kes muu hulgas käis ka Tartu Terevisiooni stuudios ning kinkis saatejuhtidele padja, kuhu 139

140 Kadri Raag Illustratsioon 4. Madis Vasser ja Kaisa Hunt esitlevad Psühhobussi ideed EPSÜ kevadkoolis Soo puhkemajas Tartumaal, 2013 (erakogu). nutta. Tallinnas oli üks põhilisi eestvedajaid Mairi Hüüdma aastaks oli lausa 41 lahendajat, saadi toetust hasartmängumaksu nõukogult ja Haigekassalt. Samuti organiseeriti koolitusi ning toimetas hulgaliselt tiime, et ettevõtmine kindlalt toimima saaks. Pärast Matrovit oli projekti juhtiva tiimi koosseis järgmine: projektijuht Annika Veldre, finantsjuht Oudekki Loone, personalijuht Astra Schults, kommunikatsioonijuht Aune Valk (Allik) aastal võeti vastu kaheksa uut lahendajat ning esimest korda hakkas toimima vanema õe/venna süsteem, mis tähendas igale uuele lahendajale isiklikku vanema lahendaja juhendamist. Lisaks olid usaldusisikud Tartu Ülikoolist (Triin Ulla), Tallinna Pedagoogikaülikoolist (Tuuli Piirsalu, kes on ka 18 aastat hiljem endiselt lahendajate tugisammas valvesuperviisorina) ning Akadeemia Nordist (Õnne Siimre). Samuti on lahendajaid regulaarselt nõustatud-juhendatud, algul iga kahe nädala tagant, hiljem iga kuu (v.a suvel), samuti korraldatakse kolm korda aastas koolitusi. Tervelt kümme aastat toimetaski Lahendus.net EPSÜ turvalise tiiva all, kuni 19. novembril aastal registreeriti Lahendus. net iseseisva organisatsioonina. Sama aasta lõpus võeti kasutusele 140

141 Eesti Psühholoogia üliõpilaste Ühendus uus veebikeskkond, kus tavakasutajale ja nõustajatele olid loodud üksteisest eraldi seisvad kasutajakeskkonnad, ning see tagas suurema turvalisuse ja kergema haldamise. Samuti koostati andmebaas üle-eestilistest psühholoogilise abi saamise võimalustest. Andmebaasi uuendatakse ja kasutatakse praegugi, sh viitavad Peaasi.ee, Enesetunne.ee ja ehk muudki vaimse tervise infot jagavad keskkonnad just nimelt Lahendus.net-i andmebaasile. Samal aastal (2002) alustati ka koolitusprogramme, mis toimisid ligi viis aastat: koostöös Eesti Arstiüliõpilaste Seltsiga käidi koolides rääkimas psühholoogilise abi võimalustest Eestis ning vaimse ja kehalise tervise terviklikkusest aasta 1. oktoobrist on Lahendus.net-i veebilehel tegevjuhi Katariina Kliiti juhtimisel taas uus ning ajakohasem ilme. Psühhobuss aasta kevadkoolis Tartumaal Soo puhkekeskuses mõeldi selle üle, kuidas ometi psühholoogiat kui teadust populariseerida. Kui loodusteadusi populariseerivad näiteks Teadusbuss ja Ahhaa, siis miks ei võiks psühholoogidel oma bussi olla? Sõna Psühhobuss oli kuuldavasti käinud läbi ka varasematel aastatel, kuid reaalse ideeni jõuti just sel üritusel, kus mõttest parasjagu vaimustuses olnud tudengid Taavi Kivisik (pea), Madis Vasser (nõupea) ja Kadri Raag (rahapea) koos teiste huvilistega hakkasid EPSÜ alt veeretama Psühhobussi ideed. Nime eeskujuks sai võetud Teadusbuss, sest nad sõidavad samuti ringi ja tulevad sinna, kuhu kutsutakse. Ja samuti võiks naljaga öelda, et psühhopaat oli võetud. Psühhobussi juhiks sai Madis Vasser, alates aastast juhib bussi Kadri Raag, kes on Psühhobussi mälestuste arhiivi kirjutanud järgmiselt: Järgneva suve ja sügise jooksul käis Madis Vasseri vedamisel koos üks punt psühholoogiatudengeid ning arutasid, milline võiks Psühhobuss olla ning kuidas inimestele ikkagi täpsemalt selgeks teha, kui lahe teadus psühholoogia on aasta algul võeti Madisega Tartu Ülikooli poolt ühendust ning paluti tal oma kambaga midagi TÜ lahtistel ustel psühholoogia eriala tutvustamiseks teha. Selgus, et teadmine Psühhobussi 141

142 Kadri Raag eksisteerimisest oli kuidagi liikvele läinud. Nii toimuski meie kõige esimene esinemine: 4. veebruaril 2014 Tartu Ülikooli peahoone auditooriumis. Pärast esimest esinemist läks Psühhobuss veerema. Peagi olid jutud jõudnud ka pealinlasteni ning meid kutsuti ETV Ringvaate saatesse. Seal tutvustasime end ning tegime saatejuhtidele katseid. Sh sai tehtud ka Reikopist Thatcheri efekt. Psühhobussil läks EPSÜ all tegutsedes täitsa hästi ning suvel otsustati, et võiks iseseisvuda ning teha oma ettevõtte. Nii saigi nõnda, et 10. septembril 2014 sai Psühhobussist osaühing ning kui esimesel esinemisel oli meid pundis neli Kadri, Taavi, Madli ja Madis -, siis septembris toimetas Psühhobussis meid juba kaheksa aastaks on EPSÜ läbi teinud ka programmi Ole rohkem ning kuulub tervisliku tudengiorganisatsiooni mudelisse. Selline on lühike lugu Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühendusest selle 27. eluaasta täitumise eel. Loodame EPSÜ-le pikka iga ning initsiatiivikaid eestvedajaid! Suur tänu Taavi Kivisikule faktide kontrollimise ning psühhoneljapäevade kirjelduse eest, Katarina Kliitile Lahendus.net-i ajaloo ning piltide jagamise eest, Daniel Soomerile EPSÜ arhiiviallikate üles kaevamise eest, Kertu Saarele psühhoneljapäevade kroonika digiteerimise eest ning teistele toetajatele ja kaasamõtlejatele. Kadri Raag, MA, on EPSÜ hallpea, Lahendus.net-i lahendaja ning Psühhobussi tegevjuht. 142

143 Eesti Psühholoogia üliõpilaste Ühendus From the Estonian Psychology Students Association (EPSÜ) to Psychobus KADRI RAAG CEO of Psychobus EPSÜ was officially founded on 18 November Aune Valk, Kristel Karu-Kletter and Raivo Valk, all students at the time, found the inspiration to create the organisation at a congress of EFPSA, the European Federation of Psychology Students Associations in Bergen. They also needed a legal body to apply for a space for their activity. There were 13 founders altogether, all psychology students from Tartu. The articles of association were prepared, as advised by Professor Jüri Allik, and the first board, which would be known as the Kuuspea (Sixhead), was elected (Kristel Karu-Kletter, Raivo Valk, Luule Mizera, Tiina Uudelt, Kaia Kastepõld-Tõrs and Aune Valk). EPSÜ was to unite all students who study or have studied psychology in Estonian institutions of higher education, and a few years later, in the academic year of 1995/1996, students of Tallinn University (then the Tallinn Pedagogical University) joined the organisation. EPSÜ has organised freshers events, general meetings, summer, winter and spring courses, field trips, and meetings with faculty members. It has also organised and participated in international events, congresses of EFPSA, meetings of students from the Baltic states, congresses of psychology students from the Nordic states. EPSÜ has participated in the Be More Leadership program and it is part of the Healthy Student Organization program. EPSÜ has produced leaflets and published some interesting pieces of writing on their website. Over time, Psycho Thursdays have formed an interesting chronicle of informal meetings with faculty members. This tradition spread from Tartu to Tallinn. Several pioneering organisations have grown out of EPSÜ. The website Lahendus.net, offering free anonymous Internet counselling, operated under EPSÜ for 10 years, and since 2011, it has acted as an independent NGO. The counsellors are supervised every month, they have training courses three times a year, and receive continuous guidance. Many practicing Estonian psychologists have experience from 143

144 Kadri Raag Lahendus.net. In addition, in 2014, a company called Psychobus that aims to popularise psychology as a field of research through science shows and workshops grew out of EPSÜ. 144

145 Ajalugu ajalehest!? VARJE SOOTAK Ajalugu ajalehest, raamatust, päevikust, protokollist... Ritta, mille põhjal olnu järgmiste põlvkondadeni jõuab ja sellest ettekujutus kujuneb, mahuvad ka filmid, fotod, kunstiteosed ja mis kõik veel. Kui tõenäone uurija esitatu võib olla, oleneb tema teadmistest, suutlikkusest ajastusse astuda, seoseid luua ja allikaisse kriitiliselt suhtuda. Oma osa on allikate endi kirjapandus, selles, kes jäädvustas, miks jäädvustas, kuidas jäädvustas. Kuidas artiklid ülikooli ajalehte jõudsid, seda olen veidi puudutanud aasta Universitas Tartuensise veebruarinumbri arvamusloos Toimetatava ülikooliga. 1 Mustvalge ajalugu Ülikooli ajaloo jäädvustamisel on abiks aastal Eesti NSVs esimese ülikoolilehena ilmuma hakanud TRÜ ajaleht Tartu Riiklik Ülikool, mis aastal sai TÜ ajalehena lugejate ettepanekute põhjal nimeks Universitas Tartuensis aastal asendus ajaleht samanimelise ajakirjaga. Ajalugu pakuvad ka eelmise sajandi esimese poole üliõpilaslehed, ülikooli tähtpäevaväljaanded, osakondade, teaduskondade jt struktuuriüksuste trükised, üliõpilasuurimused, memuaarid, lindistused jpm. Esimest Teise maailmasõja järgset kümnendit käsitletakse sageli mustvalgena. Tollane kirjapandu ise oligi mustvalge, nõukogudeaegne tegelikkus trükki ei pääsenud. Vanad trükitöölised rääkisid ülikoolilehe neljapäevastel küljendamistel linna trükikojas, et isegi suurjuhtide nimesid ei tohtinud poolitada. Kui juhtide nimes veel trükiviga oleks olnud! Minu toimetamise aegu juhtus paaril korral lehte keskkomitee asemel kekskomitee ja parteibüroo asemel paretibüroo. Juhtkonnas lohutati trükiveakuradi pärast aastate 1 Varje Sootak, Toimetatava ülikooliga, Universitas Tartuensis, nr 2, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019) 145

146 Varje Sootak Foto 1. Rektor Alar Karis õnnitleb Varje Sootakki ülikooli pensioneerunud töötajate vastuvõtul 16. juunil 2008 (Andres Tennuse foto). lõpul ja aastate algul oleks lohutamise asemel karmimalt käitutud. Toda karmi aega täitis hirm; pooltoonid, varjundid, võbelused pole jäädvustatud aasta esimene üliõpilaslaulupidugi võib kirjasõna järgi näida noorte suure nõukoguliku peona. Keerulisest ettevalmistusest, lubatavast ja lubamatust rääkis mulle pisarsilmil kolmkümmend aastat hiljem ülikooli teadussekretär Irene Maaroos ( ), kes oli ülikooli naiskoori esinaine ja laulupeo peakomisjoni sekretär. Hirmu unustades laulsid tudengid oma noorusetungidest, mitte punastest lippudest ja loosungitest mõjutatuna. Nende lastest said iseseisva riigi taastajad, lastelastest selle edasiviijad. Kui palju pidid sõjajärgsed noored aga kompromisse tegema, et lapsed haritud saaksid, teavad nad vaid ise. Aega ja tausta tundmata võib minevik ühekülgse hinnangu saada. Toon siin ühe tänapäeva näite. Tuttav maakooliõpetaja rääkis kohalootunnis, kuidas tema ajal veel elektrit polnud ning nad õppisid suurte petrooleumilampide valgel. Kolmanda klassi poiss küsinud seepeale: Aga kuidas te mobiiltelefoni laadida saite? 146

147 Ajalugu ajalehest!? Mobiiltelefonita iseseisvaks Võib vist küll nii öelda. Ei olnud mobiile kuldsete kuuekümnendate ega kaheksakümnendate ägedate mõttevahetuste aegu. Kuuekümnendate teise poole üliõpilaselu tormilisusest, vaimsusest, boheemlusest on üksjagu kirjutatud ning jääb mulje, et alma mater oli täis võimukukutajaid. Suurem jagu elas siiski oma tavapärast tudengielu õppis, et stipist ilma ei jääks, pidas nn labrakaid, ei teadnud suurt Tšehhi sündmustest ega Prantsusmaa tudengirahutustest. Üliõpilaspäevade rongkäigus kõlasid igasugused hõisked, kui paljukest nende sisule mõeldi. Vahva oli koos hõisata, minul ka. Oma õpinguajale ( ) tagasi mõeldes tahaks lugeda ka tavatudengi elust, tema pilguga nähtust, n-ö politiseerimata hoovusteta. Aga kuna kirjutajad on olnud edasipürgijate, julgemate nn tegijate eliidi seast, siis kajastub nende jäädvustatus tähendusrikkalt nii nende endi kui ka teiste ärksamate tegevus. Sama kehtib ju ka meie varasema mineviku kohta. Kui palju on kirjutanud mõisamoonakad, sulased ja teenijad ise oma eluolust? Vähesed suutsid kehvadest oludest välja rabelda ja haridust saada. Nii saab vaesemast kihist teada enamasti mõisaist ja taludest pärit kirjutajatelt, ka rahvaluule kogujailt, mälestustest. Minevikupilt võiks tõesem näida, kui seda oleksid edasi andnud nii mõisnikud kui mõisamoonakad, nii taluperemehed kui sulased. Mälestusi kirjutatakse ka taasiseseisvumisest. Mõnigi teos kipub autori ja tema mõttekaaslaste osa ainutähtsustama. Vabaks me saime, mobiiltelefonita, ja mitte üksnes lauldes, vaid nii altpoolt küpsetatuna kui ka eestimeelsete juhtide ning paljude teiste liidrite targa tegutsemise tulemusena. Ei ole võimalik tõmmata piiri, millal ja kust hakkasid iseseisvumise idud idanema, hargnema. Ülikoolis õppis juba põlvkond, kes oli seljatanud vanemate hirmud, kes julgelt kaheksakümnendate teisel poolel komsomoliorganisatsiooni pressi alla panid, ajalehes tudengite omavalitsuse üle vaidlesid, sõjaväeõpetust kritiseerisid jne, jne. Valupunktidest kirjutasid eriti ajakirjandus- ja ajalootudengid, vahel puhkesid vaidlused ka toimetuse väikses ruumis, kui sinna juhtusid korraga komsomolikomitee inimesed ja nende oponendid. 147

148 Varje Sootak Lehetrükisõlmed Kaheliikmelisele toimetusele oli see pöörane aeg, sest elasime ise kõigele kaasa, käisime üritustel, kirjutasime aasta aprillis Toompeal toimunud loominguliste liitude pleenumi loo pealkirjaks panin Helenduse poole. Kuidas ühe väikese lehe toimetaja sinna sattus? Ülikoolileht oli juba aastaist partei keskkomitee valvsa pilgu all. Nende toimetajad pidid NLKP liikmed olema (vähemalt TRÜs oli see nii), käima keskkomitee pleenumitel nagu kõik toimetajad jne. Kuna kuulusin ka Eesti Ajakirjanike Liidu revisjonikomisjoni, saingi ma kutse. Kirjutasin pleenumi ajuraginast emotsionaalselt, nii nagu tundsin ja mõtlesin, enesetsensuurita. Et mõned terased mõtted aga üldse ilmuda saaksid, tuli toimetusel enesetsensuurina mõndagi ridade vahele jätta. Ja ridade vahelt osati lugeda. Mingil perioodil tegime koguni nii, et ühel nädalal koostas lehe ja kirjutas toimetaja kohusetäitjana alla korrespondendina töötanud Indrek Ude, teisel mina. Indrek pani enda numbrisse teravamad lood, sest teda ei saanud parteiliselt karistada aastal kutsuti Indrek taas ilmuma hakanud ajakirja Akadeemia tegevtoimetajaks. Nõukogude aja viimastel hingetõmmetel pidin küljendatud lehe enne trükkiminekut ülikooli parteikomitee sekretäri lauale viima. Kõrgkoolide ajalehed olid oma rektoraadi, partei-, komsomoli- ja ametiühingukomitee häälekandjad. Kahjuks võetigi mõni artikkel välja, mille pidin kiiresti teisega asendama, sest linna trükikojas ei võinud lehe trükkimine hilineda. Päris tsensorilt, täpsemalt Glavlitilt trükiloa saamine oli tollal juba formaalne. Viimati töötas seal abikaasa Jaan Sootaki kolleegi naine, kellega põhiliselt oma lastest rääkisime. Minu ajal on trükkimine siiski ka kolmel korral seisma pandud, sest trükkimise ajal jõudsid avalikkuse ette juhtide surmateated, millest reedene leht pidi kindlasti teada andma aastal, mil tähistati ülikooli 350. aastapäeva, suri NLKP Keskkomitee peasekretär Leonid Brežnev. Lehest tuli välja jätta üliõpilaspäevade materjale, ka kõiki üritusi ei lubatud enam korraldada. Reedese lehe asemel ilmus kolmapäeval kaheleheküljeline nekroloogileht, reedel tavaline neljaleheküljeline. See kõik oli topelttöö, aga lehetegemine nõnda käiski, ka õhtuti kodus edasi, kui vaja. 148

149 Ajalugu ajalehest!? Teine kord tuli leht ümber teha aasta aprillis seoses rektor Arnold Koobi surmaga. Jälle trükimasinad seisma, ülikoolis organiseerida nekroloog, uuesti küljendamisele. Kogemata tegime kingituse rariteetide kogujaile. Kiires ümbertegemise tuhinas ei märganud me, et neljandale leheküljele oli jäänud viitega algus teisel leheküljel Igor Gräzini artikkel. Teisel leheküljel oli tulnud see muuga asendada. Nii on 22. aprillil ilmunud TRÜ nr 14 osaliselt ilmunud kahes variandis. Kas seda viga märgati trükikojas või me nägime ise, ei mäleta, aga jälle pandi masinad seisma. Gräzini artikkel ilmus hiljem. Segadust oli nagunii rohkesti, sest toimetus uppus materjali alla. Äsja olid toimunud muinsuskaitsepäevad ja tulekul olid kevadised rahvaste sõpruse päevad (hilisema nimega sõpruspäevad). Suurem osa sõpruspäevade üritusi jäeti rektori surma tõttu ära. (Toimetusel oli tavaliselt palju lugusid varuks, puudus polnud neist kunagi, ülikool ju suur ja isevooluteed tuli palju materjali, st et rahvas kirjutas omal algatusel ise. Sageli tuli autorite ees vabandada, et tema lugu seekord sisse ei mahtunud.) Ülikool jäi rektorita, kuid aeg oli juba nii kaugel, et ülikool võis esimest korda pärast sõda ise rektorit valida. Seitsmest kandidaadist valiti aasta 21. juunil uueks juhiks õppeprorektor professor Jüri Kärner ( ). Temaga algab ülikoolis uus, iseseisvust taotleva ülikooli aeg iseseisvust taotlevas riigis. Uutmoodi, aga kuidas? Kõige raskem iseseisvusaja rektoritest oli kindlasti Jüri Kärneril. Me ei olnud veel vabad, Eesti iseseisvus kuulutati välja alles kolme aasta pärast. Ülikooli oli aga vaja ümber korraldada. Pean rektor Kärnerit ehitajaks. Prorektorina oli ta näinud ülikooli sisemust ning teadis, mis valesti, mis peaks teisiti olema. Eeskuju otsiti nii Eesti Vabariigi aegsest ülikoolist kui ka välismaalt. Õppejõud, kellel oli olnud võimalus end välismaal täiendada või töötada, pakkusid välja sealsete ülikoolide mudeleid. Ülikooli hakkasid rohkem külastama väliskolleegid, õppima tulid esimesed välisüliõpilased ja tööle esimesed välisõppejõud. Koos uue meeskonna ja kogu ülikooliga püüti kõrgharidus mitte ainult lahti mõtestada, vaid ka väärtustada, uutmoodi toimima panna. Näiteks oli päevi, mil polnud ei teadus- ega 149

150 Varje Sootak õppeosakonda. Veneaegne teadusosakond oli nagunii õppejõududel pinnuks silmas, sest sealt nõudis kord üks, kord teine ametnik topelt aruandeid ja see oli muutunud üsna bürokraatlikuks. Olemasolevate struktuuride lammutamine pole aga mitte kõigile meelepärane kardetakse uuendusi, oma koha kaotamist. Nii püüti vahel üksteisest ette jõuda, avalikult esineda, kirjutada ka kaikaid kodaraisse loopides. Toimetus pidi selles omamoodi segases ajas kiiresti jagama, mida avaldada, mida mitte. Saadeti ka anonüümkirju, neid oli varemgi tulnud ja tuli hiljemgi, koguni ühte rektorit püüti laimata. Olen need kõik hävitanud. Oma uue ülikooli kujundamises tahtsid paljud kaasa rääkida koosolekutel, ülikooli tuleviku konverentsil, ajalehtedes, raadios, teles... Peeti tuliseid vaidlusi ülikooli põhikirja ja teiste projektide üle. Kui palju sellest ülikoolilehte jõudis? Kindlasti vähem, kui olnuks tarvis. Ei jõudnud toimetus kõikjale, kõik ei mahtunud lehte ära. Ja kui üritus toimus näiteks kolmapäeval või neljapäeval, siis seda vähem sellest lehest leida võis, sest viimased käsikirjad pidime trükikotta laduda viima kolmapäeva õhtupoolikul, neljapäeval ei saanud küljendatud lehte enam midagi lisada. Järgmise nädala lehe jaoks oli aga mõni sündmus vananenud ning uued peale tulnud. Kunagi varem ega hiljem pole ülikooli rahvas ise nii palju kaasa mõelnud, rääkinud, kirjutanud. Sestap olekski tarvis, et kõik, kes neil avameelsuse aastail ülikooli lahti rääkisid, seda ise kirja paneksid. Professor Juhan Peeglile ( ), kes oli ka toimetuse kolleegiumi liige, toetudes olin püüdnud koosolekute ülevaadetes erinevaid arvamusi välja tuua, et oleks näha, kuidas arutelu kulges, kes mida arvas, mida kuidas otsustati. Käisin ülikooli nõukogu koosolekuil alates aastast toimetaja kohusetäitjana, kui toimetaja Rein Veidemann sõjaväe kordusõppustele kutsuti, aastast aastate lõpuni toimetajana, lisaks ka aastal loodud ülikooli valitsuse koosolekuil. Kui toimetus liideti rektor Jaak Aaviksoo ajal teabetalitusega, ei pidanud teabetalitus enam vajalikuks, et toimetus neil koosolekuil osaleks, nõukogus käis nüüd teabetalituse juhataja või pressiesindaja. Et aga nõukogu tööst lehes kirjutada saaksin, lindistasid kommunikatsioonitehnika osakonna mehed mulle koosoleku kassetile. Linti kuulates jäi palju tabamata. Ka protokollidest polnud enam suurt abi, sest need muu- 150

151 Ajalugu ajalehest!? tusid aina faktikesksemaks, kõiki sõnavõtjaid sealt enam ei leidnud. Nii TRÜ kui ka TÜ nõukogu oli aga koht, kus oli võimalik ülikooli probleemidele paremini pihta saada, inimesi tundma õppida, suhelda. Nõukogu saalis sain õppejõududelt artikleid tellida, ka äsja arutatu kohta, vahel oli keegi midagi juba lehe jaoks kaasa toonud. Teaduskondade esindajad istusid tavaliselt koos, oli välja kujunenud, et näiteks arstid istusid aulapoolse ukse aknalähedase laua otsas. Minagi potsatasin sinna nurka seina äärde toolile, kust oli lihtsam ära käia trükikojast lehte toomas. Nõukogu toimus iga kuu viimasel reedel ja leht sai valmis reede lõuna paiku ja siis said koosolekult tulijad fuajeest ka värske lehe. Arstid võtsid mind laua äärde oma kampa, kus oli parem kirjutada ning kus mindki vestlustesse tõmmati. Mis nõukogusse puutub, siis hiljem, ei mäleta millise rektori ajal, seati sisse kord, kus nõukogu liikmed pidid istuma tähestiku järjekorras. Levis arvamus, et nõnda ei saaks teaduskonna rahvas oma asju koos arutada ja juhtkonna ettepanekutele vastu rääkida. Kas see oli nii mõeldud, ei tea, aga paljudele oli vastumeelt küll. Sajandivahetusel tajusin ülikoolis avalikustamise kaugenemist. Siseveebi tekkides muutus osa dokumente vähestele kättesaadavaks. Üks keskastme juht ütles mulle otsesõnu, et miks peab tavaline õppejõud teadma, mida me arutame ja otsustame!? Ma ei tea, kui palju on praegu ülikooli juhtorganite arutelud, otsused avalikult kättesaadavad. Vene ajal püüdlesime suurema avatuse poole, ega nüüd vastupidi ole? Kärneri-aegsed nõukogu koosolekud kujunesid aga vahel üsna tormiliseks, sest julgeid arvamusi oli palju, muidugi ka vahtu. Alati polnud lõpuks selgegi, mida otsustati. Nii sündis mõne lõpliku otsuse sõnastus alles ülevaadet kirjutades otsuse täpsustamisel teadussekretäri Veera Andi ja rektori juures. Meenuta, aga kontrolli Korrapealt on isegi raske täpsemalt öelda, mis millal toimus, kõik vajab ülekontrollimist. Millal muutus lehe nimi, millal kadus Glavliti luba jne, jne. Näiteks esimest korda pärast sõda ilmus ülikooli ajaleht sinimustvalgena aasta 1. septembril, Glavliti luba, st MB-number on viimast korda impressumis aasta 26. jaanuaril. 151

152 Varje Sootak Glavlit oli üleliiduline tsensuuriametkond. Ükski trükis ei saanud ilmuda ilma Eesti ENSV Glavliti loata (ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsus). Eestis lõpetati selle tegevus aastal. Sündmuste ülekülluses oli tarvis rohkem rahvast informeerida ja nii sai lehes omad veerud aastal loodud teabetalitus. Iga päev nagu ei märganudki enam, et tegelikult polnud me Moskvast veel täielikult lahti haagitud, see toimus vähehaaval tänu Eesti rahvasaadikuile. Kuid alla ei tahtnud anda ka riigisisene vastaskond, Interrinne. Kui Jüri Kärner oli koos teiste rektoritega peaministri Edgar Savisaare juures õppejõudude palgaküsimusi arutamas, nägi temagi aasta 15. mail Toompea ründamist, millest ta sügava murega rääkis. Võib tekkida küsimus, miks avaldasin sama aasta 31. augustil või-teemalisi eesti vanasõnu Võitud ratas veereb vagusi jt. Ülemineku keerulistel aegadel jaotati talonge, puudus oli ka võist... Pidasin neid vanasõnu ajastu iseloomustamisel kohaseks. Aasta varem toimunud ENSV kohalike rahvasaadikute nõukogude valimistel kandideeris ülikoolist 15 kandidaati. Kogu riigis tuuseldasid kandidaadid üksteist valimiseelsel perioodil päris kõvasti, hakkasid joonistuma erakonnad. Ärplemist jälginud Juhan Peegel tõi avaldamiseks vanadest väljaannetest otsitud humoorikaid tabavaid följetone, mis ilmusid aasta 30. märtsi lehes aasta augustis aga veeresid ootamatult tankid Tallinna poole. Olime sel ajal perega pikalt suvepuhkuselt Harglast linna tulemas. Augusti teises pooles hakkasin tavaliselt 1. septembri lehte ette valmistama, abikaasalgi algas varsti õppejõutöö ja lastel kool. Enne ärasõitu ei saanud me raadiouudistest täpselt aru, mis toimub. Olin ka ETA (Eesti Telegraafiagentuur) mittekoosseisuline korrespondent ning taheti teada ülikooli meeleolu. Mingi uudise koos teadusprorektor professor Ants Kallikormiga ( ) valmis tegime. Noorematel hirmu ei olnud, rusuvamas meeleolus olid vanemad inimesed. Rektori sekretär Benita Vissel ( ) rääkis mulle keerulistest hirmuaastatest ning tema tõesti kartis. Kahju, et ma seda üles ei kirjutanud. Vanad paberleheküljed ei anna edasi ei seda hirmu ega ka hõngu ja õhinat, mida tundsime paljude sündmuste puhul, nagu näiteks 152

153 Ajalugu ajalehest!? eestikeelse ülikooli 70. aastapäev, üliõpilasedustuse valimine, Rootsi kuninga käik... Aja- ja napi leheruumi tõttu on jäänud palju, palju kirjutamata, ülikooli ajalugu ainult oma lehes ei anna sugugi tervikpilti. Ei jõua ka selles loos kirjutada kõigist olulistest sündmustest ja inimestest, kes mõjutasid aega, ka toimetust. Need aastad olid mulle täis avastusi. Kokkupuuted paljude, paljude ärksate tudengite, ülikooliinimestega, väliseestlastega, sealhulgas Eesti Vabariigi suursaadikuga New Yorgis Ernst Jaaksoniga, uue, sotsiaalteaduskonna dekaani Rein Taageperaga, Lõuna-Eestist pärit kirjaniku Raimond Kolgaga jpt. Korrespondendina töötanud ajakirjandustudeng Margus Sanglepp oli üks korp! Fraternitas Estica taastajaid ning toimetusest sai vahel otsekui staap, kuhu helistasid välisliikmed ja kuhu nad ka sisse astusid. Ja kui Margus loengus oli, olin ma kui nende sekretär. Põnev aeg oli! Aga peagi oli Jüri Kärneril viis aastat täis ning uuesti kandideerida ta ei tahtnud. Ootan põnevusega ülikooli 100. sünnipäeval ilmuvat Ken Kallingu rektoriraamatut Jüri Kärnerist. Minul oli rektoriga väga meeldiv koostöö. Ta muutus kuidagi lähedaseks, ta oli heasüdamlik ja avatud. Ma ei tundnud ennast enam krampis olevat nagu minnes Vene ajal rektoraati, kus sageli mõne loo pärast võtta sain. Murelik oli Kärner siiski, sest ülikooli arengut takistasid seaduste puudulikkus, finantsraskused jpm, üldse tahtnuks ta rohkem oma üliõpilastega auditooriumis olla. Olin meeldivalt üllatunud tema esimeste intervjuude mõnest täiendusest ja parandusest. Need olid sõnaleidlikud ja sobivad. Varem tuli juhtide kirjatükid lugemiskõlblikuks toimetada. Ka meie järgmised rektorid on olnud väga head kirjutajad. Viimasel kohtumisel Jüri Kärneriga vanas kohvikus, kui kirjutasin UT-le artiklit rahvusülikooli 90. aastapäeva puhul, imestas ta isegi, kui palju rektoriaastail tehtud sai. Uued prioriteed Ka mitu järgmist rektorit tuli prorektoriametist nagu Jüri Kärnergi. Professor Peeter Tulviste ( ) ajaks oli uuele ülikoolile alus pandud ning edasi tulid süvendustööd, teadusülikooliks pürgimine, kuhu mahub samuti palju uuendusi ja ümberkujundamisi. Tema aja paljud artiklid, sõnavõtud ja intervjuud on ilmunud aas- 153

154 Varje Sootak tal Peeter Tulviste rektoriraamatus. Meeldiv koostöö jätkus ka uue rektoriga. Vähehaaval hakkasid aga tekkima bürokraatiailmingud. Rektoraadis loodi uusi ametikohti, osa ametnikke asendati uutega, vahel väljastpoolt ülikooli tulnutega. Mõnigi ei taibanud akadeemilise vabariigi olemust. Järsud ümberkorraldused või vallandamine tõid inimesi murega toimetusse. Olid ju toimetuse uksed alati kõigile avatud olnud, mured ära kuulatud, mõnegi allüksuse positiivsest osast kirjutatud. Kui varem võis kiirete küsimuste puhul otse rektori poole pöörduda, siis üheksakümnendate teisel poolel tekkisid vahelülid. Aastatega see süvenes ja mitmeid redelipulki tekkis juurde. Mõne inimesega toimuvad kummalised muutused, kui nad näiteks teaduskonnast administratsiooni tööle lähevad. Olen näinud, kuidas ametnik üleolevalt käsutab-kamandab õppejõudu. Ülikool ei ole tavaline asutus, akadeemiline kogukond on omaette vabariik, kellega tuleb osata suhelda. Minule oli see ülikoolihariduse imepäraseks jätkuks. Ülikoolis tekkis probleeme järgmise rektori Jaak Aaviksoo ajal, kui väiksemad üksused liideti suurematega või mõne tegevus lõpetati. Ohte ette tajudes kutsus mõnigi intervjuud tegema. Muide, ka enne professoriks valimist soovis mõni kandidaat intervjuud anda või kirjutas ise artikli. * * * Iseseisev Eesti riik oli kiiresti arenenud. Üheksakümnendate keskpaigaks töötasid ka ülikoolis uued struktuurid, uued organisatsioonid, oli leitud oma tee. Sündmusi oli vähem, ka kaastöid. Lehes võtsid maad pikad artiklid. Kogu Eesti ajakirjanduses olid toimunud muudatused: väljaannete erastamine, infotehnoloogia kasutamine, uued žanrid, uus kujundus, meelelahutuse suur sissetung... UT esimesed tehnilised uuendused tehti linna trükikojas, mis raskendas nädalast tsüklit lood tuli viia Ülikooli tänava trükikotta, küljendamine ja korrektuur toimus hilisõhtul füüsikahoone keldris, trükkimine Kastani tänavas. Oli aegu, mil korrektuuri lugesime A4-suuruselt lehelt, kus tähtede täppe ja kriipse ei olnud näha. Sajandivahetuse aastad tõid ülikooli infotehnoloogia, töökohad tuli justkui ümber seadistada seoses elektroonilise posti ja paljude teiste 154

155 Ajalugu ajalehest!? uute tehniliste võimalustega liideti toimetus teabetalitusega, millel olid nii negatiivsed kui ka positiivsed poolused: tänu e-postile otsesuhtlemine inimestega kahanes, õppisime aga palju uut. Ei olnud üksnes mustvalge aeg. Iga allüksuse elektroonilisele ajastule üleminek vajaks lahti kirjutamist. Avastasin hiljuti kahe kirjaniku tähelepanuväärsed teosed. Richard Rohu uuesti välja antud Tsaariohvitseri (1935) ja Sõjasõidu (1928). Neis mälestustest kirjeldab ta Esimese maailmasõja aegset tsaariarmeed. Miks sõda, miks revolutsioon milline detailirohkus ja mõtteerksus. Või väliseesti kirjanik Valev Uibopuu, kes kirjanikuks kujunes juba iseseisvas Eestis aastal ilmus Rootsis Keegi ei kuule meid, kus pereelu kulgeb paralleelselt maailmasündmustega aastail Ajastu on Uibopuul antud nii mõistetava, ehedana. Ehk polekski tarvis mustvalgeid faktiraamatuid? Mida varem oma meenutused kirja paneme, seda parem, mis siis, et need on subjektiivsed, oma mätta otsast nähtud. Nii ei jää rahvusülikooli minevik ühekülgseks, mustvalgeks. Varje Sootak töötas ajalehe TRÜ ja Universitas Tartuensis toimetuses

156 Varje Sootak Newspaper a historical source?! VARJE SOOTAK editor of the UT newspaper in the years The paper of the University of Tartu was the first university newspaper founded in Estonia after the WWII in It was meant to be the voice of the rectorate, the party, Komsomol and Trade Union committee, and had the same name as the university: Tartu Riiklik Ülikool (Tartu State University). Before the restoration of independence in 1988, the university got the chance to elect its own rector for the first time after the war. The university newspaper was at the centre of the upcoming great changes, and took the name of Universitas Tartuensis since 1989, as proposed by the readers. Varje Sootak discusses work in the editorial office during Rector Jüri Kärner s term of office ( ), when the old university had to be demolished and a new one built, for which no-one had the necessary experiences. She elaborates on the problems of newspaper production, including the situation when official censorship was gone, but the design layout of the newspaper was still given to the university s party committee secretary for review before publishing. The academic community very bravely voiced their opinion at the time, and took part in the creation of the new university, but, as the author admits, due to the lack of time and limited printing space, many texts did not make it to the paper, and the newspaper alone does not give a full overview of university history. She stresses that the sooner everyone writes down their memories, the better, even though they are subjective and express the writer s personal perspective. This is how we keep the history of the national university versatile and colourful. 156

157 MUUSEUMIKOGUD Ravivõtted Tartus 19. sajandi lõpus: aasta Puka rongi õnnetuse ohvrite ravi Tartu ülikooli kliinikutes ANU RAE, YAROSLAV STADNICHENKO Tartu Ülikooli muuseumi ühe arvukaima kollektsiooni moodustavad ülikooli sisehaiguste kliinikust pärit haiguslood ja haigete registreerimise raamatud, mida varem on tutvustanud Ela Martis ja Kaija-Liisa Koovit. 1 Materjal pärineb aastatest Haiguslood andis muuseumile üle aastal professor Kuno Kõrge. Kollektsioon on seni täies ulatuses vastu võtmata, mistõttu selle täpne suurus on veel teadmata. Kuni aastani on haiguslugusid umbes Ela Martis, Tartu Ülikooli sisekliiniku haiguslugude kogu eesti tervishoiu ajaloo allikas, Muuseum 2 (1996), 18 19; Ela Martis, The Collection of Case Histories of the Clinic of Internal Diseases of Tartu University Stored in the Museum of History: A Source for the Investigation of the History of Estonian Health Care, History of Universities 15, toim Peter Denley (Oxford: Oxford University Press, 2000), ; Kaija-Liisa Koovit, Tiina Vint, University of Tartu Medical Records, University Museums and Collections Journal 10 (2018), 91 94; Kaija-Liisa Koovit, The value of case reports in studying the cultural history of medicine, Beyond the museum walls. Medical collections and medical museums in the 21st Century: The 19th European Association of Museums of the History of Medical Sciences biennial Congress, Barcelona (Spain). Ed. Alfons Zarzoso (Barcelona: Institut d Estudis Catalans, 2018), Ela Martis ja Kaija-Liisa Koovit on haiguslugude kollektsiooni tutvustavates artiklites märkinud haiguslugude algdaatumiks aasta, kuna tollal polnud veel vastu võtmata haiguslugude hulgast leitud aasta varasemaid haiguslugusid. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019) 157

158 Anu Rae, Yaroslav Stadnichenko Patsientide haiguste kulgu hakkasid arstid antiikajast alates üles tähendama didaktilistel eesmärkidel sajandiks arenenud riigihaldussüsteemist inspireerituna muutusid haiguslood senistest narratiivsetest jutustustest (historia ja observatio) lakoonilisteks ankeetideks, selline praktika jätkus ka hilisematel sajanditel. 4 Tartu ülikooli sisekliiniku haiguslood on samuti ankeedi vormis, v.a esimesed aastad, kuid ka siis on tegemist selgelt struktureeritud tekstidega. Haiguslugudes on kirjas patsiendi nimi, diagnoos ning vastu võtmise ja välja kirjutamise kuupäev, anamnees, haige seisund haiglasse vastuvõtul, haiguse kulg ja ravi. Haiguslood ajalooallikana on meditsiiniajaloolaste seas huvi äratanud alates aastatest. 5 Need võimaldavad uurida, milline oli meditsiini tegelik praktika, mis võib tihti erineda õpikutes ja teadusajakirjades avaldatust. 6 Sisekliiniku haiguslood on seni siiski vähe tähelepanu saanud ja kasutatud vaid üksikutes artiklites. 7 Eesti meditsiiniajaloo jaoks on see äärmiselt väärtuslik allikmaterjal, mille uurimispotentsiaal on suur lisaks igapäevasele meditsiinipraktikale saab näiteks tänu anamneesidele teavet ka patsientide sotisaalmajandusliku olukorra kohta, sest haiguslugudes on enamasti mainitud töökohta, perekonnaseisu, vanemate ja õdede-vendade tervislikku seisundit. 8 Haiguslugude uurimispotentsiaali ilmestamiseks tulebki allpool vaatluse alla üks konkreetne juhtum, mis omal ajal laialdast tähelepanu äratas ohvriterohke rongiõnnetus Puka lähedal. Traumadega patsiendid pidid kõigepealt jõudma kirurgiakliinikusse, kuid kirurgiakliiniku haiguslood säilinud ei ole. Seega võimaldab just sisehai- 3 Richard F. Gillum, From Papyrus to the Electronic Tablet: A Brief History of the Clinical Medical Record with Lessons for the Digital Age, The American Journal of Medicine 126 (2013), Volker Hess, J. Andrew Mendelsohn, Case and Series: Medical Knowledge and Paper Technology, , History of Science, 48 (2010), John Harley Warner, The Uses of Patient Records by Historians: Patterns, Possibilities and Perplexities, Health and History 1, no. 2 (1999), Warner, The Uses of Patient Records by Historians, Vt nt: Filip Marcinowski, Oskar Kobyliński ( ) and the First Description of Noonan Syndrome in the Medical Literature, Journal of Medical Biography (2018), Rongiõnnetuse ohvrite haiguslood on aga äärmiselt napisõnalised ning tavapärane anamnees puudub täielikult. Põhjuseks on haigete eripära tegemist on selgelt mõistetavate traumade, mitte sisehaigustega, mille diagnoosimisel tuleb erinevaid asjaolusid arvesse võtta. 158

159 Ravivõtted Tartus 19. sajandi lõpus guste kliinikus ravitud rongiõnnetuse ohvrite haiguslugude uurimine analüüsida traumade ravi 19. sajandi lõpu Tartus. Õnnetus 1. mail (vkj) aastal juhtus raudteeõnnetus Puka jaama lähedal Aakres Krasnojarski jalaväepolgu 3. ja 4. pataljoni vedanud rong sõitis rööbastelt maha. 34 vagunist koosnevas rongis oli 24 ohvitseri, 745 sõdurit, seitse hobust, viis vankrit ja 3750 puuda varustust, mis kõik sõitsid Võnnust ja Valmierast, kus pataljonid asusid, Tartu poole. Tartus paiknes polgu juhatus ja 17. mail seisid ees polgu 100. aastapäeva pidustused. Surma said 55 sõdurit, kaks konduktorit ning 9. roodu veltveebel koos oma naise ja kahe lapsega. 11 Valitsuse Teataja järgi said 43 sõdurit raskelt vigastada, kolm ohvitseri ja 37 sõdurit kergemalt ning viga sai ka üks konduktor. 12 Ellu jäi üks soliidses eas ja viimases Vene-Türgi sõjas teenistust leidnud hobune, kes märkas õigel ajal vagunist välja hüpata. Temaga ratsutas üks ohvitser kiirelt jaama abi kutsuma. 13 Kui teade õnnetusest Tartusse jõudis, sõitsid Tartu ülikooli arstid, velskrid ja arstitudengid kirurgiakliiniku juhataja professor Wilhelm Kochi (1842?) eestvedamisel õnnetuspaika abi andma. 14 Mõni päev hiljem kirjutas Sangaste krahv Friedrich Georg Magnus Berg ( ), et õnnetuse põhjustas halb inseneritöö õnnetuse koha peal oleks pidanud olema sild, mitte muldkeha. Nimelt uuristas suure vihmasaju tõttu vesi raudtee muldkeha läbi ja raudteerööpad jäid koguni õhku rippuma. Bergi arvates oleks võinud hukkunute arv veelgi suurem olla, kuid õnneks olid veduri järel olevad vagunid, mis enim kannatada said, pagasivagunid. 15 Rongiõnnetuse põhjuseks on loetud ka seda, et rongil puudusid automaatsed pidurid. Just pärast seda tragöödiat 9 Siin ja edaspidi kuupäevad vana kalendri järgi. 10 Arved Duvin, Lugusid raudteedest Eestimaal (Valga: Toivo Gulbe, 2007), 128. Küllo Arjakas, Eesti raudtee 140 (Tallinn: Eesti Raudtee, 2010), Внутренния известия, Правительственный вестник, 5. mai, 1897, Внутренния известия, Правительственный вестник, 4. mai, 1897, Puka raudteeõnnetuse, Olewik, 13. mai, 1897, Kohalikud sõnumid, Postimees, 2. mai, 1897, Friedrich Berg, Von den Ursachen des Eisenbahn-Unglücks bei Bockenhof, Nordlivländische Zeitung, 7. mai, 1897,

160 Anu Rae, Yaroslav Stadnichenko hakati automaatseid pidureid lisama ka kaubarongidele, varem olid need vaid reisirongidel. 16 Ohvrid Tartu ülikooli kliinikutes Raskelt haavatud sõdureid raviti kirurgiakliinikus ja nende nimed on kirjas kirurgiakliiniku registriraamatus. 17 Kergemate vigastustega sõjaväelaste eest hoolitseti esialgu laatsaretis ja 3. mail viidi nad üle sisehaiguste kliinikusse, kus nende eest kandsid hoolt lisaks ülikooli töötajatele tsaari ema Marija Fjodorovna palvel ka Punase Risti halastajaõed. 18 Seitse vigastatut olid ka Tartu linnahaiglas, kirjutati sisse 1. mail ja välja 3. mail, mil nad viidi samuti sisehaiguste kliinikusse. 19 Kui aga võrrelda nimesid linnahaigla registriraamatus ja sisehaiguste kliiniku haiguslugudel, siis on selgelt tuvastatavad neli linnahaiglast toodud patsienti, kuid kolme patsiendi nime haiguslugudelt ei leia. 20 Sisehaiguste kliinikust pärit haiguslugude järgi sattus kliinikusse 42 vigastatut, haiguslugusid on aga 43, sest ühe ohvri kohta on kaks haiguslugu. 21 Esimene haavatu toodi haiglasse 2. mail kell kolm öösel, 28 haiget 3. mail, kolm haiget kirjutati sisse 4. mail ning viimased 11 kannatanut 6. mail. 22 Kirurgiakliinikus olnud kannatanute arv on registriraamatu järgi 47, kellest 43 toodi kliinikusse 1. mail ning lisaks neli ohvitseri 2. ja 3. mail. 23 Vigastatud sõdurite eest maksis raudtee. 24 Viimased sõdurid kirjutati kirurgiakliinikust välja alles novembris. 25 Ülikooli aastaaruande järgi 1. detsembrist 16 Алексей Вульфов, Леонид Макаров, Роман Молочников, История грузовых железнодорожных перевозок в России. XIX XX века (Москва: Пента, 2008), EAA, Kohalikud sõnumid Postimees, 5. mai, 1897, 3. Sisehaiguste kliinikusse hiljem toomist toetavad ka kannatanute haiguslood, kus nende vastuvõtu kuupäevaks on enamikul märgitud 3. mai. 19 EAA, , l. 42p Linnahaiglast toodi sisehaiguste kliinikusse patsiendid haiguslugudega ÜAM_1652:842, 843, 846, Sama nimi ja diagnoos on haiguslugudes ÜAM_1652:871 ja Rongiõnnetuse ohvrite haiguslood on tulmenumbritega ÜAM_1652: Rügemendi sajandal sünnipäeval osalenud 95. Krasnojarski jalaväerügemendi kõrgemate sõjaväelaste nimekiri: В. Крючков, 95-й пехотный Красноярский полк: история полка, (Санкт-Петербург, 1897), EAA, , l. 214, 214p, 215, 218, 218p. 25 EAA, , l. 214p. Viimane välja kirjutatud sõjaväelane, kes lahkus 22. novembril 1897, oli Ivan Kirganov. 160

161 Ravivõtted Tartus 19. sajandi lõpus 1896 kuni 1. detsembrini 1897 oli sisehaiguste kliinikus statsionaarseid patsiente 327 ning kirurgiakliinikus Voodikohti oli sisehaiguste kliinikus sajandivahetusel 54, kirurgiakliinikus Seega tähendas sellise hulga kannatanute aitamine ülikooli arstidele nii suurt koormust, et professor Wilhelm Koch, dotsent Zoege von Manteuffel ja assistent Bohl, Löwenstein ja Michnewitsch on kaks korda 24 h töötanud silmi puhkamata. 28 Röntgeniga diagnoosimine Vigastatute diagnoosimiseks saadeti Peterburist röntgeniaparaat (koos spetsialistidega), mis jõudis Tartusse 3. mail. 29 Masin viidi kirurgiakliinikusse, kus X-kiirtega püüti tuvastada luumurde. 30 Kohapeal abistas pealinlasi füüsik Mihhail Kossatš 31 ( ), kellel oli selleks ajaks olnud röntgenikiirtega töötamisel juba aasta jagu kogemust. Röntgenikiired olid tollal veel suhteliselt uus nähtus aasta detsembris avaldas Wilhelm Konrad Röntgen ( ) avastuse, mida hakati maailma eri paigus katsetama, nii ka tsaaririigis. Liivimaal tehti esimene röntgeniülesvõte juba 9. jaanuaril 1896 Riias linnagümnaasiumi füüsikakabinetis. 32 Tartus tehti 21. jaanuaril avalik demonstratsioon Röntgeni meetodiga fotografeerimisest, kus ülikooli füüsikakabineti assistent Kossatš tegi pilte kinnisest karbist, millele järgnes juba peaaegu et kohustuslikuks muutunud pilt labakäeluudest. 33 Röntgenikiirte võimalikust panusest meditsiini saadi kiiresti aru ning esimesed teated Viinis röntgenikiirte abil diagnoosimisest pärinevad juba aasta jaanuari keskpaigast. 34 Postimehe kontoris ja kohalikes raamatupoodides oli 26 EAA, , l Hele Punga, Tartu Ülikooli Kliinikumi ajalooline taust, Tartu Ülikooli Kliinikum 200, toim Anne Velliste ja Kristi Tael (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004), 35, Zur Katastrophe auf der Baltischen Bahn, St. Petersburger Zeitung, 4. mai, 1897, Ueber die Entgleisung des Militärzuges bei Bockenhof, St. Petersburger Zeitung, 7. mai, 1897, Kohalikud sõnumid, Postimees, 5. mai, 1897, Kossatš oli Ukraina rahvusliku liikumise tegelase Lesja Ukrajinka ( ) vend. Lesja Ukrajinkale on Tartus püstitatud mälestustahvel aadressil Kastani 65, kus ta oma venda külastas. 32 Locales, Neue Dörptsche Zeitung, 9. jaanuar, 1896, Locales, Neue Dörptsche Zeitung, 31. jaanuar, 1896, Mannigfaltige, Neue Dörptsche Zeitung, 13. jaanuar, 1896,

162 Anu Rae, Yaroslav Stadnichenko 9. märtsi ajalehe teatel müügil Röntgeni uue walguse abil ülikooli füüsikakabinetis tehtud pilt noormehe käest, millel püssikuul veel sees oli. 35 Rongiõnnetuse ohvrite aitamise eest palus füüsikakabineti direktor professor Aleksandr Sadovski ( ) Kossatšile määrata rahalise autasu. 36 Kannatanute aitamise eest sai autasu ka Walter Friedrich Hollmann ( ), kes oli tollal kliiniku assistent. 37 Kirurgiakliinik sai oma röntgeniaparaadi samal aastal. 38 Ohvrite ravi Kui vaadata kannatanute vigastusi, siis esmalt sisehaiguste kliinikusse vastu võetud patsiendid olid raskemate vigastustega, peamiselt luumurdudega, aga 6. mail sissekirjutatutel olid põhiliselt põrutused ja marrastused. Peaaegu igas haigusloos on ravi all kirjas vann ja massaaž ning mitmel on sidumine eraldi välja toodud. Tollal kannatanuid abistanud kirurg Werner Zoege von Manteuffel ( ) avaldas aastal kirurgiakäsiraamatu, mille järgi tuleb vigastatud kohta võimaluse korral masseerida, kuna see aitab paistes ja verevalumiga kohal kiiremini paraneda. 39 Sidumine takistab turse tekkimist ja aitab haaval paraneda. 40 Samuti tuleb tema sõnul haigeid operatsioonipäeval vannis hoolikalt pesta. 41 Ravi all kirjas olev vann viitab pigem vesiravile, mitte lihtsalt hügieenitoimingule, eriti kui arvestada spaakultuuri tõusu 19. sajandil, mil vett kasutati raviks väga erinevate kaebuste puhul koolerast psüühika- ja neuroloogiahäireteni. 42 Rongiõnnetuses kannatanute haiguslugudest on võimalik leida teateid ka kastoorõli ja eetri lahuses palderjani kasutamisest. Esi- 35 Kohalikud sõnumid, Postimees, 9. märts, 1896, EAA, , l EAA, , l EAA, , l. 58p Вернер Цеге фон Мантейфель, Курс теоретической хирургии с приложением Асептика в практике госпитальной хирургической клиники (Юрьевь: С. К. Кочальский, 1901), Цеге фон Мантейфель, Курс теоретической хирургии, Цеге фон Мантейфель, Курс теоретической хирургии, A. van Tubergen, S. van der Linden, A Brief History of Spa Therapy, Annals of the Rheumatic Diseases, 61 (2002), 274; Alfred Stillé, Cholera: Its Origin, History, Causation, Symptoms, Lesions, Prevention, and Treatment (Philadelphia: Lea Brothers & Co, 1885), 142; Carlos H. Schenck et al., English Translations of the First Clinical Reports on Narcolepsy and Cataplexy by Westphal and Gélineau in the Late 19 th Century, with Commentary, Journal of Clinical Sleep Medicine 3, no. 3 (2007), 302,

163 Ravivõtted Tartus 19. sajandi lõpus Foto aasta Puka rongiõnnetuse ohvrite mälestussammas Tartu Raadi kalmistul (Andres Tennuse foto, 2019). mene neist oli väga tõenäoliselt kasutusel seedeprobleemide raviks. 43 Palderjan oli aga 18. ja 19. sajandil tavaline neuroloogiliste probleemide, näiteks epilepsia, ravis. 44 Palderjani on manustatud kokku neljale patsiendile. 45 Haiguslugude järgi olid neil patsientidel järgmised kaebused: peapõrutus; peapõrutus, -valu ja -pööritus; peapõrutus, -valu ja minestamine; õnnetuse koha pealt mäluhäired. See kõik võiks viidata soovile vähendada neuroloogilisi probleeme. Sellele räägib vastu asjaolu, et mäluhäired on nimetatud veel ühel patsiendil, kelle ainsad ravimeetodid olid fikseeritud side ja kõrgendatud asend, kuid ühtegi ravimit talle kirjutatud ei ole. 46 Peapööritust on mainitud kahes haigusloos 47 ja peapõrutus on kirjas koguni kuuel 43 ÜAM_1652: Mervyn J. Eadie, Could Valerian Have Been the First Anticonvulsant?, Epilepsia 45, no. 11 (2004), ÜAM_1652:847, 850, 852, ÜAM_1652: ÜAM_1652:840,

164 Anu Rae, Yaroslav Stadnichenko patsiendil 48 (ühel patsiendil nii peapööritus kui ka peapõrutus) ning keegi neist ei saanud palderjani. Seetõttu jääb palderjani kasutamise eesmärk siinkohal pigem lahtiseks. Haigetele manustati ka opiaate. Teateid opiaatide kasutamisest valuvaigistava vahendina on võimalik leida juba antiikajast. 49 Vahemere äärest pärit oopiumi tegi Euroopas tuntuks Šveitsi arst ja alkeemik Paracelsus ( ), kes populariseeris laudanumit (oopiumi tinktuur alkoholis). 50 Opiaatide tarbimine meditsiinis ja meelemürgina oli 19. sajandil laialt levinud, seega on nende kasutamine igati ootuspärane. 51 Kodeiin isoleeriti 19. sajandi alguses. 52 Kodeiini koos valge suhkruga määrati seitsmele patsiendile ning iga retsept sisaldas ¼ grammi kodeiini ja viis grammi valget suhkrut, millest võiks järeldada, et kodeiini manustamine oli standardne ega sõltunud erinevatest muutujatest (nt tajutavast valu astmest või vigastuse raskusest). 53 Kuuel kodeiini saanud patsiendil on haigusloos märgitud köha või vaevused hingamisel, millest võib oletada pigem köha ravimise vajadust, eriti kuna 19. sajandil oli tuberkuloosi korral köha leevendamine opiaatidega tavaline. 54 Oopiumi sisaldas veel üks rongiõnnetuse ohvritele manustatud ravim Doveri pulber, mida said neli patsienti. 55 Tegemist oli Inglise arsti Thomas Doveri ( ) leiutatud arstimiga, mis sisaldab Kesk-Ameerikast pärit taime Carapichea ipecacuanha ja oopiumipulbrit. 56 Kui kodeiin ja valge suhkur olid haiguslugudes märgitud tähisega Rp, mis viitab ravimi retseptile, siis Doveri pulbri puhul 48 ÜAM_1652:840, 845, 851, 853, 862, Tartus õppinud Oswald Schmiedebergi ( ) väitel pole kahtlustki, et Homerose Odüsseias segatakse oopiumi veiniga. Oswald Schmiedeberg, Über die Pharmaka in der Ilias und Odyssee, Schriften der Wissenschaftlichen Gesellschaft in Straßburg, 36 (1918), Ken Kalling, Meditsiini ajalugu (Tartu: Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, 2017), Marcus Aurin, Chasing the Dragon: The Cultural Metamorphosis of Opium in the United States, , Medical Anthropology Quarterly, 14, no. 3 (2000), Michael J. Brownstein, A Brief History of Opiates, Opioid Peptides, and Opioid Receptors, Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, 90 (1993), ÜAM_1652:840, 858, 867, 869, 871, 875, Aurin, Chasing the Dragon, ÜAM_1652:855, 866, 868, Doveri opiaadilembust saab põhjendada ka tema sõprusega omal ajal mõjuka Inglise arsti Thomas Sydenhamiga, kes oli samuti oopiumist vaimustuses. Muu hulgas oli Dover arst Hispaania Lõuna-Ameerika valdusi rüüstanud laeval. 164

165 Ravivõtted Tartus 19. sajandi lõpus Foto 2. Rongiõnnetus Puka jaama juures, 1897 (VaM F 2302:1). retsepti eraldi ei nimetatud, kuigi see oli kombineeritud ravim. Sellest võib oletada, et tegemist oli valmiskujul ostetud ravimiga, mitte kohapeal valmistatuga. Doveri pulbrit kasutati peamiselt külmetuse vastu ja seda näiteks ka aasta gripipandeemia ajal. 57 Kolmel Doveri pulbrit saanud patsiendil oli köha ja üks haige kaebas valu rinnus. Sellest võiks oletada, et Doveri pulber täitis kodeiiniga sarnast ülesannet. Köha ravimise kasuks räägib ka asjaolu, et valu on mainitud enamikus haiguslugudes, kuid nendest vaid 1/4 kordadest on patsient saanud opiaati sisaldavat ravimit, kuna ülejäänud kordadel on valu püütud leevendada teiste meetoditega. Tuleb tõsta esile, et ühelegi haigele pole antud kodeiini ja oopiumi korraga. Vahest üks huvitavamaid ravimeid on Secale cornutum ehk tungalterast saadud alkaloidid. Nimelt põhjustas tungalteraga (seente perekond nimega Claviceps) saastunud teravilja söömine tungaltera mürgistust, mida keskajal tunti ka kui Püha Antoniuse tuli 57 C. E. Cooper Cole, Preliminary Report on Influenza Epidemic at Bramshott in September-October, 1918, The Canadian Medical Association Journal (1919),

166 Anu Rae, Yaroslav Stadnichenko või palavik, mille sümptomid olid gangreen ja hallutsinatsioonid. 58 Tungal tera hakati 19. sajandi algul meditsiiniliselt kasutama sünnitusjärgse verejooksu peatamiseks. 59 Seda ravimit manustati ühele kannatanule, kelle vigastustena on loetletud rangluumõra, esimese vasaku roide murd, kopsukahjustus ja vere sülitamine. 60 Sellest võiks oletada, et ka sel puhul on püütud verejooksu peatada. Anti- ja aseptika haavahoolduses Pärast seda, kui haavasid hakati Joseph Listeri ( ) eeskujul desinfitseerima ja Robert Koch ( ) tõestas põletikuliste protsesside seost mikroorganismidega, oli haavaravis alanud uus ajastu. 19. sajandi lõpu Tartu ülikooli kirurgid paistsid silma anti- ja aseptika meetodite rakendamise ja tõhustamisega. Tartu kirurgiaprofessor Ernst von Bergmann ( ) hakkas hiljem Berliinis töötades kasutama haiglatöös instrumentide keetmist aastate lõpus toimus kirurgide hulgas diskussioon, millisest materjalist peaks operatsioonidel kasutatavad kindad olema. Väljapakutud variandid olid nii puuvill kui ka siid. 62 Esimene kord, kui kummikindaid kirurgia praktikas kasutati, oli aasta, mil John Hopkinsi ülikooli kirurg William Halsted ( ) üritas kaitsta oma operatsiooniõe käsi desinfitseerimisest tuleva allergia eest. Patsiendi kaitsmiseks hakkas John Hopkinsi ülikoolis kogu operatsioonil osalev meeskond kindaid kasutama aastal. 63 Saksakeelses kultuuriruumis juurutas operatsiooni ajal kummikinnaste kasutamise Zoege von Manteuffel, kelle artikkel, kus ta soovitas opereerides kasutada eelnevalt keedetud kummikindaid, 64 avaldati vaid nädal pärast õnnetust. Kirurgiakliinikus aasta seisuga praktiseeritav haavadiag- 58 Anton Hofman, Historical View on Ergot Alkaloids, International Journal of Experimental and Clinical Pharmacology 16, no. 1 (1978), John Kimbell, On the Use of Secale cornutum, in Difficult Labours and Uterine Haemorrhage, The Lancet 11, no. 290 (1829), ÜAM_1652: Kalling, Meditsiini ajalugu, Thomas Schlich, Negotiating Technologies in Surgery: The Controversy About Surgical Gloves in the 1890s., Bulletin of the History of Medicine 87, no. 2 (2013), 179, Schlich, Negotiating Technologies in Surgery, Werner Zoege von Manteuffel, Gummihandschuhe in der chirurgischen Praxis, Centralblatt für Chirurgie 24 (1897),

167 Ravivõtted Tartus 19. sajandi lõpus Foto 3. Puka raudteeõnnetuses surmasaanute matmine Tartus, mai 1897 (ERM Fk 242:1, Carl Schultzi foto). nostika nägi ette, et juba enne haava uurimist tuleb see steriilse materjaliga kinni katta ja seejärel puhastada seda antiseptilise lahusega. Näib, et haavahoolduse läbiviijal ei olnud käes kummikindaid, sest Zoege von Manteuffel soovitab haava katsuda desinfitseeritud sõrmega, mida tuleks tema sõnul eelistada desinfitseeritud sondile, kuna sond kahjustaks haava tunduvalt rohkem. 65 Ühes haigusloos on ära märgitud karboolhappe kasutamine. 66 Karboolhape ehk fenool 1:40 vesilahuses oli Listeri propageeritud antiseptiline preparaat, mida tollal kasutati kanalisatsiooni puhastamisel haisu vähendamiseks ja puidu immutamisel kaitsmaks seda mädanemise vastu. 67 Vaatamata karboolhappe puudustele 68 soovitati seda mõnes meditsiiniõpikus ka 30 aastat hiljem tarvitada nii anti- 65 Цеге фон Мантейфель, Курс теоретической хирургии, ÜAM_1652: Joseph Lister, On the Antiseptic Principle in the Practice of Surgery, The Lancet 90, no (1867), Kalling, Meditsiini ajalugu, Kuigi fenool on antimikroobse toimega, kahjustab see ka tervet kudet ning intensiivsem kasutamine tekitab nahakahjustusi. Toxicological Profile for Phenol (Atlanta, US: US Department of Health and Human Services, 1998),

168 Anu Rae, Yaroslav Stadnichenko septilistel (haavade puhastamiseks) kui ka aseptilistel (kirurgiariistade puhastamiseks) eesmärkidel. 69 Mõni aasta pärast rongiõnnetust kirjutas Zoege von Manteuffel, et haava hooldusel tuleks eelistada hoopis aseptikat antiseptikale, kuna viimane kahjustab terveid kudesid, ning aseptiliste vahenditena soovitas ta kasutada soola füsioloogilist lahust või boorhappe nõrka lahust. 70 Just boorhappe ja destilleeritud vee segu on teine antiseptiline vahend, mida on ühes haigusloos üles tähendatud. 71 Boorvaseliini kasutamist on kirjeldatud ka kahel patsiendil, kellel oli diagnoositud marrastus. 72 Kaasaegne meditsiinikirjandus soovitas boorvaseliini kasutada peamiselt haavade, sh põletushaavade hooldamisel, 73 kuid ka erüsiipeli ehk roosi ravis. 74 Ka aastatel soovitati seda põletushaavade ravis. 75 Kolmas antiseptiline vahend on jodoform, mida on mainitud kaheksas haigusloos. 76 Jodoform oli tolleks ajaks tuntud antiseptikum, mille antibakteriaalse toime avastas Viini arst Albert von Mosetig-Moorhof ( ) aastal. 77 Jodoformi kasutati haiglates haavade sidumisel, kus haava ümber seotav marli immutati jodoformiga läbi. 78 Ka Zoege von Manteuffel soovitas sellist praktikat, kus jodoformiga marliside valmistati järgnevalt: Steriliseeritud marliside on immu- 69 Samuel Rideal, Disinfection and Disinfectants (London: Charles Griffin and Co, 1895), Цеге фон Мантейфель, Курс теоретической хирургии, ÜAM_1652: ÜAM_1652:852, M. W. af Schultén, Ueber osteoplastische Füllung von Knochenhöhlen, besonders der Tibia, Archiv für Klinische Chirurgie, toim E. v. Bergmann, E. Gurlt, C. Gussenbauer (Berlin: August Hirschwald, 1896), 154. Gustav Wolzendorff, Handbuch der Kleinen Chirurgie für Praktische Ärzte, vol 2 (Wien und Leipzig: Urban & Schwarzenberg, 1896), 340; Wilhelm Koenig, Die Resultate der antiseptischen Behandlung bei 20 Fällen ausdehnter Verbrennung (Inauguratsiooni dissertatsioon, Berliini Ülikool, 1883), 23; M. v. Regulski, Biegungsbruch über rechtem Parietale. Hirnabscess. Hemianopsie. Bemerkunged über das Wesen des Hirnvorhalls, Arbeiten der Chirurgischen Universitätsklinik Dorpat, toim. Wilhelm Koch (Leipzig: F. C. W. Vogel, 1896), Hermann Lenhartz, Erysipelas (Rose, Rotlauf) und Erysipeloid, Monatshefte für Praktische Dermatologie, vol 30, toim P. G. Unna und P. Taenzer (Hamburg und Leipzig: Leopold Voss, 1900), Merekaitseliitlase käsiraamat (Tallinn: Kaitseliidu peastaabi väljaanne, 1936), ÜAM_1652:837, 838, 842, 853, 854, 855, 859, Leslie T. Morton, Garrison and Morton s Medical Bibliography (London and Edinburgh: A Grafton Book, 1965), Rideal, Disinfection,

169 Ravivõtted Tartus 19. sajandi lõpus Foto 4. Rongiõnnetuses kannatada saanud sõduri haigusloo näidis: Genor Nahimskij (ÜAM_1652:863). tatud jodoformi 10% eetri lahuses, sellest puserdatakse liigne vedelik välja ja edasi pannakse marliside sublimaadi lahusesse (1:1000,0) ja lisatakse glütseriini. Selles lahuses marlisidet loksutatakse, jälle puserdatakse ja kuivendatakse steriliseeritud rätikuga. 79 Haiguslugudes on antiseptilise vahendina kasutust leidnud veel kaaliumbromiid destilleeritud vesilahuses, mida on kirjeldatud kokku kaheksal korral sajandil kasutati seda rahustina ja neuroloogiliste probleemide, nagu peavalude ja epilepsia ravis. 81 Kaaliumbromiidil leiti ka antibakteriaalseid omadusi ning see hävitas edukalt tüüfust ja koolerat põhjustanud mikroorganismid. 82 Kolmel 79 Цеге фон Мантейфель, Курс теоретической хирургии, ÜAM_1652:837, 842, 844, 745, 846, 850, 854, Jan R. McTravis, The Headache in American Medical Practice in the 19 th Century: A Historical Overview Headache, 39 (1999): 292. Eadie, Could Valerian Have Been the First Anticonvulsant? Charles Milton Buchanan, Antisepsis and Antiseptics (Newark, N. J.: Terhune Company, 1895),

170 Anu Rae, Yaroslav Stadnichenko patsiendil oli märgitud kaks erinevat anti- ja aseptilist meetodit korraga ning nendeks olid kaaliumbromiid ja jodoformis immutatud side. 83 Kokkuvõte Kahetsusväärne õnnetus on andnud meile võimaluse teada saada traumaravi igapäevaelu aastate Tartus. Vigastusi diagnoositi tsaaririigi pealinnast saadetud röntgeniaparaadi abil. Valu ja köha leevendati kodeiini ja samuti opiaati sisaldava Doveri pulbriga. Ühe patsiendi verejooksu peatati tungalterast saadud alkaloididega. Oluline osa ravis oli haavahooldusel, mida tehti karboolhappe (ühe patsiendi haigusloos), boorhappe (1), boorvaseliini (2), jodoformi (8) ja kaaliumbromiidiga (8). Erandlikena võib esile tõsta kastoorõli seedeprobleemide raviks ja palderjani võimalike ajuvigastuste korral. Peaaegu igas haigusloos oli ära märgitud vann ja massaaž, mõlemad terapeutilistel eesmärkidel. Tartu ülikooli sisehaiguste kliinikus korraldatud vigastuste ravi võib pidada oma ajas ootuspäraseks ja see hõlmas endas nii aastasadu tuntud ravimeid kui ka viimase kümnendi jooksul kasutusse tulnuid. Anu Rae, MA, on TÜ muuseumi kuraator ja TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi doktorant Yaroslav Stadnichenko on Poitiers ülikooli keskajauuringute magistrant 83 ÜAM_1652: 837, 842,

171 Ravivõtted Tartus 19. sajandi lõpus Therapy in late 19 th century Tartu: treatment of Puka railway accident victims at the clinics of the University of Tartu in 1897 ANU RAE University of Tartu Museum YAROSLAV STADNICHENKO University of Poitiers The University of Tartu Museum stores patients medical records in German, Russian and Estonian originating from the Clinic of Internal Medicine that date back to the period of These records hold great, yet uncovered research potential for studying the history of medicine of Estonia. This paper examines medical records of 1897 railway accident victims. On 1 May 1897 a military train drove off the tracks near Puka, Estonia. 61 people died and around a hundred were injured, making it the railway accident with highest death toll in Estonian history. Victims with major injuries were treated at the Clinic of Surgery and with minor injuries at the Clinic of Internal Medicine. Heavily injured patients bone fractures were diagnosed with the help of an X-ray machine. Based on medical records, 42 victims were treated at the Clinic of Internal Medicine. Bath and massage were mentioned as a treatment in almost all the medical records in question. Four patients received valerian, but the exact objective of its use remains unclear, although it can be assumed it served a neurological purpose. Patients also received codeine (7) and Dover s powder (4), but no patient had both. One patient received Secale cornutum, which was most likely used to stop haemorrhaging. For wound care the following were used: carbolic acid (1), boric acid (1), boric vaseline (2), iodoform (6), and potassium bromide (8). We found from other sources that medics sterilized their hands before wound inspection but did not have rubber gloves, although surgeon Werner Zoege von Manteuffel recommended their use in surgery the same year. 171

172 Mööblikogu kui raam muuseumikollektsioonidele LEILI KRIIS Mööbliesemed on tähtis ja vajalik element igas ruumis. Akadeemilise õppeasutuse olulised ruumid on auditooriumid, laborid ja töökabinetid, mis eeldavad kindlatüübilist sisseseadet. Mööbliesemete puhul kollektsiooni- ja raamatukapid, labori- ja kirjutuslauad, toolid, riiulid jms on olnud ja ilmselt jääb ka edaspidi esmatähtsaks nende otstarbekus ja funktsionaalsus. Interjööri ja mööblit on Eestis on uuritud põgusalt ja sellest on ka vähe kirjutatud. Kuigi 20. sajandi pöördelistes sündmustes on kohalikust pärandist palju hävinud, on muuseumid oma kogudesse pärast viimast sõda siiski üht-teist talletanud. Ja kuigi Tartu Ülikooli muuseumi kogu kujundamisel on lähtutud põhimõttest, et esiplaanil on teadusaparatuur ja õppevahendid, millel on teadusajalooline väärtus, kujunes juba muuseumi algusaastatel ka mööbliesemete vastuvõtt kogusse möödapääsmatuks. Ülikool kui institutsioon areneb ja muutub pidevalt nii sisult (uued teadusalad ja uurimissuunad) kui ka vormilt (uued hooned ja sisseseaded). Muutuste käigus jäävad ajaloolised mööbliesemed kas kulumise või ebapraktilisuse tõttu kasutuselt kõrvale ning tuleb otsustada, kas need säilitada, leida neile uus funktsioon või neist üldse loobuda. Muuseum on oma võimaluste piires pidanud oluliseks kasutada ülikooli ajaloolist mööblit nii tööruumide sisustamiseks kui kollektsioonide hoiustamiseks hoidlates ja ajaloolise interjööri loomiseks ekspositsioonides. Ajal, mil loodi Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo muuseum (1976), algasid ka suuremad muutused ülikooli hoonestu arendamisel. Peahoo- 172 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019)

173 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele nest olid juba lahkunud keemikud, füüsikud oli ümber asumas uude, Tähe tänava hoonesse, mis valmis 1977 (vaid nende ajaloolised loenguruumid on säilitatud peahoones). Uus ja vana anatoomikum ühinesid hiljem Biomeedikumis, tähetorn renoveeriti muuseumiks jne. Kõik see põhjustas ka vanema mööbli liikumise muuseumikogusse. Muuseumi mööblikogu on käsitletud seniajani põgusalt vaid kogude üldistes ülevaadetes. 1 Antud uurimuses on võimalik vaadelda pisut lähemalt kogus olevaid esemeid, nende päritolu jms. Artikli koostamisel olen kasutanud teemakohaseid materjale Rahvusarhiivi Tartu Ülikooli fondis, instituutide ajaloolisi inventariraamatuid, ülikooli muuseumi arhiiviallikaid, muuseumi vastuvõtuakte ning üldisi mööbliülevaateid. Arhiivimaterjale lehitsedes võib märgata, kui üksikasjalikult on dokumenteeritud uute aparaatide ja seadmete ning trükiste soetamine, mis olid üliolulised nii teaduslikus töös kui õppetöö läbiviimisel. Samas pööratakse vajaliku mööbli soetamise dokumenteerimisele tähelepanu üsna pealiskaudselt ja muude küsimuste kontekstis (nt eespool loetletud asjade paigutamine). Esmane oli praktilisus võimalikult soodne hind ja otstarbekus, mööbli valmistaja oli teisejärguline. Praeguse seisuga kuulub TÜ muuseumi mööblikogusse üle 600 eseme. 2 Suur osa kogust on saadud ülikooli valduses olnud ja olevatest hoonetest, üksikud on ostetud või muuseumile annetatud ning lõpuks saadud ka kogude liitmise teel (nt tudengimuuseumi ja ülikooli kunstimuuseumi mööblikogud). Üle poole esemetest on muuseumi ekspositsioonisaalides, hoidlates ja töökabinettides kas eksponeeritud või kasutuses. Lisaks mööblikogule haldab muuseum ka ülikooli Kultuurivara andmebaasi, millest suure osa moodustavad andmed ülikooli hoonetes kasutusel oleva ajaloolise mööbli kohta. Olemasolevat mööbliesemete kogu võiks süstematiseerida mitmeti. Näiteks viimase asukoha järgi enne muuseumile loovutamist võib kogus esile tõsta mööbliesemeid ülikooli hoonetest, kuhu sisustus soetati juba hoone ehitus- või renoveerimistööde käigus: ülikooli vana raamatukogu Toomel; ülikooli peahoone aula, õpetatud nõukogu saal, rektori töökabinet jm, samas 19. sajandil asunud füüsika-, 1 Leili Kriis, TÜ Ajaloo Muuseumi kogude kujunemine , Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXII (Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo muuseum, 2001), Vt MuIS ( 173

174 Leili Kriis keemia- jt osakonnad; vana ja uus anatoomikum professor August Rauberi anatoomiamuuseum, füsioloogia ja patoloogilise anatoomia instituudid jm; nn instituutide hoone ehk vana keemiahoone farmaatsia ja keemia instituudid ning Tartu tähetorn. Kuid kogus on rohkesti ka esemeid, mida on ajaloo käigus korduvalt ümber paigutatud ning nende algne päritolu ja liikumine on vaid aimatav või kindlaks tegemata. Nii juhtus näiteks Teise maailmasõja ajal ja järel aastatel, kui kultuurivarasid sõja eest evakueeriti ja siis jälle reevakueeriti. Tullio Ilometsa arhiivis leidus dokumendimapp, 3 millest nähtub, et pärast sõjapurustusi jaotas ülikooli majandusjuhataja töötajatele, kes olid sõjas kodud kaotanud, mööbliesemeid (kasutamiseks koos ostuvõimalusega), mis pärinesid ülikooli ja (likvideeritud) üliõpilasorganisatsioonide hoonetest, aga ka läände põgenenud endiste õppejõudude kodudest ning Aru mõisast, kus osa ülikooli vara oli sõja ajal peidus. 4 Peamiselt jaotati sel ajal raudvoodeid, lihtsaid toole ja laudu, kuid anti välja ka esinduslikke mööblikomplekte. 5 Esemetüüpidest on muuseumis esindatud kollektsioonide kapid ja kummutid/sahtelkapid, kabinetisisustused (kirjutuslauad, kirjutuslauatoolid, tugitoolid, puhvet/raamatukapid), laborite sisseseade (suured laborilauad sahtlitega, taburetid), istemööbel, puhkemööbel (pehme mööbli komplektid, sohvad) jm. Kogus leidub eri mööblistiilide näiteid: ampiir, klassitsism, biidermeier, juugend, art deco jm. Konkreetse mööblistiili iseloomulikud tunnused ei pruugi alati anda eseme valmistamise õiget aega, sest stiilmööblit tehti ka mööblistiilide valitsemisajale järgnevatel aegadel. Kuigi aastatel püüti sisekujundusliku propaganda abil juurida mööblikujundusest välja esinduslikud massiivsed garnituurid ja ajalooliste stiilide kordused, toodeti neid paljudes töökodades edasi ning nende meisterdamist õpetati tööstuskoolides kuni aastani. 6 3 Mööbli aktid ÜAM Ar. 4 Paljud Tartu kultuurivarad viidi Teise maailmasõja ajal varjule Aru mõisasse, materjalide järelevalvet teostas kohapeal M. Lepik (arhiivmaterjalid, trükised, kunstiteosed). EAA, , l aastal anti mööbliesemeid (ostuvõimalusega) 50 isikule, kogusummas rubla eest. 6 Mirjam Peil, Toomas Zupping, Toast tuppa. Eesti linnakodu lugu (Tallinn, 2013),

175 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele Rääkides teadaolevatest valmistajatest, tuleb tõdeda, et enamik ülikooli mööblist oli valmistatud kohapeal, sest 19. sajandil ei olnud Tartus mööblitegijatest-tisleritest puudus. Inventariraamatutes nimetatakse nimesid, nagu Roger (füüsikakabinet 7 ), Maibaum (vana anatoomikum 8 ), kuid sageli jäävad meistrid nimetuks. Üksikuid esemeid tõid kaasa Saksamaalt ja mujalt ametisse valitud professorid. Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis oli populaarne Lutheri vabriku 9 toodang, kuid selle kõrval kujunes soodsa hinna tõttu põhiliseks ülikoolile mööbli valmistajaks Tartu Linna Tööstuskool. 10 Eeldati, et ülikoolis kasutatav mööbel oleks lihtne, otstarbekohane ja võimalikult soodne. Näite sellest, kui hoolega liigsetel kulutustel silma peal hoiti, pakub lugu mööbli muretsemisest hospitaal-haavakliinikusse. Professor Rudolf Wanach 11 taotles luba soetada kliiniku patsientide tarvis puhkemööblit, milleks Haridusministeerium oli eraldanud 7400 krooni 80 senti. Pakkumus võeti neljast ettevõttest (Karl Neider 6856 kr; Johann Busch kr; Theodor Must 8635 kr; Pärnu Puu- ja Rauatööstus 6780 kr). TÜ majanduskomisjon otsustas esitada 12 Türgi diivani ja 24 klubitooli tellimuse viimasele. Kuid asjasse sekkus Riigikontroll ja haridusminister jättis vähempakkumise kinnitamata. Riigikontrolli arvates osutus tellitav mööbel ikkagi liig toredaks, kuna mööblit võiks lihtsamalt ja odavamalt soetada kas ostu või tellimise teel mõnelt suuremalt firmalt, nagu Luther jt, ning professor Wanachil tuli tellimist otsast alustada Schnurbuch der Aparate des physikalischen Cabinets der Kaiserlichen Universität Dorpat, A ÜAM 483:4Ar. 8 Schnurbuch der Möbeln, Instrumente, Bücher etc des anatomischen Theaters der Kaiserlichen Universität Dorpat , l Tallinnas tegutsenud Lutheri vabriku eeskujulik tootearendus, müügikontor Londonis, moodne disain ja innovaatilised puidutehnoloogiad tegid temast Skandinaavia ja Baltimaade kõige suurema mööblivabriku. 10 Tartu Linna Tööstuskooli puutööosakonnast oli võimalik tellida kõiksugu mööbleid lihtsatest kuni kõige peenemateni, ametiasutuste ja koolide sisseseadeid, arstide eri-mööbleid, ehituslauduri tööd, tõldsepa tööd, autokorpused jne. EAA, , l Wanach, Rudolf Leberecht ( ), kirurg, hospitaal-haavakliiniku juhataja Johann Buschi sadulsepatööstus osutus kõige vanemaks Tartu nahasaaduste ja polstermööbli äridest, asutatud a. Busch töötas pikka aega koos Tartu kuulsa Bandelier mööblivabrikuga, valmistades polstermööblit, mis enamikus eksporditi välismaale. Pärast Esimest maailmasõda avas ta iseseisva äri oma majas Aleksandri 2. Postimees, 6. detsember EAA, , l

176 Leili Kriis Sarnaseid muresid kuidas saada mööbel võimalikult soodsalt väljendab ka zooloog Johannes Piiperi ( ) kiri, mille ta saatis ülikooli rektorile 27. juunil 1925 Londonist (kus ta doktorikraadi omandas). Zooloogia muuseum nimelt oli saanud kultuurkapitalilt toetust marka ning sooviti soetada uusi kappe: Vitriinkapid, Tartu tähtsamad valmistajad ja Lutheri vabrik Tallinnas: Balti Spordiriistade tehas (mk), Moori töökoda , Lutheri vabrik kasest, Simmi töökoda ilma värvi ja klaasita, Tartu Linna Tööstuskool , Pressi töökoda Sealjuures tööstuskool lubas kaks korda hinda alandada, jäädes partiina tellitava kapi juurde hinnaga koos kappide paigale toomise ja aastase garantiiga materjali ja töö kohta (kappe oleks vaja 18 tükki, seega oleks kogusumma marka). Lutheri töö oli vanasti lugupeetud ja materjaliks tarvitab ta praegugi kaske kuna teiste töökodade hinnad männipuu alusel on antud. Võiks karta et tööstuskooli töö headus küsitavaks jäeb kui seal õpilased töötavad. Kuid omas kirjas kinnitab kooli juhatus, et neil puuosakonnas ka rida vanemaid väljaõppinud meistreid töötab ja et tööheadus tagatud on. 14 Kui ülikooli ajaloo muuseum aastal ülikooli peahoone keldriruumides tegevust alustas, püüti ülikooli ajaloolist mööblit kasutada nii tööruumide sisustamiseks kui ka kogutud kollektsioonide hoiustamiseks. Kuna muuseumi asutamine oli otsustatud juba aastal, olid dotsent Ilometsa initsiatiivil peahoone keldrisse mõned mööbliesemed juba kohale toimetatud. Kui muuseum töötas peahoones, laekusid esimesed suuremad esemekogud füüsika- ja keemiainstrumendid ja töövahendid ning J. v. Erdmanni farmakoloogiline ravimtaimede kollektsioon aastast. Kõik need esemed leidsid koha ajaloolistes kollektsioonikappides, mis pärinesid füüsika- ja keemiaosakondadest. Ülikooli muuseumi üks iseloomulikumaid mööbliesemeid ongi kollektsioonikapp, neid soetati ülikoolile taasavamisest (1802) alates. Kollektsioonikappides hoiti teadus- ja eksperimentaalriistu, loodusteaduslikke kollektsioone, õppevahendeid, trükiseid, arhiivmaterjale jm. 14 EAA,

177 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele TÜ teadusliku raamatukogu mööbel Suurem kompaktne mööblikogu, mis muuseumile laekus, oli seotud muuseumi ümberasumisega aastal peahoone keldriruumidest Toomele endistesse ülikooli raamatukogu ruumidesse. Uue hoone ja sisustuse saanud raamatukogu jättis muuseumile Morgensterni saali ja raamatukogu direktori kabineti sisseseade ning sisuliselt kogu oma vanema mööbli, välja arvatud üksikud esemed uues hoones sisse seatava raamatumuuseumi tarvis. Morgensterni saali sisustus koosnes sisseehitatud riiulitest, klaasitud ustega raamatukappidest (sh Morgensternile kuulunud raamatukapp ja sahtlitega töölaud), kartoteegikappidest, mõnest suuremast töö- ja kirjutuslauast, ampiir(tugi)toolidest, konvenditoolidest jm. Toomkiriku ümberehitamisel ülikooli raamatukoguks oli arhitekt Johann Wilhelm Krause ( ) kujundanud saalid kolmel korrusel, esimese ja teise korruse saalid galeriidena, kolmanda korruse saali keskel asus Pallas Athena kuju, mida ümbritsesid antiikbüstide koopiad. 15 Kõigis saalides olid ette nähtud sisseehitatud riiulid ehk repositooriumid ja raamatukapid. Hilisemate ümberehituste käigus on sisseehitatud riiulid säilinud vaid kolmanda korruse põhjatiivas, kuhu raamatukogu esimese direktori Karl Morgensterni ( ) mälestuseks kujundati aastatel Bibliotheca Morgensterniana. Siis ehitati saali sellesse ossa uued riiulite read lisaks säilinud üksikutele Krause-aegsetele repositooriumidele. Morgensterni saali raamatukappidena on säilinud nn Klingeri kapid. 16 Nimelt pärandas endise Tartu õpperingkonna kuraatori Friedrich Maximilian Klingeri ( ) lesk oma abikaasa raamatukogu aastatel Tartu ülikoolile. Raamatukogu bibliotekaari abi Emil Anders on kirjutanud: Kuraator Kraffströmi ametiaega langes ka minu saatmine Peterburi, et vastu võtta Klingeri raamatukogu, mis oli Klingeri lese testamendijärgne kingitus Tartu ülikoolile / / Raama- 15 Die Kaiserliche Universität zu Dorpat. Fünfundzwanzig Jahre nach ihrer Gründung, hrsg. von Johann Philipp Gustav Ewers (Dorpat: Schünmann, 1827), ÜAM 155:27-36 Aj. 177

178 Leili Kriis tud seisid süsteemitult lihtsates klaaskappides ja mul võttis seitse nädalat aega, et neid kataloogi järgi nummerdada ja uuesti kohale paigutada / / Ka minister Uvarov võttis mind mu lahkumiskülaskäigul heasoovlikult vastu, samamoodi Tartus kuraator ja rektor, kes olid väga rahul sellega, et ma lasin Klingeri lihtsad raamatukapid raamatukogu kuuluva osana Tartusse tuua. Õlivärviga värskelt ülevõõbatuna mahutavad need veel praegugi ülemises raamatukogusaalis Klingeri raamatukogu. 17 Klassitsistlikus stiilis raamatukapid varieeruvad: on kaheosalisi, kahe ja kolme klaasitud uksega kappe ning keskmise kõrgusega kolme uksega kappe. Kõigi kappide iseloomulik tunnus on allosas puidust võre, mis pidi kaitsma klaasuksi nende riivamise korral. Kapid, mis varem olid heledad, värviti 1982 tumepruuniks ning 2019 kaeti hallikaspruuni värviga. Morgensterni raamatukogu tähelepanuväärsemaid esemeid on Jacob stiilis 18 raamatukapp ja sahtlitega laud. Kahe uksega raamatukapp 19 anti Morgensterni testamendi kohaselt koos selle sees olevate arhivaalidega ülikooli raamatukogule. Lihtne töölaud 20 oli legendi järgi Morgensterni eelistatuim töölauad raamatukogus. Veel kolmaski mööbliese on vahetult seotud Morgensterniga ampiirstiilis laud (mahagonvineeriga mänd), mille kipsist lauaplaadil on lindudega maaling (scaglioula). 21 Ampiirstiilis toolid 22 ja tugitoolid 23 on samuti pärit 19. sajandi esimesest poolest. Toolidel on trapetsikujuline polsterdatud ist- 17 Mälestusi aastatest , koost Ago Pärtelpoeg, Mariann Raisma, Tartu toomkirik. Katedraal. Raamatukogu. Muuseum (Tartu: Tartu Ülikooli muuseum, 2018), l Nn Jacob stiilis mööblina tuntakse Venemaal hilisklassitsistlikke mahagonist kõrgpoleeritud esemeid, mis on kaunistatud õhukeste messingliistudega (u ). 19 ÜAM 155:37Aj (mahagon, kask, uste ülemine osa klaasist ning jaotatud vaskliistudega geomeetriliseks mustriks, alumises osas puidust neljakandilise vaskliistuga ääristatud tahvel). 20 ÜAM 1513:24Aj (mahagon, kask, lauaplaadil katte süvend (originaalis nahk või kalev, praegu must värv), kaks lauasahtlit metallkäepidemetega, allapoole ahenevad jalad). 21 ÜAM 1153:1Aj. Kogus oleva laua juures on märge: ostetud Riiast pr Hollanderilt. 22 ÜAM 155:56-72Aj. 23 ÜAM 155:46-51,54,55Aj. 178

179 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele meosa ja päikesekiiri meenutav kaarjas seljatugi, tugitoolidel lisaks kaardus käetoed. Tugitoolide kohta on Leila Pärtelpoeg, kes sai ülikoolilt ülesande pärast aula põlengut (1965) uued toolid kujundada, kirjutanud: Olin teinud ülikooli vana mööbli inventeerimise ja teadsin võimalikke analooge. Toomel Morgensterni muuseumis oli kaheksa sobivat käetugedega tooli. Kontrollimiseks oli Schlateri gravüür aulast vaatega toolide tagant kõneleja suunas. Gravüüril on näha kaarjas, vertikaaljoontega üle kriipsutatud seljatugi/ / Peale selle oli Ilumäe kabelis üks Carl Magnus von der Pahleni tool samast ajast ta oli olnud Tartu ülikooli kuraator 24 toolide võimaliku valmimise ajal. 25 Niisiis, suure tõenäosusega olid need ülikooli aula toolid 19. sajandi keskpaiku. Kõvapolstriga toolid on olnud eksponeeritud muuseumis, kasutusel rektoraadis ning taas muuseumis. Toole on korduvalt renoveeritud, vahetatud polstrikatteid, kuid rohke kasutuse tõttu vajavad nad taas värskendamist. Muuseumile jäid ka rahvuslikus stiilis nn konvenditoolid. 26 Toolide seljatoel on vapi kujutise piirjooned, mille värvid on eemaldatud. Rahvuslikus stiilis lihtsad kasepuust toolid on ilmselt kohaliku meistri töö. Raamatukogu direktori kabineti mööbel jäi samuti toomkirikusse, sest Struve tänava uude hoonesse kavandati ka uus mööbel. Kabineti mööbel pärineb aastast, mil TÜ raamatukogu teine korrus ehitati ümber (arhitekt P. Mielberg). Ümberehitustööde käigus lammutati kolm ahjupottidega vooderdatud Hollandi ahju ning keerdtrepp ja selle seinad. Juurde ehitati kuus töökabinetti raamatukogu juhatajale ja ametnikele. Ümberehitustööde tegemise õiguse sai ettevõtja Karl Neider. Tööde käigus esitas raamatukogu direktor Friedrich Puksov (Puksoo) 3. oktoobril 1929 TÜ majandusosakonnale taotluse uue mööbli muretsemiseks teise korruse kabinettidesse ja 24 Tartu õpperingkonna ja Tartu ülikooli kuraator Leila Pärtelpoeg, Tööraamat. A life s work (Tartu: Eesti Sisearhitektide Liit, 2011), ÜAM 155:3 15Aj. Vapikilbi kuju järgi võiks avata, et tegu on korp! Rotaliaga. Rotalia hoone teenis ülikooli nõukogude ajal klubina (toim). 179

180 Leili Kriis mujale hoones. 27 Tõenäoliselt korraldas ka mööbli valmistamise Karl Neider, kellel oli oma tisleritöökoda. Ülikooli muuseumile anti raamatukogu direktori kabineti mööbel üle järgmises koosseisus: kaks vitriiniga raamatukappi, kuus nahkkattega klubitooli, kirjutuslaud, ümmargune laud ning kaks tugitooli. 28 Raamatukogu mööbli seas oli ka rombimotiividega kaunistatud punakaspruuni peitsi ja linoleumist lauaplaadiga massiivne kirjutuslaud, 29 pärit 19. sajandi teisest poolest, ning maali- ja graafikakogu ajaloolised kapid, 30 samuti kabinetimööbli komplekt: kaks kappriiulit (kapi ja riiulite osaga), 31 kirjutuslaud ja tugitool öökulli motiiviga seljatoel 32 (komplekt kaetud musta peitsiga, pärit aastatest) ning kaks suurt lugemislauda, 33 mõlemad kuue allapoole aheneva jalaga (ühel neist külgedel kaunistuseks lill-lõikeornament). Kartoteegikapid 34 olid algul helepruunid, pärast renoveerimist kaetud tumepruuni peitsiga. Ka ühe erilise (ja väga kaaluka) eseme, ülikooli seifi 35 asukohta ei ole viimase poolteistsajandi jooksul muudetud. Rauast kapp puiduimitatsiooni matkiva aaderdusega, suletav keeruka lukusüsteemiga (neli võtit), on legendi kohaselt tsaariaegse ülikooli palgaraha hoiuseif, ka tänapäeval täiesti töökorras ja kasutatav. Kollektsioonikapid Kollektsioonide kapid ja kummutid olid muuseumikogu loomisel olulised mitte ainult ajaloolise väärtuse pärast, vaid ka puhtpraktilistel kaalutlustel. Enamik vanematest kollektsioonidest on hoidlates hoius- 27 EAA, , l Taotluses nähti raamatukogu juhataja kabinetti ette järgmised mööbliesemed: kirjutuslaud (tamm, vineer) kr, kirjutuslaua tool (tamm, pöörlev) 65.- kr, leentool (tamm) 45.- kr, 2 klubitooli (nahk) kr, ümmargune laud (tamm) 85.- kr, riidekapp 30.- kr, raamatukapid vitriiniga haruldistele 2 tk (2,20 4 0,35) kr, kokku kr. Rõdusaal ennistati aastal (Budimex). 28 ÜAM 155:1, 2, 16-25Aj. 29 ÜAM 155:26Aj. 30 ÜAM 1581:16, 17Aj. 31 ÜAM 155:40, 41Aj. 32 ÜAM 155:44, 45Aj. 33 ÜAM 1228:20, 21Aj. 34 ÜAM 1228:22-23Aj. 35 ÜAM 1581:3Aj. 180

181 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele tatud ajaloolistesse kappidesse. Ka avahoidlates ja näitusesaalides on vanemaid kollektsioone eksponeeritud ajaloolistes kollektsioonikappides. Vaid 20. sajandi ja hilisemate kogude ning arhiiv- ja fotokogude tarvis on muretsetud tänapäevased metallriiulid ja -kapid. Seetõttu on muuseumi mööblikogus nimetamisväärne arv kollektsioonikappe, pärit peaaegu kõigist ülikooli hoonetest ja teaduskondadest. Esimesed kollektsioonide kapid laekusid füüsika- ja keemiaosakondadest juba siis, kui muuseum asus ülikooli peahoones. Füüsikute juurest on pärit kõrged klaasustega kapid, mille iseloomulik tunnus on must kattevärv. 36 Inventariraamatute sissekannete järgi on kaks kappi tellitud instituudile aastast 1890 (zwei schwarze Bücherschränke, Kroning, 76 rubla 37 ) ja ülejäänud aastatel. Nelja klaasitud uksega kapid (varem kasutusel raamatukappidena) on kahepoolsed (ruumi keskele), mõlemal poolel on oma riiuliread (karniis, ümmargused treitud jalad). Neis kappides hoiustatakse museaalse väärtusega füüsikaaparatuuri. 19. sajandi teisest poolest pärit viie sahtliga kummut on üks väheseid mööbliesemeid, kuhu on jäädvustatud selle valmistaja/tisleri nimi: Roger. 38 Füüsikaosakonnast pärinevad ka kaunis ühe uksega pähklipuust kapp, sees riiulid (osaliselt poolitatud vaheseintega) 39 ning kuusepuust kapp, 40 mis kuulus TÜ meteoroloogia observatooriumile. Füüsikute raamatukogus asunud madalatel kappidel ja kapikestel (sektsioonkapid, osaliselt klaasitud uksed) on rohkesti varasemate omanike märgistusi (TA Keskraamatukogu, T.Ü.M.O. TÜ meteoroloogia observatoorium ehk metobs, jt). Keemiaosakonnalt laekus kaks 19. sajandist pärit suursugust, kaheosalist nelja lükanduksega kappi, 41 kus oli hoitud keemilisi aineid. Õhukeste, elegantsete kappide (helepruun peits, messingist käepidemed) ülemistel osadel on neli klaasitud lükandust, alumistel osadel neli tahveldatud lükandust, nende vahel, keskosas aga neli väljatõmmatavat töölauakest. Keemilisi aineid on hoitud ka farma- 36 ÜAM 55:1,2Aj; 567:11,12Aj. 37 Schnurbuch der Aparate des physikalischen Cabinets der Kaiserlichen Universität Dorpat, ÜAM 483:4 Ar. 38 ÜAM 862:2Aj. 39 ÜAM 760:1Aj. 40 ÜAM 1581:15Aj. 41 ÜAM 55:3,6,7Aj. 181

182 Leili Kriis Foto 1. Sekretär-kirjutuslaud uue anatoomikumi raamatukogust (ÜAM 1189:9Aj, A. Tennuse foto). koloogia instituudist pärit tahveldatud kaheosalises kapis, mis pärit 19. sajandi esimesest poolest. 42 Keemikutelt pärineb massiivne neljaosaline lükandustega kapp, 43 soetatud arvatavalt 19. sajandi teisel poolel, professor Carl Schmidti ( , professor ) ajal, selles hoiustatakse ka praegu keemiaga seotud museaalset vanavara (hoiunõud, söeahjud jm). Samast ajast pärineb ka professor Carl Schmidti kivimite kollektsiooni sahtelkapp koos originaalkollektsiooniga. 44 Vanemate hulka kuulub ka kahepoolne lükandustega kapp, 45 millel on keskne lukusüsteem ja ülaosas klaasitud uksed. Arstiteaduskonna instituudid asusid ümber Biomeedikumi ning nii tuli muuseumil vanas ja uues anatoomikumis hinnata ajaloolist mööblit ja võtta see vastu oma kogudesse, kuigi 42 ÜAM 55:5Aj. 43 ÜAM 55:14Aj. 44 ÜAM 945:1341/1Aj. 45 ÜAM 760:3Aj. 182

183 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele Foto 2. Kollektsioonikapp laboratoorse portselaniga (ÜAM 1189:4Aj, A. Tennuse foto). hoidlaruumi selleks ei olnud. Tuli kasutada pikaajaliseks kujunenud ajutisi lahendusi, ladustada mööbel vana anatoomikumi vabadele (ja avariilistele) pindadele ning isegi kaarhallidesse. Esimeste seas hakkas ümberasumist ette valmistama füsioloogia instituut. Sealsed suured ja mahukad kollektsioonide kapid 46 on pärit uue anatoomikumi valmimise ajast, aastast. 47 Kapid on praegu kasutusel hoidlakappidena (laboratoorne klaas, anatoomia, loodusteaduslikud kogud, trükised), suuremad on aga hoidlas lahti 46 ÜAM 1167:3-10Aj. 47 EAA, , l. 76; EAA, , l

184 Leili Kriis monteeritud. Žalusii ehk suletava lukustatava kattega kaunis sekretär-kirjutuslaud asus füsioloogia instituudi raamatukogus. 48 Uue anatoomikumi teine, patoloogilise anatoomia instituut andis muuseumi hoiule mõned lihtsad, kahe sahtliga töölauad ning valiku toole ja taburette. 49 Patoloogilise anatoomia instituudi ajalooline kapp nr kolme klaasitud ukse ning külgedega ustel heledast metallist käepidemed ja sulgurid, riiulitel ja tagaküljel must peits (originaalkate), väljaspool valge värv (hilisem) on kapp, kuhu sobitus hästi meie laboratoorse portselani kollektsioon. Kunagise TÜ anatoomiamuuseumi, mille asutas professor August Rauber ( , professor TÜs ) säilinud kapid kuuluvad kultuurimälestiste riiklikku registrisse (märgistus MK) ning ka ülikooli kultuuripärandi nimistusse neis eksponeeritakse praegu farmaatsia ajaloo väljapanekut toomkiriku konverentsisaalis. Üks anatoomia instituudi kappidest (kitsas, kõrge, klaasitud ustega), mis oli väga halvas seisus, on renoveeritud ja kogusse vastu võetud. 51 Erilised kollektsioonikapid pärinevad farmaatsia instituudist professor Georg Dragendorffi ajast ( , professor Tartus ), kes rajas ühe suurima omaaegse droogide kogu, millesse kuulus 8161 eksemplari 5675 droogiliigiga sajandi teisest poolest pärit kapid 53 on tahveldatud ustega, sees kuus laia riiulilauda, allosas kaks mahukat sahtlit. Kapid on varustatud tugeva messingist riivsulguriga (varrassulgur kapiukse siseküljel) ja lukustatavad. Kuigi kappides on juba pikka aega hoitud farmaatsiaaparatuuri, ei ole tugev droogide lõhn kappide sisemusest lahtunud. Hilisemad, aastatel soetatud kapid 54 on klaasitud ustega ja seestpoolt kaetud valge värviga. Botaanikaaiast on pärit eriti kaunis ovaalne seemnekogu kapp 19. sajandi esimesest poolest. 55 Kapp on viie sahtliga, igal sahtlil omakorda vaheseinad, mis moodustavad erineva suurusega lahtri- 48 ÜAM 1189:9Aj. 49 ÜAM 1167:13-27Aj. 50 ÜAM 1189:4Aj. 19. sajandi keskpaik. 51 ÜAM 1581:9Aj. 52 Toivo Hindrikus, Ain Raal, Hain Tankler, Farmaatsia Tartu Ülikoolis läbi aegade (Tartu, 2005), ÜAM 1332:30-33Aj. 54 ÜAM 1332:22-26Aj. 55 ÜAM 935:1Aj. 184

185 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele kesed. Kapi pealset kaunistab intarsiatehnikas ornament. Kapp kui botaanikaosakonna oluline mälestusobjekt asus pikka aega loenguruumis ning loovutati muuseumile alles aastal. Hämmastav oli see, et sahtlitest võis leida hulgaliselt 19. sajandi originaalseid seemnete karpe koos seemnetega. Täiesti erilised on kaks kõrget sektorikujulist kaarjate ustega kaheosalist kollektsioonikappi, 56 mille asukoht arvatakse olevat olnud ülikooli peahoone 19. sajandi esimesel poolel, ajal, mil seal asusid ka mineraloogia jt loodusteaduslikud kollektsioonid (kappidel märgistus GK 15). Peahoone kolmandal korrusel asunud seminariraamatukogust on pärit kaks raamatukappi, neist esimese 57 uksel on kuuliauk, mälestus viimasest sõjast. Helepruuni peitsiga kaetud kõrged kahe tahveldatud uksega kapid, mis soetati tõenäoliselt aastatel, sobitusid hästi omaaegse seminariraamatukogu kõrge laega ruumi. TÜ ajalookateedritelt laekus kaks kaheosalist raamatukappi: ülal kaks klaasitud lükandust, all tahveldatud lükanduksed 58 ning kaks riiulit, 59 ees kaunistuseks süvendid. Arvatavasti on need kappriiulite ülemised osad 20. sajandi esimesest poolest. Kogus on ka mitmeid tuntud isikutega seotud kappe. Brandti kapp 60 on legendi järgi kuulunud Saksa loodusteadlasele, zooloog Johann Friedrich von Brandtile (1802 Jüteborg 1879 Eestimaa kubermang, TÜ audoktor). Pole päris selge, kuidas kapp Tartu Ülikoolile on jäänud selle võis annetada tema poeg Alexander von Brandt (1844 Peterburg 1932 Tartu) või oli tema äraolekul Tartust siia hoiule jäetud. 61 Karl Ernst von Baeri raamatukapi 62 koos raamatutega andsid TÜ embrüoloogia ja histoloogia õppetoolile Baeri pärijad 20. sajandi algupoolel. Kaheosalise pöögist raamatukapi ülemisel osal on neli klaasitud ust, ülal karniisil neli treitud nuppu, alumisel osal neli tah- 56 ÜAM 1581:1, 2Aj. 57 ÜAM 55:10Aj. 58 ÜAM 1167:73, 74Aj. 59 ÜAM 1167:64, 65Aj. 60 ÜAM 55:4Aj. 61 Kirjavahetuses ülikooli valitsuse ja prof Kenneli vahel taotleb viimane luba endise zooloogiaprofessori Brandti raamatukogu zooloogia instituuti (ja tema isiklike esemete enda) hoiule võtmist. EAA, , l ÜAM 1263:1Aj. 185

186 Leili Kriis veldatud ust, kapp on kaunistatud rikkaliku puulõikeornamendiga. Samast õppetoolist on pärit teinegi, samuti rikkaliku puulõikeornamendiga kaunistatud väiksem kapp 19. sajandi esimesest poolest. 63 Selle päritolu on teadmata. Kui professor Johann Friedrich von Erdmanni ravimtaimede kollektsioon võeti muuseumikogusse vastu juba aastal 1979, siis üks originaalkapp oli endiselt farmakoloogia kateedri kasutuses ning laekus muuseumile alles aastal. 64 Kõrgel kapil (punakaspruun peits, messingist detailid) on kolm klaasitud lükandust, mis teevad kapi sisu hästi vaadeldavaks. Sarnased klaasitud uste ja külgedega kapid 65 on pärit operatiivse kirurgia ja topograafilise anatoomia õppetoolist. Neis hoiab muuseum osa oma laboratoorse klaasi kollektsioonist. Kaks massiivset mööblieset laekusid muuseumile endistest TRÜ ametiühingu ruumidest. Esimene on renessanslike vormidega puhvetkapp (tamm, pähklipuu). 66 Kolmeosalise kapi kapiosad on eraldatud poolfiguuridega: paremal mees-, vasemal naisfiguur, ülemises servas merekarbi-, allosas lehemotiivid, uksed tahveldatud (pähklipuust), rohkete nikerdustega, kuus nikerdatud jalga. Kapi äärmiste osade kohal on kaks väljatõmmatavat serveerimisplaati, vasakul kapiosal sees kuus sahtlit. Teine on kahe klaasitud ja kahe heledast puidust uksega raamatukapp 67, uste ümber ümarreljeefne väätdekoor, kapi allosas neli sahtlit, kapp toetub neljale lõvikäppa meenutavale jalale (küünispall-jalad). Need esemed jõudsid ülikooli ruumidesse suure tõenäosusega pärast aastat aastal tagastati ülikoolile Tartu tähetorn ja muuseumi haldusesse tulid sealsed instrumendid ja sisseseade, sealhulgas kollektsioonikapid. 68 Kahe ja kolme uksega kappide ülaosa on klaasitud, allosa tahveldatud, iseloomulik tunnus on hammaslõige karniisil. Algne viimistlus oli aaderdus, hiljem on kappe korduvalt üle värvitud, viimase restaureerimise käigus taastati aaderdus ning kapid värviti seest roosakat helepruuni värvi. Tähetornis olevad 63 ÜAM 1263:2Aj. 64 ÜAM 1189:3Aj. 65 ÜAM 566:1-4Aj. 66 ÜAM 1153:11Aj. 67 ÜAM 567:9Aj. 68 ÜAM 1496:1-7, 20,21Aj. 186

187 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele Foto 3. Biidermeierstiilis sahtel-laud, 19. sajand (ÜAM 1496:8Aj, A. Tennuse foto). ajaloolised, 19. sajandi algupoole kellad asuvad biidermeierstiilis kellakappides. Tähelepanuväärne mööbliese on ka biidermeierstiilis sahtellaud, mis asus tornis, kus see oli viimati kasutusel refraktori tarvikute (läätsed, objektiivid jms) panipaigana. Arvatavasti soetati see koos Fraunhoferi refraktoriga, kuid jäi torni ka hilisema, Zeissi refraktori juurde. 69 Kabinetimööbel Kirjutuslaud on oluline kabinetimööbli element, ka ülikoolis. Suursugusemad kirjutuslauad kuuluvad traditsiooniliselt õppetooli juhatajale või professorile. Üks paremini dokumenteeritud mööbliese on füüsika instituudi juhatajate käsutuses olnud kirjutuslaud, mille viimane kasutaja oli professor Johan Vilip ( , füüsikaprofessor ). Laua ühel pool on kirjutuslaud ühendatud riiuliga ning teisel pool õhu- 69 ÜAM 1496:8Aj. 187

188 Leili Kriis ke klaasitud ustega vitriinkapp. 70 Lauaplaat võis algul olla kaetud nahaga, nüüd rohelise kaleviga. Kirjutuslaud (Ein Schreibtisch mit Bücherbrett, Steinberg ilmselt valmistaja/tisler), on esimest korda kantud inventariraamatusse aastal, kui füüsikaprofessoriks oli Arthur Joachim von Oettingen ( , professor TÜ-s ). 71 Füüsika instituudist pärineb teinegi kirjutuslaud sajandi teisest poolest (ilma inventarinumbrita), inventariraamatus kui kirjutuslaud, vahariidega kaetud. 73 Laud sarnaneb eelmisega, kuid puuduvad riiul ja kapp. Pärast renoveerimist on lauaplaat kaetud rohelise kaleviga. Kogus on mööbliesemeid, mille puhul teame vaid nende viimast asukohta. Nii on mitmed esinduslikud kirjutuslauad saadud matemaatika õppetoolidest, võimalik, et pärit professor Gerhard Rägo 74 prorektori ametiajast aastail Siit on pärit kaunis, heleda peitsiga, puidust (tamm, karjala kask, saar), voolujoonelise kujuga kirjutuslaud, 75 mille lauaplaadi esikülg ning mõlema sahtelkapi uksed on vormitud lainelistena. Laud toetub neljale treitud jalale. Algebra õppetoolist pärineb massiivne kirjutuslaud. 76 Kultuuriväärtuste riikliku registri andmetel pärineb laud 19. sajandi teisest poolest. Avar lauaplaat ( cm) on kaetud rohelise linoleumiga ning laual on neli ümmargust treitud jalga. Rakendusmatemaatika instituudist pärineb kabinetimööbli komplekt: rulookattega kirjutuslaud ja kirjutuslaua tool. 77 Kirjutuslaud on nn Ameerika tüüpi laud, mida valmistati Lutheri mööblivabrikus Lutheri žalusiikattega kontorilaud vastas aastate kontoritöö organiseerimise põhilistele nõuetele. Sellisena jäi see tootmisse kuni aastate alguseni, mil firma kataloogides pakuti seda koos uute, lihtsustatud ja tehniliselt täiustatud mude- 70 ÜAM 395:11Aj. 71 Schnurbuch der Aparate des physikalischen Cabinets der Kaiserlichen Universität Dorpat. A ÜAM 483:4 Ar. 72 ÜAM 395:10Aj. 73 E.V. Tartu Ülikooli füüsika instituudi inventariraamat ÜAM 483:3Ar. 74 G. Rägo õppis TÜ-s matemaatika erialal, täiendas end hiljem Saksamaal (Göttingenis) ning Rootsis (Stockholmis). TRÜ haldusprorektor ERAF, ÜAM 55:16Aj. 76 ÜAM 1114:1Aj. 77 ÜAM 1252: 2, 3Aj. 188

189 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele Foto 4. Füüsika instituudi professori kirjutuslaud, soetatud Arthur Joachim v. Oettingeni ajal aastal (ÜAM 395:10Aj, A. Tennuse foto). 189

190 Leili Kriis litega. 78 Kirjutuslaua tool, nn pöördtool (kask, peitsitud, lakitud) kuulub Lutheri vabriku samasse büroomööbli sarja. 79 Instituudis asunud kapp-kartoteek žalusiiga kannab aga Peterburis asunud firma märki. 80 Sarnane kappkartoteek on kogus ka TÜ patofüsioloogia õppetoolist. 81 Selles kapis olevat professor Robert Looga ( ) hoidnud oma teadusliku töö materjale. Suursugusena mõjuvad anatoomiaprofessor August Rauberile ( , TÜ professor ) kuulunud kirjutuslaud ja pöördtool sajandi teisest poolest. Heleda peitsiga kirjutuslaua sahtlite kapiosad on kaunistatud rombimotiiviga. Pöördtool on kaarja seljatoega, selja- ja istmeosa polsterdatud, kaetud pruuni kunstnahaga. Vanast anatoomikumist pärineb histoloogia ja embrüoloogia õppetooli professorite laud aastatest (Lutheri vabrik). Laua juurde kuulus ampiirstiilis tugitool (istmel kõvapolster, kaetud rohelisekirju tekstiiliga, käetoed kaardus, ees õnaruses puulõikes lille kujutis). 84 Omanäoline on patoloogilise anatoomia professori Albert Valdese ( , TÜ professor ) kabinetimööbel: kirjutuslaud ja lihtne tool 85 ning fuajees asunud seljatoega pink/sohva ja lillealus/tuhatoos. 86 Nende esemete puhul on arvatud, et professor, kellele meeldis puutööd teha, on ka ise nende valmimisele kaasa aidanud. 87 Valge värviga kaetud kirjutuslaua eeskujuks on olnud ilmselt Lutheri nn Ameerika laud, ainult et Valdese laual on dokumentide organiseerimise võimalusi enam. Lihtsa valge tooli seljatoe külgedel on heledast metallist käepidemed. Redelseljatoega pingil või sohval on kuus jalga, istme ja seljatoe osa on kõva polstriga ja kaetud tumerohelise 78 Jüri Kermik, Lutheri vabrik. Vineer ja mööbel. The Luther Factori Plywood and Furniture (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2004), Lutheri kontorimööbli valik laienes aastatel mitmesuguste kartoteegikappide, riiulite, eriotstarbeliste laudade ja toolide kujul. Toolilugu, ÜAM 1252: 1Aj. 81 ÜAM 938:1Aj. 82 ÜAM 1189:1,2Aj. 83 ÜAM 1247:20Aj. 84 ÜAM 1263:3Aj. 85 ÜAM 1291:2,3Aj. 86 ÜAM 1167:11,12Aj. 87 Koos mööbliesemetega saadi patoloogilise anatoomia instituudilt ka puusepa tööriistade komplekt (saed, haamer jm). 190

191 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele kunstnahaga. Juurde kuulub kõrge riiul/alus keraamilisele vaasile, mida on kasutatud tuhatoosi ja lillevaasina. Tartu Ülikooli esimese naisprofessori, farmaatsia instituudi juhataja Alma Tomingase kirjutuslaud aastatest äratab tähelepanu lauaplaadi mõõtmete (200,5 99,5 cm) poolest. TÜ keemiaosakonna professorite Georg Landeseni, Paul Kogermanni jt kasutuses olnud kirjutuslaud ja kirjutuslaua tool 89 (Lutheri vabrik, aastad) on väga kulunud ning vajavad renoveerimist. Eesti mööblitööstuse aastate toodang 90 on ka massiivne, ümarate nurkadega, musta värviga kaetud kirjutuslaud, 91 mis oli pikka aega ülikooli pearaamatupidaja töölaud. TÜ närvikliiniku juhatajate kirjutuslaud 92 (puit, helepruun peits, lakitud, lukustatavad sahtelkapid, ustel kunstsarvest käepidemed, lauaplaat ümarate nurkadega) aastatest on olnud kasutuses alates professor Ludvig Puusepast ( , professor TÜs ). Muuseumile andis selle üle professor Toomas Asser aastal. Ka üht teist kirjutuslauda koos tugitooliga 93 on seostatud professor Puusepa nimega (või see asus närvikliinikus tema ajal), selle andis muuseumile üle professor Ain-Elmar Kaasik aastal aastatest pärit kirjutuslaua juurde kuulub omapärane tugitool: puitkonstruktsioon, kõrge kinnine seljatugi ühendatud istmeosaga, kaarjad käetoed. Tool on kaetud seest- ja väljastpoolt külgedel ja istmeosas riidega, kõvapolsterdatud, toetub neljale puidust jalale, mille otstes on messingrattad aastal andis Eesti Põllumajanduse Akadeemia mullateaduse kateeder muuseumile üle Eesti mullateadlase, agrokeemiku, TÜ professori Anton Nõmmiku ( ) kasutuses olnud kirjutuslaua ja kirjutuslauatooli, 94 mõlemad Lutheri vabriku büroomööbli valikust: rulooga kirjutuslaud ning helepruuni viirulise spooniga kaetud tool aastaist ÜAM 1332:12Aj. 89 ÜAM 1228:7,8Aj. 90 Võimalik, et firmalt Massoprodukt. Massoprodukt sai alguse aastal Jaan Olbrei, Arnold Kapsi ja A. Eeriku poolt asutatud osaühingust. See oli esimene eesti kapitaliga asutatud tööstusaktsiaselts, mille hiilgeajad jäid iseseisvusaega, mil Massoprodukt kujundas suuresti rahvusliku mööbli näo. 91 ÜAM 1291:1Aj. 92 ÜAM 1423:1Aj. 93 ÜAM 192:1,2Aj. 94 ÜAM 326:1,2Aj. 191

192 Leili Kriis Luuletaja ja TÜ endise professori Gustav Suitsu kabineti mööbli 95 tema Rootsis eksiilis viibimise ajast annetas muuseumile tütar Helga Suits-Kangro aastal. Komplekti kuuluvad kõrge lihtne raamaturiiul, kirjutuslaud, kirjutuslaua tool (polsterdatud, helepruun nahk), sekretärkapp (riiulid, laekad), diivanvoodi (polsterdatud, kaetud helepruuni nahaga) ja diivanilaud (metallist lauakattega), kaks leentooli ning neli tooli (istemööbel kõva polstriga, kaetud kollase siidriidega). TRÜ õppejõu ( ) ning õppeprorektori ( ) Enno-Lembit Mikkelsaare ( ) koduse töökabineti sisustuse kirjutuslaud, raamatukapp ja kolm tooli 96 andis muuseumile üle abikaasa Sofia Mikkelsaar aastal. Spoonitud pindadega kirjutuslaud ja kolme uksega raamatukapp on aastatele iseloomulikud mööbliesemed. Historistlikud toolid, iste ja seljatugi kõva polstriga, kaetud pruuni nahaga (seljatugi ka tagantpoolt), sarnanevad Lutheri vabriku toolidega aastaist Õpperaamatukogu, endise ülikooli kiriku hoone teisel korrusel asunud nn tuubikumi interjööri kuulusid barjääriga lauad, mille näidis asub samuti muuseumikogus. 97 Muuseumikogusse on vastu võetud ka üksikuid huvitavaid mööbliesemeid väljastpoolt ülikooli aastal laekus Hellenurme mõisa läheduses asuvast Käpa talust antiikne iluvõrega kirjutuslaud, kirjutuslauatool, tigudiivan, kirjutuspult, Chippendale i stiilis söögilaud ning lihtsad tugitoolid. 98 Kirjutuslaua lauaplaat on ääristatud puust kaitsevõrega, laud männipuust, kaetud palisandrist spooniga, lauaplaadil must tekstiilkate. Laud toetub neljale treitud ning ümmarguste puumunadega kaunistatud jalale. Söögilaud on valmistatud tammepuust, neljakandiline, ümarate nurkadega, lahtikäiv, kaetud helepruuni peitsiga, toetub neljale kaarjakujulisele jalale, mis on nikerdatud ning kaetud ornamentidega. Laua külgedel on profileeritud iluliistud ning iga külje keskel ringikujuline ornament. Nimetatud mööbliesemed (kirjutuslaud, söögilaud) tunduvad taluinterjööri kohta liiga luksuslikud, nii et võib kahtlustada esemete seost Hel- 95 ÜAM 980:1-12Aj. 96 ÜAM 178:1-5Aj. 97 ÜAM 1581:26Aj. 98 ÜAM 176:1-7 Aj. 192

193 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele lenurme mõisaga, mille omanik oli Alexander Theodor von Middendorff ( , elas Hellenurmes alates 1860). Laborimööbel Ülikoolis, eelkõige füüsika, keemia, farmaatsia ja farmakoloogia ning teistes arstiteaduskonna õppetoolides, olid 19. sajandil ja 20. sajandi algul laborisustuse olulised elemendid suured laborilauad, varustatud paljude sahtlite ja sahtelkappidega. Kapplauad võimaldasid nii katseid sooritada ja demonstreerida kui ka aparaate hoiustada. Ka muuseumi mööblikogus on esindatud valik nendest mööbliesemetest. Vanemad laborilauad võidi mõnikord tellida Saksamaalt. Kuid kuna laudade-kappide jooniseid oli peaaegu kõigis laboriaparatuuriga kauplevate firmade kataloogides, olid kohalikud mööblitislerid võimelised ka ise nende eeskujude järgi mööbliesemeid valmistama. Üks vanemaid laboratooriumi kapplaudu on pärit 19. sajandi keemiakabinetist selle peahoones asumise ajast. 99 Laual on kaks kahe uksega kappi, nende ees toetav puidust raam, lauaplaadil tumepruun linoleum. Samast pärineb ka nelja kapi ja nelja sahtliga laborilaud 100 ning kapplaud, millel all kaks lükanduksega kappi ning ülal kolm sahtlit. 101 Kaks suurt ja üks väike sahtelkappidega laborilaud pärinevad 19. sajandi anatoomia õppetoolist. 102 Suurtel kapplaudadel on kolm sahtlisektsiooni, igaühes kuus sahtlit, millel on puidust treitud ümmargused nupud. Samast ajast on pärit laborilaud-kapp, millel samuti allosas kaks kappi (mõlemad kahe uksega) ning ülaosas neli sahtlit (kõigil numbriplaadikesed). Ustel ja sahtlitel on messingist numbrisildid ja käepidemed. Omapärane on peahoones asunud füüsikakabinetist pärit laborilaud, mille ülaosas on kaheksa sahtlit ning aluskapid on varustatud kaheksa lükanduksega. 103 Samast pärineb ka punakaspruuni peitsiga rohkete sahtlitega kappkummut 104, nelja suure ja viieteistkümne 99 ÜAM 1581:4Aj. 100 ÜAM 55:32Aj. 101 ÜAM 1228:27Aj. 102 ÜAM 33-35Aj. 103 ÜAM 1581:6Aj. 104 ÜAM 1581:5Aj. 193

194 Leili Kriis Foto 5. Kapp-laud keemia instituudist, 19. sajand (ÜAM 1581:4Aj, A. Tennuse foto) väiksema sahtliga, originaalsete metallist sahtlikäepidemetega ning lauaplaadi alt väljatõmmatava töölauaga. Anorgaanilise keemia õppetoolist pärineb kaheosaline kirjutuspult 105 ülaosa rohelise sametiga kaetud klapplaua all on sekretärikapp ning allosas sahtelkapid. Farmaatsia instituudist pärit labori kapplauad ja kummutid on pärit 19. sajandi teisest poolest, professor Dragendorffi ajast. Üks paremini säilinud ese sellest mööbliliigist on tumepruuni peitsiga kaetud laboratooriumi kapplaud, 106 mille lauaplaat on kaetud musta värviga. Laual on neli sahtlit ja neli kappi. Sahtlitel on messingist käepidemed ning lukusüdamikud ja kappides vaheriiulid. Tähelepanuväärsed on ka droogide, seemnete jms hoiustamiseks kasutatud sahtlitega kummutid. 107 Kõigil kummutitel on seitse messingnuppudega sahtlit ning peal klaasitud vitriin materjalide eksponeerimiseks. Kõik seda tüüpi vanemad kapplauad on ka praegu muuseumi kollektsioonide hoiustamise teenistuses. Uuema laborimööbli näidised 20. sajandi keskpaigast on pärit vanast keemiahoonest (endise nimega instituutide hoone, kus asusid 105 ÜAM 1167:55Aj. 106 ÜAM 1332:16Aj. 107 ÜAM 1332:18-20Aj. 194

195 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele Foto 6. Kummut vitriiniga farmaatsia instituudist, 19. sajand (ÜAM 1332:19Aj, A. Tennuse foto). keemia ja farmaatsia instituudid). Hoone ehitustööd algasid aasta juulis-augustis (ehitas firma Kirk ja Shiffer), arhitektid I etapis Paul Mielberg ja teises etapis Henn Kuvasto. Sanitaartehnilised, ventilatsiooni- ja elektritehnilised seadmed olid imporditud ja tolle aja tasemel. Keskkütte, veevärgi ja kanalisatsiooni tegi firma A. Tõnisson ja Ko. Spetsiaalne ja harilik mööbel tehti Tartu parimates puidutööstusettevõtetes vastavalt importstandardile aasta lõpuks oli hoone valmis ning komisjon selle väga hea hindega vastu võtnud. Mingit pidulikkust ega banketti polnud, sest käis Teine maailmasõda aasta jaanuaris asusid farmaatsia instituudid uutesse ruumidesse. Nad mahtusid lahedalt ära ning rõõmustasid. 108 Instituutide hoone laborid olid sisustatud suurte laborilaudadega, mille mõlemas otsas olid keraamilised kraanikausid messingist 108 Nikolai Slatinski (ülikooli tehnilise järelevalve insener) Meenutusi Tartu Ülikooli farmaatsiahoone ehitamisest, Edasi, nr 13, ; EAA,

196 Leili Kriis veekraanidega. Kogusse vastuvõetud laual 109 on mõlemal pool neli sahtlit ja neli kappi, lauaplaadil pruun linoleum, laua keskel puidust riiul laboritarvikutele. Kaalude toas olid spetsiaalsed seintele kinnitatud kaalualuslauad, 110 kindlustamaks kaaludele stabiilsus ja täpsus. Meditsiinis kasutatud eriotstarbeliste mööbliesemena võib nimetada kappe mikroskoobi preparaatidele 111 ning medikamentidele (metallraamis, klaasitud), 112 silmaoperatsioonide lauda, 113 millel külgedel kaks kaarjat süvendit ja mis esindab aastate nn Saksa tüüpi lauda silmaoperatsioonide tegemiseks ning stomatoloogi töökabineti sisustust (A. Sillard, aastad). 114 Toolid ja muu istemööbel Tugitoolid, toolid ja taburetid moodustavad mööblikogus kõige arvukama esemeliigi. Vanemat ülikooli istemööblit esindavad kolm ampiirstiilis kõrgete jalgadega kasepuust kateedritooli, mis on ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause ( ) projekteeritud ning dateeritud aastatega Toolidel (kask) on polsterdatud, (kunst)nahaga kaetud iste, kaardus käetoed ning lihtne, ülaosas kaares seljatugi. Kogus olevatest toolidest üks asus peahoones ning kaks tooli saadi ülikooli majandusosakonnast. Professor Dragendorffi tooliks peetakse legendi järgi kõrgetel jalgadel tumepruuni peitsiga kaetud, kaarja seljaosa ning käetugedega tooli, mille istmeosas oli algul õlgpunutis, mis renoveerimisel on asendatud võrkpunutisega. 116 Muuseumikogus on mitmekesine painutatud puidutehnikas istemööbli valik, valmistajad vineermööbli pioneerid, Viinist pärit kolm venda Thonet d ( Gebrüder Thonet, 1850), kelle eeskuju järgisid Jakob ja Josef Kohn (Viin, aastad 20. sajandi algus), 109 ÜAM 1332:21Aj. 110 ÜAM 1332:48Aj. 111 ÜAM 1124:1Aj, 1247:18Aj. 112 ÜAM 879:1-3Aj. 113 ÜAM 83:1Aj. 114 ÜAM 1032:1,2Aj. 115 ÜAM 1086:1,2Aj, 1167:63Aj. 116 ÜAM 297:1Aj. 196

197 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele Foto 7. Kateedri tugitool, projekteerinud Johann Wilhelm Krause, u (ÜAM 1086:2Aj, A. Tennuse foto). Voitsovi mööblivabrik aastatel ning A. M. Lutheri vabrik Tallinnas. 117 Tähelepanuväärne valik toole laekus muuseumi tegevuse algusaastail zooloogia instituudist. Painutatud tugiraamistikuga (raam, seljatugi, käetoed, iste, jalad) toolid 19. sajandi teisest poolest, 118 millel on võrkpunutis selja- ja istmeosas, sarnanevad Thonet toolidele Londoni aasta maailmanäitusel. 119 Siin on ka tool nr 14, mis oli kõige levinum Thonet mudel (prototüüp valmis 1859). 120 Viini toole laekus ka botaanikaaiast (valmistajad vastavalt Thonet, mudel nr 2; J. & J. Kohn ning Voitsov) A.M. Lutheri Mehhaanilise Puutöötlemise Vabrik , Luterma ja Venesta , Venesta ja Isokon , Luterma ÜAM 482:19-20Aj, nr-ta. 119 Krista Kodres, Ilus maja, kaunis ruum. Kujundusstiile Vana-Egiptusest tänapäevani (Tallinn, 2001), ÜAM 482:18Aj. 121 ÜAM 1045:1-4Aj. 197

198 Leili Kriis Kaks kolmikistet, mille viimased asukohad olid Ülikooli 16 fuajee ja hügieeniinstituut, 122 on samuti pärit vennad Thonet vabrikust Viinis (esemetel valmistaja tekst vene keeles). Istmetel on treitud käetoed ja seljatoe ülaosa, vineerist perforeeritud mustriga seljatugi ja istmeosa, ees neli treitud ning taga kaks sirget jalga. Pöördtaburetid 123 ehk muudetava kõrgusega klaveritoolid (A. M. Lutheri vabriku mudel nr 1040a, ) 124 olid kasutusel zooloogia instituudi loenguruumis ja laboratooriumides. Lutheri vabrikust on pärit ka toolid ja tugitoolid, millede viimane asukoht oli farmaatsia instituudi fuajee: 125 pikendatud seljatoe raami ülaosaga toolid (mudel nr 1777), A. M. Luther, , 126 samuti farmakognoosia õppetoolist saabunud Lutheri nn rahvatoolid 127 (mudel nr 1811). 128 Viimane oli väga levinud toolitüüp kodudes ja ametiasutustes, ning oli vabriku kõige tuntum ja populaarseim mööbliese, juurutatud aastatel. Iseloomulik detail on kolm vertikaalset pulka seljatoe ülaosas, mis iseloomustas ka teisi Lutheri vabriku tolleaegseid tooteid, nagu lillealused, riiulid ja sirmid. Ülikooli hoonetes olid väga levinud Lutheri vabriku kirjutuslauaehk bürootoolid (vt ka kabinetimööbli peatükk), pöördmehhanismiga ja selle modifitseeritud neljajalgne variant, A.M. Lutheri vabriku toodang Kogus on esindatud mõlemad tugitooli variandid. 130 Lihtsad tumepruuni peitsiga kaetud vineertoolid ehk nn Riia laadatoolid 131 (valmistas firma Luterma, : istme vineerpõhi on perforeeritud, seljatoel ja jalgadel pulkühendused, kaks esijalga treitud ja põhja all Luterma tempel) asusid enne muuseumi sattumist peahoone keldriruumides. Rahvuslikku stiili (nn talupojatoolid) järgivad mõned üliõpilasor- 122 ÜAM 1228:6,24Aj. 123 ÜAM 55:17-27Aj. 124 Kermik, ÜAM 1332:2-10Aj. 126 Kermik, ÜAM 1472:3,4Aj. 128 Kermik, Kermik, ÜAM 55:38, 44; 326:1Aj, 1252:3Aj, 1332:14Aj. 131 ÜAM 55:39-43Aj. 198

199 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele Foto 8. Laboratooriumi taburet hügieeni- ja tervishoiu instituudist (ÜAM 1167:26Aj, A. Tennuse foto). ganisatsioonidele enne sõda kuulunud toolid, 132 viimased asusid aastaid Tähe tänaval füüsikahoones. Väga otstarbekate ja ökonoomsetena mõjuvad 20. sajandi esimese poole auditooriumitoolid märkmete tegemise lauakesega (mudel kasutusel ka tänapäeval, kuid plastmaterjalist), millega olid sisustatud nii mõnedki ülikooli auditooriumid. Muuseumile saadud heas korras toolide komplekt 133 pärineb nahahaiguste kliiniku loenguruumist. Laborilaudade ja -kappide juurde kuulunud tumbasid ja taburette on muuseumikogus mitmesuguse kuju (ümmarguse ja kandilise istmeosaga) ning kõrgusega. Enamik neist on valmistatud puidust, kuid on ka metallist keermestiku ja jalaga ning puidust istmeosaga ning üleni metallist istemööblit. Väga stiilsetena mõjuvad tänapäevalgi hügieeni ja tervishoiu instituudi ajaloolised laboritaburetid kolmel jalal: üks jalg treitud, kaks 132 ÜAM 1086:3,4Aj ning ÜAM 1581:28,29Aj. 133 ÜAM 1124:1-22Aj. 199

200 Leili Kriis kandilised, nende vahel puidust tugipulgad, mis tugevdatud omakorda metallpulkadega. Jalad on kaetud musta värviga, iste voolitud ümmargusena, kaetud valge värviga. 134 Keemiaosakonnast pärit kõrget taburetti (ümmargune polsterdatud istmeosa kaetud pruuni kunstnahaga, neljakandiline tugev alus) 135 võib pidada õppejõu tooliks laboris. Peahoone mööbel Peahoonest laekunud mööbli seast kerkivad esile eelkõige aastatest pärit õpetatud nõukogu saali lauad 136 ja käetugedega toolid. 137 Ristkülikukujulised lauad toetuvad neljale treitud (kannelüüritud, jaotustega) jalale. Lauad on muuseumis olnud kasutusel paljudel vastuvõttudel valges saalis, ekspositsioonides ning töölaudadena konverentsisaalis. Saali toolid on fotode järgi otsustades varieerunud: on kasutatud ampiirstiilis tugitoole ja ka Lutheri toole. Ka aula toolid aastatel (mis põlengus hävisid), olid Lutheri nn rahvatoolide mudeli variatsioon: helepruun peits, seljatoel neli püstist pulka. 138 Aula toolid aasta peahoone tulekahjus hävinud toolide asemele kavandas Leila Pärtelpoeg ja need valmisid aastal. 139 Eeskujuks võeti ampiirstiilis toolid. 140 Pärtelpoeg kirjutas: Standard tegi sadat tooli ilma venitamata ja vigurdamata Kui sobivat mööbliriiet polnud võtta, siis see tehti, kooti vastavalt etteantud kavandile zakaarkangana Punases Koidus See kangas tuli laiatriibuline kaunis ampiir, üks triip oli loorberipärg ja teine samalai oli läikiv atlass. Kasutatud oli kahte tooni, helesinist ja helehalli. 141 Ka need aula toolid on tänaseks välja vahetatud ning asuvad ülikooli hoonetes ja ka muuseumis. Rektor Arnold Koobi nõupidamiste ruumi mööblikomplekti 134 ÜAM 1167:27-31Aj. 135 ÜAM 1228:26Aj. 136 ÜAM 567:3-8Aj. 137 ÜAM 1167:59-62Aj. 138 ÜAM 1558:8, 10Aj. 139 ÜAM 1558:2-7Aj. 140 ÜAM 55:46-51Aj. 141 Leila Pärtelpoeg, Tööraamat,

201 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele lauad, kaks tugitooli (üks neist kirjutuslaua originaaltool, teine hilisem koopia) ning 19 tooli (valmisid 1982) 142 kavandas samuti Leila Pärtelpoeg: TRÜ rektori kabineti kujundasin ülikoolis asuvate 19. sajandi alguse nõupidamistelaua ja toolide koopiatega. Kasutasin samu toole, mis mööblivabrik Standard kopeeris minu jooniste järgi aastal pärast aula põlemist. Rektori kirjutuslaua tooli eeskujuks sai K. E. v. Baeri mälestussambal asuv klismose tüüpi tool. 143 Morgensterni saalis asunud ampiirstiilis tugitoolid olid eeskujuks ka Aala Buldasele, kes projekteeris uued toolid muuseumi konverentsisaalile. Tema kujundatud on ka muuseumi valge saali toolid, mille eeskujuks sai saali rõdupiirde puidust muster, need valmisid Puhkemööbel Muuseumikogus on väike valik polsterdatud mööbliesemeid: biidermeierstiilis toolid ja tumba, mõned sohvad ja diivani-tugitoolide komplektid. Needki on pärit ülikooli hoonetest ning harilikult olid väga kulunud ja vajasid renoveerimist. Esimene pehme mööbli komplekt muuseumi vastuvõtuaktides on diivan ja kaks tugitooli, 144 mis olid ladustatud peahoone kohviku Sophokles kõrvalruumi (ning mattunud ülipaksu tolmukorra alla). Mööbliesemed olid algul nahkkattega, hiljem renoveerituna on nad saanud tumepruuni kunstnahast katte. Madala korjuga diivani ja tugitoolide polsterdatud pinnad on rafitud ja nööpidega tähistatud, jalgade otsas metallrullikud. Kaunid biidermeierstiilis toolid (ümmargune polsterdatud iste tekstiilkattega, kaardus jalad) 145 ja järi 146 ning sohva aastatest 147 laekusid kogusse histoloogia ja embrüoloogia õppetoolilt. Väga halvas seisus olnud mööbliesemed on nüüdseks renoveeritud ning kaunistavad muuseumi tööruume. 142 ÜAM 1167:32-53Aj. Asuvad muuseumi lektooriumis. 143 Leila Pärtelpoeg, Tööraamat, ÜAM 45:4-6Aj. 145 ÜAM 1263:6-11Aj. 146 ÜAM 1263:5Aj. 147 ÜAM 1263:12Aj. 201

202 Leili Kriis Vedrupolstriga sohva 148 ning sahtli ja intarsiatehnikas kaunistatud lauaplaadiga juugendstiilis lauake on saadud matemaatikainstituudist. Ostetud on kogusse tigudiivan (Käpa talu mööblikomplektist), diivan ja kaks tugitooli (Bergere, vedrupolsterdus, kaetud musta kunstnahaga, nööpkinnitus). 149 Punase sametiga kaetud elutoamööbli komplekt (Saksa neostiil): laud, sohva, riiul, kaks tugitooli, neli tooli (kask, peitsitud, mustaks lakitud), nikerdatud, iste vedrupolster, seljatugi kõvapolster, ümber reljeefne hammaslõige), osteti aastal ülikooli kunstimuuseumile (hiljem anti üle ülikooli muuseumile) ning arvatakse olevat pärit Peterburist. 150 Pediaatria osakonnas olid hoiul (tõenäoliselt eraisikule, endisele töötajale vms kuulunud) mööbliesemed, 151 nagu biidermeierstiilis sekretärkapp (pähkel, punakaspruun peits, kaunistuseks aaderdus, klappukse taga on peidus väikesed laekad) ja puhvetkapi sektsioon (ukse ülaosa klaasitud, ukse keskel treitud tammelehtedest kaunistus) aastatest. 152 Muuseumikogus on ka mõned suuremad muusikariistad. Haruldasem neist on harmoonium I(J). Olbrey, 153 pärit Jaan Olbrei ( ) klaveritöökojast. 154 Tema muusikariistad pälvisid auhindu ka maailmamessidelt. Kogus oleva harmooniumi esipaneelil võib näha nelja auhinnamedali avers-revers-kujutisi. 155 Kaks suurt kontsertklaverit, Moritz Hermann Karl Rönisch (Dresden ja Peterburg) ning tiibklaver Vanemuine on ruumipuudusel hoiul lahtivõetult ja nende varasem asukoht ei ole teada. 148 ÜAM 1252:4Aj, 1240:2Aj. 149 ÜAM 1228:9-11Aj. 150 ÜAM 1153:3-10Aj. 151 ÜAM 564: Oskar Rütli. Ühe eesti sugupõlve tööst ja võitlusest ( ). New York, L ÜAM 45:7 Aj aasta põllu- ja käsitöö väljanäitusele esines Jaan Olbrei kahe harmooniumiga (Postimees 1900, juuni). Tema töökojas valmistati kokku 50 harmooniumi ning 500 klaverit (Madis Kokla, Anatoli Strelov, Grand Piano Manufacturing in Estonia). 155 Estnisches Landwirtschaftliches Verein (kaks medalit), Imper. Moskovsk. Obsestv. Selsko-Hozjaistvo ning Revelskoe Estonskoe Obsestv. Hozjaistva (mõlemalt üks medal). 202

203 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele Foto 9. Kapp-pesulaud ülikooli kunstimuuseumi algusajast (ÜAM 1153:12Aj, A. Tennuse foto). Muud mööbliesemed: kartoteegid, nagid, kõnepuldid Lisaks ülikooli raamatukogus asunud ja muuseumile jäänud kartoteegikappidele on muuseumikogusse vastu võetud kappe koos kartoteekidega. Nii võeti õigusteaduskonnast (selle peahoones asumise ajast) vastu raamatukapp ja kaheosaline kartoteegikapp koos aastate kriminoloogiakartoteegiga. 156 Eesti ja üldkeeleteaduse instituudilt saadi neljaosaline kartoteegikapp 157 koos Georg Mülleri aastail peetud eestikeelsete jutluste sõnastiku sedelkartoteegiga (koostatud ). 156 ÜAM 916:3, 4Aj. 157 ÜAM 1526:1Aj. 203

204 Leili Kriis Mitmed vanemad raamaturiiulid pärinevad keemia instituudist: omanäoline on kasepuust L-kujuline riiul (keskel treitud tugipuu), 158 samuti must riiul tagaseinaga. 159 Füsioloogia instituudist pärineb kõrge mahukas riiul, mille küljelaua otsad on vormitud voolujoonelistena aastate tualettkapp, millel on salalukk tagaküljel, 161 (hallikaspruun marmorplaat, kasepuu, pähklipuust ehisvineer, ostetud F. Neideri pärandist 1978 ülikooli kunstimuuseumile) on ese, mis võis kuuluda üliõpilase elamisse sajandi vahetusel. Kapp-pesulaud on ülikooli kunstimuuseumi tarbemööbliese muuseumi asutamise ajast (hallikasvalgest marmorist tagasein ja pesuplaat, mahagonvineer, männipuu, vask) fajansskausi, kraani ning veereservuaariga tagaseinas sajandi riidenagid 163 on pärit zooloogia ja füsioloogia õppetoolidest ning vanast anatoomikumist (nagi tugipuu toetub neljale treitud jalale, ülaosas ketas nagipulkadega peakatetele ja üleriietele). Enamik auditooriumides ja laborites kasutatud kõnepultidest on lauale asetatavad. Kogus on ka üks 20. sajandi esimese poole kõnetool (kask, helepruun peits, puidust nikerdused), pärit ülikooli peahoones asunud soome-ugri keelte õppetoolist. Tudengimuuseumi ja TÜ kunstimuuseumi kogu Ülikooli muuseumi mööblikoguga on liidetud ka endise tudengimuuseumi ja TÜ kunstimuuseumi mööbliesemed. Tudengimuuseumist pärinevad üksikud esemed: laud, voodid, mõned toolid, mis kuulusid muuseumi ekspositsiooni. Seevastu aga TÜ kunstimuuseumi umbes 100-esemelist mööblikogu iseloomustab kirju koosseis ja päritolu. Mööblit on kogutud ülikooli hoonetest ning saadud annetustena, soetatud ostudena siit-sealt ja mitte ai- 158 ÜAM 55:29Aj. 159 ÜAM 55:30Aj. 160 ÜAM 1513:11Aj. 161 ÜAM 1153:2Aj. 162 ÜAM 1153:12Aj. 163 ÜAM 55:15, 1167:1,56Aj. 204

205 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele nult ülikoolist. Ka vajavad paljud esemed renoveerimist või korrastamist. Istemööblist on kogus mõned kaunid ampiirstiilis toolid, 164 üks kuninganna Anne i stiilis tool, 165 biidermeierstiilis toolid, 166 üks rahvuslikus stiilis tool 167 ning arhitekt Edgar-Johann Kuusiku ( ) kujundatud tool aastast. 168 Valik mööblivabrikute vineerist istemööblit (Kohn, Voitsov, Luther) sarnaneb osaliselt ülikooli muuseumi kogus oleva mööbliga, kuid siinsed esemed on halvemas seisukorras (määrdunud, paljude vineertoolide originaalistmeosad vahetatud jms). Kabinetimööblist on kogus mitmeid esinduslikke kirjutuslaudu, 169 sealhulgas klassitsistlikus stiilis kirjutuslaud aastatest 170 ning laud aastast 1900, 171 samuti üks sekretärkapp. 172 Laudade juurde kuuluvad aastate kirjutuslauatoolid aastatest pärineb ka funktsionalistlikus stiilis mööblikomplekt: toolid, malelaud, tugitoolid, laud ja sohva. 174 Samast ajast on veel punutud korvmööbli komplekt: sohva, laud ja tugitoolid. 175 Ülikooli kunstimuuseumi mööblikollektsioonis leiduvad J. W. Krause projekti järgi valmistatud kollektsioonikapid (ülemised ja alumised osad) 176, biidermeierstiilis raamatukapp 177 ning Tartu meistri raamatukapp (ülemine osa) aastaist Kogusse kuulub ka laud, mille ümber peeti Soome-Vene rahuläbirääkimisi aastal. 179 Laud on asunud Toomel raamatukogus õppejõudude lugemissaalis, deponeeriti 1982 ajakirjanduse kateedrile peahoones ja asub nüüd Lossi ÜAM 1510:37-41,43,45Aj. 165 ÜAM 1510:42Aj. 166 ÜAM 1510:46-48, 85-88Aj. 167 ÜAM 1510:44Aj. 168 ÜAM 1510:49Aj. 169 ÜAM 1510:68,69,89Aj. 170 ÜAM 1510:66Aj. 171 ÜAM 1510:67Aj. 172 ÜAM 1510:70Aj. 173 ÜAM 1510:6-12Aj. 174 ÜAM 1510:20-35, 90-94Aj. 175 ÜAM:1510:2-5Aj. 176 ÜAM 1510:77-82Aj. 177 ÜAM 1510:74Aj. 178 ÜAM 1510:83Aj. 179 ÜAM 1510: 96Aj. 205

206 Leili Kriis Paljud siinsest kogust pärit esemed on deponeeritud ülikooli õppehoonetesse ülikooli töötajate töökohtadele ja avalikku ruumi, niisamuti nagu mööbliesemed endisest ülikooli ajaloomuuseumi kogust. Näiteks kaunite nikerdustega Baeri raamatukapp on näha kõigile ülikooli raamatukogu RARA saali külastajatele. Kokkuvõtteks TÜ muuseumi mööblikogu sisaldab üle 600 museaali. Lisaks haldab muuseum ülikooli Kultuurivara andmebaasi, mis sisaldab muu hulgas ka andmeid mööbliesemete kohta. Muuseumi mööblikogus leidub ülikooli õppehoonete, auditooriumide, laborite, töökabinettide, aula ja raamatukogu ajaloolisi interjööri elemente 19. ja 20. sajandist. Kogutu on osutunud mahukamaks kui ruumid võimaldavad. Kuid see on olnud paratamatu mitmel põhjusel: mööbliesemed peegeldavad oma ajastut, iseloomustades akadeemilist elustiili ja tööde korraldust. Ülikooli vana raamatukogu ruumid toomkirikus on tähtis osa ülikooli ajaloost. Morgensterni saal on ülikooli teine oluline ajalooline pidulik saal peahoone aula kõrval. Klingeri raamatukapid, Krause repositooriumid ning Morgensterni isiklik raamatukapp ja töölaud ning ampiirstiilis tugitoolid koos antiikbüstide koopiatega on selle saali tunnusesemed. Vana ülikooli aitavad tunnetada ajaloolised kollektsioonikapid, sh koos kollektsioonidega nagu Erdmanni farmakoloogiline kollektsioon, Schmidti kivimikollektsioon ja Dragendorffi farmaatsiakollektsioonid. Ülikooli laborite iseloomulikud esemed on suured kapplauad, sahtelkapid ja kummutid ning mitmekesine istemööbli valik (sh Krause-aegsed kateedri tugitoolid, laborite taburetid, auditooriumide toolid). Kabinetimööbli näidiseid läbi aegade on võimalik seostada paljude Tartu Ülikooli nimekate õppejõudude ja professoritega, nagu Artur von Oettingen, August Rauber, Ludvig Puusepp, Albert Valdes, Gustav Suits jt. Ülikooli mööbli valmistajatele on üldiselt pööratud vähe tähelepanu. 19. sajandi inventariraamatutes mainitakse nimesid, nagu Roger, Maibaum jt, kuid sageli jäävad tislerid nimetuks. Sajandivahetusel 206

207 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele ja 20. sajandi esimesel poolel hakati soetama valdavalt vabrikumööblit, populaarsed olid Thonet vabrik, A. M. Luther jt ettevõtted. Tarbemööblit valmistas ülikoolile sageli ka soodsat hinda pakkunud Tartu Linna Tööstuskool. Mööbliesemed läbi aegade on asendamatud ajalooliste interjööride eksponeerimisel. Muuseum kasutab ajaloolist mööblit oma kogude hoiustamiseks ja eksponeerimiseks, võime öelda ülikooli ajalooline mööbel on kui raam muuseumikollektsioonidele. Leili Kriis, MA, on TÜ muuseumi kuraator ja kauaaegne peavarahoidja ( ). 207

208 Leili Kriis Furniture collection a frame for museum collections LEILI KRIIS University of Tartu Museum The furniture collection of the University of Tartu museum comprises over 600 museum pieces. In addition to that, the museum manages the cultural assets of the university, which also include some furniture, and maintains a database of it. When the Tartu State University History Museum was founded in 1976, large-scale renovations started in the university buildings, which led to a collection of older furniture accumulating in the museum. The furniture collection has some historic interior design elements from the faculties, auditoriums, laboratories, offices, the assembly hall and library, which date back to the 19th and 20th century. The collection has grown more than anticipated and is bigger than the space at the museum allows. This has been inevitable for several reasons: elements of furniture reflect their era, describe contemporary academic lifestyle and work procedure. In comparison to other Estonian museums, the furniture collection of the University of Tartu Museum stands out for its university-specific elements, such as large cupboard-desks, cabinets with drawers and chests of drawers characteristic of laboratories. The historic collection cabinets, some of which came to the museum with collections such as Johann Friedrich Erdmann s ( ) pharmacological collection, Carl Schmidt s ( ) rock collection, and Johann Georg Dragendorff s ( ) pharmacy collection provide us a sense of the older history of the university. The museum has a varied collection of seat furniture (including lectern armchairs, stools from laboratories and chairs from auditoriums, dating back to the early 19th century). The pieces of historical office furniture are connected to many well-known lecturers and professors of the University of Tartu, such as a physicist Artur von Oettingen ( ), medics August Rauber ( ), Ludvig Puusepp ( ) and Albert Valdes ( ), philologist and poet Gustav Suits ( ), and others. The rooms of the old university library in the Dome Church, es- 208

209 Mööblikogu kui raam muuseumi kollektsioonidele pecially the Morgenstern hall, are decorated with historic furniture; cabinets brought in with curator Friedrich Maximilian Klinger ( ) in the 19th century, book repositories designed and built by the university architect Johann Wilhelm Krause ( ), the personal book cabinet and desk of the library s long-time director Karl Morgenstern ( ), and empire style armchairs with replicas of antique bust sculptures. We know little about the makers of the university s furniture. Local masters (Roger, Maibaum and others) are mentioned in the inventory books of the 19th century, but often the carpenters have remained anonymous. Factory furniture prevailed at the turn of the century and in the first half of the 20th century; products of Thonet, A. M. Luther and others were the most popular. The Tartu Industrial School often made practical pieces of furniture for the university as well, offering their products for a lower price. These pieces of furniture are irreplaceable in displaying the university s historic interiors. The museum uses the historic pieces to store as well as present its collections, which makes the university s historic furniture a sort of a frame to the museum collections. 209

210 KROONIKA Tartu ülikooli muuseumi aasta aruanne MARIANN RAISMA aastat võib pidada Tartu Ülikooli muuseumile (TÜM) üldjoontes edukaks. Silmatorkavalt hästi läks rahataotluste ja omatuluga järjekordselt on muuseum teeninud suurima omatulu: eurot (piletid, rent, programmid ja projektid), mis moodustab 36,4 % muuseumi kogueelarvest, müügitulu osa eelarvest on 18,8% ( eurot). Üldine külastuste arv on stabiilne või langenud. Esimest korda tähistati muuseumi sünnipäeva vanima osa, kunstimuuseumi järgi ja seega võis muuseum tähistada 19. aprillil 2018 oma 215. sünnipäeva. Muuseumi keskne näituseprojekt oli Kuritöö ja karistus toomkirikus. Näituse teema oli kriminalistika areng ning õigusemõistmise keerukus kahe Eestis tõestisündinud loo põhjal. Intrigeeriva teemapüstitusega näitus sai aasta muuseumiroti nominatsiooni ajutiste näituste kategoorias. Teemaga Kuritöö ja karistus oli seotud ka ülikooli kartseri ekspositsiooni uuendamine ülikooli peahoone 210 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLVII (2019)

211 Tartu ülikooli muuseumi aasta aruanne pööningul ning näitus tähetorni õuel Kuritöö ja karistus: spekter paljastab saladusi. Lõpetati uuendused tähetorni püsiekspositsioonis, mis muutsid tähetorni keskkonda atraktiivsemaks ning põnevamaks. Tõusvas joones jätkus rahvusülikooli 100. aastapäeva tähistamise ettevalmistamine. Muuseumi esimene projekt valmis juba detsembris 2017 fotonäitus Pane vaim valmis! Tartu Ülikooli sada nägu, mis rändas kogu aasta ringi ülikooli õppehoonetes. Valmis ka varakambri uuendatud ekspositsioon, mis keskendub ülikooli nelja valdkonna aaretele; samuti eksponeeritakse valges saalis ekraanidel rektorite galeriid ning olulisemaid fakte tänapäeva Tartu Ülikoolist. Hoogne töö käis seoses ülikooli uue püsinäituse ettevalmistamisega Morgensterni saalis (ruum suleti külastajaile septembris 2018) ning aastaks planeeritud näitustega Tartus ja Tallinnas. Väga edukas oli TÜM muuseumihariduse valdkonnas. Osaledes aktiivõppeprogrammide riigihankes Tartu koolidele nii humanitaar-, täppis- kui ka loodusteaduste valdkonnas, viidi aastal läbi 76 täppisteaduste programmi, 50 loodusteaduste programmi ja 30 humanitaarteaduste programmi. Hullu Teadlase IV teaduskonverentsil (1. 3. klassi õpilastele) H 2 O, võta kaevust ja joo! oli aastal rekordarv osalejaid 14 maakonda, 37 kooli ja üle 700 õpilase! 15. mail toimus Hullu Teadlase IV teaduskonverentsi finaalüritus Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis. Kohale olid oodatud eri vanuserühmade viie parima uurimistöö tegijad ja juhendajad ehk ühtekokku 15 põnevat ideed ja meeskonda. Suureks õnnestumiseks saab pidada jätkuvat koostööd teatritega. Edukas oli nii koostöö Vanemuise (projektid Vaim masinas. G. F. Parrot ja Roosi nimi ) kui ka Tartu Uue Teatri-G9-ga (projekt Hingede öö ). Ülikooli muuseumi kui Eesti kultuuriloolise rahvuskollektsiooni osa finantseeriti jätkuvalt Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu, mis võimaldas jätkata kollektsioonide sisestamist andmebaasi MuIS, kogude uurimist ja digiteerimist. Edukad olid kogude digiteerimisega seotud projektid: Jaak Nilsoni fotopärandi digiteerimine ning osalemine projektis Dokumendipärandi digiteerimine: Jäägem eestlasteks, aga saagem ka eurooplasteks ( ) (arhiivmaterjal ja kunstipärand). Muuseumis tegutses aastal 23 vabatahtlikku ja praktikanti, kes tegid kokku 1640 tundi tööd. Muuseumi külastas õppetöö käi- 211

212 Mariann Raisma gus kokku 491 tudengit Tartu Ülikoolist, Eesti Maaülikoolist ja Eesti Kunstiakadeemiast. Aasta kolleegipreemia aasta Tullio pälvis Paula Põder. Eduka koostöö eest soovime tänada meie koostööpartnereid. TÜ muuseum sai lisaks Tartu Ülikoolile toetust Tartu Linnavalitsuselt, Kultuuriministeeriumilt, Eesti Kultuurkapitalilt, SA-lt Archimedes, SA-lt Eesti Teadusagentuur, Haridus- ja Teadusministeeriumilt, Keskkonnainvesteeringute Keskuselt, Riigikantseleilt ja Põhjamaade Ministrite Nõukogult. Suurimad haridusprojektid tulid meetmetest ASTRA ja TEEME+. Vaatamata hästi teenitud omatulule oli muuseumi eelarve seis aastal endiselt pingeline ja vahendite leidmine arendustööde tarbeks oli ja on muuseumi suurim proovikivi. Eelarve Tulud kokku: EUR Üldfondist: (koos lisaprojektidega) Teadus- ja arendustegevus: Renditulu, piletite ja suveniiride müük: PILETID SUVENIIRID RENDITULU KOKKU Joonis 1. TÜ muuseumi omatulu

213 Tartu ülikooli muuseumi aasta aruanne Kulud kokku: EUR Tööjõukulu: Ruumide kulu: Kantselei- ja majanduskulu: IT kulu: Muud kulud: Investeeringud põhivarasse: 500 Kesksete kulude katmise eraldis: Külastatavus Kokku teenindas muuseum kasutajat, sh külastajat. Toomkiriku muuseumiala ja torne külastas kokku inimest (sh teaduslinn 6500 ja Vanemuise etendused 2277 ja LTÜ G9 etendused). Ülikooli kunstimuuseumi külastuste arv oli 8634 (lisaks kartser 5542, aula 4709 ja auditoorium 1871) ja tähetorni külastuste arv oli Toomkiriku hoones on vähenenud tornide külastatavus (u 900 inimese võrra), nii sise- kui välisturistide arv ja rohkem kui 1000 inimese võrra vähem on ka tasuta külastajaid. Kasvanud on (u 2400 inimese võrra) eestikeelsete grupikülastuste arv, mis moodustab u 14% kogu külastatavusest. Umbes 2500 inimese võrra on kasvanud ruumirendi ajal muuseumi külastanute arv, moodustades u 25% külastatavusest. Turistidest külastasid toomkirikut kõige enam venelased (1050), lätlased (732), soomlased (652) ja sakslased (522). Välisturistid moodustavad 22% külastatavusest, enamik neist on üksikturistid, grupikülastus moodustab u 12% külastustest. Kunstimuuseumit, auditooriumit, aulat ja kartserit külastati kokku korda, mida on u 650 külastust vähem kui aastal. Samas oli suvekuudel (juuni august) kunstimuuseum remonditööde tõttu suletud. Ekskursioonide arv langes 42 võrra (2017. aastal 190 ekskursiooni, aastal 148 ekskursiooni). Haridusprogrammid ja ekskursioonid (sh välisturistide ekskursioonid) moodustavad kunstimuuseumis 64% külastustest. Eestikeelsete grupikülastuste arv on aastaga võrreldes kasvanud, samuti on veidi lisandunud rendiürituste külastajaid. Umbes 1000 võrra vähem oli sise- ja välisturistidest üksikkülastajaid (20% külastustest). 213

214 Mariann Raisma Toomkirik Kunstimuuseum Tähetorn Joonis 2. Külastuste võrdlus majade kaupa Ei ole arvesse võetud teaduslinna ja Vanemuise etenduste külastajaid ning väljaspool TÜM-i maju korraldatud üritusi. 16% 11% 4% 42% Toomkirik (sh tornid) Kunstimuuseum (sh aula ja kartser) Tähetorn 27% Muuseum väljas Teaduslinn ja Vanemuine Joonis 3. TÜ muuseumi kasutajad majade ja tegevuste kaupa

215 Tartu ülikooli muuseumi aasta aruanne Tähetornis on külastatavus samuti langenud, kuid kasvanud on eestikeelsete grupikülastuste arv, mis moodustab u 36% külastustest. Umbes 600 külastaja võrra on langenud üritustest osavõtjate arv (31% külastustest). Enam-vähem stabiilne on tasuta külastajate arv. Ligikaudu 400 võrra on langenud välisturistide arv ning umbes 1000 võrra on langenud siseturistidest üksikkülastajate arv (u 9% külastustest). Ekspositsioon ja näitused Ajutised näitused Kuritöö ja karistus Tartu Ülikooli muuseumi ajutiste näituste saalis. Teema: kriminalistika areng ning õigusemõistmise keerukus kahe tõestisündinud loo põhjal. Meeskond: projektijuht-kuraator Mairo Rääsk; kuraator Kaija-Liisa Koovit; kunstnik Maarja Meeru; näituse meistrid Marko Nõmmik, Tanel Nõmmik ja Martin Rattus; esemete installeerimine Maris Tuuling; filmilõigud Taiga Film OÜ; IT-lahendused Andres Viikmaa. Alates Kuritöö ja karistus: ülikooli kartser Tartu Ülikooli peahoone pööningul. Tutvustati lugusid ülikooli tudengite üleastumistest 19. sajandil. Meeskond: kuraatorid Kristiina Tiideberg, Ken Ird; kujundaja Silver Vahtre; fototöötlus Anne Arus; esemete installeerimine Maria Väinsar; näituse meister Tanel Nõmmik; tõlkijad Mare Rand, Kristin Lillemäe, Jaroslava Šepel Kuritöö ja karistus: spekter paljastab saladusi tähetorni õuel. Näitus sellest, mis on spektroskoopia, kuidas me sellega igapäevaelus kokku puutume ning kuidas seda kasutatakse astronoomias, kriminalistikas, kunsti- ja arstiteaduses. Meeskond: Janet Laidla; kujundajad Kadri Kaarlõp ja Siiri Tarrikas Narva metseenid. Lavretsovide kunstikogu TÜ kunstimuuseumis. Näitus tutvustas Narva 19. ja 20. sajandi vahetuse kultuurielus olulist rolli mänginud kaupmeestest metseenide Sergei ja Glafira Lavretsovi kunstikogu. Meeskond: koordinaator Kristiina Tiideberg; kujundaja Mari Kurismaa; graafiline disain Mari Kaljuste. Mahavõtmine : Anne Arus, Maria Väinsar sajandi graffiti versus tänapäeva tänavakunst. Tartu Lille maja noortekeskuse ja Tartu Ülikooli kunstimuu- 215

216 Mariann Raisma Foto 2. Näitus Kuritöö ja karistus Tartu Ülikooli muuseumis (Mairo Rääski foto). seumi koostöös läbiviidud projekti raames valminud stencil-tehnikas tööd. Juhendaja Von Bomb; projektijuht Liis Somelar (Lille maja); partner Külli Valk (Tartu Ülikooli kunstimuuseum) Pompei fragmendid. Näitus tutvustas Tartu Ülikooli kunstimuuseumi Pompei stiilis seinamaalingute saamislugu ning laiemalt Pompei pärandit. Näitusel eksponeeriti ka Eesti Kunstimuuseumi kogudesse kuuluvat Ivan Aivazovski maali Vaade Vesuuvile päev enne vulkaanipurset. Meeskond: kuraatorid Jaanika Anderson ja Ingrid Sahk; kujundajad Madis Liplap ja Maarja Roosi; haridusprogrammide koostajad Janet Laidla ja Jaanika Anderson; objektide installeerimine Anne Arus, Kristiina Ribelus, Arvi Kuld Kadri Tinni astrofotograafia näitus ja alates koolinoortele mõeldud astrofotograafia võistluse võidutööe näitus tähetorni trepikojas. Püsiekspositsiooni uuendused Morgensterni saal suleti külastajatele, koliti tühjaks ja museaalid paigutati uutele hoiupindadele (Virge 216

217 Tartu ülikooli muuseumi aasta aruanne Foto 1. Ernst Öpiku kabinet tähetornis (Andres Tennuse foto). Lell, Maris Tuuling, Kristiina Ribelus, Maria Väinsar, Tiina Vint), algas ehitus Parroti kabineti täiendamine. Seoses Morgensterni saali tühjakskolimisega täiendati VII korrusel asuvat füüsikakabinetti (objektide installeerimine Maris Tuuling). Kabineti lõplik valmimine uuendatud kujul aasta I pooles Ülikooli varakambri uuendus, mille keskmes Tartu Ülikooli neli valdkonda ning rahvusülikooli lähenev 100. sünnipäev. Näituse meeskond: kuraatorid Kaija-Liisa Koovit (meditsiiniteaduste valdkond), Lea Leppik (sotsiaalteaduste valdkond), Sirje Sisask (loodus- ja täppisteaduste valdkond), Kristiina Tiideberg (humanitaarteaduste ja kunstide valdkond), Tiina Vint (sissejuhatus); projektijuhid Karoliina Kalda, Mariann Raisma; esemete installeerijad Tanel Nõmmik, Maris Tuuling; kujundaja Marje Eelma (Tuumik Stuudio); keeletoimetaja Anu Lepp; tõlkija Juta Ristsoo (inglise keel), Kristi Viiding (ladina keel); videoklipid Taiga Film valge saali täiendamine kahe ekraaniga. Saali lisati rektorite digitaalne galerii ning põnevad faktid Tartu Ülikooli kohta. Meeskond: Mariann Raisma, Scarcon OÜ, Vatson OÜ. 217