Kuidagi on juhtunud. bravuuritarist pihiemaks

Väljavõte

1 ANU SAAGIM: bravuuritarist pihiemaks Skandaalne Anu, kes ronis piimavanni ajal, kui piimamüük Eestis ei edenenud, ja hõiskas Õllesummeril rõõmsalt, et ei kanna aluspükse, kui tuul oli tal kleidi üle pea lennutanud, kuulab nüüd teiste muresid ja tunnistab, et kui sul pole raha, suhteid või võimu, võidki endale rahulikult nööri kaela panna. TEKST: HEIDI TOOME FOTOD: KRISTIIN KÕOSALU, DMITRY KNUT / BONBON LINGERIE STILISTIKA: AIJA KIVI, SOENG JA MEIK: GETHE ROHUMÄGI Kampsun 59,90. Silvian Heach, Stockmann. Seelik 59,90. Silvian Heach, Stockmann. Sukksaapad 69,99. Mango. Kõrvarõngad 15,99. Mango. Kuidagi on juhtunud nii, et kunagisest skandaalitarist tiitel, mis arvatavasti jääbki Anut saatma on saanud omamoodi pihiema, kelle juurde tullakse oma muresid kurtma. Kui Anul on kellegagi intervjuu plaanis, võtab ta selleks aja maha, et saaks enne ja pärast saadet intervjueeritavaga rahulikult vestelda. Sest isegi kui eestlane võtab alguses hoogu, et midagi endast rääkida ja Anu sõnul võib tema Õhtulehes näidatavast saatest «Hommikusöök staariga» 30 esimest minutit nii olla, siis lõpuks räägib ta oma hingelt nii mõndagi ära. Just saate 15 viimast minutit on need, mida peaks vaataja eriti pingsalt jälgima. Ja teinekord istub Anu intervjueeritavaga veel tunni või paar, et end tühjaks rääkida. «Kui see aitab ja mõlemal on hiljem samm kergem, siis miks mitte,» ütleb Anu. Anu asus ajakirjanikuna tööle 16 aasta eest, kui muusikamänedžer Renee Meriste kutsus ta ajakirja Just! peatoimetajaks. Tollal oli Anu enda sõnul parajalt sinisilmne. «Ma võisin väga kergesti sildistada inimesi: tema on paha inimene ja siin on positiivne kangelane, kõik oli nii mustvalge. Ma ei mõelnud, et see silt võibki jääda inimesele külge,» räägib Anu. «Ma arvan, et tol ajal kasutas mõni tuntud ajakirjanik mind ka ära, kui ei julgenud ise mingit kriitilist või valgust kartvat teemat puudutada. Olin filter, katalüsaator, kelle kaudu üritati ära panna. Ja mina, kes ma tulin roosades sussides, ja alles alustasin innukalt teekonda ajakirjandusmaastikul, mõtlesin, et teen head,» sõnab ta. Anu kinnitab, et enam ta ei sildista: «Ma ei tee enam ammu sellised lugusid, kus olen kohtuniku rollis. Pigem üritan jõuda asja juurteni, miks miski juhtus, miks keegi midagi tegi.» 2000ndatel sai Anut tihti eri väljaannetes silmata ja tollal kehtis justkui kirjutamata reegel: kus on Anu, seal on skandaal. «Olin elanud Soomes, Rootsis ja Ameerikas ning Eestit väisates ajas mind naerma, kui surmtõsiselt ja -igavalt siin konnatiigis kõike võeti,» räägib Anu. «Ehe näide, et kui tood mujalt midagi uut ja teistsugust sisse ning tahad teha midagi äkilist, siis inimesed ei ole selleks veel valmis.» «Oled ajast ees ja ärritad inimesi. Mujal poleks keegi mulle pannud nimeks skandaalitar või bravuuritar pelgalt seepärast, et joon šampanjat ja pritsin sellega ohjeldamatult ka kaaskondlasi,» ütleb Anu. «Mäletan, et Kroonika esialgu välja pakutud fotosessioonid olid nii magedad, et MOOD nr 4 (104), talv 2019/

2 ajasid haigutama. Tegin kõik ümber. Mis mõttes te tulete mu maakoju ja ainuke äge idee on see, et paneksin selga Muhu rahvariided ning kükitaksin kadakate vahel? Ja te nimetate seda fotosessiooniks? Keda see huvitab? Samas, see oli paarkümmend aastat tagasi, võib-olla tõesti oleks korralikke kodanikke huvitanud,» lisab ta. Siis pakkuski Anu välja, et täidab vanni parem piimaga ja ronib sinna kümblema. Tollal oli just piimatootjatel suur mure: kokkuostjad ja piimatööstus maksid vähe ja piima tarbiti vähem. «Ütlesingi, et milleks see siis maha kallata, teeme parem piimavanni.» ütleb Anu. See foto on jäädvustunud arvatavasti paljude mällu. Nagu ka lugu, kuidas Anu ilmus aasta päikeselisel juulikuu päeval Tallinna lauluväljakule, kus pidi lahti lõikama Õllesummeri sünnipäevatordi. Anu seisis teiste meelelahutusstaaridega suure võrestiku peal, kui järsku tuli tuulehoog ja viskas prauh! kleidi üle pea. «Mõtlesin, mida teha ma ei saa hakata ju nutma, seega naersin ja ütlesin, et mul pole aluspükse jalas. Tegelikult olid mul ihuvärvi stringid jalas ja kes viitsib hoolikamalt vaadata, siis kandsin isegi seksikaid võrksukkasid,» räägib Anu. Nii sündis Õhtulehes esikaaneuudis. Ometi pole Anule pähegi tulnud, et helistaks näiteks Õhtulehe toimetusse ja karjuks, miks nad temast sellise alatu loo tegid. «Olen mõelnud, et kui mingi asi on juhtunud, siis ega enam saa kella tagasi keerata. Pean sellelt koore kraapima asi tuleb huumoriks pöörata või võimendada, auru juurde lisada,» sõnab Anu. «Siis läheb see juba nii sürrealistlikuks, et inimesel kaob piir reaalsuse ja feigi vahel. Muidugi on kontingent inimesi à la Kampsun 99,99. Mango. Seelik 449,99, Hugo Boss, Kaubamaja. Jakk 599,99. Hugo Boss, Kaubamaja. «MUIDUGI ON KONTINGENT INIMESI À LA PÄHNAPUUD KUSKILT TARTUMAALT, KES LÄHEVAD KOHE HULLUKS, SEST VÕTAVAD KÕIKE TÕE PÄHE, MIDA NÄEVAD TELEVIISORIS, LOEVAD AJALEHEST VÕI KUULEVAD KUSKILT NAABRI-MALLE KÄEST.» Pluus ja püksid 350. Riina Põldroos. Kõrvarõngad 250. Aija Kivi. Staar on ka inimene Elu24 sünnitas uusi staare, ajades sellega aga kohalikud kuulsused marru. Kui Anu hakkas aastal Elu24s peatoimetajana tööle, tekkisid üleöö Eesti meelelahutusmaastikule uued staarid. See tekitas aga kohalikes kuulsustes pahameelt. «Mind ajas naerma, kuidas pärisstaarid solvusid ja võtsid kohe sõna: «Mis staar see meikar, fotogaraaf, juuksur või peoloom veel on, ta on ju tavaline inimene,» sõnab Anu. «Egod hakkasid möllama. Mõtlesin, miks on inimesed nii lollid: kui oledki omal alal staar, siis ei lähe ju ometigi pisikese staarautojuhi, -juuksuri või -pidutseja peale närvi. Staaritiitel ei ole sinu ainuomand,» räägib ta. Ajakirjandus hakkas tooma näiteid, kes on päriskuulsused. «Mida rohkem õli tulle visati, seda naljakamaks läks. See oli meelelahutuse kuldaeg, tõesti noppisid tänavalt inimesi ja küpsetasid neist rosinatega staarid,» ütleb Anu. Tollal käidi Anu juures isegi Postimehe turundusosakonnast. Taheti, et ta kiiresti veel mõne staari valmis teeks, kelle kaudu saaks reklaami müüa. «Ütlesin, et päris niimoodi see ei ka käi, pean ikka õige inimese leidma, kelles on head ainest muhevaks tainaks,» naerab Anu. «Pole nii, et võtad suvalise taksojuhi ja teed temast staari, tal peab see miski olema, x-faktor, mille pean lihtsalt välja peilima.» 36 MOOD nr 4 (104), talv 2019/ MOOD nr 4 (104), talv 2019/

3 Persona non grata Mantel 550. Diana Arno. Kingad 99,95. Zara. Kui eestlased hindavad Anu ausust, käib see soomlastele pigem vastukarva. Nii on ta langenud teinekord teisel poole lahte lausa ebasoosingusse. Anu on olnud alati väga kriitiline põhjanaabrite suhtes, eriti karmide hinnangute osaliseks on saanud soome naised. Kord uuriti hommikutelevisioonis Anult, mis talle soome naiste juures üldse ei meeldi. Ja Anu ütleski. Paraku ei talu soomlased väga kriitikat. «Ütlesin otse-eetris, et mind hämmastab see, kuidas noored soomlannad joovad nagu loomad. Joovad, et täis olla, lällata ja kakelda. Mitte selleks, et võtta klaasike ja veeta mõnusalt aega,» räägib Anu. «Soomlannad joovad end nii uduumbe, nagu oleks neil pidevalt kohutav stress ja tohutud eluraskused,» ütleb ta. «Samas, oh üllatust, statistika järgi peaks Soomes elama maailma kõige õnnelikumad inimesed.» Saatejuhid olid Anu ütlemisest väga häiritud ja loomulikult järgnes kohalikus meedias skandaal. Ka on ta olnud Soomes ametlikult persona non grata, sest keeldus ühes telesaates ettekirjutatud käsikirja järgi tegutsemast. Saate mõte oli lihtne: teletiim jälgib päeva jooksul Anu ja tema kaasa, Ristomatti tegemisi. See aga pidi käsikirja järgi koosnema poodlemisest, spaaskäikudest (kus Anu laseb endale muu hulgas seksikal mehel massaaži teha) ja kallites restoranides söömisest. «Ütlesin neile, et ma ei tule kunagi Helsingisse selleks, et aeleda seal pool päeva spaas, meil on Eestis palju suurepärasemaid kohti,» ütleb Anu. «Ma teen Helsingis vahelduseks hoopis teisi asju lähen sõpradele külla, käime kalal, lähme ooperisse või möllame mõnel ägedal festivalil. Loomulikult tiirutame ka kokteilibaarides ja käime pidutsemas. Saate jaoks on materjali küll. Miks me ei tee seda ausalt?» Ometi suunduti butiigitänavale, kus Anu pidi hüppama ühest peenest kauplusest teise. «Ma ei viitsi never ever Soomes olles midagi sellist teha. Kui poodi läksime, hakkasin veiderdama. Pidin panema saatejuhile kenadest asjadest kokku komplekti ja sellest tuli õudne outfit. Kuku pikali, kui õudne see oli pealaest jalatallani gucci-mucci. Ise kiitsin takka, kui fantastiline kõik välja näeb,» sõnab Anu. «Saatetegijad loomulikult närisid mu sarkasmi lõpuks läbi ja solvusid südamepõhjani, neil oli tõesti madal huumorilevel. Nad, rumalad, lõikasid selle kõik välja, saade oleks paraja annuse vürtsi juurde saanud,» räägib Anu. Kuna saate jooksul pidi nii Anu kui ka saatejuht kostüüme vahetama, tekkis sellestki paksu pahandust. Anu kommenteeris üht saatejuhi rõivastust, öeldes, et need värvid ei sobi talle. «Ta jooksis pisarad silmis teise tuppa,» ütleb Anu. Tema kandis trendikaid dressipükse, mida kombineeris saate jooksul pluuside, jakkide ning ehetega. Soomlased aga ei suutnud mõista, kuidas saab keegi kanda dressipükse nii argise kui ka piduliku kostüümina. «Ühesõnaga läks saade peesse: see lõigati kuidagi kokku, lasti eetrisse ja minust tehti ilge bitch, kes käitus saatejuhiga jultunult ning alandas teda,» räägib Anu. Saade võitis kohaliku telesaate Oscari ehk Kultainen Venla auhinna parima meelelahutussaate eest. Anu õnnitles saatejuhti ja ütles, et ta sai selle tänu tema episoodile. «Aga ta ei saanud ikka minu point ist aru, on siiani solvunud.» Ometi ei piirdunud kogu saaga vaid sellega: tunnustatud saatejuht, kes nüüd teeb midagi sarnast «Ringvaatele», kutsus teda uuesti oma vestlussaatesse. «Kuulsin, et tal on plaanis koos kahe teise saatejuhiga mind pulbriks teha,» räägib Anu. «Seetõttu küsisin saatesse tuleku eest üüratu summa Soomes makstakse intervjuude eest, loomulikult polnud neil võimalik seda maksta. Seega keeldusin. Minu moto on: «Kui sa ei taha midagi teha, jää viisakaks, kuid küsi osalemise eest summa, mis sind ennastki punastama paneb. Siis oli saatejuht jälle solvunud. Soomes käibki mul pidevalt selline kassi-hiire mäng armastan, ei armasta.» Kunstnahast kasukas Max Mara. Seelik 299. Max Mara. Kampsun 275. Max Mara. Saapad 340. Iris Janvier. Pähnapuud kuskilt Tartumaalt, kes lähevad kohe hulluks, sest võtavad kõike tõe pähe, mida näevad televiisoris, loevad ajalehest või kuulevad kuskilt naabri-malle käest,» räägib ta. Ja nii tuleb ikka ette, et peale internetti paisatud solvavate kommentaaride aetakse asi isiklikumaks ning saadetakse toimetusse vihakirjasid. Just nimelt saadetakse: otsitakse üles paber-pliiats-ümbrik, kirjutatakse eri värvi pastakaga, joonistatakse, lõigatakse kokku pilte, et siis viia kiri postkasti. «Sain hiljuti taas Põhja-Tallinnas posti pandud kirja, millest oli tehtud mitu koopiat ja isegi eri adressaatidele saadetud. Sellele oli lisatud eri väljaannetest välja lõigatud pildid minust, kritseldused ja äärmiselt solvavad kommentaarid,» räägib Anu. Kuigi meediasse on jõudnud teateid selle kohta, et laimajaid kaevatakse kohtusse seda tegi edukalt näiteks näitleja Marika Korolev, siis selleks polevat veel õige aeg. Anu sõnul olevat igal oinal oma mihklipäev. «Olen mõelnud, et peaks politseisse pöörduma. Ilmselt mingil ajal teengi seda, sest neid kirju on kogunenud juba paras ports. Aga samas, kui see elu hammasrataste vahele jäänu saab mu peal auru välja lastud, siis loodan, et ehk on see oinas hetkekski õnnelikum ja päevgi päästetud,» räägib Anu. «Ma visualiseerin endale sellise inimese ja paigutan ta ikkagi läbikukkunute kategooriasse. Kui sa oled happy, siis sa isegi ei vaevu mingit jama trükkima, sul on oma elugagi piisavalt tegemist. Sellistele luuseritele tuleb vaid kaasa tunda,» sõnab ta. Anu teeb igal nädalal Õhtulehe TVs kaht ligi tunnist saadet: «Hommikusöök staariga» ja «Puuduta mind». Esimesel pilgul küllaltki eri Kleit Saint Laurent, Nude. Kõrvarõngad 130. Soma. Vöö 24,90. A+More, Stockmann. MOOD nr 4 (104), talv 2019/

4 25 ruutmeetrit moodi Kleit 850. Liina Stein. Kõrvarõngad 100. Max&Co. Anu väikekorteri mõõtu garderoobis on peidus nii kurguni ulatuvad saapad kui ka meestele disainitud sametkostüüm. Anu ei pea end teab mis suureks poodlejaks: kui saadet tehes või kuskil üritusel käies-esinedes jääb midagi väga vinget silma, siis loomulikult peab ta selle endale ka soetama. Aga see, et kulutaks terve laupäeva šoppamisele, ei tule kõne allagi. Eriti nüüd, kui ta korrastas üle kümne aasta oma ligi 25ruutmeetrist garderoobi nii mõnegi üliõpilase esimene päris oma kodu koos WC ja köögiga on umbes sama suur ja avastas sealt palju unustatud pärleid. Anu komplekteeris rõivad hooaegade järgi, seades mõne vanamoodsama tahapoole ja eriti trendika riideeseme teiste ette, et saaks vajadusel kohe selga tõmmata. Silmaga kalkuleerides näis, et isegi siis, kui kannaks kõiki riideid vaid korra, saaks ta teha saateid aastaid, ilma et peaks midagi juurde hankima või laenutama. Enim leidub Anul garderoobis jalatseid. «Seal on kõike alates plätudest ja lõpetades kurguni ulatuvate saabastega,» ütleb Anu. Kui uurin, kui palju tal neid ikkagi on, purskab ta naerma: «Rahune, ma pole mingi Filipiinide Imelda Marcos, kel on tuhandeid kingapaare.» Aga eks neid ole ikka omajagu: kui kuhugi tõtates on kiire, võib õige jalatsipaari leidmine olla paras peavalu. Siis võib juhtuda sedagi, et suure tuulamise asemel ostab Anu hoopis uued kingad. «Jalatsitootjad võiksid muuta karbid läbipaistvaks, et näeks, mida need sisaldavad. Nüüd tuleb igast kingapaarist foto teha ja see karbile kinnitada, et teaks, kus miski on,» sõnab Anu. Brände pole Anu kunagi taga ajanud, Eesti disainerid on nagunii südame võitnud. «Eriti meeldivad mulle kohalikud noored disainerid, neil on värskust ja julgust,» sõnab Anu. Suurimaks lemmikuks on tal praegu noor EKAs õppiv meesterõivaste disainer Hannes Rüütel, kel ei õnnestunud möödunud aastal Erki Moeshow 12 finalisti hulka pääseda. Anu kandis ta rõivaid räppar nublu videos «für Oksana». «Mulle kohutavalt meeldisid ta suurepärase touch iga sametmantlid ja -vestid. Helistasin talle pärast salvestamist ja ütlesin, et tahan seda, seda ja seda. Arvan, et see on parim kompliment noorele disainerile,» räägib Anu. Kui ma siiski palun Anul veidi meenutada, millist kingabrändi eelistab (milline moesõber siis seda teada ei tahaks?), ütleb ta, et Guessi leidub tema kingariiulil tõesti kõige rohkem. «Guessi liist sobib suurepäraselt mu jalale, võin nende kingadega terve päeva ja öögi ringi kapata,» sõnab Anu. Kuigi argipäeval võib Anu tõmmata jalga tossud või kummikudki intervjuupäeval kannab ta valgeid pahkluudeni ulatuvaid Marc Caini kummikuid, siis üritusele läheb ta alati kontskingades. «Mulle meeldib pikk välja näha, riided istuvad kaunimalt seljas,» ütleb 178sentimeetrine Anu. Suur garderoob peaks Anu sõnul olema vaat et inimõigus: «Ma tean nii mõndagi naist, kes tahaks endale küll kahetoalist korterit, aga ostab kolmetoalise, et saaks ühe ruumi buduaariks muuta. See on ju loogiline, et naisel on garderoob, kuhu saab panna oma kingad, kostüümid, aksessuaarid, kleidid ja meigid.» Anu imestab, et Eestis korterit plaanides unustatakse naise vajadused: «Mujal maailmas, kus olen elanud, on garderoob lahutamatu korteri osa. Eesti meesarhitektid diskrimineerivad naisi ja võiks selle peale tõsiselt mõelda,» räägib ta. Anu garderoobile lisavad suurust peeglid ja need pole sinna pandud edevuse pärast. «Ma ei vaata end kogu aeg peeglist, vaid see annab kodule helgust, valgust, avarust ehk ühesõnaga kõike positiivset,» ütleb ta. «Puuduta mind» saateid tehes on Anu aru saanud, mida arvab selgeltnägija või esoteerik sellest, et kodus on peegel. «See polevat nõidade arvates üldse hea, sest vaimolendid tulevad ja teevad elu põrguks,» sõnab ta. Anul on seevastu oma Tallinna kesklinna eestiaegse maja korteris rohkesti peegleid. «Ma olen terve elu väga suurte peeglitega korteris elanud, mu ekskaasa Ristomatti armastas tohutult peegelpindu ja tõstis sellega ka minus peeglivaimustust. Meie korterites olid isegi WCdes ja vannitubades põrandast laeni peeglid,» räägib ta. Üht asja õppis Anu Ristomattilt veel: kui lähed Soome televisiooni intervjuud andma ega saa teemast mõhkugi aru, ole vähemalt ilus, hoolitsetud ja humoorikas. «Kunagi ei tohi olla kasimata või teha rõvedaid grimasse isegi siis, kui sul pole midagi tarka öelda,» sõnab Anu. Kleit 750. Aldo Järvsoo. Bomber 299,99. Marc Chain, Kaubamaja. teemasid käsitlevad saated üks viib kurssi kohaliku kuulsuse mõtete ja tegemistega, teine piilub esoteerikute maailma, võtavad mõlemad vaimselt päris korralikult läbi. «See ei ole nii, et ah, teen inteka ära ja säran, vaid ma olen pärast emotsionaalselt suhteliselt tühjaks pigistatud,» ütleb Anu. «Pean enne intervjuu tegemist korraliku kodutöö ära tegema ja vaatama, et näeksin ka ise saadet tehes suhteliselt normaalne välja, mitte nagu kapsas, rääkimata lolli jutu ajamisest.» Üks, mis Anu pärast pingelist tööpäeva lõõgastab, on klaasike punast veini (kindlasti öko ja sulfiidivaba!), saatjaks ajaleht või mõni põnev artikkel veebist. «See on muidugi halb, et premeerin end veiniga, sellest ei tohiks saada harjumus,» ütleb Anu. «Puuduta mind» tehes peab end aga täiesti teisele lainele viima. «Imestan, et olen koos kaassaatejuhi Sirje Presnaliga juba sada kümme saadet teinud ja polegi veel kuhugi kosmosesse lennanud,» sõnab ta. Saadet tehes on Anu mõistnud üht: paljud esoteerikaga tegelevad inimesed on kurvad või mõnes asjas pettunud. «Kui inimesel on elus raske, pöördub ta mõne jumala või esoteerikamaailma poole. Tal peab justkui ankur olema,» ütleb Anu. «Väga paljud inimesed on üksikud. Võid olla suhtes või sul on isegi tosin sõpra-sõbrannat, aatekaaslast, aga tegelikult oled üksi. Arvan, et inimesel peab mingi usk olema, takerdugu ta siis tarokaartidesse või ruunidesse, keegi ei naera selle üle. Vanasti kutsuti sellist uhhuu-inimeseks, nüüd vaadatakse talle alt üles.» «Vaata kas või meie kuulsaid ärimehi. Mõni ütleks, et nad on ära pööranud. Aga kui teen nendega intervjuusid, siis tundub, et räägivad täiesti mõistlikku, vahel võib-olla lihtsalt vastandlikku juttu,» ütleb ta. «Kuulad ja mõtled: kuidas saab olla edukas ärimees ja teenida miljoneid MOOD nr 4 (104), talv 2019/

5 ning rääkida samal ajal vaimudest ja puuhaldjatest. Need ei lähe justkui kokku. Aga ju on nii, et kui üks aspekt ei rahulda sind täielikult, tood müstika ja vaimse maailma selle kõrvale. Ja ehk just tänu sellele ei sõida katus lõplikult ära.» Kõiksugu manipuleerijad ajavad aga Anu marru. «Närin kohe läbi, kui keegi ajab täielikku pada,» räägib ta. «Arvan, et minust endast on saanud selgeltnägija Ma ei või seedida seda, kui mõni hakkab omakasu eesmärgil kannatajat ära kasutama. Siis mõtlen, et see on kriminaalne ja peaks olema keelatud.» Ka ei talu Anu seda, kui keegi on hakanud kaardipanijaks vaid seetõttu, et jäi töötuks ja tal polnud paremat teha. «Samas, ilmselt on see talle väga vajalik. Pigem olgu maailmas vähem füüsilist vägivalda ja jõledaid asju, kui seda, et inimene lihtsalt teeb midagi oma kaartide ja kivikestega. Ja kui mõni laseb endaga manipuleerida, pole ta ka ise süüst päris puhas,» ütleb ta. Anu ei kavatse valida poolt: kui inimene on leidnud keskpunkti, mille ümber tema elu keerleb, siis olgu nii. «Ta on teinud tänu sellele iseendaga rahu. Võib-olla oleks selleta hulluks läinud või midagi kohutavat teinud,» sõnab ta. Anu tunnistab, et liigagi tihti pöördutakse temagi poole, et rääkida sellest, mis südamel. Väga raske on siis öelda ei. «Aga siis avastad, kui kohutavalt ebaõiglane on vahel maailm loevad ainult raha, suhted ja võim,» sõnab Anu. «Kui sul neid pole, võidki tõmmata endale nööri kaela.» J ULULAUD a la Finlandia Kui Anul on aga ees suur pildistamine, kus peab ka riided seljast viskama, kaovad kilod iseenesest. Nii ei tekitanud maiustused temas enam mingit huvi, kui kuulis, et Eesti pesubrändi BonBon Lingerie aasta sügiskollektsiooni kampaania pildistamine on poolteise kuu pärast. «Kui ma ainuüksi mõtlen sellele, et pean poolpaljalt poseerima, hakkab kaal kohe langema,» räägib ta. «Psüühika hakkab mingil imetabasel moel tööle ja siis võtangi alla. Ma Mõttejõuga kaotatud kilod lihtsalt ei õgi siis nii palju šokolaadi ja kooki, kaob ka igasugune alkoholiisu. Ma võtan hirmust alla,» lagistab Anu naerda. Ka on Anul üks väärt nipp, kuidas hoida end terve ja siredana: ta ujub ka siis, kui soojemad ilmad on möödas ja iga täie mõistusega inimene hoiab veest eemale. «Käisin eelmisel nädalavahetusel Saaremaa maakodus ja ujusin seal kaks korda päevas, hommikul ja õhtul. Suplen natuke, siis tulen kaldale, teen paar jooksutiiru ja peidan end kähku villastesse sokkidesse ja kasukasse või hommikumantlisse. Pean külma touch i kätte saama,» räägib Anu ja lisab, et mine tea, ehk põletab see ka rasvu. Kuid ta ei kuivata end kunagi kohe pärast külmast veest väljumist seda õpetas talle kadunud ajakirjanik Jüri Aarma, kes kuulis seda omakorda enda isalt, tervendajalt Gunnar Aarmalt. Selle asemel viskab ta peale hommikumantli, et niiskus imenduks nahka, muidu jääks haigeks. 42 MOOD nr 4 (104), talv 2019/ Jõulud pole enam merede taga, mistõttu on MS Finlandia Rootsi laud kaetud ehedate jõulumaitsetega. Buffet Eckerö jõulumenüüs ootavad Sind peale traditsiooniliste jõuluroogade ka üllatusi täis liha- ja kalahõrgutised ning uudsed taimetoidud. Vähe sellest, MS Finlandia viib sind päkapiku kiirusel jõulumaale. Ja seda mitu korda päevas. Nii Helsingis kui ka mujal Soomes leidub rohkelt häid ostu-, söögi- ja puhkekohti igale maitsele ja eelistusele. Avasta jõuluehteis Soome, ühenda see pisikese puhkusega ja naudi Eckerö hotellipakette Helsingisse! Lisainfo ja broneerimine: