Konsulteerisin advokaadibürooga ja küsisin nende hinnangut kohustuslikule maski kandmisele.

Väljavõte

1 Telegram podcast Maski kandmise kohustuse nõudmise seaduslikkus Kui märtsikuus eriolukord välja kuulutati, tehti seda väga tumedate prognooside põhjal ning neist lähtuvalt olid meetmed igati õigustatud. Nüüd, 7 kuud hiljem, kus me saame toetuda juba reaalsele statistikale on näha, et ka kõige tagasihoidlikumad stsenaariumid ei saanud teoks ning reaalsuses olid numbrid 10x väiksemad kui kardetud. Kui meil on olemas sellised andmed, siis miks ikkagi jätkatakse inimeste ja ühiskonna piiramist, käskimist ja keelamist? Milline vahend meie ühiskonnas või riigisüsteemis on selline, millega me saaksime sellises olukorras ennast ja oma õigusi kaitsta? Õigussüsteem on ilma emotsioonideta ja oma lähenemises must-valge. Niivõrd tundliku teema puhul, kus emotsioonid saavad sageli faktide üle võitu, on vaja leida kindel pinnas, mille pealt hakata probleemi lahendama, et selgitada välja, kust maalt läheb piir emotsiooni, arvamuse ja ümberlükkamatu fakti vahel. Minu huvi antud õiguslikkuse teemat avada tuli põhjusest, et puutusin kokku kohustusliku maski kandmise nõudmisega. Vastasin tulnud nõudmisele tingimuslikult, et olen nõus maski kandma juhul, kui teine pool tõestab ümberlükkamatult ja eelretsenseeritud teadusartiklite põhjal ära oma nõude aluse. Loomulikult ma oma tingumustele rahuldavat vastust ei saanud ja see tõttu lugesin nõude kehtetuks. Vastuseks pakuti mulle lepingu lõpetamist, kuna ilma maski kandmata polnud jätkata võimalik. Kuna inimesed käitusid tulenevalt oma hirmust, siis leidsin, et mul ei ole mõtet oma õigust edasi taga ajada, sest saan olukorra lahendada ka teisiti. Aga üldist probleemi see iseenesest ei lahenda. Konsulteerisin advokaadibürooga ja küsisin nende hinnangut kohustuslikule maski kandmisele. Kuna COVID-19 seonduvalt üles kerkinud probleemid ja tagajärjed on võrdlemisi uus nähtus, siis õigusaktid reguleerivad seda üsna piiratult. Mis puudutab maski kandmise kohustust, siis selles küsimuses on õigusaktidest tulenev otsene regulatsioon praktiliselt puudu. Ainus teadaolev erand on Vabariigi Valitsuse korraldus nr 282, mille kehtima hakanud redaktsioon 201 näeb ette maski kandmise kohustuse hoolekandeasutustes. Seetõttu põhineb alltoodu kehtivate õigusaktide tõlgendamisel sellisel viisil, mis meile näib õige, kuid kahtlemata on sellele võimalik leida ka rohkelt vastuargumente. Ehk siis

2 teisisõnu sellel teemal ei ole hetkel 100%-liselt õigeid või valesid vastuseid ning alltoodu rajaneb üksnes õiguslikul hinnangul ega põhine mistahes osas poliitilistel, ideoloogilistel või muudel sarnastel tõekspidamistel. 1. Kas ettevõtted saavad omaalgatuslikult kehtestada oma klientidele kohustuse maske kanda? Alltoodud vastus rajaneb eeldusel, et selliseid õigusakte ei kehtestata, mis reguleeriks maski kandmist. Juhul kui sellised õigusaktid peaks kehtestatama, siis mõjutab see ka alltoodut. Lepinguliste suhete puhul, mille käigus näiteks osutatakse mingit teenust ning selle teenuse osutamise jaoks peab klient külastama teenuseosutaja asukohta või ruume, tuleb eristada kahte olukorda - veel sõlmimata lepingulisi suhteid ja juba kehtivast lepingust tulenevaid õiguseid ja kohustusi. Veel sõlmimata lepingulisi suhte puhul tuleb arvestada, et kõige üldisemad põhimõtted, mis selliste lepinguliste suhete sõlmimist reguleerivad, on võlaõigusseaduse (VÕS) -st 5 tulenevad privaatautonoomia ja lepinguvabaduse põhimõte. Kuigi nendele põhimõtete rakendamisele on erandeid, siis lühidalt tähendavad need, et igaühel on õigus otsustada, kas ja kellega lepingulistesse suhetesse astutakse ja millistel tingimustel seda tehakse, sh õigust leppida kokku tingimustes, mis erinevad seadusest (välja arvatud juhud, kus seadus seda ei luba). Käesoleva küsimuse kontekstis tähendab see, et uude lepingulisesse suhtesse astumisel võib üks lepingupartner näiteks seada tingimuseks, et kohtumisel tuleb kanda maski. Kui see on lepingus kokku lepitud, on see täitmiseks kohustuslik. Teisel juhul, kui juba varasemalt on leping sõlmitud ja sellist tingimust lepingu tingimused ei sätesta, siis lepingupoolel ei ole õigust nõuda vastaspoolelt maski kandmist näiteks kohtumistel. Juhul kui nüüd näiteks teenuse osutaja sellisel ettekäändel keeldub kohtumisest ja teenuse osutamisest, saab seda käsitleda temapoolse lepingu rikkumisena, kuna ta ei täida kohustust või takistab vastaspoolel kohustuse täitmist, ilma et selleks oleks õiguslikku alust. Samuti eeldab ülaltoodu, et leping ei näe ette teenuse osutaja võimalust kehtestada teenuse osutamisel näiteks sisekorrareegleid, kodukorda vms ja neid omaalgatuslikult muuta ning teise poole kohustust olla neile allutatud. Kui selline õigus on lepingus ette nähtud ning teenuse osutaja maskikandmise kohustuse sisekorraeeskirjades kehtestab, saab seda käsitleda lepingu osana ja on vastaspoolele täitmiseks kohustuslik. Näiteks, kui huviringi lepingus on ette nähtud, et teenuse osutajal on õigus kehtestada sisekorraeeskirjad või kodukord, mis on täitmiseks kohustuslikud ja nendes kehtestatakse maski kandmise kohustus, on see täitmiseks kohustuslik. Küll aga peab arvestama ka sellega, et ülalkirjeldatud leping, mis võimaldab

3 sisekorraeeskirju või kodukorda muuta, võib olla käsitletav tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Seda juhul kui leping sõlmiti teenuse osutaja poolt välja töötatud vormi põhjal ning tingimusi eraldi läbi ei räägitud. Sellise juhul võib selline tingimus olla tühine seetõttu, et kahjustab teist poolt ebamõistlikult. On üsna keerukas hinnata, kas maski kandmise kohustuse panemine on käsitletav tingimusena, mis ebamõistlikult teist poolt kahjustab. Olukorras, kus riiklikul ja ühiskondlikul tasandil ei nõuta maski kandmist, ega peeta sellist nõuet tavapäraseks, võib sellisel juhul olla pigem tegemist ebamõistliku tingimusega, mis on tühine. Kui sellises olukorras teenuse osutaja keeldub enda kohustuse täitmisest, siis on ta ise rikkumises. Kokkuvõtteks juba kehtiva lepingulise suhte käigus ei ole õigus nõuda vastaspoolelt maski kandmist, kui pooltevaheline leping seda ette ei näe ega võimalda ühel poolel ka seda ühepoolselt kehtestada, näiteks sisekorraeeskirjadega. Samuti, isegi kui sisekorraeeskirja kehtestamine seda võimaldab, võib tõusta küsimus, kas see nõue on tühine. Juhul kui teenuse osutaja siiski maski kandmisest keeldumise puhul keeldub teenuse osutamisest, võib ta ise sattuda rikkumisse lepingu täitmisel. Sellisel juhul on teenuse saajal õigus kasutada tavapäraseid õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda lepingu täitmist, teenuse osutamist. 2. Kui inimesel on ettevõttega lepinguline suhe, siis kas maski kandmise kohustus eeldab lepingu muutmist ning kas sellest saab keelduda? See küsimus eeldab olukorda, kus leping ei näe ette maski kandmist ning teisel poolel puudub õigus sellist tingimust ühepoolselt kehtestada. Kui üks pool siiski soovib maski kandmise kohustuse tingimuse lepingusse lisada, siis kohaldub lepingu muutmisele eelmises punktis viidatud privaatautonoomia ja lepinguvabaduse põhimõte. See tähendab, et teisel poolel ei ole kohustust sellise lepingu muudatusega nõustuda. Sellisel juhul jääb leping muutmata ja kehtima senisel kujul. Teenuseosutaja peab teenust edasi osutama või kaupu edasi müüma sõltumata sellest, et maskide kandmist ei toimu. Kui üks pool kasutab siis maski ettekäändena, et kohustust mitte täita või mitte täita kokkulepitud viisil, toob see kaasa selle poole lepingu rikkumise ja teise poole õiguse kasutada õiguskaitsevahendeid, sh keelduda omapoolsete kohustuste täitmisest, nõuda kahju tekkimisel kahju hüvitamist jm. Töösuhted on täiesti omaette teema. Tööandjal on töötervishoiu- ja tööohutuse seadusest tulenevalt laialdased kohutused tagada igal ajal ettevõttes tööohutus, sh ohutus töötajatele ja muudele isikutele, kes töötegemisega kokku puutuvad. Ühtlasi on tööandjal õigus otsustada ka kõikvõimalike kaitsevahendite kasutamise üle töökohas ja töötegemisel. Täpselt nii nagu tööandja saab öelda, et nt töökoha territooriumil ringi liikudes peavad kõik kandma helkurvesti, saab tööandja ka öelda, et kõik panevad töökohas maskid ette. Siin võivad tekkida teatavad piiripealsed või ka ekstreemsusteni jõudvad olukorrad, kus

4 võiks öelda, et tööandja nõuab töötajatel midagi hea usu põhimõtte vastaselt (nt kandma kontoris nakkuste vältimiseks tuukriülikonda vms), kuid tavaline PPE mask siia alla kindlasti ei lähe. Ehk tööandja saab öelda alati, et töö juures tuleb maske kanda ja töötajad peavad seda järgima. Kokkuvõtteks - tööleping, ei jäta võimalust maski kandmises kohustusest keelduda, kuna tööandjal on töökohal kohustus tagada tööohutus, mille alla saab maski liigitada. Lepingulises suhtes on osapooltel võimalik seada omapoolseid tingimusi, millega teine pool võib, aga ei pea nõustuma. Kui lepingu tingimusel otsest seaduslikku alust ei ole, saab selle täitmine toimuda vaid omavahelisel kokkuleppel. 3. Kuidas saab maski kandmisest ametiasutuses keelduda? Meile teadolevalt ei ole hetkel kehtestatud õigusakte, mis näeks ette maski kandmis kohustust riikliku või kohaliku omavalitsuse ametiasutuste ruumides seoses COVID-19-ga. Seetõttu puudub ka õiguslik alus seda nõuda ametiasutuste ruumides. Kui käsitleda ka hoolekandeasutusi ametiasutustena, siis meile teadaolevalt ainus erand tuleneb Vabariigi Valitsuse korraldusest nr 282, mille alates kehtiv redaktsioon sätestab punktis 201, et hoolekandeasutuse ruumides ja territooriumil peavad töötajad ja külastajad kandma isikukaitsevahendina maski, v.a need, kellel see on meditsiiniliselt vastunäidustatud; tööülesannete käigus, kus puudub igasugune kontakt teiste inimestega või muul põhjendatud juhul. Kokkuvõtteks - hoolekandeasutustes on seega maski kandmise kohustus kohustuslik ning ei ole õigust selle täitmisest keelduda. Ükski teine ametiasutus ei või hetkel nõuda maski kandmist, sest selleks puudub seaduslik alus. Ametiasutustes kehtestatavatel piirangutel ja käskudel peab alati olema seaduslik alus ja omavoliliselt ei ole neil õigus piiranguid seada. 4. Kas pood, kui kõigile avatud ettevõte, saab käskida maski kandist ning maski mitte kandja teenindamisest keelduda? Kauplejal on kauba müügi ja teenuste osutamisel vastuse punktides 1 ja 2 kirjeldatud lepinguvabadus. See tähendab, et sisuliselt on kauplejal ise õigus otsustada, kellele ja millistel tingimustel ta kaupa müüb või teenust osutab. Teisisõnu kauplejal on õigus ise kliente valida. Sealhulgas on tal õigus kehtestada enda kaubandustegevuse kohale, olgu selleks kauplus või pood, söögikoht, baar, juuksuri- ja ilusalongid, kingsepa töökoda või muu teenuse osutamise koht, sisekorraeeskirja või kodukorda vms reegleid ning keelduda nende inimeste teenindamisest või nende lubamisest kaubandustegevuse kohale, kes seda kohustust ei järgi. Analoogselt on tegemist näiteks olukorraga, kus mõnes söögikohas või meelelahutusteenuse osutamise kohas on kehtestatud nõuded riietusele ning seda mitte järgivatele inimestele teenust ei osutata.

5 Erandina võivad kõne alla tulla kauplejad, kes on turgu valitsevas seisundis konkurentsiõiguse tähenduses, näiteks teatud piirkonnas asuv ainus toidupood. Eesti kontekstis saab sellisteks pidada näiteks mingi väikse piirkonna toidupoodi, mille sarnast antud piirkonnas (ca km) ei asu. Turgu valitseva kaupleja korral peab arvestama, et tema tegevust piirab konkurentsiseaduse 16, mille punkt 6 sätestab, et on keelatud põhjendamatu keeldumine kauba müümisest või ostmisest. Juhul kui selline kaupleja peaks kehtestama maski kandmise nõude, võib tegemist olla viidatud piirangu rikkumisena juhul, kui see on arvestades kohustuse eesmärki (COVID-19 leviku piiramine) ebamõistlik kohustus. Küll aga, kui see aitab tagada eesmärgi saavutamist (COVID-19 leviku piiramist), võib seda pidada mõistlikuks tingimuseks. Kokkuvõtteks üldjuhul on igal kaubandustegevuse kohal ise õigus otsustada, milliseid nõudmisi nad klientidele seavad, sh panna kohustus kanda maski, erandiks võivad olla vaid poed, millel on turgu valitsev seisund. Kauplusse sisenedes me vaikimisi aksepteerime meile kehtestatud tingimusi ning need on meile täitmiseks. 5. Kas meditsiiniline põhjus saab olla maski kandmiseks piisav ettekääne? Kas vastaspoolel on õigus küsida konkreetset põhjust? Kuna üleüldist maski kandmise kohustust ei ole ja seega saavad ka kohustamised maski kandmiseks olla erandlikud. Juhul, kui lepinguga on maski kandmise kohustus võetud, tuleb seda järgida, sest leping on täitmiseks kohustuslik. Kui sellise tingimuse paneb kaupleja ja eelnevalt kirjeldatud erand ei kehti, siis tuleb seda samuti järgida. Siin kehtib taaskord privaatautonoomia ja lepinguvabaduse põhimõte, seega kauplejal on õigus ise klienti valida. Kui maski kandmisest keeldutakse, on kauplejal või lepingu teisel osapoolel võimalus küsida selgitusi, aga taaskord lõpuks on tal õigus klienti valida. Kuigi meditsiinilist põhjust maski mittekandmiseks võib selle küsimuse esile kerkimisel kindlasti tuua, kuid sama hästi võib leida ka muid põhjuseid, miks maski mitte kanda. Omaette teema on aga eraalgatuse baasil toimivate poodide, keskuste, huviringide jm sarnaste asutuste nõuded teenindamiseks, kus võib sõltuvalt põhikirjast/kodukorrast või ka jooksvalt olla kujunenud otsus, et nende asutuses peab maski kandma. Sellisel juhul ei pruugi ka meditsiiniline põhjus maski mittekandmiseks tähendada, et isikut ilmtingimata teenindatakse või pakutakse muid ettenähtud hüvesid. Sellisel juhul võibki vastus olla, et kuivõrd teil on meditsiiniline põhjus ja te ei suuda meie tingimusi täita, ei saa me ka kahjuks teenindada. Sellisel juhul ei ole tegemist ka õigusvastase käitumisega, kuna sellistel pakkujatel on ise õigus määrata tingimused, milledel kliente/huvitatud isikuid teenindatakse. Kokkuvõtteks - meditsiiniline või mõni muu ettekääne maski kandmise kohustusest keeldumiseks eeldab teise osapoole poolt ettekäände aktsepteerimist, sest tal on vabadus seada omapoolseid tingimusi ning nõuda nendest kinni pidamist. 6. Kas näiteks haiglal on võimalik maski mitte kandjale ligipääsu keelata? Kuidas

6 saab sellisest nõudest haiglas keelduda? Alltoodu põhineb eeldusel, et riiklikul või kohaliku omavalitsuse tasandil ei ole kehtestatud õigusakti, mis kohustaks haiglas maski kandma. Hetkel selline kohustus pandud vaid hoolekandeasutuse töötajatele ja külastajatele. Tulenevalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) -st 22 on haigla näol tegemist majandusüksusega, mis osutab ambulatoorset ja statsionaarset tervishoiuteenust. Haigla võib olla aktsiaselts või sihtasutus ning eriarstiabi osutava haigla liikideks on piirkondlik haigla, keskhaigla, üldhaigla, kohalik haigla, erihaigla ja taastusravihaigla. Tervishoiuteenuse osutamine on teenuse osutamine, mida reguleerivad üheaegselt nii TTKS-i kui ka VÕS 41. peatüki sätted, mis reguleerivad tervishoiu teenuse osutamise lepingut. Tervishoiuteenuse osutamise leping sõlmitakse tervishoiuteenuse osutaja (käesoleva vastus kontekstis haigla) ja patsiendi vahel. See tähendab, et haiglas osutatakse mistahes tervishoiuteenust haigla ja patsiendi vahel sõlmitava lepingu alusel. Kuna selline leping on sisult vormivaba, siis praktikas näebki lepingu sõlmimine välja nii, et kui tervishoiuteenuse osutaja hakkab teenust osutama, s.o. tegelema haiguse ennetamise, diagnoosimise või ravimisega, loetakse leping sõlmituks. Seega eeltoodust järelduvalt on haigla olemuselt samamoodi lepingu alusel teenuse osutamise koht, nagu punktides 1,2 ja 4 kirjeldatud teenuse osutamise kohad, mis annab teenuse osutajale õiguse määrata kindlaks tingimused, mille alusel ta teenust osutab. See tähendab, iga haigla saab muuhulgas määrata kindlaks sisekorraeeskirjad või kodukorra, mida patsientidel ja nende külalistel tuleb järgida, sh võimalus kehtestada reegel, et tuleb kanda maski. Küll aga seisneb oluline erinevus muuhulgas selles, et tulenevalt TTKS 22 lg 42 ja 55 lg-st 1 on piirkondlikud haiglad, keskhaiglad, üldhaiglad, kohalikud haiglad, taastusravihaiglad ja õendushaiglad elutähtsa teenuse osutajad. See tähendab, et nendes haiglates osutatav tervishoiuteenus on elutähtis teenus, s.o. teenus, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse toimimist (vt hädaolukorra seaduse 2 lg 4). Sellise teenuse osutaja ei saa keelduda teenuse osutamisest ning peab tagama selle osutamise järjepidevuse sisuliselt ööpäevaringselt, sh ka hädaolukorra ajal. Sellest võib omakorda järeldada, et selliste haiglate sisekorraeeskiri või kodukord ei või sisaldada tingimusi, mis takistab patsiendil elutähtsa teenuse saamist. Juhul kui maski kandmine pannakse kohustuseks, võib tegemist olla piirangu rikkumisega juhul, kui see on kohustuse eesmärki arvestades (COVID-19 leviku piiramine) ebamõistlik kohustus. Küll aga, kui see aitab tagada eesmärgi saavutamist (COVID-19 leviku piiramine), võib seda pidada mõistlikuks tingimuseks. Haiglate puhul tuleb ka arvestada, et potentsiaalne risk on suurem, kuna COVID-19 levik haiglas võib kaasa tuua raskemad tagajärjed, kui levik tavapärastes teenuste osutamise kohtades.

7 Mis puudutab külastajaid, siis ülaltoodu kehtib ka neile, kuid lisaks on Terviseametil nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) 28 lg 2 p 4 alusel õigus nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks kohustada haiglat kehtestama külastuspiirangut. See tähendab, et haiglale võib panna kohustuse külastust piirata selliselt, et keelata külastamise, vähendada külastamist või seada külastajatele piirangud, näiteks mitte lubada külastama ilma maskita. Kokkuvõtteks haiglal on üldjuhul õigus kindlaks määrata sisekorraeeskirjad ja kodukord, kuid suur osa haiglatest on ka elutähtsa teenuse osutajad, kes saavad patsientidele vastava kohustuse panna eeldusel, et selleks on kaalukas põhjus, eelkõige COVID-19 leviku piiramine. 7. Kas omavalitsusel on seaduslikku alust kehtestada oma piirkonnas maski kandmise kohustust. Kuna maski kandmise kohustuse panemise eelduslik eesmärk on COVID-19 leviku piiramine, siis on tegemist nakkushaiguse leviku takistamise meetmega. Selliste meetmete rakendamine ei ole kohaliku omavalitsuse, vaid riigi pädevus (vt vastust nr 8). Seega puudub kohalikul omavalitsusel sellise kohustuse panemise õigus enda haldusterritooriumil. 8. Kas riik saab kohustada maski kandmist? Millist seadust peaks muutma, et seda saaks nõuda? Siin tuleb eristada formaalset ja materiaalset õigust sellise kohustuse panemiseks. Kuna maski kandmise kohustuse panemise eelduslik eesmärk on COVID-19 leviku piiramine, siis võib seda pidada nakkushaiguse leviku takistamise meetmeks. Sellise meetme rakendamise õigus on riigil NETS 28 lõigete 5 ja 6 alusel selleks, et takistada nakkushaiguse epideemilist levikut. Nimelt sätestab NETS 28 lg 5 p 3, et eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks võib Terviseamet, kui see on vältimatult vajalik, ajutiselt kehtestada liikumisvabaduse piiranguid, andes sellekohase haldusakti (otsuse). Liikumisvabaduse piirang on võrdlemisi lai mõiste, kuid seda võib sisustada selliselt, et piiratakse muuhulgas liikumise sagedust (kui tihti võib liikuda), ulatust (kui kaugele) või viisi (mismoodi võib liikuda). Kohustust kanda avalikus kohas maski võib pidada seetõttu liikumisvabaduse viisi piiramiseks, kuna seatakse tingimus liikumisele. Seega oleks tegemist NETS 28 lg 5 p 3 kohase piirangu kehtestamisega, milleks Terviseametil on pädevus olemas. Kui sellisel piirangul on ühiskondlik või majanduslik mõju, kehtestatakse see Vabariigi Valitsuse korraldusega (NETS 28 lg 6). Kui näiteks riik kehtestaks üleriikliku maski kandmise kohustuse kogu avalikus ruumis, oleks ilmselt tegemist ühiskondliku mõjuga piiranguga, mistõttu peaks selle NETS 28 lg 6 alusel kehtestama Vabariigi Valitsus, mitte Terviseamet.

8 Ülaltoodu põhjal on formaalselt juba praegu seaduslik alus olemas sellise kohustuse panemiseks ning seadust ei oleks vaja muuta ning Terviseamet või Vabariigi Valitsus peaks andma vaid vastava korralduse. Käesoleval ajal kehtib eelnevalt viidatud Vabariigi Valitsuse korraldus nr 282, mis ongi antud NETS 28 lg 6 alusel ning kehtestab erinevad piirangud liikumisvabadusele COVID-19 tõkestamiseks. Tõsi küll, maski kandmise kohustus on antud korralduse punkti 201 alusel hetkel vaid hoolekandeasutuses. Küll aga, formaalsed eeldused on olemas, et maskikandmise kohustust laiendada. Lisaks formaalsele alusel peab esinema ka materiaalne ehk sisuline alus. Kuna igasugune liikumispiirang, sh maski kandmise kohustuse panemine piirab isikuvabadust, siis peab vastav meede olema sisu poolest kooskõlas nii NETS 28 lõike 5 punktiga 3 või 6 kui ka põhiseaduspärane. NETS 28 lõige 5 punkti 3 ja lõike 6 kohase liikumispiirangu meetme tingimuseks on, et sellega tõkestatakse eriti ohtliku nakkushaiguse levikut ning tegemist on vältimatult vajaliku meetmega. Seega on esmaseks eelduseks, et COVID-19 on eriti ohtlik nakkushaigus ning selle tõkestamine on vältimatult vajalik. Sellisele küsimusele vastamine on mõnevõrra subjektiivne, aga kuivõrd hetkel on juba antud eelnevalt viidatud valitsuse korraldus nr 282 erinevate meetmete kohta, siis on tõenäoliselt valitsemas arusaam, et COVID-19 on eriti ohtlik nakkushaigus ning selle tõkestamine on vältimatult vajalik. Seejärel tuleb hinnata, kas meede, käesoleval juhul maski kandmise kohustus on proportsionaalsuse põhimõtet järgiv. See tähendab, et piirang või abinõu peab eesmärgi suhtes olema sobiv, vajalik ja mõõdukas. Kuna eesmärgiks on COVID-19 leviku tõkestamine, siis peaks mask olema esmalt sobiv vahend leviku tõkestamiseks. Sobiv on konkreetne meede eelkõige siis, see soodustab eesmärgi saavutamist. Ehk siis maski kandmine aitab takistada viiruse levikut. Kui see eeldus on täidetud, tuleb hinnata, kas meede on vajalik. Meetme vajalikkuse puhul tuleb hinnata, kas viiruse leviku takistamiseks on mõnda teist, kuid vähem koormavamat abinõud kui maski kandmine. Kui sellist abinõud ei ole, siis on maski kandmise nõue vajalik abinõu. Viimaks tuleb hinnata meetme mõõdukust. Abinõu on mõõdukas juhul, kui taotletav eesmärk kaalub üles põhiõiguse riive. See tähendab, et viiruse leviku takistamine on tähtsam kui maski kandmise kohustusega kaasnevad isikuvabaduse piirangud. Ehk siis lihtsamalt öeldes, kui viiruse leviku takistamine on olulisem kui maski kandmisega inimestele kaasnev ebamugav ja tülikus. Ilmselt on antud küsimuses üks olulisemaid faktoreid viiruse leviku ulatus. Mida suurem on viiruse levik ja mida rohkem kahju see tekitab (nii rahvatervise kui ka majandusliku mõju tõttu), seda enam kaalub liikumisvabaduse piirangu meede üles õiguse vabalt

9 liikuda. Ehk teisisõnu, mida raskemaks läheb olukord, seda tugevamaks muutub argument maski kandmise kohustuse panemiseks (eeldusel, et tegemist on sobiva ja vajaliku meetmega). Materiaalse aluse esinemine on võrdlemisi hinnanguline ning võimaldab esitada nii poolt kui vastuargumente. Eriküsimus on aga selles, kas mask on selleks sobiv meede ning kas sellega kaasnev isikuvabaduse piiramine on piisavalt põhjendatud. Ilmselt peaks kaaluma ka seda, kas selle kehtestamine on põhjendatud nii siseruumides kui ka õues. Kokkuvõtteks kuigi formaalne seaduslik alus on riigil justkui olemas maski kandmise kohustuse panemiseks, siis sellise meetme sisulist õiguspärasust on keerukas hinnata ning see sõltub eelkõige sellest, kas mask on tõepoolest efektiivne meede, et viiruse levikut takistada. Seejärel tuleb juba hinnata, kas viiruse levik on sedavõrd tõsine, et on põhjendatud maski kandmisega kaasneva ebamugavuse tekitamine, et viiruse levikut takistada. Täiendavad märkused Kuna COVID-19 seonduvalt üles kerkinud probleemid ja tagajärjed on võrdlemisi uus nähtus ning õigusaktid ei reguleeri otseselt maski kandmise kohustust, siis ülaltoodu põhineb kehtivate õigusaktide tõlgendamisel sellisel viisil, mis meile näib õige, kuid kahtlemata on sellele võimalik leida ka vastuargumente. Advokaadibüroo poolne vastus ei jäta palju võimalusi maski kandmise kohustusest keeldumiseks. Eriti keeruline on, kui seda tehakse töölepingu alusel. Senikaua, kuni seda kohustust kehtestavad inimesed ja ettevõtted omaalgatuslikult peab jätkama kriitikat riigi suunal ning nõudma neilt, millele nad oma otsuseid tehes tuginevad, et riigil ei oleks võimalik samasugust otsust kergekäeliselt vastu võtta, mis muudaks maski kandmisest keeldumise juriidilisest vaatenurgast kordades keerulisemaks.