Autoveoseaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Autoveoseadus jõustus 1. oktoobril aastal. Alates sellest ajast on seadust

Väljavõte

1 Autoveoseaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Autoveoseadus jõustus 1. oktoobril aastal. Alates sellest ajast on seadust muudetud kahekümnel korral. Kehtivas seaduses kavandatavate muudatuste suur maht on tinginud seaduse uue tervikteksti koostamise. Käesolevas eelnõu eesmärgiks võrreldes kehtiva autoveoseadusega on täpsustada mitmeid seaduses kehtestatud tingimusi seoses vedaja tegevusalale juurdepääsu ja sellel tegevusalal tegutsemisega ning vedaja vastutusega autovedude korraldamisel. Kuna autoveoseaduse alusel antakse ettevõtjatele mitmeid tegevuslubasid, siis käesolevas eelnõus ühtlustatakse nende tegevuslubade menetlemise korda majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatuga. Samas sätestatakse eelnõus mõningad erisused, mis tulenevad Euroopa Liidu õigusaktidest ja mille puhul majandustegevuse seadustiku üldosa seadust ei ole võimalik rakendada. Kuna autovedude korraldus on paljuski seotud veose saatja tegevusega, siis kehtestatakse käesoleva eelnõuga teatud kohustused veose saatjale ning sellest tulenevalt ka veose saatja vastutus rikkumiste korral. Eelnõuga laiendatakse riikliku järelevalve teostaja õigusi kehtestatud nõuete kontrollimisel, nõuetele mittevastava autoveo tõkestamisel ja karistuste määramisel ja maksmata trahvide sissenõudmisel. Eelnõuga lihtsustatakse autoveoks vajalike dokumentide kasutamist, näiteks riigisisesel veoseveol loobutakse tegevusloa kinnitatud ärakirja, kasutuslepingu ning ameti- ja täienduskoolituse läbimist tõendava dokumendi kaasaskandmise kohustusest, kuna nende dokumentide olemasolu on võimalik kontrollida riiklikest registritest. Lihtsustatakse autojuhi ameti- ja täienduskoolitust korraldavate õppeasutuste koolitusloa taotlemist, kuna loobutakse praegu kehtivast dubleerivast koolituslubade süsteemist. Samas kehtestatakse ameti- ja täienduskoolitust korraldavate õppeasutuste õpetajatele perioodiline täienduskoolituse kohustus. Uue autoveoseaduse jõustumise aeg eelnõu kohaselt on 2017.a 1. jaanuar Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja selle seletuskirja on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja raudteeosakonna veondus- ja liiklustalituse juhtivspetsialist Eda Rembel telefon ). Eelnõu koostamisest võtsid osa sama osakonna veondus- ja liiklustalituse juhataja Sander Salmu (sander.salmu@mkm.ee, telefon ) ja peaspetsialistid Jaak Ideon (jaak.ideon@mkm.ee, telefon ) ning Sven Nurk (sven.nurk@mkm.ee, telefon ). Eelnõu õigusliku ekspertiisi on teostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja raudteeosakonna nõunik Rein Lätt (rein.lätt@mkm.ee, telefon ) ning õigusosakonna õigusnõunik Annika Talve (annika.talve@mkm.ee, telefon ). Eelnõu on keeleliselt üle vaadanud Eda Rembel, Sander Salmu ja Annika Talve. Eelnõu ettevalmistamisel on arvamusi ja ettepanekuid küsitud Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioonilt, Autoettevõtete Liidult, Eesti Logistika ja Ekspedeerimise Assotsiatsioonilt, Autokoolide Liidult, Eesti Liikluskoolitajate Liidult, Tallinna Kõrgemalt Tehnikakoolilt, Põllumajandusministeeriumilt, Siseministeeriumilt, Politsei- ja Piirivalveametilt, Maksu- ja Tolliametilt ja Tööinspektsioonilt. 1

2 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud ühegi hetkel menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu on seotud järgnevate Euroopa Liidu õigusaktidega: 1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1071/2009, millega kehtestatakse ühiseeskirjad autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimuste kohta ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 96/26/EÜ (ELT L 300, , lk 51 71); 2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1072/2009 rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT L 300, , lk 72 87); 3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/2009 rahvusvahelisele bussiteenuste turule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 561/2006 (ELT L 300, , lk ); 4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/59/EÜ reisijate- või kaubaveol kasutatavate teatavate maanteesõidukite juhtide alus- ja jätkuõppe kohta ning nõukogu määruse (EMÜ) nr 3820/85 ja nõukogu direktiivi 91/439/EMÜ muutmise ja nõukogu direktiivi 76/914/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 226, , lk 4 17); 5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/1/EÜ ilma juhita renditud sõidukite kasutamise kohta kaupade autoveol (ELT L 33, , lk 82 85); 6) Nõukogu direktiiv 92/106/EMÜ, millega kehtestatakse ühiseeskirjad kaupade teatavate kombineeritud vedude kohta liikmesriikide vahel (EÜT L 368, , lk 38 42); 7) Nõukogu määrus nr 11 diskrimineerivate veotariifide ja tingimuste kaotamise kohta Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artikli 79(3) rakendamisel (EÜT 52, , lk ). Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Käesoleva eelnõuga muudetakse 1. märtsil aastal jõustuva liiklusseaduse redaktsiooni (RT I, , 121), 1. jaanuaril aastal jõustuva riigilõivuseaduse redaktsiooni (RT I, , 58) ja 1. oktoobril aastal jõustuva ühistranspordiseaduse redaktsiooni (RT I, , 2). Seaduse Riigikogus vastuvõtmiseks on vajalik poolthäälte enamus. Eelnõu on märgitud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt aasta ministeeriumide õigusloomeplaanide ülevaates nende eelnõude hulka, mille puhul ei rakendata uuendatud normitehnika eeskirjast tulenevaid väljatöötamiskavatsuse, kontseptsiooni, mõjude analüüsi ning mõjude järelhindamise kohta sätestatud nõudeid lähtuvalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirja -st Eelnõu eesmärk Eelnõu peamisteks eesmärkideks on: täpsustada vedaja tegevusalale juurdepääsuks ja sellel tegevusalal tegutsemiseks kehtestatud nõudeid. Eelkõige on suurendatud vedaja vastutust tema juures töölepingu või 2

3 muu lepingulise suhte alusel töötava autojuhi poolt toime pandud autoveoalaste rikkumiste eest. Vedaja korraldab oma veotegevust läbi autojuhtide, näiteks andes autojuhtidele töökorraldused ja veo teostamiseks vajalikud dokumendid jm. Seega suur osa teeliikluses toime pandud autoveoalastest rikkumistest, mille eest on karistatud autojuhti, on käsitletavad ka vedaja rikkumisena. Sellest lähtuvalt on muudetud ka autoveoks vajalike dokumentide kehtivuse peatamise, äravõtmise ning väljastamise aluseid, võimaldades autojuhi rikkumiste korral mõjutada ka vedaja veotegevust; ühtlustada seaduses toodud tegevusloa taotlemise, andmise, andmisest keeldumise ja kehtetuks tunnistamise korda majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (edaspidi MsüS) sätetega. Samuti sätestada nimetatud seadusega võrreldes mõningad erisused tingimuste osas, mille puhul MsüS-i ei ole võimalik rakendada. Näiteks ei ole autoveonduses tegevusluba üle kantav ettevõtja tütarettevõtjale, kuivõrd iga eraldiseisev ettevõtja on käsitletav vedajana; kehtestada veose saatja kohustused seoses veo teostajaga veolepingu sõlmimise või vahendamise ja sõidukile veose paigutamise ja kinnitamisega. Veolepingu sõlmimisel või selle vahendamisel peab veose saatja kontrollima, et isikul, kellega veoleping sõlmitakse, on õigus veosevedu teostada. Samuti peab veose saatja veose vedamiskindlalt laadima ja kohale paigutama. Nõuete kehtestamise eesmärgiks on tagada, et veose saatja sõlmib veolepingu veoturul õiguslikel alustel tegutseva Eesti või välisriigi vedajaga, kelle veokorraldusjuht ja autojuhid on läbinud vastavad koolitused ning on teadlikud, kuidas vedusid ohutult teostada. Samuti on eesmärgiks asjaolu, et ka veose saatjad pööraksid tähelepanu veoseohutusele. Nõuetega tagatakse veoste professionaalsem ja ohutum kohaletoimetamine sihtkohta; konkurentsitingimuste parandamiseks laiendada riikliku järelevalve teostaja õigusi. Selleks võimaldatakse järelevalve teostajal katkestada vedu juhul, kui veose paigutus või kinnitus ei vasta nõuetele, juhil puuduvad vajalikud dokumendid või on vedajal või autojuhil tasumata autoveonduse alaste rikkumiste eest määratud karistused. Viimane meede on eelkõige oluline välisriikide vedajate puhul, kuivõrd tasumata trahvid võimaldavad saavutada konkurentsieelise nii reeglite rikkumisega, kui hilisemalt trahvide mitte tasumise läbi, samas kaasnevad karistamatuse tundega olulised liiklusohutuse riskid; muuta välislepingutes ettenähtud veolubade andmine ja kasutamine paindlikumaks. Veoload on eelkõige ette nähtud tasulise veo teostamiseks kolmandate riikide vahel. Samas leidub ettevõtjaid, kes Euroopa Liidu piires tegelevad üksnes oma kulul vedudega (st puudub tegevusluba). Kehtivate nõuete kohaselt sellistele ettevõtjatele veolube väljastada ei tohiks. Samas viivad sellised ettevõtjad oma toodangut ka kolmandatesse riikidesse, mistõttu võimaldatakse edaspidi kahepoolset veoluba taotleda ka ettevõtjal, kes teeb üksnes oma kulul vedusid. Samuti lihtsustatakse veolubade taotlemist olukorras, kus teatud liiku veolubadele ei ole piisavat nõudlust. Seeläbi saavad veolube ka vedajad, kellel üldjuhul on keskmisest väiksemad veomahud; lihtsustada autoveoks vajalike dokumentide kasutamist. Selleks loobutakse siseriiklike vedude teostamisel ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja, kasutuslepingu ning ameti- ja täienduskoolituse läbimist tõendava dokumendi kaasas kandmise kohustusest. Nimetatud dokumentide kontrollimise võimalus on läbi majandustegevuse registri (edaspidi MTR) või liiklusregistri; lihtsustada autojuhi ameti- ja täienduskoolitust läbiviiva õppeasutuse koolitusloa taotlemist, loobudes dubleerivast koolitusloa süsteemist. Edaspidi ei pea autojuhi ameti- ja täienduskoolitust läbiviiv õppeasutus omama lisaks Haridus- ja Teadusministeeriumi 3

4 väljastatavat mootorsõidukijuhi koolituse tegevusluba. Küll aga lisatakse autojuhi ametija täienduskoolitusi läbi viivatele õpetajatele kohustus osaleda perioodilisel täienduskoolitusel, et tagada õpetajate teadmiste ja oskuste järjepidev uuendamine ning seeläbi ka õppetaseme tõus. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs 1. peatükk. Üldsätted Eelnõu -s 1 sätestatakse seaduse reguleerimisala, milles tuuakse ära, millise autoveo korraldamisel tuleb lähtuda autoveoseadusest ja millise veo korral autoveoseadust ei kohaldata. Samuti viidatakse selles paragrahvis mitmetele seadustele (MsüS, halduskoostöö seadus ja haldusmenetluse seadus) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustele, millest tuleb lisaks autoveoseaduse kohaldamisel lähtuda ( 1 lõiked 6 10). Kehtiva seadusega võrreldes tehakse -s 1 järgmised muudatused: Eelnõu 1 lõikes 1 sätestatakse valdkonnad, mis kuuluvad autoveoseaduse reguleerimisalasse. Võrreldes kehtiva seadusega täpsustatakse, millise sõiduki või sõidukite kombinatsiooniga teostatav autoveo korraldus kuulub autoveoseaduse reguleerimisalasse. Nendeks on mootorsõiduk ja autorong, mille terminid on sätestatud liiklusseaduses. Sellega ühtlustatakse autoveoseaduses kasutatavad terminid liiklusseaduses sätestatud terminitega. Võrreldes kehtiva seadusega jäetakse sättest välja sõnad riigisisese ja rahvusvahelise, kuna termini autovedu kasutamisel eelnõus peetakse silmas nii riigisisest kui rahvusvahelist autovedu ning juhul, kui seaduse säte kohaldub kas ainult riigisisesele või rahvusvahelisele autoveole, siis lisatakse sättesse vastav iseloomustav sõna. Lisaks autojuhi koolituse korraldamise alustele täiendatakse lõike sisu selliselt, et seaduse reguleerimisalasse kuulub ka veokorraldaja, keda eelnõu 7 lõikes 8 sätestatu kohaselt nimetatakse eelnõu tekstis veokorraldusjuhiks, koolituse korraldamine. Autojuhi ja veokorraldusjuhi koolituse korraldamise aluste täpsem selgitus on toodud käesoleva seletuskirja selles osas, mis puudutab eelnõu 8. peatüki selgitusi. Samuti täiendatakse lõiget lauseosaga, mille kohaselt sätestatakse autoveoseaduses veose saatja kohustused, nõuded veoseohutusele, autovedu teostavale autojuhile ning seadustele traditsiooniliselt riikliku järelevalve korraldus ja vastutus autoveoseaduse või Euroopa Liidu autoveoalase õigusakti nõuete rikkumise eest. Veoprotsessi arvestades on vajalik autoveoseaduses sätestada veose saatja kohustused seoses veo teostaja tegevusloa või veoloa olemasolu kindlakstegemise ja veose sõidukile paigutamise ja kinnitamisega. Enamik autoveo tegevusloa saamiseks kehtestatud reeglitest tulenevad Euroopa Liidu õigusaktidest ning on kõikide liikmesriikide vedajatele ühtlustatud. Selleks, et tagada vedajate omavaheline aus konkurents ning veoste ohutu kohaletoimetamine, on vajalik, et veose saatja telliks veo ettevõtjalt, kes on teadlik ja usaldusväärne. Sellise veokorralduse saab tagada vastava õiguse (tegevusluba, veoluba) saanud ettevõtja. Sellest tulenevalt on vajalik kehtestada käesolevas eelnõus kohustus veose saatjale kontrollida veolepingu sõlmimisel, et veo teostajale on antud õigus (tegevusluba, veoluba) veosevedu teostada. Kui veose sõidukile paigutajaks ja kinnitajaks on veose saatja ning vedajal ja autojuhil ei ole olnud võimalust anda veose saatjale juhiseid veose vedamiskindlalt paigutamiseks ja kinnitamiseks, siis vastutab veose paigutamise või kinnitamise osas ilmnenud rikkumiste eest ka veose saatja. Selleks, et tagada sõidukile paigutatud veose ohutus, lisatakse seaduse reguleerimisalasse ka veoseohutuse valdkond, mille peamised nõuded kehtestatakse eelnõu -des 34 ja 35. Eelnõu 1 lõikes 2 toodud sätte puhul on tegemist kehtiva seaduse 3 lõikes 2 toodud samasisulise sättega, mis oma eesmärgilt sobib aga paremini seaduse reguleerimisalasse. Selle 4

5 lõike sõnastus on viidud kooskõlla ühistranspordiseaduse reguleerimisala vastavate sätetega. Sätte teises lauses tuuakse viited autoveoseaduse eelnõu paragrahvidele, mida kohaldatakse ka tasulise sõitjateveo korral. Võrreldes kehtiva seadusega täiendatakse seda paragrahvide loetelu, kuna eelnõusse lisatakse mitmed sätted, mida on vajalik kohaldada ka tasulisel sõitjateveol ning nende taasesitamine ühistranspordiseaduses ei ole otstarbekas. Tasulise sõitjateveo puhul kohaldatakse käesoleva eelnõu neid sätteid, milles käsitletakse välislepingust tulenevat kahepoolset veoluba, autojuhi ameti- ja täienduskoolitust ja selle koolituse tunnistust ning pagasi sõidukile paigutamist ja kinnitamist. Arvestades, et eelnõu 1 lõike 1 kohaselt kuulub autoveoseaduse reguleerimisalasse mootorsõiduki ja autorongiga teostatava autoveo korraldus ja see hõlmab nii tasulist kui oma kulul korraldatavat autovedu, siis õigusselguse eesmärgil täpsustatakse eelnõu 1 lõikes 3, et autoveoseadust ei kohaldata sõiduautoga oma kulul sõitjateveo korraldamisele, välja arvatud eelnõu -s 34 sätestatud nõuded, kuna need nõuded puudutavad veose ja pagasi sõidukile paigutamist ja kinnitamist. Eelnõu 1 lõike 4 puhul on osaliselt tegemist kehtiva seaduse 1 lõike 2 sõnastusega, mille kohaselt autoveoseadust ei kohaldata kaitseväe ja Kaitseliidu autoveo korraldamisele, välja arvatud eelnõu -s 34 sätestatud nõuded, kuna need nõuded puudutavad veose ja pagasi sõidukile paigutamist ja kinnitamist. Kaitseväe ja Kaitseliidu autoveo korraldus on reguleeritud vastava valdkonna eest vastutava ministri ehk kaitseministri määrustega. Siinjuures on oluline ära tuua, et kaitseväe ja Kaitseliidu autovedude korraldamisel tuleb lähtuda liiklusseaduses ja selle alusel sätestatud nõuetest, näiteks nõuded, mis puudutavad sõiduki mõõtmeid ja massi. Kehtiva seaduse 1 lõike 2 sõnastusega võrreldes sätestatakse autoveoseaduse kohaldamisalasse mittekuuluva välisesinduse mootorsõiduki ja autorongiga autoveo korraldamine eraldi lõikena (eelnõu 1 lõige 5). Eelnõu 1 lõigete 6 ja 7 puhul on tegemist kehtiva seaduse 1 lõigetega 1 1, 1 2 ja 1 3, mille sõnastust on õigusselguse eesmärgil täpsustatud. Veoseveo korraldamisel lähtutakse autoveoseadusest ja MsüS-st osas, milles Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1071/2009, millega kehtestatakse ühiseeskirjad autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimuste kohta ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 96/26/EÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1072/2009 rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta või välislepingus ei ole sätestatud teisiti ( 1 lõige 6). Oma kulul sõitjateveo korraldamisel tuleb lisaks autoveoseadusele lähtuda ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EÜ) nr 1073/2009 rahvusvahelisele bussiteenuste turule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta ja välislepingutest ( 1 lõige 7). Eelnõu 1 lõikes 8 sätestatakse õigusselguse eesmärgil, et veose saatja ja vedu teostava ettevõtja vahelisele lepingulisele suhtele kohaldatakse võlaõigusele kohalduvat õigust, milleks riigisisese veo puhul on eelkõige võlaõigusseadus ja rahvusvahelise veo puhul rahvusvaheline CMR konventsioon. Eelnõu 1 lõikes 9 viidatakse eelnõu -le 47, milles nimetatud halduslepingu osas kohaldatakse halduskoostöö seadust ning kuna autoveoseaduse alusel antakse haldusmenetluse käigus mitmeid dokumente, siis tuuakse eelnõu 1 lõikes 10 ära, et nende dokumentide menetlemisel kohaldatakse haldusmenetluse seadust. Eelnõu -des 2 ja 3 defineeritakse seaduses kasutatavad terminid. Siinjuures on vajalik käesolevas seletuskirjas juhtida tähelepanu sellele, et autoveoseaduse eelnõus kasutatakse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artiklis 2 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1072/2009 artiklis 2 toodud termineid (rahvusvaheline vedu, kabotaažvedu jne) ning nende taasesitamine autoveoseaduses ei ole otstarbekas. Järgnevalt 5

6 käsitletakse lähemalt termineid, mida kehtiva seadusega võrreldes muudetakse või mis praktikas on tekitanud erinevaid tõlgendusi. Kehtiva seadusega võrreldes täpsustatakse autoveo termini sõnastust (eelnõu 2 lõige 1). Autoveo terminis kasutatav sõna sõiduk asendatakse sõnadega mootorsõiduk või autorong. Selline muudatus tehakse õigusselguse eesmärgil autoveoseaduses läbivalt, et ühtlustada eelnõus kasutatavaid termineid liiklusseaduses toodud terminitega. Täpsustatakse riigisisese autoveo termini sõnastust (eelnõu 2 lõige 2), kus võrreldes kehtiva seadusega lisatakse lauseosa, mille kohaselt jäetakse sellest mõistest välja kabotaažvedu. Kabotaažveo mõiste on defineeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1072/2009 artiklis 2 ning määruse (EÜ) nr 1073/2009 artiklis 2 ning tähendab ühes liikmesriigis asutatud vedaja korraldatavat veose või sõitjate vedu teise liikmesriigi territooriumil asetsevate punktide vahel. Kehtiva seadusega võrreldes täpsustatakse tasulise autoveo termini sõnastust (eelnõu 2 lõige 3). Tegemist on sätte lauseehituse täpsustusega. Selle termini sõnastamisel on lähtutud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 inglisekeelses versioonis tasulise autoveo puhul kasutatavast terminist transport for hire or reward, mille puhul eestikeelses terminis ainuüksi tasu eest autoveole viitamine jääb määruse eesmärki silmas pidades liiga kitsaks. Seetõttu on eestikeelse termini selgituses kasutatud laiemat väljendit, milleks on mistahes vormis tasu eest autovedu, et oleks hõlmatud erinevat liiki tasud, näiteks ka tasu rendina. Siin on oluline välja tuua, et käesolevas terminis toodud mistahes vormis tasu ei hõlma oma kulul korraldatava veo puhul veetava veose hinnas sisalduvat võimalikku kulutust veose oma ettevõttesse või väljapoole oma ettevõtet kohale toimetamisele. Oma kulul korraldatava autoveo termini (eelnõu 2 lõige 4) muudatus on redaktsiooniline. Vedaja, välisriigi vedaja ja veose saatja terminid sätestatakse eelnõus eraldi paragrahvis (eelnõu 3). Arvestades seaduses tehtavaid muudatusi on õigusselguse eesmärgil vajalik termin välisriigi vedaja eraldi defineerida. Sellest tulenevalt, kui seaduse eelnõus kasutatakse vedaja terminit, siis on tegemist autoveoseaduse alusel ühenduse tegevusloa saanud Eestis äriregistrisse kantud ettevõtja või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud isikuga. Välisriigi vedaja on aga asutus või isik, kes välisriigis kehtiva korra kohaselt on lubatud korraldama autovedu. Välisriigi vedaja termini sätestamine autoveoseaduses võimaldab mitmete seaduses toodud sätete osas vältida erinevaid tõlgendusi selles osas, kas konkreetne säte kehtib välisriigi vedajale või mitte. Kuna eelnõus sätestatakse kohustused ka veose saatjale, on vajalik sätestada ka termin veose saatja. Sellest tulenevalt käsitletakse käesolevas eelnõus veose saatjana ettevõtjat, kes sõlmib või vahendab veoseveo teostajaga veolepingu sõlmimist. Käesolevas eelnõus käsitletakse veose saatjana vaid ettevõtjaid ning tulenevalt otstarbekusest füüsilisele isikule see termin ei laiene. Sellel põhjusel on veose saatja termin autoveoseaduses kitsama käsitlusega kui võlaõigusseaduses. Veose saatjana käsitletakse ka ettevõtjat, kes veolepingut oma nimel ei sõlmi, kuid kes korraldab veose saatmisega seonduvat ning viib kokku veo teostaja ja isiku, kes soovivad veolepingu sõlmida. Selliseks veolepingu vahendajaks on näiteks ekspedeerija. Eelnõu 2. peatükk. Nõuded tasulisele veoseveole Võrreldes kehtiva seadusega täpsustatakse eelnõu 2. peatüki pealkirja vastavalt peatüki eesmärkidele, milleks on nõuete kehtestamine tasulisele veoseveole. Selles peatükis tuuakse ära dokumendid (ühenduse tegevusluba, ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakiri, juhitunnistus), mis on tasulise veoseveo teostamisel kohustuslikud. Samuti sätestatakse selles peatükis loetelu vedudest, mille teostamisel ühenduse tegevusluba ja 6

7 ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja olema ei pea, nõuded eespool nimetatud dokumentide taotlejale, vedajale ning veokorraldusjuhile. Eelnõu 4 lõigetes 1-3 defineeritakse tasulise veoseveo teostamiseks vajalikud dokumendid - ühenduse tegevusluba, selle kinnitatud ärakiri ja juhitunnistus. Ühenduse tegevusluba (edaspidi tegevusluba) ja ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakiri (edaspidi ärakiri) on dokumendid, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1072/2009 artiklist 4. Nii eelnõu tekstis kui käesolevas seletuskirjas kasutatakse ühenduse tegevusloa nimetust edaspidi ka kui tegevusluba vastavas käändes ja ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja nimetust edaspidi ka kui ärakiri vastavas käändes. Alates jõustunud autoveoseaduse muudatusest rakendus ühenduse tegevusloa ja selle kinnitatud ärakirja nõue ka riigisisesele veoseveole. Juhitunnistus on dokument, mis tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1072/2009 artiklist 5 ning see dokument on vajalik, kui Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide vahelist tasulist veosevedu või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1072/2009 III peatükis sätestatud kabotaažvedu teostab autojuht, kes ei ole Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi kodanik ega Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi pikaajaline elanik vastavalt nõukogu direktiivile 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT L 16, , lk 44). Oluline on käesolevas seletuskirjas ära tuua, et kuna juhitunnistuse nõue kehtib Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide vahelise tasulise veoseveo ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1072/2009 III peatükis sätestatud kabotaažveo teostamisel, siis riigisisesel tasulisel veoseveol Eestis, Eesti ja kolmanda riigi vahelisel tasulisel veoseveol ja ka oma kulul korraldataval veoseveol ei ole juhitunnistust vaja. Eelnõu 5 lõiked 1 ja 2 sisaldavad keeldu teostada tasulist veosevedu ilma seaduse eelnõu - s 4 nimetatud dokumentideta. Tegemist on uudsete sätetega, mis võrreldes kehtiva seadusega on sisult rangemad. Kehtivas seaduses on küll sätestatud, et tasulise veoseveo korraldamiseks peab olema tegevusluba, ärakiri ja juhitunnistus, kuid otsest keeldu ilma nende dokumentideta vedu teostada ei ole sätestatud. See on tekitanud nende dokumentide olemasolu kohta mitmeti mõistmist. Näiteks, kui otseselt ei ole keelatud, kas siis on lubatud. Kõnesoleva keelu kehtestamise puhul on oluline ära tuua, et eelnõu 5 lõikes 1 kehtestatakse siiski erisus, mille alusel sättes toodud keeld ei kehti ka juhul, kui käesoleva seaduses, välislepingus või Euroopa Liidu õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. Näiteks käesoleva eelnõu -s 6 on sätestatud veod, mida võib korraldada tegevusloa ja ärakirjata. Välislepingutes on reeglina sätestatud, et lepingupoolte vahelisi vedusid võivad teostada vaid need ettevõtjad, kellel vastavalt oma riigis kehtivatele õigusaktidele on lubatud autovedu teostada, kuid lisaks tegevusloale ja ärakirjale peab Eesti vedajal näiteks Venemaale, Valgevenesse, Ukrainasse või Moldovasse veoseveo teostamisel olema kaasas vastava riigi veoluba (nõue sätestatud käesoleva eelnõu 22 lõikes 2). Veod Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide vahel, mille puhul ei ole vaja tegevusluba ja ärakirja, on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1072/2009 artikli 1 lõikes 5. Lisaks sellele täpsustatakse eelnõu 5 lõikes 1, millise transpordivahendiga teostatav tasuline veosevedu on ilma tegevusloa ja ärakirjata keelatud. Sellest tulenevalt on ilma tegevusloa ja ärakirjata keelatud tasuline veosevedu mootorsõiduki või autorongiga, mille lubatud täismass ületab 3500 kilogrammi ja mille valmistajakiirus ületab 40 kilomeetrit tunnis. Nimetatud nõuded mootorsõidukile või autorongile kehtivad üheaegselt. Näiteks, kui mootorsõiduki täismass on kg, kuid tema valmistajakiirus on 30 kilomeetrit tunnis, siis sellisel juhul ei pea sellise sõidukiga veoseveo teostamisel olema ettevõtjal tegevusluba ja sõiduki kohta ärakirja. Nimetatud tingimused tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 1 lõike 4 punktidest a ja c, mille kohaselt on liikmesriikidel õigus teatud mootorsõiduki 7

8 või autorongiga teostatava autoveo osas määrusest tulenevaid nõudeid, kaasa arvatud tegevusloa nõuet, mitte kohaldada. Veoseveo puhul on need siis mootorsõidukid või autorongid, mille suurim lubatud täismass ei ületa 3,5 tonni ja mille suurim lubatud kiirus ei ületa 40 kilomeetrit tunnis. Nimetatud nõuete sätestamine autoveoseaduses on vajalik õigusselguse eesmärgil, kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 1 lõike 4 sissejuhatava lauseosa kohaselt on liikmesriikidel õigus siseriiklike õigusaktidega neid määruse sätteid ka mitte kohaldada või teisiti sätestada. Eelnõu 5 lõikes 2 sätestatakse keeld teostada Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide vahelist tasulist veosevedu ja kabotaažvedu ilma juhitunnistuseta. See keeld ei rakendu riigisisesele tasulisele veoseveole ning Eesti ja kolmanda riigi vahelisele tasulisele veoseveole ega ka oma kulul korraldatavale veoseveole. Tegevusloa, ärakirja ja juhitunnistuse vormid on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1072/2009 ning nende vormide tagaküljel toodud dokumendi üldsätete kohaselt ei ole kõnesolevad dokumendid üleantavad. See tähendab üleandmise keeldu kolmandatele isikutele. Seda nõuet arvestades on siiski vajalik seaduses täpsustada, kellele võib vedaja, kui ärakirja ja juhitunnistuse omaja selle dokumendi üle anda, kuna need dokumendid peavad tasulise veoseveo teostamisel asuma sõidukis. Sellest tulenevalt sätestatakse eelnõu 5 lõikes 3, et ärakiri ja juhitunnistus ei ole üleantavad, kuid nende dokumentide omaja võib selle dokumendi üle anda ainult tema juures töölepingu või muul lepingulisel alusel veosevedu teostavale autojuhile. See tähendab, et autojuhile, kes ei ole vedajaga töölepingu või muu lepingulise suhte alusel seotud, ei ole lubatud ärakirja või juhitunnistust üle anda. Kehtivas seaduses on see nõue sätestatud -s 21 1, kuid õigusselguse eesmärgil on otstarbekas see säte ära tuua seaduse selles paragrahvis, kus kehtestatakse tegevusloa ja juhitunnistuse kohustuslikkus. Eelnõu 5 lõikes 4 sätestatakse, et vedajale antud tegevusluba ja ärakiri ei kehti vedaja tütarettevõtja suhtes. Selle tingimuse sätestamine autoveoseaduses on vajalik seetõttu, et 1. juulil 2014 jõustunud MsüS-i 21 lõike 2 kohaselt kehtib üldine põhimõte, et ettevõtjale antud tegevusluba laieneb ka tema tütarettevõtja suhtes. Autoveoseadusega kehtestatakse selle põhimõtte suhtes erisus, mis on tingitud eelkõige Euroopa Liidu õigusest, mis ei näe ette, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EÜ) nr 1072/2009 tulenev ühenduse tegevusluba veosevedude korraldamiseks laieneks ka ettevõtja tütarettevõtjale. Euroopa Liidu õiguse kohaselt peab ühenduse tegevusloa taotlema iga ettevõtja eraldi. Eelnõu 5 lõikes 5 sätestatakse kohustus veose saatjale. Selle sätte kohaselt tuleb veose saatjal veoseveo tellimisel või vahendamisel kontrollida, et isikul, kellega veoleping sõlmitakse, on õigus veosevedu teostada. Seda õigust tõendatakse käesoleva eelnõu 5 lõike 1 kohaselt nõutava tegevusloaga, kui veo teostaja on asutatud Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis (sealhulgas Eesti). Juhul, kui veo teostaja on asutatud mitte Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis, peab veo teostajal olema käesoleva eelnõu 22 lõike 3 kohaselt nõutav veoluba. Tegevusloa olemasolu ja kehtivust Eestis asutatud vedaja puhul on veose saatjal võimalik kontrollida MTR-st, mille andmed on avalikud. Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis asutatud vedaja tegevusloa andmeid peab olema võimalik kontrollida liikmesriigi vastavast registrist, kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 16 kohaselt peavad liikmesriikide vedajate registrid, kaasa arvatud selles sisalduvad ühenduse tegevusloa andmed, olema avalikult ligipääsetavad. Kui Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis asutatud vedaja puhul ei ole tegevusloa olemasolu võimalik kontrollida vastavatest registritest, siis on veose saatjal õigus veo teostajalt nõuda vastava dokumendi esitamist veolepingu sõlmimisel (eelnõu 5 lõige 6). See kehtib ka mitte Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi vedajalt nõutava veoloa suhtes (nõue tuleneb 8

9 välislepingutest). Käesoleva eelnõu 5 lõigetes 5 ja 6 sätestatud nõuete kehtestamise eesmärgiks on tagada, et veose saatja sõlmib veolepingu veoturul õiguslikel alustel tegutseva Eesti või välisriigi vedajaga, kelle veokorraldusjuht ja autojuhid on läbinud vastavad koolitused ning on teadlikud, kuidas vedusid ohutult teostada. Sellega tagatakse veoste professionaalsem ja ohutum kohaletoimetamine sihtkohta. Eelnõu -s 6 sätestatakse tasulised veoseveod, mida võib korraldada tegevusloa ja ärakirjata. Kehtivas seaduses on sellised veod sätestatud -s 4 1. Järgnevalt käsitletakse lähemalt neid selle paragrahvi sätteid, mida kehtiva seadusega võrreldes muudetakse või täpsustatakse. Täpsustatakse eelnõu 6 pealkirja, millele lisatakse ärakirja nimetus, kuna sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud veod on lisaks tegevusloale vabastatud ka ärakirja kohustusest. Võrreldes kehtiva seadusega täpsustatakse eelnõu 6 lõike 1 sõnastust, mille kohaselt ei kehti tegevusloa ja ärakirja kohustus lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1072 artikli 1 lõikes 5 toodud rahvusvahelistele tasulistele vedudele ka samalaadsetele riigisisestele vedudele, milleks on postivedu universaalteenusena, kahjustatud või rikkis sõidukite vedu, veosevedu mootorsõidukitega, mille suurim lubatud täismass koos haagisega ei ületa 3,5 tonni ning meditsiinitoodete, -aparaatide, -seadmete ja muude arstiabiks vajalike veoste vedu hädaolukorras, eelkõige looduskatastroofide korral. Selle muudatuse tõttu ei kajastata nimetatud vedusid enam 6 lõikes 2 toodud riigisiseste tasuliste veosevedude loetelus. Samas täiendatakse eelnõu 6 lõiget 1 lauseosaga, mille kohaselt tuleb tegevusloa ja ärakirja kohustuseta rahvusvaheliste tasuliste veosevedude puhul arvestada ka välislepingu tingimustega, kus võib olla sätestatud teisiti. Näiteks võib välislepingu alusel olla nõutav veoloa esitamine vaatamata sellele, et Euroopa Liidus on sellist vedu võimalik teostada ilma tegevusloa ja ärakirjata (näiteks oma kulul korraldatav veosevedu, milline mõiste mitmete kolmandate riikide seadusandluses puudub). Eelnõu 6 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas tehtavad täpsustused on tingitud sama paragrahvi lõikes 1 tehtavatest muudatustest. Lõikes 2 on toodud loetelu riigisisestest tasulistest veosevedudest, mida võib teostada tegevusloa ja ärakirjata. Võrreldes kehtivas seaduses toodud vedude loeteluga tehakse muudatus lõike 2 punktis 2, milles toodud 75 kilomeetrist raadiust kohast, kus asub põllumajandustootja tegevuskoht, vähendatakse 50 kilomeetrini. Selle muudatusega ühtlustatakse selle sätte käsitlus liiklusseaduse 130 lõike 12 punktis 1 toodud sättega, mille kohaselt ei rakendata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (ELT L 102, , lk 1 14) toodud autojuhtide sõidu- ja puhkeaja nõudeid riigisisestel vedudel, kui sõidukit kasutavad põllumajandusettevõtjad oma veoste veol kuni 50 kilomeetri raadiuses kohast, kus sõiduk tavaliselt paikneb. Sellisel juhul ühtiksid põllumajandustoodete tootjatele nii liiklus- kui autoveoseadusest tulenevad vabastused vedude teostamisel 50 kilomeetri raadiuses tema tegevuskohast. Punktis 6 (kehtivas seaduses 4 1 lõige 2 punkt 9) asendatakse M 1 kategooria sõiduk sõiduauto mõistega, kuna sõiduauto mõiste on defineeritud liiklusseaduses ning M 1 kategooriale viitamine on üleliigne. Samuti jäetakse haagise mõiste puhul sättest välja viited O 1 ja O 2 kategooriale, mis on osutunud üleliigseks. Punktis 7 (kehtivas seaduses 4 1 lõike 2 punkt 10) täpsustatakse mõistet ja sihtotstarbelise mootorsõiduki mõiste asendatakse eriotstarbelise mootorsõiduki mõistega vastavalt kehtivas liiklusseaduses toodud mõistetele ning haagise mõiste puhul jäetakse sättest välja viited O 1 ja O 2 kategooriale. Samas täiendatakse punkti 7 sõnastust punktis 6 toodud analoogse lauseosaga, mille kohaselt autorongi koosseisu kuuluva haagise täismass ei ületa 3500 kilogrammi. Punktis 8 (kehtivas seaduses 4 1 lõike 2 punkt 11) asendatakse termin auto ja autorong terminiga mootorsõiduk või autorong, mille eesmärgiks on eelnõus toodud mõistete ühtlustamine. Lisaks sellele 9

10 tehakse punktis 8 muudatus, mille kohaselt ei või selle punkti alusel vedu teostava mootorsõiduki või autorongi täismass ületada 7500 kilogrammi. Kehtivas seaduses toodud 6000 kilogrammi asendatakse 7500 kilogrammiga, mille eesmärgiks on ühtlustada selles sättes toodud tingimus mootorsõiduki osas liiklusseaduse 93 lõike 3 punktis 4 sätestatud tingimustega C1 kategooria mootorsõidukile ning ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 3 punktis h sätestatud tingimustega, mille kohaselt ei ole sellise mootorsõiduki või autorongiga sõidumeeriku kasutamine kohustuslik. Eelnõu -s 7 sätestatakse nõuded tegevusloa taotlejale ja vedajale. Kehtivas seaduses on tegevusloa taotlejale ja vedajale esitatavad nõuded sätestatud -s 5. Järgnevalt käsitletakse lähemalt neid sätteid, mida kehtiva seadusega võrreldes muudetakse või täiendatakse või mis praktikas on tekitanud erinevaid tõlgendusi. Eelnõu 7 pealkirja muudetakse, mille kohaselt jäetakse paragrahvi pealkirjast välja viide ärakirja taotlejale esitatavatele nõuetele, kuna tegemist on erinevate dokumentidega, mille taotlemise nõuded on erinevad, mistõttu on otstarbekas käsitleda nende dokumentide taotlemiseks esitatavaid nõudeid eraldi paragrahvides. Lisaks sellele asendatakse pealkirjas tegevusloa omaja termin vedaja terminiga, kuna vedaja termin on seaduse eelnõus täpselt defineeritud ning selle kohaselt on tegevusloa omaja puhul tegemist vedajaga. Nimetatud muudatus, mille kohaselt asendatakse tegevusloa omaja termin vedaja terminiga, tehakse eelnõu tekstis läbivalt. Eelnõu 7 lõike 1 puhul on tegemist uue sättega, milles on õigusselguse eesmärgil ära toodud, et lisaks samas paragrahvis sätestatud nõuetele peab tegevusloa taotleja vastama ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 3 lõikes 1 toodud nõuetele. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 3 lõikes 1 toodud nõuete puhul on tegemist vedaja tegevusalal tegutsemiseks üle Euroopa Liidu kehtestatud põhinõuetega, millele lisanduvad autoveoseaduse eelnõu -s 7 toodud täiendavad nõuded, mida kohaldatakse Eestis vedaja tegevusalal tegutsemiseks vajaliku tegevusloa taotlemise korral. Liikmesriikidel on õigus vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 3 lõikele 2 kehtestada vedaja tegevusalal tegutsemiseks lisanõudeid, mis on proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad. Nimetatud lisanõuded sätestatakse eelnõu käesolevas paragrahvis. Eelnõu 7 lõike 2 puhul on tegemist samasisulise sättega, mis kehtivas seaduses on toodud 5 lõikes 8 ning mille kohaselt peavad tegevusloa taotleja ja vedaja olema kantud äriregistrisse või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse. See nõue on kehtinud autoveoseaduse jõustumisest alates. Eelnõu 7 lõike 3 puhul on tegemist samasisulise sättega, mis kehtivas seaduses on toodud 5 lõike 9 esimeses lauses. Viimati nimetatud kehtiva seaduse sätte teise lause, mille alusel kehtib vedajale kohustus sättes nimetatud aadressi muutumisest tegevusloa andjat teatud aja jooksul teavitada, kajastamine käesolevas eelnõus on osutunud mittevajalikuks, kuna jõustunud MsüS-i 30 kohaselt kehtib tegevusloaga seotud asjaolude muutumisest teatamise kohustus kõigile ettevõtjatele üldiselt, seda ka autoveoseaduse alusel tegevusloa saanud vedajatele. Eelnõu 7 lõikes 4 sätestatakse nõuded, millele peavad tegevusloa taotleja ja vedaja vastama, et täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 3 lõike 1 punktis b toodud hea maine nõuet. Suunised hea maine nõude sisu kohta on toodud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 6 lõikes 1, mille kohaselt tuleb igal liikmesriigil endal määratleda täpsemad nõuded, millele tema riigis vedaja tegevusalal tegutsev ettevõtja peab vastama. Võrreldes kehtiva seadusega, kus tegevusloa taotlejale ja vedajale kehtivad hea maine nõuded on sätestatud 5 lõikes 5, täpsustatakse käesolevas 10

11 eelnõus tegevusloa taotlejale ja vedajale kehtestatavaid hea maine nõudeid ning senise ühe lõike asemel esitatakse need nõuded kahes eraldi lõikes. Eelnõu 7 lõikes 4 sätestatakse süütegude loetelu, mille eest karistatuse korral tasulisel või oma kulul korraldataval veoseveol ei vasta tegevusloa taotleja või vedaja hea maine nõudele ning mille puhul tuleb tegevusloa andjal tegevusloa andmisest keelduda (eelnõu 16 lõige 1) või vedajale antud tegevusloa kehtivus peatada või tegevusluba kehtetuks tunnistada (eelnõu 19). Nende süütegude hulka kuuluvad mis tahes esimese astme kuritegu ja tahtlik teise astme kuritegu, rohkem kui ühe korra maksukorralduse seaduse -s 153 1, 153 2, 154, või 155 2, tolliseaduse -des 73-79, vedelkütuse erimärgistamise seaduse -s 6 2 või 6 3, välismaalaste seaduse -s 299 või 300 sätestatud väärtegu ning karistatus rohkem kui ühe korra välisriigis toime pandud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 IV lisa punktis 5 sätestatud tegevusloata veo teostamise eest. Nimetatud süütegude loetelu koostamisel on arvestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 6 lõike 1 punktis a toodud suunistega vedaja hea maine nõude sisu määratlemisel. Võrreldes kehtiva seadusega jäetakse sättest välja viited jäätmeseaduse -dele ja 120 5, kuna nendes paragrahvides toodud karistuse kvalifikatsioon ei kuulu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 6 lõike 1 punktis a toodud valdkondade alla. Kehtiva seaduse 5 lõikes 5 toodud viited liiklusseaduse vastutusala teatud paragrahvidele sätestatakse käesoleva eelnõu 7 lõikes 5 ning selgitused selle kohta on toodud eelnõu nimetatud sätte selgituste juures. Kehtiva seadusega võrreldes jäetakse loetelust välja viide maksukorralduse seaduse -le 158, kuna see säte on tunnistatud kehtetuks. Välismaalaste seaduse puhul lisatakse käesolevas sättes toodud loetellu viide -le 299 (vastutus transporditeenust osutava füüsilise isiku poolt Eestis või transiiditsoonis viibimiseks seaduslikku alust mitteomava välismaalase Eesti riigipiirile, transiiditsooni või ajutisele kontrolljoonele vahetu toimetamise eest), kuna selle süüteo eest karistatus on hea maine osas määrava tähtsusega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 6 lõike 1 punkti a alapunktis vi toodud valdkonnas (inimkaubandus). Välisriigis tuvastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 6 lõike 1 punktis b nimetatud rasketest autoveoalastest rikkumistest jääb eelnõu 7 lõikes 4 toodud loetellu vaid sama määruse IV lisa punktis 5 nimetatud raske rikkumine seoses tegevusloata veo teostamisega (kehtib eelkõige tegevusloa taotlejale, kui kontrollitakse tema vastavust hea maine nõudele). Eelnõu 7 lõikes 5 sätestatakse loetelu süütegudest, mis võivad mõjutada veoturul osaleva vedaja head mainet. Suureks erinevuseks kehtiva seadusega võrreldes on see, et selles sättes loetletud süütegude eest karistatuse korral nähakse pädevale asutusele ette kaalutlusõigus otsustamaks, kas nimetatud karistused toovad kaasa vedaja hea maine nõudele mittevastavaks tunnistamise või mitte. Nende süütegude hulka kuuluvad rohkem kui ühe korra toime pandud karistusseadustiku -s 279, liiklusseaduse -des 202, 208, 210, 210 2, 210 4, 210 6, 213, 216, 217 1, 225, 243 lõikes 2, -s 244, ja sätestatud väärteod ning rohkem kui ühe korra välisriigis toime pandud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 6 lõike 1 punktis b nimetatud rasked õigusrikkumised. Võrreldes kehtiva seadusega jäetakse liiklusseaduse paragrahvide loetelust välja viited -dele 204, 220, 252, 255 ja 256, kuna need on osutunud vedaja hea maine määratlemisel ebaotstarbekaks. Samas lisatakse paragrahvide loetellu viide liiklusseaduse -le (mootorsõidukile paigaldatud mehaanilise sõidumeeriku salvestuslehtede või digitaalses sõidumeerikus salvestatud andmete või juhi kaardi lugemise võimalusele või andmete säilitamisele kehtestatud nõuete rikkumine) ja 243 lõikele 2 (digitaalse sõidumeeriku või juhikaardi andmete tahtlik rikkumine), kuna autojuhtide sõidu- ja puhkeaja andmete säilitamise kohustus on vedajal ning nimetatud alustel vedaja korduv karistamine seab ohtu vedaja hea maine. Lisaks nimetatud sätetele täiendatakse loetelu viidetega liiklusseaduse -dele ja See muudatus on tingitud teeseaduse kehtetuks tunnistamisest ning seotud vastavate teeseaduse sätete kehtestamisega liiklusseaduse 1. märtsi 11

12 2016. a redaktsioonis (RT I, , 121). Sellest tulenevalt on viited teeseaduse -dele 40 1 ja 40 2 asendatud viidetega samasisulistele sätetele liiklusseaduses ( -d ja 261 3, mis jõustusid 1. juulist 2015). Loetelu täiendatakse ka viitega karistusseadustiku -le 279, kuna vedaja suhtes riikliku järelevalve teostamise takistamise eest karistamine näitab vedaja tahtmatust teha riiklike järelevalveasutustega (Eestis on vastavad asutused MKM, Politsei- ja Piirivalveamet, Maksu- ja Tolliamet, Tööinspektsioon) koostööd ning selle eest korduv karistamine toob kaasa vajaduse kaalutleda, kas selline vedaja on hea mainega. Ka Euroopa Liidu õiguse kohaselt loetakse järelevalve teostamise takistamist raskeks õigusrikkumiseks. Kaalutlusõigusega otsus vedaja maine osas tehakse vastavalt haldusmenetluse seaduses sätestatule. Kui vedaja autovedudel on tuvastatud raske autoveoalane õigusrikkumine, siis vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 6 lõike 2 punktis a sätestatule tuleb liikmesriigi pädeval asutusel läbi viia nõuetekohane haldusmenetlus, et teha kindlaks, kas toime pandud raske rikkumine võib viia vedaja hea maine nõudele mittevastavaks tunnistamise ja selle tulemusena tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni. Eelnõu 7 lõikes 6 määratletakse ära pädev asutus, kes teeb eelnõu 7 lõikes 5 nimetatud kaalutlusotsuse, kas vedaja karistatus samas lõikes nimetatud süütegude eest võib viia vedaja hea maine nõudele mittevastavaks tunnistamiseni. Eelnõu 7 lõike 6 kohaselt on selleks pädevaks asutuseks antud valdkonna eest vastutav ministeerium (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium), kuid tema volitusel võib selleks asutuseks olla ka Maanteeamet või seaduse eelnõu 47 lõikes 1 toodud isik, kui temale on vastava ülesande täitmine halduslepinguga üle antud. Eelnõu 7 lõike 7 puhul on tegemist kehtiva seaduse 5 lõikes 6 toodud sättega, mille sõnastust on loetavuse huvides korrigeeritud. Võrreldes kehtiva seadusega täpsustatakse eelnõu 7 lõike 7 sõnastust selles osas, mis puudutab välisriigis toimepandud õigusrikkumise kohta tehtud otsust. Kui kehtiva seaduse kohaselt tuleb välisriigis toimepandud õigusrikkumise puhul arvestada selle rikkumise kohta tehtud otsuse täitmisest möödunud tähtaega, siis käesoleva eelnõu kohaselt võetakse arvesse välisriigis toimepandud õigusrikkumise kohta tehtud otsuse jõustumisest möödunud tähtaega. Selle muudatusega kaotatakse tekkinud vastuolu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1072/2009 artikli 13 lõikes 1 toodud sättega, mis näeb ette, et teise liikmesriiki saadetavate raske rikkumise andmete osas on määrava tähtsusega rikkumise otsuse lõplik ehk jõustumise kuupäev. Selle kohta, kas jõustunud otsus on ka rikkumise toimepanija poolt täidetud, andmeid liikmesriikide vahel üldjuhul ei vahetata (EL õigusaktid seda ette ei näe). Euroopa Liidu liikmesriigid vahetavad autoveoalaste raskete õigusrikkumiste andmeid alates elektroonse süsteemi ERRU kaudu ning selles süsteemis kajastatakse samuti raske rikkumise lõplikku ehk jõustumise kuupäeva (teates kajastuv kohustuslik väli). Andmete esitamine otsuse täitmise kohta on selles süsteemis vabatahtlik. Nimetatud põhjustest tingituna on vajalik teha vastav muudatus ka autoveoseaduses, et viia seaduse tekst kooskõlla Euroopa Liidu õigusaktides toodud sätetega. Eelnõu 7 lõigete 8 ja 9 puhul on tegemist kehtiva seaduse 5 lõigetes 2 ja 3 toodud nõuetega, kuid mõlema sätte sõnastust on õigusselguse eesmärgil täpsustatud. Võrreldes kehtiva seadusega täpsustatakse eelnõu 7 lõike 8 sõnastust, mille kohaselt peab vedaja veokorraldust pidevalt juhtima vähemalt üks veokorraldaja. Termin veokorraldaja asendatakse edaspidi eelnõus läbivalt terminiga veokorraldusjuht vastavas käändes, kuna termin veokorraldaja on Eestis kasutusel ka vastavalt kutsestandardile isikute suhtes, kes on saanud logistikaalase väljaõppe ning tegelevad veoettevõtetes veoste ekspedeerimis- või vahendustegevusega. Nimetatud ülesandeid täitev veokorraldaja ei vasta aga Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1071/2009 nimetatud veokorraldaja, inglise keeles transport manager, ametiala eesmärkidele ja vastutusele. Ning selleks, et vältida erineva 12

13 vastutuse, koolituse ja töö eesmärgiga kutseala osas ühe ja sama nimetuse veokorraldaja kasutamist, kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1071/2009 defineeritud termini veokorraldaja asemel käesolevas eelnõus (sh ühistranspordiseaduses tehtava muudatuse kohaselt) terminit veokorraldusjuht. Termini muudatus on vajalik, et viia autoveoseaduse ja ühistranspordiseaduse sellekohane sõnastus vastavusse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 4 lõike 1 punktis a veokorraldusjuhi kohta kehtestatud tingimusega. See tähendab, et vedajal ei ole lubatud vedaja tegevusalal tegutseda ilma veokorraldusjuhita, välja arvatud juhtumid, mis on toodud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 13 lõike 1 punktis a (veokorraldusjuhi surm või töövõimetus või kui nõuetele mittevastav veokorraldusjuht tuleb asendada nõuetele vastava veokorraldusjuhiga). Võrreldes kehtiva seadusega täpsustatakse ka eelnõu 7 lõike 9 sõnastust, mille kohaselt tuleb vedajal uue veokorraldusjuhi määramisest tegevusloa andjat teavitada. Kehtiva autoveoseaduse kohaselt peab vedaja veokorraldusjuhi vahetusest tegevusloa andjat teavitama 28 kalendripäeva jooksul, mis tekitas ebaselgust, nagu võiks veokorraldusjuhi töölt lahkumise korral korraldada vedaja oma vedusid nimetatud 28 päeva jooksul ilma veokorraldusjuhita. See ei ole aga Euroopa Liidu õiguse kohaselt lubatud ja seetõttu vajab eelnõus täpsustamist. Seoses jõustunud MsüS-ga, mille -s 30 nähakse ette majandustegevusega seotud asjaolude muutumisest majandushaldusasutuse viivitamata teavitamine, tehakse õigusselguse eesmärgil käesolevas eelnõus viide MsüS-i -le 30. Veokorraldusjuhi vahetumise korral tuleb vedajal tegevusloa andjale esitada eelnõu 13 lõike 1 punktides 2-5 nimetatud andmed ja dokumendid. Veokorraldusjuhi muutmisega kaasneb tegevusloa andjale kohustus kontrollida uue määratud veokorraldusjuhi vastavust hea maine nõudele (päring karistusregistrisse ja ERRU süsteemi kaudu) ning sisestada uue veokorraldusjuhi andmed MTR-i. Eelnõu 7 lõike 10 puhul on tegemist kehtiva seaduse 5 lõikes 10 toodud nõudega, milles täpsustatakse termineid. Võrreldes kehtiva seadusega asendatakse termin sõiduk sõnadega veoseveoks ettenähtud mootorsõiduk. See täpsustus on vajalik, et vältida termini sõiduk kasutamisega tekkinud mitmetimõistmist, kuna vastavalt liiklusseadusele kuulub sõiduki termini alla ka haagis, kuid antud sätte puhul on oluline täpsustada, et tegemist on eranditult veoseveoks ettenähtud mootorsõidukiga, mille kohta antakse tegevusloa ärakiri. Eelnõu 7 lõike 11 sätte puhul on tegemist vedaja osas kehtestatava nõudega, mis tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 10 lõikest 3 ning sätestab vedaja vastutuse tema juures töölepingu või muul lepingulisel alusel veosevedu teostava või teostanud autojuhi poolt veoseveol toimepandud autoveoalase õigusrikkumise eest. Selle nõude kehtestamine autoveoseaduses on oluline eeskätt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 6 lõikes 1 toodud eesmärkidel, kuna liikmesriigi otsustada on see, milliste muude asjakohaste isikute (lisaks veokorraldusjuhile) tegevust võetakse arvesse otsuse tegemisel, kas vedaja vastab hea maine nõuetele. Siin on vajalik selgitada, et vedaja on ühenduse tegevusloa omaja, kes korraldab tasulist veosevedu ning suures osas on vedaja puhul tegemist juriidilise isikuga. Arvestades, et autojuht täidab vedaja ja veokorraldaja antud tööülesandeid ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 10 lõike 2 kohaselt on vedaja kohustatud autojuhti eelkõige sõidu- ja puhkeaja nõuete täitmisel juhendama ja nende nõuete täitmist kontrollima, siis on igati õigustatud sätestada vedaja vastutus autojuhi toimepandud autoveoalaste õigusrikkumiste eest. Selle põhimõtte kehtestamine on seotud eelnõu -s 19 toodud tegevusloa, ärakirja ja juhitunnistuse kehtivuse peatamise või nende dokumentide kehtetuks tunnistamise alustega. Eelnõu 7 lõikes 12 sätestatakse vedaja vastutus seoses tema juures lepingulisel alusel veosevedu teostava autojuhi koolitusega. Selle sätte alusel peab vedaja tagama, et tema korraldatud autovedu teostab vastava koolituse saanud autojuht, kuna autojuhina töötamisel 13