TARTU LIKOOL

Väljavõte

1 TARTU ÜLIKOOL Sotsiaalteaduskond Politoloogia osakond Bakalaureusetöö Kaire Ruus SIIRDERIIGI VALITSUSE POLIITIKAD SEPARATISTLIKE KONFLIKTIDE LAHENDAMISEKS: GRUUSIA NÄITEL Juhendaja: MA Heiko Pääbo Tartu 2006

2 SISUKORD SISSEJUHATUS TEOREETILINE KÄSITLUS Mis on konflikt? Separatistlik konflikt Mis on konfliktide lahendamine? Siirderiikide konfliktide eripära Siirderiigid kui nõrgad riigid Konfliktilahendus (Conflict resolution) Konfliktilahendamise faasid Läbirääkimiste faas Täideviimisfaas Konsolideerumisfaas Valitsuse ideaalne poliitika konfliktide lahendamiseks Valitsemisega seonduvad poliitikad Julgeolekuga seonduvad poliitikad Õiguse, legitiimsuse ja demokraatiaga seonduvad poliitikad Majanduse arenguga seonduvad poliitikad Ühiskonna ja sotsiaalse arenguga seonduvad poliitikad GRUUSIA KONFLIKTID Lõuna-Osseetia konflikt Abhaasia konflikt Gruusia poliitikad Gruusia poliitikad Lõuna-Osseetia konflikti lahendamiseks Valitsemisega seonduvad poliitikad Julgeolekuga seonduvad poliitikad Õiguse, legitiimsuse ja demokraatiaga seonduvad poliitikad Majandusarenguga seonduvad poliitikad Ühiskonna ja sotsiaalse arenguga seonduvad poliitikad Gruusia poliitikad Abhaasia konflikti lahendamiseks Valitsemisega seonduvad poliitikad Julgeolekuga seonduvad poliitikad Õiguse, legitiimsuse ja demokraatiaga seonduvad poliitikad Majanduse arenguga seonduvad poliitikad Ühiskonna ja sotsiaalse arenguga seonduvad poliitikad Gruusia konfliktilahenduse poliitikate kokkuvõte...46 KOKKUVÕTE...49 KASUTATUD ALLIKATE NIMEKIRI...51 Summary

3 SISSEJUHATUS Peale Nõukogude Liidu lagunemist tekkisid mitmetes uutes nn. siirderiikides relvastatud separatistlikud sisekonfliktid, mis tänaseks on jõudnud status quo-olukorda ja kuuluvad külmutatud konfliktide hulka. Mitmetest separatistlikest piirkondadest on tänaseks saanud omalaadsed de facto riigid *, mis otsivad rahvusvahelist tunnustust iseseisvate riikidena ning suhtlevad aktiivselt vaid teiste sarnases olukorras olevate piirkondadega. Destruktiivse siseriikliku separatistliku konflikti mõjutamiseks konstruktiivse lahenduse suunas on vajalik, et riigi valitsus oleks konfliktilahendamisest huvitatud ja viiks läbi vastavat poliitikat. Juhul, kui riik konflikti lahendamisest huvitatud ei ole, võidakse sõlmida vaherahu ning riigis ja konfliktipiirkonnas jääb kestma status quo, kus piirid külmutatakse seal, kus poolte positsioonid olid vaherahu sõlmimise hetkel. Status quoolukorra tekkimisel on riigi ja konfliktipiirkonna edasine ühine areng küsitav. Majanduslikke ja poliitilisi suhteid, infrastruktuure jms. riigi ja konfliktipiirkonna vahel ei taastata ning riik ja konfliktipiirkond arenevad edasi eri suundades. Rahvusvaheline kogukond ei ole külmutatud konfliktide lahendamisest ja de facto riikide staatuse muutmisest huvitatud olnud. Ainukesena on Nõukogude Liidu lagunemise järel tekkinud konfliktidesse sekkunud Venemaa, kellel on nendes piirkondades pigem geopoliitilised huvid kui soov konfliktidele lahendus leida. Gruusia on üks riike, mille keskvalitsus ei ole taasiseseisvumisest (1991) alates suutnud kontrollida kõiki riigi piiridesse kuuluvaid territooriume. Gruusias on toimunud kaks relvastatud siseriiklikku territoriaalkonflikti - Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, mis ei ole tänaseni lahendust leidnud ning kuuluvad külmutatud konfliktide hulka. Samuti on Gruusias ka teisi piirkondi, kus konfliktide tekkimine ei ole välistatud. * Sellist nimetust kasutab Dov Lynch oma raamatus Engaging Eurasia's Separist States. Unresolved Conflicts and De Facto States separatistlike piirkondade defineerimisel 3

4 Uurimuse vajalikkus ja aktuaalsus. Peale võimuvahetust (2003) on Gruusia suure rahvusvahelise tähelepanu osaliseks saanud, usutakse, et Gruusia on liikumas demokraatlikuma valitsemise suunas. Gruusia on seadnud endale eesmärgiks võimalikult kiiresti liituda NATO ja Euroopa Liiduga. Samas on Gruusia vastuolusid täis riik, kahe külmutatud sisekonfliktiga, mille lahendamine nõuab suuremat tegevust, reforme ja rahumeelsust, kui ütlus, et Gruusia territoorium tuleb ühendada. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on uurida Gruusia keskvalitsuse poliitikaid separatistlike piirkondade suhtes, enne ja pärast võimuvahetust. Kuidas on Gruusia poliitikad mõjutanud konfliktile lahenduse leidmise protsessi? Millisesse konfliktilahendamisfaasi on Gruusia oma konfliktide lahendamisel jõudnud? Alustees siseriikliku separatistliku konflikti lahendamisel siirderiigis on riigi keskvalitsuse poliitikatel olulne roll lahendusprotsessi kiiruse ja edukuse saavutamisel. Negatiivne suhtumine, huvi puudumine ja sanktsioonid pikendavad konfliktilahenduse protsessi, samas kui kompromisside otsimine ja läbimõeldud tegevus suurendavad võimalust konfliktid rahumeelselt lahendada ja aitavad ennetada ka võimalikku taaseskaleerumist. Siirderiikide edasiseks arenguks ja demokratiseerumiseks on vajalik külmutatud konfliktide lahendamine ja de facto riikide staatuse määramine. Siinkohal tekib küsimus, milline võiks olla siirderiigi valitsuse ideaalne poliitika relvastatud konflikti lahendamisel. Selle väljaselgitamiseks koostatakse nn. siirderiigi ideaalse konfliktilahenduspoliitika mudel. Teoreetilises käsitluses lähtutakse eelkõige sellest, kuidas destruktiivset siseriikliku konflikti mõjutada konstruktiivse lahenduse suunas. Siirderiigi ideaalse konfliktilahenduspoliitika mudel ei sisalda ainult konfliktile hetkelahenduse leidmiseks vajalikke tegevusi vaid on struktuursem ja sisaldab pikaajalisi eesmärke. Mudeli koostamisel lähtutakse riigi võimalikest tegevustest konfliktide lahendamisel. Mudelis esitatavate poliitikate aluseks on erinevate autorite teoreetilised käsitlused, mis aitavad erinevate poliitikate vajalikkust selgitada. 4

5 Siirderiigi valitsuse ideaalsed poliitikad on jagatud on viieks vastavalt sellele, millise riigi põhifunktsiooniga need seostuvad: valitsemisega seonduvad poliitikad, julgeolekuga seonduvad poliitikad, õiguse, legitiimsuse ja demokraatiaga seonduvad poliitikad, majanduse arenguga seonduvad poliitikad ning ühiskonna ja sotsiaalse arenguga seonduvad poliitikad. Siirdeeriigi valitsuse ideaalsed poliitikad seostatakse konfliktilahendamise kolme faasiga (läbirääkimiste faas, täideviimisfaas ja konsolideerumisfaas), taoline jaotus loob võimaluse siirderiigi valitsuse tegevuse hindamiseks. Teoreetilises osas koostatud siirderiigi valitsuse ideaalse poliitika mudeli alusel vaadeldakse Gruusia valitsuse erinevaid konfliktilahenduspoliitikaid, püüdes leida vastust küsimusele, miks ei ole suudetud konflikte lahendada. Kuna Gruusia on oma konfliktilahenduspoliitikaga alles algusjärgus, siis tulevad vaatluse alla peamiselt läbirääkimisfaasis läbiviidavad poliitikad. 5

6 1. TEOREETILINE KÄSITLUS 1.1 Mis on konflikt? Konfliktid on inimsuhete loomulikud osad, konflikt võib tähistada nii psühholoogilist kui ka füüsilist kokkupõrget, seega on mõistele konflikt raske leida üheselt mõistetavat ja kõike haaravat definitsiooni. Lisa Schirch eristab konfliktiuurimises kolme suunda: ratsionaalne, relatiivne ja sümboolne. Ratsionaalse lähenemise kohaselt on konfliktide põhjuseks piiratud ressursside kättesaadavus, parimaks konfliktilahendusmeetodiks on loogiline mõtlemisviis ja ratsionaalne käitumine. Relatiivse lähenemisviisi kohaselt saavad konfliktid alguse ühiskonna sotsiaalsetest struktuuridest, inimeste ja erinevate ühiskonnagruppide vahelistest suhetest. Sümboolne lähenemine seevastu rõhutab legitiimsuse ja konteksti tähtsusele konfliktide uurimisel 1. Jeffery Z. Rubin, Dean G. Pruitt ja Sung Hee Kim defineerivad konflikti kui teadvustatud huvide ja väärtuste mitteühtivust ning sellega kaasnevat teadmist, et poolte huvisid ei ole võimalik saavutada üheaegselt 2. Peter Wallensteen kasutab järgmist definitsiooni konfliktid on sotsiaalsed situatsioonid, millesse on kaasatud vähemalt kaks osapoolt, kes püüdlevad ühel ja samal ajahetkel mingi piiratud ressursi kasutamise poole 3. Kõik konfliktid ei ole tingimata destruktiivsed, on ka selliseid, mis aitavad ühiskonna edasisele arengule kaasa ning soodustavad avalikku dialoogi erinevate gruppide Schirch, Lisa (2001), Ritual Reconciliation. Transforming Identy/Reframing Conflict, Abu-Nimer, Mohammed (Ed.), Reconcilation, Justice, and Coexsistence. Theory & Practice, Lexington Books, Lanham, Boulder, New York, lk Rubin, Jeffery, Z.; Pruitt, Dean G., Kim, Sung Hee (1994), Social Conflict. Escalation, Stalemate and Settlement, McGraw-Hill, Inc., New York, lk. 5 Wallensteen, Peter (2002), Understanding Conflict Resolution. War, Peace and Global System, SAGE Publications, London, Thousand Oaks, New Delhi, lk. 16 6

7 vaheliste vastuolulisuste lahendamiseks. Samuti arvatakse, et näiteks siirderiikides võivad rahumeelsed konfliktid olla konstruktiivse iseloomuga ja soodustada riigi liikumist demokraatliku valitsemise poole 4. Seega võib eelneva põhjal teha järelduse, et konfliktid on oma olemuselt dünaamilised protsessid, kus osapoolte taotlused ja käitumine otseselt mõjutavad konflikti arengut, selle võimalikku eskaleerumist, transformatsiooni ja deeskaleerumist Separatistlik konflikt Uppsala Conflict Database defineerib relvastatud konflikti järgmiselt: relvastatud konflikt on vastuolulisus (incompatibility) *, mis puudutab valitsemist ja/või territooriumit, mille käigus pooled, kellest vähemalt üks on riigi valitsus, kasutavad oma eesmärkide saavutamiseks relvastatud võitlust, mille käigus hukkub lahingutes aastas vähemalt 25 inimest. 5 Relvastatud konfliktid saab jagada kahte kategooriasse: siseriiklikud konfliktid ja rahvusvahelised konfliktid. Relvastatud sisekonfliktid jagunevad omakorda kaheks alatüübiks: siseriiklik võimukonflikt ja konflikt mingi territooriumi staatuse üle. Territoriaalset sisekonflikti nimetatakse sageli ka etniliseks või separatistlikuks konfliktiks, kuna territoriaalsete konfliktide puhul on tegemist mingile territooriumile teatud positsiooni taotlemisega mingi kindla grupi poolt 6. Kui mingi grupp taotleb territoriaalset iseseisvust või setsessiooni, siis grupp soovib tavaliselt, et konflikti vaadeldaks kui rahvusvahelist, samal ajal kui riigi valitsus tahab 4 * 5 6 Björkdahl, Annika (2000), Developing a toolbox for conflict prevention; Preventing Violent Conflict. The Search for Political Will, Strategies and Effective Tools, Report of the Krusenberg Seminar, organized by the Swedish Ministry for Forgein Affairs, the Stockholm International Peace Research Institute and the Swedish Institute of International Affairs, June 2000, SIPRI Stockholm International Peace Research Institute, Stockholm, lk. 19 Vastuolulisus on autori tõlge terminist incompatibility, edaspidi kasutatakse mõistet vastuolulisus kui terminit, mis viitab poolte vahelistele erimeelsustele. Wallensteen, Peter (2002), lk. 24 Ibid., lk

8 konflikti käsitleda kui sisekonflikti 7. Separatistlike konfliktide esilekerkimise põhjuseks on sageli diskrimineerimise tõttu tekkinud etniline julgeolekudilemma. Separatistlike konfliktide eskaleerumine võib toimuda kiiresti ning sageli ei ole eskaleerumise põhjuseks mitte separatistlike gruppide tegevus vaid riigi valitsuse vastus nende taotlustele. 8 Käesolevas töös uuritakse relvastatud sisekonfliktidest separatistlike konflikte Mis on konfliktide lahendamine? Konfliktide lahendamine on sotsiaalne situatsioon, kus relvastatud võitlevad pooled vabatahtlikult sõlmivad rahumeelse, lahendava kokkuleppe ja likvideerivad omavahelised peamised vastuolulisused; samuti annavad lubaduse, et nad enam kunagi teise poole vastu relvastatud võitlust ei kasuta. Konflikti lahendamisel on konflikti osapooled need, kes oma käitumisega põhjustavad konflikti transformatsiooni. 9 Konflikti lahendamist (conflict resolution) ja konflikti haldamist (conflict management) eristab eesmärkide püstitus: konfliktilahenduse eesmärgiks on peamiste vastuolulisuste likvideerimine ja konflikti osapoolte kokkuleppele viimine, konflikti haldamine seevastu tegeleb ainult relvastatud võitluse kiire lõpetamise ja konflikti leviku piiramisega 10. Kuna konflikti lahendamise eesmärgiks on rahulepingu sõlmimine on see osa riigi edasisest arenguprotsessist. Konfliktilahendus sisaldab endas nii konflikti lahendamist, ennetamist kui ka konflikti järgset lepitamist, mis nii nagu konfliktidki on dünaamilised protsessid ja sõltuvad otseselt vaadeldavast konfliktist ja olemasolevast kontekstist Kriesberg, Louis (2004), Comparing Reconcilation Actions within and between Countries, Bar- Simon-Tov, Y., From Conflict Resolution to Reconcilation, Oxford University Press, New York, lk. 93 Wallensteen, Peter (2002), lk Ibid., lk. 50 Ibid., lk. 53 8

9 1.2 Siirderiikide konfliktide eripära 1990ndate aastate alguses toimunud demokratiseerumise kolmanda laine järel olid 85% maailma riikidest demokraatlikud. Kuid juba 1990ndate keskpaigaks oli siirete ebaõnnestumise tõttu demokraatiate arv vähenenud 60%-le. 11 Vaid viiendik kolmanda laine demokratiseeruvatest riikidest on saanud demokraatlikeks, teised on sattunud halli tsooni, kolmandad on autokraatiasse tagasi pöördunud 12. Praktika on näidanud, et siirderiigid on sisekonfliktide suhtes vastuvõtlikumad ja et väline sekkumine ei ole taolistes konfliktides parimaks konfliktilahendamismeetodiks. Seega tuleks siirderiikides suuremat tähelepanu osutada konfliktide lahendamisele ja konfliktide ennetamisele, et nii aidata kaasa vähemalt mingisuguste sotsiaalsete funktsioonide taastamisele konfliktipiirkondades. 13 Thomas Ohlsson ja Mimmi Söderberg rõhutavad, et igasugune poliitiline muutus ükskõik millises suunas suurendab alati konfliktiohtu, kuid demokraatia ja autokraatia vahel olevates siirderiikides on konfliktioht suurim 14. Tõenäolisust sattuda konfliktidesse hinnatakse demokratiseeruvates riikides 40% kõrgemaks kui nendes riikides, kus muutusi ei toimu Leatherman, Janie (1999), Transforming Conflict in Democratizing States: A New Agenda for Conflict Resolution, Wiberg, Håkan; Scherrer, Christian, P. (Eds.), Ethnicity and Intra-State conflict. Types, causes and peace strategies, Ashgate: Aldershot, Brookfield USA, Singapore, Sydney, lk. 185 Johnsson, Jessica (2004), Democracy in Weak States: Broadening the Understanding of Democratization Mechanisms, Working Papers, Eurasian Studies, Uppsala, lk. 8 Leatherman, Janie (1999), lk. 185 Ohlsson, Tomas; Söderberg, Mimmi (2002), From Intra-State War To Democratic Peace in Weak States, Uppsala Research Papers, Uppsala, lk. 3 Mansfield, Edward, D.; Snyder, Jack (2001), Democratic Transitions and War. From Napoleon to Millennium's End, Crocker, Chester, A.; Hampson, Fen-Osler; Aall, Pamela (Eds.), Turbulant Peace. The Challenges of Managing International Conflict, United States Institute of Peace Press, Washington, D. C., lk

10 Demokratiseerumise kolmanda laine järel tekkinud nn. halli tsooni riigid (semidemokraatlikud riigid) on valitsemistüübilt täiesti uus nähtus. Nendel riikidel on olemas demokraatia põhitunnused: toimuvad valimised, riigil on demokraatlik põhiseadus, töötav opositsioon jne., samas on nendel riikidel ka tunnuseid, mis näitavad, et tegemist on ebademokraatlike riikidega: osa riigiametnikest näivad olevat seadusest kõrgemal, esineb nepotismi, rahva osalus poliitilises protsessis on väike jne. Mitmetel semidemokraatlikel riikidel on probleeme riigiaparaadi legitiimsusega riigi liidrid ei oma poliitilist tunnustust ja administratsiooni tõhusus on minimaalne. 16 Siirderiikide suurema konfliktitundlikkuse põhjuseid on mitmeid. Üheks võimalikuks konfliktitekitajaks on näiteks mingi teise riigi demokraatia mudeli üks-ühene kopeerimine ilma et arvestataks riigi eripärade ja vajadustega 17. Teiseks põhjuseks on see, et Nõukogude Liidu lagunemise järel tekkinud riigid on paljurahvuselised, taolistes kogukondades aktsepteeritakse tavaliselt küll teise kultuuri eripärasid lihtsamalt, kuid ka võimalus destruktiivseks konfliktiks vastuolulisuste tekkimisel on suurem 18. Seega ulatuvad siirderiikide konfliktide juured tavaliselt siirde eelsesse aega, eelnev režiim suutis nende konfliktide puhkemist ennetada, kuid uue režiimi tekkimisel ennetamisvõimalus vähenes ja konfliktid eskaleerusid kiiresti. Kolmandaks pööratakse demokratiseerumise alguses liialt suurt tähelepanu elektoraalsele demokraatiale, kuid mitmekultuurilistes riikides võivad kohesed valimised gruppidevahelist segadust ja segregeerumist põhjustada. Demokratiseerumise alguses suureneb riigis tavaliselt natsionalism, muutudes sageli isegi olulisemaks kui riigi valitsejate legitiimsus, see aga võib põhjustada erinevate etniliste gruppide vahelise vaenu suurenemist ning gruppide mobiliseerumist. 19 Neljandaks siirderiikide konfliktitundlikkuse põhjuseks on see, et enamasti on siirderiikide näol tegemist nõrkade riikidega Johnsson, Jessica (2004), lk. 9 Ibid., lk. 3 Schirch, Lisa (2001), lk. 150 Leatherman, Janie (1999), lk

11 "Üks nõrku riike ohustav arusaam on konflikti aktsepteerimine kui osana sotsiaalsest ja poliitilisest elust, mis omakorda vastandub vägivallale. See kuidas erinevusi (etnilisi ja ka muid) käsitletakse omab suurt mõju sellele, kas demokraatlikud protsessid omistatakse või pigem allutatakse järjekindlalt autoritaarsusele." Siirderiigid kui nõrgad riigid Siirderiikide suurema konfliktitundlikkuse põhjuseks on sageli nende kuulumine nõrkade riikide hulka. Tugevate ja nõrkade riikide kirjeldamisel kasutatakse enamasti legitiimsuse mõistet. Mida paremad on erinevate gruppide vahelised suhted, seda suurem on riigi horisontaalne legitiimsus, (ühiskonna kaasatus poliitilisse protsessi). Viimase puudumine või vähesus võib põhjustada vertikaalse legitiimsuse (valitsejate õigus valitseda) kasvu, mille tulemusena võib tekkida legitiimsuse lõhe, kuna vertikaalne ja horisontaalne legitiimsus ei ole tasakaalus. 21 Näiteks võib legitiimsuse lõhe kasvamisel tekkida riigis autoritaarne valitsemiskord. Nõrga riigi tunnuseks on vähene legitiimsus, toimiva õigusriigi tunnused on kas vähesed või puuduvad. Nõrgas riigis puudub konsensus, kes ja kuidas valitseb, riik ei ole huvitatud või ei suuda oma kodanikele mingisuguseidki sotsiaalseid garantiisid anda. Nõrk riik ei oma sageli kontrolli riigi territooriumi üle ega oma ka vägivalla kasutamise monopoli. Nõrga riigi poliitikas ja majanduses võib täheldada tugevat välismõju ja sellega seoses langeb riigi legitiimsus. Nõrga riigi eliit on huvitatud lühiajalistest arengustrateegiatest, kuna eliidi julgeolek sõltub otseselt valitsejate edukusest. 22 Kui tugevates riikides on horisontaalne ja vertikaalne legitiimsus tasakaalus, siis nõrkades "Accepting conflict, as opposed to violence, as part of social and political life is a threatening notion to weak states. Ways in which difference (ethnic or otherwise) is handled will have a significant impact on whether or not more democratic processes can be consolidated or will rather be subsumed to a persistent authoritarianism." (autori tõlge), Cohen, Jonathan (2002), Regional Introduction: Struggling to Find Peace, Tongeren, Paul van; Veen, Hans van de; Verhoeven, Juliette (Eds.), Searching for Peace in Europe and Eurasia. An Overview of Conflict Prevention and Peacebuilding Activities, Lynne Rienner Publichers, Inc., Boulder, London, lk. 405 Ohlsson, Tomas; Söderberg, Mimmi (2002), lk. 7 Ibid., lk

12 riikides on sageli tegemist kasvava legitiimsuse lõhega, mis võib viia relvastatud konfliktide puhkemiseni. Nõrkade riikide edasise arengu soodustamiseks on vajalik poliitilise ja ühiskondliku demokraatia tugevdamine uute institutsioonide, vabade valimiste, majandusliku arengu, seadusandluse, kohtusüsteemi, haridussüsteemi, tsiviilühiskonna jms. kaudu. 23 Juhul, kui nõrk riik on sattunud relvastatud konflikti, siis väheneb riigi valitsuse legitiimsus veelgi. Siseriiklikku relvastatud konflikti sattunud nõrk riik peaks riigi edasise eksisteerimise ja arengu garanteerimiseks otsima võimalusi konfliktide lahendamiseks. Ainult relvastatud võitluse lõpetamisest jääb väheseks, relvastatud võitluse lõppemisel ja olukorra stabiliseerumisel tuleb aktiivselt hakata tegelema vastuolulisuste algpõhjustega. Konfliktilahenduse käigus tugevdatakse riigi funktsioone, suurendatakse valitsejate legitiimsust ning luuakse tingimused riigi edasiseks arenguks. Tegemist on pikaajalise protsessiga, mis sisaldab endas konflikti lahendamist, osapoolte lepitamist ja edasiste samalaadsete konfliktide vältimist. Järgnevates peatükkides tulevad vaatluse alla konfliktilahendamise meetodid ja siirderiigi valitsuse võimalikud ideaalsed poliitikad siseriiklike konfliktide lahendamiseks ja konfliktide ennetamiseks. 1.3 Konfliktilahendus (Conflict resolution) Traditsiooniliselt eristatakse kahte konfliktilahendamisviisi: konflikti likvideerimine (conflict settlement) ja konflikti lahendamine (conflict resolution). 23 Hamburg, David, A. (2000), Democracy and prevention; Preventing Violent Conflict. The Search for Political Will, Strategies and Effective Tools, Report of the Krusenberg Seminar, organized by the Swedish Ministry for Forgein Affairs, the Stockholm International Peace Research Institute and the Swedish Institute of International Affairs, June 2000, SIPRI Stockholm International Peace Research Institute, Stockholm, lk

13 Konflikti likvideerimisel pööratakse suurt tähelepanu võimupoliitilistele küsimustele vastuste leidmisele territoriaalne suveräänsus, võimujagamine, majanduslik kontroll jne. Konflikti likvideerimise põhieesmärgiks on rahulepingu allakirjutamine ja poolte kokkuleppele viimine 24. Konfliktipiirkonna edasine areng ja lepitamisprotsess ei ole konflikti likvideerimise juures olulised. Konflikti lahendamisel seevastu tähtsustatakse inimeste põhivajaduste (julgeolek, identiteet, seaduslikkus) tagamist. Alles siis, kui inimeste põhivajadused on rahuldatud, väheneb ühiskonnas ja kogu riigis ka struktuurne vägivald, kuna vägivalla algpõhjuseks on sageli ebapiisavad ressursid. Konflikti lahendamises pööratakse enim tähelepanu läbirääkimiste protsessile ja konfliktipiirkonnale edasiste arenguvõimaluste loomisele. 25 Konfliktile eduka lahenduse leidmiseks on vajalik arvestada nii piiratud ressursside, inimpsühholoogia kui ka konflikti sattunud piirkonna eripäraga. Konflikti lahendamisel peaks suurt tähelepanu pöörama nendele probleemidele, mis olid konflikti algpõhjuseks, vastasel juhul võib konflikt uute vastuolulisuste tekkimisel uuesti eskaleeruda. "Ka konflikti põhilised põhjused ja sellega seotud mõjurid ning tegurid määravad selle, kas soovitud lahendused elimineerivad need põhjused või moodustavad uut tüüpi konflikti. Eriti kui need soovitud lahendused on kuidagi peale surutud ning pole konflikti osapoolte poolt aktsepteeritud ja/või lahenduse rakendamise eest vastutavad tegurid pole ühiskonna kui üldsuse poolt aktsepteeritud, võib vana konflikt jätkuda või uued konfliktitüübid välja areneda." 26 Seega peaks konflikti lahendamine oma olemuselt olema pikaajaline, selgeid visioone sisaldav ja kõiki konflikti osapooli kaasav tegevus. Edukaks konfliktilahendamiseks on vajalik arvestada just konflikti sattunud riigi sise- ja väliskontekstiga. Rahuprotsessi Leatherman, Janie (1999), lk. 186 Ibid., lk. 186 "The root causes of a conflict and the factors and actors involved also determine whether the attempted solutions eliminate the root causes or generate a new type of conflict. Especially, if the attempted solutions are somehow imposed and are not accepted by the various parties to the conflict, and/or the actors responsible for implementing the solution are not recognized as legitimate actors by the society at large, the old conflict may continue or new types of conflict may develop" (autori tõlge), Degu, Asres Wondem (2005), Reforming Education, kogumikus: Postconflict Development. Meeting New Challenges, toimetajad: Junne, G.; Verkoren, W., Lynne Rienner Publishers, Inc., Boulder, London, lk

14 spetsiifilisus, elanike vajadustega arvestamine ja edasise arengu visioneerimine aitavad positiivse tulemuse saavutamisele kaasa. Oluline on siinkohal märkida, et edukaks konfliktilahendamiseks on vajalik, et konflikti sattunud riigi eesmärgid konflikti lahendamisel ei piirduks vaid negatiivse rahuga, vaid, et püüeldaks positiivse rahu poole. Negatiivse rahu all mõistetakse olukorda, kus puudub sõda, korda, julgeolekut, negatiivse rahuga võib kaasneda ülekohtu eest korvamisest tagasihoidmine. Positiivne rahu aga garanteerib vähemalt minimaalse õigluse samas sotsiaalses süsteemis elavatele inimestele Konfliktilahendamise faasid Konfliktilahendamises eristatakse kolme faasi: läbirääkimiste faas (dialogue), täideviimise faas (implementation) ja konsolideerumisfaas (consolidation/ normalization) Läbirääkimiste faas Läbirääkimiste faasi alguseks on tavaliselt hetk, kui vähemalt üks konflikti osapooltest hindab edasise võitlemise liiga kulukaks ja esitab kutse läbirääkimistele, muutes nii oma käitumist. Läbirääkimiste faasi eesmärgiks on konfliktiosapoolte vahel mingisugusegi usalduse loomine ning poolte viimine rahulepingu allakirjutamiseni, mis on ka selle faasi lõpppunktiks Kriesberg, Louis (2001), Changing Forms of Coexistence, Abu-Nimer, Mohammed (Ed.), Reconcilation, Justice, and Coexsistence. Theory & Practice, Lexington Books, Lanham, Boulder, New York, lk. 48 Ohlsson, Tomas; Söderberg, Mimmi (2002), lk Ibid., lk

15 Konflikti osapoolte poolt allakirjutatud rahulepingus peavad kindlasti olema selgelt esile toodud konflikti põhiküsimused, osapoolte nõudmised ja nende poolt tehtud järeleandmised, samuti peavad rahulepingus reguleeritud olema edasised sõjaväelised ning poliitilised tingimused. 30 Konflikti lahendamisele ja rahulepingu sõlmimisele peaks järgnema osapoolte lepitamine ja edasiseks rahumeelseks kooseksisteerimiseks tingimuste loomine Täideviimisfaas Konflikti lahendamise täideviimisfaasi käigus saab selgeks, kas rahulepingus kokkulepitust ja osapoolte antud lubadustest peetakse kinni. Täideviimisfaasi põhieesmärgiks on konflikti osapoolte edasine rahumeelne kooseksisteerimine samades piirides. Seega on oluline, et läbirääkimise faasis antud lubadused (materiaalsed garantiid, põhiseaduslikud õigused, osalus, positsioon jne.) ka täide viidaks. 31 Täideviimisfaasi üheks põhitegevuseks on "3R" (Reconstruction, Reconciliation, Resolution rekonstrueerimine, lepitamine, lahendamine) 32. Lepitamine on protsess, mille käigus pooled, kellel on olnud destruktiivsed suhted, astuvad samme suhete taastamise suunas ja taastavad need vähemalt minimaalselt 33. "Leppimine võib viidata tegevustele, mis mõnikord aitavad muuta destruktiivset Ibid., lk Ibid., lk. 19 Scherrer, Christian, P. (1999), Conflict Management and the Process of Escalation: Timing and Types of Responses, Wiberg, Håkan; Scherrer, Christian, P. (Eds.), Ethincity and Intra-State Conflict. Types, causes and peace strategies, Ashgate, Aldershot, Brookfield USA, Singapore, Sydney, lk Kriesberg, Louis (2001), lk

16 konflikti või suhet; protsessi, mille läbi muutus tekib või selliste protsesside väljundit." 34 Lepitamine on üks oluline osa konfliktilahendamise täideviimisfaasist, see peaks looma soodsad tingimused konsolideerumisfaasiks ja edasiseks rahumeelseks kooseksisteerimiseks. Kui poolte vahel leppimist ei toimu jäävad ühiskonnas valitsema negatiivsed suhted ja rahumeelne kooseksisteerimine on küsitav, kuna jääb alles võimalus, et uute vastuolulisuste tekkimisel eskaleerub poolte vaheline konflikt uuesti. Eduka lepitamisprotsessi käigus seevastu kaob struktuurse vägivalla võimalikkus ja konflikti sattunud riigis tekib positiivne rahu Konsolideerumisfaas Juhul, kui konfliktilahendusprotsess on olnud edukas, kaob konsolideerumisfaasi käigus edasine vajadus relvastatud konfliktiks ja olukord konflikti sattunud riigis normaliseerub. Konsolideerumisfaasi käigus kasvab vertikaalne legitiimsus, toimub tsiviilühiskonna arendamine. 35 Konsolideerumisfaasi osaks ja konflikti lahendamise edukuse näitajaks on ka riigi suutlikkus järgnevaid samalaadseid vastuolulisusi rahumeelseid meetmeid kasutades vältida. Konfliktiennetus peaks olema esimene samm relvastatud konfliktide ärahoidmisel. Kuid, kui esmane konfliktiennetus on olnud puudulik ja konflikt eskaleerus ja konfliktile on leitud lahendus, on oluline alustada konfliktiennetustegevusega pikemas perspektiivis, et nii vältida taaseskaleerumise võimalust "Reconcilation can refer to actions that sometimes help transform a destructive conflict or relationship, the processes by which that transformation occurs, or the outcome of such processes." (autori tõlge), Kriesberg, Louis (2004), lk. 82 Ohlsson, Tomas; Söderberg, Mimmi (2002), lk

17 Sageli kaovad poliitilise tahte puudumise tõttu vähem riskantsed ja väiksemate kulutustega läbiviidavad ennetamisvõimalused juba enne konflikti eskaleerumist 36. Ka Michael S. Lund juhib oma töödes tähelepanu sellele, et sageli ei ole konflikti ennetamisel probleemiks mitte konfliktide ennetamine ise, vaid riigi valitsuse ja rahvusvahelise kogukonna poliitiline tahe konflikte ära hoida *. "/.../ konfliktiennetuse probleemina on identifitseeritud pigem poliitilise tahte kui varajase hoiatuse puudumist. Siiski on jõutud arusaamisele, et probleemiks pole mitte ainult mingisugune tegevusse sekkumine, vaid sellise sekkumise efektiivsus või vähemalt kahju mittetekitamine." 37 Seega on oluline, et konfliktijärgses faasis (konsolideerumisfaasis) pöörataks uute konfliktide ennetamisele suuremat tähelepanu kui varem ning loodaks nii poliitilised kui ka ühiskondlikud tingimused relvastatud konfliktide vältimiseks. Uute vastuolulisuste ennetamisel tuleks meeles pidada, et konfliktiennetus ei ole ainult strateegia, vaid ka poliitiline valmisolek, võimekus ja soov relvastatud konflikti puhkemist ära hoida 38. Ideaalis peaks konfliktiennetus olema erinevaid poliitikasektoreid ja organisatsioone kaasav käitumismudel või "culture of prevention". Konfliktiennetusse peaks kindlasti kaasatud olema diplomaatia, kahepoolne konflikti/dispuudi lahendamine, majandus, demokraatlike struktuuride loomine, inimõigused, sõjavägi, keskkond, haridus, tervishoid, põllumajandus, rahvusvaheline 36 * "Recent conventional wisdom has identified the lack of political will, rather than lack of early warning, as the problem for conflict prevention. There is a dawning realization, however, that the problem is not merely getting some action, but getting effective action, or at minimum 'doing no harm'." (autori tõlge), Brown, Michael, E. (2001), Ethnic and Internal Conflicts. Causes and Imlications, Crocker, Chester, A.; Hampson, Fen Osler; Aall, Pamela (Eds.), Turbulent Peace. The Challenges of Managing International Conflict, United States Institute of Peace Press, Washington, D. C., lk. 222 Vaata: Lund, Michael (2002), Preventing Violent Intrastate Conflicts: Learning Lessons from Experience, lk. 103; Lund, Michael, S. (1996), Preventing Violent Conflicts. A Strategy for Preventive Diplomacy, al. lk. 27; Lund, Michael, (2000), Creeping institutionalization of culture of prevention?, lk. 26 Lund, Michael, (2000), Creeping institutionalization of culture of prevention?; Preventing Violent Conflict. The Search for Political Will, Strategies and Effective Tools, Report of the Krusenberg Seminar, organized by the Swedish Ministry for Forgein Affairs, the Stockholm International Peace Research Institute and the Swedish Institute of International Affairs, June 2000, SIPRI Stockholm International Peace Research Institute, Stockholm, lk. 26 Björkdahl, Annika (2000), lk

18 kaubandus, rahandus, loodusvarade käsitlemine jne. Konfliktiennetustegevusse peaks olema kaasatud kõik dispuudi osapooled ja ka riigi esindajad. 39 Konflikti lahendamise faasid ei pea toimuma esitatud järjekorras, faasid on omavahelises sõltuvuses ja mõjutavad otseselt üksteise kulgu. Üleminek ühest faasist teise toimub konflikti loomulike murdepunktide abil, milleks on näiteks relvastatud võitluse lõppemine, läbirääkimiste algus, rahulepingu allakirjutamine jne. Järgnevalt tulevad vaatluse alla siirderiigi valitsuse ideaalset poliitikat siseriikliku separatistliku konflikti lahendamiseks, erinevate poliitikate all jagatakse tegevus vastavalt konfliktifaasidele millises faasis võiks olla mingi poliitika läbiviimine kõige edukam. 1.4 Valitsuse ideaalne poliitika konfliktide lahendamiseks Selles peatükis tulevad vaatluse alla konflikti sattunud valitsuse viis võimalikku poliitikasuunda konfliktidele eduka lahenduse leidmiseks, taolise jaotuse tegemisel lähtuti riigi eksisteerimiseks vajalikest põhifunktsioonidest. Siinkohal tuleb tähelepanu juhtida sellele, et tegemist on nn. ideaalse poliitika suundadega. Valitsuse ideaalne konfliktilahendamispoliitika peaks eelkõige sisaldama: Valitsemisega seonduvad poliitikaid; julgeolekuga seonduvad poliitikaid; õiguse, legitiimsuse ja demokraatiaga seonduvad poliitikaid; majanduse arenguga seonduvad poliitikaid ja ühiskonna ja sotsiaalse arenguga seonduvad poliitikaid. 39 Lund, Michael (2002), lk

19 1.4.1 Valitsemisega seonduvad poliitikad Valitsemisega seonduvad poliitikad sisaldavad endas eelkõige võimu jagamist nii poliitilisel kui ka riiklikul tasandil. Konflikti osapoolte vaheline mõlemale osapoolele vastuvõetav võimujaotus on sageli vastuolulisuste tekkimise üheks põhjuseks. Läbirääkimiste faas Läbirääkimiste faasis on oluline poolte vahel uute kommunikatsioonikanalite avamine, poolte retoorika muutumine ning osapoolte vahelise dialoogi soodustamine. Christian P. Scherrer väidab, et rahumeelset kooseksisteerimist ja siseriiklikku etnilist tasakaalu on võimalik saavutada kasutades erinevaid võimujagamismudeleid 40. Seetõttu on läbirääkimiste faasi ülesandeks panna paika, millist võimujaotamise mudelit (võimu jagamine, konföderatsioon, föderatsioon, autonoomia, eraldumine, setsessioon, väljaastumine, eestkoste, protektoraat 41 ) hakatakse konflikti osapoolte poolt kasutama. Läbirääkimisfaasis kokkulepitud valitsemismudel peab mõlema osapoole heakskiidu saama, vastasel juhul säilib oht, et konflikt eskaleerub taas. Täideviimisfaas Täideviimisfaasis tuleb hakata läbirääkimiste faasis kokkulepitut ellu viima. Seega on täideviimisfaasi oluliseks tegevuseks osapoole poliitilise staatuse kinnitamine ja vastava seadusandluse vastuvõtmine. Täideviimisfaasi alguses või jooksul vahetuvad tavaliselt riigi liidrid, seetõttu on vajalik järjepidevus, st. uued liidrid ei tohi varasemate liidrite poolt kokkulepitut tühistada või omavoliliselt rahulepingut muuta. Konsolideerumisfaas Scherrer, Christian, P. (1999), lk. 168 Lund, Michael, S. (1996), lk

20 Konsolideerumisfaasi eesmärgiks on uue poliitilise süsteemi ja võimu jagamismudeli juurutamine ja uute võimukonfliktide vältimine. Konfliktis oleva riigi struktuuride sees tekkinud tingimusi peetakse parimaks struktuurseks konfliktiennetusmeetodiks Julgeolekuga seonduvad poliitikad Konfliktijärgse riigi valitsuse julgeoleku suunalise poliitika alla saab koondada need sammud, mis astutakse turvatunde taastamiseks ja negatiivse rahu loomiseks riigis."kui tugev poliitiline tahe, efektiivne sõjalise korra tagamine ja piisavad majanduslikud ressursid ühtivad, on hea võimalus edukale üleminekule sõjaliselt majanduselt rahumeelsele ühiskonnale 43 " Riigi julgeoleku saavutamisel on abiks õigusi kaitsevad seadused, autonoomia, integreeritud julgeoleku üksused, positiivne tegevus 44. Julgeolekuga seonduvate poliitikate alla kuulub ka põgenikepoliitika. Läbirääkimiste faas Riigi sise- ja välisjulgeoleku taastamine peale relvastatud separatistlikku sisekonflikti on üks esimestest ja olulisematest tegevustest. Julgeolekuprobleemidega peaks hakkama tegelema koheselt peale vaherahu sõlmimist ja läbirääkimisprotsessi algust. Riigi sisese stabiilsuse taastamine võtab aega, kuna uut, ühtset, sõjaväge ja funktsioneerivat politseid on võimatu üles ehitada paari päevaga. Tegelik poolte vaheline leppimine peale relvastatud konflikti võib mitu generatsiooni aega võtta. See on üheks põhjuseks, miks peaks julgeolekuga seonduvad küsimused juba läbirääkimiste alguses päevakorrale tulema. 42 Scherrer, Christian, P. (1999), lk "Where strong political will, effective military enforcement capacity, and sufficient economic resources converge, the transition from a war economy to a peaceful society has a fair chance to succeed.", (autori tõlge), Salomons, Dirk (2005), Security: An Absolute Prerequisite, Junne, Gerd; Verkoren, Willemijn (Eds.), Postconflict Development. Meeting New Challenges, Lynne Rienner Publishers, Inc., Boulder, London, lk Kriesberg, Louis (2004), lk

21 Täideviimisfaas Konfliktijärgses faasis oleva riigi julgeoleku taastamiseks on vajalik edukas DDR-i poliitika (disarmement, demobilisation, reintegration desarmeerimine, demobiliseerimine ja reintegreerimine). DDR koosneb enamasti järgnevast: relvastuse kogumisest ja hävitamisest või registreerimisest ja litsentseerimisest, kindla lahinguvarustuse defineerimisest ja loomisest, militaarsete piirkondade julgeoleku tagamisest ja uute infrastruktuuride loomisest, riigi sisejulgeoleku toetamisest ja kontrolli üleandmisest politseijõududele ja tsiviilametnikele 45. DDR poliitika õnnestumiseks on vajalik, et rahule ja lepitamisele saavutataks riigis nii poliitiline kui ka avalik toetus. Endiste võitlejate argiellu kaasamiseks on vajalik koostada reintegreerimiskavad, mis näitaks, kuidas saaks endiseid võitlejaid uue armee loomisesse kaasata või tsiviilellu tagasi suunata. Kindlasti peavad kavas kirjas olema ka erigruppide (nais- ja lapssõdurid, sõjainvaliidid jne.) vajadused ja õigused. DDR poliitika elluviimisele aitavad kaasa ka teised konfliktijärgsed tegevused: linnade taastamine ja ülesehitamine, elanikkonna registreerimine ja neile dokumentide väljastamine, toidu, vee ja sanitaarteenuste tagamine, perekondade toetamine, elanikkonna psühholoogiline toetamine, riigi majanduse ülesehitamine, tervishoiuteenuste tagamine ja epideemiate vältimine, HIV/AIDS kontrolli läbiviimine, relvade kogumise programmid jne 46. Konsolideerumisfaas Konsolideerumisfaasiks peaks konfliktis olnud riigi julgeolek täielikult taastatud olema. Loodud on ühine sõjavägi, mille üle omab legitiimset monopoli riik. DDR-i poliitika on lõpule jõudmas, endised võitlejad on uude armeesse või tsiviilellu tagasi suunatud ja liigne relvastus on elanike käest kokku korjatud, uutesse struktuuridesse ümber Salomons, Dirk (2005), lk. 29 Ibid., lk

22 suunatud või hävitatud. Seaduserikkumiste uurimine ja nende eest karistamine on antud üle politseile ja kohtusüsteemile Õiguse, legitiimsuse ja demokraatiaga seonduvad poliitikad Valitsuse õiguse, legitiimsuse ja demokraatiaga seonduvad poliitikad konflikti lahendamiseks sisaldavad endas valdkondi, mis on seotud tunnustamise, ametliku vabandamise, kahjude korvamise, demokraatlike struktuuride arendamise, õigusriigi rajamise ja inimõiguste kaitsega. Läbirääkimiste faas Läbirääkimiste faasi alguses on oluline, et pooled tunnustaksid teineteist kui legitiimseid läbirääkimispartnereid. Läbirääkimiste faasis pannakse paika edasise konflikti järgse arengu õiguslikud tingimused. Poolte vaheliste läbirääkimiste otsustatakse ka millist poliitikat hakatakse rakendatakse endiste võitlejate suhtes ja kuidas ja kas toimub reparatsioonide maksmine. Täideviimisfaas Relvastatud konflikti sattunud riigi edasine eksisteerimine peale relvastatud võitluse lõppu, sõltub riigi õigusnormide tugevusest. Õigusriik eksisteerib kui nii elanikud ja valitsejad austavad seaduseid, mis juhivad riigi igapäevaelu. Õigusriigi tekkimiseks ei piisa vaid riigi kohtusüsteemi taastamisest, vaid riigi kogu seadusandlus tuleb demokraatlike normidega kooskõlla viia Plunkett, Mark (2005), Reestablishing the Rule of Law, Junne, Gerd; Verkoren, Willemijn (Eds.), Postconflict Development. Meeting New Challenges, Lynne Rienner Publishers, Inc., Boluder, London, lk

23 Seetõttu on õigusriigi ja erinevate elanikkonnagruppide vaheliste suhete taastamiseks vajalikud järgmised tegevused: tegevus tõe suunas: lepituskomisjonid, kultuurikoostöö, meedia, õppematerjalid, stipendiumid, uuringud, ebameeldivuste tekitamiste vältimine 48 ; tegevus õiguse suunas: kohtuprotsessid, karistused, kahjude korvamine, erapooletus 49, tegevus hoolimise suunas: tunnustamine, ametlik vabandus, dialoog erinevate gruppide vahel, andestamine, meediapildid 50 Konsolideerumisfaas Konsolideerumisfaasiks peaks riigi õigussüsteem ja erinevate ühiskonnagruppide vahelised suhted olema taastatud. Konsolideerumisfaasis on oluline demokraatlike protsesside järjepidevus. Demokraatlike väärtuste propageerimine ning demokraatlike struktuuride rajamine riigis aitavad vastuolulisustele konstruktiivsete lahenduste leidmist, ilma et selleks peaks kasutama destruktiivseid vahendeid Majanduse arenguga seonduvad poliitikad Konfliktide lahendamise ja riigi valitsuse järgneva poliitika juures on oluline tegeleda riigi majanduse taastamise ja arendamisega. Konflikti lahendamise juures olulisteks majandusega seonduvateks poliitikateks on peamiste infrastruktuuride ülesehitamine, majanduslik integratsioon, kaubanduse soodustamine, majandusreformid jne. Riigi funktsioneerimiseks vajalike infrastruktuuride hulka kuuluvad esmajoones: veevarustus, kanalisatsioon, reoveepuhastus, jäätmekäitlus, elektrivarustus, kütusega varustamine, maanteed, raudteed, sadamad, lennujaamad, telekommunikatsiooni süsteemid, meditsiiniteenused, haridusteenused ja administratiivteenused Kriesberg, Louis (2004), lk. 98 Ibid., lk. 100 Ibid., lk. 103 Brown, Richard, H. (2005), Recontstructing Infrastructure, Junne, Gerd; Verkoren, Willemijn (Eds.), Postconflict Development. Meeting New Challenges, Lynne Rienner Publishers, Inc., Boulder, London, lk

24 Läbirääkimiste faas Läbirääkimiste faasi käigus tuleb tühistada varasemad majandussanktsioonid ning paika panna ka ühised edasise majandusarengu tingimused. Oluline on alustada infrastruktuuride taastamist, milleks on vajalik, et juba arengu- ja rahuplaanide koostamisel arvestataks riigi tehnoloogilise taseme ja võimalike ressurssidega 52. Täideviimisfaas Infrastruktuuride vähesus võib takistada rahumeelse kooseksisteerimise võimaluste loomist. Infrastruktuuride taastamisel on vaja arvestada sellega, et sõda on lisaks infrastruktuuridele ja elukeskkonnale hävitanud ka ühiskonna sotsiaalsed, poliitilised ja kultuurilised struktuurid 53. Seetõttu on täideviimisfaasi käigus on oluline tegeleda infrastruktuuride taastamisega organiseeritud vormis ja koostöös teiste struktuuride arendamisega, sellesse tegevusse peaks kaasama kohalikke eksperte ja kohalikku tööjõudu. Tegevuse käigus peaks toimuma võimalike keskkonnamõjude hindamine. 54 Täideviimisfaasi oluliseks tegevuseks on ka salakaubaveo ja korruptsiooniga võitlemine, taoline tegevus aitab kaasa riigi majandusele alternatiivse majanduse likvideerimisega. Salakaubaveo ja korruptsiooni vähendamiseks on vajalik luua uusi töökohti ning parandada elanikkonna elutingimusi. Samuti tuleks alustada ka varem riikliku kontrolli all olnud majandusstruktuuride erastamisega. Arvatakse, et erastamine aitab kaasa majanduse depolitiseerimisele Ibid., lk. 104 Ibid., lk Ibid., lk Kamphuis, Bertine (2005), Economic Policy for Building Peace, Junne, Gerd; Verkoren, Willemijn (Eds.), Postconflict Development. Meeting New Challenges, Lynne Rienner Publishers, Inc., Boluder, London, lk

25 Konsolideerumisfaas Konsolideerumisfaasiks peaks riigi majandus ja infrastruktuurid olema taastatud ning peaks tagama majandustegevuseks võrdsed võimalused kõigile ühiskonnagruppidele. Varasemate konfliktipiirkondade ja konfliktidest puutumata jäänud piirkondade areng on tasakaalustunud. Riigi üldine elatustase on tõusnud, salakaubavedu ja korruptsioon kas likvideeritud või tunduvalt vähenenud Ühiskonna ja sotsiaalse arenguga seonduvad poliitikad Valitsuse konflikti lahendamise ühiskonna ja sotsiaalse arenguga seonduvad poliitikad peaks sisaldama erinevaid koostööprojekte, lepitamiskomisjonide loomist, mitmesuguseid reforme ja edukat põgenikepoliitikat. Läbirääkimiste faas Läbirääkimiste faasis on oluline, et konflikti osapooled tunnustaksid üksteist kui võrdväärseid läbirääkimispartnereid. Teineteise tunnustamine on osaks edasisest rehumaniseerimisprotsessist, seega on vajalik alustada ühiste arusaamade väljakujundamise ja teise osapoole identiteedi tunnustamisega. 56 Täideviimisfaas Täideviimisfaasis on oluline luua tingimused, mis soodustavad erinevate gruppide kooseksisteerimist integratsiooni ja võrdsete võimaluste loomise teel. Kõrge integreeritusastme saavutamisel on grupid omavahel tihedalt seotud, isegi läbipõimunud, erinevate gruppide liikmed jagavad vähemalt osaliselt sama kultuuri ning riigis on loodud ühised institutsioonid. 57. Erinevate gruppide rahumeelne kooseksisteerimine on mõjutatud ka riigi demograafilisest arengust, majanduse, kultuuri Kriesberg, Louis (2004), lk Kriesberg, Louis (2001), lk

26 ja poliitilistest arengutest, riigis domineerivatest ideoloogiatest ja väärtustest, valitsejate legitiimsusest, võimujaotusest, st. tingimustest mis võivad aja möödudes muutuda ja nii ka erinevate gruppide kooseksisteerimisele olulist mõju avaldada 58. Konflikti järgse ülesehitustöö käigus tuleb arvestada vähemusrahvuste vajadustega ning soodustada gruppide vahelisi sidemeid ressursside õiglase jaotamise abil 59 Oluline on meeles pidada, et kultuurilised ja etnilised erinevused rikastavad ühiskonda niikaua kui neid ei hakata politiseerima 60. Täideviimisfaasi üheks oluliseks osaks on teise osapoole rehumaniseerimine, mis aitab kaasa identiteedi taastootmisele aidates nii kaasa uue, jagatud identiteedi tekkimisele, näiteks on üheks lepitamist soodustavaks faktoriks erinevate gruppide külade- ja perekonnatasandil kohtumised, mis aitavad rehumaniseerimisele sageli tõhusamalt kaasa kui riiklikud lepitamisprojektid ja - tseremooniad 61. Haridusreformil on konfliktijärgses ühiskonnas spetsiifiline ülesanne, kuna haridus on tugevalt seotud mitmete konflikti algpõhjustega: identiteedi, keele, kultuuri, ühiskonna ja poliitilisele võimule juurdepääsuga jne. 62 Haridusreformi edukuse määrab see, millist või milliseid keeli hakatakse haridussüsteemis kasutama, edukas haridusreform peaks kindlasti sisaldama õigust emakeelsele haridusele, seega peaks konfliktijärgne haridussüsteem olema mitmekeelne. 63 Konsolideerumisfaas Konsolideerumisfaasiks on vajalik eelkõige välja töötada sellised riiklikud, sotsiaalsed ja ühiskondlikud struktuurid, mis annavad võimaluse erinevate gruppide kaasamiseks poliitilisse protsessi ja ühiskonnaellu. Taolised struktuurid annaksid võimaluse Ibid., lk. 54, 57 Leatherman, Jeanie (1999), lk Scherrer, Christian, P. (1999), lk. 166 Schirch, Lisa (2001), lk Degu, Asres Wondem (2005), lk. 129 Ibid., lk

27 võimalikke vastuolulisusi lahendada rahumeelsete meetmete abil ja seeläbi vältida uute relvastatud konfliktide tekkimist. Järgnevalt tulevad vaatluse alla Gruusia konfliktid ja Gruusia valitsuse poliitikad siseriiklike separatistlike konfliktide lahendamiseks. Gruusia valitsuse poliitikaid vaadeldakse vastavalt eelpool koostatud siirderiigi ideaalse poliitika mudelile. 27

28 2. GRUUSIA KONFLIKTID Käesolevas töös lähtutakse Gruusia kahest separatistlikust külmutatud konfliktist: Abhaasia (alates 1989, relvastatud konflikt ) ja Lõuna-Osseetia (alates 1989, relvastatud konflikt 1992 ja 2004), neid konflikte ei ole tänaseni lahendatud. Gruusia valitsuse poliitikat konfliktide lahendamise suunas hinnatakse eelnevalt koostatud ideaalmudeli tingimuste abil. Mudeli kõik indikaatorid kasutusele ei tule, vaid Gruusia poliitikatest hinnatakse neid, mis nende kahe konflikti puhul olulisimad on. Gruusia keskvalitsus ei ole taasiseseisvumisest (1991) alates suutnud kontrollida kõiki riigi piiridesse kuuluvaid territooriume. Gruusias on toimunud kaks relvastatud siseriiklikku separatistlikku territoriaalkonflikti Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, mis ei ole tänaseni lahendust leidnud. Suuremat autonoomiat on taotlenud ka kolmas piirkond Adžaaria, kuid Adžaaria ei ole kunagi otseselt soovinud Gruusiast eralduda ning ühendati aasta kevadel Gruusia keskvalitsusega rahumeelselt. Lisaks eelpoolnimetatud piirkondadele on Gruusias ka kaks regiooni, Javakheti ja Kvemo Kartli, kus rahvusvaheliste ekspertide hinnangul relvastatud konflikti esilekerkimine ei ole välistatud 64. Käesolevas töös Adžaaria, Javakheti ja Kvemo Kartli problemaatikat ei käsitleta, vaid keskendutakse Abhaasia ja Lõuna-Osseetia temaatikale. Gruusia keskvalitsuse poliitikad nende konfliktide suunas on olnud erinevad. Lõuna- Osseetia konflikt on pälvinud keskvalitsuse poolt suuremat tähelepanu kui Abhaasia konfliktiga tegelemine, kuid just see konflikt taaseskaleerus aasta suvel. Alates aastast on Gruusia riigi territooriumil läbi viidud rahvuslikku poliitikat, mis osaliselt saigi edasiste relvastatud konfliktide peapõhjuseks. Näiteks oli aasta parlamendis minoriteetide esindatus pea olematu ning riigis valitses arusaam, et 64 Cornell, Svante, E. (2002), The South Caucasus. A Regional Overview and Conflict Assessment, SIDA, Cornell Caspian Consulting, Stockholm, lk

29 etnilised vähemused ei tohiks omada grusiinidega sama staatust *, samuti oli aasta kodakondsusseadus diskrimineeriv 65. Gruusia rahuvslikult meelestatud poliitika on küll aastate jooksul vähenenud, kuid selle tõttu tekkinud relvastatud separatistlikud konfliktid on tänaseni lahendamata. Gruusias on taasiseseisvusperioodil (alates 1991) olnud kaks riigipööret (jaanuar 1992 ja november 2003) ning võimul on olnud kaks autoritaarsete kalduvustega liidrit, tänase (st. kolmanda) liidri olemus on seni veel täielikult teadmata, kuigi ka tema esimeseks tegevuseks peale presidendiks saamist oli presidendivõimu tugevdamine 66. Gruusia rahvusliku poliitika tugevnemine iseseisvuse alguses oli nii Lõuna-Osseetias kui ka Abhaasias tekkinud separatistliku meelestatuse peapõhjuseks. Liidrite järjepidevuse puudumisega kaasnenud vastuolulisusi täis poliitika on põhjustanud konfliktide külmutamise ja muutnud nende lahendamise problemaatiliseks. Peale Gruusia aasta novembri võimuvahetust on märgata, et võimaluste otsimine Lõuna-Osseetia ja Abhaasia konflikti lahendamise suunal on elavnenud. 2.1 Lõuna-Osseetia konflikt Lõuna-Ossetia konflikti juured ulatuvad Nõukogude Liidu perioodi, esimesed tolleaegsest keelepoliitikast tulenenud rahutused toimusid juba aastal aasta suveks olukord halvenes ja sama aasta detsembris kuulutas Lõuna-Osseetia end autonoomseks oblastiks. Relvastatud konflikt sai alguse aasta jaanuaris kui Gruusia väed sisenesid piirkonna pealinna. Tskhinvalisse. Esimene relvastatud konflikti * Samas märgib Chia Nodia artiklis: Political Turmoil in Georgia and the Ethnic Policies of Zviad Gamsakhurdia (1996), lk. 82, et hoolimata rahvuslusest ei piiratud Gruusias vähemusrahvuste kultuurilisi õigusi. Jones, Stephen, F. (1993), Georgia: a failed democratic transition, Bremmer, Ian; Taras, Ray (Eds.), Nations and Politics in the Soviet sucessor states, Cambridge University Press, lk Freizer, Sabine (2004), Georgia's constitutional amendments: a setback for democratization?, Central Asia Caucasus Analyst,