Tallinna Reaalkool Eesti noorte naiskolmikhüppajate kehaliste võimete analüüs Uurimistöö Laura Johanna Mettis 11.c klass Juhendaja Katrin Kuusk Tallin

Väljavõte

1 Tallinna Reaalkool Eesti noorte naiskolmikhüppajate kehaliste võimete analüüs Uurimistöö Laura Johanna Mettis 11.c klass Juhendaja Katrin Kuusk Tallinn 2014

2 Sisukord Sissejuhatus Ülevaade kolmikhüppest Kolmikhüppe ajalugu Naiste kolmikhüpe Eestis Kolmikhüppe tehnika Hoojooksufaas Hopifaas Sammufaas Hüppefaas Kolmikhüppaja Kolmikhüppaja tüpoloogia Kolmikhüppajaks kujunemine Kolmikhüppaja võimed ja nende arendamine Sportlik meisterlikkus Sprindivõime arendamine Hüppevõime täiustamine Jõualaste võimete arendamine... 15

3 1.5 Kolmikhüppaja treeninguprotsess Sporditreeningu periodiseerimine Üldkehaline ettevalmistus Erialane kehaline ettevalmistus Tehniline ettevalmistus Võistlusalane ettevalmistus Psühholoogiline ettevalmistus Koormus, puhkus ja taastumine sportliku vormi saavutamisel Kehaliste võimete analüüs Metoodika Üldine katse kirjeldus Katsemeetodite kirjeldus Katsealuste analüüs Kristel Metsla Janne Liiker Kristiina Pärn Laura Maasik Valeria Radajeva Zarina Netšiporuk Veera Murõtševa... 39

4 2.2.8 Vladislava Oleinik Kokkuvõte Kasutatud kirjandus Lisa 1 Kontrollharjutuste mudelväärtused ja nende vastavus võistlustulemustele naiste kolmikhüppes Lisa 2 Eesti kõigi aegade edetabel naiste kolmikhüppes Lisa 3 Naiskolmikhüppaja treeninguprotsess treener Liivi Eeriku näitel Resümee Abstract... 55

5 Sissejuhatus Spordi populaarsus kasvab tänapäeval jõudsalt seoses tervislike eluviiside laiema teadvustamisega maailmas. Paljud noorsportlased soovivad jõuda tipptasemele ning saavutada maailmaklassis kõrgeid tulemusi. Suurepäraste soorituste eelduseks on eri maade teadlaste ja treenerite koostööl põhinevad uuringud sportlaste võimekuse parandamiseks ning ettevalmistusperioodi efektiivsemaks muutmiseks. Tänapäeval on tippsportlaste tulemuste taga terve meeskond, kelle ülesandeks on koostada strateegiline treeningplaan, millega tagada organismis toimunud muutuste säilimine ja pidev areng ning teostada perioodilisi tervisekontrolle. Eestis on kergejõustik väga populaarne, eriti just koolinoorte hulgas. Eesti Kergejõustikuliidu eesmärk on motiveerida noori liikuma ning kasvatada nende seast meistersportlasi, kes esindaksid riiki edukalt rahvusvahelistel võistlustel. Mõned aastad tagasi pälvisid meedia tähelepanu noorteklassis väga häid tulemusi näidanud, kuid hiljem siiski vigastuste tõttu sundusliku pausi tegema pidanud naiskolmikhüppajad. Eesti rekord sellel alal on püsinud muutumatuna aastast, see tähendab üle seitsme aasta. Paljude tagasilöökide tõttu kolmikhüppes tõusis päevakorda treeningmeetodite efektiivsus ning vastavus sportlaste tegelikele võimetele. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on hinnata Eesti noorte naiskolmikhüppajate kehalist võimekust ning selle põhjal välja selgitada sportlaste nõrgad küljed. Uurimistöö hüpotees on, et Eesti noorte naiskolmikhüppajate kehalised võimed ei ole piisavalt mitmekülgselt arenenud, et jõuda maailmas tippkonkurentsi. Autori eesmärk on katsete tulemuste põhjal anda tagasisidet sportlaste treeneritele nende õpilaste kehaliste võimete hetkeolukorra kohta ja võrrelda Eesti kolmikhüppajate sooritusi Venemaal koostatud mudelväärtustega. Käesolev töö sobib abivahendiks ka teistele treeneritele, kelle õpilased tegelevad kolmikhüppega. Lisaks võib uurimus rakendust leida iseseisvalt treenivate sportlaste hulgas. Töö koosneb kahest osast. Teoreetilises osas antakse lühike ülevaade kolmikhüppe ajaloost nii maailmas kui ka Eestis, käsitletakse hüppetehnikat, kolmikhüppaja tüpoloogiat ning

6 kehalisi võimeid ja nende arendamist, lisaks tutvustatakse tippsportlase treeningprotsessi ülesehitust. Uurimuslikus osas kasutatakse Venemaal välja töötatud statistilisel analüüsil põhinevaid kontrollharjutuste mudelväärtusi, et nende põhjal hinnata Eesti noorte naiskolmikhüppajate kehalist võimekust ning seost isikliku rekordiga kolmikhüppes. Uuritava grupi moodustavad kaheksa Eesti naiskolmikhüppajat, kellest kuus on juba või aastal näidanud Eestis kümne parima hulka kuuluvaid tulemusi ning kaks nooremat sportlast, kellel on potentsiaali sel alal tipptasemele jõudmiseks. Sportlased kuuluvad Audentese Spordikooli ja Nõmme Kergejõustikuklubisse. Uurimistöö koostamisel on suureks abiks olnud minu juhendaja Katrin Kuusk. 6

7 1. Ülevaade kolmikhüppest 1.1 Kolmikhüppe ajalugu Kolmikhüpe on kõige vanem hüppeala. Teadaolevalt esimesed hüppevõistlused toimusid viievõistluse käigus XVIII olümpiamängudel 708. aastal ekr. Arvatakse, et võistlejad sooritasid lühikese hoo pealt halteere käes hoides viiekordse sammhüppe. Mitmikhüpe lõppes nagu tänapäevalgi maandumisega kasti. Antiikolümpiamängudest on säilinud kaks tulemust koguni üle 16 meetri. (Krejer 1982: 3,4) Meeste kolmikhüpe oli kavas ka esimestel nüüdisaegsetel olümpiamängudel, aastal 1896, kui kavas olnud meeste kolmikhüppe võidutulemuseks mõõdeti 13,71 meetrit (Ibid.: 5). Londonis toimunud olümpiamängudel aastal saavutas esikoha Christian Taylor tulemusega 17,82 meetrit (London 2012 Athletics...: 2012). Maailmarekord meeste kolmikhüppes on inglase, Jonathan Edwardsi nimel 18,29 meetrit, mille ta hüppas aastal (IAAF Athletics kodulehekülg). Naiste kolmikhüpe jõudis olümpiamängude kavasse alles aastal. Esimene olümpiavõitja oli ukrainlanna Inessa Kravets, kelle tulemuseks mõõdeti 15,33 meetrit. (Atlanta 1996 Athletics) Kravets hoiab enda nimel ka naiste kolmikhüppe maailmarekordit 15,50 meetrit, mille hüppas aastal Rootsis. Möödunud aasta seisuga on maailma parim naiskolmikhüppaja Olha Saladuha, kelle tulemuseks jäi sisehooajal hüpatud 14,88 meetrit. (IAAF Athletics kodulehekülg) Naiste kolmikhüpe Eestis Esimesed ametlikud andmed Eesti naiskolmikhüppajate tulemustest pärinevad aastast 1991, mil alistati 11 meetri piir. Aastatel domineerisid kolmikhüppes Marika Raiski ja Anna Burunova, hüpates kaugemale kui 12,50 meetrit. Eesti rekord paranes järgnevalt tänu Virge Naerisele, kes hüppas aastal lausa 14,19 meetrit. (Eesti rekordi areng...: 2006) 7

8 Praegu asub Virge Naerise tulemus Eesti kõigi aegade naiste kolmikhüppe edetabelis teisel kohal, sest aastal hüppas Kaire Leibak Pekingis toimunud juunioride maailmameistrivõistlustel 14,43 meetrit, saavutades 1. koha (ESBL 2014 s.v. Leibak, Kaire). Hetkel hoiab Eesti parima naiskolmikhüppaja tiitlit Liane Pintsaar, kes tuli aastal nii sise- kui välishooajal Eesti meistriks, parimaks tulemuseks jäi suvel hüpatud 13,17 meetrit. Tema isiklik rekord on aastal sooritatud 13,89 meetrit. (ESBL 2013 s.v. Pintsaar, Liane) Möödunud aastal hüppasid üle 12 meetri veel kaheksa Eesti naissportlast (EKJL kodulehekülg). 1.2 Kolmikhüppe tehnika Kolmikhüpe koosneb järgmistest faasidest: hoojooks, kolm üksteisele järgnevat hüpet ja maandumine kasti. Reeglite kohaselt peab sportlane sooritama kaks esimest hüpet tõukejalaga, viimane hüpe toimub aga teise jalaga. Katse ei loe, kui hoojalg riivab kahe esimese äratõuke ajal maad. Hüppetehnikas on kõige olulisem hoojooksul kogutud kiiruse maksimaalne säilitamine hüppefaaside jooksul. (Kalam et al. 1969: 209,210) Hoojooksufaas Kolmikhüppe hoojooksu peamine eemärk on maksimaalse kiiruse saavutamine, milleks vajab sportlane vastavalt kvalifikatsioonile 10 kuni 20 sammu (Müller et al. 2006: 43). Hoojooksu pikkus sõltub kolmikhüppaja ettevalmistusest ning paigalt või käigult kiirendusvõimest, aga ka võistlustingimustest (ilmastikuolud ja raja kattematerjal). Enne võistluskatset peab sportlane keskenduma ja end õigesti häälestama, vaid siis tagatakse stabiilne jooksurütm ja edukas sooritus. (Krejer 1982: 18, 19) Kolmikhüppaja võib hoojooksu alustada küürus asendist või keharaskuse ülekandumise tehnikat kasutades. Küürus asendis langeb sportlase keharaskus eesmisele jalale, mille asetab sportlane maha nii, et põlv on pöiast veidi eespool. Hüppaja puusad peaksid olema ühel joonel õlgadega, mis on suunatud eesmise põlve poole maha. Sellest asendist ei ole sportlasel võimalik näha pakku ega maandumiskasti, samas on selliselt alustatud hoojooks väga jõuline. Teise variandi puhul on kehaasend püstine, sportlane kallutab raskuse kõigepealt tagumisele jalale, seejärel esimesele tagasi. Sel ajal, kui keharaskus koondub eesmisele jalale, liigub sportlase ülakeha ette ning ta alustab kasti suunas hoojooksu. (Triple Jump Technique) 8

9 Hoojooksu alguses on sportlase eesmärk kiiruse kogumine, mida aitab saavutada jõuline pikk samm. Keha asend muutub selles faasis järk-järgult püstisemaks nii, et hüppaja pilk oleks suunatud otse äratõukepakule. Hoojooksu keskosas suurendab sportlane ühtlaselt kiirust, mis saavutab maksimumi äratõukemomendiks. Samas ei tohi enne pakule jõudmist saavutatud kiirus olla liialt suur, sel juhul ei pruugi tõuge olla maksimaalne ning sportlane võib kaotada kontrolli tehnika üle. Viimaste sammudega tagab kolmikhüppaja keha püstise asendi ning pöia mahalöömine muutub aktiivsemaks. Nüüd peab hüppaja pilk olema suunatud otse ette, mitte enam pakule. (Triple Jump Technique) Hopifaas Hopifaas moodustab umbes 35% soorituse kogupikkusest. Selle eesmärk on kiiruse kadu minimeerides võimalikult madala trajektooriga pika hüppe sooritamine otse ette. (Müller et al. 2006: 43) Maksimaalse äratõuke sooritamiseks peab sportlane tõukejala asetama pakule täistallale täpselt keha massikeskme alla. Hüppaja ei tohiks enne pakuga kontakti kaotada, kui tõukejalg on põlvest sirgeks lükatud ning põlv säärejoonest veidi eespool. (Triple Jump Technique) Sellest asendist rebib sportlane hoojala reie üles horisontaalpinnani ning viib siis jala taha. Seejärel peab tõukejala tooma üles ning sirutama maandumiseks ette täistallale. Väga olulised hüppe ideaalseks sooritamiseks on ka käte liigutused, mis aitavad keha tasakaalus hoida ning õhus edasi viia. (Carr 2000: 168) (Vt joonis 1) Joonis 1. Hopifaas Allikas: Torop et al. 2012: 47 9

10 1.2.3 Sammufaas Sammufaas on kolmikhüppe kõige raskem, kuid tähtsaim osa, mille pikkus on peaaegu võrdne esimese hüppe pikkusega. Hüppaja paneb tõukejala pöia maha aktiivselt, suunaga allataha. Seejärel sirutab jala peaaegu taha sirgeks ning lükkab puusad ette. Hoojala reis liigub üles, pisut kõrgemale horisontaalasendist. Sammasend on seda efektiivsem, mida aktiivsemalt kasutab hüppaja mõlemaid käsi hoo juurde andmiseks. Pärast õhulendu sammasendis, viib sportlane hoojala aktiivselt ette-alla viimaseks hüppeks. (Müller et al. 2006: 44) (Vt joonis 2) Joonis 2. Sammufaas Allikas: Torop et al. 2012: Hüppefaas Hüppefaasis on sportlase eesmärk sooritada võimas ja pikk äratõuge ning maanduda võimalikult kaugele kasti. Selle jaoks peab hüppaja hoojala pöia särtsakalt maha panema ja äratõukel jalga maksimaalselt sirutama. Väga palju annavad viimase hüppe pikkusele juurde käed, mille üheaegne liikumine aitab kehal stabiilselt otse liikuda. Tippsportlased kasutavad õhulennul samm- või sirutehnikat, viies jalad maandumisel võimalikult kaugele ette. (Ibid.: 44) (Vt joonis 3) 10

11 Joonis 3. Hüppefaas Allikas: Torop et al. 2012: Kolmikhüppaja Kolmikhüppaja tüpoloogia Maailmas on väga erinevaid tippkolmikhüppajaid: nii kergeid, pikkade jalgadega kui ka lühikesi sportlasi (Kalam et al. 1969: 209). Ideaalne kolmikhüppaja on universaal, kes on nii hüppaja, sprinter kui ka tõstja. Kolmikhüppe resultaat sõltub kerelihaste suutlikkusest hoojooksul kogutud kiiruselt taluda äratõukel tekkivat ülekoormust, mis on ligi kuus korda suurem hüppaja kehakaalust. Isegi siis, kui sportlasel on suurepärane tehnika, kuid puudub jooksukiirus, jalgade tugevus ja painduvus ning liigutuslik koordinatsioon, pole tal lootust jõuda maailma tippkonkurentsi. (Krejer 1982: 13, 17) Paraku ei ole kõigi kolmikhüppajate võimed võrdselt arenenud, seetõttu võib üks hästi arenenud omadus teist, vähem arenenud omadust kompenseerida. Hüppajate jaotus sportliku tüpoloogia alusel võimaldabki välja selgitada nende kompleksse ettevalmistuse puudused ning seeläbi treeninguid efektiivsemaks muuta. Maailmas ei leidu kolmikhüppajat, kes oleks universaal, kuid siiski saavutavad erinevate sportlike eelduste ja võimetega sportlased suurepäraseid tulemusi. (Ibid.: 14) 11

12 1.3.2 Kolmikhüppajaks kujunemine Tipptulemuste saavutamiseks kolmikhüppes on vaja läbida mitmekülgne kehaline baasettevalmistus. Noorsportlastel ei ole tulevikuperspektiivis kasulik spetsialiseeruda enne 15. eluaastat, edu tagab laste ja juunioride klassis omandatud spordivilumus. Kõigi kolmikhüppajate arengutee koosneb kahest treeningu etapist, milleks on üld- ja spetsiaalettevalmistus. (Loko 2008: 130) Üldettevalmistav etapp on noorsportlase eduka arengu tagamisel väga oluline, see koosneb alg- ja esialgsest baasettevalmistusest. Algettevalmistuse etapil toimub lapse igakülgne kehaline arendamine, tähelepanu pööratakse ka tervise tugevdamisele. Treeningutel ei tohi rakendada suurt vaimset ja füüsilist pinget nõudvaid harjutusi, enim kasutatakse huvitavaid liikumismänge. Sel ajal luuakse mitmekülgne tehniline põhi, mis on vajalik tulevikus keerukamate kehaliste harjutuste omandamiseks. Esialgsel baasettevalmistusel jätkub organismi mitmekülgne kehaline ettevalmistus. Lapsel avalduvad sportlikud võimed ja tekib huvi hüpete vastu, mistõttu toimub algselt kaugus-, hiljem ka kolmikhüppe tehnika omandamine. Enim tähelepanu pööratakse nii kiirusvõimete, osavuse ja koordinatsiooni kui ka painduvuse arendamisele. (Loko 2009: 14-15) Spetsiaalettevalmistav etapp jaguneb kaheks: spetsialiseerumine ja kõrgtulemuste saavutamine. Esialgne spetsialiseerumine algab 15. eluaastast, sel etapil omandab sportlane kolmikhüppe tehnika alused ning hakkab osa võtma võistlustest. Siiski kasutatakse ulatuslikult ka teiste spordialade harjutusi, et tagada sportlase võimalikult mitmekülgne kehaline areng. Selles vanuses planeeritakse sageli suhteliselt madala intensiivsusega suuremahulisi koormusi, mis loovad tugeva aeroobse põhja järjest kasvavateks treeningkoormusteks. Kolmikhüppe põhialaks valinud noor peaks aga vältima tugi- ja liikumisaparaadile liiga suurt koormust avaldavaid jõuharjutusi, et vähendada vigastuste tekkimise riski. Süvendatud spetsiaaltreeningu etapp kestab kuni 18. eluaastani, sel perioodil kasvab kindla suunitlusega ettevalmistuse maht, enim tähelepanu pööratakse just hüppajale vajalike lihasgruppide arendamisele. Sportlased täiustavad hüppetehnikat ning osalevad rohkem võistlustel. Suureneb treeningtunni kestus, tundide sagedus ning sooritatud harjutuste arv, samas peab mahu suurendamine toimuma vastavalt sportlase kehalisele arengule. (Loko 2008: ) 12

13 Kõrgtulemuste saavutamine kolmikhüppes algab 19. eluaastast, kuid parim vanus maailmaklassi kuuluvate tulemuste saavutamiseks naistel on aastat (Krejer 1982: 14-15). Sel etapil on põhirõhk spetsiaalettevalmistavatel harjutustel ning suureneb võistluspraktika ja psühholoogilise ettevalmistuse osatähtsus. Treeningmaht ning intensiivsus saavutavad sel etapil maksimaalse taseme, ettevalmistusperioodil sooritavad tippkolmikhüppajad nädalas isegi kuni 20 treeningtundi. Sportlike tipptulemuste saavutamisel on esmatähtis, et maksimaalse vastuvõtlikkuse periood ühtiks intensiivsete ning keerukate harjutuste treeningutel sooritamise ajaga. Nende perioodide ühtsus tagab tippkolmikhüppaja spordimeisterlikkuse maksimumtaseme ja hüppetehnika täiuslikkuse saavutamise. (Loko 2009: 15-16) 1.4 Kolmikhüppaja võimed ja nende arendamine Sportlik meisterlikkus Kolmikhüppes sõltub katse resultaat hüppaja kehalistest võimetest, psüühikast ning tehnilisest meisterlikkusest. Kolmikhüppaja peamised liigutuslikud võimed on kiirus, jõud ja vastupidavus, mis koos tagavad hoojooksul kiiruse maksimaalse arendamise ning plahvatuslikud hüpped. Õige suunitlusega treeningud loovad eeldused liigutuslike võimete arendamiseks ning seeläbi sportliku meisterlikkuse täiustamiseks. (Krejer 1982: 45-46, 60) Sportlik meisterlikkus on otseses sõltuvuses treeningmahust ja intensiivsusest, mille järkjärguline suurendamine tagab hüppaja võimekuse paranemise. Esmatähtis sportlike võimete arendamises on hüppaja korralik puhkamine ja taastumine. Treeningprotsessi olemus seisneb sportlase organismi kohanemises järjest kasvavate koormustega, mis sõltuvad hüppaja vanusest ja treenituse astmest. Lisaks on väga oluline, et treeningud tagaksid erinevate närvija lihastalitluse süsteemide pingutuse. Vähem treenitud kehalisi võimeid peab hüppaja arendama harjutuste sageduse ja mahu suurendamisega. Uute harjutuste rakendamine kavasse parandab samuti võimekust ning vilumust. Väga tähtis on säilitada keha õige asend ning puusa- ja põlveliigese paindenurgad vastavalt kolmikhüppe spetsiifikale. (Ibid.: 51-52, 60-61) Sprindivõime arendamine Tippkolmikhüppaja peab suutma hoojooksu lõpus saavutatud maksimaalselt kiiruselt sooritada äratõuke (Krejer 1982: 47). Tulevaste tippsportlaste puhul on ülioluline pöörata 13

14 tähelepanu kiirusvõimekuse arendamisele juba varajases nooruses, sest laste lihasnärviaparaat kohaneb kiirete liigutustega kõige paremini. Kiirusharjutuste kasutamine treeningkavas parandab lihaskoordinatsiooni, mille tulemusena paraneb lihaste töö efektiivsus. Sprindivõime sõltub töötavate lihaste jõuvõimekusest, seetõttu peab sportlane tähelepanu pöörama ka jõutreeningule. (Loko 2008: ) Kolmikhüppaja peab välja arendama õige sprinditehnika, mis tagab liigutuste ökonoomsuse ja parima resultaadi. Kiirusvõimekuse paranemine on aeglane ning nõuab kannatust. (Ibid.: 204) Sprindikiiruse ja kiirusliku vastupidavuse arendamisele aitavad kaasa treeningul erinevate lühikeste distantside ajale jooksmine. Enim kasutatakse lendlähtest 30 meetri kiirjooksu aja mõõtmist, sest distants on umbkaudu võrdne naiskolmikhüppajate hoojooksu pikkusega. Kiirusliku vastupidavuse säilitamiseks võistlusperioodil peab sportlane treeningutel läbima 150 m ja pikemaid lõike ühtlase kiirusega. Hoojooksu lõppkiiruse arendamiseks on vajalik harjutus, kus sportlane sooritab kiirenduse m lõikudel, suurendades sammusagedust viimasel 10 meetril. (Krejer 1982: 47, 63) Hüppevõime täiustamine Kolmikhüppe sooritamine pikalt hoojooksult (14-22 sammu) mõjutab suuresti sportlase lihasja närvisüsteemi, tekitades maksimaalse lihaspingutuse, mis on vajalik eduka äratõuke sooritamiseks. Maksimaalne põrutus hüppefaasidel on väga koormav kolmikhüppaja tugi- ja liikumisaparaadile. Koormuse talumiseks ning eduka hüppe sooritamiseks vajavad tippsportlased põhjalikku kehalist ettevalmistust ja head hüppevõimet. Hüppevõime arendamiseks peab sportlane sooritama liigutusi suure amplituudi ja madalate trajektooridega. Sealjuures peab harjutuste eesmärk olema hüppe pikkuse suurendamine minimaalse aja vältel äratõukekiirus ei tohi oluliselt väheneda. (Ibid.: 48, 63) Hüppevõime arendamine on tulemuse parandamisel esmaoluline, sest mida tugevamad on jalalihased, seda suurem on nende tõukejõud ning vastavalt sellele ka äratõugete kiirus ja hüpete kogupikkus. Hüppevõime arendamiseks peab sportlane sooritama treeningutel erinevaid hüppeharjutusi: Sammhüpped (jalalt jalale; 2 hüpet parema ja 2 vasaku jalaga) püstilähtest pingevaba lühikese hoojooksu järel, samal ajal kätega hoogu juurde andes; 14

15 Ühel ja samal jalal kordushüpped paigaltlähtest või lühikeselt hoojooksult, eesmärk sooritada võimalikult pikad hüpped nii paremal kui vasakul jalal; Viisik (viis järjestikust hüpet) tõukejalal (8-10 sammu hoolt); Jänesehüpped (sulghüpped kahel jalal) 3-4 korraga, eesmärk hüpetega võimalikult kaugele liikuda; Hoota kaugushüpe, eesmärk hüpata paigalseisult võimalikult kaugele kasti ning jalgade etteviimine; Hoota kolmikhüpe, eesmärk sooritada kõik kolm hüpet võrdse pikkusega ning suunaga madalalt kaugele, mitte liialt kõrgusesse, selleks vajalik pöia aktiivne maapinda kaapiv liigutus. Nii hoota kaugus- kui ka kolmikhüpet, samuti 8-10 sammu hoolt viisikut kasutatakse sportlaste testimiseks ettevalmistusperioodil, sest katsed annavad ülevaate sportlase jalgade plahvatusliku jõu suurusest. (Carr 2000: ) Edasijõudnud tugevamate jalalihastega kolmikhüppajad sooritavad treeningutel keerukamaid kombineeritud hüppeharjutusi: Sammhüpped üle erineva kõrguse ja vahekaugusega takistuste, eesmärk hüppaja motiveerimine oma võimeid proovile panema; Ühel jalal hüpped üle takistuste, eesmärk maanduda täistallale, põlvest veidi alla lasta, et muuta maandumine vetruvaks ning minimaliseerida põrutust; Hüpped kahel jalal üle madalate tõkete rea (ilma hetkeliste pausideta), eesmärk aktiivne pöia mahapanek; Hüpe kahel jalal võimlemiskastile, sealt alla ühele jalale ja kohe üles teisele kastile, nõuab palju jõudu ning suurt pingutust (hüppajale võib ümber panna raskusvöö või lisaraskused jalgade külge). (Ibid.: ) Jõualaste võimete arendamine Jõutreening on tippsportlaste kehalise ettevalmistuse üks tähtsaim osa, mis ühtlasi tagab spordimeisterlikkuse taseme tõusu. Treeningu tulemusel suureneb luukoes mineraalainete kontsentratsioon, seetõttu on vajalik, et jõualaste võimete arendamine oleks esindatud ka naissportlaste treeningkavas. Hiljutised uuringud näitavad, et mõõdukate jõukoormuste 15

16 kasutamine lastel puberteedieelsel perioodil parandab oluliselt lihasvõimekust. Samuti aitavad õigesti planeeritud harjutused vältida sporditraumasid, sest järkjärguline treeningkoormuse suurendamine tugevdab liigeseid ja kõõluseid. Jõutreening aitab sportlasel paremini taluda pinget nii treeningul kui ka võistlusolukorras. (Loko 2008: ) Igal sportlasel on individuaalne lihasjõu tase ning vajadused. Jõutreeningu planeerimisel peavad treener ja sportlane sellega arvestama, sest koormuse liialt järsk suurendamine ei ole alati parim lahendus. Jõutreeningutega alustamisel peab kõigepealt kindlaks tegema sportliku seisundi ning seejärel püstitama eesmärgid. Jõualaste harjutustega alustamise esimene etapp on kerelihaste tugevdamine, mis tagavad keha stabiilsuse. Treeningul on väga oluline harjutuste sooritamise järekord. Soovitav on ettevalmistaval perioodil teha rohkem mitmeliigeselisi (üldkehaliselt arendavaid) harjutusi, võistlushooaja lähenedes aga enam spetsiifilisi harjutusi. Seeriates sooritatakse harjutusi erineva kiirusega, mis sõltub närvilihaskoordinatsioonist, lihaskiudude tüübist ja ainevahetusest. Harjutusi muudab aeglaseks kasutatavate raskuse suurendamine, see arendab jõudu, keskmise kiirusega sooritused tagavad võimsuse kasvu. Suurte raskuste kasutamine jõutreeningul vähendab kolmikhüppajale vajalikku plahvatuslikku jõudu, seetõttu peab säilitama ettevalmistusperioodil treeningkavas ka võimsuse. (Ibid.: 178, 180, ) 1.5 Kolmikhüppaja treeningprotsess Sporditreeningu periodiseerimine Treeningprotsess kui tervik koosneb selle üksikute komponentide planeerimisest, praktilisest teostusest ja kontrollist (Loko 2007: 18). Sportlaste treeningute planeerimine toimub kindla struktuuri alusel: mitmeaastane ettevalmistus, aastane ettevalmistus, mesotsükkel, mikrotsükkel ja treeningtund. Kõikide etappide eesmärgiks on tagada sportlase mitmekülgne kehaline, taktikaline ja psühholoogiline ettevalmistus. Tänu teaduse arengule on võimalik planeerida treeninguid vastavalt konkreetse sportlase kehalistele iseärasustele ning võimetele. Seetõttu on kolmikhüppajad tänapäeval võimelised maailma tipus püsima isegi kuni neli olümpiahooaega. (Loko 2009: 11-12) Kõige lühem üksus treeningute planeerimisel on treeningtund, mis koosneb ettevalmistus-, põhi- ja lõpposast. Ettevalmistusosas valmistub sportlane soojendusjooksu ning erinevate harjutuste sooritamise abil põhiosaks. Põhiosa on treeningu kõige tähtsam osa, kolmikhüppaja 16

17 ülesanne on vastavalt suunitlusele täita püstitatud eesmärk. Treeningtund jagatakse vastavalt vahendite ja meetodite suunitlusele valikuliseks ning kompleksseks. Valikulise põhiosa käigus arendatakse konkreetseid võimeid, kolmikhüppaja puhul võivad nendeks olla kiiruslikud- või jõualased võimed. Kompleksse suunitlusega treeningul arendatakse vastavalt ülesehitusele erinevaid omadusi, näiteks kiirus- ja jõualast võimekust. Madalama tasemega sportlane kasutab peamiselt kompleksset ettevalmistust, samas parima eesmärgi tagab valikuline treeningtund. Põhiosa kestus sõltub planeeritud harjutuste hulgast, sellele järgneb lõpposa, millega loob sportlane kõik eeldused taastumisprotsesside kiireks aktiviseerumiseks. (Loko 2009: ) Mikrotsükkel moodustub ühtse suunitlusega treeningtundidest ja kestab tavaliselt seitse päeva. Vastavalt eesmärkidele, eristatakse viit tüüpi mikrotsükleid: kaasatõmbav, arendav, juurdeviiv, võistlus- ja taastav. Kaasatõmbavat tsüklit rakendatakse ettevalmistusperioodi alguses, kui sportlane valmistub minimaalseid koormusi kasutades intensiivseks tööperioodiks. Arendavas mikrotsüklis on treeningkoormus väga suur, see asendab ettevalmistusperioodil kaasatõmbava tsükli, kuid on kasutusel ka võistlusperioodil. Juurdeviiva tsükli eesmärk on võistlusteks valmistumine, nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt. Sellele järgneb võistlusperiood, mis planeeritakse vastavalt võistlustele. Pingelise võistlusprogrammi, aga ka intensiivse mikrotsükli lõpetab minimaalse koormusega taastav periood. (Ibid.: ) Mesotsükkel koosneb kolmenädalasest treeningperioodist. Selline tsükkel võimaldab pikemalt ette planeerida koormuse vaheldumist ja erinevate meetodite kasutamist nii ettevalmistus- kui ka võistlusperioodil. Eristatakse viit mesotsükli tüüpi: kaasatõmbav, baas-, kontrollettevalmistav, võistluseelne ja võistlusmesotsükkel. Kaasahaaravat mesotsüklit kasutatakse ettevalmistusperioodi alguses, kui sportlane täiustab kiirusjõudu, painduvust, liigutusvilumust ja kolmikhüppe tehnikat. Baastsüklis toimub kehaliste võimete arendamine ning erialane, tehniline ja psühholoogiline ettevalmistus. Kontroll-ettevalmistavas mesotsüklis kasutab kolmikhüppaja treeningutel erinevaid hüpete kombinatsioone ning arendab liikumisalaseid võimeid. Võistluseelses tsüklis toimub tehnika lihvimine ning puuduste kõrvaldamine, olulisel kohal on ka psühholoogiline ettevalmistus. Võistlusmesotsüklid lähtuvad võistluskalendrist, sel perioodil keskendub sportlane tipptulemuste saavutamisele. (Ibid.: ) 17

18 Aastase ettevalmistuse periodiseerimine sõltub eelkõige võistluskalendrist, millest lähtuvalt pannakse paika strateegia ning koostatakse eesmärgistatud mesotsüklid. Aastas on võimalik planeerida üks kuni kolm sportliku kõrgvormi perioodi. Noortele kolmikhüppajatele on parim üks kord aastas kõrgvormi saavutamine, sest nende kehalised võimed ei ole veel piisavalt arenenud. See variant on sobilik ka paar aastat väga tihti võistelnud sportlastele. Kaks korda aastas tippvormi saavutamine lühendab oluliselt ettevalmistusprotsessi, mis peab seetõttu olema intensiivsem. Vähem kasutatakse tänapäeval kolm korda aastas tippvormi saavutamist, sel juhul on põhirõhk suve lõpus toimuvatel võistlustel. Kõige enam toimivad selle variandi järgi kolmikhüppajad spordimeisterlikkuse täiustamise etappidel. (Krejer 1982: 82-83) Mitmeaastased treeningtsüklid peavad olema kõige hoolikamalt planeeritud, sest ettevalmistusel tehtud vigu on hiljem pea võimatu kompenseerida. Paljuaastase ettevalmistuse eesmärk on muuta treeningud järk-järgult intensiivsemaks, et tagada kolmikhüppaja kehaliste võimete pidev areng. Koormus ning treeningtundide arv peab tõusma planeeritult nii mikrotsüklites kui ka aastate lõikes. Treeningmahu kasv parandab sportlase vastupidavust ja töövõimet, kuid samas suureneb taastumise vajalikkus. Sportlane peab järjest enam osalema erinevatel võistlustel, eesmärgiks kohaneda võistluspingega ning harjuda konkurentsiga. (Loko 2009: 12, 18) Üldkehaline ettevalmistus Kolmikhüppaja eesmärk on teatud ajavahemiku jooksul saavutada maksimaalne võistlustulemus. Rekordhüppe sooritamiseks peab ettevalmistusperioodil muutuma treeningkoormus üldisest erialaseks. Esmalt saavutab hüppaja liigutusliku potentsiaali järkjärgulise tõstmisega üldise (ÜKE) ja erialase (spetsiaalse) kehalise ettevalmistuse. Sportliku vormi tõusu lähenemisel langeb põhirõhk treeningutel tehnilisele ettevalmistusele (TE) ning üha rohkem ka võistlusettevalmistusele (VE). (Krejer 1982: 55-56) Ettevalmistusperiood algab üldkehaliste treeningharjutustega, mille eesmärk on hüppajat igakülgselt arendada. Väga oluline on sel perioodil pöia-, selja- ja põlvelihaste ning sidemete tugevdamine, aga ka liigeste ja selgroo painduvuse suurendamine, mille tagab harjutuste mahu suurendamine ja sageduse tõstmine. Erinevad osavusharjutused aitavad kaasa hüppetehnika ning liigutuste koordinatsiooni täiustamisele. Noorsportlaste 18

19 ettevalmistusperioodil on suur osakaal sportmängudel, tippsportlased rakendavad kavasse pigem jõutreeninguid, pikki krossijookse ja ujumist. (Krejer 1982: 56, 76-77) ÜKE treeningutel kasutatakse kõrgtaseme saavutamiseks erinevaid meetodeid. Lihasmassi suurendamiseks peab sportlane tõstma jõuvõimekuse ja vastupidavuse taset, parandama liigeste liikuvust ja lihaste elastsust. Selleks kasutatakse harjutusi vastupanuga (kangi või hantlitega) väsimuse tekkeni ning hüppeid edasiliikumisega (ühel jalal; sammhüpped jalalt jalale) mitu seeriat puhkeintervalliga. Jõuvõimekuse arendamiseks erinevates liigutustes peab sportlane arendama maksimaalseks pingutuseks tahtejõudu ja tähelepanuvõimet ning tõstma liikumiskiirust. Võimete arendamise peamiseks vahendiks on kang, millega sooritatakse 80-95% intensiivsusega surumist, tõukamist, rebimist ja kükkimist. Liigutuste üldise kiiruse tõstmiseks peab sportlane arendama liigutuskoordinatsiooni, osavust ja üldvastupidavust. Treeningutel rakendatakse sportmänge (korvpall, jalgpall), kuid põhirõhk on erinevate harjutuste võimalikult kiirel sooritamisel. Üldvastupidavuse arendamiseks kasutatakse ühtlases tempos krossijooksu, aga ka intervallmeetodiga lõikude läbimist. Kolmikhüppajal peab olema väga kõrge liigutuskoordinatsiooni ja osavuse tase, mille tagab plahvatusliku jõu rakendamisvõimekuse arendamine. (Loko 2007: 34-37) Erialane kehaline ettevalmistus Erialane (spetsiaalne) kehaline ettevalmistus rakendub maksimaalselt 3-4 nädalat pärast etapi algust (Krejer 1982: 56). Spetsiaalkehaline ettevalmistus tähendab konkreetselt kolmikhüppajale vajaliku vundamendi loomist. Sel perioodil peab kolmikhüppaja tugevdama organismi ning parandama organite ja süsteemide vahelist koostööd, et tugi- ja liikumisaparaat suudaks hüpetel avalduvat pinget paremini taluda. Lisaks keskendub sportlane tehnika täiustamisele ja maksimaalse jõu arendamise suutlikkusele minimaalsete jõukuludega. Täiendavalt spetsiaalsetele kehalistele harjutustele, peab edasi toimuma liigeste liikuvuse ja lihaste tugevuse parandamine, säilima peavad samas ka kiiruslikud võimed. (Loko 2007: 39, 41-42) Treeningutel viiakse läbi erineva kiirusega hüppeid, kasutades selleks näiteks kummiamortisaatorit või kaldrada. Hüppevõimele ja kiirus-jõualaste võimete arengule aitab suuresti kaasa hopp hüpete sooritamine. Plahvatusliku jõu arendamiseks sooritatakse hüppeseeriaid maapinnast kõrgematele pukkidele või nendelt alla. Sel perioodil tehakse 19

20 jõuharjutusi raskustega, mis moodustavad hüppaja kehamassist 75% või rohkem, eesmärgiks on kiiruse tõstmine. Kiirenduste sooritamine ilma pingeta võimaldab hüppajal jooksukiirust kiiresti muuta. Erialasel treeningetapil kasutatakse enim kordus-, intervall-intensiivsus- ja sünteesimeetodit. Kordusmeetodi puhul on sooritatavate harjutuste mõju lühiajaline, kuid sage ja maksimaalse pingutusega. Intervall-intensiivsusmeetodit rakendatakse kiirjooksu seeriatel ning hüpetel, jõupingutus on madalam 80%. Sünteesimeetod tagab samaaegselt jõu- ja kiirusalaste võimete kasvu, näiteks jõuharjutusele järgneb kohe kiirjooks või hüpped. (Krejer 1982: 56-57, 70-71) Tehniline ettevalmistus Tehniline ettevalmistus tähendab kolmikhüppajale oma ala aluste omandamist, mida rakendatakse ka võistluste käigus. Sel perioodil toimub teadmiste, oskuste ja vilumuse täiustamine kahes osas. Teoreetilises osas tutvub sportlane oma ala kohta käiva kirjandusega ning õpib analüüsima oma tehnikat. Praktilises osas on kolmikhüppaja eesmärk tõsta liigutuste efektiivsust maksimaalse pingutuse puhul võimalikult ökonoomselt, seeläbi saavutada tehniline meisterlikkus. Parima tulemuse saavutamiseks võistlustel peab sportlane valdama täiuslikult kolmikhüppe keerukat tehnikat. Tehniline meisterlikkus ei ole seisund, milleni sportlane jõuab üks kord, see täieneb aja jooksul koos teaduse arenguga. (Loko 2007: ) Tehnilise ettevalmistuse osakaal tõuseb oluliselt võistlusvormi saavutamisega ja jõuab maksimumini enne võistlusperioodi algust. Treeningutel kasutatakse kolmikhüppe faaside eraldi ja tervikuna õppimise meetodit, kordusmeetodit piisava puhkeajaga katsete vahel, kaasmõjutuste ning kontrolltestimise meetodit. Kaasmõjutuste meetod tagab lühikeselt hoojooksult võimsa plahvatuse äratõuke sooritamiseks. Kontrolltestimise eesmärk on treeninguprotsessile hinnangu andmine läbi kehaliste katsete sooritamise. (Krejer 1982: 57, 68-69, 87) Tehnilist meisterlikkust hinnatakse erinevate kriteeriumide abil, milleks on tehnika efektiivsus, stabiilsus, variatiivsus ja ökonoomsus. Tehnika efektiivsus määrab ära katse resultaadi, mis sõltub sportlase kehalisest, tehnilisest ja psühholoogilisest ettevalmistusest, samuti soorituse liigutuste rütmist. Tehnika stabiilsus tähendab sportlase võimet sooritada maksimaalne võistlustulemus sõltumata välistest ärritajatest. Kolmikhüppajat võimad häirida 20

21 arenev väsimus, harjumatu kohtuniku tegevus, võõras võistluspaik, ilmastikuolud, kui ka pealtvaatajate tegevus. Tehnika variatiivsus tähendab kolmikhüppaja võimet parandada liigutuste rütmi ning seega ka katse resultaati sõltuvalt võistlusoludest. Liigutuste ökonoomsus on võime vähima energiakulu ja pingega sooritada maksimaalne tulemus. See on esmatähtis nii treeningutel kui ka võistlustel. (Loko 2007: 136) Võistlusalane ettevalmistus Võistlusalase ettevalmistuse osakaal suureneb sportliku vormi tõusuga ning on haripunktis võistlusperioodil. Saavutatud tippvorm hakkab langema kahe kuu jooksul sooritatud kuue kuni kümne võistluse järel. Võistlusettevalmistuse tase säilib kõige paremini sel juhul, kui mikrotsüklid on planeeritud vastavalt sportlase harjumustele ja taastumisele. Võistlusalase treeningsuunitluse eesmärk on valmistada sportlane ette isikliku rekordi püstitamiseks. Tipptulemuse saavutamiseks on vajalik eelkõige psühholoogiline ettevalmistus ning energiavarude säilitamine. (Krejer 1982: 57) Võistlusalasel ettevalmistusperioodil peab kolmikhüppaja sooritama nädalas kaks-kolm intensiivset treeningut, kus luuakse võistlustingimustele sarnane olukord, et harjuda pingega. Kolmikhüppaja peab tähelepanu pöörama tehnika stabiliseerimisele ja liigutuste vabale sooritamisele. Vältida tuleks uue kinnistumata taktika katsetamist, pigem tuleks kasutada varem omandatud kindlat tegevuskava. Lisaks peab sportlase ettevalmistuskava sisaldama madalama koormusega treeninguid, eriti enne tähtsat võistlust, et taastumine oleks küllaldane. Kindlasti ei tähenda võistluseelsetel päevadel taastumine passiivset puhkust, kasulik on väikesemahuline treening, mis säilitab sportlase organismi funktsionaalse seisundi. Tähtsate võistluste eel omab suurt tähtsust ka sisse harjunud päevakava ning õige toitumine. Vaid nii tagatakse sportlase maksimaalne valmisolek ning kõik võimalused tipptulemuse saavutamiseks. (Loko 2007: 225, 226, ) Psühholoogiline ettevalmistus Psüühika on sportlase edu tagamisel väga oluline, see täiustub ümbritseva keskkonna mõjul, treeningutel ja võistlustegevuse käigus. Kõik kolmikhüppajad on individuaalsete isikuomadustega, kuid üldiselt iseloomustab neid enesekindlus, visadus, järeleandmatus, sihikindlus ning püsivus treeningu- ja võistlustegevuse stressiolukordades. Neid omadusi 21

22 kujundavat pidevat protsessi nimetatakse psühholoogiliseks ettevalmistuseks, milles kolmikhüppaja jaoks kõige tähtsamad suunad on: tahteline ettevalmistus, spordimotivatsiooni kujundamine, psüühilise pingega toimetulek ning stardiseisundite juhtimine. Psühholoogilise ettevalmistuse eesmärk on luua sportlasele soodne vaimne seisund, mis loob eeldused edukaks treenimiseks ning võistlemiseks. (Loko 2007: , 186) Tahe on tippkolmikhüppaja teadvuse väga oluline omadus, mis juhib tema käitumist ja tegevust erinevates situatsioonides. Tahteline tegevuskava koosneb järgmistest komponentidest: eesmärgi püstitamine, vahendite valimine selle saavutamiseks, otsuste langetamine ning praktiline teostus. Treeningprogrammi ja võistlussituatsioonide realiseerimiseks vajab sportlane motivatsiooni, mida annab juurde harjutuste edukas sooritamine ning sellele järgnev kiitus. Treeneri ülesanne motivatsiooni kujundamisel on näidata oma hoolealusele seoseid sporditulemuste ja pikaajalise sihipärase treeningtöö vahel. Tahteomadusi aitab kasvatada eelkõige treeningtunni organiseeritus ja distsipliin, lisatreeningülesannete rakendamine kavasse, harjutused maksimaalse võimsusega ning võistlusmetoodika kasutamine. (Ibid.: , , ) Mõõdukas psüühiline pinge tõstab treeningute efektiivsust ning tagab kõrge tulemuslikkuse võistlustel. Treeninguprotsessis võib kõrge ja pikaajaline pinge esile kutsuda vaimse ebastabiilsuse, töövõime languse, unehäired ja kiire väsimise treeningul. Sümptomite vältimiseks peab sportlane korralikult puhkama ning säilitama optimismi. Võistlustegevuses mõjutavad kolmikhüppajate psüühikat tulemused: kui madalama kvalifikatsiooniga sportlastel põhjustavad madalad tulemused ebakindlust, siis kõrgema tasemega hüppajad aktsepteerivad kaotust kui juhuslikku erandit. Suurepärase soorituse tagamiseks vajab kolmikhüppaja optimaalset erutusseisundit, mis tagab kindluse oma võimetes ning soovi ennast ületada. Ebaõnnestumine võistlustel võib olla tingitud mitteküllaldasest stardieelsest seisundist, mille tõttu muutub sportlane liialt loiuks ja ükskõikseks, või üleerutusseisundist, mistõttu kaotab hüppaja enesevalitsuse ning muutub kangekaelseks ja isegi kurjaks. (Ibid.: , ) Koormus, puhkus ja taastumine sportliku vormi saavutamisel Tippkolmikhüppaja võimete arengu tagavad kolm olulist tegurit: koormus, puhkus ja taastumine. Positiivseid funktsionaalseid muutusi organismis kutsuvad esile vastavalt sportlase võimekusele planeeritud koormuse ja puhkuse tasakaal. Organismi ülepinge ja 22

23 rutiini vältimiseks peab sportlane kasutama erinevaid treeningvahendeid, -meetodeid, -režiimi ning -tingimusi. Intensiivsete treeningtsüklite vahele peab hüppaja planeerima ka taastavaid ja pingevabasid perioode. Rutiini aitab vähendada treeningute miljöö ning kliima vaheldumine. (Krejer 1982: 54-55) Organismile avalduvat kehaliste harjutuste mõju nimetatakse koormuseks. Sportliku vormi saavutamiseks peab sportlane treeningkoormust tõstma järk-järgult, algul mõõdukamalt, hiljem kiiremini ja efektiivsemalt. Esimene variant on suurendada treeningute arvu nädalas, nende kestust ning soorituste kordi. Paraku saab treeningu mahtu suurendada vaid kindla tasemeni, seetõttu kasutatakse rohkem teist varianti: harjutuste intensiivsuse tõstmist. Võimsuse ja kiiruse arendamine saab toimuda vaid kooskõlas organismi arenguga liiga järsk intensiivsuse suurendamine võib viia vigastuste tekkimiseni. Mõõdukas ning planeeritud koormuse tõstmine toob kaasa positiivseid muutusi organismis: tugevnevad kerelihased, sealhulgas ka südamelihas, suureneb kopsumaht ning organismi võimekus. (Kalam et al. 1969: 12-13) Tippkolmikhüppaja peab palju tähelepanu pöörama treeningjärgsele puhkusele, et tagada organismi küllaldane taastumine. Treeningu lõpus sportlase saavutusvõime väheneb, kuid taastudes suurenevad energiavarud ning seetõttu saavutusvõime ületab väsimuse. Kolmikhüppaja liialt suur koormus ning ebapiisav puhkus põhjustab kehas väsimuse osakaalu suurenemist, millest kujuneb välja ületreening. Ületreeningut soodustavad konfliktid lähedastega, järsud bioklimaatilised muutused (treeninglaagrid), suur koormus koolis või tööl, samuti unevaegus ning toitumishäired. Ületreeningu tekkimine võib olla tingitud ka kroonilistest haigustest või pelgalt haigestumistest, kui ei toimu muutusi treeningu intensiivsuses ja -mahus. Liiga tihti ei arvesta treenerid sellega, et organism vajab haigusest taastumiseks aega ning ei ole koheselt võimeline taluma suuri koormusi. Ületreening tekitab tulemuste langust, koormustaluvuse vähenemist ning kiiret väsimist, millega kaasnevad pulsisageduse tõus, vererõhuhäired, peavalud, unetus ja isutus. (Ületreening: 2013) 23

24 2. Kehaliste võimete analüüs 2.1 Metoodika Üldine katse kirjeldus Uurimistöö praktilise osa aluseks on Venemaal välja töötatud statistilisel analüüsil põhinevad kehaliste katsete mudelväärtused ja nende vastavus kolmikhüppe tulemustele. Antud materjal osutus valituks seetõttu, et just Venemaa naiskolmikhüppajad on aastatel edukalt esinenud nii olümpiamängudel kui ka maailmameistrivõistlustel. Head tulemused on otseselt seotud sportlaste efektiivse treeningmetoodikaga, milles rakendatakse antud mudelväärtuseid. Materjalide valdaja on Venemaa nimekate naiskolmikhüppajate Tatjana Lebedova ja Oksana Udmurtova treener Vjatšeslav Dogonkin. Teooria katsete kohta on avaldatud aastal kogumikus Kehaliste võimete arendamine spordis, mis on osa Tartu Ülikooli projektist Tipptreenerite rahvusvaheliste koolituskonverentside korraldamine ja õppematerjalide väljaandmine. (Torop e-intervjuu) Nimetatud kogumik sisaldab tabelina kehaliste katsete mudelväärtuseid, mis vastavad võistlustulemustele nii naiste kui meeste kaugus- ja kolmikhüppes. Uurimistöö autor kasutab praktilise osa läbi viimiseks naiste kolmikhüppe kohta käivat informatsiooni. Kolmikhüppe võistlustulemused algavad 13,50 m ning lõpevad 16,00 m pikkuse hüppega, kusjuures väärtused on antud iga 0,25 m tagant. Kehalised katsed sisaldavad sprindi-, hüppealade ning jõualast võimekust määravate harjutuste mudelväärtusi, mis on välja arvestatud kindla perioodi järgi. (Matsin 2008: 15-16) Tabel annab ülevaate erinevate sprindialade aegadest: 30 m madalstardist elektroonilise ja käsiajavõtuga, lisaks 30 m omastardist elektroonilise ajavõtuga (s); 30 m lendstardist käsiajavõtuga (s); 24

25 60 m madalstardist elektroonilise ja käsiajavõtuga, lisaks 60 m omastardist käsiajavõtuga (s); 100 m madalstardist elektroonilise ja käsiajavõtuga, lisaks 100 m oastardist käsiajavõtuga (s); 150 m omastardist käsiajavõtuga (s). Järgmine alade grupp on hüpped: Kaugushüpe tõukejalalt 12 sammu pikkuselt hoojooksult (m); Kaugushüpe hoojalalt 12 sammu pikkuselt hoojooksult (m); Kolmikhüpe 12 sammu pikkuselt hoojooksult (m); Viisikhüpe 8-10 sammu hoojooksult tõukejalal (m); Viisikhüpe 8-10 sammu hoojooksult vabajalal (m); Paigalt kolmikhüpe (m); Paigalt kaugushüpe (m). Kolmandaks annab tabel ülevaate tippkolmikhüppaja jõualase võimekuse kohta: Kangiga rebimine (kg); Kangi rinnalevõtt (kg); Kangiga sügavkükk (kg); Sügavküki tegemisel kasutatava kangi mass sportlase kehakaalust (%); Kangiga 90 kükk (kg); Kangiga 90 küki sooritamisel kasutatava kangi mass sportlase kehakaalust (%); 40 kg kangiga 5 küki tegemisele kuluv aeg (s) Katsemeetodite kirjeldus Uurimistöö praktiline osa koosneb seitsmest kehalisest katsest, mis valiti eeltoodud nimekirjast näitamaks naiskolmikhüppajate võimalikult mitmekesist kehalist ettevalmistust. Kuna Venemaal välja töötatud naiste kolmikhüppe tulemused olid toodud vahemikus 13,50 16,00 m, milleni ükski katsealune veel ei küündi, pikendati nimetatud väärtuste jada 0,25 m kaupa tulemusest 13,50 m kuni 6,75 meetrini. Lisaks arvestati mainitud vahemikus tagasi ka 25

26 kõik katses rakendatud alade mudelväärtused, kusjuures iga ala tulemused arvestati vastavalt konkreetse ala arvude jada perioodile, mis selgus tabeli põhjaliku uurimise käigus. Jooksualadest osutusid valituks peamiselt elektroonilise ajavõtmisega katsed, sest see võimaldab jooksuaega kõige täpsemalt määratleda. Valitud lendstardist 30 m jooks käsiajavõtuga ei anna piisavalt täpset tulemust, seetõttu lisati igale mudelväärtusele sel alal 0,24 s, mis on rahvusvaheliselt kinnitatud käsiaja ja elektroonilise aja vahe, ning saadi elektrooniline aeg. Hüppeharjutusi on kõige arvukamalt, sest need toovad välja kolmikhüppaja peamised eeldused. Välja jäeti jõuharjutused, sest paar sportlast on liiga noored selliste kehaliste katsete läbi viimiseks. Katsed viidi läbi treeningute käigus aastal ajavahemikul detsember. Uurimistöös rakendatud kehalised katsed on: 30 m jooks lendlähtest elektroonilise ajavõtuga: näitab sportlase maksimaalset arendatavat kiirust, millega ta läbib hoovõturaja pikkuse distantsi; 60 m jooks madalstardist elektroonilise ajavõtuga: näitab aega, mis kulub tippkiiruse kogumiseks ning sportlase võimet seda distantsi lõpuni säilitada; 150 m jooks omastardist käsiajavõtuga: kiirusliku vastupidavuse testimiseks; Viisikhüpe 8-10 sammu hoojooksult tõukejalal: näitab sportlase võimet hoojooksul kogutud kiirust maksimaalselt hüppesse rakendada, võimaldab teha oletusi jalalihaste tugevuse ning pöia töö aktiivsuse kohta hüpetel; Kaugushüpe tõukejalalt 12 sammu pikkuselt hoojooksult: näitab sportlase võimet koguda hoorajal selline kiirus, mis koos võimsa äratõukega (aktiivne pöia töö ning tugevad jalalihased) tagavad kõik eeldused pika hüppe sooritamiseks; Hoota kaugushüpe: võimaldab teha oletusi sportlase jalgade plahvatusliku jõu suurusest; Hoota kolmikhüpe: näitab sportlase jalgade plahvatuslikku jõudu, lisaks võimaldab teha oletusi pöia maad haaravate liigutuste kohta. Kaheksanda uuritava parameetri moodustab iga katsealuse isiklik rekord kolmikhüppes, mis viidi vastavusse kolmikhüppe võistlustulemustega. Kõik jooksualad sooritati sprindinaelkingades, kaugus- ja kolmikhüpe hüppenaelkingades, hoota hüpete ning viisiku jaoks kasutati jooksujalanõusid. 26

27 Praktilises katses osalesid kaheksa Audentese Spordiklubi ja Nõmme Kergejõustikuklubi erinevate vanuseklasside parimat naiskolmihüppajat, kes on vanuses eluaastat. Seitse katsealust kuuluvad Audentese Spordiklubisse, neist kolm Liivi Eeriku ning neli Leonid Brjuhhovi treeninggruppi, kaheksas naiskolmikhüppaja on Nõmme Kergejõustikuklubist, treener Epp Maasiku juhendatav. Esimeses osas võrreldi sportlaste reaalseid sooritusi statistiliste mudelväärtustega. Kui hüppaja tulemus oli 0,01 suurusjärgu võrra halvem kui vastav mudelväärtus, siis tulemus ümardati paremaks. Kui sportlase tulemus erines mudelväärtusest rohkem kui 0,02 suurusjärgu võrra, siis läks arvesse eelnevale mudelväärtusele vastav kolmikhüppe tulemus. Selle arvestuse põhjal koostati iga katsealuse kohta graafik joondiagrammina ning lisati isikliku rekordi väärtus. Katsed annavad ülevaate Eesti noorte naiskolmikhüppajate individuaalsetest kehalistest omadustest ning treeningute suunitlusest. Tulemuste analüüsis on arvesse võetud, et iga sportlane on erinevate võimetega, seetõttu võib üks, rohkem arenenud omadus teist, vähem arenenud omadust kompenseerida. Kõik andmed katses osalenud naiskolmikhüppajate võistlustulemuste ning edetabelipositsioonide kohta on võetud Eesti Kergejõustikuliidu koduleheküljelt. 2.2 Katsealuste analüüs Kristel Metsla Kristel Metsla on aastal sündinud naiskolmikhüppaja, kes on kergejõustikuga tegelenud 12 aastat. Hetkel kuulub Metsla Audentese Spordiklubisse, kus treenib Liivi Eeriku käe all. Kristeli isiklik rekord kolmikhüppes on 12,75 m, mis pärineb aastal toimunud juunioride Euroopa meistrivõistlustest, kus noorsportlane saavutas 10. koha. Selle tulemusega hoiab Metsla Eesti kõigi aegade edetabelis 15. kohta. Eelmise aasta välishooajal võitis Kristel Metsla Eesti meistrivõistlustel noorsoo vanuseklassis esimese koha tulemusega 12,51 m ning oli juulis toimunud Eesti meistrivõistlustel täiskasvanute arvestuses kolmas. 27

28 Viisik 30 m 60 m m 8-10 lendstardisstardist hoolt kaugus- kolmik- madal- sammu Hoota Hoota omastardist hoolt sammu elektr. elektr. kaugushüphüphüpe käsiaeg tõukejalal aeg aeg Tulemus 3,72 s 8,60 s 21,00 s 17,87 m 5,20 m 2,38 m 7,41 m Vastav kolmikhüppe võistlustulemus 10,75 m 10,25 m 8,00 m 12,75 m 12,75 m 11,50 m 11,50 m Tabel 1. Kristel Metsla kehaliste katsete tulemused Kõige paremini on arenenud esimese katsealuse hüppevõime, sellest annab tunnistust 8-10 sammu hoolt sooritatud viisiku tulemus. Sellest võib järeldada, et sportlase jalalihased on piisavalt tugevad, et kanda kehale avalduvat raskust ning sooritada madala trajektooriga võimalikult suure amplituudiga hüppeid. Kaugushüppe tulemus näitab, et katsealune suudab 12 sammu pikkuse hoojooksu lõpus kogutud kiiruse maksimaalselt ära kasutada pika õhulennu sooritamiseks. Hoota hüpete sooritused vastavad täpselt kolmikhüppe tulemusele 11,50 m. Sellest järeldub, et katsealuse jalgade plahvatuslik jõud ei küündi võimaliku tasemeni, kuid on kompenseeritud suurepärase hüppevõimega. Sportlase sprindikiirus jääb suuresti alla 12,75 m kolmikhüppe tulemusele vastavatest mudelväärtustest: 30 m lendstardi elektrooniline aeg 0,21 s ning 60 m madalstardi elektrooniline aeg 0,61 s võrra. Lisaks ei ole ka katsealuse kiiruslik vastupidavus kõrgelt arenenud, tema 150 m ajale vastab kõigest 8,00 m pikkune hüpe põhialal. Isiklikule rekordile kolmikhüppes vastab aga 150 m jooksu aeg 18,20 sekundit. Vaatamata vähemarenenud sprindivõimetele selgub, et hoojooksul kogutud kiirus on piisav 12,75 m hüppe sooritamiseks, kuna kiirus on kompenseeritud kolme tugeva pika hüppega. Tulemuse parandamiseks on sportlasel siiski vaja rohkem tähelepanu pöörata kiirusvõimete arendamisele. Üldkehalisel ettevalmistusperioodil on soovitatav läbida pikemaid lõike, võistlushooaja eelsel ajal tuleb rõhku panna sprindikiiruse arendamisele. Kindlasti on 28

29 sportlase tulemuste parandamiseks vajalik ka lihaste jõu ning plahvatuslikkuse suurendamine, millele aitab enim kaasa kangi rakendamine treeningkavasse. Kristel Metsla 14,00 12,00 10,00 10,75 10,25 12,75 12,75 11,50 11,50 8,00 6,00 8,00 4,00 2,00 0,00 Kolmikhüppe tulemus vastavalt mudelväärtusele (m) Isiklik rekord (12,75 m) Joonis 4. Kristel Metsla kehaliste katsete tulemused vastavalt kolmikhüppe väärtustele Janne Liiker Janne Liiker on aastal sündinud sportlane, kes kuulub Audentese Spordiklubisse treener Liivi Eeriku gruppi ning on kergejõustikuga tegelenud kaheksa aastat. Liikeri isiklik rekord kolmikhüppes on 12,22 m, mis kuulub Eesti kõigi aegade edetabelis 37. kohale. Sportlane on U16, U18 ja U20 Eesti meistrivõistlustel tulnud kolmikhüppes mitmeid kordi esimese kolme hulka. 29

30 Viisik 30 m 60 m 150 m 8-10 Kaugushüpe 12 lendstardisstardist kaugus- kolmik- madal- Hoota Hoota omastardist hoolt sammu sammu elektr. elektr. hüpe hüpe käsiaeg tõukejalal hoolt aeg aeg Tulemus 3,67 s 8,42 s 21,00 s 17,17 m 5,00 m 2,44 m 7,14 m Vastav kolmikhüppe võistlustulemus 11,25 m 11,00 m 8,00 m 12,25 m 12,50 m 12,00 m 11,25 m Tabel 2. Janne Liikeri kehaliste katsete tulemused Katsealusel on hästi arenenud hüppevõime, ta suudab 12 sammu hoolt sooritada kaugushüppe tulemusega 5,00 m, millele vastab kolmikhüppe mudelväärtus 12,50 m. Selle soorituse põhjal võib järeldada, et sportlane suudab suurepäraselt hoojooksul kogutud kiirust hüppesse rakendada. Lisaks kaugushüppele ületas katsealuse viisiku tulemusele 17,17 m vastav kolmikhüppe väärtus tema isiklikku rekordit sel alal. See tähendab, et sportlase jalgades on palju jõudu, mis on maksimaalselt rakendatud pika hüppetulemuse tagamiseks. Hoota kaugushüppe tulemus on samuti peaaegu võrdväärne isikliku rekordiga kolmikhüppes, mis kinnitab veelgi hea hüppevõime olemasolu, lisaks annab tunnistust sportlase jalgade plahvatuslikust jõust. Hoota kolmikhüppe sooritusele vastav võistlustulemus 11,25 m jääb isiklikule rekordile põhialal alla 97 cm võrra. See võib tähendada sportlase pöiatöö kerget passiivsust. Liikeri kiiruslikud võimed ei ole hüppevõimega võrdselt arenenud. Lendlähtest 30 m jooksu aeg 3,67 s näitab, et sprindikiirusest isikliku rekordi vääriliseks tulemuseks kolmikhüppes jääb puudu ligi 0,1 sekundit. Liikeri 60 m madalstardi aeg 8,42 s vastab kolmikhüppes väärtusele 11,00 m, erinevus kolmikhüppe rekordiga on 1,22 m. Sportlase kiiruslik vastupidavus ei ole aga 30 m ja 60 m sooritustega võrdset arenenud, 150 m jooksu aeg vastab kolmikhüppe tulemusele 8,00 m. 30

31 Katsealuse vähem arenenud sprindivõimeid ja kiiruslikku vastupidavust tasakaalustab plahvatuslik jõud jalgades ning suurepärane hüppevõime, mistõttu suudab ta siiski pikki hüppeid sooritada. Sellest tulenevalt on soovitatav üldkehalisel ettevalmistusperioodil rohkem rõhku panna pikemate lõikude (näiteks 600 m) jooksmisele, võib rakendada ka intervallmeetodit. Võistlushooaja liginedes peab sportlane kasutama lühikeste sprindidistantside läbimist ajavõtuga. Janne Liiker 14,00 12,00 10,00 11,25 11,00 12,25 12,50 12,00 11,25 8,00 6,00 8,00 4,00 2,00 0,00 Kolmikhüppe tulemus vastavalt mudelväärtusele (m) Isiklik rekord (12,22 m) Joonis 5. Janne Liikeri kehaliste katsete tulemused vastavalt kolmikhüppe väärtustele Kristiina Pärn Kristiina Pärn on aastal sündinud kolmikhüppaja, kes on kergejõustikuga tegelenud 11 aastat, hetkel kuulub ta Audentese Spordiklubisse, treenib Liivi Eeriku käe all. Sportlase isiklik rekord kolmikhüppes on 12,88 m, mis kuulub Eesti kõigi aegade edetabelis 11. kohale. Kristiina Pärn kuulus aastal Eesti koondisesse U23 Balti- ja Põhjamaade meistrivõistlustel, kus hüppas kaugust 6,02 m ning kolmikut 12,72 m, saavutades vastavalt teise ja neljanda koha. Lisaks on Pärn tulnud mitmel korral nii kaugus- kui ka kolmikhüppes U18, U20 ja U23 vanuseklassis Eesti meistrivõistlustel esikolmikusse. 31

32 Viisik 30 m 60 m m 8-10 lendstardisstardist hoolt kaugus- kolmik- madal- sammu Hoota Hoota omastardist hoolt sammu elektr. elektr. kaugushüphüphüpe käsiaeg tõukejalal aeg aeg Tulemus 3,57 s 8,27 s 20,00 s 17,25 m 5,40 m 2,58 m 7,77 m Vastav kolmikhüppe võistlustulemus 12,25 m 11,50 m 9,75 m 12,25 m 13,25 m 12,50 m 12,25 m Tabel 3. Kristiina Pärna kehaliste katsete tulemused Kehalistest katsetest sooritas katsealune kõige paremini 12 sammu hoolt kaugushüppe, mille tulemus 5,40 m vastab kolmikhüppes pikkusele 13,25 m. See näitab, et sportlane on võimeline suhteliselt lühikese hoojooksu lõpuks saavutama sellise kiiruse, mis koos tugeva äratõukega loob kõik eeldused pikaks soorituseks. Katsealuse jalgade plahvatuslikku jõudu ning head hüppevõimet kinnitab ka hoota kaugushüppe tulemus 2,58 m, mis vastab mudelväärtusele 12,50 m kolmikhüppes. Hoota kolmikhüppe ning viisiku sooritused jäävad sportlase isiklikule rekordile põhialal alla üle 50 cm, millest võib eeldada, et pöia mahapaneku liigutus ei ole piisavalt aktiivne ja särtsakas. Läbitud sprindidistantsidest selgub, et katsealune suudab saavutada väga hea tippkiiruse. Lendlähtest 30 m jooksu aeg vastab mudelväärtusele 12,25 m, mis on väga heaks eelduseks nii kaugus- kui ka kolmikhüppes hoojooksu lõppkiiruse arendamiseks. Madalstardist 60 m aeg jääb aga 0,28 sekundiga alla kolmikhüppe tulemusele 12,88 m vastavast ajast. Katsealuse kiiruslik vastupidavus on kehaliste katsete põhjal kõige vähem arenenud, 150 m aeg vastab kolmikhüppe väärtusele 9,75 m. Vaatamata vähem arenenud kiiruslikule vastupidavusele, on Pärn võimeline sooritama ligi 13,00 m sooritusi kolmikhüppes suhteliselt hea sprindikiiruse ja jõualaste võimete ning kõrgel tasemel hüppevõime tõttu. Üldkehalisel ettevalmistusperioodil on sportlasel soovituslik rohkem rõhku panna pikemate lõikude (näiteks 600 m) jooksmisele kordustega, samuti aitab 32

33 vastupidavuse arengule kaasa tempokrossi rakendamine. Võistlusperioodi liginedes tuleb kolmikhüppajale kasuks staadionil lühikeste sprindidistantside (näiteks 30 m ja 60 m) läbimine maksimaalse kiirusega. Kristiina Pärn 14,00 12,00 10,00 8,00 6,00 4,00 2,00 0,00 12,25 11,50 9,75 12,25 13,25 12,50 12,25 Kolmikhüppe tulemus sõltuvalt mudelväärtusest (m) Isiklik rekord (12,88 m) Joonis 6. Kristiina Pärna kehaliste katsete tulemused vastavalt kolmikhüppe väärtustele Laura Maasik Laura Maasik on aastal sündinud naiskolmikhüppaja, kes on tegelenud kergejõustikuga 13 aastat. Sportlane kuulub Nõmme Kergejõustikuklubisse, kus treenib Epp Maasiku juhendamisel. Laura Maasiku isiklik rekord kolmikhüppes on 12,62 m, mis on Eesti kõigi aegade edetabelis 19. kohal. Sportlane on tulnud kolmikhüppes mitmel korral Eesti meistrivõistlustel U16, U18 ja U20 vanuseklassis esikolmikusse. Lisaks on Maasik näidanud Eesti meistrivõistlustel täiskasvanute vanuseklassis häid tulemusi ka kaugushüppes ja 400 m tõkkejooksus. 33

34 Viisik 30 m 60 m m 8-10 lendstardisstardist hoolt kaugus- kolmik- madal- sammu Hoota Hoota omastardist hoolt sammu elektr. elektr. kaugushüphüphüpe käsiaeg tõkejalal aeg aeg Tulemus 3,54 s 8,29 s 19,20 s 17,21 m 5,52 m 2,35 m 7,23 m Vastav kolmikhüppe võistlustulemus 12,50 m 11,50 m 11,00 m 12,25 m 14,00 m 11,50 m 11,25 m Tabel 4. Laura Maasiku kehaliste katsete tulemused Kehalistest katsetest sooritas Maasik kõige paremini 12 sammu hoolt kaugushüppe, mille tulemus 5,52 m vastab kolmikhüppe tulemusele 14,00 m. Sellest võib järeldada, et hoojooksu lõpus omandab sportlane väga hea lõpukiiruse, mida suudab ka hüppes edukalt rakendada. Katsealuse sooritatud 8-10 sammu hoolt viisiku tulemusele vastab kolmikhüppe väärtus 12,25 m, mis jääb küll kehvemaks kui isiklik rekord, kuid näitab, et sportlasel on head jõualased võimed suutmaks hüpetel kehale avalduvat raskust edukalt taluda. Suhteliselt tagasihoidlikke tulemusi näitas katsealune hoota kaugus- ja kolmikhüppes, millest võib järeldada, et plahvatuslik jõud jalgades ei ole piisav isikliku rekordi parandamiseks täishoolt kolmikhüppes. Katsealuse häid sprindivõimeid näitab 30 m jooks lendlähtest, millele vastab kolmikhüppe tulemus 12,50 m. Siit järeldub, et sportlane suudab hoojooksul koguda sellise kiiruse, mis vastab peaaegu tema tippsaavutusele 12,62 m kolmikhüppes. Lisaks suurepärasele lendstardist 30 m ajale, on sportlasel ka hea kiiruslik vastupidavus, mida näitab 150 m jooksu aeg. Madalstardist 60 m ajale vastav kolmikhüppe tulemus jääb siiski rohkem kui ühe meetriga alla isiklikule rekordile põhialal. Tulemustest lähtuvalt võib väita, et katsealuse väiksem plahvatuslik jõud on kompenseeritud suure saavutatud kiirusega hooraja lõpus ning aktiivsete pöia mahapaneku liigutustega hüpetel. Sportlase vastupidavuse arendamisele tuleb kasuks üldkehalisel 34

35 ettevalmistusperioodil pikemate lõikude läbimine, soovitavalt metsas pehmel pinnasel. Plahvatusliku jõu suurendamiseks peab sportlane sooritama kogu ettevalmistusperioodi jooksul erinevaid harjutusi kangiga (rebimine, tõukamine, jne). Laura Maasik 16,00 14,00 12,00 10,00 12,50 11,50 11,00 12,25 14,00 11,50 11,25 8,00 6,00 4,00 2,00 Kolmikhüppe tulemus sõltuvalt mudelväärtusest (m) 0,00 Isiklik rekord (12,62 m) Joonis 7. Laura Maasiku kehaliste katsete tulemused vastavalt kolmikhüppe väärtustele Valeria Radajeva Valeria Radajeva on aastal sündinud noor kolmikhüppaja, kes on kergejõustikuga tegelenud vaid neli aastat, kuid on kehaliselt aktiivne olnud juba varemgi. Sportlane kuulub Audentese Spordiklubisse, kus treenib Leonid Brjuhhovi juhendamisel. Radajeva isiklik rekord kolmikhüppes on 11,57 m, mis tagab Eesti kõigi aegade edetabelis 94. koha. Möödunud aasta suvel saavutas noorsportlane Eesti meistrivõistlustel U16 vanuseklassis kolmikhüppes esikoha. Lisaks on Radajeva näidanud häid tulemusi U16 vanuseklassis ka kuulitõukes ja kettaheites. 35

36 Viisik 30 m 60 m m 8-10 lendstardisstardist hoolt kaugus- kolmik- madal- sammu Hoota Hoota omastardist hoolt sammu elektr. elektr. kaugushüphüphüpe käsiaeg tõukejalal aeg aeg Tulemus 3,87 s 8,64 s 21,70 s 16,10 m 4,79 m 2,20 m 7,01 m Vastav kolmikhüppe võistlustulemus 9,25 m 10,00 m 6,75 m 11,50 m 12,00 m 10,75 m 11,00 m Tabel 5. Valeria Radajeva kehaliste katsete tulemused Radajeva sooritas kehalistest katsetest kõige edukamalt 12 sammu hoolt kaugushüppe, millele vastab kolmikhüppe võistlustulemus 12,00 m. Noorsportlase isikliku rekordiga põhialal on peaaegu võrdsel tasemel 8-10 sammu hoolt tõukejalal sooritatud viisiku tulemus, millele vastab kolmikhüppe tulemus 11,50 m. Selle põhjal võib väita, et Radajeval on tugevad jalalihased, mille abil ta suudab sooritada viis järjestikust hüpet kogutud kiirust maksimaalselt ära kasutades. Hoota kaugushüppe sooritusele vastav kolmikhüppe tulemus jääb isiklikule rekordile alla 82 cm võrra, hoota kolmikhüppes oli vahe võistlustulemusega veelgi väiksem, vaid 57 cm. Hoota hüpped näitavad, et plahvatuslik jõud jalgades on olemas ning vajab veidi edasi arendamist. Katsealuse kiiruslik võimekus on veidi tagasihoidlikum kui jõu- ja hüppevõimed. Lendlähtest 30 m jooksu ajast võib järeldada, et hoojooksul kogutud kiirus ei ole piisav, et sooritada oma isiklikust rekordist pikemaid sooritusi kolmikhüppes. Madalstardist 60 m aeg vastab kolmikhüppes tulemusele 10,00 m, mis jääb isiklikule rekordile sel alal alla 1,57 meetriga. Kõige vähem on antud katsealusel arenenud kiiruslik vastupidavus, 150 m jooksu aeg näitab kolmikhüppe tulemust 6,75 m. Tulemustest võib järeldada, et Radajeva vähem arenenud kiiruslikud võimed on kompenseeritud tugevate jalalihaste ja hea hüppevõimega. Sportlasel on soovitatav üldkehalisel ettevalmistusperioodil vastupidavuse arendamiseks joosta pikemaid lõike 36

37 (näiteks 600 m) kordustega ning läbida tempokrossi. Võistlushooaja lähenedes peab kolmikhüppaja rohkem rõhku panema maksimaalse kiirusega lühikeste distantside läbimisele. Sprinditreeningu efektiivsemaks muutmiseks ja sportlase motiveerimiseks võib kasutada ka stopperiga või elektrooniliselt aja mõõtmist. Valeria Radajeva 14,00 12,00 10,00 8,00 6,00 9,25 10,00 6,75 11,50 12,00 10,75 11,00 4,00 2,00 0,00 Kolmikhüppe tulemus sõltuvalt mudelväärtusest (m) Isiklik rekord (11,57 m) Joonis 8. Valeria Radajeva kehaliste katsete tulemused vastavalt kolmikhüppe väärtustele Zarina Netšiporuk Zarina Netšiporuk on aastal sündinud noor kolmikhüppaja, kes on kergejõustikuga tegelenud vaid kolm aastat, kuid sportimist alustas juba väga noorelt. Zarina kuulub Audentese Spordiklubisse, kus treenib Leonid Brjuhhovi juhendamisel. Netšiporuki isiklik rekord kolmikhüppes on 11,26 m, mille ta hüppas käesoleval aastal ning see tagas noorele sportlasele U16 vanuseklassis Eesti meistritiitli. Lisaks võitis Netšiporuk Eesti talvistel meistrivõistlustel U16 vanuseklassis kaugushüppes kolmanda koha tulemusega 5,13 m. 37

38 Viisik 30 m 60 m m 8-10 lendstardisstardist hoolt kaugus- kolmik- madal- sammu Hoota Hoota omastardist hoolt sammu elektr. elektr. kaugushüphüphüpe käsiaeg tõukejalal aeg aeg Tulemus 3,72 s 8,50 s 20,56 s 16,01 m 4,91 m 2,25 m 6,90 m Vastav kolmikhüppe võistlustulemus 10,75 m 10,75 m 8,75 m 11,50 m 12,25 m 11,00 m 10,75 m Tabel 6. Zarina Netšiporuki kehaliste katsete tulemused Netšiporuk sooritas kehalistest katsetest kõige paremini 12 sammu hoolt kaugushüppe, millele vastav kolmikhüppe tulemus on 1,00 m võrra suurem sportlase isiklikust rekordist sel alal. Siit võib järeldada, et katsealusel on potensiaali koguni 12,25 m pikkuse tulemuse sooritamiseks põhialal. Kolmikhüppe isiklikust rekordist paremat sooritust näitas sportlane ka 8-10 sammu hoolt viisiku tulemusega 16,01 m, millest järeldub, et katsealuse hüppevõimekuse tase on igati sobilik kolmikhüppes soorituse 11,50 m jaoks. Hoota hüpetele vastavad kolmikhüppe väärtused jäävad aga parimale tulemusele põhialal alla, mis võib olla tingitud jalgade madalast plahvatuslikust jõust. Seda selgitab vähene jõualane ettevalmistus, mida nii noorte sportlaste treenimisel oluliselt ei rakendatagi. Katsealuse 30 m jooks lendstardist ning 60 m jooks madalstardist vastavad kolmikhüppe tulemusele 10,75 m, mis jääb isiklikule rekordile põhialal alla 45 cm võrra. Siit järeldub, et hüppaja tippkiirus ei ole piisavalt suur kolmikhüppe rekordi uuendamiseks ning vajab seetõttu edasi arendamist. Veidi suuremat erinevust kolmikhüppe tulemusest 11,26 m näitab 150 m jooks omastardist, millest järeldub, et katsealuse kiiruslik vastupidavus pole teiste kehaliste võimetega tasakaalus. Kehalistest katsetest selgub, et noore kolmikhüppaja edu tagavad lõpukiirust maksimaalselt ära kasutades sooritatud kolm samaväärset pikka hüpet. Isikliku rekordi parandamiseks põhialal peab sportlane rohkem tähelepanu pöörama kiiruslike võimete arendamisele. 38

39 Vastupidavuse arengut võimaldab pikkade lõikude ning tempoka krossijooksu sooritamine, mis suurendab ka noorsportlase kopsumahtu. Sprindivõimete kasvu soosib lisaks lühikeste distantside maksimaalse kiirusega läbimisele jõuharjutuste rakendamine treeningkavasse. Kuna antud juhul on tegemist noore sportlasega, peab kangiga harjutusi sooritama ettevaatlikult, et kaitsta organismi võimalike vigastuste tekkimise eest. Zarina Netšiporuk 14,00 12,00 10,00 8,00 6,00 4,00 2,00 0,00 10,75 10,75 8,75 11,50 12,25 11,00 10,75 Kolmikhüppe tulemus sõltuvalt mudelväärtusest (m) Isiklik rekord (11,20 m) Joonis 9. Zarina Netšiporuki kehaliste katsete tulemused vastavalt kolmikhüppe väärtustele Veera Murõtševa Veera Murõtševa on aastal sündinud kolmikhüppaja, kes on kergejõustikuga tegelenud seitse aastat. Sportlane kuulub Audentese Spordiklubisse, kus treenib Leonid Bjuhhovi käe all. Murõtševa isiklik rekord kolmikhüppes on 11,90 m, mis on Eesti kõigi aegade edetabelis 65. kohal. Möödunud aasta suvehooajal saavutas Murõtševa kolmikhüppes Eesti meistrivõistlustel U20 vanuseklassis esikoha. Lisaks esines Murõtševa Eesti U20 meistrivõistlustel edukalt ka kõrgushüppes, saavutades kolmanda koha. 39

40 Viisik 30 m 60 m m 8-10 lendstardisstardist hoolt kaugus- kolmik- madal- sammu Hoota Hoota omastardist hoolt sammu elektr. elektr. kaugushüphüphüpe käsiaeg tõukejalal aeg aeg Tulemus 3,82 s 8,55 s 20,91 s 16,74 m 5,08 m 2,40 m 7,04 m Vastav kolmikhüppe võistlustulemus 9,75 m 10,50 m 8,25 m 12,00 m 12,50 m 11,75 m 11,00 m Tabel 7. Veera Murõtševa kehaliste katsete tulemused Kehalistest katsetest sooritas Murõtševa kõige edukamalt 12 sammu hoolt kaugushüppe, millele vastab kolmikhüppe tulemus 12,50 m, mis tähendaks isikliku rekordi parandust 60 cm võrra. Kolmikhüppe rekordist paremat tulemust näitas katsealune ka 8-10 sammu hoolt sooritatud viisikuga, millele vastab 12,00 m pikkune hüpe põhialal. Hoota kaugushüppe tulemus näitab, et jalgade plahvatuslik jõud on võrdne isikliku rekordi sooritamiseks vajaliku jõu suurusega. Hoota kolmikhüppe tulemusest 7,04 m võib oletada, et pöia töö hüpetel pole piisavalt aktiivne ja särtsakas. Katsealuse kiiruslikud võimed on hüppe- ja jõualastest võimetest oluliselt vähem arenenud. Lendlähtest 30 m aeg näitab, et hoojooksu lõpus ei omanda sportlane piisavat kiirust, et hüpata isikliku rekordi vääriline tulemus. Parema tulemuse sooritas Murõtševa 60 m jooksus madalstardist, millele vastab kolmikhüppe võistlustulemus 10,50 m. Kehalistest võimetest on katsealusel kõige vähem arenenud kiiruslik vastupidavus, 150 m jooksu aeg vastab 8,25 m pikkusele hüppele põhialal. Vaatamata suhteliselt madalale vastupidavusele ning sprindikiirusele, suudab Murõtševa tugevate jalalihaste ning hea hüppevõime tõttu siiski sooritada pikki hüppeid põhialal. Selleks, et arendada kiiruslikku vastupidavust, peab sportlane üldkehalisel ettevalmistusperioodil jooksma kordustega m pikkuseid lõike. Organismile on kõige parem vastupidavust arendavate jooksude sooritamine värskes õhus, mis lisaks suurendab ka 40

41 kopsumahtu. Sprindivõimete arengut soodustab eelkõige maksimaalse kiirusega lühikeste jooksudistantside läbimine võistluseelsel perioodil, pingutust suurendab aja mõõtmine. Veera Murõtševa 14,00 12,00 10,00 8,00 9,75 10,50 8,25 12,00 12,50 11,75 11,00 6,00 4,00 2,00 0,00 Kolmikhüppe tulemus sõltuvalt mudelväärtusest (m) Isiklik rekord (11,90 m) Joonis 10. Veera Murõtševa kehaliste katsete tulemused vastavalt kolmikhüppe väärtustele Vladislava Oleinik Vladislava Oleinik on aastal sündinud kolmikhüppaja, kes on kergejõustikuga tegelenud viis aastat. Noorsportlane kuulub Audentese Spordiklubisse, kus treenib Leonid Brjuhhovi juhendamisel. Oleiniku isiklik rekord kolmikhüppes on 12,09 m, mis on Eesti kõigi aegade edetabelis 48. kohal. Möödunud aastal saavutas noorsportlane Eesti suvistel meistrivõistlustel U18 vanuseklassis kolmikhüppes teise ning 300 m tõkkejooksus esikoha. Lisaks on Oleinik mitmel korral esindanud Eestit kolmikhüppes U18 vanuseklassis Balti maavõistlusel. 41

42 Viisik 30 m 60 m m 8-10 lendstardisstardist hoolt kaugus- kolmik- madal- sammu Hoota Hoota omastardist hoolt sammu elektr. elektr. kaugushüphüphüpe käsiaeg tõukejalal aeg aeg Tulemus 3,91 s 8,61 s 20,47 s 16,92 m 5,12 m 2,36 m 7,10 m Vastav kolmikhüppe võistlustulemus 8,75 m 10,25 m 8,75 m 12,00 m 12,75 m 11,50 m 11,00 m Tabel 8. Vladislava Oleiniku kehaliste katsete tulemused Kehalistest katsetest sooritas Oleinik kõige paremini 12 sammu hoolt kaugushüppe, mille tulemusele 5,12 m vastab kolmikhüppes väärtus 12,75 m. Sellest võib järeldada, et sportlane on võimeline suhteliselt lühikese hoojooksu lõpus sooritama tugeva äratõuke ning pika õhulennu. Isiklikule rekordile põhialal on kõige lähemal 8-10 sammu hoolt viisiku tulemusele vastav kolmikhüppe väärtus 12,00 m. Ka siit võib järeldada, et katsealusel on tugevad hästiarenenud jalalihased, millelt suudab sooritada viis võrdlemisi samaväärset hüpet tõukejalal hoojooksul kogutud kiirust edukalt ära kasutades. Hoota hüpetest oli parem kaugushüppe tulemus, millele vastav kolmikhüppe väärtus 11,50 m näitab, et katsealuse jalgade plahvatuslik jõud ei ole piisavalt suur isikliku rekordi sooritamiseks põhialal. Hoota kolmikhüppe tulemusele 7,10 m vastab kolmikhüppe võistlustulemus 11,00 m, mis jääb paraku suuresti alla katsealuse rekordile 12,09 m. Oleiniku sprindikiirus ei ole võrdselt arenenud hüppevõimega, mistõttu võib väita, et isikliku rekordi parandus põhialal sõltub suuresti kiiruse suurendamisest. Lendstardist 30 m jooksule vastab kolmikhüppe tulemus 8,75 m, mis näitab, et kolmikhüppes hoojooksul kogutud lõpukiirus ei anna sooritusele piisavalt pikkust juurde. Veidi parem on katsealuse madalstardist 60 m jooksu tulemus, millele vastab kolmikhüppe väärtus 10,75 m. Sellest võib järeldada, et Oleinik suudab jõuliste jooksusammudega mingil määral kompenseerida vajakajäämisi sprindikiiruses. Omastardist 150 m aeg 20,47 s näitab suhteliselt kesise kiirusliku vastupidavuse olemasolu ning vastab kolmikhüppe tulemusele 8,75 m. 42

43 Katsetest järeldub, et Oleinik on võimeline suure jalgade jõu ja tugevate hea liikumisega hüpetega näitama kolmikhüppes üle 12 meetriseid tulemusi. Uute rekordite püstitamiseks peab noor kolmikhüppaja arendama kiirusvõimekust: üldkehalisel ettevalmistusperioodil on soovitatav arendada kiiruslikku vastupidavust ning võistlushooaja lähenedes suurendama treeningutel sprindidistantside läbimise osakaalu. Parema jooksukiiruse saavutamisele kolmikhüppes hooraja lõpus aitab kaasa ka jõualaste võimete suurendamine, mis saavutatakse eelkõige kangiga harjutuste sooritamise teel. Vladislava Oleinik 14,00 12,00 10,00 8,00 6,00 4,00 2,00 0,00 8,75 10,25 8,75 12,00 12,75 11,50 11,00 Kolmikhüppe tulemus sõltuvalt mudelväärtusest (m) Isiklik rekord (12,09 m) Joonis 11. Vladislava Oleiniku kehaliste katsete tulemused vastavalt kolmikhüppe väärtustele 43

44 Kokkuvõte Käesolev töö koostati uurimaks Eesti noorte naiskolmikhüppajate kehalisi võimeid, sest Eesti rekord sel alal on püsinud muutumatuna aastast. Uurimistöö käigus võeti vaatluse alla kaheksa hetkel Eesti edukamat noort naiskolmikhüppajat, kes on näidanud Eesti mastaabis suurepäraseid tulemusi või omavad selleks potentsiaali. Sportlaste sooritatud katsete tulemuste hindamiseks kasutati Venemaal välja töötatud statistilisel analüüsil põhinevaid kehaliste katsete mudelväärtusi ning nende vastavust võistlustulemustele kolmikhüppes. Püstitati hüpotees, et Eesti noorte naiskolmikhüppajate kehalised võimed ei ole piisavalt mitmekülgselt arenenud, et jõuda maailmas tippkonkurentsi. Seitsme katse tulemuste analüüsimiseks koostati iga noorsportlase kohta tabel ning graafik joondiagrammina, mis ilmestavad sportlaste sprindi-, hüppe- ja jõualaseid võimeid. Uurimuse põhjal jõuti järeldusele, et Eesti noorte naiskolmikhüppajate kehaline võimekus ei ole piisavalt mitmekülgne maailmas tippkonkurentsi jõudmiseks. Selgus, et kolmikhüppajatel on kõige paremini arenenud hüppevõime, mis viitab sportlaste suurele lihasvõimekusele ning aktiivsele pöiatööle. Kõige kehvemaid tulemusi näitasid katsealused jooksudistantsidel, eelkõige on madal sportlaste kiiruslik vastupidavus, mis viitab treenerite metoodikale suurendada ettevalmistusperioodil pigem lihasjõudu ning hüppevõimet. Katsete põhjal võib siiski väita, et uuritavad noorsportlased omavad potentsiaali pikemate hüpete sooritamiseks kolmikhüppes, kui vähem arenenud võimetele treeningutel rohkem rõhku panna. Sportlase arengu jälgimiseks peab treeningutel perioodiliselt läbi viima analoogseid testimisi. Lisaks statistiliste mudelväärtuste põhjal teostatud teoreetilisele analüüsile, on soovituslik kasutada ka videoülesvõtteid sooritatud harjutustest. Sellelt on konkreetselt näha puudused kolmikhüppaja tehnikas, mille põhjal saavad treener ja sportlane teha järeldusi ning seada sihid uueks treeningtsükliks. Lisaks sportlastele, kes said ülevaate oma kehalise võimekuse hetkeolukorrast, tuli antud teadustöö kirjutamine kasuks ka koostajale. Uurimistöös kasutatavate allikate analüüsil 44

45 täienesid autori teadmised kolmikhüppe ajaloost ning kolmikhüppajale olulistest liigutuslikest võimetest ja nende sihipärasest arendamisest. Katses osalenud hüppajate tulemuste hindamine oli äärmiselt huvitav protsess, mille käigus said kinnitust autori mitmed teemakohased arvamused, samas oli ka üllatusmomente. Kehalised sooritused näitasid üllatuslikult, et sportlaste hüppevõime on isegi paremini arenenud, kui isikliku rekordi põhjal kolmikhüppes võib eeldada. Uurimistöö koostamisega on täidetud autori suur eesmärk: anda oma panus Eesti noortespordi edendamisse. 45

46 Kasutatud kirjandus 1. Atlanta 1996 Athletics, Triple Jump Women. Olümpiamängude ametlik kodulehekülg. Loetud: Carr, G. (2001) Kergejõustiku alused. Tallinn: Tänapäev. 3. Eerik, L. (Audentese Spordiklubi treener). Naiskolmikhüppaja treening. Laura Johanna Mettis. [e-kiri] Tallinn: Eesti rekordi areng naiste kolmikhüppes. (2006). Järvamaa kergejõustiku kodulehekülg. Loetud: Kalam, V., Torim, H., Jürgenstein, J. (1969) Kiiremini kõrgemale kaugemale. Tallinn: Eesti Raamat. 6. Krejer, V. (1982) Kolmikhüpe. Tallinn: Eesti Raamat. 7. Leibak, Kaire. (2014). Eesti Spordi Bibliograafiline Leksikon. Loetud: Loko, J (2007) Sportlase ettevalmistus. Tartu: Atlex. 9. Loko, J. (2008) Noorsportlaste treenimine. Tartu: Atlex. 10. Loko, J. (2009) Sporditreeningu juhtimine. Tartu: Atlex. 11. London 2012 Athletics, Triple Jump Men. (2012). Olümpiamängude ametlik kodulehekülg. Loetud: Matsin, T. (2008) Kehaliste võimete arendamine spordis. Eesti treenerite rahvusvahelise konverentsi materjal. 13. Müller, H., Ritzdorf, W., Torop, T. (2006) Kergejõustik: Jookse! Hüppa! Heida! Tallinn: Sunprint Invest. 14. Naiste kolmikhüppe tulemused 2012/2013 a. sisehooaeg. Eesti Kergejõustikuliidu kodulehekülg. Loetud: 46

47 df, Naiste kolmikhüppe tulemused 2013 a. välishooaeg. Eesti Kergejõustikuliidu kodulehekülg. Loetud: Pintsaar, Liane. (2013). Eesti Spordi Bibliograagiline Leksikon. Loetud: Torop, T. (Tartu Ülikooli kergejõustiku õppejõud). Kolmikhüppe mudelväärtused. Laura Johanna Mettis. [e-kiri] Tallinn: Torop, T., Lemberg, H., Luik, M., Nurmekivi, A. (2012) Kergejõustik III tase 2. osa. Trükk: Kuma Print. 19. Triple Jump Men Senior Outdoor. IAAF Athletics kodulehekülg. Loetud: Triple Jump Technique. Teach PE kodulehekülg. Loetud: Triple Jump Women Senior Indoor IAAF Athletics kodulehekülg. Loetud: Triple Jump Women Senior Outdoor. IAAF Athletics kodulehekülg. Loetud: Ületreening. (2013). Fitness kodulehekülg. Loetud:

48 Lisa 1 Kontrollharjutuste mudelväärtused ja nende vastavus võistlustulemustele naiste kolmikhüppes Allikas: Matsin, T. 2008: