untitled

Väljavõte

1 Moskvas metsikult Intervjuu Lola Liivatiga

2 Vaba kunsti töötuba Moskvas 1957 Arhiivid tõlkes Näitus Kumu kunstimuuseumis Kädi Talvoja

3 Moskvas metsikult Intervjuu Lola Liivatiga 26. november 2007 ja 3. jaanuar 2008 Intervjueeris Kädi Talvoja Kas noorsoofestivali ettevalmistused olid Eestis ka nähtavad? Mingil määral oli see, et tuleb festival, mulle ammu teada. Teadsin ka juba mõnda aega, et ma tahan sinna minna. Juba kaua enne käis suure aplombiga info ees. Teadsime, et maailma proletaarne kunst tuleb sinna kokku. Ma käisin ka Palangas, Noorte Kunstnike Festivali Grupi loomingulises baasis. Festivali Grupp oli selle ürituse nimi. Kaks kuud toimus see Palanga lossis, nüüdses merevaigumuuseumis. Sinna kuidagi mind lubati, ilmselt polnud siis väga palju teisi soovijaid. Kestis see märtsi lõpust maini. pdf_kaedi_make09_osa1.indd 1 30/10/08 13:33:15 Kuidas esindajaid valiti? Väga lihtne oli seda Nõukogude Liidu sees korraldada. Kõik vabariigid lähetasid oma ustavaid inimesi, n-ö riigikunstnikke, mitte mingeid kahtlasi. Valik käis nii, et oleks õige inimene. Proletaarne. Minul polnud tollal seda märki veel küljes, mul olid sovetimaal veel kõik teed lahti. Vaadake, kõik vene nimega kunstnikud oli n-ö väga minevad siin, tähendab neid usaldati. Või siis keegi oli õppinud mõnda aega Venemaal või oli vene naine või venelasest mees. Kuna minu nimi oli Makarova, olin õige nõukogude noor inimene, siis olin ma usaldusväärne ja täitsa korralik nõukogude kunstnik. Mul olid kõik teed lahti. Ega keegi ei teadnud minu siseheitlusi, kellele ma seda rääkisin. Sõbrad teadsid. Kõik oli kõige paremas korras, sain tellimusi: Jaanituli ja Kreutzwaldi portree. Aga ma ei kuulunud väljavalitute gruppi, kes Moskvasse lubati.

4 pdf_k Mina läksin sinna metsikult. Rääkisin oma sõbranna skulptor Lea Jürissoni pehmeks, et lähme Moskvasse. Tema oli kohe nõus. Aga Tartu jaama kõik piletikassad olid suletud. Mõtlesin, et huvitav, kuidas nad üldse sõidavad ja siis paari päeva pärast, kui Moskvas juba möll käis, olid järsku piletikassad lahti. Ostsime kohe kaks piletit ja sõitsime Moskvasse. Kas Te külastasite ka suurt rahvusvahelist näitust Gorki pargis? Ei olnud mingeid näitusi. Oli üks suur rahvusvaheline barakk, kus töötasid need maailma proletaarsed kunstnikud Aasiast ja Aafrikast, kes kõik tegid portreid. Olid modellid ja Euroopast oli väga vähe rahvast seal. Liikusin seal ringi, see oli kohutavalt igav: nad tegid oma portreevisandeid ja suhtlesid. Aga mida vene inimene suutis? Keeli ei vallatud. Mõned üksikud erandid, kes välismaalastega suhelda said. Järsku kuulsime, et ameerika kunstnikud on väikses nurgasopis ja peavad loengut. Muidugi seadsime sammud sinna. Harry ja Katherine Colman pidasid loengut abstraktsest kunstist. Neil oli väga palju kunstiraamatuid ja kunstikirjandust kaasas. Kõik lehitsesid neid pildiraamatuid. Ruum oli puupüsti täis. Järsku olin kui teise maailma sattunud. Olin üks suur kõrv. Imestasin, et kust järsku niisugune asi: inimene räägib ilma silmakirjatsemiseta, vabalt, asjast. See oli lausa plahvatus. Kujutad ette, kui sattud vanglast välja vabadusse! Kuulasime selle loo lõpuni ja mõned venelased hakkasid igasuguseid asju küsima ja Colman vastas põhjalikult ja pikalt ja selgitavalt. Kui see üritus oli otsas, läksin omakorda Colmanite juurde ja pärisin midagi. Inglise keeles. Ja muidugi olid nad väga rõõmsad ja siis me saime sõpradeks ja liikusime kõik päevad koos. Aga sealsamas, selle loengu ajal hakkasid venelased huvi tundma, et kuidas te looming kulgeb, miks hakkate abstraktset 3

5 Mis seansile järgnes? tööd maalima ja kuidas olete ette valmistatud selleks Tehke üks maaliprotsess siin! Nagu imeväel olid järgmiseks päevaks ilmunud kohe 2 meetrit korda 1,5 lõuend ja värvid. Mitte ainult tuubid, vaid ikka pottides Tollal oli see minu jaoks vapustus. Seal võis olla mitusada või pooltuhat kunstnikku ringis ja siis oli Harry Colman oma lõuendiga, ja kolm tooli keskele pandud, sest oli juba teada, et meie liigume Katherinega koos. Ja siis Colman läks varsti transsi, pildus värve ja See võis olla kümme või paarteist minutit, sest rohkem ei suuda inimene järjest olla väga kontsentreeritud. Siis ta pidas väikese pausi ja kükitas meie juurde maha. Nad pidasid Katherinega nõu ja siis küsis Katherine minu käest, mida ma arvan. Mina ütlesin: Tunnen, et see jõudis minuni. Ma olen selle sees, ma lähen sellega kaasa. See oli muidugi moment, kui me saime väga lähedasteks. Ma olin seda oodanud. Muidugi mitte teadlikult, sest kust ma võisin teada, et ma saan sellise protsessi osanikuks. Kui palju Te enne abstraktsest kunstist teadsite? Väga üldiselt. Midagi ei liikunud. Te ei tea, kui kinnine oli see süsteem. Kui mõni kunstnik kuskil käis, siis võis ainult kogemata läbi libiseda mõni väikene infoasi kataloog või mistahes. Muidugi olime aplad, aga seda oli imevähe, mis pudenes. Ka need, kes midagi kuskilt salaja kaasa tõid, ei julgenud midagi näidata. Ainult oma lähedastele. Kuidas teised nõukogude kunstnikud nähtule reageerisid? Oli üht ja teist, rohkem skepsist, rumalust ja sovetikasvatust. Aga Harry Colman rääkis vastutulelikult kõigest, põhjani.

6 Kõik läksid laiali. Keegi ei küsinud midagi. Kui keegi sellest midagi sai, läksid nad oma pagasiga. Algul olid Colmanid ettevaatlikud ja ütlesid, et neil on kirjavahetus mitmete vene kunstnikega, kes olid ka asjast huvitatud. Aga neil olid kokkulepped, et nad ei avalda nimesid. Ma ei tundnud ka huvi, sest ei suhelnud nendega. pdf_kaedi_make09_osa1.indd 1 30/10/08 13:33:15 Meie aga liikusime festivalil edaspidi koos, nad tahtsid muidugi hirmus palju teada saada sovetielust, et mis siis tegelikult toimub. Rääkisin suurima hea meelega. Nad tahtsid Venemaale tuua infot, olid 4 Lola Liivat. Protestilaul Tempera Tartu Kunstimuuseum

7 missiooniga tulnud. Ma olen abstraktsionistina nende produkt. Hiljem tuli ka igas kirjas õpetussõnu. Kui oli Ameerika näitus [1959], siis taotlesid Colmanid võimalust tulla giididena näitusele, aga siis neid enam muidugi ei lastud. Aga tulles tagasi festivali juurde, siis ma mäletan, et ma suitsetasin nagu korsten. Otsisime Katherinega jälle pargis mingit pinki suitsetamiseks, neid polnud lihtne leida, ja muudkui vestlesime. Ja Katherine küsis siis, et kus see nuhk nüüd ongi, kas siinsamas pingi taga Nad olid märganud, et meil jookseb saba taga. Aga mina olin nii õnnelik ja loll ja ei tahtnud kartagi, et pärast võib halvasti minna, ja saba jäigi mulle kuni Eesti vabanemiseni taha. Hiljem kogemata sain sellest teada. Ma suplesin selles õnnes ja mulle ei läinud miski muu korda. Ainult viimasel päeval, pidime ära sõitma, olime juba jumalaga jätnud, aga järsku ma ei raatsinud sõita Kaotasin rongipileti ka ära ja läksin uuesti tagasi. Nüüd võin ma seda ju öelda, et ma tahtsin siit minema saada; et ma ei talunud seda elu siin. Sain Harry Colmani kätte, Katherine polnud seal, kus me tavaliselt kokku saime ja hotelli mind ju ei lubatud. Ütlesin, et mul on väga kahju, sest tahtsin Katherinele väga sekreetset juttu rääkida. Colman ütles, et räägi mulle, ma ütlen edasi. Teatasin siis, et tahaksin vabadusse pääseda. Siis ma sõitsin sealt ära koju ja kohe varsti tuli kiri nendelt Londonist, et nad hakkavad asja ajama. Nad otsisid võimalust, kuidas mind ära saada, ja siis tuli juba Ameerikast uus kiri, kus oli terve lehekülg aadresse ja nimesid, kellega võiksin asuda kirjavahetusse ja suhteid arendada, et nad siis kutsuks mind ära. Aga nii naljakas on see elu, et mulle ei läinud see kõik korda, sest mul tuli endal suur armastuse afäär aastal oli Nõukogude Liit väga suletud riik, kuidas sai selline

8 festival ja sellised kohtumised juhtuda? Aga Hruštšov oli küllalt rumal, ta ei teadnud, mis kahju sellest võib tulla tervele süsteemile. Kõik tehti, et välismaalasele jääks mulje, et see on vaba maa, siin käib kõik libedalt. Kas Ameerikas tehti ametlikul tasandil valik, kes saab Moskvasse? Milline oli Colmanite taust? Ameerika oli ju vaba maa, tuli, kes tahtis. Mingi üleskutse oli, kuid põhiliselt mustale mandrile sealt põhiliselt tuldigi. Nende tööde järgi, mida ma nägin, võib arvata, et nende hulgas ei olnud ühtki korralikku kunstnikku. Colmanite kohta ei teatud midagi, nad tulid omal käel. Neil oli soov valgustada Venemaal kunstiinimesi. Harry kavatses parajasti Inglismaal, kus nad tollal elasid, oma kooli luua, aga siis sündis neil poeg ja nad läksid Ameerikasse tagasi. Nende missioon oli ka poliitiline. Ärksad inimesed tundsid Läänes väga huvi, said ju igalt poolt informatsiooni. pdf_kaedi_make09_osa1.indd 1 30/10/08 13:33:15 Adekvaatset? Muidugi. Olid ju vene asjatundjad Ma pole seda kirjas täpselt küsinud, aga Ronan [Colmanite poeg] ütles esimeses meie kirjas, et Katherine töötas Ameerika valitsuse heaks. 5

9 Loe edasi: 3. Ametliku delegaadina Moskvas Intervjuu Leili Muugaga 4. Pilk Moskvast Intervjuu Vladimir Nemuhhiniga 5. Väljavõtted noorsoofestivali näituse külalisteraamatust pdf_kaedi_make09_osa1.indd 1 30/10/08 13:33:15 Э